Vanemuise roolipinni hakkas 1944. aastal hoidma Kaarel Ird kuni 1950. aasta parteitormid selle ta peost kiskusid. Teda süüdistati perekonna teatri organiseerimises, tunnistati kodanikuks, natsionaliseeriks, kangutati Vanemuises lahti ja pagendati Pärnusse. Suunatakse rahuldavaid ja kesiseid lavastusi, eriti suur viga oli aga nüüd ma tsiteerin. Kodanlikud natsionalistid haltuurategija Hugo Raudsepa labase ideolooge loogiliselt väära näidendi kavasse võtmine. Andku siinkohal toodud tsitaadid aimust 50. aasta klaperjahikõne pruugist. Olgu lisatud, et populaarne Ma olen näitekirjanik Hugo Raudsepp arreteeriti 1951. aasta kevadel. Sai 10 aastat, suri aga juba poolteist aastat hiljem Irkutski oblasti seest Taischet Leena trassilaagris. Alles see oli 1946. kuivama taga. Tipudiisenoosen pälvis auhinnakunstide valitsuse komöödiavõistlusel menukat lavaelu Estonias, Ugalas ja Vanemuises. Peab õieti imestama, et seoses ülalmainitud süüdistustega ei tulnud kõne alla Lydia Koidula näidend Kosjakased. Kaarel Ird lavastas Eesti teatri 75.-ks aastapäevaks. Esietendus oli 28. septembril 1945. Pruugib vaid lugeda lausa ülistavad kirjutist. Teatri juubel Vanemuises. See on ilmne kihutustöö sellele, et eestlased peavad kokku hoidma, et nad peavad taotlema suuremat haridust, kultuuri, vaimsed kasvamist ja vaimset iseseisvumist. Eksi jutlust ju näidendi mässu mees Hans suisa edasiviivat eestlust ja vaimuharidust, kui ta lõpetab näidendi oma kuulsa tiraadiga käsikäes õiglased eesti pojad Isamaa põllul töös. Ja seda Ma tahan näha, kes meie vaimu ja ihuliku õigust peaks jõudma, kütkes samm-sammult nagu seal koit hommikuse taevaveerel saame vaimu vabaks Eesti päeval tõusma, aga niisama kindlalt ühendus kasvatab, ühendus kangestab ühenduses, astuge edasi. Elagu meie Eestimaa ja rahvas, hurraa. Jah. 1945. aastal võis veel kirjutada eestluses Isamaast vaimuvabadusest eestlaste ühendusest Eesti maast ja rahvast. Tuleb välja, et Kaarel Ird vana hirmus nagu teda kutsuti, uskus siiralt Koidula ja jõudis neid ka Vanemuises kuulutada. Kust tema võis teada, et ajad nii kiiresti muutuvad kõlagu selle jutluse lõpuks Edgar Arro laul Eeva Heinaste sõnadel kõnnin koidu säravas süles, kunagi ammu laulis seda unustatud laulu põline Vanemuisel Endel aimre.