Ja kaugele viimine nendele. Ja. Ja nii kasu ju. Lase märele vaada kaugelgiga. Kaadrisse jooni, sest kooki. Lasin no ma siin ja. Alati valmis. Õigu vältiga olla oma. Südamesoovi. Nii algas kolmas saade Eesti raadiusest raadioorkestri minevikus ja nii laulis Georg Ots umbes 60 aasta eest Eesti raadio ajutises stuudios ühes toonase Tallinna merekooli klassis. Eesti raadio džässorkestri saatel juhatas Rossis lahmer kuuluv kahel eelmisel laupäeval oleme meenutanud Eesti raadio džässorkestri algusaastaid. Tänane saade algas põgusa tagasivaatega, kus peale orkestri esimese tähtsolisti Georg Otsa kuuleme üht lauluga teiselt Viktor Gurjev pilt. See on Edgar Arro kodulinn, Tallinn loodud Rootsi sõnadel sõja ajal nõukogude tagalas, sellest ka valus igatsus kodulinna järele. Nagu kuulsite, on tegemist lindiga, mis keskelt, kes rohkem, seda laululindil ei ole. Meenutagem, et Eesti raadio džässorkester loodi 25. septembril 1944. Veel nädal aega varem olin olnud koos saatusekaaslastega Narva rindel saanud sealt tulema, olin mänginud ühe hooaja Endla teatri orkestris, raadiosse jõudsin aga 1945. aasta detsembris. Räägin seda sellepärast, et käesolevaist saadetest tun isiklikele mälestustele. Pärast perioodi merekooli ruumides kolis Eesti raadio džässorkester koos sümfooniaorkestritoimetusteks allosakondadega 1948. aasta maikuus Kreutzwaldi tänavasse raadiomaja teisele korrusele. Hoone ehitust oli alustatud enne sõda. Sõja ajal seisis maja karp katusega tühjana. Ent valminud maja pidulik vastuvõtmine oli alles 1950. aastal. See polnud ju mingi korter, tere, elamu püstitamine. Suudijate seinad kaeti akustika nõuetekohaselt. Soomest sõjakulude reparatsioonina saadud spetsiaalsete papptahvlitega mida võime veelgi imetleda. Esialgu olime veel vana nime all Eesti raadio džässorkester ent 1948. aasta sai saatuslikuks kogu Nõukogude kunstile, sealhulgas muusikale. Ma ei hakka pikalt peatuma kommunistliku partei keskkomitee niinimetatud ajaloolistel otsustel mis mõistsid ka lääne ees lömitamine, öeldes seega lahti äsjaste liitlaste eelistustest ja surusid ka meie pultidele hoopis isemoodi muusika. Muidugi püüdis dirigent Rostislav, mürk kuulab seda surutist pehmendada. Raadio juhtkond toetas seda niivõrd, et ei sekkunud otseselt repertuaari poliitikasse. Muidugi kadusid saatekavas foksid tango inglisvalsid ja üldse lääne autorite levimuusika saksofoni häält püüti peita orkestri üldisesse kõlasse ja senine viieliikmeline saksofoni sektsioon likvideeriti. Ilmar kurenid. Herbert kulm hakkasid mängima esimest 15 klarnetit. Tenorsaksofonist Lembit Raudmäe leidis uue töökoha Estonia orkestris fagotistina. Mõlemad Alt saksofonistiga. Uudo Kallas ja mina jäid mingisse ebame pärasesse seisu mängides vahel kolmandat klarnetit katest tšellopartiid või jäädes peit keelpillide unisooni alla. Pean aga tunnistama, et ehkki džäss oli meie lemmikžanr, olime siiski kutselised muusikud ja püüdsime anda parima ka uut laadi repertuaari mängides. Raadiokuulaja on alati eelistanud laulja vaid instrumentalistidele. Seega langeb raskuspunkt Georg Otsale, Viktor Gurjevi iia Uudelepale ja teistele avastasin toonaste salvestiste seas kuus Veera neeluse lauldud pala tõelised kullad terad, mida praegugi naudinguga kuulan. Imetledes lauljatari kunsti, mis minu arvates on koloratuur tehnikas absoluutselt maailmatasemel. Kinnitage oma väidet mark Milmani valss metsas. Kuulakem veel Veera neeluselt ja Eesti raadio estraadiorkestrilt Dmitri Kabalevski valsi filmist Anton Ivanovitš pahandab. Film oli selles mõttes ebada tavaline, et see valmis ja võeti vastu alles 1941. aasta augustis kui sõda oli juba täies hoos. Need, kes jäid Leningradi blokaadi, mäletavad suuri reklaamplakateid, mis peagi maha rebiti. Ahjukütteks läksid ka pärast sõda filmile ei vedanud, kuna selle sisu ei vastanud ajanõudeid. Anton Ivanovitš tütar, keda mängis Ludmilla tselikovskaja pidi õppima klassikalist muusikat, helistas aga kergemat. Sellepärast isa siis pahandaski. Film annab õiguse tütrele, kes laulis sedalaadi Gerlast muusikat. Eesti raadio džässorkestri helisalvestisi on säilinud üksnes näputäis. Probleem on selles, et merekoolis ja hiljem ka raadiomajas tehtud varaseid heli üles. Teil liikus lint kiirusega 76,2 sentimeetrit sekundis. Kui mindi üle poole aeglasemalt kiirusele, hakati neid vanu linte kutsuma suure kiirusega linti. Eks need võtsid riiulil kaks korda enam ruumi, mistõttu taheti neist kähku lahti saada. Hiljem käsikäes tehniliste edusammudega muudeti kiirust korduvalt ikka poole aeglasemaks. 19,5 sentimeetrit sekundis ja nii edasi. Vanadel lintidel olnud palu hakati ümber salvestama enamasti uues seades, sest kui orkestrit, estraadiorkester oli koosseis põhjalikult muuta tunud. Üsna palju. Keldrikorrusel hoitud vanurit teeb alati veega üle ühe põlengu kustutamisel. Osa neist on restaureeritud, osa jäi kõlbmatuks. Koos orkestriga kadusid neil lintidel Viktor Gurjevi, Georg Otsa ja Uudelepa ja teiste hääled aga ka instrumentaalsolistide Eduard Jossif Šagali, Vallo Järvi, Gennadi Bodelski ja teiste mängitud muusikat. Mõni sõna ka sellest, kuidas džäss orkestrist sai. Eesti raadio estraadiorkester. See oli üsna pikk protsess. Kui 1948. aasta veebruaris kärgatas partei keskkomitee otsus Muradeli ooperis suur sõprus, oli selge, et midagi ebameeldivat on tulemas. Esialgu näis siiski, et midagi pole muutunud. 21. veebruaril oli raadiosaatekavas estraadikontsert solistide ja Ringhäälingu džässorkestri kaastegevusel. 18. märtsini figureeris saatekavas veel Ringhäälingu džässorkester, ehkki ameerika heliloomingut enam ei mängi. Mõni aeg kasutati ka pettust, mõnele vähem tuntud läänepalale pandi autoriks venelane. Nagu rääkisid kolleegid Moskva raadiost, tehti sealgi nii. Sellest ajast on pärit vene pillimeeste nali valss, Straussi muusikaplaan. Täna 21.-st märtsist algas nii-öelda peitenimede periood. Kõigepealt oli saatekavas lihtsalt orkester Rossis lahmer Kuulovi juhatusel siis väike orkester, siis ringhääling orkester. Kuni lõpuks, 23. jaanuaril 949 oli kavas saade uueni, seal mängib ringhäälingu eestlane raadio orkester Leo Tautsi juhatusel. Ent nagu näen sissekandest raamatus, oli estraadiorkester ametlikult moodustatud juba 15. mail 1948 seega kaheksa kuud varem. Miks segadus nimes nii kaua kestis, ei tea. Vahest ei tahetud kohe vene orkestreid eeskujuks võtta, sele raadio orkestriga? Nüüd muusikat, mis illustreerib helides muudatust, mis oli lõpuks läbi viidud. Küsimus polnud ju nimetuses, vaid repertuaari paaris. Muidugi oli selge kõigile, kes olid kirjutanud muusikat Eesti raadio džässorkestrile, et vaja on kirjutada teisiti kui varem. Imekombel on säilinud võte ühelt avalikult kontserdilt, kus oli kavas Eesti heliloojate uudislooming. Aasta oli 1950 niisiis oldi juba kolm aastat uutele nõuetele kuuletudes kätt harjutatud nagu mitmest palast kuulda oli taotletud rahvuslikust eeskujuks Eugen Kapi muusika eeskätt tema ballett Kalevipoeg. Evald Vainu, luttu sarvelugu tõestab autori loomevõimet ja köidab värvika orkestratsiooniga. Kordan siinkohal, et orkestri koosseis oli põhjalikult muutunud. Lasime nagu sümfooniaorkester. Juurde olid võetud Arnold Sepp, flöödid Hartlik Juks, Arco poel, August Karjus, tšellol maalija, muhk, harfil. Suurendatud oli viiulirühma. Uueks kontsertmeistriks tuli silmapaistev viiuldaja Villem õunapuu. Veel mõni katkend samalt kontserdilt. Evald Brauer oli noorte seas vana helilooja, lõpetanud konservatooriumi juba 1933. aastal vanameister Artur Kapi klassis. Temalt mängisime pala tööhoog, ka pealkirjad pidid väljendama sotsialistliku sisu. Sel ajal õppis mitu algajat heliloojad heliloojate liidu seminaris. Seal oli Evald Vain, kes oli juba enne sõda lõpetanud konservatooriumi viiuldajana. Et mind paha ankeedi pärast kõrgkooli ei võetud, püüdsin minagi esialgu seminarist teadmisi saada. Tõsi küll, 1951. aasta sügisel sain Eugen Kapi abiga siiski konservatooriumi sisse. Seminarides kirjutasin liide austri juhendamisel pala humoreski. See oli kummaline segu Ravellist Eugen kapist. Mida siiski tihti esitasime. Neil aastail raadios esitatud Raimond Valgre lauludest on järel üksikud salvestised. Orkestrile oota ainult kolm, peagi saabun tagasi su juurde suveserenaad ja lohutab mind mu bajaan. Neil on kuu päevadki märtsist 1948. Nõnda siis langevad nad parajasti aega, mil levimuusikas hakkasid puhuma uued sotsialistlikud tuuled. Peagi saabun tagasi tomati saatekavast maha, kuid tango mandunud läänetants. Suve serenaad oli Valgre mõeldud Foxina Merkuulovolijaga partituurile kirjutanud polka moderaator. Küllap piss, lootes muuta pala uutes tingimustes vastu võetavamaks. See aidanud suve Serena Nad kadus varsti meie pultidelt saatekava jäänud püsima, ka lohutab mind mu bajaan vaevumärgatav vete svingisugemetega. Kas mainitud kolmest laulust pole säilinud toonaseid heliülesvõtteid, kui neid siis üldse tehtigi? Üldisem Valgre lauludest tema eluajal tehtud salvestisi Eesti Raadio fonoteegis arhiivis ainult kolm. Aegviidu Valls, Tartu marss ja Saaremaa valss. Laupäeva ka see, kui nendes vajutatu Kovana ja aga kes sidus, ta laseb, et õnne vaid kauguses kukkuva k o r. Total linalakk neidu, kel silmist nii kelmikalt sädemeid. Ei sellist küll maailmas kusagil idu kui Saaremaa heina matsiooni. Ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaani jooni. Avaras toome kuuluv nabale on sinule hõiska paid, ööbikuid. Miks huuled ja tappa nii nagu sarnane. Ei keeruta lennuta linalakk Helsingist liiki Helmi käis seal meid. Ei sellist küll maailmas kusagil. Või Saaremaa heinamaad jooni. Ei, sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaad jooniku. Veel väike tagasivaade 18. detsembril 1946 tähistas Eesti NSV-raadiokomitee Eesti ringhäälingu saadete kahekümnendat aastapäeva suurejoonelise kontserdiga Estonia kontserdisaalis. Siis oli säärane kodanliku natsionalismi avaldus veel võimalik. Hiljem püüti kõik Eesti vabariigi ajal alustatu maha vaikida. Tähistati vaid nõukogulik tähtpäevi. Kontserdi esimeses osas kõlas küll Dunaevski Laul kodumaast, ent see jäi ka ainsaks kummarduseks ida suunas. Paul Karp lõpetas esimese osa Raimond kulli eestiaegse bravuur marsiga mis kutsus lehe kirjutise teatel ülitäidetud saali poolt välja tormilisi kiiduavaldusi. Suurim hulk tulemus oli aga võtta kavva kaks osa Eduard Tubina süüdist eesti rahvaviisidele. Sääraseid vigu hiljem enam ei lubatud. Jälgiti hoolega, et kavades oleks küllalt suur osa nõukogude autorite loomingut ja mitte ainult kohalikelt, vaid ka niinimetatud vennasvabariikidest. Estraadiorkestri instrumentaalkavast tulevad esmajoones meelde siis saak Dunaevski avamäng filmile kapten, granti lapsed ja tsirkusemarss. Neid mängisime esialgses repertuaar paari põuas nii tihti, et nood kulus lausa pähe. Tegelikult olid need hästi orkes röövitud ja muusikalgi polnud viga, kuid lõputu kordamine muutus tüütavaks. Siin Dunaevski avamäng filmist kapten Granti lapsed. Kui Dunaevski muusikat võis veel mõnugagi mängida siis raskem oli leppida niinimetatud sundrepertuaariga mis õigupoolest kuulunuks rahvapillide või ka sümfooniaorkestri pädevusse mitte estraadiorkestrisse. Kaks väikest näidet. Kõigepealt David Sally Mann, Vladimir Ovi kontsert Marss Korea teemadel. Ja veel üks vili samast puust. Shiganovi, tatari tants. Olgu märgitud, et dirigent Rossis lahver Kuulovil oli üsna keeruline estraadiorkestrit paugupealt uue repertuaariga varustada. Ta ise orkestreeri lakkamatult ja imestan, tema suutlik, kus sest lapsepõlves oli üks mängukaaslane tal vibupüssiga silma välja lasknud. Selle võrra oli tal raskem töötada. Nii panid, kes juba vilunud arranžeerija Ülo Raudtee ja andis mullegi üha enam venekeelseid noote, et ka lauljatel nii-öelda vennasrahvaste lauludest puudu ei tuleks. Et raadioriiulitele kogulandesse Revali noodikogu võttis sealt vahetevahel ettevaatlikult mõne operetiklassiku, kes polnud keelu all või mõne karakter, pala. Üks niisuguseid oli unustatud eesnimega helilooja lifti, Capri serenaad. Sellest sai lihtsalt serenaad. Ehkki tegemist oli tangoga. Kolmanda saate Eesti Raadio estraadiorkestri minevikus lõpetanud Mart Saare kolhoosnikud lauluga Ott Raukase esituses. Olin sel ajal juba vana meisse õpilane ja mäletan, kuidas ta arutles, et peab ka ikka midagi nõukoguliku kirjutama. Muidu peetakse vastaliseks. Laulusõnade autorina on kirja pandud Williver. Kuid säärast noortega vana luuletajat ma ei mäleta. Et Mart Saar oli ka endale isetekste kirjutanud, võis ta varjunime all olla ka teksti autor. Laulan tüüpilises vene nõukogude lauluvormis Minoorse eel salmija masoorse refrääniga. Kui helilooja oleks end veel vabamaks lasknud, oleks tulemuseks paroodia. Kolmanda saate Eesti Raadio estraadiorkestri minevikust panid kokku Valter Oja. Kärja Vivika Ludvig neljast tuleb nädala pärast.