Tere taas kuulama rahvateenrite saadet ja täna on siis laupäev ja on juba 10. veebruar, nii et on talve selgroog murtud ja ehkki ilm on üsna talvine ja püstitati külmarekord näidki sellel nädalal jääb loota, et ikka liigume tasapisi, kevade poole on tulemas sõbrapäev ja on algamas sea aasta ja ja tulemas vabariigi aastapäev ja kõik palju toredaid, rõõmsaid sündmusi. Ma tervitan stuudios Tartu stuudios peaks olema Peeter Ernits, tere. Tere. Tere. Tallinna stuudios on Sulev Valner pere ja mina siis saatejuhina täna Mart Ummelas. Nii et esindatud on Eesti Raadio ja maaleht millest alustaksime, mis on selle nädala põhiline sündmus, mis sa arvad, Peeter? Ma ei oska öelda, aga, aga noh, eks nende aumärkide andmine on üks selline vähemalt see nimekirja teadasaamine, kes siis on need kõige väärikamad, keda riigipea sel aastal meeles pidas. Ja kuidas tundub siis see nimekiri, see oli nüüd märksa lühem kui eelmise aasta oma kuigi noh, kui me vaatame ka Lennart Mereaegset Aumärkide andmist siis, see oli ka ju alguses üsna tagasihoidlik, umbes samas suurusjärgus. Noh, tegelikult, ega siin midagi erilist ei ole, sest nii meri puhul kui Rüütli puhul viimasel ametiajal see over haigete arv kasvab järsult. Noh, võib ju öelda, et kellel oli rohkem mitu tükki, aga, aga jah. Nii et ei oska öelda, vaatame, kuidas ilvese puhul see läheb edaspidi. No on öeldud, et Ilves on nüüd seekord aumärke andes nagu loobunud vanade kommunistide esiletõstmisest, ma ei ole nii suur suurendusklaasiga uurinud seda nimekirja, aga aga tõepoolest paistab, et seltskonna natukene erinev, kui see oli näiteks eelmisel aastal Noh, ta on jah erinev, aga, aga mõned jooned on nagu samad noh näiteks. Ja see on juba väga pikka aega ja natuke piinlik on. Harold numiseks on jätkuvalt nimekirjast väljas. Jah, mis sa, Sulev arvad sellest nimekirjast, seal oli ju ka meie head kolleegid, ma ei saa jätta nimetamata, et sellesama laua taga istuvad Aarne Rannamäe ja Peeter Kaldre olid nimekirjas, nii et need on rahvateenrite saade, kõige rohkem austatud raadiosaade. Sest meil on siin ka teisi ordenisaaja. Jah, selles osas oleks meil nagu patt nuriseda, et halvasti on antud, eks. Et minu meelest oli väga sümpaatne sümpaatselt tagasihoidlik see nimekiri, mis oli võib-olla isegi isegi nagu hästi rõhutatult ju toodi ka välja, et tegelikult tegevpoliitikuid ei olnud seal ikka kohe üldse noh, mitte nii, et neid oleks olnud vähe, aga no neid kohe ei olnudki. Ja selles mõttes on Hannes Rummi või kedagi teistmoodi, osales presidendi kampa. Selles mõttes ei saa küll ette heita seda, et ilves oleks nüüd hakanud, et selle nimekirjaga kuidagi omasid tänama. Et seda ta kindlasti ei teinud, vähemasti mitte seekord. Võib-olla eks ole, eks aja jooksul jõuab tänada ka, aga, aga igal juhul vähemalt esimene korta, nagu sellele sellele karile astumisest hoidus päris kenasti ja see kindlasti on selle nimekirja nagu tugev pluss, et kui kas või võrreldes eelmise aasta palju kära tekitanud probleemiga, siis, siis noh, seekord oli seda kari välditud, aga noh, eks eelmine aasta oligi väga tugev õppetund, et oleks ka lausa imelik, kui siiski nii tark inimene nagu täna president ei oleks sellest õppinud, mis eelmisel aastal toimus ja mida ta ise väga ägedalt kritiseeris. Sest ta ise ju eelmisel aastal ordeni jagamist üsna üsna tugevalt kritiseeris. Aga minu jaoks natukene siiski hämmastav, et nagu maarjamaa riste üldse ei antud siis ühtegi nagu välismaa poliitikute või välismaa tegelast nagu seekord ei olnud põhjust esile tõsta, kas nad on kõik juba saanud oma? Vot ei tea jah, et seda, seda võib-olla oleks tõesti oodanud, võib-olla muidugi võib-olla muidugi selles just avaldub Toomas Hendrik Ilves välispoliitilise noh, niisuguse teadmiste tugevus, et ta, et ta meelega hoidus selliste avalikult väga väljapaistvate inimeste ega nagu väljatoomisest, vaid keskendus pigem noh, niisuguste Eestile teeneid osutanud välismaa inimeste austamisele, kelle nimed, olgem ausad, meile kõigile võib olla väga palju ei ütlegi. Et me peame alles nagu tegelikult võib-olla isegi ajakirjandus pole nüüd väga kastsin seda, seda sõelunud, aga küllap me kuuleme nüüd veel nende vabariigi aastapäeva künnisel. Et mille eest täpselt seal üks või teine veel jätka, kuidagi kahtlus oleks see, et, et mille eest üldse noh, aga lihtsalt, et ei olnud nagu selliseid tõesti väga väljapaistvaid tegelasi nagu siin ma ei tea. Eelmistel aastatel on olnud meedia George Bush vanem või lehvalenza või niisugused noh, maailma poliitika nii-öelda tegijad, et nagu mingis mõttes noh, Eesti aumärkidega nagu, nagu sellega, nagu seda nimekirja justkui püütud noh, avalikkusele ka võib-olla siis teha, teha selliseks atraktiivseks, et näete, kui kõrged sidemed meil on, et ilves ilmselt võib öelda ka, et Ilves ei pea eputama sellega, et tal on kõik teavad, et tal on välispoliitiliselt sidemeid küll. Aga ei olnud ka näiteks sportlasi, ma just panin tähele, et varem on antud punast risti mitte ainult meedikutele vaid ka sportlastele, aga ka seda on kritiseeritud, kuigi noh, teisest küljest ei olnud neid ka valgetähesaajate hulgas. Mis sa arvad sellest, vot ei tea. Jah, ei, ei ole ausalt öeldes, analüüsinud sellise pilguga, et siin nüüd hakata, siis peaks tõesti hirmsasti nüüd telgitaguseid teadma. Oleme analüüsinud, et Ma ei tunnistanud veel põgusalt küll pilgu üle lasknud sellest nimekirjast, aga no ei ole nagu ka põhjust nüüd sellest enda jaoks niisugust. Peavalu teha, et ma peaksin seda iga nime juures hirmsasti hirmsasti seda kaalutlema, et mulle tundub, et tõesti, et, et teatud mõttes oli, selle nimekirja koostamisel on oldud pigem ettevaatlikud, ühesõnaga, et on püütud vältida libastumisi ja ilmselt, et noh, kuna tänaseni ei ole neid väga välja toodud, siis on ka seda päris hästi välditud. Et pigem on välditud libastumisi ja välditud ülepakkumisi ja selle tõttu on see nimekiri ühtpidi nii lühem kui ka kui ka võib-olla lihtsalt tagasihoidlikum, kui. Kui on kahjuks ka natuke värvitum, siis võib-olla võib-olla ka sest ei olegi ka tuntud kunstimeistreid seal. Peeter, sa oled praegu Tartus ja tegelikult selle teemaga seondub ka eelseisev vabariigi aastapäeva vastuvõtt. On ju teatavaks saanud näiteks president kutsub sinna ainult osa maavanemaid. Kuidas sulle meeldib niisugune lokaliseeritud või regionaalseks muutunud vastavalt? Noh, ei ole teada ju tegelikult kuidas ka riigikogu liikmetega võib-olla vahepeal olid mingid spekulatsioonid, et võib-olla ainult need, kes on siis samast lõuna ja kagu regioonist valitud isikumandaadiga või ma arvan, et see küll nii lähe. Aga. Mulle tundub, et see on natukene pentsik, see teade vähemalt. Oli vist kuus või viis maavanemat ja ja Lääne, Saare ja Harju-ja, Hiiu ja Virumaa ja Rapla ja nii edasi, Järvamaa maavanematel on tegemist on ikka väga kõrgete riigiametnike, neil pole asja siia. Ma arvan, et see ei ole õige. See on minu isiklik seisukoht, see on. Siiski on see väga oluline sündmus, aga, aga piiritleda nii regionaalselt. Mulle see ei meeldi. Nojah, see on presidendi voli antud juhul või õieti tema kantselei otsus, noh, ma ei oska ka nagu seda piiri nagu väga tõmmata, et ju räägiti ka omal ajal sellest, kui Rüütel sai presidendiks, et noh, ta talgi olevat olnud alguses mõtteid niimoodi kata mujal korraldama, kui Tallinnas neid vastu võtta, kuid noh, mitmesuguseid objektiivseid põhjused takistasid seda, sest ei olnud tollal ka meil selliseid Saalegi, kus, kus seda korraldada väljaspool Tallinna, ehk nüüd on meil olemas Pärnus kontserdisaali jõhvis. Et see nagu on üldse võimalik, kui me ei taha seda üldse väga väikeses ringis või kitsas ringis teha. Muuseas, et ma loodan, et sa oled õigesti aru, et ma ei ole mitte selle vastu Tartusse korraldatud. Ei, ei, ma seda nii ei mõelnudki, ma lihtsalt tahtsin öelda, noh tegelikult on ju igal juhul tekib probleeme just selle korraldusliku poolega ka maailm nüüd ei usu, muidugi maavanemaid ei ole sellepärast kutsutud näiteks Saaremaalt või Hiiumaalt, et see läheks kalliks riigile maksma, et nad peavad sõitma kohale. Ei ole kindlasti mingi probleem Eesti riigis siin aga, aga minu meelest on selles üsna sama joon nagu selle ordenit jagamise puhul me võime siiski näha. Ja, ja minu meelest on selles selles küll teatud vastuolulist, aga sümpaatset signaali, et et tegelikult vähend president, et ilmselt teadlikult vähendab nii ordenit saajate nimekirja kui vastuvõtule kutsutute nimekirja nomenklatuur suust. Et, et ei pea tingimata eesti riigi nomenklatuuril olevat, et inimesed noh, olema a priori need, kes saavad selle eest, et nad, et nad seal nomenklatuuri son, saavad ordeneid ja on kutsutud kindlasti presidendi vastuvõtule defileerima, et kuigi ma tunnistan, et maavanemad natukese siin võib olla tundlik osa, sest nendel on ka teatud kohalik identiteet mis, mis aga teisest küljest jälle võib öelda, et just maavanemad, et ring on viimasel ajal ka kahjuks ja minu meelest üks väga halb näide sellest politiseeritusest, mis Eesti riigis on viimasel ajal, eks ole tugevnenud, et et me kahjuks, et, et noh, et nii-öelda viimase määramised maavanemateks kui toimuvad juba ainult poliitiliselt juba peab olema noh, nii nagu Harju maavanem, eks ole, keskerakondlane ja nii edasi et juba noh, nagu partei valitsusparteid on omavahel ära jaganud maavanema kohad, et see, et see erineb tegelikult, et väga oluliselt olukorrast, mis oli noh, kasvõi viis aastat tagasi või 10 aastat tagasi, kus maavanem siiski oli nagu mingis mõttes noh, niisugune teises staatuses ütleme nii, et ei olnud see, et, et teised meie parteisõdur on, sa on selleks maavanemaks määratud. Et, et see on siin, võib-olla on ka mingisugune signa ja sedapidi, et et miks president ei kutsu ei, ei pea neid natuke politiseeritud nomenklatuuri inimesi ütleme, ei taha neid nagu esile tõsta. Jah, noh, selle üle võib vaielda, aga ma ei tea, ma olen lihtsalt niivõrd palju Soomega kokku puutunud, et mulle ikkagi Soome mudel on alati meeldinud, ta on natukene konservatiivne, natuke jäik ja pärit võib olla tsaariaastaga. Seal on ikkagi selge jooned teatud riigiametis, need on nagu traditsiooniliselt joon on tõmmatud, kus maani sa igal juhul kutsutud oled ja sellega näidatakse ka riigi stabiilsust ja järjepidevust, et ei jääks niisugust muljet, et iga võimuvahetusega, nagu muutub see õukonna koosseis, et seda, seda muljet ei tohiks jääda. Vot see, see on jälle hea joon jah, et selles mõttes muidugi ei tahaks küll, et, et see, mida me 24. veebruaril Tartust näeme, et see oleks niiviisi pea peale pööratud, presidendi vastuvõtt kõige täiega. No ma loodan, et seda muidugi ka ei ole. Niipalju, et no ma ka tahaks uskuda, et ikkagi nii arukad inimesed on kantseleis ja Ta ei juhtu, aga nagu ma ütlesin, see on jälle see tõlgendamise küsimus, et noh, kui meil on riik ja meil on riigiametnikud, kes on selles ametis legaalselt noh, siis meil nagu ei ole põhjust või õigus nüüd hakata ühte teisest ettepoole seadma ja maavanemad on siiski nagu riigi esindajad maakondades ja noh, selles mõttes on iseküsimus, kas nii palju peab olema maakondi ja kas peab olema nii palju maavanemaid, aga, aga noh, seda ei saa nüüd otsustada, enne kui seda on seadusandja otsustanud ja samuti nagu ma ei näe ka põhjust, miks riigikogu liikmed kõik ei peaks saama kutselt, iseasi, kas nad kõik kohale tulevad, nagu me teame, mõned traditsiooniliselt ei, ei tule kohale. Aga samas ikkagi noh, maavanemat see jutt on jumala õige ja kui vaadata seda Kagu-Eesti või Lõuna-Eesti seltskonda, kes siis väidetavalt on kutsutud, siis seal on neid, kes riigikogusse kandideerib, suhteliselt vähe, noh, Põlva maavanem näiteks. Aga, aga pidades silmas kasvõi president Ilvese sellist lähenemist Tregionaalne võrdsus ja tähelepanu maaelule, mitte ainult linnadele ja sellel taustal, siis kaks kolmandikku maavanemaid ükskõik mis motiividel. Ta jätta kõrvale kuidagi raske on minul minul vähemalt seda põhjendada. Arusaadav. No võib-olla see ei ole ka veel lõplikult otsustatud, saame näha enne 20 neljandat ju, kui, kui nad sinna telki vaibale astuvad. Aga minu meelest on ka oluline ja huvitav on siis, et kes siis on kutsutud, et keda me seal 24. näeme, et võib-olla kui me oleme selle ära näinud, siis meil ei tekigi küsimust töötajaid, keda siin ei olnud. No ma kardan, tähendab, see on minu prognoos, et ma kardan, et näiteks ettevõtjaid on sedakorda vähem kui näiteks on olnud viimastel aastatel, kus kus prouasid on ikka väga uhkete tualettide ettevõtjate käevangus sinna vaibale marssinud. Ma. Ma millegipärast arvan, et selle presidendi puhul neid nii-nii palju ja nii glamuurselt ei tule sinna. Mis sa arvad, Peeter? Jah selle koha pealt ma jagan su arvamust. Nii, aga nagu öeldakse, see on kõik selle eluparaad, pooled läheksime nagu asja juurde, läheksime asja juurde millest rääkida, noh muidugi valimiskampaania jätkub ja võtab üha rohkem tuure, on praktiliselt ju iga nädal ja peaaegu et iga päev ilmub lehtedes jälle järjekordseid skandaale ja skandaalikesi kapist välja luukeresid koliseb nii üleriiklikul kui kohalikul tasandil, noh täna näiteks Pirita linnaosas on töötab jälle sekretärina üks mees, kes on karistatud, kaheksa miljonit huugama pannud ja, ja nii edasi ja nii edasi. Noh, ma ei hakka siinkohal ütlema, kas kas, kas keegi on näiteks süüdi, noh, meil on ka esitatud siin väga tõsiseid süüdistusi Ekspressis Villu Reiljani aadressil ja ja noh, rääkimata vanalinna korterite sahkeldamisest, et ma ei hakka selle koha peal siin kedagi otseselt. No need asjad ongi mõlemad ilmselt otsaga seal nii-öelda ei vanalinnavärk on, on hästi jokk, eks ole. No see on vanasti, sest Elmar Sepale on hea ennast kaitsta, sest ta ühe korra juba kohtus õigeks mõistetud Eesti süsteem on selline, et kui sa oled korra kohtus õiguse saanud, siis sa oled peaaegu puutumatuks isikuks kuulutatud. Samas jälle mina ütleks selle vanalinna asja kohta, et kui siin öeldakse, et see on puhas niisugune valimiseelne propaganda siis ühest küljest muidugi me saame kõik aru, et, et see kõik on nii-öelda aktualiseerunud noh, nii-öelda taganttõugatud sellest, et toimuvad valimised ja ja on vaja nii-öelda nagu asja välja tuua. Aga teisest küljest see pilt, mis avaneb ikkagi täiesti ilmselgelt nagu õigetele andmetele tuginedes, sest keegi pole ümber lükanud neid pikki nimekirju nendest juhtumitest, mis tõesti noh, on äärmiselt kummalised ütleme, ehkki võib-olla jook. Et, et siis noh ja kasvõi see Mustamäe linnaosa asevanema ümber toimuv, mille puhul ka Tallinna linnapea on ikkagi tunnistanud, et asi väärib juurdlust. Et et selle tõttu nagu siin ei saa kuidagi öelda, et siin pole nagu midagi, et, et see on lihtsalt üks poliitiliste vastaste üles kergitatud vaht, eks ole, ja umbes, et, et see on kõik ainult üks valimispropaganda, et minu meelest ikkagi noh, see, mis see pilt, mis avaneb, ongi kahjuks suhteliselt jube ja ja ma võiks ju vastu küsida, et ajakirjandus peaks selle maha vaikima, kuna, kuna on viimased valimiseelsed nädalad ja lihtsalt ütlema, et me sellest ei tohi rääkida, sest muidu keegi mõistab seda kui valimispropagandat, et mina nagu pigem küsiks. Et miks näiteks Keskerakond Tallinna linnas ikkagi noh, ei peaks nagu väga tõsiselt ise peeglisse vaatama ja küsima, et kas nad ikka peavad selle asja eestvedajaid, kas ikka tegelikult tuleb selle asja eestvedajaid tõesti kaitsta või võib-olla võiks ka erakond ise teha väikse enesepuhastuse ja öelda, et tegelikult, et noh, see asi nüüd küll hästi pole läinud? Ja ainuke, mis on võib-olla tõesti kahetsusväärne, et kõik need asjad nüüd jäävad valimiste eelsetest nädalatest, neid oleks võinud ju ka võimaluse korral varem välja tuua, et see tõesti ei seostuks inimeste teadvuses ainult valimiskampaaniaga, mille tõttu ka neid asju võib-olla mõned inimesed, eelkõige nende erakondade toetajad ehk ei võtagi nii väga tõsiselt, kui nad peaksid võtma. No tegelikult ongi see, et selle Albergi keissiga ma puutusin kokku tunduvalt varem kui nende varasema kui ka Elmar Sepp oli nii-öelda päevakorras ja ja veel kesklinna kunagine vanem ja lugedes neid kohtutoimikuid ja, ja rääkides tol ajal aastaid tagasi nende inimestega kui ma nüüd kuulsin või lugesin neid lugusid jälle, noh, see oli nii äratuntav, tähendab kõik see ja see, mida te rääkisite enne, et enne valimisi tuuakse jälle see päevakorda. No minul on küll see igal juhul paha maik, et et kui neid asju tuuakse alati enne päevakorda ja need kangelased korduvad needsamad nimed isegi ja, ja analoogsed käitumismallid siis noh, tänu sellele ta omandab vähem tõsise ilme, võib öelda, et konnaga aga kõik see, mis valimiste nii-öelda viimase kuu jooksul, mida käsitletakse mina isiklikult vaatan väga tugeva sellise kriitiliste prillidega, ükskõik millised skandaalid siis välja tuuakse. Elu näitab, et hiljem osutuvad paljud need lihtsalt Tuletame meelde abilinnapea panovi arreteerimist eelmisel korral, mis sellest saanud on, ma olen isiklikult ja vist mitu korda siin saates rääkinud? Ma arvan, et taolisi lugusid tuleb veel ja, ja ja mina ei võta neid kuigi tõsiselt. Tänu sellele Kui nüüd täpne olla siiski Panoffi käeraudade lugu oli mõni päev peale vajale, see oli seal, see nii-öelda oli just selle nii-öelda valitsuskoalitsiooni moodustamise ajal oluline. See jah, et siin on tõesti nagu sa peeter ütled ühest küljest need juhtumid, mis võib-olla on tõepoolest annavad alust ütleme uurimiseks ja karistamiseks, kellelegi karistamiseks nad ühesõnaga, nad tuuakse nagu see valimiseelsel perioodil välja ja nad ju selle kas saavad osaks valimiskampaaniast ja tihtilugu pärast valimisi, kui ka mõni neist asjadest vajaks täiendavat uurimist, nad langevad koos valimistulemuste selgumise ka tähelepanu alt välja. Noh, võib-olla, kui on tegemist inimestega, kes lähevad nii-öelda valitsuskoalitsiooni, siis opositsioon veel mingi aja seda kasutab, aga, aga üldiselt noh, ühesõnaga kätte ei jää midagi sellest lõppkokkuvõttes, et noh, kui ma veel kord rõhutan, et kui on asjal ja nii-öelda asja, ma ei tea, see On asi tõesti, tundub, et see on käinud nii kaua ja kaua ja kaua, kas seal on nüüd midagi uut tulnud juurde või on kõik seesama vana vana lugu, eks ju, et et oleks ükskord aeg nagu selles mõttes joon alla tõmmata ja selgeks teha siis kes milles süüdi oli ja kas kas oli milleski süüdi, et noh, niimoodi hoida üleval siis me võiksime hakata nüüd taas rääkima raudtee erastamisest ja hakata sotsiaaldemokraat vaata selle eest lahutama, eks ju, kindlasti seda ka tehakse, eks ju, me võiksime rääkida, taasta rublatehingust, eks ju, võiksime rääkida 10-st miljon. Et oleks konstruktiivne enne valimisi, ütleme see kuu juba käimas on, mitte pöörata Ta erilist tähelepanu sellistele asjadele, ükskõik, olgu nad siis nii-öelda rublatehingut ükskõik kellel, kellele nii-öelda poliitilistest jõududest see kasulik või kahjulik võiks olla. Räägime nendest asjadest siis, kui saabub rahulikum aeg. Kui koalitsioon on moodustatud, siis on õige aeg. No mina ei ole sellega päris nõus, ei ole, ma kardan, et siis lihtsalt Justine neist asjast ei räägita ja siis ei või kui ka räägitakse, siis igal juhul nii-öelda praktiline huvi koalitsioon moodustada on nii palju suurem kui see, et kellelegi midagi ette heita, et et praegu ma ei ole, oleks nagu teist meelt, et mu meelest on õige aeg neid teemasid püstitada teatud eetiliste valikutena. Küsimus ei ole selles, et nüüd kellegi süüdimõistmisel, seda enam, et kui me sellest vanalinna korteritehingutest räägi ja siis noh, ilmselt on see nii-öelda skeem on nii hea, et süüdimõistmist ei hakkagi järgnema ja sellega see ongi suhteliselt selge. Küsimus on tegelikult hinnangus sellele, et kas see, mis on toimunud noh, kas, kas näiteks üks või teine partei hakkab seda teguviisi kaitsma või ühesõnaga, nagu parteidel siiski selged eetilised valikud, kes ütleb, et jah, see on, asi on läinud valesti. Teine, kes ütleb, et ta meil ükskõik või umbes nii et ärge ärge sinna pange suu kinni, et seal või kolmas, kes hakkab lausa kaitsma, et tegelikult on kõik hästi. Nagu oluline on, selles situatsioonis ei ole võimalik ja mida nädal edasi argumenteeritult väidelda. Siin jäävad ainult umbusalduse esitamine, loosungid järjest räigemate värvidega ja tänu sellele sisulisest asjast rääkida ei saa, liiatigi paljudele asjadele, mis nüüd viimastel nädalatel peagi, eks varsti näeme, mis siin tulevad, tuuakse välja siis sisuline arutelu jääb täielikult ära, jääb ainult loosungid ainult räiged värvid ja see mulle ei meeldi. Loomulikult oleks ideaalne, et valida märtsis ausad inimesed, kes oma huvisid ja seda, millest me siin praegu millest kirjutatakse, räägitakse, et neid oleks võimalikult vähe. Ma olen kahe käega, selle poolt aga, aga Ärevas ja kriitilises sellises atmosfääris arutada. Tõsiseid asju ei ole võimalik paraku kahjuks. No ma ei tea, minu meelest jälle, ega, mis meil muud üle jääb, kui ikkagi arutada nende lähemalt nädalate jooksul, kriitiline on nagunii, aga tõsiseid arutelusid tuleb ikka pidada, et et mu meelest on siin ikkagi üks väga lihtne ja selge selge dilemma, mille ju kogu need, kõik need lood tegelikult kokku nagu püstitavad meile eelmistel valimistel, noh, on poliitikud lubanud ausalt riigivalitsemist ausalt, läbipaistvalt korraliku ja nii-öelda mitte nii-öelda käsi peseb kätt tüüpi riigivalitsemist. Noh, tegelikult eks ole, ühel teisele kolmandat sel viisil paljastub selline asi, millele Eesti Ekspressis Ants Luik on väga minu meelest õige nime pannud, üks tohutu klanni majandus. Tõeline käsi peseb kätt. Ükskõik, kas maade vahetamisel korteritehingutel siin hulgal muud muudel nii-öelda omadele mängimistel veel. Ja küsimus on ikkagi, et noh, selle eest tuleb nagu aru pärida, et miks see nii on läinud ja kas te kavatsete samamoodi edasi valitseda. Et see on minu meelest väga õigustatud, võib-olla isegi nagu tungimatu üksikute tehingute ja tegevuste detailidesse, mis siis, kas tõesti ja jäägu kohtu otsustada või noh, et ärme räägi detailidest, räägime põhiski ennist. Et kas niisuguse skeemi alusel riigivalitsemine ongi see, mida te lubate ka edaspidi jätkata, või te ütlete, et edaspidi teeks paremini või lihtsalt valija peaks otsustama, et edaspidi võiks riiki juhtida teistsugused inimesed. Tegelikult vaata, kuidas valimine käib, on teatud osa ja suur osa inimesi kodanikke, kes saavad, kellel on õigus valida, on päris kindlad valijad, Nad teavad, kelle poolt nad oma hääle annavad. Aga on olemas alati üks selline nii-öelda selline jah, selline seltskond, keda tuleb kas mingit nalja ja pullivendadega meelitada kallutada mingit selliste viimase hetke nii-öelda pakkumist, millel ei ole võimalik kontrollida, millega tegu on ja kogu mäng käib ju tegelikult viimastel või selle viimase kuu viimaste nädalate jooksul just nimelt nende peale, kes tegelikult siis otsustavadki, kes siis saab lõppude lõpuks järgmise koalitsiooni teha, kes saab natuke rohkem hääli ja ja mäng käib tegelikult nende peale. Jah, mingi viis kuni 10 protsenti häältest ja lõpuks otsustavad, kas eesti pöörab vasakule või paremale. Aga ma tahtsin just selle Sulevi juttu, pealegi randusestantslas lõik muidugi tunneb klanne paremini, sest ta ise ka kuulub nendesse. Aga ma just nagu valijana mõtlen selle peale, et ega ma mingil juhul ei tahaks, et üks klann lihtsalt asendub teisega. Ega see ei muuda ju tegelikult olukorda, et, et kui noh, ütleme praegu on, seal ma ei hakka nimesid nimetama, sest mina ei oska nende klannide piire küll siin raadio stuudios tõmmata, seda oskab kahtlemata Hans Luik oma äritegevuse põhjal paremini, aga aga ma millegipärast mulle ei meeldi see, kui, kui teisi süüdistatakse. Nagu öeldakse, kui pada sõimab katelt. Aga läheks nüüd tõesti selle asja juurde. Muide Sulev käis siin ühel seminaril, kus räägiti, et valimised peaksid olema meelelahutusrootslased, käisid meid taas õpetamas, nii nagu nad haiglate süsteemi sinnapaika pannud ning õpetavad ka, et valimised peab muutma, siis kergeks meelelahutuseks. Ei, tegelikult see natuke vale tõlgendus, sellepärast et väga huvitava ettekande tõesti pidas Rootsi avaliku televisiooni viimase valimissaadet noh, niisugune vastutav inimene seal aga need, mis ta tõi väga selgelt, see, et jah, otsi televisioon tegi väga huvitavaid formaate, muide see oleks Eesti Televisioon, selle kõrval on ikka väga kahvatu praegu valimissaadetega peab tunnistama küll. Esiteks muidugi tohutus mahus rootslased tegid valimissaateid viimaste nende parlamendivalimiste eel 200 tundi Rootsi televisioonis, noh, kui me võrdleme Eesti televisiooni, eks ole, mõnede debattidega mahus umbes 10 tundi, siis saab erinevus nagu on märgata. Aga teiseks ka need vormid, mida nad tõesti seal näitasid, olid noh, väga-väga šovlikud, väga glamuursed, ma ütleks, et see üks näiteks väga huvitav niisugune šovlik, tõeline valimisdebatt stuudios publikuga, noh vist võib öelda, et sarnanes tõelise sellise Eurovisiooni lauluvõistluse show, aga kus kõik need elemendid noh ega, ja siis see publik seal saalis nii-öelda hääletamas, kelle argumendid ühele või teisele grupile nagu tundusid sobivat, et see oli väga-väga huvitav, oli seda näidet vaadata, niipalju kui saada, aga seina peale näidati. Aga selle juures ei olnud hetkekski kahtlust, et räägitakse väga tõsisest asjast. Aga et seda, seda valimissaateid tehakse glamuursemaks, neid tehakse šovlikumaks, neid tehakse atraktiivsemaks selles mõttes meelelahutusliku maks, aga räägitakse asjast, mitte nii, et valimised on meelelahutusme, räägime mingit seltskondlikku juttu ajame, noh, teeme pulli, eks ole. Ja lihtsalt, ja siis noh, ütleme, et polegi väga vaja nagu tõsisemalt rääkida, et lihtsalt noh nii-öelda lahutame meelt nime all valimised, et seda kindlasti nagu see asi ei sisaldanud, seal oli lihtsalt küsimus, et kuidas tõesti aktiviseerida, kuidas rohkem inimesi panna mõtlema nende dilemmade üle, et kuidas teha need saated siis tõesti väliselt atraktiivsemaks säilitades sisu. Kelle sa, noh, sellega olen mina nagu hästi nõus, et, et see on nagu õige suund, aga aga kui keegi noh, nagu sealsamas seminaril, eks ole, üks esimene oli näiteks Ingrid Tähismaa, kes täitsa rahulikult rääkis, et, et see, mida nad kroonikas teevad, ongi kõige tähtsam peaaegu valimiskampaanias, et lihtsalt räägivad inimestega nihukest seltskondlikku juttu, et noh, ühe ja teise parteijuhiga, et, et kuidas nii-öelda lapsed ja pere ja ja hobid ja ja et see nagu Tracy tulemusena, mina julgen selles nagu väga esiteks kahelda, et see nii on. Ja teiseks, ma julgen ka kahelda, et see on see suund, kuhu peaks nagu liikuma. Et minu meelest siin ei tohi, nagu selles mõttes seminari pealkiri on lihtsalt väga intrigeeriv, et valimised kui meelelahutus, aga aga ma arvan, et see sisu teeski valdavas osas pigem Oli oli selles mõttes natuke natuke teistsugune ja mina oma ettekandes igal juhul rõhutasin ka, et, et me võime küll noh, kui me toome sihukse gurmaanliku paralleeli, siis siis kui me läheme nagu restorani, siis me kui me saame nagu ilma igasuguse vürtsitamata maitsestamata toidu sisse, miks see nii mage on. Aga kui meile tuuakse lauale ainult vürtsid, sime küsima, et kuulge, aga liha tahaks. No ma julgen sulle, Sulev siiski Rootsi valimiste tulemuse põhjal öelda, et võitsid selle neil valimistel parempoolsed, kellest õige pea selgus, nii mõnigi minister on, kes maksupettur, kes on muu asjaga hakkama saanud, nii et sellel lahutuslikkuselongama äraspidine pool ja kahtlemata see läheks nagu rohkem peale niisuguse noh, ütleme sellisele turumajanduslikule mõtteviisile orienteeritud inimestele, et noh, niisugused konservatiivsemad inimesed või või ütleme, vasakpoolse meelelaadiga inimesed võib-olla peaksid seda nüüd jällegi selliseks noh, tõsiste probleemide lingil härral marginaliseerimiseks, mis sa, mis sa peeter arvad, sellest? Ühelt poolt on see ainult tervitatav, et valimistel praegusel juhul nüüd riigikogu valimistel võimalikult palju kodanikke oma arvamus ütleks, tähendab, hääletaks aga vaadates reaalsus, siis protsent Ta on noh, kusagil nii poole, et kes üldse lähevad ja, ja ja tegelikult see suur osa valijatest Me ei tea nende arvamust ja nende meelitamine noh, ükskõik mis moel kas või siin hääletamisega teatud valijagrupp Pi meelitada, et nad tuleksid sinna kasti juurde. Kas nad siis meelelahutusega kuidagi tingeltangel. See on minu meelest on ainult tervitatav, et me teaksime võimalikult paljude kodanike arvamust. Kuidasmoodi noh, praegusel juhul Eesti elu edendada. Aga, ja need meetodid, need olgu see siis kroonika esikaas või, või, või mingisugused sellised tingeltangel, nagu sa, Sulev siin nägid seal minu meelest võiks igasuguseid asju kasutada. Just, et tuua välja need, kes, kes tavaliselt vaikivad ja kellele me ei tea ja pärast ainult õiendavad ja ja me saame kida võõrandamisest omas oma riigist ja nii edasi. Valimisaktiivsus on igal juhul hea, aga nüüd ma natuke tahaks ka selles mõttes vahele lõigata, et et noh, kui me nüüd Toomega inimesed ainult sellega valimiste juurde nad valivad nagu tingeltangel põhjal kardan, et ka see pilt tegelikult ei ole lõpuks väga objektiivne, mis me saame valitsuskoalitsiooni na, sest siis hakkavad need väiksed grupid väga palju mõjutama seda lõpptulemust ja see ei ole ilmselt riigi arengu järjepidevuse seisukohalt väga mõistlik. Aga mina tahaks siin nagu lükata ümber ühe müüdi, mida ma seal ettekandes ka rõhutasin, seal seina peale näitasin natuke teatud andmeid, lihtsalt meenutame eelmise aasta 2003 riigikogu valimiste tulemusi kes kogusid palju hääli ja meil on üks tohutu müütajatelt, mingid meelelahutajad teevad valimistel ilma. Tegelikult ükski isikumandaadi saajatest, keda oli vist 14, kui ma õigesti mäletan, ei kvalifitseeru kuidagi meelelahutajad, nad olid täiesti kindlalt need nii-öelda parteide põhipoliitikud. No esimesed, kui ma seda seda nimekirja vaatasin, niisugused noh, keda võiks kvalifitseerida eelkõige meelelahutajate, eks oli tast kreisiraadiomehed. Leinatame Võrno, kes eelmistel riigikogu valimistel jäid oma kogutud häälte arvuga tegelikult kolmandasse 10-sse kuskil kohtadele 23 ja 27. Nad kogusid tublisti hääli, aga võib öelda ka mitte midagi erilist ühe kandidaadi kohta, kes oli Res Publica piirkonna esinumber tol ajal valimistel, kus Res Publica läks hästi. Et selle tõttu väita nüüd, et mingisugused meelelahutajad teevad kohutavalt, ilma, et lauljad, sportlased ja nii edasi teevad ilma. Tegelikult nende valimiste praktiline tulemus seda ei näita, seda, ta kära on ennem hästi palju igasuguste võsa pätside ümber. Aga aga noh, praegu võiks nagu huviga lihtsalt küsida, et kuhu näiteks seesama noh, üks või teine siin tantsud tähtedega staar näiteks tegelikult lõpuks oma häälte arvuga noh, saab ja ma, ma julgen arvata, et jah, oma niuksed mingi tugeva keskmise tulemuse vast küll, aga mitte. Ega rohkem tegelikult ma vaidlen sulle siin väga selgelt vastu. Tõepoolest see, mida sa rääkisid, on tõde, aga kui tuletades meelde eelmisi valimisi ja tuletades meelde, kes sai kõige rohkem hääli, tegelikult sai Res Publica ja Keskerakond samamoodi ja määravaks koalitsiooni moodustamisele, kus see nende võrdne mandaatide arv ja siin sai, tegi, olid kreisiraadiotegelased. Otsustajad võib ka niimoodi väita. Ei muidugi nad aitavad kaasa. Tasid otseselt kaasa? Jah, kuigi formaalselt nad ei saanud tõesti isikumandaati isikumandaatide arv, kui vaadata meie valimisi üleüldse. Eesti taasiseseisvumise järel on järjest nagu vähenenud ja ja ega seda kerge saada ei ole. Aga nad kreisiraadio tegelikult võiks laiendada. Eelmise koalitsiooni moodustamisel olid otsustajad Jah, aga, aga ütleme, põhiosa hääli saavad ikkagi ütleme nagu seal Savisaar, Ansip, Parts, Reiljan saavad tegelikult rohkem hääli, kui kreisiraadiot saavad ja saavad ilmselt ka seekord rohkem hääli, kui kui noh, nii-öelda seekordsed niisugused meelelahutustegelased. Nojah, sama on praegu nii-öelda võsa Pets, kes igasuguste erinevate nippidega on ekraanil ja ma arvan, need hääled, mida toob näiteks Peeter võsa või temasugused tema kolleegid, temasugused, ma arvan, et see võib osutuda määravaks. Aga võib osutuda, aga ma jälle väidan, et kuna ta on seal Jõgevamaa ringkonnas, siis Villu Reiljanit saata kõvapuuga. Tahaksin vahele ühe kergendava vahemärkuse teha, et ma muretsen ühe inimese pärast, kes on ka valimisnimekirjas, nimelt kui keskerakonnal on Peeter võsa, siis kristlikel demokraatidel on Peeter Võsu. Ja ma kangesti ma mõtlen selle peale, et kas äkki meie telefon, vaatajad ei kipu teda segi ajama, Peeter võsa ka, nii et jumala pärast ka nimede sarnasus on teinekord väga kummaline. Salvestatud kristlikud demokraadid võivad rohkem hääli saada. Võib-olla pigem vastupidi, ma kardan, et äkki mõni Peeter võsa nii-öelda maine võib langeda kristlike demokraatide peale, ma tahaks loota, et see nii ei lähe. Aga tegelikult ma tahtsin rääkida sellest, et jah, me räägime, et lõppkokkuvõttes noh, kreisiraadio tegijad või, või mingisugused marginaalsed seigad võivad otsustada selle, kas Eesti pöörab vasakule paremale otse edasi siis tegelikult ja mis on nende valimiste kõige suurem probleem minu jaoks, et nendel valimistel puuduvad. Kui laenata professor Veidemanni sageli kasutatavat sõna, puuduvad suured narratiivid, meil ei olegi nendel valimistel suurt narratiivi, meil ei olegi suuri vastandusi tegelikult aus olla. Ei ole suuri programme arenguks, eks ju, kui me vaatame, on osa erakondi Keskerakond ja reform, kes pakuvad meile kamaluga raha. Aga kust see raha võetakse, nad targu ei räägi, meile räägivad muinasjutt, tahaks selle teisel pool, see on, eks ütleme Isamaa ja Res Publica liit, kes pakub meile õnn, õnne, aga ilma rahata. Aga milles see õnn seost päris ilma rahata ei paku, nad on hakanud ka ikka ühte ja teist luba ja aga noh, enam-vähem niisugusest, noh, ma ütleksin, siukest nuka natuke utoopiat pakuvad, eks õnne kui sellist. Ja, ja siis on, ütleme rohelised, kes tahavad meid kutsuda globaalsesse diskussiooni mis võib-olla nüüd igale tavalisele Eesti inimesele väga korda ei lähe. Aga, ja siis on sotsiaaldemokraadid, kes ütlevad ainult jokk jätta ja sellega ongi kõik, et noh, meil tegelikult ei ole ühtegi suurt selget teemat, mille üle see vaidlus käiks ja, ja selles mõttes ma just on ees, on siin Mati Heidmetsa artikkel Postimehe lisas. 19. veebruaril avalikustatakse uus inimarengu aruanne ja ta sellele toetudes väga ilusa ütluse öelnud, et Eesti viimine Euroopa viie jõukama rahva hulka on hea eesmärk. Paraku on Eestile sellest vähe, välja tuleb saada ka Euroopa viie viimase hulgas ja me oleme viie, viimase hulgas nii meeste nooreseas, suremuse, HIV kõrge nakatuvuse poolest ja kõige hullem, mis minu jaoks ma isegi seda ei teadnud, et meil on kõige rohkem vange 100000 elaniku kohta. Et noh, see ikkagi midagi näitab meie ühiskonna tegelikust seisundist, mida ei saa ühegi rahasummaga kinni mätsida. Mis sa peeter arvad sellest, kas meil on nendel valimistel üldse mingeid valikuvõimalusi? No meil on see, ühelt poolt on hea, et elu on läinud paremaks ja, ja ja selline ütleme, mõnus atmosfäär on väga paljudes kohtades erinevates paikades on nagu tunda, aga see on muutunud tõesti sellise nagu asja nagu loiuks, et ütleme, suuremad ja suurema reitinguga erakonnad on, räägivad täpselt sama, Savisaar ja Ansip pakuvad raha ja ja kui vaadata nende klipp nii-öelda kõrvuti Erilist vahet nagu minu jaoks ei ole? Jaa jaa, ja võib-olla ainult siis see uustulnuk, kes nüüd tõenäoliselt ikkagi jala ukse vahele saab. Rohelised võiks ju olla see see, kes arvestades roheliste seda filosoofiat See on sootuks teistsugune kui ülejäänud, sellised pragmaatiline, pragmaatiline. Seltskond aga, aga, aga nad pigem, kui nad saavad, siis nad saavad just nende pettunute või, või need, kes kellele tundub see ülejäänud senine, see seltskond riigikogus esindatud. Et oleks vaja mingit alternatiivi, aga nad ei paku ka sellist midagi sellist erilist. Neil ei ole terviklikku programmi. Hommikuprogramm ja isikuid, kes, kes suudaksid nagu seda veenda. Nii et jah, tõepoolest, ma arvan, et just tänu see selline suhteliselt hea, hea seis, majandusseis ja see nagu uinutab ja kui oleks olukord viletsam siis võib-olla oleks selliseid alternatiive või vähemalt mingisugustki oleks kergem oodata. No seda jah, seda head seisu võiks ikka kohe täitsa rahulikult eufoorias nimetada, et et tegelikult ta ju ikka nii pilvitud, et hea ka ei ole, et mida päev edasi, seda rohkem igasugused arvamusliidrid üksteise järel ajalehtedes avaldavad artikleid, kus noh, vähem või rohkem peidetult või otseselt on ikkagi öeldud teatud hoiatusi, et et aga ikkagi olukordi, kus on nagu parem karta kui kahetseda, et muidugi meil läheb hästi ja meil on läinud hästi, aga et see noh Aga ma mõtlen, et see sõnum vaata sellel loomulikult neid signaale on kogu aeg olnud ja tuleb järjest rohkem. Aga, aga valimiste üldfoon ja millega siis inimestele peale minna sellisel suhteliselt heal foonil ega seal on suhteliselt raske ju. No mina arvan, et kogu see rikkuse asi on ka tõesti üle hipi üles haibitud, sest siinsamas artiklis ka Mati Heidmets ütleb, et oleme tegelikult SKT osas inimese kohta endiselt Euroopa Liidu pingerea tagumises kolmandikus, isegi tšehhide sloveeni toni meist märksa eespool, et noh, tegelikult see nagu see kasvuprotsent on olnud küll väga kõrge, aga küsimus on selles, et meie mahajäämus ikkagi on olnud ka märgatav ja selline kasv ei tähenda veel seda, et meil oleks nagu see heaolu tase saavutatud. Ja veel üks niisugune tema tähele paneksin, mille ta toob välja, on terviseuurija. Anu Kasmeli andmetel on Eesti kõrgema haridusega naistel lootust elada 19 aastat kauem kui vähese haridusega meestel. Noh, see näitab midagi ühiskonna nii-öelda sellises soolises ja vanuselises struktuuris ikkagi mingit väga suurt disproportsiooni, noh seda peab, selle, selle nimel peaks midagi tegema, et seda ei oleks see, see ei ole ju normaalne, eks ju, meil 50 või üle 60 aastaste hulgas naiste ülekaal kasvab ju kohe tormiliselt. Siin on kaks väga huvitavat, kui kõrvuti panna andmestikku, mida Mati Heidmets välja toob, et, et Eesti on üks suuremaid soolise ebavõrdsusega maid ja, ja samas on jälle ka selles selle koha pealt sooline ebavõrdsus väga suur, need kaks näitajat, kui need kokku panna, siis see näitab, et mehed saavad palju palka ja töötavad ennast ruttu surnuks. Ja siis naised elavad kauem, olles küll teeninud oluliselt vähem palka kui mehed. Et siin on jah, tõesti selle filosoofiline küsimus, et milles on õnn, eks ole? Sooline ebavõrdsus tegelikult toodab seda, et meestele pannakse palju suurem koorem nii-öelda kanda kui, kui naistele c jaotumus nii erialati kui kutsuma alati kui ka juhtimi juhtivate kohtade järgi peaks olema märksa võrdsem, et noh, siin peaks kasvõi tõepoolest riik kasvõi seda kvootide süsteemi siiski rakendama, nii nagu on tehtud Põhjamaades, et kasvõi mehaaniliselt püüda-püüda seda olukorda muuta, aga isegi sotsiaaldemokraadid, kellelt võiks oodata selliseid mõtteid ka sealt, ei tule seda. No võib-olla peaks, sa, võib-olla just on see nagu jälle mingi ajalooline soorollide jaotus ka, et ma võib-olla räägin natuke ebapopulaarset juttu, aga kui me vaatame, siis eks kaasaegses ühiskonnas see sugude selle koha pealt võrdsus ikka kogu aeg ainult suureneb, mitte ei vähene, et kui me viime ikkagi arengu tagasi sinna patriarhaalse masse või eelmisesse ühiskonda, siis siis oli ikka loogiline, et mees ongi see, kes käib tööl ja toidab pere ära. Naine natuke midagi, sellega võrreldes oleme me isegi väga palju edasi. Aga seda kvootide mõtet on väga primitiivselt meil mõistetud kvoodid ju näevad ette, et kummagi soo esindajaid ei tohi olla näiteks ettevõtte juhatuses või partei juhatuses üle 60 protsendi. Sellega ei kirjutata ju ette ei meeste ega naiste osatähtsust, tähendab vot see on jälle see niuke rumaluse. Rumalust tuleb igast kanalist. Kui sa püüad mingeid selliseid asju hakata ühiskonnas läbi viima, siis alati võidab rumalus, mitte ei võida. Nojaa, aga siis võiks ju ka mingi suremus kvoodid, et kuidas tagada see ebavõrdsus ei oleks nii suur, et. See vahe, vaata, see hakkabki kõik läheb sinna ja et meil on harjutud sellega, et ühiskond ei ole juhitav, et meil on see nähtamatu käsi, mis juhib majandust ja nähtamatu käsi peaks juhtima sotsiaalseid protsesse. Aga nagu sa väga hästi tead, Peeter ei, juhi lood looduses ka mitte, nagu öeldakse, nähtamatu käsi, vaid seal on väga suur osatähtsus juhusel, eks ju. Ja samamoodi ka sootsiumis ühiskonnas, eriti nii väikeses ühiskonnas nagu meie oleme siin Euroopa serva, ei saa lootma jääda ainult nii-öelda ise ise organiseeruvusele, siin tuleks ikkagi ka ühiskonnal, kui ta tahab säilitada riik ja rahvuste, midagi ette võtta, et need protsessid kulgeksid ikkagi konstruktiivses positiivses suunas. Aga samas kui olles ka selle Eesti inimarenguraportiga algusest peale üsna tihedalt seotud. Nii et mida Mati Heidmets kirjutas, et need protsessid ja need asjad nendest on igal aastal kirjutatud nendes tarkades kokkuvad. Aga ma olen näinud seda algusest peale kõrvalt, kui vähe ja kui tõrjuvalt on poliitiline eliit nendesse nendesse analüüsidesse suhtunud. Algul, kui meie seisund see numbri järgi eesti paigutus maailma inimarengureas oli madal, noh see oli täiesti tõrjus, on mingisugune, mida te räägite, mitte siin. Ärge tulge meile sellise jutuga, suur osa nii-öelda ka nii-öelda päris peaministrid on, ma ei hakka neid tsiteerima, kes midagi öelnud siin, et ma väidan, et neid analüüse on väga pikkade hammastega valitsejad teada võtnud. Need ei ole midagi uut. Ja tulemuseks on see, mille Mati Heidmets kokku võtab. Üks Eesti tuntumaid murekohti on nõrk ühistunne ja habras riigi indeid. Identiteet. Eks see on tulnud ka suuresti sellest, et igaüks rabeleb oma isikliku, noh, ütleme siis heaolu nimel, eks ole olnud sellise ühiskonna moto ikkagi kogu selles varakapitalistlikus maailmas. Ühest küljest on see selline nii-öelda enda surnukstöötamise taust, mis, mis ilmselt on andnud jälle selle positiivse tulemuse, et tõesti majandus, arenev firmad, noh, inimesed on näiteks väga paljud inimesed, ärimehed on ikka tõesti, eks ole viimase 10 aasta jooksul töötanud, töötanud, töötanud ja töötanud selle nimel, et saavutada edu ja ongi selle saavutanud. Et ega siis, ega see edu ju ka niiviisi tuleb, võib öelda, aga, aga samas, kui me vaatame kas või üks eelmise aasta ilmselt tähelepanu väärne film ja teatrietendus, oli see Tätte Nügase meeletu. Ma arvan, et see Tätte oma sellise väga tundliku sotsiaalse närviga üsna hästi tabab tegelikult seda, et ikka päris paljud inimesed mõtlevad, et kas sellel on ikka mõtet, et ma päris elu lõpuni ainult töötan ja, ja see sellel võib olla kui see, kui see muutub suhteliselt massiliseks mõtteviis, siis sellel on ka omad majanduslikud järelmid, sellepärast et firmad, mis tõesti on võib-olla tohutu entusiasmiga viimasel ajal arendatud osutuvad, lähevad teatud teatud määral sellisesse stagnatsiooni mis on lihtsalt sellesama rabelejast ärimehe otsus, et nüüd aitab praegu sellest üle jõu rabelemisest, nüüd võtan, nüüd võtan elu lähematel aastatel. Ja paljud on müünud maha oma osalusi ettevõtetes. Aga see kõik võib viia selleni, et tegelikult Eestit, mina ei usu jah, et Eestit peaks tabama tohutu majanduslangus. Muide, väga huvitav tõesti tollal väike niisugune märgikene sellest, et majandusõpikud nagu kirjutavad, et üldiselt majandus käib lisaks tõusudele ka langustega, oli see neljapäev Tallinna börsil, kus tõesti aktsiad langesid korraks ehmatasid esialgu. Selles kollases ehmatas juba marks omal ajal Seraapitalismile iseloomulik, et tõuseb, minnakse kriisija. Arvuti, aga noh, et ütleme nii nagu seal aktsiaturul enamik analüütikuid arvab, et ega nüüd Eesti aktsiaturul see ei tähenda, nüüd oleks mingi kohutav kriise langus tulemas küll, aga väga paljud noh, prognoosivad, et, et ega nüüd see, mis Eesti aktsiaturul näiteks lähema aasta jooksul võib toimuda, võib suure tõenäosusega olla küll stagnatsioon, ehk see, et asi jääb seisma suhteliselt kuhugi paigale, et enam ei tõuse niiviisi noh, ei ole kuhugi nii väga tõusta. Ja tegelikult noh, kui see natuke laiemasse pilti panna, siis võiks küsida, et kas ei ole siin mingi väike hoiatav signaal ka kogu Eesti majanduse suhtes. Et, et ei pruugi minna nii, et, et see lihtsalt niisama kogu aeg aina tõuseb ja aina tõuseb. Ta tõuseb lihtsalt niisama. Et noh, kuigi nagu parteid paistavad seda lubavat ja sellest tulenevalt siis ka lubavat igasuguseid pudrumägesid kokku, eks ole küll pensionäridele küll küll lihtsalt riigitöötajatele. Et see võib nii olla, et näiteks ühel heal aastal nii-öelda mitte heal aastal, aga jutumärkide seal aastal näiteks noh, Eesti riigi majanduskasv ja arve on samasugused kui olid eelmisel aastal. Ja, ja kui siis on tehtud õudsalt optimistlikud prognoosid kohutavale tõusule, siis tegelikult sellega võrreldes on see muidugi suur pettumus. Jah, selle kohta öeldakse, et toimub aktsiahindade korrektsioon. Mulle meeldivad kõik need ärapäeva ajasõnad, et meil on korrektsioon. Mul on täpselt kahes erinevas tähenduses kasutuses. Ärinduses on aktsiahindade langemise varjamiseks euffemistlik väljend ja vangi, paremini ka korrektsioon, nagu me teame, nii et huvitaval kombel nad seostavad, et kui aktsiahinnad langevad, siis mõned inimesed lähevad vang. Roosade majandus unistuste korrektsioon võib ka toimuda, ütleme nii, et me, me, me ei saa öelda, et see kindlasti on, aga, aga me peame ilmselt nagu ütleme, kui me lihtsa talupoja mõistusega arvestame, selle võimalusega, peaks ka arvestama. Et võib-olla ikkagi parem karta kui kahetseda ja noh, tore, kui väga hästi edasi läheb ja me suudame nelja aasta pärast maksta praegusest kaks ja pool korda suuremaid pensione ja kolm korda suuremaid palkasid. Imesid ju juhtub. Meil on viimased kolm minutit, ma tahaksin küsida teilt mõlemalt, et Peeter ütlemine, mis võiks olla sinu meelest nende valimiste põhiteema noh ütleme see suur narratiiv No paku välja, mis sinu jaoks isiklikult võiks olla näiteks otsustamise aluseks. Reaalselt ikkagi, kuna valik, need, kes jõuavad Toompeale sageli, ei pruugi olla sugugi see inimene, kelle sa valid, siis neid agasid on liiga palju ja, ja, ja tänu sellele ei pruugi see valik olla kuigi kuigi lihtne. Nii et nüüd ütleme nagu nagu ütleb ju siis meie surra valimissüsteemide asjatundjad võiks olla valimissüsteem hoopis teisiti. Ja kindla peale võiks olla, sest see praegune on nii segane ja keeruline et isegi minul on raske nii-öelda valikut teha, kuigi ma olen seda väga põhjalikult analüüsinud ja jälginud ja püüdnud ennustada Rein Taagepera juhtis ja sellele asjale tähelepanu, mida sa, Sulev arvavad? No minu meelest minu ainuke selline selge soovitus on see, et unustage üldse ära tegelikult need inimesed, valige parteid, sellepärast et noh, ütleme nii, et vähemalt nii-öelda esimese valikuna ühesõnaga, et see on kindlasti vale, et valida tore inimene, ehkki ta vales parteis. Et sellist viga nagu ei taha, see, see lõpeb pettumusega. Et selle tõttu ikkagi tuleb nagu selgeks teha, et missugusele nagu seltskonda ole sa selle riigi usaldaksid ja siis tõesti nende seast valida, valida see üks välja, et see on nagu üks niisugune niisugune Poolaga, aga noh, teine jah, et see, eks siinsamas on olemas siiski väga selge minu meelest alternatiiv ja mõnes mõttes võib öelda, et see on nagu tänane valitsuskoalitsioon ja sellele vastanduvad ütleme noh siis teised võimalused, et kumba vahel nagu valida, et kas tahta, et tänane jätkub või siis teha nagu teistsugune valik, et ma mina olen enda jaoks näiteks selle otsuse teinud. Nii mina saan öelda nii nagu ma olen alati öelnud, et minge valima ainult siis, kui te olete veendunud oma valiku õigsuses ja kui te usaldate neid inimesi ja neid erakondi, keda te valite järgmisel nädalal taas kohtume teises seltskonnas ja küllap selleks ajaks on selgunud ka keelatud rajatise seaduse saatus, aga täname. Täna on siis VTV metsad Sulev Valner ja saatejuht Mart Ummelas kuulmiseni.