Kirjutasin raamatus omad viisid võõras vees sellest, kuidas tutvustasin Raimond Valgre oma klassivenna õde Liivi loos mett ja kuidas nende sõpruse katkestas. Kaks nädalat hiljem alanud sõda. Kirjutasin ka sellest, et minu arvates sai Valgre Liivist Pärnu ballaadi kirjutamiseks inspiratsiooni. Seda enam, et kohates Valgret esmakordselt neli aastat hiljem samuti Pärnus oli tema esimene küsimus. Kas sa tead midagi Liivist ja veelgi enam, et just tol ajal eesti korpuse sõidul Pärnusse kontserti andma oli Valgre kirjutanud Pärnu balla taadi lootes ehk Liivid seal kohas. Siis ei teadnud ta neiust midagi. Aastaid hiljem vesteldes Debora Vaarandi ja lugedes tema hiljuti ilmunud mälestusteraamatut sain teada, et poetess oli pärast sõda raskekujulist tuberkuloosi ravides olnud haiglas samas palatis noore naisega, kelle nimi oli Liivia. Nende vestlustest saanud Debora tarandi teada, et tema palatikaaslane oli pärit Pärnust. Ta rääkinud soojusega Raimond Valgrest, ent kui küsida, miks sa ei otsinud temaga kontakti, on sellel kaks põhjust. Esiteks oli Liivi vahepeal abiellunud ja oli üsna õnnetus abielus. Teine põhjus oli saatuslik. Liivia plaaninud tuberkuloosi ja suri lühikese aja pärast. Nii ei saanudki helilooja enam kohata oma muusat roosirannaliivalt. Sloveeni. Asfalt soola. Kavatsus tekkis voi v in? Ta läks. Oo häkkiniust vastu ootus viimasel päeval siis. Kiirelt öivus sööda entroosi aeg möödus ruttu. Eest juba lõppes nagunii pealelöövi pestud voos läksid lahku. Kord sinna siis oo. Siin ning üles Lenju, kui siin ütlesin lihtsalt ja siis tuli. Ent näitas saatus vulk arvust all nägin käes kihlasõrmust. Muulenbaarises, kõrvu roosist oot vaid.