154 William Shakespeare'i soneti. Sonett, number 63. Neiks päeviks, kui kord aeg Farmsal palge, nii nagu minul nüüd on vaostanud. Kui veri kuivab, tal juus on valge ning aastad veetluse laostanud. Kui tema ilukuninga korteerib koidutõusust alla loodekaarde, ta hurman hajunud, kaob silmist see aeg röövinud on kauni kevadaarde seks ajaks kindlust. Eitan, et mõikaks noa vastu aia julmas käästa hurm ning mälestusest välja aeg ei lõikaks mu armsa ilu nagu elu. Surm. Neis mustis ridades jääb nähtavale ta ilu. Elab noorena tabale. William seikspyrison epinumber 63 luges Toomas Tross.