Vestleme taas Eesti Raadio estraadiorkestri minevikust. 1948. aastal muutus Eesti raadio džässorkester Raadio orkestris. Põhjuse nime ja kogu repertuaari muutmiseks andis üleliidulise kommunistliku bolševike partei keskkomitee otsus sama aasta algusest. See tegi maatasahulgaga varasemaid tõekspidamisi materdada siis kõigepealt Šostakovitši, Prokofjevi, Hatšhaturjan ja teisi suurusi formalismi ja muude surmavat Dude pärast. Laienes ka teistele kunstialadele ja leidis, et Nõukogude kerges muusikas vohab läänes ees lömitamine. Tsässon paksude kapitalistide muusika, nagu kinnitas Maksim Gorki ja mis muide üldse tõele ei vastanud. Sest džässi kuulajaskond polnud veel jõudnud paksuks saada. Need olid töölised, ametnikud, üliõpilased ja sõdurid. Niisiis rool kõvasti vasakule, aga juba pärast Sealse juhi Stalini surma parandati suunda ikka veel ideoloogiliselt vastu võeti tavais piirides. Juhtusin nimetama Šostakovitši, siis meenub, et Eesti Raadio estraadiorkestri repertuaaris oli kaks tema laulu. Esimene meeldiv Vals, taskulambid oli kirjutatud 1942. aastal. Taskule pideks Funa rikki nimetas rahvas õhutõrjehelgiheitjaid, mis otsisid pimedas taevas vastase lennukeid. See pala on kahjuks säilinud ainult mu mälus, linti enam pole. Eespool nimetatud ajaloolise otsuse tulem oli see, et Šostakovitši langes põlu alla. Tema teoseid ei esitatud ega ostetud. Tellimusi said ainult filmimuusikale, mida ta kirjutas kui rasket kohustust elatise hankimiseks endale ja perele 1949. aastal tehtud propagandafilmile. Õieti tehti tollal kõik filmid propagandaks. Kirjutatud muusika seas on tema rahulaul võitlus rahu eest, mis ähvardas minna nii kaugele, et maailmas ei jää kivi kivi peale. Nõudis heliloojate kaasalöömist ja rahulaule vorbiti meeletult. Ühed kirjutasid seetõttu, et lootsid sellega lunastada oma patte. Teised sellepärast, et äraostmine oli kindel. Olgu tegemist haltuura, aga raha oleks ikka tulnud. Mis puutub Šostakovitši, siis tema ei laskunud kunagi allapoole oma taset ükskõik kui külma südamega ta nõutud muusika kirjutas. Võtsin naljaviluks kätte raamatu Nõukogude noodikirjandus aastal 1949 kuni 60 leidsin sealt 43 laulu, mis juba allkirjas asusid rahu eest võitlejate ridadesse. Järgmises köites 1961 kuni 70 leidsin lisaks 27 rahulaulu neid või veel rohkemgi olla, sest igalühel ja ei olnud ju pealkirjadesse rahu juba välja öeldud. Kes ütles, et heliloojate meelisteemaks on armastus, kuulakem siiski toonaseid eesti laule, mis rahu eest otsesõnu ei võidelnud. Kohalik suund oli siis kolhoseerimise toetamine. Siin pean tunnistama, et aitasin ka seda vankrit vedada. Ta pole midagi teha. Olin siis heliloojate liidu noortesektsioonist Teadmisi saamas. Konservatooriumi uks oli mu ees pauguga kinni löödud. Niinimetatud mandaatkomisjoni esimees oli sõjaväevormis seltsimees, kes otsuse tegi. Leidsin juhuslikult nädalalehest pilt ja sõna Debora Vaarandi meeldiva luuletuse, mis otsekohe lõi mingi muusikalise kujundi. Laul tuli nagu iseenesest. Pealkiri oli rannakolhoosis, aga kuna see polnud mingi kolhoosikorda, ülistab luuletus tegin laulu nii-öelda poole päevaga valmis. Alles paarkümmend aastat hiljem sain teada, et Marandi oli luuletuse andnud ajakirjale pealkirjaga uus paati. Seda paati pole tehtud, linnuluust. Kolhoosile vihjab üksainus sõna karjabrigadir. Olen vahel mõelnud, et olen selle laulu populaarsuse võlgu toimetajale, kes omapäi ja konjuktuurselt kirja muutis, sest laul läks tänu Georg Otsa esitusele lausa kulutulena üle tollase suure kodumaa. Kui aga meenub, et Soomes on seda esitanud pool tosinat lauljat ja bändi ning et kalastaja laulu on trükitud ka sealsetesse kooli laulikutesse, siis löön käega. Seda paati pole tehtud, linnukaared ise painutasin, ta ei ma pannud pilliroogu Massdeedeks ega Boona põlekesi purje rääks. Tugev mootor tuksub nagu söödaainete põrisevad vee all ja ta endas kannab kolme kanget meest, kes on käinud mitmemäär. Meest. Selle lauluga juhtus nii, et kujutlesin seda polkana kuid esimeses proovis protesteeris Georg Ots, et nii kiiresti seda teksti laulda ei saa. Nii tuli välja Rein lender aeglane polka. Kuna pulkasid oli juba peaaegu et ülearu palju kirjutatud, siis läks moodi Rein lender. Väga populaarseks sai samal aastal ilmunud Boris Kõrver ja Ilmar Sikene traktoristide laul samuti Rein Lenderi rütmis. Parras. Essu meestega jotoco nelja Vahtedi Abibaste panna ei. Vaata. Ka käisime reedese reega peenedasa saare soo, see kul ka kusagil kade alla. Ega meil aeg kätte ja joogile võimsaima seitset imet võivad kallimad meid lauda. Tehtud. Meil on ta moonagu laukarežiime jäätise kui männijuurika. Võimedasutame soolaseid hulgakesi, mustab möelda, peal alla. Ega maadega. Me ei hakka seda edastada. Jäätise kui männijuurikavõime tantsu talle ka hulgakesi alla loomeinud moonaga. Kui männi ju, pimeda sõdalane soo hulgakesi mustad. Ja veel üks Rein lender, õieti polkarein lender sedapuhku leo Tautsi sulest, mis jällegi kolhooseerimis poliitika huvides sai pealkirjaks kolhoosi pillimehed. Tegelikult mõtles ta oma loodud tekstis estraadiorkestrit. Viiuldaja Villem oli kontsertmeister Villem õunapuu lõõtspillimängija, kus ta oli, kui ta Neeme ainult jaanimeie orkestris polnud ega kannelt ka mitte, need jäid Tautsi loomingulise fantaasia arvele. Ei kandlemees kõigest rajoonis on kui on lõppenud ka veel palka alla ei lähe. Kui on lõppenud kolka, siis lahti. Villemsi riiulil väledad, kui ükski teine siin tantsuviise oskab, ta nooti tunneb hästi iga tantsulise oskata nooti ta tunneb ka. Lõõtsapillil Kustas, ei, keegi teine külvistile käib mitmekümnepassiga, mängib nii, teeme seda mitmekümnepassiga, mängib, et imesta. Neid kõik neiud vaatavad kaunitarid külas kuulavad naegus poisi toreda hästi kokkumängiva, praegust maisi, toreda hästi mängiva. Edgar Arro kodulinn Tallinn oli Eesti Raadio estraadiorkestri esimeseks nii-öelda lööknumbriks. Hiljem ta seda ilusat viis ei ületanud, ehkki meie kavades olid pidevalt tema heina kiigelaul, talguvalss rõõmu, valss ja paljud teised laulud. Siin kallab valgust kuldne kuu teks Huko lumet esitab ainukülmand. Raimond Valgre sai näha ainult üleliidulisi muusikalise klaperjahi algust siis kustus ta eluküünal. Ometi sündis siis surematu Saaremaa valss. See kõlas eelmises saates. Viimasel ajal oli ta üha vähem pakkunud laiale kuulajaskonnale oma sõnadele loodud laule. Tulid valged ööd, Minni nurme tekstiga talverõõmud hoto Rootsi ja keset hoogsat tantsuringi Paul Rummo tekstiga. Viimase lindistasime Heino Ootoga. Nüüd tuleb aga veel rääkida sellest, mida tõi kaasa Stalini surm 1953. aasta märtsis. Kõigepealt lootsid miljonid vangid ja küüditatud, nende seas ka minu isa, ema ja õde. Et peagi saadakse tagasi koju. Enamasti pidid nad kõik veel kolm aastat ootama, sest nõukogude süüdimõistmine käis kähku vabaks laskmine aga väga aeglaselt ja vastu tahtmist. Ent levimuusikas ilmusid leebumise tunnuseid veidi varem. Veel. 1955. aastal kutsus Eesti raadio kunstiline juht Lydia auster kokku tuntumad levi heliloojad ja teatas, et on tulnud tellimus Moskvas üleliidulises raadiost. Eesti heliloojalt oodatakse tervet instrumentaalmuusikaprogrammi, mis oleks kirjutatud nii-öelda kaasaegses helikeeles. Et Eesti raadio estraadiorkestriga mina poleks saanud. Seepärast oli meie esimene nõue, olgu korralik, suur orkester. Seks puhuks koostate orkester lisa jõude, kaasates esimesi, kes trompetimängijaks solistiks kutsuti abi Seider, kes peagi Olgale võeti. Nii oli orkestris neli trompetit, neli trombooni, viis saksofoni, 10 viiulit, kaks Altriiulit ja kaks tšellot lisaks neljane rütmigrupp. Mõnes palas olid ka flöödi oboe. Et mainisin juba abiseiderid, siis selgitan, et ta mängis tollal laevastiku ohvitseride maja tantsuorkestris. Käisime Ülo Raudmäega teda seal kuulamas. Oli selge, et seal läks tema talent lihtsalt raisku. Leidsin, et ta oleks tänuväärne solist ja kirjutasin mainitud tellimusel serenaadi trump teleesmakordselt kõlasid kõik tellitud palade üleliidulises raadios kaheksandal novembril 1955. See oli niisiis sport džässinõukogude rahvale otse oktoobripühadeks. Tavaliselt pidid kõlama fanfaari dialaulud suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni auks. Kummaline küll. Seideri mäng Serenaadis vapustas paljusid trompetis Vladivostokist Riiani. Seda pala hakkasid mängima Üleliidulise raadioorkestri solist Tartakovski Ozzy, Run Helsingis ja teised. Tuleb aga märkida, et soolopartii oli üsna raske jõukohane vaid vähestele. Suur menu saatis tegelikult kogu programmi, see kõlas loomulikult tervikuna ja pärast üksikute paladena Eesti raadios. Programmi võttis üle ka Soome Yleisradio. Mõned palad pääsesid ka dollastele 78 pöördega kahe poolega plaatidele. Kuulakem siis üle 62 aasta neid palu, mis avasid uue lehekülje mitte ainult Eesti, vaid ka Nõukogude Liidu levimuusikas. Džässmoodsat tantsurütmid ja saksofon olid jälle lubatud Rauli veel rõõmustada. 12 aastat hiljem summutati Eestis džässifestivalid sest vastuolud Nõukogude Liidu ja Ameerika vahel polnud ju kuhugi kadunud. Esialgu nautisime loominguvabadust. Kuulake veel neid pöördelisi, ehkki üldises kontekstis täiesti tavalisi palu. Kuule meeldis Viktorignaatili rõõmsameelne väike etüüd, kuhu olid kaasatud Aarne Oit akordioni ja Kalju Terasmaa vibrofonil. Muidugi ei jäänud Moskva tellimuses kõrvadega sässis suurel ilumusega töötanud Raudmäe. Kuna tollal oli Eesti raadio estraadiorkestris ainult üks rombonist. Kuido Neeme, kes enamasti mängis hoopis akordioni toodi välja endise Kuldse seitsme tromboonitrio Artur Flink, Rudolf Kivi ja Ülo Raudmäe. Kaks esimest olid ametis Eesti raadio sümfooniaorkestris, raudne oli aga ühe jalaga veel raadios, kuigi põhiliselt juba Estonia teatris. Temalt mängisime pala pealkirjaga aeglane Foxtrot, et kas ei viitsinud ta muud pealkirja välja mõelda või arvas, et käib ka vahepeal põlu all olnud Foxtrot. Lindikarbid loen, et viimati kõlas pala Eesti raadios 10 aastat tagasi. Nii kaob kõik, mis ilus. Kenaadibadelski kasutas võimalust kirjutada midagi Mantovani stiilis koosseisule, kus on palju keelpille. Pala pealkiri oli suuskadel ja ehkki ma pole seda oma pool sajandit kuulnud, meenub, et ta pani seal viiuldajad üsna suuskade vihinalt teele. Näis, et meie kohalikud otsustajad vajasid tõuget Moskvast teha Eesti raadios vajalikud ümberkorraldused. Aja pärast suurendati estraadiorkester tõepoolest bigbändiks viie saksofoni, neljal trompeti ja nelja trombooniga. Et iga keelpilli. Kui uskuda sissekannet oma tööraamatus esimesest oktoobrist 1957 saime sellest ajast ametlikuks nimetuseks Eesti televisiooni ja Eesti raadio estraadiorkester olid ju siis televisiooni raadio liidetud. Meie elus ei muutunud, Taagi raadiole jäid oma raamatupidamine, oma kassaa, stuudiod ühesõnaga oma maja, millesse olime üheksa aastaga jõudnud juba kiinduda. Tähista, kui siis täna näidatud ühe perioodi lõppu. Evald Vainu öine ekspress, mille lindistas juba ETV ja Eesti Raadio estraadiorkester, solist tenorsaksofoni Loli, Jaan Cornell.