Tänane raadiosaade puudutab neid materjale, mis on kirja pandud või helilindile võetud peamiselt möödunudsuvisel, kirjandusmuuseumi, rahvaluule kogumisretkel, Tõstamaale. Kuna mikrofoni eeskõneleja oli tõstama rahulikud ega kokku puutunud varemgi juba aastakümneid teest põimuvad värsked muljed paratamatult vanade mälestustega. Tekib tahtmine silmade eest mööda lasta. Missugused muudatused on toimunud siinses laulutraditsioonis nende aegade jooksul? Piiratud aed lubab seekord pilku heita Siskandreigi värssidele. Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni suurtes rahvaluulekogudes leidub rohkesti tõstama radi värsse. Need on kirja pannud möödunud sajandi lõpul mitmed hoolsad käed, nagu vennaksed Annikud Mihkel Kampmann, kolib ta Veldman, Ottoshands Saarsalu, Mart kirikal ja teesed. Viimane neist veteranidest Otto Saar. Salu elab veel praegu kõrges vanuses. Kui aga enne esimest maailmasõda siit läbi läks, rahvaviiside koguja Peeter süda polnud tema saak kuigi suur. Kujunes arvamine, et regivärsielu oli siingi lõpule jõudnud, nagu seal paraku üldine nähtus. Tol ajal viibisin 1000 931. aasta suvel omakorda Pärnutagustes kihelkondades, et lähemalt jälgida selle maanurga, rahvakombeid, muistendeid ja mütoloogiat. Tõepoolest leidus siinsel alal mõndagi huvitavat. Kindlaks määrata piirjooni isegi ühel senitundmatul mütoloogilise kujul. Nõndanimetatud lihaeidel, keda kujutati vastlapäeval liikuva viljakushalg jalal. Vanu laule leidis Mihkli, Audru ja Varbla ümbruses aga kasinardi ja nii jäi nende kogumine tookord üsna tagaplaanile. Seda suurem oli üllatus, kui tõstama kannast juhatus leidma veel päris häid lauluoskajaid. Nagu seda oli, annab pulmalaulik Mari Simson ja mitmed teisedki. Selle valla põhjaosas. Tõhela ümbruse külades osutus vana rahvalaulu traditsioon aga päris elavaks. Kohalik rahvas tõendas, et siin peaaegu ühtki pulma ei Teetvad ilma gaasitusteta. Neid laulis mulle tookord kõige rohkem kiraste küla Pavlik nale Liisa Vilgats, kes oli omal ajal olnud kuulsamaid pulmalaulikuid ümbruskonnas, kuid nüüd vanana ja tõbisena. Teil on oma koduõuest välja. Kahjuks ei lubanud ette nähtud marsruut tookord Tõhelas kuigi kaua peatuda ja seetõttu jäi küsitlemata ka kohaliku laulutraditsiooni suurim viljeleja Hendrik Jantson, kes oli parajasti tänud mitmepäevasele reisile. Tema ja samuti teesi silmapaistva lauliku Liisu oriku pulmalaule oli võimalik siiski suuremal määral heliplaadile võtta. 1938. aastal Tallinnas riigi ringhäälingu stuudios toome nendest näite, mis kujutab päris pulma algust. Vastastikune laulmine toimub pruudi koju sõitnud saajarahva ja nende vastuvõtjate vahel. Nõndaviisi esitati laul laulult kogu vastastikuste laulude repertuaar mis saatis kõiki pulmakombeid mitme päeva vältel. Tõstamaal käisid peaaegu kõik pulmalaulud ühel ja samal toonil mis oli lihtne ja kõle, lähedane lühike ja kitsas, oma ulatuselt oksamäel kohtadel lauldud kuidagi eriliste rõhutamistega järsult. Nii ühel kui teisel laulikul esines seejuures mitmesuguseid meloodia, teisendusi ja kaunistusi. Ainult saajarahva sissetulekut laulsid pruudipoolsed erineva viisiga, mis oma pikalt väljapeetud lõppudega oli kohane sääraseks kutsehüüdeks. Me kuulsime seda Liisooriku suust. Pöördume veel tagasi 1000 931. aasta matka juurde. Koduteel Tõstamaalt oli võimalik peatuda mõned päevad Audru kihelkonnas Soomre külas Mari Suti juures. Kohalik rahvas kutsus ta rohkem jäätma mariks või ka kapteni Mariks sest ta oli pärit tõstama rannast, kus mees oli pidanud kapteni ametit. Ka see laulik oli osav pulmades esinema, kuid tema lauluvara oli palju laiem. Selle hulgas leidus terve rida erinevate viisidega kaske laule. Need olid omal ajal laulnud noored neiud ühistel välistel koos käimistel kas üheskoostööd tehes kiigel lõbutsedes või lihtsalt külatänaval jalutades. Nende lauludega taotleti peamiselt esteetilisi sihte. Nad olid nii-ütelda ilutegemiseks. Seepärast olid viisidki mitmekesisemalt välja töötud laiema ulatusega ja keerukama vormiga iseloomuliku kaske refrääniga. Ka mari sukki laule oli võimalik 1000 936. aastal heliplaatidel jäädvustada. Ja see oli ilus olla, aga tädi äärtel ei kao nii-öelda, aga muidu. Nääre vaeva, ei käed ega. Orava teeb USD CAD toost. Tooteid. Möödunud suvel üle 30 aasta hiljem oli mul võimalik uuesti Tõhela kanti külastada ja siin juba põhjalikumalt töötada, veeta selles sõbralikus ja rahvaluulest lugupidavalt paigas. Peaaegu kuu aega. Oli väga põnev, mis on saanud siinsest rahvalaudaharrastusest selle aja jooksul. Tõsi, ei olnud enam Hendrik Johnsonit, poe Hendrikut nauta kutsuti Eliisa vilgatsid. Manala radadele oli läinud ka kapteni mari Soomras. Mitmed vanad tuttavad oli siiski alles, kuigi vastanute koorem nende õlgadel oli läinud raskemaks. Mäletan oma kunagisel matkal siia sain Lauri perenaiselt Liina Jyrkilt ainult paar laulu üles kirjutada, sest tal Poludeta Laumiseks millalgi küllalt aega. Nüüd oli ta perenaise ohjalt maha pannud ja seepärast leidus võimalusi tema rikkaliku lauluvara kirja panemiseks. Tarmo olemiseks veel väga vilgas ning kõlava häälega külas kõneldi, et esinenud alles möödunud talvel pulmas toredate lauludega. Tema pulmalauludel on sama traditsiooniline viis kui teistel, kuid esitud talle omaste maitsekalt kaunistustega. Samuti lihtsalt motiivid küll peaaegu samad, kuid põimitud vastavalt vajadustele, mõnikord hoopis teisiti. Seda näitab ilmekalt kas või näide pulmade algusest, mida kuulsime teistsugusel kujul juba varem. Henrik Janssoni sooriku suurt. Kui puudul, siis koosimenuga Meinud OP saadu niin. Kirves, Eenpalu saas piin. Ahhaa meerime lauk. Millest see siis tuleb, et siin vanad pulmalaulud nii kaua on püsinud? Tänapäeva Tõhela on arenenud maakoht küllaltki moodsa kultuurieluga kuid veel poolsada aastat tagasi oli siin üsna kõrvaline metsatagune maa kohta, kuhu harva sattusid värskendavalt tuuled välismaailmast. Meile tas Rein vilgad, et tookord siin palju muud huvitavat polnudki, kui pulmalaulud isegi pillimäng olnud väheselt. Takja teravmeelselt laulikud kutsutud aga seepärast meeleldi pulmast pulma mis olid tegelikult suurimad rahvakogunemised, kui mitte arvestada Kaskla laata. Kui esimese maailmasõja eel rahva majanduslikus kultuurilises elus toimus tunduv edasi liikumine hakati rahvalaulu väärtust juba teadlikult hindama. Võib-olla põhjustas seda just mitmete andekate laulikute olemasolul. Kes need laulikud siis olid mille nimetati mitmeid nimesid, kuid ikka ja jälle üteldi, et poeg Hendrik see oli ikka meie taris laulik. Tema juures hinnatakse haruldast mälu, suurt improviseerimisvõimet ja stiilsete esitlust teadis palju laule ning oli võimelinaga kohal uusi looma. Huvitavaks seltskonna inimeseks tegite taga nalja, armastus ja laiem silmaring. Rändkaupmehena käis ta kaugel ulatust sageli isegi Saaremaale. Tagasi tulles oli tal alati midagi uut jutustada ja temalt võis kuulda mõndagi senitundmatut laulu. Paljut praeguselt vanema põlve lauljad peavad ennast tema õpilaseks. Vestlesime sellest ka Elizabeth piiskopiga kõrsi talust, kes on hea laulude tundja ning palju kordi koos Hendrikuga ja oma vanatädi Maria kirikaliga laulnud. Kui ma noor tüdruk, aga siiski ikka palju saigi, siis laulda. Pulmad alati pidasime ju pulmi nii seltsis siin külavahel olime ikkagi minu sünnikodu niisama süüa. Ja siis ühed kulmallestikaalime vahel olime me pruudi poolte vahel, olime. Aga kuidas need vastu lahutada? Oi, näed julgemmeistele vaata lauda, kus Hendrik laulmas oligi, jääl julges paelu vastu laulda. Teema oli nii Vardwali laulumid häbani, kõigide suu kinni. Elizabeth piiskopi ja samuti Liina irpi põlves aastat 50 kuni 60 tagasi oli noorte peamiseks lõbutsemise vormiks tants ja ringmäng. Kaske laul oli sel ajal juba taandunud. Meie oma ekspeditsioonil lootsime vaevalt seda veel kuulda, kuid üllatus tuli juba esimesel Päeval. Liikusin oma kaaslasega alu küla poole. Teel saime teada, et Liisu orik põlde liisu veel elab. Kuigi varsti saab 92 aastat vanaks. Läksime taldu teatava kartusega, kuid siis selgus meie suureks imestuseks talvel täie tervise juures oma vanuse kohta väga hea väljanägemisega haruldase mäluga ja kõigist maailma asjust veel huviga osa võttel. Täiesti reipana ja eluline rõõmsama pidas ta korras kodust majapidamist. Praegu oli siin koos neli põlva rahvast. Me olime päris kindlad, et saame kuulda pulmalaule kui palju tahes. Kuid üllatuseks algas laulik seekord hoopis muistse orjalauluga. Ohme vahelised öised orjad. No see tore jääb Gaza. Sektorilepe ei hakka kinni, kyll lotod soola teeb ka rauda pandud palgani. Värske vaimsel näeb, näed, riided, karske, vormiriided, kaaski, pajupuus, too päev algas karske. Kuuse-koorepuu pelgas ka. Sellele järgnes terve rida teisi vanu tundel Haule tutvustavaid laule. Mida rohkem teda külastasime, seda muistsemaid nagu kari kadunud loomine ja teised. Viimases laulus kujutakse väga omapäraselt Kuu päikese ja põllukivi mütoloogilised sündi linnupoegadest. Tõenäoliselt on need kujutelmad igivanad, loeme sellepärast ettekilde õues õunapuu meie õues õunapuu. Mitu oksa õunapuule kolmali oksa õunapuul Metu õit oksale kolm õit oksale. Metu õunaõiele kosmoli õunaõiele. Tuli tuul ja tõstis tormi, raputas õunad Merese rest, tõusis üles kirju lindu, lendas meie õuest läbi meie alla Koppelisse. Meie koplis kolmi põõsast põõsas-hõbepõõsas teine põõsas vaske põõsas, kolmas kulla, keeruline lind, hakas pesa peesilema puu Grahagu korjama. Saise pesa valmis saanud, hakkas mune munema. Sainet munad. Neetud hakkas hauduma Audus nädali haudus, kaksi hakkas neid kasvatama, kasvatama, kangutama. Saigneb pojad kasvatud, hakas niida, pillama. Ühe panid kuuks Taevudesse teese päevaks peale, ilma kolmanda taki viiks põllu pääle. Paljud neist liis uuriku lauludest kuulusid kaske laulude hulka mida nähtavasti nii hästi tema kui ka mari suti põlvkond viimasena oma nooruses aastat 70 kuni kaheksa tagasi laulis. Tol ajal oli külaelu palju kollektiivsem kui järgmise põlvkonna ajal noore tegelikult koos mitte ainult tantsuõhtutel ja sulenokkimise talgutel vaid tegid veel kriiseid väliste õigi. Liisu orid kõneles, et näiteks kevadeti, kui mindud heinamaid puhastama lauldud kasked naed aitas. Tema ajal olid moes ka veel pikalt mardi- ja kadrilaulud, mida jätkus laulmiseks nii väljas ukse taga kui toas. Hiljem muutus tunduvalt lühemaks. Ei, ma ei Katri-le soo. Raba Katri Katri. Ümmargusi Tartri Katri märkoosiga võõraga veega. Raske kaadrisse tulla. Katri kuudre Belgias koodroofiga Katri Katri Abelvetega Katri kaatri tütar Katri. Pedagoog nõrguri lõu, Jakaatri Katri, laske Kaagreetsee tulla. Katri Tartri. Tulnud kaugelt maalt, Katri Katri kahenrichitamata Katri Katri. Kaugelt maalt aga. Katri Meil vedas, oota kuube, Katri kartri Lamba karvast kasukat kaatriga. Nüüd meil selga suvised riided, käed priid, vadi kerged riided. Katrinil ka. Oli mees. Katri Katri, laske tulla. Katri Katri. Peretütar Leipzigi, Katri Katri tõuski. Voodidestagatki Katri paare mäed käpaatioodeta Katri Katri pillas ta teki äärt aga Katri astuv pessibaraviga le Katri Katri Elva arvele. Varna. Kaatri Katri kolmel Sämmale kordee Katri. Kuid Liisu orikus uus kõlasid ka vanad pulmalaulud endises säras. Tundus, nagu oleks neid juurdegi tulnud. Raske oleks neist midagi näiteks valida igaüks neist omamoodi pärl, kuid olgu seekord siiski pulmalõpulaul. Oudekki akti ideest killu hoidis vahaadi. Oma rikkaliku laulude juttude ja vanadega kommete repertuaari avasid kogujate ees veel paljud laulikute jutustajad tagu all Vestmann ja Marja salk, Liisor, Aavik, Miina Reiljand ja teised. Meile tundus, et kõik see ja samuti paljude teiste Tõstamaa lasteabi tuli soojast südamest armastusest oma esivanemate sõnakunsti ja tarkuse vastu ning et seda kandis teadmine rahvaloomingu ajaloolisest ja esteetilistest väärtusest. Meile aga said tõstama laulutraditsioonid palju selgemaks kui varem.