Tere päevast, tänases saates räägime Venemaast. Räägime muuhulgas läbi Eesti pronksmehe ümber tekkinud konflikti prisma. Keegi ei saa oodata, et balti riikide pealinnade keskel on alalised mälestusmärgid orjastajatele, ütleb üks saates kõneleja saates püüame analüüsida ka tänast Vene ühiskonda pisut sügavamalt. Kahjuks ei taga tänane Venemaa inimväärtusi. Jah, mõnedele tagatakse küll raha, kuid mitte inimväärikust, sinu ja su laste ohutust ning võrdseid võimalusi ja õiglust. Jutuks on taraga mullu Londonis toimunud vene julgeolekuagendi Aleksander Litvinenko. Seni salapärane mõrv. Tauli sitke mees, kuid teatud piirist keeldus ta üle astumast, mis oli selleks piiriks. Piir oli lihtne, kellelegi mõrvamine. Ta keeldus tapmast. Minu vestluskaaslasteks on täna Ameerika ajakirjanikke Vene ekspert David sar ja vene dokumentalist Andrein ekraazov. Saderi kaks raamatut, pimedus koidikul ja meeletus ajastu on tõlgitud ka eesti keelde. Eesti teleekraanidel näidatud Nick Grazlovi filmi uskumatus, mis räägib 1999. aastal Moskvas elumaju hävitanud plahvatustest. Viimane film, mu sõber Saša, on tõepoolest ta sõbrast Londonis. Seni selgus, et uutel asjaoludel tapetud Aleksander Litvinenko ost kohtusin 100 Riiani Grassariga, kes teevad nüüd koostööd uue Nõukogude Liidu lagunemisest rääkiva dokumentaalfilmi kallal. Poolteist nädalat tagasi Washingtonis Ameerika baltlaste konverentsil, kus nad esinesid nii palju tänases saates sissejuhatuseks. Mina olen Neeme raud ja Reporteritund jõuab teieni New Yorgist. Ameerika ajakirjanik ja vene ekspert David sarv on Venemaad ja seal toimuvat jälginud juba aastakümneid, täpsemalt 37 aastat. Esmakordselt sattus ta Moskvasse üliõpilasena. Ma olen elanud, kuidas öelda koos Nõukogude Liiduga alates 1969.-st aastast, kui külastasin seda noore tudengina, õppisin siis Oxfordi ülikoolis, kui Moskvas esmakordselt käisin ja edaspidi olen pidevalt olnud Venemaaga seotud, räägib David sar. Alates 1976.-st aastast töötas ta kuus aastat Venemaal Financial Timesi korrespondendina. Tollal käis seda esmakordselt ka Eestis ja see visiit on talle meelde jäänud enam kui kummalisena, sest plaani kohaselt pidi ta Tallinnas kohtuma tissidentidega ning kohtuski vähemalt enda arvates. Olin Tallinnas kaks päeva täpselt 30 aastat tagasi ja veetsin need koos Eesti KGB lastega, kes kehastasid nüüd tuntud dissidente näiteks Mart Niklus, aga ka teisi, kel oli tollal oluline roll. Ma ei teadnud, kuidas dissidendid välja nägid, kuid kuna mul oli nendega kokku lepitud ja mind tõesti Tallinnas vastu võeti, siis veetsingi aega inimestega, kes. Neid kehastasid tõde, et tegelikult olid need vaid väga hästi oma rolle täitnud. KGB agendid, kellega aega veetsin, selgus aastaid hiljem. Selline kogemus, mille päris noorelt sain, näitab midagi Nõukogude Liidu olemuse kohta, räägib David sar. Seda, et isiksus indiviid ei tähendanud nõukogude süsteemis midagi. Igaüks võis olla igaüks, sest indiviid olivaid toormaterjal süsteemi jaoks ja seda peegeldas ka see vahejuhtum ja see näitas ka KGB näitlejate tõelist meisterlikkust, et nad suutsid mind veenda. Ma ei saa öelda, et olin siis kõige targem inimene, aga ma ei olnud ka täielik idioot, et nad olid inimesed, kes nad tegelikult ei olnud, nad vaid kehastasi, täid. Sander meenutab seda episoodi läinud aasta lõpul eesti keeles ilmunud raamatus pimedus koidikul, mille põhjal on ta nüüd tegemas dokumentaalfilmi koos vene režissööri Andrei kraazoviga. Peterburis elav režissöör Nekrassovis sattus poliitilise dokumentalistika juurde umbes viis aastat tagasi, kui hakkas tundma huvi vene luureameti endise agendi, Londonis poliitilist varjupaika palunud Aleksander Litvinenko vastu. Ta oli keegi, kes oli minust väga erinev, see tekitaski huvi. Kahte nii erinevat inimest on raske leida. Ma olen boheemlaslik kum. Enne temaga kohtumist ei olnud ma poliitikafilmide tegemisest isegi huvitatud. Töötasin teatris, tegin kunstifilme, nii et ta mõjutas mind palju. Ekraso meenutab, et temast ja Litvinenko said aastatega väga lähedased sõbrad ja ta oli viimane, kes Litvinenko Od Londoni haiglas elusana nägi ja kuulis Kadal sõnu, mis nüüd kogu maailmas tuntud, et Need ebardid said minu, kuid nad ei saa meid kõiki. Ta oli paljuski tavaline vene mees, kes soovis sõjaväkke minna, kes soovis oma kodumaad kaitsta, töötada KGB-s, mil oli tema jaoks romantiline aura. Minu jaoks ei ole selles kunagi midagi romantilist olnud. Ma olin enne temaga kohtumist tegelikult pisut äraootav, kuna arvasin, et kohtun kellelegi väga kinnise reserveeritu kahtlustav, aga, aga ta oli väga soe, avatud inimene. Viieminutilise vestluse järel tundus, et tunnen teda juba aastaid. Kas te usaldasite teda, küsin? Jah, ma usaldasin, Aleksander Litvinenko, vastab Andrei Nekrassovis ja arvan, et tema usaldas mind seepärast rääkisimegi tunde. See oli kummaline suhe. Minu jaoks avanes täiesti uus reaalsus, väga reaalne reaalsus. Ta ei olnud mingil juhul hingel, ta oli olnud Tšetšeenia sõjas ja 90.-te aastate kuritegelikes lahingutes mida nimetas kodusõjaks tema jaoks, kes oli ju tegelikult korrakaitsja keset üheksakümnendatel aastatel toimunut Kokku ahmimist. Venemaal oli see kõik sõda, mitte vaid mõned üksikud mõrvad. Ta oli sitke mees, kuid teatud piirist keeldus ta üle astumast, keeldus mingi sisemise moraalsuse tõttu. Need veendumused ei olnud pärit raamatutest või inimõigusi kaitsvatelt intelligentidelt. Need kuulusid ta sisemise moraalikoodeksi juurde. Mis oli siis piiriks, mida Litvinenko keeldus ületamast. Küsin edasi. Laenult. Piir oli lihtne, kellelegi mõrvamine, ta keeldus kedagi tapmast öeldes alguses lihtsalt ei, sest ei soovinud tappa. Millal tal paluti tappa, kui ta liitus supersalajase FBSB osakonnaga, mida algul tutvustati talle kui eliitüksust, kuhu kuulumine peaks olema au seejärel taga, mõistis, et temalt oodatakse inimestele otsese surve avaldamist. Esimene, kellele ta pidi survet avaldama, oli keegi, kellest sai hiljem ta sõber ja kes nüüd on ise ohus keegi, kes julges ülemustele ja FSB-le isegi enne Litvinenko vastu hakata selles süsteemis käisid asjad nii. Sulle öeldi, et pead kellelegi sihikule võtma või isegi tapma, et ta vaikima sundida. Litvinenko hakkas seda meest siis jälgima ja nägi, et ta ei ole mingi kurjategija, et ta elab koos lastega väikeses korteris ja uurib korruptsioonijuhte, aga kurikuulsaid, Moskva 1999. aasta korterimajade plahvatusi. See avas Aleksandri silmad. Miks peab ta avaldama survet, hirmutama ehk isegi tapma kedagi, kelle ainsaks kuriteoks oli oma ülemuste korruptsiooni eest kritiseerimine? Teiseks pöördelisteks arenguks oli Litvinenko jaoks talle antud ülesanne tappa Boris Berezovski. Berezovski ei ole minu jaoks mingi ideaaltegelane, kuid ma nägin tõendeid ja uurisin asja ka ise, et nad tõepoolest soovisid ta tappa. Ükskõik kes Berezovski ka ei oleks, see kava oli selgelt kriminaalne. Saša nägi, et jõudu, mida FSB taoline salateenistus täna endast kujutab, ei kasutatud riigi kaitsmiseks või kuritegevuse või terrorismiga võitlemiseks vaid ülemused püüdsid end selle abil rikastada. See ei olnud tema jaoks ja ta pidi ise surema, küsinud. Jah, ta pidi surema, vastab Andrei Krasnov. Ta arenes aeglaselt, selleks kestast lõpuks sai ja nagu ta mu filmis ütleb, Venemaal tegelikult toimuva küsitlemise esimeseks tõukeks sai see tohutu materiaalne ebaõiglus ebavõrdsus, mida ta nägi. Inimesed tegid kõvasti tööd, aga enamus neist jäi ka uuel Jeltsini Venemaal sama vaeseks nagu nõukogude liidus. Vaesemaks kui lääneriikides. Töötu abiraha laiad see materiaalne ebavõrdsus ning samas osa inimeste meeletu rikkus. Nägemine, kuidas kulisside tagavara kokku aeti, oli tema jaoks liiast. Kes siis tappis Litvinenko küsinud. Ma ei ole Scotland Yard ega kriminaaluurija, kuid inimese ja dokumentalistina uuriva ajakirjanikuna kui soovite, arvan, et seda tegid kindlasti mõned endised kolleegid ehk isegi ta endised sõbrad, kes pidasid teda reeturiks, kelle arvates ei lahku keegi sellest organisatsioonist kõrget hinda maksmata. Nii rääkis Peterburi dokumentalisti Aleksander Litvinenko sõber Andrei kraazov, kel valmis hiljuti film minu sõber ossa, kus ta mehe surma tagamaid lähemalt uurib. Väga häiri film. Meenutame siinkohal, et lisaks need kraazovile räägib tänases saates Ameerika ajakirjanik ja autor vene ekspert David sar, kelle kaks raamatut Venemaast on ka eesti keeles ilmunud Aleksander Litvinenko surmonine Grazlovi kui ka sarovi sõnul vaid üks viide tänasel Venemaal tegelikult toimuvale. Just seepärast on nad koos ette võtnud uue filmiprojekti, kus uurivad Nõukogude Liidu lagunemist ning Venemaa tänaste olude teket sügavamalt. Andrei Grazov. Teen seda filmi Nõukogude Liidu lagunemisest, et näha, mis oli selles süsteemis moraalselt valesti ja mis on tõenäoliselt edasi kandunud ka tänasele Venemaale. Ma arvan, et suures osas oleme praeguste probleemide keskel, kuna ei teinud lõpparvet minevikuga nagu ei teinud seda ka Nõukogude Liit. Stalinistliku minevikuga. Venemaa keeldub analüüsi mask, mis toimus Brežnevi Androopade ajastul öeldes vaid möödaminnes, et see oli sotsialism ja nüüd on saabunud kapitalism ja kõik on korras. Ma arvan, et peame juurte juurde tagasi minema, et näha tänaseid probleeme, mille põhjuseks on suuresti see, et me elasime suure osa 20.-st sajandist valede väärtushinnangute ja täiesti vale moraalse kompassiga, ütles Andrei. Grazov jätkab David sar. Minu jaoks on tänasel Venemaal kõige häirivamaks factet indiviidi inimolendi elul ei ole väärtust ja võimud suhtuvad temasse kui väärtusetusse. Endine USA president Bill Clinton, keda tunnen, rääkis mulle, kuidas ta pakkus Vene võimudele kord abi AIDSiga võitlemiseks. Nad nõudsid tohutuid altkäemakse, enne kui oleksid olnud valmis väga odavalt pakutud ravimeid vastu võtma. Lääs ei soovinud osaleda tehingus, mis oleks vene bürokraatia rikastanud, kuid Vene pool ei olnud teistel tingimustel koostööst huvitatud. Mida see kõik tähendab, see tähendab, et selle asemel, et loobuda korruptsioonist, olid nad valmis surma saatma aidsihaigeid, inimesi, kelle elu oleks võinud päästa. Selline on ükskõiksuse ja inimelusse suhtumise tase tänasel Venemaal. Täielik põlgus, mida ei leia teistest riikidest, kes ei ole läbinud sellist vaimset stabilisatsiooni, mida nägime Nõukogude liidus ja näeme nüüd Venemaal, ütles David sar. Räägime Nekrassovis saduriga ka Eesti-Vene suhteid pingestavast pronksimehest. Mõlemad näevad pingete üleskruvimine taga Vene praeguse juhtkonna ja eliidi katset sealsele ajaloole õiglase hinnangu andmise eest põgeneda. Ma arvan, et paljud venelased eelistavad ajaloole tervikuna tagasivaatamise asemel keskenduda vaid ühele peatükile teisele maailmasõjale ja selle käigus üles näidatud kangelaslikusele, mida Natsi-Saksamaa alistamise oli tõesti näha. Kuid seda tehakse väga tendentslikult ja tasakaalustatult. Tähelepanu ei pöörata näiteks sellele enneolematule elude raiskamisele, millega see võit saavutati faktile, et Nõukogude juhtkond ohverdas miljoneid inimesi paljudel juhtudel tarbetult, et võiduni jõuda. Lisaks ei räägita ka vigadest, mida tehti, ei räägita Molotov-Ribbentropi pakti, st ma nõustun, et võit teises maailmasõjas oli suur saavutus, kuid see ei kaalu üles siiski terrorit, mida Nõukogude endi inimeste vastu kasutati. Sarju jätkab, näen sageli, kuidas Venemaal teisest maailmasõjast rääkides püütakse blokeerida mälestused kõigist teistest kuritegudest, mis sooritati ja keskenduda vaid sellele ühele võidule tegelikult selle võidu ühele aspektile ja muuta see võit millekski puutumatult pühaks, mille üle arutamine ja mille uurimine on välistatud. Me teame väga hästi, milline oli olukord Eestis ja teistes Baltimaades, see oli väga erinev, neid riik ei vabastatud teises maailmasõjas saavutatud võiduga, vaid alistati uude orjusesse. Ei saa ju oodata, et neis riikides pealinnade keskel on alalised mälestusmärgid orjastajatele. Ma arvan, et me näeme vene juhtkonna ja teatud nii-öelda patriootlik kuule, kuid tegelikult šovinistlikulejanatsionalistlikule propagandale vastuvõtlikke ringkondade katseid välistada ratsionaalsus ja emotsioonide ajel nõuda, et nii nagu nemad on tegeliku ajaloo mälu blokeerinud peaksid seda tegema ka teised. Raske on mõista, miks peaksid Baltimaade kodanikud, aga ka teised väljaspool Venemaad sellega nõustuma. Kuid just seda me minu arvates näeme ja see on selle mälestusmärgi ülatoimuvate vaidluste emotsionaalseks ja poliitiliseks aluseks, ütles David Saarevet. Inimestes võib õhutada halva esilekerkimist ma ei arva, et üks rahvas on parem kui teised kuid osa valitsusi, osa režiime, on harjunud innustama oma riikide psüühika tumedamaid pooli. Me teame, et natsionalism eksisteerib igas riigis, kuid ma arvan, et eliidil valitsustel on kohustus inimesi valgustada, püüda neid muuta paremateks, mitte provotseerida oma naabreid vihkama. Kahjuks on Vene valitsus sageli provotseerima just vene rahva tumedamaid külgi ja nimetamast seda patriotismi ks. Minu jaoks on see pseudopatriotism natsionalism ja me näeme seda osa venelaste suhtumises naabritesse Balti riikides, ütleb Nekrassovis ning jätkab. Keegi ei ole muidugi perfektne ja ma olen kindel, et osal Balti riikides elavatest venelastest on, mille üle kurta. Me ei saa unustada, et nõukogude ajal sinna ümber asunutel ei olnud üldjuhul midagi tegemist kohaliku kultuuriga. Ja nüüd sellesse lülitumine on raske, kuid ma arvan, et vabadus ja demokraatia, milles balti riikide venelased elavad, kinnitab meile lõpuks, et see süsteem on parem isegi kõige natsionalistlikumatele elementidele. Peagi näevad balti riikide venelased, arvan, et kui nad elaksid Venemaal, oleks nende elu järk tunduvalt halvem, sest neil oleks vähe kaitset. Sotsiaalne võrgustik oleks piiratud. Venemaal on väga vähe, millele tavakodanik võib tugineda ka lihtsalt inimväärikusest rääkides ei ole seda, mida pakuvad Euroopa ja lääne tüüpi demokraatiad. Kuid ma loodan, et Venemaa hakkab muutuma riigiks, mis valib väärikuse. Mitte ei teeni, vaid korrumpeerunud eliidi huve, rääkis Nekrassovis oma viimases filmis. Mu sõber Saša teeb Grassab huvitava eksperimendi, püüab teada saada, mil määral soovivad venelased ise tegelike faktidega silmitsi seista ning asub Peterburis Venemaa ehk kõige sõltumatum ajalehe Novaja Gazeta otsingutele. Seda leida. Tal ei õnnestugi, sellest üheski kioskis ajalehte ei müüda. Edasi on filmis intervjuu Novaja Gazeta ajakirjaniku Anna Politkovskaja ka, kes tunnistab, et teeb tööd, teades, et paljud peavad seda lihtsalt mõttetuks, sest massid ei soovi kõiki fakte teada. See on probleem, millele Politkovskaja paneb filmis väga täpse diagnoosi, et ta kirjutab midagi ja inimesed ja ta rääkis intelligentidest, mitte tavakodanikest, ka oma kolleegidest ja sõpradest, kes leidsid, et seal kirjutatud ei ole mõtet, sest keegi ei tunne faktide vastu huvi. Inimesed ei ole huvitatud sellest, arvavad ehk, et tegemist on faktidega. Mida on parem, mitte teada, see on tänase Venemaa kurb tõsiasi. Teleekraanil valitseb meelelahutus, seda on kergem müüa kui probleeme, lahkavaid, dokumentaalfilme, kuid vahel harva tuleb inimestele siiski pakkuda ka midagi raskemat, mis on tegelikult oluline mitte ainult kerget ajaviidet, sest lõppkokkuvõttes ei ole ju venelased teistsugused kui teised inimesed. Nad on nagu inimesed kõikjal pisut laisad, ise mitte eriti suure himuga tõde taga ajavad, kuid see ei tähenda, et ühiskond ja eliit peaks kasutama seda ettekäändena, et tõde mitte rääkida. See, et inimesed helistavad kants piltidega seltskonnaajakirju ei ole märgiks, et uuriv ajakirjandus ei peaks eksisteerima, et süvakultuuri ei peaks olema. Tõde on keeruline, tõde ei tule tasuta. Tõe rääkimine on raske töö ja kõik peavad sellesse oma panuse andma, ütleb Grazov. Eestis otse Venemaa kõrval tekitab seal toimuv siiski rahutust kõhedust. David sar ja Andrei nik rosof nõustuvad, kuid rõhutavad, et ajad on siiski muutunud. Tänane Venemaa ei ole enam nõukogude liit. Ma saan sellest väga hästi aru, eriti kuna Eesti on väga väike riik ja Venemaa, tollal Nõukogude Liit on ta juba korra hõivanud, ütleb David saarel. Kuid olukord on nüüd teistsugune. Eesti on NATO liige ja ajalugu ei saa tagasi keerata. Ma arvan, et eestlased on loonud tõelise, kultuurilise ja psühholoogilise barjääri endi ja Venemaa vahele. Kuigi ajalooliselt on mõlemal samasuguseid kogemusi. See, mida Eesti ise on saavutanud, ehkki kohati ei ole ilmselt perfektne nagu kõik siin ilmas on näiteks Venemaale, sest ka venelased on ju lõppude lõpuks ikkagi inimesed, mitte väga erinevad. Kes peavad aga leppima reaalse poliitilise traditsiooniga, mis kestab, kuid mida tuleb muuta, sest see on ainus viis, kuidas nad saavad end päästa. Nad ei peaks vaatama balti riike vaenulikult, vaid imetlusega kui positiivset näidet, mis võiks toimuda ka nende endiga nende eludega, ütles sar. Jutujärje võtab siinkohal üle Andrei Krasnov. Kui ma üles kasvasin ja koolis käisin, olid Eesti, Läti ja Leedu meie jaoks lääneks. Kõik oli seal korralikum, läänelikum. Peterburis ja Moskvas võib väliselt kõik nüüd tunduda isegi rikkam kui Tallinnas ja Vilniuses, kuid vaadata tuleks vaid kapitalismi välist hiilgust. Inimelu mõjutavad siiski ka paljud teised väärtused. Kordan veel, et Baltimaades elavad venelased saavad varsti väga varsti aru, et lääs, Euroopa ja Balti riigid tagavad neile väärikuse, paremad ja õiglasemad võimalused õigluse. See on palju tähtsam kui šovinistlike loosungite all ühinemine või isegi võimalus teha Moskvas kiiresti raha. Kahjuks ei taga tänane Venemaa paljusid inimväärtusi ja mõnedele tagatakse küll raha, kuid mitte inimväärikust, sinu ja su laste ohutust ning võrdseid võimalusi ja õiglust, mida kõik ka Baltimaades elavad, venelased ju soovivad, ütleme krahh küsin ekraanidelt otse, kas ta ei karda tänast Venemaad kritiseerides ja plahvatusohtlikke teemasid lahates, et ka temaga võib midagi juhtuda? Kahteda viimases filmis esinenud ajakirjanik Anna Politkovskaja, diaAleksandr Litvinenko ei ole enam elavate kirjas pärast filmi minu sõber Saša esimesi linastusi on muide ise Inglise pressile öelnud, et ta ei soovi kodulinna Peterburi esialgu tagasi pöörduda, kuna ei tunneks end seal ohutult ning elab seetõttu praegu Londonis. Ma olen väsinud kartlast, kord saabub aeg, kui pead vaid oma tööd tegema. Ma olen ehk optimist, aga usun siiski, vene inimestesse on, ma arvan, et kui oled tõeliselt järjekindel, räägid tõtt, tuleb ingel, kes siin viimasel hetkel päästab. Ta ei päästnud küll Politkovskaja. Saša Litvinenko, kuid ma ei usu, et Vene riik on mõrvarite riik. Ma arvan, et miski seal aitab ja võimaldab mul jätkata tõe otsingut selle tõeotsingud, mida mina näen, ütles vene dokumentalist Andrei kraazov. Tänases reporteritunnis kõnelesid Ameerika ajakirjanikke Vene ekspert David sarv ja Vene dokumentalist Andrei kraashow, kellega kohtusin poolteist nädalat tagasi Washingtonis. Mina olen Neeme raud. Peatse kuulmiseni.