Plaani põgenik. Plaadi põgenik. Ja tere tulemast kuulama jälle plaadi põgenikku, teine saatetund on käivitanud ja täna on meil külas näitleja Evelin Pang. Esimese tunni jagu oleme rääkinud nii näitlemisest ja selle näitlemise pisiku külge saamisest kui ka lavakast ja teatrisse linnateatrisse jõudmisest. Selles saatetunnis ehk jõuame ka mõningatel muudel teemadel peatuda, mitte ainult näitlemisel. Tekibki selle peale küsimus, et kas, kas seal Evelin, teinekord on ka tunne, et ainult räägid ja räägid ja räägid intervjuudes kõigiga ainult näitlemisest sellest ükskord saab isu täis ja tahaks, et inimesed küsiski midagi muud. Ja, aga mulle tundub, et ma räägin ja räägin ja räägin ühte juttu kogu aeg, sellepärast me ei taha ka väga eriti intervjuusid anda, lihtsalt vikerraadio kuidagi väga hingelähedane. Aga aga tihtipeale on isegi nii, et ma mõtlen, kõik, mis ma rääkida tahan, et vot kui ma nüüd räägin sellest sellest sellest ja siis tuled ikka, kuidas teisel lavaka katsetele ikkagi oli. Aga, aga täna ma nüüd muidugi ei mõelnud väga välja, millest ma tahan rääkida juba eos, välistasin selle pettumuse. Üks üks toredamaid asju, mis kinos eestlasi on tabanud, on see, et kinodes väga palju dubleeritakse tänapäeval filme ja just animafilme, eriti et, et see kogemus on ka kindlasti väga tore tuua lasteni selliseid lemmiktegelased imelistes jääajas oled lugenud peale loomulikult, Lotte, mis on, mis on sinu hääle saanud ja ja see on ka ju tegelikult selline. Ma ütleks isegi, minul on kadestamisväärt ja aga tasubki kadestada tõeliselt aren, mis selle toredaks teeb? No need filmid on ikka ju väga toredad. Alustuseks, eks, aga aga kuidagi see, ma ei tea, mulle, mulle meeldib see niukene animafilmimaa maailm või ja, ja, ja püüda siis kehastuda ümber ma ise muidugi rohkem lähen põlema sellistest ütleme karakterite, sest et näiteks jääajas teises osas, siis ma lugesin istopossonid, kes oli meestegelane ja, ja kui need hääleproovid saadeti Ameerikasse, siis sealt arvati, et Evelin on meesterahva nimi. Mõnes riigis on, et et kiideti selle härra väga head karakterit. Mulle endale selline meeldib, et vaadata seda filmi nii et ise ka ei tunne ennast ära. Aga, aga kuidagi selles mõnusas stuudioputkas seal nagu püüdagi kõik häälde panna, sest et seal ei ole ju ei keha ega nägu on ju joonistatud ja siis muidugi aitab see joonistatud tegelane, et et Lotte puhul mul väsisid silmad ära koma dubleerisime, sest et Lottel on nii suured silmad joonistatud. Jama, siis mingi hetk sain aru, et ma ise ka mul on nagu niisugune nägu ees. Et et seda tegelast lugeda, ma olen muidugi. Mul on ikka väga hea meel, et mina saan olla Lotte hääl, et ma olen väga uhke selle üle ja vikerraadio kuulajatel olevat saga meelde jäänud kui väike nuid kindlasti, aga, aga olles ise ka ju väikese Loviise ema, et kuidas nagu seda filmimaailmatu üldse võib-olla vaata teise rakursi alt hoopis, et et kui enne seda käid kinos ja teatris, vaatad ühtepidi seda maailma, mis sealt vastu vaatab esiselguse kino rakurss nagu no muutubki, Lotte puhul on veel eriti, et et see leiutajateküla maailm on küll selline, kus tahaks ise elada ja oma lapsi kasvatada. Et ma arvan, et imeliste multikat, mis mul on kodus olemas, ma arvan ma püüan, et ta seda ikka järgnevad aastad veel ei näe. Et ma ikka praegu püüan valida nii palju kui saab üldse. Et ega ta ei vaatagi päevad läbi telekat, aga aga noh, on mingid asjad, mis talle meeldivad, näiteks need lasteekraani telelavastustest pärit laulud, seda DVD, ta vaatab rõõmuga ja ja vanus on selline tipp ja täpp nii väga meeldivad. Et noh, just see ühisosa, et, et mis on olnud nagu minu lapsepõlveosa, et seda edasi anda, et see on ju üks kultuuriruum. Kontrast ei ole tekkinud, et kuidas ma sain enne selliseid asju vaadata ja sisse ammutada kui tegelikult, et on need ju noh, kinokunstis ja igal pool on kõik need vägivallad ja muud asjad, need on niivõrd röögatut tegelikult see, see kontrastis tuleb eriti välja siis, kui ise saab emaks ja ja hakkab mõtlema, et millise, millisesse mõju välja siis sinu laps on sattunud. Jah, aga ka tundubki, et kui see kodune tagala on piisavalt tugev, siis, siis hilisemas eas kuidas sellega kokku puutub, et äkki tikid on nagu piisavalt tugev sellega hakkama saamiseks? Eks muidugi, praegusel ajal on ikka see, et kogu ühiskonda saama, lapse sünnitada rääkimata kliima soojenemisest. Aga, aga ma ei, ma väga ei mõtle nii, noh. Siis ei ole ju mõtet üldse elada edasi, et. Tegelikult on kõik väga hästi väga hästi ja see muusikapala jaa, jaa, etame. Ma ei oska öelda seda nime, Marleen. PRO või kuidas sa ütleksid Peruu peeru? Näed, sa oskad prantsuse keelt, ei oska. Ja ta on teinud töötluse sellisest loost nagu Dance niitide enda plaan, võrratu naine ja võrratu hääl, muidu tean, et ta tegutses Ameerikas muusikuna ja ta otsustas, et mulle aitab ja läks Pariisi tänavamuusikuks, et ammutada kogemusi ja elukogemust ja vot siis pärast seda tulid niisugused lood ja plaadid ohohoo. Menetlenud Peruu, kes siis tõesti oma mingi omamoodi ajastutruu hääletämbriga on suutnud endale väga-väga hea kuulajaskonna juba leida, vähemalt sellise väga truu kuulajaskonna. Et sul vist sellised ajastu sellised hääled väga meeldivad. Billy Holiday oli eelmises saatetunnis külas, sul on sul veel selliseid lemmikuid? Ella ellast ei saa ju mööda, eks ole, ja Joni Mitchell on mul kaasas midagi, on nendes ilmselt kõigis midagi ühist. Mulle tundub kuidagi naishääled. Ma mõtlen, sellised tugevad ja haavatavad üheaegselt või. Mulle meeldivad sellised hääled. Ma olen ise hästi palju nagu noh, olnud õnnetu selle üle ja võidelnud selle vastu, et mul on lauldes tihtipeale nii kähisel hääl ja eriti ülemine register ja ja mulle alles need hakkab nagu vaikselt ligi hiilima teadmine, et, aga äkki see ei olegi nii halb. Et et noh, et see ongi ju minu isikupära. See vist ongi selle vanuse küpsemisega koos, et enam ei püüa nii väga väga teiste moodi olla, mõtled ikka, kuidas ise on. Milline on sinu jaoks muusika kuulamine üldse, et mõned inimesed küll räägivad, et nad kuulavad muusikat taustaks mõned inimesed ütlevad, et muusikat mitte mingil juhul taustaks ei tohi kuulata mõnede jaoks on enese mahalaadimise vahend, mõnede jaoks on see enese üleskütmise vahendit, et millisena sina nagu koged muusikat. Ilmselt kõik need variandid, mis sa ütlesid, toimivad minu puhul lihtsalt erineval ajahetkel erinevad asjad. Ta ootas autos mängib mul praegu anna-liisa Uusma seal väga hea autosõidumuusika. Eriti hea plaat mu meelest ja, ja Vaiko eliidi plaadid on mul autos. Aga ka. Aga kui ma kuulata tahan, siis ma tihtipeale kuulan ikka klassikat, et ma jätsin kaasa võtmata oleks olnud päris pikk kuulamine, Tšaikovski, kuues sümfoonia. Mis on, mis on minu absoluutne lemmik? Minu meelest enam ilusamalt ei saa üldse muusikat kirjutada. Üldse niuksed, vene suur heliloojad Rahmaninovi, Prokofjevi, et mul midagi midagi selles vene kultuuris on nii. Ma ei tea. Ma ei tea, et mul oleks seal minus oleks seda verd, aga aga juhuse naabrus kuidagi, see on mulle hästi oma natukene sihuke paisutatud ja natuke liiga suur ja natuke liiga ilus ja natuke liiga palju pisaraid valab Anna Karenina. Et see mulle meeldib. Kas on ka sellist muusikat, mille puhul lihtsalt käed vajuvad rüppe ja no ei saagi midagi muud edasi teha, et see muusika ongi ainult selleks, et seda jäägitult kuulata. Ja on olnud läbi aegade selliseid erinevaid laule, mis niimoodi mõjuvad. Vajutavad mingisuguse pisarakanali lahti kohe ja vajavadki kaadrit, aga need, need on ajas kuidagi muutuvad. Sonimütsi olid, sa mainisid Joni Mitchelli plaat ka, et milline sinu selline esmakohtumine või, või selline seos on soni pitseriga? Ikka jälle kodune kasvatus on, see on minu jaoks, et kuigi ma päris ausalt ütlen, siis ma. Mulle tundub, et mul vist läheb veel natuke aega, et temani nagu päriselt jõuda. See on muusika kätkeb nii palju minu meelest nendest on nagunii küps ja nii mitmekihiline, et ma arvan, et ma ei adu veel kõike seda, mis siin on peidus. Millegipärast mulle tundub, et Johnny, mind seal ongi selline keskealiste naiste muusika ta, midagi just nende, ma ei tea, võib-olla ma teen kellelegi liiga. Mulle endale õudselt meeldib ja mõju veel pole, keskel. Ma võin siia oma tahate öelda, et et ajas kasvamise muusika, mul on sihuke tunne, pigem isegi et ta ei ole niivõrd ühe ühele teatud vanuses. Ei ole jah, et seal selliseid kujunemise ja, ja siuke enesega tuttavaks saamise muusikaga nõos praegu on küll suvi, aga see on mul selline sügisõhtuplaat tegelikult innovatsioonimütsil käib nagu sügisega kokku just siis, kui paned jälle need esimesed kindlalt põlema, võtad piparmünditee teki ümber ja vot vot seda ma siis kuulan. Teeme väikse põike sinna siis. Vaid huum, õhtune sõitmine koju. Sa mainisid, Ma seda autos teinekord kuulad, olgu selleks siis Epliku eliit või, või siis kasvõi hoo. Aga, aga selliseid kulgemise muusikaid on veel ju, mida saab autos peale panna, mulle tundub, et see on ka selline mõnus, siuke kulgemise, palun, et paned lihtsalt õhtul sõidad koju isa ja tütre juurde paned peale. No räägime ka sellest, kuidas tegelikult teletöö siin näitlejakarjääri mõjutanud on, selline kuulus käibetõde, et kui siin ei ole teles, siis sind ei ole olemas. Et kuivõrd sa tunnetad, et, et see peab paika peanzeutri. Mõtlen muidugi muidugi, televisiooniga kaasneb. Rohkem tähelepanu, eks ole, lihtsalt näeb füüsiliselt rohkem inimesi kui teatritega. Aga mulle tundub, et tihtipeale tänu telele võib olla. Mulle tundub, see võib, vahel ei ole nagu selles mõttes kasulik mitte nüüd näitlejale, vaid just et kui on mingi kolmeteistaastane tüdruk, kes vaatab vaatabki näiteks enne 13 vaadet, oh seal on Evelin Pang. Aga võib-olla ta tuleb sellepärast siis ühel hetkel teatrisse, et huvitavaga, millesse Evelin Pang veel teeb, mulle tundub, et tal et tihtipeale see toob publikut teatrisse juurde, kes hakkavad nagu huvituna huvituma teatrist, muidugi on ka neid, kelle jaoks kelle jaoks isegi ei ole seda nime Evelin Pang, vaid on se Ursula Maranta valm on ju sellega piirdub ja ja mis siis siis on nii, et ma ei tunne, et see roll mind kuidagi nüüd niimoodi saadakse, et ainult see olen, ma ei tunne, et mind ahistaks. Ega keegi tänaval just järele ei süüa ja täitsa töö nagu iga teinegi. Kui hea meelega sa selle töö vastu võtsid, üldse on, Õnne 13 on ikka selline rahvus, nagu öeldakse, eks, ja et, et kui, kui kerge südamega selle vastu võtsid ja kuidas sa seda Ursulate üldse ise said luua, kas said seda siseluua või või oli kõik ette kirjutatud, sule ta ikka kuidagi kujunes niimoodi käigu pealt, et. Tema see nii-öelda raske elusaatus oli ju ette kirjutatud, sealt sealt see ta ise kujunes. Ma ei mõelnud väga pikalt, sellepärast, et ma olin Ain Prosa ka varem teinud tööd ja Ain kutsus, et on selline selline roll ja ma tahan, et sina mängiksid ja mina ütlesin, hea küll, et nii ta umbes oli, siis läks küll võteteni veel üks pool aastat aega, kuni mind siis päriselt sinna sisse kirjutatud, et ma olin oma jah-sõna varem öelnud. Aga aga Ainiga mul koostöö sujub väga hästi. Mulle tundub, et. Ja, ja nüüd ongi pigem nii et, et ma võib-olla kodus loen küll teinekord teksti, et et mõtlen, et tahaksin kuidagi need nagu võib-olla kur sulle siis natuke kuidagi pehmemalt teha või ta nagu vahepeal äkki ikka sõbralikum ja kodus ikka mõtlen välja. Aga kui võttele lähen, siis minu sellest kodus välja mõeldud andsid ei tule midagi välja, roll hakkab ikka oma elu elama ja juba pahandanud paugu kõigi peale. Mina ei ole enam selles seedis tegelane elab oma elu juba. Et ükskõik mis ja noh, mingites asjades ma nii vaidlen ka Teet Kallasega. Teet Kallas armastab ikka sisse kirjutada seda stsenaariumis, et et kas ma olen isale väga süüa valmistanud, terve päeva kotlette teinud või mul on mulgikapsad seal pliidi peale ja mina järjekindlalt iga osa ütlen, et ava, tõin kuskilt poest mingid kotletid. Ma ei tea, viska mikrosee. Järjekindlalt, et Ursula idee siia, Evelin teeb küll katas kapeta võib terve õhtu teha, aga Ursula idee Ursele poest kulinaarialetist. Nii et ühesõnaga sul sellist väga sellist noh, liiga süvitsi minevat suhet ei oleks, lihtsalt tuleb nii nagu sellesse jah, väga süvitsi ei lähe, et see tuleb kuidagi. Lihtsalt kuna see töötempo on nii kiire, siis püüadki lühikese ajaga maksimumi saavutada, nii, nii hästi kui ma oskan, noh kas mõnede rullidega sellist isiksuse kahestumise ohtu ka ei teki, psühholoogiliselt poeb nii naha vahele mõni rull, et ei saagi enam lahti. Ausalt öeldes pole juhtunud, et meid koolis õpetatakse, et ikka üks silm ja üks kõrv jääb alati saalis publiku juures olema, et muidu lihtsalt on juba hullumaja. Kui rollist välja küll, aga proovide proove tehes siis on küll, et ma kannan endaga nagu kogu aeg kaasas. Tähendab kuni see roll ei ole veel ära tehtud. Et see prooviaeg, see on küll, et ma lahendan isegi elusi, elulisi situatsioone nagunii, kuidas see tegelane näiteks seisad, elulised etüüdi näidatud aeg nii-öelda, et kuidas see tegelane sõidaks trammiga või mida tema hommikuks sööks? Vot selliseid mänge ma kannan endaga kaasas kogu aeg. Ja ja raske juhus on, kui pead nagu teinekord nagu kahte tööd korraga tegema, et siis igaüks on kallim, ühega tegeled ja teine siis jääb unarusse või ootab oma aega. Noh, selline mäng mulle meeldidki, mängides mängu räim mängu, rõõmustame muusika rõõmuga edasi ja, ja siis Ma küll kannan endaga kaasas. Ruja proovid on meil pooleli, mina seda laulu küll ei laula, seal lavastuses aga Ruja kõige parem lugu. Tango. Ei, mul on kõik muud sellised väikesed naljalaulud, mis meelde tulevad, aga leiutajad ja muude kloni tango tango. Jätkuvad kuulame plaadi põgenikus, Evelin, pange Meelis muusikat ja räägime tema tööst ja muudest tegemistest. Ta on koolisesis Ruja esituses. Millega see lugu assotsieerub meile mõlemile vist teatriga, pigem tuleb välja. Kas seoses rollidega on mõnikord ka selliseid rolle sulle ette sattunud, et mis tõesti tunduvad sulle unistuste rollid ja mille puhul sa hakkad nii suure õhinaga neid nii tegema, et isegi lavastaja peab sul matist kinni võtma, ütleme, et pane need pidurid peale, et läheb juba üle võlli. Mis ma ei tea, mismoodi istun ja mõtlen, Ma ei olegi nagu midagi teinud. See on selline korralik olnud, et lavas sõiduteed nii teed, nii. Ei. Aga ma järjest enam püüan. Ma olen, ma olen ysna palju sõdinud ja arvanud, et mina tean paremini kui lavastust ja ma olen nüüd tundub, et tegelikult see ei ole nii, lavastaja teeb paremini, et ma ma nüüd just püüan olla nagu paindlikum lavastajaks, kui, kui iga näitleja jaoks nagu oma asja proovis, siis ei tule sellest suurt midagi välja. Ma arvan, et ma olen just niipidi nagu võib-olla nii-öelda halvasti käitunud, proovisin mitte meelega, vaid ikka selleks, et ise tahad ju parimat tulemust, aga aga, aga see võib, mõnel hetkel võib see osutuda nagu vastutöötamiseks. Et ikkagi lavastaja peaks nagu ohjeldama kõike seda asja. Aga noh, muidugi sekka tuleb lavastajaid, kui sa teda nagu väga ei usaldaja, siis nagu mõtled, et ma tean ise paremini, aga ma arvan, et isegi kui väga ei usalda, siis tegelikult ei pruugi paremini teada. Aga kui sa suudad valida omad lapsed, on kõik armsad nii-öelda, et milline on võib-olla sinu jaoks kõige südamelähedasem roll, mida sa kunagi teinud oled või mille üle sul on kõige rohkem hea meel olla, on. Ikka kõige parem hea meel praegu nagu praegu tehtud tööde seas on on juba üle kahe aasta tagasi esietendunud tõe ja õiguse neljas osa Karin ja Indrek, kus momendil Tiinat. Ta on, see Tiina on küll mulle nii, ma olen nagu noh, mulle tundub, et ma nagu ise pean teda kohe kaitsma, kui noh tema seisukohti või kuidas ta elab või mõtleb, et et Ta on ikka täitsa nagu oma lapsukene ja. Ja nüüd just kyll viies osa ju tehti ju ka kahe aasta eest, Jaanus rohumaa lavastas viienda osa ära, Kristiinat mängib Karin Tammaru. Tahaks ka kunagi viiendas osas Tiinat mängida või ma ei tea, mulle tundub millegipärast, et ei ole veel kõik selle tegelasega või ma ei tea, ta on minuga nagu kaasas. Mul on vähe lavaaega, aga selle eest nagu võib-olla minu enda jaoks üks noh, ütleme selgemaid töid üldse, et iga hetk, kui ma laval olen, ma tean, mis ma teen või mõtlen seda ei juhtugi nii väga tihti. Teinekord minimalistlikumad, sellised väljendusvahendid kätkevad endas nendes nagu rohkem siis jah, jah, ja, ja isegi nagu see jääb ja see noh, minimalistlikud väljendusvahendid, aga see vähene lavaaeg, et see kõik tuleb nagu kasuks tundub seal. Kõige kallim lapsuke praegusel hetkel noh muidugi on enne ka olnud kalleid, aga praegu tõuseb teistest esile. Jätkame neile muusikaga, mis sulle kallis ja jätkame eesti muusikaga, siis ma võtsin kaasa, Tucsoni ei hakkaks nii plaadi. Ja mõtlesin, et Ta võiks kuulata meel unus mägede taha, ma laulan seda oma päris lapsukesele unelauluks iga õhtu. Aga nüüd mõtlesin ümber, kuidagi on olnud nii. Niuksed, mõtlikud asjad. Vaegnii etapis on üks instrumentaalpala autor teadmata hull Jakob. Just rääkisime selle muusikapala jooksul Eveliniga sellest, et ju siis sellest instrumentalist ka natukene inspireerituna, kuna see on selline veider ja, ja siukse veidra pealkirjaga hull jagub. Et ikka draamanäitlejad teinekord teevad lava peal üksteisele trikke ka, teevad nalja ja mõned neist laabuvad kenasti, mõned võib-olla mitte nii kenasti. Et kui tihti sulle meenub, et teinekord on lava peal ikka käest ära läinud, nii-öelda ikka läheb, no see naeran niuke kurja juur sisse tuleb, siis on väga raske temaga võidelda. Lavastasin muidugi, kus, sellest ei juhtu midagi. Aga kas ta on kuidagi seotud nagu selle? Mulle tundub selles mõttes tõetundega, et kui sa ikka nüüd väga väga oled kohal ja kontsentreeritud ega siis siin miski asi naljalt rööpast välja ei vii. Aga kui on natukene selline noh, nagu kergem olek siis on siis on väga kerge väga kerge naerma hakata, sest meil meil on olnud helega lavastuses Vincent, et selline situatsioon, et et noh, mina ootasin siis last ja, ja niigi kogu oma jõupingutusega püüdsin kõhtu sees hoida, sest tegelane oli, ei tohtinud mitte mingil juhul last oodata ka hele selles lavastuses ootab last ja tal on niuke väike motikas sees. Ja mina vihjen tema rasedusele ja tema otsustas, et ta vihjab vastu, et noh, niikuinii kõik teavad. Ja sellest niimoodi piisas, et me hakkasime hullunult naerma ja siis publiku jaoks on ju naljakas, kuidas näitleja püüab ju võistelda või võidelda selle naeru vastu. Pisarad juba tulevad, püüad nagu kuidagi edasi saada sellest kuni lõpuks hele lihtsalt lahkus lavalt, ta pidigi ära minema, näetis kaks lauset, ütlemata läks ära, aga mina pean jätkama või et noh, nagu tõsiselt Jani. Aga siis õnneks õnneks tuli Alo Kõrve lavale ja nagu ausalt ja päriselt, et nagu tänu temale sain siis jälle joone peale. Aga oleks temaga tulnud, niiet kuradike silmas siis oleks oleks olnud kõik. No tihtipeale mulle tundub, et publik nagu armastab neid hetki, et nagu, et see läheb käest ära ja ja nad siis aplodeerivad ka hea meelega. Pärast on küll midagi piinlik. Millist rohtu tavaliselt selle vastu on soovitatud kooli ajal juba, et sest kõik, kes õpetavad näitlejaid, teavad, et varem või hiljem sellised hetked tabavad näitlejaid laval. Jah, aga selle rohuga on, tegelikult ongi see ikkagi, kui sa oled nagu kontsentreeritud, siis seda ei saa juhtuda, aga sa käid nagu õhtust õhtusse laval, siis ikka tuleb neid niukesi hetki. Võtad vähe kergemalt, seda asja, et noh see on niisugune, ongi enda. Ühesõnaga, ma ei tea, mul jooksis mõte kokku. Täidame siis jälle muusikaga ja, ja täidan hoopistükkis Reidia Heediga. Veidi Heedilt oli siis see pala, mis selle loo pealkiri oli Exit Music. No jätkame jällegi juttu, aga seekord mitte teatrist, kas, kas sulle peale teatri ja pereelu veel miskit mahub sinu maailma midagi, millega sa veel jõuad üldse tegeleda? Kõik räägivad küll lihtsal kujul harrastustest, aga, aga kas sul on veel mõningaid meeldumusi peale sinu töö ja pere? No need ülejäänud harrastused juba juba nagu ühilduvad perega juba. Niuke maakodus kõpitsemine ja ma alles alustan seda maakodu elu istutasin omale esimesed piparmündid, ma. Mul, mul saab alati piparmündivaru, minu meelest saab novembris otsa, sest mõni õudselt armastan piparmünditeed. Ja et sinna neid tahaks nagu jõuda ja rohkem nagu sellele kohale elu sisse puhuda. Jagate ennast linna ja maa vahel, siis jah, aga noh, praegu tegelikult me oleme ikka pigem rohkem linnas, sest tööd on nii palju, et mina ei tea, kuidas sinnamaale üldse hakkab jõudma, aga aga praegu tundub, et et, et me oleme veel noored, et see ongi nagu niuke perspektiiviga koht. Kui julge unistaja sa üldse oled, et sa räägid seal maakohas, mis on selline käegakatsutav asi, mida veel ehitada ja, ja millesse oma fantaasiat panustada, aga aga, aga noh, tundub, et kõik on justkui nagu joone peal elus ja, ja kõik on justkui paika pandud, et kui tihti sa oma sellistes unistustes kõrvalteedele mida võiks veel elus avastada, teha, käia, näha. Pigem vist isegi vähem, ma arvan, mu unistused ongi üsna sellised nagu praktilised, üsna sellised, et nad ikka võiksidki minuga juhtuda. See välja arvatud siis see keemiku. Aga, aga jah, ikkagi need on kõik pigem nagu niukse nagu kodu ja tööga seonduvat. Kuidagi. Island on selles mõttes üsna tavaline. Tahakski, et oleks kodu ja lapsed ja jäädee kohti armastav mees ja see on. Ma ei tea, mida veel õnneks vaja on, et et et see on nagu tegelikult olemas, et. Siis lihtsalt tunnistati edasi, et noh, maakodu võiks olla ju ja siis korter võiks ju ka olla natuke suuremad, niukesed, täiesti lihtsa inimese lihtsad väikesed unistused sest rollidest ma nagunii väga ja noh, ma ei oska unistada, nüüd tahaks seda nii väga mängida või? Mõtlen, et rollid tulevad nagu õigel ajal ise ise minu juurde, kui ma olen nendeks valmis ja need õiged asjad, et. Ei tea, ei taha ära sõnada, aga nagu ongi hästi tore kuulda, jälle paremini muusika paneme ja paneme siis tom hoidsi, kes on ka minu suur lemmik ja ka osa minu kodusest kasvatusest ma nüüd ei teagi. Kahe loo vahel valin aga. Aga ma ma jänest esimese juurde, mis oli minu esimene mõte. Ja selle loo nimi on cheesy Köl. See plaat ilmus juba 80. aastal, kus lugu oli peal, nii et sama vana No. Nõnda kärehäälselt Alexis tom õitse ennist arutlesime siin sinu laulmise kile ja sa kunagi olid muret olnud, sellepärast et et sul on liiga käre hääl, äkki hoopis pead, rohkem, võiks laul, naiste vaid tea, Scarlett Johansson tegi selle ka nüüd ära. Ma ei olegi. Ma ei ole küll kuulnud seda plaati ja ma ma kuulanud tähendab jah. Et minu meelest väga kihvt idee, noor naine võttis need laulud laulda. Ma üldiselt võiksid olla ka paelub see, et ta on noh, kuidas ta nagu laulik noh, selles mõttes, et mida ma näen, sellest, ma laulan minu meelest, see on nii lummav. Vaata, sa enne küsisid õnnistamiste kohta ka, muidugi võiks unistada sellest, et oskaks ka näha, ei oskaks neid lauludesse panna. Aga siiani pole nagu osanud. No oletame näiteks tõesti, kui, kui peaks elus tulema ette selline hetk, et Develin pangel peaks olema päris oma heliplaat, mille ta salvestab kunagi, milline see võiks olla? Ma ei tea, või selles ongi see, aga, et. Noh, on ikka mõni inimene muga ühendust võtnud, et kuule, et kas äkki teeme nii, aga see jääb kõik sinna taha, et ma ei, ma ei tea, mida ma, mida ma tahaks teha, sest et on nii palju neid, keda ma imetlen. Ja ei ole ka mingi plaat, ilmus. Näed, ma oleks võinud seda teha, nõid olnud endal see idee peale, noh, viimane mulle tohutult meeldib. See saab väga hästi hüpata Panso juurde. Ja bonsase isamaaliste laulude plaat, kui südamlikult ta laulab, need on koorimuusika ja ta on võtnud mul need lähevad nii väga hinge. No mul alalõug väriseb, käed rüpes muusika, eks ole. Geniaalne idee ja teostus on suurepärane. Et vaat selle plaadi puhul ma mõtlesin küll, et aga miks ma ise selle peale ei tulnud ja ei tulnud ka, see on, näed. See on tema muusika ja temal. Võimas. Et Ma kannan endaga kaasas seda mõtet, et äkki kunagi tõesti võib-olla midagi. Aga aga seni, kuni ma saan kuulata Liisi Koiksoni toibonsatu ei, anna-liisa Uusma, kes on kõik väga erinevaid asju ja samas aga isikupäraseid teinud, siis, siis ma kuulan neid ja, ja mõtlen, et mis see siis on, mida mina võiksin teha? Sinu tulevikuunistustest ja kõigest sellest me oleme rääkinud, aga sinu väikesest Loviisest millist tulevikku sa unistad? Temale oleme siin rääkinud ka, et millises maailmas seda sündinud ja et kindlasti kõik lapsed sünnivad ju vanematele mingisuguste soovidega ka, et mis, mis vanemad endaga temaga kaasa nagu annavad. Noh, ma tahaks kõik, kõik kõik kõike kõike, sest ühesõnaga mul Mullen mina ei tea, kuidas saab üks inimene nii armas, olles ta puhtalt kujul kehastunud armastus üleni, et et see on midagi nii võimast üldse, nagu see armastus oma lapse vastu jäägitu. Ja, ja noh, vastutus, mis sellega kaasneb. Ma ei oska midagi konkreetset, ma ei, ma ei mõtle, et appi ma ei taha, et tast saab näitleja, veab, ja ma tahaks temast saaks näitleja või ta peab olema kindlasti arst või ajaloolane või. Minu poolest olgu ta või ei tea midagi väga lihtsat, aga ta läks nagu õnnelik. Leiaks oma tee ma küll omalt poolt. Tahan teha kõik, mis ma suudan, et ta, ta tuleb turvalisest kindlast kodust. Et tänasel kireval ajal ilmselt on seegi juba nagu suur võit kui täisealisena välja nagu tervest kodust seda ma kilda kogu hingest. Nii palju ei ole sõnu. Selliste sõnad saidki otsa, tegelikult seesama vastutustunne, sellelaadseid natuke koputab meile kukla pealt minema koju oma lapse juurde ja plaadipõgenik hakkab ka oma oma viimaseid lugusid siis eetrisse paiskama, nii et valime siis viimase loo sellesse saatesse. Ja viimane lugu tuleb Venemaa venekeelsed ansamblilt Vaskressini. Ja ma käisin siin sügisel Margit Kilumetsa saate siis, siis oli ka seesama lugu, selle saate viimane lugu ja see on täna känni. Aitäh sulle Everi metsa siia saatesse tulid ja.