Ja tere kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Meil on täna siin niisugune trio arvamustoimetajad, meie suurematest päevalehtedest Külli-Riin Tigasson, Erkki Bahovski ja mina olen ERR-i oma mees André Rannamäe, nagu nüüd öeldakse, ERR ei tähenda mitte errorit ja ja see tähendab mingit vaikivat ajastut, vaid see tähendab avalik-õiguslikku ringhäälingut, nagu nagu. Me oleme siin enne saadet jõuab väga elevil, sest eestikeelne Playboy on ilmunud. Ei ole küll näinud, aga me oleme kõvasti reklaame näinud ja me avaldasime selle kohta arvamust, et kui, kui otstarbekas on niisuguse ajakirja ilmumine. Külli-Riin oli seisukohal, et igal juhul on vaja meie Erkiga olime natuke teistsugusel positsioonil. Ma arvan, et sa tõlgendasid mu sõnu natuke valesti, et sa siin pigem küsisid, et kuidas see ajakiri ennast ära tasub ja mis mõte sellel on ja ma arvasin, et omanike kalkulatsioonid Milleks eesti keeles selliseid asju vaja on, et nad noh, suurem osa moodustavad nagu pildid, aga, aga pilti ei ole vaja tõlkida teise keelde. Kuigi ma ei ole Austrias kursis ka, et mis, mis seal veel on sama puudutamist eesti keeles on ka Hazlera olemas ja siis on Cosmopolitan, mida vist ka kuskil ilmub, keegilist loeb, iga muusik tõi vee, eks ole, ja ja, ja ka juba käib mitmendat aastat. Ei tea jah, võib-olla kuskil seal Playboy peakontoris jõuti arusaamisele, et eestlased on ka piisavalt jõukaks rikkaks saanud, et jõuad endale, ostab leidvaid WC, playboy elustiili, mida, mida see playboy siis üldse esindab. Et see on nüüd võimalik ka eestlastele, et nad saaksid siis sellist eluviisi harrastada. Aga eks see on ka üks selline seaduspära, et kui ühiskonnas läheb nagu majanduslikus mõttes hästi, siis alati suureneb kõikvõimalikke klantsajakirjade loetavuse tiraažid. Võtme Lamborghini seid loetakse Ja aga kui nüüd nagu läheb tõeks nagu nende analüütikute hoiatused, kes ütlevad, et Eesti majandusel ei või ei seista enam või ei pruugi enam Eeessisteni head ajad, siis võib eeldada, et tuleneb võib-olla taas nõudlust sellise tõsisema ajakirjanduse järgi ja nende klantsajakirjade reklaamikäibed võivad veidi kokku kuivada. Heino klants klantsiks, aga ma mõtlen tõsiselt, et palju Eestis sellisel ajakirjal nagu lugejaid võib-olla et et noh, sisu poolest ütleme seal noh, ma ei tea, kas alates 15.-st või on tal mingisugune vanusepiirang, ei ole vist peale. Et kõik lapsed võivad juba võtta, no hea küll, meestlast lapsed hakkavad ostma, siis 10 aastased poisid ostavad ka. See arv on ikkagi ülimalt piiratud, kes, kes ostab ja ma ei tea, mis ta maksab, aga no eks ta ikka mingisugune kolm-neli-viiskümmend 60 krooni maksab. Et kui ühe ostad, siis nagu millekski teist osta või noh, ilmselt olen täiesti valel teel oma isiklike nuditud seisukohtadega. Nojah, ega vist meist siin keegi ei ole suur Playboy spetsialist, aga aga puuduks jah, et see klassikaline või oli üles ehitatud niimoodi, et seal ilmusid ka sellised jutud ja, ja üldse mitte nii-öelda selle playboy enda imidži ka võib-olla nii väga otseselt kokku puutuvad asjad. Et võib-olla siis ka eestikeelses play või midagi sellist. Aga mis puudutab seda hinda, siis ilmselt rahvusvahelisele kontsernile on alati lihtsam seda toota selles mõttes, et ta saab kasvõi peale maksta. Kasum põhikasum tuleb ju mujalt ja, ja ja mitte ainult ajakirjadest, vaid ka Playboy teeb ju filme ja telesaateid ja kõike muud veel, et et mingisugune pisku anda Eesti jaoks. See ei ole vist praegu probleem, noh Postimehel on vist vastupidi, et kroonika toidab nagu ema lehte või? Ei Postimehes on kasumis, Postimehes natuke kasumis, aga kroonika on ikka ikka räigelt kasumis, ütleme niimoodi, jah. No võib ka nii öelda jah. Nii et kroonika olen endale mingil määral konkurendi välismaise, kuigi see vist teda jalust ei löö, sest et kodumaiste staaride staarikest elu huvitab alati rohkem kui, kui välismaiste oma. No ma küll ei tea, kas leib on ikka kroonika konkurent, ma arvan nende sihtrühmad on üpris erinevad. Kuulge, jätame selle jutu, nüüd meie oma alma materjale, oli, oli juubel, mitte väga suur juubel, numbrite poolest aga, aga ilusti videos numbrikombinatsioon igal juhul kolm, seitse, viis. Kui issand meie elupäevi annab, siis me näeme seda järgmist ja sellist juubelit ka ehk 400 ja ja võib-olla natukene paar sõna sellest igal juhul. Minul oli küll vaadates Eesti televisiooniülekannet, eriti just üleeile, eilne nagu oli kontsert, nagu kontsert ikka, aga ma seal väga nagu Olmo maatorite. Meil on näinud seal lava peal peale selle hõljuva kuue samba, mis oli ära stiliseeritud, aga üleeilne päev oli, oli ikka väga ilus, ma oleks tahtnud ise küll väga Tartus olla, aga tööülesanded ei lubanud. Aga, aga kõik see, see, mis toimus toomel ja, ja see valgusshow ja kõik see, mis oli, kuidas peahoone oli välja nägi ja, ja see, need rõõmsad näod ja see oli ausalt öeldes vahva tunne. Ja väga mõtlemapanevad olid ikkagi ka ka nendele üritustele peetud kõned. Eriti arvestades tänast tänast ütleme olukorda ülikoolis, et, et üks terve pikk kõne oli pühendatud igavese üliõpilase rollile ja president rääkis oma kõnes ütles seda, et et üliõpilased peaksid ikkagi omandama võimalikult laiahariduse, et ei oleks nii, et ärijuht jääb ainult seda ühte eriala ja, ja avaliku halduse tudeng ka piirdub ainult kitsalt enda erialaainetega. Selles mõttes kui me vaatame seda, mis praegu tegelikult ülikoolis toimub, see olukord on ju risti vastupidine, et ma pean silmas seda kolm pluss kaks süsteemi, kus üliõpilased peavad võimalikult kiiresti selle ülikooli läbi tegema. Akadeemilist vabadust on ikkagi vähem, kui, kui oli kümmekond aastat tagasi ja nii edasi, tegelikult on nad hästi suure surve all just omandada võimalikult kiiresti need teadmised ja võimalikult kiiresti ülikoolist välja minna, et selles mõttes need kõned rõhutasid natuke teistsugust mentaliteeti. No ja ülikool ehk Kuniversitas ongi ju see sõna uni räsitas, tähendabki ju, et võimalikult laialt universaalset haridust, universaalset haridust tuleks anda, et inimesel oleks selline maailmapilt ja maailmavaade, et jutt ei ole ideoloogiast, vaid lihtsalt sellisest haridusest. Ja praegu selline kiirustamine tõepoolest selle selle välistamine noh muidugi sinna juurde kõik see, mis puudutab ülikooli autonoomiat ja, ja iseseisvust. Siis kui riik surub peale oma tellimust või ühiskondlikud normid suruvad peale sellist oma tellimust, et vajatakse edukaid ärijuhte või või ettevõtjad ja nii edasi, siis kuidas saab selles tingimustes rääkida midagi ülikooli enda valikutest või, või siis tõesti sellest iseseisvast eest, et see on, see on suur vastuolu, mis vajaks lahendamist. Ja kui me räägime sellest kolmeaastasest bakalaureuseõppest, kus siis kõigi nende teadmiste omandamine, mis varem võttis neli aastat ja veel varem viis aastat on surutud kokku kolmele aastale, siis eeldaks Nad elepased tõesti, nad täiskoormusega ainult õpivad ja midagi muud ei teegi. Aga me teame samas, et milline on see tudengite toetuste süsteem. Et traditsiooniliselt Kuulunud tegelikult üliõpilaselu juurde, eks ole, olgem ausad, aga, ja kui kõige tudengite toetuste süsteem on selline, nagu ta on ja mida on ka Eestile ette heidetud siis kahjuks nad ei. Mul on küll tunne, et need teadmised, mis saadakse, võivad jääda siiski üsna pinnapealseks. Ja te läksite kahe kenasti meie oma University hammastega kallale ja väina ja leidsite siukseid teravate kohad üles, et, et loomulikult on see õige, et vaadates vaadates tulevikku, et ta ikka edasi kestaks ja ta tõesti oleks, oleks väärikas ja hea ja konkurentsivõimeline kogu kogu maailmas. See see ei olnud, see ei olnud Tartu Ülikooli ründamine, kuna tema ikkagi peab täitma otseselt, mis on tulnud kuskilt mujalt. Ma pean silmas sai kolm, kaks. Ja, ja kui me ikkagi sedavõrd erinevatest põlvkondadest, et kui mina ülikooli lõpetasin, siis noh, kruvid olid veel ütleme pool vint oli veel lahti, aga kohe keerati päris kinni. Ja õhk oli ikka ikka väga umbne, need minule see juubel meenutas niisugust väga hingelist või emotsionaalset sidet tolle ajaga, kui, kui me olime ja ja ma jäta siin kasutamata võimalust tegelikult mitte jätta, vaid ma väga tahan seda teha, et tõepoolest ikkagi sellepärast ülikooli kolmas sammas nagu nimetatakse professoresed. Ma arvan, et ka 81. aastal pätanuna olen ma saanud ikkagi väga hea haridusega. Ma hakkan tagantjärele mõtlema. Kui aeg oli siis ju selline, kus mingit kolm pluss kahte pold ja, ja sõna sõnapaari avalik haldus, nagu sa siin Külli mainisid, polnud olemas, keegi ei teadnud, mis, mis see tähendab, aga aga selline professorkond või, või õppejõud, kond, kes, kes meid haris. See oli ikka, see oli täiesti noh, maailmaklass alustame kasvõi kirjandusõpetajatest, eks, Juhan Peegli ja Marju Lauristin ja Peeter Viha temast, aga see seltskond, kelle nad meie tühipaljaste tühikargajad tol hetkel jaoks kokku ajasid alates siis Juri Lotman-ist ja Leonizzitoloogitsest ja Richard kriisist ja, ja ma ei jõua kõiki nimetada. Et see oli ikka, see oli ikka vapustav, tähendab kui siin mõni ajab, ajab mingisugust sõna suust välja, et, et noh, sa oled ju sellest ajast, kus, kus noh, mis haridus üldse sealt said, eks ole. Nagu ka öeldakse, siis, siis ma ma isegi viitsi nendega vaielda. Ma lihtsalt nimetan nimesid ja sellest, need peaksid kõik, ütlevad need inimesed. Tollal üks värsked olid olud või, või kui, kui kui kinni keeratud oli, kruvid niisugust plära punast plära suust välja kindlasti ei ajanud, ei, ei loengutele ka ega, ega seminaridel, nii et nii et tagantjärgi ja alles, mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem ma saan aru. Kui, kui, kui süvapeab ajama, see kummardus nendele kogu selle viie aasta eest, mis, mis meil õnnestus veeta. No eks seda punas plära aeti mujal palve ka ikkagi ja, ja, ja noh, kõik nimed ju ei olnud selliseid ja paraku paljudele meenub ülikoolist just see negatiivne võib olla. Ja mõned inimesed pidanud ülikooliga pooleli jätma, et ei saanud sellest punasest jamast kuidagi üle. Et praegu võib-olla tõesti on see, et, et selline kiirkonveiermeetod ei anna sellist ruumi mõelda ja, ja, ja noh, lisaks noh, mitte nüüd õllejoomisele lisaks on ju olemas ka ikkagi see tõstis akadeemiline vabadus, ma ei mõtle ainult seda, et minnakse ühest teaduskonnast teise, vaid ka seda, et minnakse välismaale õppima, et see on ju Euroopas ja Ameerikas täiesti tavaline see, et tudeng mis tahes ülikoolist veedab mingi osa oma stuudiumist ka välismaal õppides ja laiendab oma silmaringi, õpib keelt ja, ja siis tuleb kodumaale tagasi. No minu kogemus ütleb alati seda, et need inimesed, kes on õppinud või elanud välismaal mingi aeg on ka tolerantsemat, et nad näevad tagasi tulles ühiskonda teistmoodi ja, ja ei ole võib-olla nii kapseldunud. Ega ma ei hakka selle vastu vaidlema, lihtsalt need, need valikud, mis tollal tuli teha, olid hoopis teistsugused kui, kui need valikud, mis peab tänapäeval tegema. Ja kui sa räägid siin välismaast, siis ma võin võtta ainult iseenda näite, et ma olin 31 aastat täpselt vana, kui ma esimest korda käisin välismaal, nii et olid, olid teised ajad. Aga kummardus sellele vaatamata. Vene teema ja, ja ütleme, niuksed rasked teemad, igavesed teemat, mõnes mõttes ka väga kesksed teemad on, on meid sel nädalal saatnud. Nagu ka lehed kirjutasid ja kõigile kohe kangastub kolm hommikumaa tarka, kuigi ma ei tea, kas kas Senegali pärit tark on hommikuma tarkaga, aga tark ikka, kui ta käib meil siin õpetamas. Et kolmas, kolmas tark jõudis ka ära käia, nii et komplekt sai sel nädalal täis, et tuletame meelde, et kaks neist olid siis Euroopa nõukogust ja üks ÜRO raportöör. Ja kõik käisid meid samas kuidas elama peaksime. Ja kuidas me oma oma vähemustega peaksime hakkama saama, siukseid riigikeel meil peaksid olema kui mitte nüüd siis siis mingisuguses tulevikus kindlasti. Ja noh, nende puhul tekib ikka see küsimus, et kas kellegi karvane käsi on mängus, et või mingisugune selline koordineeritud on asja taga. Et, et nad just nii lühikeses ajavahemikus kõik siia siia tulid. No vaevalt et tegemist oli nüüd mingisuguse koordineeritud aktsiooniga see võib lihtsalt langeda sellisele ajale ja, ja noh, me võime ju teha siis ka vastupidiseid järeldusi, et kui eeldada, et näiteks kaks kuud siia enam keegi ei tule, et kas siis meid on siis täiesti unarusse jäetud, aga arvan, et see huvi oli selles mõttes loomulik ju ka, et pärast pronksiööd ju tullakse ikka vaata kuidas see olukord on, et selles mõttes tuleb sellest aru saada. Asi on muidugi see, et kuidas seda tehakse ja missugust informatsiooni omatakse ja siin on tõesti kõige markantsem Euroopa nõukogu parlamentaarse assamblee presidendi Renee vander, Lindeni näide, kellele olnud pädevat informatsiooni Eesti kohta, kes sai seda kuskilt sekundaar väärsetest allikatest ja kes sõna otseses mõttes valetas puudus tal puudus KV-Eesti otseallikatest, tal polnud ettekujutust Eesti põhiseadusest, valimisseadusest, mis muidugi on äärmiselt kahetsusväärne, vähemalt see tõesti on kindel, et ta ei olnud seda teavet või ta lihtsalt ei tahtnud seda teada, ta, ta tuligi kindla missiooniga. No kui, kui nii, siis siis peab ta arvestama tagajärgedega sesse, vander Lindeni aga ei ole veel lõppenud. Esmaspäeval annab riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson pressikonverentsi, kus ta siis paljastab väidetavad tõendid selle kohta, et vandarlindeline on mingid majandushuvid Venemaal ja noh, enne seda On ju jää tulnud kirjad nii riigikogu esimehel, teine kergemalt kui ka Kristiina Ojulandilt. Kui vander Lindal läks teadlikult valetamise peale välja, siis, siis ta pidi arvestama, et tekib reaktsioon. Jah, aga me täpselt antud juhul ei tea seda mehhanismi, kuidas niisugused noh, mitte raportöörid, aga ütleme, selliste kõrgete Euroopa ametnike käigud liikmesmaadesse toimuvad, aga, aga no kuidas sa kujutad ette, et tuleb Euroopa nõukogu parlamentaarse assamblee president kelle, kellel on juustoff sealt, kellel on terve meeskond, eks ole, kes ta seda visiiti ette valmistatud? Mitte mitte lõunasööke ja, ja transporditingimusi vaid, vaid vaid just nimelt sisuliselt, eks ole. Kes toodab terve hunniku pabereid, mida see, see härrasmees peab siis läbi lugema ja, ja kindlasti ta on ka lugenud nüüd läbi. Ja ta tuleb siia aja ajab, et niisugust jama suust välja kui kobesti käes ütleme ega, ega need teised tegelikult ju ei olnud, noh, nii nii jõhkrad ja viimane inimõiguste raportöör ei olnud kaugeltki noh, nii nii ebameeldiv. No Toomas hammarbergist rääkides siis noh, tema on tegelikult teinud head tööd inimõiguste alal ja ta on kritiseerinud ka inimõiguste rikkumisi näiteks Tšetšeenias. Nüüd pärast Eestit sõitis ta Armeeniasse ja nii palju, kui me teame, et ega Armeenias ole ka nende asjadega kõik kõige paremas korras ja nii edasi, et selles mõttes Ta ilmselt oma tööd ja üritab seda teha hästi. Aga mander Lindeni karuteene ongi selles, et, et see, mis ta siin tegi, paneb kindlasti pitseriga kõikidele temaga Peegidele ja inimestele, kes võib-olla tahaksid teha õiget asja ja ei suhtu Eestisse ilmtingimata pahatahtlikult, aga kui järgmine kord tuleb jälle keegi, siis me oleme juba väga turris. Sest me nägime ju, mida vander Lyndon siin tegi ja mida ütles, et, et selles mõttes efekt, mida Mander Lyndon lootis, et Eesti võib-olla hakkab arutlema inimõiguste üle ja siin puhkeb mingisugune debatt ja, ja võib-olla me siis tõesti räägime selle vene vähemusega rohkem, me võime ju eeldada, et seda ta soovis, siis tulemus oli täiesti vastupidine. No oleme natuke ausad ka oma jutus, et me oleme tegelikult juba ette turris mitte ainult silinder peale, kes, kes on tõesti suur erand oma sellises väljaütlemistes, aga aga eks me oleme natuke juba enne ka ka järgmisi, eks ole neid, seda neeger härrasmeest ja enne ka seda inimõiguste. Miks neeger ei tohi öelda? No paneb kergeid kulmu kergitama ja miks? Kassaga järgi ütle neeger? Ma mõtlen küll neeger Tonio musta nahaga ja ei tohi öelda, kas see poliitiline korrektsus ei luba seda. Teeme nii, et las tema enda otsustada, kas sõitjad v ütle? Okei, aga et, et me oleme tegelikult, kuna me oleme võtnud nagu sellise seisukoha, et et meil on ju pandud proovile nii ja teisiti meie kohta on, on tuhandeid lehekülge materjali aastate vältel ilmunud Euroopa Liit, Nato kõik muud organisatsioonid kasutades sama Euroopa nõukogu on tunnistanud, et Eestis inimõigustega probleeme ei ole. Ja siis nagu ikka vastutati, tuleb mingisugune jälle ja hakkab urgitsema ja ikka leiab, et no no ei ole jah, aga et teil võiks siiski midagi teistmoodi olla, et vaadake, mis toimus ja tegelikult, mis võib veel toimuma hakata ja Teiranud vähemus, kellel ei ole nagu kindla värviga passi ja ja et see on täiesti ebanormaalne olukord ja et lõppude lõpuks nagu niide suubute mingisugusesse multikultuursesse ja andke parem juba kohelise riigikeelne, õigus neile ära ja siis nad jäävad vait, eks ole. Noh, ja, ja selline suhtumine loomulikult viipeid turri meid, eestlasi veidi ajakirjanik. No aga samas me ei peaks alati olema juba ette niimoodi kaitseasendis, sellepärast et et ma arvan, et on täiesti loogiline, sellistel teemadel on palju arvamusi, on ka eriarvamusi, aga selliseid arvamusi, mis võib-olla meie sellise domineeriva hoiakuga siin kokku ei lähe. Et ma arvan, et me peaks nagunii närviliselt igale sellisele näpuviibutus sellele reageerima, sellepärast et me oleme Euroopa Liidus, me oleme NATOs. Kui sellest jääb nagu väheks Ja aga, aga kui me käitume nagu selle või suhtume igasse sellisesse nagu manitsus, see niivõrd niivõrd närviliselt siis siis tundub, nagu me ei oleks selles mõttes nagu arvan, et sellest 90.-te aastate kompleksis, kus testime, käidi õpetamas igalt poolt välismaad ja mäed kogu hinge kogu hingega pingutasime, et neid erinevaid kriteeriume täita, et ühineda Euroopa. Jah, aga selles mõttes, selles mõttes meie suhtumine ei ole midagi ainulaadset, et noh Martti Ahtisaari, näiteks suur tuntud Euroopa poliitik, eks ole, Soome vabariigi president olnud, noh võiks arvata, et ta on täiesti neutraalne, et ta, et ta teeb oma tööd südamega hästi efektiivselt. No ma ei usu, et mis, ma ei usu, tean, et teda serblasi võetakse vastu, kui, kui meie võtame sedasama neegrit Senegalis, eks ole. Ei kujuta ette, et mingisugune eesti raportöör läheb, Senegali hakkab, hakkab seal mingisugust mingisugust nihukest tööd tegema, usun, et ta saaks kivikirvega. No eks nende raporteerida puhul, ma kujutan ette, on nagu häda ka see, et neil on nagu üks mingisugune kindel kontseptsioon või kindel raamisel peas olemas. Mõnes riigis on nagunii ja naa palju vähemusi. Ja, ja siis hakatakse ja need on juba enne olemas selline ettekujutus, milline peaks olema nagu see ideaal, et vähemuskogukond on nii suur siis võiks olla ja ka ametlikult tunnustatud nende keele ja nii edasi ja ma usun, et nad hakkavad nagu seda ühte skeemi või mudelit nagu paigutavad hästi mehaaniliselt, erinevatele riikidele, samase pole, süvenemata, piisab nendest piisavalt kohalikes eripärades ja, ja ajalukku. No see, see ongi vist selle asja mõte, palus, et kui me räägime 90.-test aastatest, kui närvilised me siin olime, kui meid käidi õpetamas, siis ilmselt need õpetajad lähtusid ka nendest mustadest stsenaariumidest ja tuleb ju tõele näkku vaadata mõnes kohas need mustad stsenaariumid kaasaid tõeks nagu Balkanil, Aafrikas, kus siis tõepoolest puhkes ikkagi väga verine sõda, oli genotsiid ja vaid rahvad ju nii-öelda puhastati etniliselt ära. Ja seda tuleb silmas pidada, et ega need inimesed ei mõtle neid asju välja, vaid, vaid võib isegi öelda, et nad on mõnikord lausa mures. Et kuidas see siin välja paistab, on muidugi iseküsimus, aga, aga me peame arvestama seda laiemat konteksti. Aga teine asi on muidugi see, mis, mis kogu selle Eesti aga eriti Manderlyndoniga seostub, on üldse inimõiguste olukord, et et kui nii ekslike asju öeldakse Eestis inimõiguste kohta ja lähtutakse valedest allikatest, siis kuidas saab üldse kindel olla selle kohta selles, mis missugune inimõiguste olukord maailmas laiemalt, et, et kas me saame väga usaldusväärsena võtta neid inimõiguste raporteid näiteks mujalt, näiteks mis tuleb Tsetseenias või, või mõnest Aafrika riigist, kui loodame, et need samad inimesed, kes siin Eestis eksisid ja, ja, või vähemalt andsid selliseid kaheldava väärtusega avaldusi ei tee sedasama siis mujal, et missugune, missugune on see garantii, et seda ei juhtu? Ja selle kaugemas perspektiivis sellega kannatavad üldse inimõigused, inimõigused on siis järel selline suhteline asi ja sõltub väga palju sellest, mida mingisugune raportöör kuskil parasjagu teeb. Aga peaks olema ju see, et inimõigused oleksid universaal inimesed kõigil ühtemoodi aru saama saadavad ja, ja see info nendes kinnipidamise kohta peaks olema võimalikult adekvaatne. Aga sellesama van der Linden puhul tekib ka küsimus, et et miks tal olid siis need, need nii-öelda valed faktid, valed andmed ja kas võib-olla meie enda välis välissuhtlusega tegelejad võib-olla ei, ei ole teda õigele briifinud või andnud õiget informatsiooni talle, milles küsimus? Ei no ma arvan, et ega, ega see vist ei ole mingite eetika reeglitega kooskõlas, kui asukohariigi nii-öelda esindus siis briifib just just sinna riiki saabuvat raportööri, et ilmselt see info tuleb, saadan siis kuskilt sõltumatust allikast, ma kujutan ette. Aga Ma ei välista muidugi, et vander lindel sai suure osa EMO informatsioonist vene venemaa käest, et noh, teistmoodi mõnikord ei ole seletatav see, mida ta siin suust välja ajas, et et noh, nii nii räigeid tegelikult me oleme näinud ainult Vene poolelt, et Euroopa poolelt me ei olegi ju seni noh, nii suuri eksimusi näinud. Avatama, mida Meie Euroopa komisjoni esimehe Marko Mihkelson olid esmaspäeval öelda, on usaldusväärsed allikad kinnitavad, et et härra van der Linden on väga leilis selle pressikonverentsi pärast olevat juba ka eesti poolega ühendust võtnud, et mõningaid fakte, võib-olla tahetakse enne seda pisut pisut siluda ja oleks, kui tõde tuleks päevavalgele, aga, aga. Ka tähendusväärselt sõna minu meelest ütles eile välja Siim Kallas, meie meie esindaja, siis Euroopa komisjonis Euroopa Komisjoni asepresident, et et kui sulle, kui sinu kohta räägitakse maailmas ikka pidevalt head ja ja kõva häälega, et eks ta üks väike niru väike riigike oled, eks ole, kus kus kogu aeg rikutakse midagi või või kus on valed vaated või, ja nii edasi, et küllap see oma tööd ka pikapeale tee teed ja, ja kui seda teeks ainult tõesti meie kallis idanaaber, siis noh siis ei oleks see kindlasti niisugust mõju, aga, aga noh, hollandlasest Parlamendi president ja Senegaalasest raport ja ja rootslasest volinik ja, ja noh, nii edasi ja nii edasi, eks ole, et, et vee vesi tilgub tilkhaaval, need tilgad on väga harvad ja tilgad ei ole väga suured. Aga küllap see kivi sisse ikka lõpuks ühe väikse augu augu uuristada. No ma arvan, et rohkem kui need van der Linden ei sõna veel rohkem kui, kui selle Senegali raportööri sõnad, võib-olla ikkagi jõudsid inimeste teadvusesse need telekaadrid, need pildid, mis nendest kevadistest rahutustest ja ma arvan, need need on need, mis on võib-olla mällu sööbinud. Kes, kuidas levitab kevadisi rahutusi, eks ole, Vene pool sai ka valmis ühe DVD ka, kus on peal ainult politseivägivald nende vaeste demonstrantidest rahumeelsete rahumeelsetel demonstrantide kallal, noh, Eesti pool on, on valmis saanud teistsuguse teeveedeega kes jõuab rohkem levitada, kes jõuab oma tõde rohkem kulutada, kumma tõde lõpuks rohkem usutakse, kelle propagandamasinad võimsam? Vaata arv küsimusi, et, et ei, ei ole, ei ole ju maailmas meie asjad nii, nii mõistetavad alati, nii nagu me seda tahaksime. Jah, aga, aga teisest küljest tuleb öelda, et pärast üheteistkümnendat septembrit 2001 ja, ja ka neid terrorirünnakuid Euroopas ei ole see multikultuursus loosung enam nii üheselt mõistetav. Ja näiteks sealsamas Hollandis, kus, kust van der Linden on ise pärit on ju tegelikult väga palju karmistatud immigrantide seadusi on tulnud juurde, haara. Karm jäik hollandi keele nõue, immigrandid peavad oskama hollandi keelt, on tehakse igasuguseid teste. Hollandi ala, siin siin ainus riik Euroopas, Taani karmas karmistanud immigrantide seadusi, Rootsi räägib avalikult sellest, et nad on võtnud liiga palju endale põgenikke haagiste ebaproportsionaalselt palju ja nii edasi ja nii edasi. Selles mõttes, et see nii-öelda see multikultuurse loosung, mis oli noh, küllalt elujõuline üheksakümnendatel pärast külma sõja lõppu, siis pärast üheteistkümnendat septembrit, siis paljudes euroop Ameerika poliitilistes ringkondades ei pruugi enam nii hästi töötada. Et see nii-öelda multikultuursus sellisel kujul ei, lihtsalt ei tööta. Näiteks Hispaania endine peaminister Rosemary Aasonaar on öelnud lausa avalikult kirjutanud kunagi artikli Financial Times'is, et et senine multikultuurse loosungid on või eksperiment on läbi kukkunud. Kulud ja ka sellel samal mündil on ka teine külg, millest sa praegu rääkisid. Ehk siis tõesti üks üks pool on olla see, et on, on nende karmistatud. Immigratsiooninõuded ja nõuded immigrantidele aga seesama, teine pool on on see, et jällegi nii mitmetes Euroopa ühiskondades on kõlanud üleskutset piirata sõnavabadust, selleks, et keegi juhtumisi ei ei riivaks mõne teise mõnda teise usku kuuluva inimese tundeid. Välja arvatud kristlus. Jah, välja arvatud kristlased, see on nagu hoopis teine pool, et me näeme tõepoolest välisnagu. Sellist. Mingis mõttes nagu vastuolulist arengut üldiste liberaalsete valgustuslike väärtustega. Mõlemas suunas. Teate, ma nägin eile Tallinna tänavatel haaval päris südalinnas kahte pearätipearätiga naist. Klassikaliselt moslemiriietes tähendab ka see pikk ürpoli Kunigandadeni ja ma ei tea, mis rahvusest oli ja ma ei kuulnud, mis keelt nad räägivad, aga, aga oleksite te näinud niisuguseid pilguga, inimesed neid vaatavad. Milline see tilk oli? See oli väga halb pilk. Ma isegi muid omadussõnu ei, ei oska öelda, mis seal oli, aga seal oli mingisugust viha või halvakspanu või, või sellist teadmata üldse, mis, mis inimesega on tegu. Danieli teada, mis, miks see nii oli? Kõik, mis on toimunud jumalad islami sildi all, mis on toimunud kas või Taanis, mis on toimunud Prantsusmaal, kus iganes. Aga kui me vaatame Euroopa suurlinnades kasvõi näiteks Berliini või Pariisi, et seal küll inimesed keegi ei vaata neid pearätikandjaid vihas Loomulikult mitte kuigi kuigi on ju räägitud seda, mida nii-öelda eurooplased valged kristlased omavahel räägivad, kui nad näevad neid, no see on ikka jõudnud tegudeni, et on olnud juhuseid, kus pearätiga inimesed on ju välja aetud lennukist näiteks juhtum vist oli küll Ameerikasse et baretiga inimesed aeti lennukist välja, sest inimesed, ülejäänud reisijad hakkas kartma. Et ma arvan, et meile maksaks tuhka pähe raputada, et me oleksime siin selles mõttes mingid kohutavalt halvad või ainsana halvad, et et sellist tõrjuvat suhtumist kohtub Euroopas üha rohkem ja rohkem. Ma ei, ma ei ole päris nõus üldistusega, et, et, et ma arvan, et nagu see keskmine inimene tegelikult ta ei, ei pööragi mitte mingit tähelepanu sellele pearätiga inimese ja kuna need on nagu niivõrd palju seal aga võib-olla tõesti nädalal mingid üksikud äärmuslased, kes, kes neid kõiki vaenavad, aga kuna Eestis ei olla nendega harjutud, siis lähtutaksegi aeras mingitest tere Ei, ma tahtsingi, see oligi mu väikse märkuse mõte, et et me ei ole harjunud sellega, me, me oleme alles teel nii-öelda suurde Euroopasse. Neile ei ole veel piisavalt Türgi restorane ja kebabiputkasid ja, ja kõike muud, eks ole, mis kui te lähete kas või siiasamma Stockholmi või Kopenhaagenis, siis te näete, kuidas maailm nendel tänavatel kihab ja ja kõik see seisab alles ees, aga minu meelest alles alles neil päevil kapo tegi, oli üks kapo aastaraamat, eks ole, kus, kus öeldi, et islamiterrorism hakkab vaikselt Eestisse jõudma. Ma ei taha seda üldse öelda seoses nende pearättidega, aga, aga, aga kindlasti, kui, kui see, kui Eesti inimene hakkab, kui endale teadvustama et see terrorism, mis noh, et juba sidemeid luuakse nende, nende inimestega, kes kes siin elavad ja kes mitte milleski süüdi, kes tõesti on ainult selle usu esindajad. Ja juba võetakse nendega ühendust ja on on tulnud inimesi siia, kes kelle sõidueesmärk ei ole päris selge ja nii edasi ja nii edasi. Et, et ma arvan, et suur, suur Euroopa suurmaailm hakkab ka lõpuks lõpuks meile jõudma. Lihtsalt see oli üks näide, et inimesed vaatavad teistsugust kellest nad mitte midagi ei tea, peale selle, et tal on pearet peas, vaatavad juba juba, vaatavad hoopis teistsuguse pilguga. No Eestis on muidugi juba päris pikalt nõukogude ajast alates juba olemas selline islamiusuliste kogukond, aga see erineb tegelikult väga palju sellest, kes, kes elab Lääne-Euroopas ja on pärit siis valdavalt siis kas Türgist või Põhja-Aafrikast ja meie oma on meie islamiusulised on ikkagi olnud nagu suhteliselt rahumeelsed ja ei ole võib-olla on võib-olla nagu suhelnud endiste nõukogude liiduvabariikides elavate kogukondadega ei tea, aga nende lääne pool olevatega. No siin tulebki vahet teha, et üks on tõesti see kogukond, kes on Eestis, aga ka Türgi ja Põhja-Aafrika vahel on vahe, et Türgi terrorismi ju väga palju ole ikkagi, et on kurdi terrorism ja siis on tõesti see Põhja-Aafrika ütleme, laiema Lähis-Ida terrorism, sest ega põhja-aafriklased türklased väga hästi läbi saama. Türgi oli ikkagi endine koloniaalvõim neile ja ega ega nad türklasi hea pilguga ei vaata. Läheme oma jutuga edasi. See oli väikene kõrvalepõige tõesti, aga, aga see, see jättis mulle sügava mulje, see umbes võrreldav väikume, väikse poisina tulin Tallinnasse. Koolivaheajal siis ma nägin esimest korda elus neegrit. Ai, vabandust Külli mustanahalist, kus oli ilmselt Tallinna kalakoolis ameeriklast, seal seda ka ei tohi enam Ameerikas öelda. Vist kõige moodsam väljend olevat nüüd tunnustamata vähemus öelda mustanahalisi. See liigaga säärane, kuidas see liiga ebamäärane Aga ometi nad on jõudnud selle selle, selle resto postini praegu poliitilise korrektsuse teel oli samasugune vaatepilt, ainult et tol korral ei olnud midagi halvakspanevat, see oli lihtsalt vaatad nagu, nagu tulnukat. Aga nüüd nüüd oli selge, selge, hukkamõistva, selge niisugune vaen. Inimeste eelmisel palju ümberringi keset päeva, päike paistis. Ja me teame seda ka, et mida enam nad tajuvad enda suhtes mida enam ükskõik mis vähemus, nagu tajub enda suhtes suunatud vaenlased vaenuliku maksta ise ka muutub see enamus kogukonna suhtes. Kuulge, imedemaal Venemaal toimus sel nädalal ikkagi maailma ajalooline sündmus. Me saime teada, et kuigi tegelikult naariumi räägiti tükk aega, et Venemaa praegune president laseb teha ennast peaministriks ja siis hakkab peaministri toolil valitsema. Aga kui see asi nii-öelda hakkab kätte jõudma ja kui esimesed selged sammud on astutud, siis see tundub ikkagi nii uskumatu et mõistus, mõistus tegelikult tõrgub seda vastu võtmast, et teen ennast ükskõik kelleks, valige mind, ükskõik kuhu, aga valitsema jääme ikka edasi. Noh, kui tagasi vaadata vene ajaloole, siis ei ole siin midagi üllatavalt, et kes kordan sinna riigi etteotsa saanud see tavaliselt on sellelt kohalt jalad ees ära läinud, et on suhteliselt näiteid, kus riigijuht on pärast siis riigivalitsemist jäänud ellu ja nautinud ka sellist normaalset vanaduspõlve. Veel vähem on juhtunud seda või õigemini, seda ei olegi juhtunud, et et president valitakse tagasi. Et Ameerikas on seda paar korda juhtunud, aga Venemaal mitte kunagi. No selliseid stsenaariume ju käidi läbi ja igasugust stsenaariumi käidi läbi ja, ja öelda, et Venemaa pole presidenti olnudki selle asjaga viimase aja nähtus, et no ma räägin Venemaa valitsejatest laiemalt ja, ja noh, see valitseja kultus on ju Venemaal hoopis teistsuguse tähendusega kui, kui Euroopas ja lasen jätkuvalt ikkagi sügavalt vene inimese mõttelaadis olemas. Aga noh, on ju täiesti võimalik see stsenaarium, et kuna Putin ja siis Ühtne Venemaa saavat riigiduumas valdava enamuse, ei valmista neile ka mingit raskust nii-öelda Putini peaministriks olemine reaalselt kinnitada selles mõttes, et muuta siis põhiseadust niiviisi, et peaminister saab rohkem volitusi ja Venemaa president muutub selliseks tähtsusetuks esinduskujukese seltsi pea selleks põhiseadust või, või seadus ei no see, see on iseküsimus küsimus on ka muidugi selles tulevase presidendi isikus. Kui Putinist saab, peaminister on absoluutselt selgelt ette kirjutatud, see president peab olema täiesti selline värvitu inimene Marian, et, et see ei saa olla mingisugune tugev persoon ja, ja võib-olla tõesti, et kui, kui ta ei ole tugev persoon, kui ta on mingisugune täiesti mister ei keegi, siis siis saab Putin rahus valitseda ilma ette põhiseadust muudetud. Huvitav, kas tõesti vene inimese noh, kõige sellises paremas ja, ja laiemas tähenduses vene inimese hinges ei liigata midagi, kui ta kui ta ütleb, et härra president mõtleb, et meie, meie president. Ah ei, see pole see, see, see president on üks niisugune lubardet, tegelik president istub hoopis valitsuses, ütles, et et noh, inimese juba sisse kodeeritud, et noh, et president seal midagi väga tähtsat, noh, see on nagu tsaar, eks ole, kogu aeg nii olnud. Kogu mõttemaailm on ju teie tegelikult selle järgi nagu seotud ja järsku järsku mingisugune teine tuletan meelde Fradkovi, eks ole, kes on pikalt, et selle koha peal istunud, enne kui nüüd see viimane pandi, eks ole. Et et noh, keegi isegi teadnud temast suurt midagi tema tegemisest või siis noh, oli, oli mitte keegi. No aga ilmselt on seal veel riigis võib-olla olulisemad isikud kui institutsioonid, et see vene inimene, kelle toetus ikkagi Putinile keskmiselt, on väga suur, lihtsalt rahume rahulikud ja teab, et seal kuskil eesotsas on, on, on Putin aga asja puhul on nagu huvitav on see, et et kas Putin siis püüab näiteks võimalust pärast seda järgmise presidendi ametiaja lõppu ise siis kolmandaks korraks saada presidendiks. Et see peaks olema viisil. Kui see värk töötab samamoodi edasi ilusti, et peaminister valitseb ja ja tekib mingisugune võrdlus, on küll täiesti kohatu, aga tekib mingisugune nagu Saksamaa mudeli järgimine või. Aga selle Venemaa põhiseaduse järgi on tegelikult ikkagi peaministri funktsioonid on ikkagi või tema roll on ikkagi väiksem kui presidendile, et jõustruktuuride alluvad kõik presidendile siseministeerium, justiitsministeerium ja nii edasi ja peaminister on siis vastutav presidendi, mitte mitte riigiduuma ees. Ja peaministri ülesandeks on siis temale alluvat majanduspoliitika, sotsiaalpoliitika, tema ametlik roll on ikkagi väiksem. Aga mulle meeldib see, mida kirjutas asja kohta. Oli vist leedumasti, kui ma ei eksi ja kes ütles, et Putin Putin soovib võimule, kui ta ei soovi mitte mingil juhul selleks muuta põhiseadust selleks muudab lihtsalt olemasolevat poliitilist süsteemi jäätist põhiseadusse puutumata. No näis, kas, kas see põhiseaduse muutmata mõtlen, et väga palju sõltub sellest presidendi isikust ka, et et kes sinna etteotsa saab? Et tõepoolest praegu on ju noh, Euroopa parlamentaarse korra kohaselt täiesti harjumatu olukord selles mõttes, et parlamendiga valimised ju sisuliselt ei otsusta valitsuse koosseisu. Et valitsuse koosseis otsustab ikkagi president ja Venemaal on kõige tähtsamad valimised, on presidendivalimised. Aga olukorras, kus Vene meedia vaba ja, ja on käinud selline ajupesu ajalooliselt vene uusajaloo õpik räägib, Stalin oli ikkagi väga hea vene riigi või nõukogude liidu arengule, siis, siis ei ole ju imestada, et ka need valimised on muutunud farsiks ja, ja põhimõtteliselt need otsused on juba ette ära langenud, tatud. Mind huvitab see, et just siin enne saadet rääkisime, et Venemaal on kõik võimustruktuurid nagu tasalülitatud, et nad täidavad kõik täpselt käsku, mida, mida väike kildkond neil keset teha, aga aga maakondades on ju ikkagi intriigid tegijad ka kõige kõige diktaatorliku mas ja despootlikku mates õukondades. Tekivad ju intriigid, et kas tõesti see, see üks see tuumik on nii ühtne ja jagamatu kus nagu üldse mingisuguseid noh, võimuambitsioone kõrvalt ei ole võimalik peale nagu tekitada või või, või kõik on allunud ühele kindlale selgele eesmärgile, et, et on üks, üks raamid, kus nagu mingisugust kõrvalekalded ei ole. No ma küsisin vastu, et kas Stalini õukonnas oli intriige Stalini vastu väga ikka ei olnud. Aga jätame meelde alles viimased väljakaevamised Moskva südalinnas, eks ole, kus, mis, mis järjekordselt tõestas, et, et see, kes oli vastase, lasti maha ja mitte ühekaupa, vaid vaid ringide kaupa, aga praeguse Venemaa tegelikult seda ju veel ei ole. Nojah, analüütikud on viidanud ka sellele jah, et praegu ei ole Venemaal massirepressiooni veel ei ole, et praegu piisab sellistest. Ei ole arstide protsessi, ei ole midagi taolist, piisab hoiatavatest, näidetest piisab, piisab täiesti Adorkovskist, piisab Politkovskaja, st et kõik hoiavad oma suu kinni ja keegi midagi ei ütle. Et tõepoolest, kui, kui Putin ilmselt on selles mõttes palju ratsionaalsem tavaline Stalin, eks ole, mõned ütlevad, oli paranoikides skisofreenik armastas öösiti töötada, et, et need on mingid luulud ja see on ka põhjus, miks miks need massilised repressioonid algasid, aga Putin ilmselt on ratsionaalsem ja massilisi repressioone ei ole veel alustatud? No ma veel ei ole alustatud jah. Aga huvitav on see, kuidas me hakkasime siin ka nüüd nii-öelda väga ratsionaalselt ja väga loogiliselt asja arutama, eks ole, Putin muudab seda põhiseadust, ei muuda põhiseadust või, või kuidas nii-öelda võimuhoovad hakkavad tegelikult tegutsema. Aga noh, tunnistame endale tegu on ikka pretsedenditu ja ikka täitsa nagu, nagu lugu hullumeelse asjaga. Eriti võttes arvesse selle, selle riigi nii-öelda mastaapsusest, majandust, energia, tooret igasuguseid muid asju ka kuni kuni tuumarelvani välja, eks ole. Et, et kuidas, nagu nagu ülejäänud maailm peaks nüüd sellesse hullumeelsus nagu suhtub aga. Seda, et, et see tegelikult ei tohiks kellelegi nii suur üllatus olla, ikkagi see areng, kas tõesti siis keegi arvas, et Putin nüüd siis tõesti loobub võimust ja on tegelikult ilmselgelt need grupeeringud, keda siis Putin ilmselt on seal Kremlis nagu mingil määral ikkagi tasakaalustunud, et ju nad siis leidnud omavahel kokkulepet ühe kandidaadi osas, kes oleks jälle samamoodi nagu selline hea hea kompromiss ja nad kardavad, et kuna seda ei suuda teha, et siis võib hakata suur võimuvõitlus ja. Ja ebastabiilsus. No samas välismaa reaktsioonid on olnud ka küllalt teravad, isegi üllatavalt äravad, kui mõnda poliitikut silmas pidada. Aga vaatame, mis toimus samal ajal börsil, kus, Nojah, aga, aga näiteks prantsuse välisminister just nimelt prantsuse välisminister tegi selle avalduse Hernarcus neer äärmiselt kriitiline selle Putini võimumängu suhtes. Sa pead natuke kuulajatele selgitama, miks rõhutad just prantsuse teatavasti enne Nicolas Sarkozy presidendiks saamist ja prantsuse uut valitsust. Venemaa ja Prantsusmaa olid noh, mitte liitlased, aga sõbrad kindlasti ja, ja selline vene prantsuse Sõprus andis oma pitseri ka Euroopa liidu Venemaa suhetele. Et Euroopa liit ei suutnud Venemaaga kuidagi ühel häälel rääkida ja sirac esindas Putini huve Euroopas ja sellest kaotas Eesti väga palju. Nüüd Sarkozy tulekuga prantsuse presidendi kohale on need suhted kindlasti muutunud jahedamaks ja kus need on teinud? No mitte ainult Venemaa suhtes Taani suhtes küllalt teravaid avaldusi, mis on väga erinev sellest, mida siis sirac ja toonane prantsuse valitsus tegi, et selles mõttes tuleb seda avaldust ikkagi vaadata väga tähelepanelikult ja Eestis. Eestil on see loomulikult kasulik, aga, aga mis, mis veelgi huvitavam, on ju see, et Soome president Tarja Halonen ütles, et Putin tahab lihtsalt püsida võimu juures täiesti avalikult üle uudistes ütles selle otse mikrofonis maa ja, ja selline avaldus Soome presidendilt on ka küllalt ebaharilik. Eesti poliitikud ei ole minu meelest ei olnud mitte midagi. Soome president unustas ennast hetkeks. Meie poliitikud ei ole öelnud sellepärast midagi, et erinevalt nendest paljudest Vene poliitikutest ei ole veel nagu selles mõttes mingeid illusioone selles suhtes, mis Venemaal toimub. Et me, ma arvan küll, et mis saab juhtuma, on siis see, et nüüd järgmiseks presidendiajaks pannakse võimule keegi, kes on üsna selline. Nojah, seesama, kes praegu on seal peaministritoolil Ja rahulik, ilma suuremate ambitsioonide jätta ja siis pärast teda võib siis uuesti jätkata. Senine president. Kusjuures mul tuli meelde, et kui me enne rääkisime sellest, et, et vene inimene tahaks ikka nagu, et kõige tähtsam oleks president ja mitte peaminister, mul tuli meelde see väikene nupp, mis täna Postimehes oli. Kuidas Tiina rassi ja kongressil üks viienda kategooria õmbleja läks pulti ja noh, igaüks võib seda lugu ise lugeda lehest, aga läks pulti ja ütles, et tehke ometi midagi, et Vladimir Kaliningradi siis oleks ikka edasi valitseda presidendile. No mis seaduse muutmine, ainult Tyra tehnikesin ainult tehnika asi, eks ole. Et, et noh, tehke ära kõik targad pead, kõik riigijuht kui juhid istuvad praegu siin saalis ja mis te, jamate, mis tähtsust sellel on, et et põhiseadus ei luba, tähendab, mingisugune ikka niisugune kusjuures see oli puhas lapses, see oli vist Huljanovskist pärit õmbleja, kes tõesti kutsuti nii-öelda kõnepulti selleks või kutsute üldse Moskvasse selleks, et ta nii-öelda toetusavalduse Putinile teeks ja tema nägi seda toetust just just sellisel viisil. No meenutan, et samasuguseid trikke kasutati ja siis küljes vene propagandasõda Eesti vastu pärast pronksiöö, kus siis kohalikud töölistele kollektiivid tegid selliseid nördinud avaldusi Eesti aadressil ja, ja nõudsid Eesti valitsuse tagasiastumist ja nii edasi, et noh, see selline Nõukogude mall toimib ka edasi, aga mis puudutab põhiseadust, Vene põhiseadus, siis on muidugi see huvitav jah, et seadust tuleb muuta. Õmble ei ole ainus ka näiteks vene poliitik Sergei Mironov on ju teinud ettepanekuid, et vene põhiseadust tuleks muuta nii et Putin saaks kolmandat ametiaega valitseda. Aga see, see põhiseaduse muutmine käib juhul jutt sellest käib siis, kui jutt käib Putini kolmandast valitsemisajast. Niipea kui jutt läheb Lugo voi Andrei LUGU vōi väidetav Litvinenko tapja väljaandmise läppolooniumi kullerile siis on venelased püha viha täis, ütlevad, et Venemaa põhiseadust ei saa muuta sem püha. Põhiseaduse järgi ei tohi kedagi välja anda. Jälle irvitad meie naaberriigi põhiseadusele ja nende poliitikutele. Muide on tarku inimesi analüütikuid Eestis ja kaugemalgi, kes ütlevad, et kelle, kelle Venemaa tundmises ei ole põhjust kahelda. Ütlevad umbes nii, et kümne-kaheteistkümne aastaga on Venemaaga jokk. Et on vaja üle elada veel 10, kümmekond aastat ja siis on siis on nii-öelda Venemaa põhihoomad selliseks laiutamiseks nagu ära võetud, noh, peavad nad silmas eeskätt energia otsida kas ammendumist või vähemalt osalist ammendumist, mis, mis ei luba Venemaal enam mängida sellist sellist rolli Euroopas nagu nad, nagu nad praegu mängivad. Ja loomulikult mõjutab ka oluliselt siis Venemaa sisepoliitikat. Nojah, selline stsenaarium on ühe korra juba olnud, et, et kui Nõukogude liit, kes sai kõvasti kasu tänu sellele, et seitsmekümnendatel tõusid lähis idast tuleva naftahinnad, siis Nõukogude Liit sai pasta maailmaturul odavat naftat. Aga kui Ma olen, toibus sellest ja siis kadusid ka Nõukogude Liidu tulud ära. Ja kaheksakümnendatel olidki Nõukogude Liit sügavas kriisis. Noh, tõepoolest on igasuguseid raporteid, nagu eile võis lugeda Toomas Trapido artiklit sirbist, mis, mis rääkis sellest, et maailma naftavarud okei olla nii nii kaugeleulatuvad nagu oodatud, et need võivad lõppeda 25 aasta pärast ja ja kui eeldada, et 20 aasta pärast ei ole näiteks Venemaa käsutuses ostad siis, siis on selline suur küsimus Venemaa jaoks, mis saab edasi, muidugi on ka suur küsimus maailma jaoks tervikuna, mis elas, saab aga aga riik, mille üks põhitulu siis on nafta, siis peab endalt küsima, et kuidas ta kavatseb edasi elada. Ja seesama viienda kategooria õmbleja kiitis Putinit selle eest, et ta on toonud Venemaale biilsuse, aga noh, see niuke ilus võrdkuju lihtsalt, eks ole, aga aga tegelikult, ega Venemaal ju enamus sotsiaalseid probleeme lahendamata ja kollaps võib tulla ka hoopis teiselt poolt, kus, kus tõesti siin palkade väljamaksmine on läinud nagu natuke vähemaks Venemaal, aga, aga põhimõtteliselt ju. Ega inimesed elavad ju kehvasti ja suremus on suur ja sure surrakse noorelt, juuakse ennast surnuks ja noh, kõik kõik need muud, eks ole, Aitsist kuni alkoholismi, need probleemid saavad ju tegelikult emakese Venemaal ju lugu, mida võib-olla siin Euroopa osas nii väga ilmekalt välja ei tulegi, aga aga kaugemal päris päris kindlasti. Nii et. Me oleme siin väga hirmul, siis vaatame ikka nagu asja nagu laiemalt, et et mis, mis nagu võib tulla niisugune niukse. Reaalne stsenaarium on, kui ta ei ole ka 10 aastat. Nojah, ja vaadates tagasi ajaloole jälle, siis ei saa ju välistada, et Venemaa juhtkond ei ole ikka nii ratsionaalne ja alustab näiteks mingit sõda kuskil ja ja siis juhtub see, mis juhtus Nõukogude Liiduga Afganistanis ja mis viis ka vähemalt osaliselt Nõukogude Liidu kokkukukkumiseni. Sõda Afganistanis kurnas Nõukogude Liidu majanduse välja nii palju, et, et ei olnud võimalik lihtsalt seda riiki enam üleval pidada. Tõepoolest, jälgides seda Venemaa agressiivset retoorikat ja natsionalistlike puhanguid, siis välistatud, et Venemaa alustab sõda kellegagi ja see sõda ei pruugi olla nii edukas ja, ja nii kiire kui, kui loodetud, nagu sõdadega tavaliselt seda ikka juhtub ja ja see kurnab välja ka Vene riigi majanduse. Jah, no ma arvan, et neil siin lähema paari aasta jooksul on põhiliselt rohkem muretseda omaenda majanduse pärast, sest et prognoosid on, on kehvad või noh, ütleme aga, aga igal juhul kainestavad, et ilus, ilus elu võib kokku kukkuda ka ju täna juba tsiteeritud Siim Kallas ütles, et, et tuleks valmis olla kõige mustemaks stsenaariumiks ja kui läheb paremini, siis on väga hästi. Aga eks aasta ja paar aastat saavad olema suhteliselt kriitiliselt, kui, kui hinnad tõusevad ja ja majanduse kasv ei ole nii suur ja, ja nii, et see, see olukord meil siin peaks hetkel nagu rohkem valutama panema kui, kui, kui Venemaa, et Venemaaga natukene veel aega, kui, kui sobib nii-öelda Prohveteid, kes on ennustavad, kes ennustavad Eesti majanduse allakäik, kuulsad omal maal ja Siim Kallase, noh jah, Siim Kallase oli üks viimaseid aga, aga, aga need on ju ka olnud enne, ilmselt tuleb ka pärast, et see on nagu ilmselt isegi mingi moe pool on Eestis praegu, et kes pakub vähem, et on selline avalik vähempakkumine selleks protsendiks. Palju meie majandus siis täpselt kukub ja mis see majanduskasv võiks olla? Sa panid Ansipit? Jah jah, aga kui neid ikkagi neid näiteid vaadata, siis? Ei ole tõesti ju väga hea, et et jooksevkonto defitsiit on endiselt endiselt suur, mis tähendab, et lihtsalt Eesti eraparaku üle oma võimete tarbib kõvasti rohkem, kui ise toota jõuab. Mis tähendab, et olen võlgu muule maailmale, midagi tuleb neid võlgu tagasi maksta, aga samas ekspordivõime ei ole ikkagi piisavalt hea. Inflatsioon on suur ja mitte üksnes sellepärast, et meil on olnud hästi suur surve palkade tõusuks, vaid ka maailmaturul toidu, toidukaubad, kütus kallinevad ja nii edasi. Ja pluss veel see, et ikkagi on väga ebaselge, mis saab siin Balti riikides ikkagi sellest energeetikasektoris, kui Ignalina lõpuks täielikult kinni pannakse. Kurjam saadet ei ole ilus lõpetada mustades toonides, Kristiine prismas on alkohol tagasi vähemalt ajutiselt, see on jälle üks hea uudis vist. Kui temast õigesti aru saada. Igal juhul vaatame, mis vägikaikavedu Tallinna linna ja, ja Eesti õigussüsteemi vahel siis nagu tulemusi annab. Milliseid tulemusi annab ja kes peale jääb, see on suhteliselt huvitav. Huvitav vaatemäng, mis toimub, aga tänaseks lõpetame Külli-Riin Tigasson Päevalehest Erkki Bahovski Postimehest olid täna koos minu Aarne Rannamäe ka täna siin rahvateenrite stuudios ja meie saatele õhtul kordus ka, kuulake ja nautige ilusat ilma. Tallinnas vähemalt on täna päike väljas. Ilusat nädalavahetust.