Jaa, konta. Trooja kontratalv on jälle täiesti ootamatult kätte jõudnud. Ma ei tea, kui paljude jaoks on suur rõõm sellest, kui ei pea hommikuti koduteeotsast lund kühveldama ja mitut sületäit puid iga päev korstnasse lennutama. Rõõmustada, kellel on raske, kui tasuta kaasaandena tulevad pori ja pikad pimedad talveõhtud mis ei ole üldiselt kuidagi talverõõmude alla liigituvad ilmastikunähtused. Rõõm sellest, et ei pea midagi tegema, on siiski pseudorõõm. Ikkagi tahaks talvel suusatada, ratast ka suusatamist vaadata. Kui näiteks Tartu maratoni peaks 2,5 kilomeetri ringil tegema, kes jooksnud hinge lugeda isegi enda omi. Ja kui kujutada, vaata ette, et meil oleks võtta paar 1000 pinksilauda, et Tartu maratonihuvilistele ikkagi massiüritust korraldada siis see vist ikka saaks liiga massiline. Et oleks tõeline rahvaspordiüritus, peaksid kõik kõigiga omavahel läbi mängima ja see teeks näiteks palju Tartu maratoni osavõtjaid on umbes 4000 inimese korral ehk seitse miljonit 998000 põnevamat ja vähem põnevamat matsi. Isegi kui aasta peale ära jagada saaks iga lauatennisesõber rohkem kui 10 mängu päevas. Ja kui see kõik toimub ühes ruumis, ei oleks küll tegu mingi tervisespordiga. Tervist annab ikka päike ja värske õhk. Aga ruumis, kus 4000 higist inimest, Võtika väga läpakas, õhk olla väga läppunud. Aga võib-olla teevad need soolad, mis selle tegevuse käigus 4000-st organismist väljuvad, ka maa valgeks. Seal isegi hästi suusatada ei kannata. No vähemalt valgustab pisut tööd. See on tegelikult kummaline põhja, no inimene, kes peaks ometi olema pimedusega nii väga harjunud, pimedust üldse ei armasta. Parema puudumisel aetakse taga kunstpäikest ja kunstliku elurõõmu. Ehk siis näiteks solaariumi jaolkohooli. Tarbiti hoopis kunstlike asjade asemel elavat kunsti. Kunst aita pika tumedatele talveõhtutel raskemeelsuse vastu. Ei tarvitse olla kindlasti mingi kõrgkultuuri platserdis või suur raske kooline romaan. Kunst on ka see, et lihtsalt võtate aja maha, kustutate tule ära ja pajatajate lugusid olemas noorematele sellest, kuidas vanasti oli, ja nooremat vanematele sellest, kuidas nende meelest tulevikus võiks olla. Räägime kas või sellest, kuidas oli vanasti, siis kui veel lumi taevast maa peale.