Olümpiamängud hakkavad lõpule jõudma ühes nendega ka kultuuriprogramm. Ja nii nagu sportlased juba kokkuvõtteid teevad, on kunstirahvalgi, mida rõõmuga meenutada. Alanud saatetunni pühendame Estonlast teatri suvele. Mikrofoni ees on Estonia peanäitejuht Annemik. Kuna Estonia teater oli ainuke teater, kes pidevalt andis etendusi, püüdsime või anda siiski perioodil 28.-st juunist kuni kolmanda augustini läbilõige kogu meie repertuaari paremikust. Ja teatud mõttes oli muidugi hirm, et suvekuudel rahvast ei tule. Ja tõepoolest juuni lõpp ja juuli algus ei olnud eriti meid rahuldavate tulemuste poolest kuna siis oli ka laulupidu veel tulekul ja kõik muud asjad. Aga peab ütlema, et kui juba ikka tõelist olümpiamehed Tallinnasse tulid ja ka publikut lisaks tuli, siis oli igal õhtul ikke üle 100 võõrast keelt rääkiv inimese saalis, siis andis etendustele publiku poolt mingi erilise värvingu, sest nad nägid esimest korda meid ja ja nende reageeringuid, Mehhiko mehetuid kohe dirigendipuldi juurde sinna pärast edestasid rääkidele küsimusi ja ja mingisugune atmosfäär oli siiski teatrisaalist teistmoodi olemas. Rääkimata sellest, et artistid ja pillimehed giga vaatse vahe tühist, televiisorist või, või raadio kaudu teada saada, kuidas Moskvas või Tallinnas läheb ja mäletan, kui Borissi etendus vahel me saime teada, et Jaak Uudmäe kulla võitnud, siis seal ülemaja suur juubeldas, nagu meie oleks kaeki mingil määral osalejate olnud, selles. Konkreetselt me olümpiamängude puhuks nagu eraldi tegime kaks kammerkontserdi raekoja saalis, mida juhatas Eri Klas. Kuum valmistasime ette Kuuekava kantsimised, Jaan Räätsa, Eugen Kapi loomingut, Mozarti teoseid. Ja kuna need kontserdid toimusid olümpiatule süütamise päevadel nii Moskvas kui ka Tallinnas, siis mõlema õhtu avaakordiks oli Vivaldi olümpiaad vadi avamäng. Vaat need õhtud olid küll erilised, sest me ukse vahelt vahel ja enne piilusime seda olümpiatule lambikest, mis raekojast tuld elavana hoidis. Tallinnast hüljati tõrvik järgmisel päeval, nii et meie mitteametlikult vaatasime tuldiva pool päeva varem seal raekoja tagatoas. Ja, ja see tekitas küll südames sellise teistlaadi tunde või, või, või meeleolud. Me oleme tema kuidagi väga kõrvutisi nende sündmustega. Kas see võib ka seda öelda, missugune nendest kultuuriprogrammi etendustest oli kõige menukam? Hakkan eksike seal, kui saavad kokku parimad solistid, parimad tantsijad. Ausalt öeldes publiku häike saab aru, kus on tippjõud väljasse, kus vahel on nagu mitte esinduskoosseis ja nende suhtumine ikka nii nagu koduski. Meie etendustel ei ole just väga tavaline see, et vaatuse vahel laplodeeritakse, aga nendel kultuuriprogrammi etendustel vist katkestasid kõiki etendusi niisugused vahepealsed aplausile. Ja kummaline küll, et tõepoolest võib olla 100 või või vahel vähem, vahel ka 200 võõrast inimest saalist tekitavad ühe uue kliima. Ja meil on olnud juhtumeid, kus siin oli mul kolleegid Nõukogude Liidu teatrites koos. Ja ütleme, kui 25 võõrast inimest olid saalis järsku esimest korda mõnda näevad reageerid, nad hakkavad publikule juba oma mingit temperamenti või reageerimist peale suruma paratamatult ja publik läheb märkamatult kaasa. Ma ei taha öelda, et see on nagu see Hitaal Klakeerides süsteem, seda olümpia puhul siin õnneks ei olnud vaja teha. Aga teatud uue kontingendi ja värske publiku olemasolu saalis, nii nagu me oleme Moskvas või Soomes, oleme olnud. Kus meid esimest korda võib-olla avastatakse, isegi leitakse, et me teeme paremini. Ühest väiksest teatakse oodata või arvata. See tekitab Kalahas Ühe entusiasmi laine ja ja on tore, nii esimene kui inimesed tahavad kuulata, ega me saalist Jakaga otsime inimest, kuidas teile meeldib, mis te arvata ka need, kes meile nagu alistena loosi juhtusid. Nad kõik leidis, et Tallinnas on tohutult ära tehtud olümpia üldse läbiviimiseks. Oma arvukate kontserdite kannab neile noh, suure läbilõike sellest, mis Eestis momendil tehakse sest ega ju etendab ainult teatris meie solistide kid raekojast paljudel kontserditel kaasa filharmoonia liinis neid Estonia inimesed peale selle maja põhiülesannet hoidel ka teistes kohtades olümpiaga seotud. Kõnelesime seni põhiliselt teatri külalistest saali poole peal kuid neid oli ka Estonia laval. Meenutame pisut kaks korda lei lavas lühiballetiõhtu kavas Shotenjana kadunud poeg ja pahita, kus peolisi tantsisid vastavalt Nõukogude Liidu rahvakunstnik Marina Kondratjev, Nikolai Fjodorov, suurest teatrist Läti NSV rahvakunstnik Gennadi Gorbatšov ning Moldaavia ooperi- ja balletiteatri solistid Tatjana Jeršova ja Aleksander Mart Tõnov. Palusime intervjuu Marina Kondrahtivalt. Kuulsime Marina kontratsiva on Tallinnas varemgi esinenud meie tantsijatega koos esinetud ka mitmetel külalisesinemistel raja taga. Looming rõõmu on pakkunud ka koostreeri klassiga, kes on Marina Kondratjev koduteatri sagedane külaline. See osaleda meie olümpiaregatti kultuuriprogrammis võttis Marina Kondratjev meeleldi vastu, sest hindab kõrgelt Estonia balletitrupi ja armastab väga meie linna. Ooperietendustes osales külalisena Nõukogude Liidu rahvakunstnik Karlissarins, kes laulis Turiidut mascani ooperis talupoja au. See on meie muusikaelu ammune tuttav. Tema ütlemist mööda on ta Tallinnas esinenud kogu oma lauljakarjääri jooksul vähemalt teatris ja kontserdisaalis esinenud raadios. Veel rõhutas ta meie väikeses jutuajamises, et kahe naabervabariigi sidemed on üldse tihedad, et muusika vallas on nende aluseks meie ühised kultuuritraditsioonid, mille eredamaks näiteks hiljutised laulupeod Tallinnas järjest. Kogu kultuuriprogrammi aja tantsis Estonia majas aga Läti NSV rahvakunstnik Gennadi Gorbatšov. Ta osales neljas etenduses. Erilist huvi pakub meile see, et Gennadi Gorbatšov õppis ära nimitegelase rolli Lepo Sumera ansilmiloos ja seda ainult meie teatri tarvis. Ballett oli tema kolmas koostöö Mai Murdmaaga. Ants Ermi lugu oli Gennadi Gorbatšovile esimeseks kokkupuuteks nii eesti kui nüüdismuusikaga üldse. Seni on ta tantsinud põhiliselt klassikalise muusika järgi ja seepärast võttis ta pakkumise huviga vastu. Ta hindab Gennadi Gorbatšov väga Mai Murdmaa ballettmeistritööd. Tema koreograaf Sofia on alati leidlik, uudne korvates, nii ka raskused, mis selle omandamisel tuleb ületada. On tserniga, tehti tööd terve kuu. Esimene kohtumine publikuga on ka möödas ja Gennadi Horbanjov loodab seda osa ka uuel hooajal Tallinnast. Ja nüüd mõned killud Estonia teatri oma rahvalt Rügemendi tütar on praegu teatrikülastajate lemmikoopereid, mis teid ennast jälle ooperi- ja rolli juures köidab? Nõukogu selle rolli tuum? Elust, loodusest, armastusest on seal ka selliseid komplitseeritumaid momente, seal on kõik näiteks üks, üks aaria, mis on üsna vastupidavuse peole jõuproov siis on seal niukseid, koomilisi elemente, mis annavad päris hästi ennast ära mängida ja ja on ka päris niisukest lüürilist dramaatilist kohta ja seal on kõik, kas annab iga etendusega midagi varieerida, tähendab küll päris palju annab, kui palju on tulnud teda siiani mängida? Julges ütelda üks terve hooaeg, pluss siis kahetkastroidletentsed möödunud aastal Moskvas ja sel aastal Helsingis mas kohas võeti vastu väga hästi, noh, erineva temperamendiga on ju selged. Et Moskvas on need praod tavalisemad ja kergemad tulema. Põhjamaa rahvaid on natukene raskem viie endast välja, vaid ma pean ütlema, et me peaaegu, et meil see ka õnnestus see praegu teie lemmikroll üks lemmikrollidest ja kas mõnes etenduses on ka mõni selline ootamatu moment essco ette tulnud? No nüüd ikka tuleb, ühel etendusel juhtus niimoodi, et kohe alguses, kui majja tuleb sissevankriga, mille ette on rakendatud hobune ei õnnestunud seda hobust kuidagi lahti rakendada. Millegipärast oli see nii kõvasti kinnijäänud, et terve dueti vältel käisid kopsud ja ja kolistamised segas laulmist ja mängimist. Aga no lõpuks siiski hobune vankrist eemaldati. Mu. Etendus, mis tavaliselt on meil olnud aastavahetusel kavasse, on see niisugune muusikaõhtu ja seekord oli ta siis elurõõmu nimega On päris keset suve ja mis üldse tingis selle EC etendus nüüd nii vale koha peale nihkus, kui nii võib öelda. Eks need Straussi või Viini muus kontserdi ilmselt ikke jäävad. Ilmselt ikka nad jäävad oma kohaga sinna aastavahetusse, kuna meeleolul tilgad sobivad nad sinna paremini. Kuid kuna meil momendil repertuaaris klassikalise operette ei ole, siis seetõttu, et ka seda žanri nagu tutvustada ja kuna publikult selle žanri jaoks huvitaval kombel jätkub nii suvel kui talvel siis me üritasime nende vana-aasta õhtukavadest võtta kokku eelmiste aastate parimad numbriga. Pealkiri Elurõõm pärineb eelmisest kavast ja RAMi poistekoori osavõtt ja mõned teised numbrid pärinevad parematest programmidest ja siis me sellepärast kaotada kaks korda. Suvel mängisime ja tõepoolest mõlemal õhtul maja jälle täis. Aga nii, et edaspidi ta hakkab olema siiski talvine etendus. Küllap ta ikka hakkab talvine olema, kuigi noh, selle ega mõne parema varasema hookogemused näitavad, et ka võib-olla suveperioodil peab veel otsima mingeid vorme, võimalusi, kuidas publikut teatrisse või mõnesse teise esinemispaika tuua. Igalühel olümpiaprogramm ka etenduste planeerimise ja ja mängukohtade otsing osas, noh me teame, et praegu nad ei ole veel päris valmis, kuid ikka juba valmimisel. Pirita kloostri varemed, Niguliste kirik, tarbekunstimuuseumi need paigad on ka kindlasti ühed sellised kohad, kus edaspidi hakkab pidevalt kõlama muusikajäljed, meil on uusi võimalusi aja leida ja otsida. Populaarseks on mängitud muusikal, tõotused, tõotused, sellest ka meie järgmine helilõik. Kui see võib nimetada 20.-te 30.-te aastate estraadimuusikaklassikuks, siis töötak rõkkama vist 60.-te 70.-te aastate estraadiklassiku nime. Nii võib öelda küll, jah, me teame seda, Packarak on väga haritud mees meie koolisüsteem järele anda, siis nagu kaks kord lõpetanud konservatooriumi ennast täiendanud maailma parimate muusikute hulgas valdab kontrapunkte ja kõiki funktsiooni tehnikaelement. Packaraki meloodika on väga huvitav ja muidugi eriti huvitav on tema harmoonia. Ma arvan, et Need kümned aastad tagasi, kui ta siin ilmus muusikamaailma, mõjutas tema harmooniline keel tema parallelismi Teama Soormi noori vaheliselt nagu kogu maailma helikeelt. Mäletan, kui kadunud Aarne Oit toimis, Hakene, milline aroom on Pagaraki muusikas ja ma mäletan, kui Soomes käisime Pacracy esimesed plaadid tulid. Kuidas inimeste vastu võtsid? Tema muusikas on veel kuldse svingi intonatsiooni, need on igal pool tunda, kui nad on orgaaniliselt nagu segunenud rütmimuusikaga, biitmuusikaga, munadega rõõmusega tükki orkestreerida, nii selle muusikaga tutvuda ja mul omal on päris kenakene kenakene plaadikogu pakki loomingust ja ja oli ka kasutada autoreid, laviir, mis on ääretult täpne, kõik vihjed sees ja saime ka. Siis nimetatakse sele filmi filmi tehtud plaadimuusika ning autentse. Nii et seda oli kerge ja huvitav orkestreerida. Aga kuidas kulges töö etenduse ettevalmistamisel, sest kaks kevalt päeva oli ilmselt lauljatele lihtsam ja harjumuspärasem kui see lugu. Selle tüki ettevalmistamiseks läks nii normaalset rada, võib isegi ütelda, et nagu natukene vedas, saime prooviüksuse juurde. Kuid erilist Niukest raskust raskust ma ei tulnud. Ning peab ütlema, et väga tublilt töötab kontsertmeister Ülla Otto kes selle kõiknele lõpetas, need, kui orkester ja lauljad kokku said, siis probleeme nagu ei olnud. Kuigi peab ütlema, et karakke rütmiline helikeel on väga keeruline. Kui partituuri lahti lüüa, siis on seal niuksed taktinumbreid nagu kolm kaheksandiku, seitse neljandiku viisalendiku ja kogu aeg vahelduvad, need väga niukene oli rütmiline on see tükk. Mulle tundub, et orkestrile see see tikk nagu meeldib see muusika, nagu meeldib ta niisugune kaasaegne, aga sealjuures küllaltki küllaltki täpne oma meeleolude ja meeleolu varjundite edasiandmises. Mida teile endale pakub töö teatris etenduse ettevalmistamisel etenduse juhatamisel võrreldes tööga estraadiorkestri juures? No kõigepealt vast see, et tegu professionaalsete lauljate, aga operetsen ikka laulutükk nii-öelda põhirõhk on laul lauludel ja on väga tore, ütleme juba orkestriproovides kohtade lauludega, kes kõikuma partiisid teavad, teil on sõnad peas selles mõttes estraadiga, kus tihtipeale tuleb väga kiiresti ütleme, tuleb uus laul, organisatsioon teil viimasel päeval ja tekst oli veel ka kuskil viimasel päeval. Need niisugused asja muidugi teatris ei ole. Kui palju, Helgi Sallo, te peate neetilist kohale tulema nagu lahti laulda ja soojendust teha. Grilli peale panna? No õige artist tuleb ikka poolteist tundi varem maaleni pool, õige, mul juhtub vahel tund aega varem, aga ikka tund ja veerand jahja tund varem. Oleneb jah etendusest, kui ooperis paar etendust on teinud, siis tuleb varem tulla, sest et see aparaat, mis mul on, see vajab rohkem lahtilaulmist, aga tänane muusikal tõotused, tõotused on kergemate killast või kuidas teile tulla? Ei, ma ei ütleks, et ta kergon, sest et see muusika on teistsugune, kui meie teatris ollakse harjutud kuulama harjutud tegema. Kuidas ta endale meeldib teha. Endale meeldib kohutavalt teha seda, sest siin on teksti rohkem kui laulmist saali õhkkonnas ei avalduse tulnud, nagu külalisi rohkem ei ole tulnud, eestlased on ju väga nirud plaksutama number lõppedes täna ja kohe on tunda, et siin peaks aplausi tulema, heina teeb laksuta, aga kui tuleb aplaus, siis kõik naeravad juba ta täna väljamaalased saalis. Klausiga etendusi on nüüd viimasel ajal ka rohkem. Noh, ütleme, uus operett, mis meil välja tuli, kuskil mon Barnastil, seal on ikka minu meelest pea iga muusikaline number peaks aplausiga lõppema, isegi siint ootustes on selliseid numbreid ooperis, noh, see peaks olema nagu endastmõistetav, et kui Laar ja lõpuks siis peaks kõva kloostri. Teatri mängukavas oli selle kuu jooksul ligi paarkümmend erinevat teost ja paratamatult jääb suurem jagu neist meie ülevaatest välja. Nimetagem vaid, et ooperist näidati veel poeemi Travjaatet Boriss kodunovi Attilat ballettidest oli mängukavas asjatu ettevaatussisel Roomeo ja Juulia maailma loomine ja nii edasi. Saate lõpuosa pühendame aga kahele esietendusele, mis sellesse aega jäid? Estonia teatri üks viimaseid uuslavastusi oli Ardi Liives Boris kõrveri muusikal kuskil Momparnatil. Teema Eesti kunstnike elu Pariisis on väga tänuväärne lahendamiseks minu arvates ükskõik millises kondižanris. Aga milliseid võimalusi ta pakkustile muusikalina Armolaid, te olete selle muusikali üks peategelasi? Muusika iseenesest on nii 20.-te 30.-te aastate muusika ja palun tundus väga lihtsamuusikana, minul isiklikult hakkas lõpuks meeldima isegi algul oli värske, nagu sellesse roll üldse sisse minna, sest et prototüübina oli mõeldud võib-olla nii väga kaudselt Konrad Mägi. Ja see on väga huvitav isiksus, seda eesti vaimsust, mida on seal nagu tahetud rõhutada, seda on välja tulnud. Ma usun, et ma olen sellele ise rõhku pannud, etesse eesti vaimsus välja tuleks, mis 10.-te aastatel pari eesti kunstnike hulgas oli väga tugev. Millised need põhilised iseloomujooned peale elujanu elu rõõmon? Teie kangelasel? Kõige parem näide dialoog härra Martinson, Elion, see näitab tegelikult Hermanni ka nende eesti kunstnike mõtted ja see võtab selle kõik kokku. Kasvõi seegi lause, et Eesti rahvusliku kunsti pole veel olemas. Meie alles loome seda. Kas võiks öelda siis niimoodi, et nagu domineerib kunstijäänu Eesti kunsti arendamise nimel läbi raskuste ükskõik mis hinnaga killust, milline on teie ansambel, kus need arenguliinid põimuvad? Kolm tegelast kunstniku Karl ja armastuse lülitel augustil edasi naisliini pidi on Hermanni kaaslannakse jalgu Liidia Martinsoni tütar. Ja üks ka Pariisis elanud kunstnik. See ei ole küll pärast minu partner on Barbara. Kas on ka selliseid in positsioonilisi momente? No nagu ikka, ma olen üksi rulli peale seda enam, et üks ja teine koosseis mängib erinevalt, siis tuleb improviseerida näiteks vastavalt olukorrale või improviseeritud teine või teist. Teine tegin üheteistmoodi natuke, siis tuleb sellele kohe vastu. Mängida mitu etendust on siiani olnud. Siiani olnud neli etendust. Siis võib arvata, et etendus võib-olla ei ole veel päriselt küpsenud. Töö läheb kindlasti edasi, sest et Gunnar Kilgas tahab seal veel uuesti sügisel töötama, hakkavat kompaktsemaks tegemisest, et tükk valmis küll päris pika ajaga ka. On ju tavaline, et kui aeg pikalt käes, mõeldakse, et jõuame küll, aga lõpu eel läks ikka kiireks. Ja teema iseenesest on ju selline, et sellega tasub edasi töötada, vaeva näha. Üks selle hooaja kõige olulisemaid ettevõtmisi oli veel Veljo Tormise kantaat, balleti Eesti ballaadid lavale toomine, Veljo Tormise ürgselt eestilikku lood. Need on meie repertuaaripildis väga vajalikud maid, isegi momendil ei olnud selliseid väga rahvuslikke lugusid kavas. Ja jälle Kolümpiaksida, siis oli väga liigutav, kui külaliste loosi seimis Arnold Green tõi olümpiakülalisi ja nende hulgas oli ka rahvusvahelise olümpiakomitee liige Soome purjetaja spordidega Peeter talveria. Kas nendega pärast mingit juttu oli küll viisakad inimesed, alati räägid, et nedega meeldis ja see oli siiski teose esietendus ja nad väga suure huviga. Ma kõrvalt vaatasin, kuidas nad üldse võtavad sellest osa annab pärast ütles, et ütlesid, et soome folklooris on ka sellised pikad jutustavad ballaadid teatamata mõttes omased. Ja kuna sisuseletus ka kõikidele olümpiaetendustele meil tehtud veel lisaks Eesti vene keelega inglise keeles siis nagu mingi ettekujutuse arusaam ilmselt neil oli, mis seal toimub. Ja mulle tundub, et jõudis pärale, mis me seal laval näitasime. Selle teose kirjutamine oli mulle omamoodi elamuseks puht nii geograafilises mõttes, tundes vastutust selle asja puhul ja, ja tellimuse tähtajaliselt ka arvestades pidime rakendama täie jõuga, et nad, ma varem ei ole sellist pool aastat läbi elanud, kuse kus ma lihtsalt eemaldasin igasugusest ühiskondlikust ja ja eraelust isegi k. Ja peaaegu kogu talve olin loominguliste komandeeringutega loomingulistest majades käisin neljal korral nii loomingus kodus ja muud ei teinudki, ainult kirjutasin iga hommikul ruumikas majas on selles mõttes täielik eraldatus töö mõttes ja samal ajal on hoolitseb elamine enda mingit muud muret polegi, ainult oma vaatekirja panna täiega söömas vahepeal kindlatel kellaaegadel. Ja nii ma töötasin iga iga päev kella poole 10-st kuni kella kaheni kella kolmest kuni kella seitsmeni ja kella kaheksast kuni 12-ni ja nii iga päev nii kuude kaupa, muidu ma ei oleks lihtsalt jõudnud seda tööd valmis tähtajaks, ta on küllaltki mahukas, puhast muusikat on vähemalt poolteist tundi seal kokku ja ja see on kõik niisugune, noh kergelt kohta veel palju ei ole, enamasti on ikka massiivne talgegi oraatoriaalne Sandra ta ooper, vaid Danske fantaadi või oratooriumilaadne asi mis nõuab kontsentreeiumist vormi kogu aeg ja seetõttu tuli niimoodi seal tööd planeerida. Ja ma pean ütlema, et see, see töötame ise, see oli suur nauding, ma ei taha üldse muud midagi enam elus teha, kui ainult nii elada. Nüüd kuulajate poole pealt heliloojate liidu esimees Jaan Rääts Pärast nii võimsa mõjulist esietendust ei oska nagu sõnu leidagi, millega seda elamust iseloomustada? Muidugi üllatavad siin midagi ei ole. Kui ma juba tulin, noh, teatrisse ma teadsin ette, mida Veljo Tormis peaks pakkuma ja tõepoolest seda taga pakkus. Ja samavõrra nagu väärib imetlust. Tormis muusika mõjujõud ja selle kunstiline suurus samuti. Ma imetlesin muidugi ka Mai Murdmaa koreograafiliselt Kresside Mazur fantaasiarikkust nii-öelda palaval suveajal tõesti suur kunstiline üllatus ja kunstiline elamus. Ma arvan, et see jääb muidugi nii välja tormisse kui meie kultuuri suureks tähtteoseks, selles ma ei kahtle. Ja loomulikult tahaks seda veel ja veel kord laval vaadata. Balleti Riddick poell, Karp Leningradist. Põlgarp ütles, et nii nagu rahvalooming saab tänapäeval laiemalt rahvani jõuda kaasaegsete professionaalsete vahendajate kaudu. Nii tuli ka ballett meistril arvestada klassikalise balletitrupiga. Ja et Mai Murdmaa tantsukeel on sama eestipärane kui see keel, milles laulavad solistid. Ja seepärast peab ta seda Mai Murdmaa suureks saavutuseks. Stiili osas. Veljo Tormise Eesti ballaadid epiloog lõpetas ka meie ülevaate Estonia teatri mängusuvest. Veel kahel õhtul on teatri uksed valla. Tera võib osa saada Andrei Petrovi balletist maailma loomine ning homme Eesti ballaadidest.