Oleme taas Viinis. See pole aga enam see viin, mis aastat 20 tagasi, mil noor Beethoven siin laineid lõi. Nüüd ei suuda kurt helilooja enam kedagi vaimustada. Isegi tema lihane vend pilkab teda, laenates muusikust sugulase heliloomingust oma hobuste nimed. Fideeljo, leonoore ja Eegmalt. Ajad on muutunud ja publiku maitse sellega koost. Klassitsistlik kunst pole enam moes. Asendavad lõbustused, tants ja elu nautimine. Nüüd joostakse tormi, ilusatele meloodiatele ning valsi rütmidele. Publik jumaldab Rosseenid, Veeberit ja noort valsimeistrit, lammerit. Pikesite Flannery kõrval said publiku lemmikuks Rossini ja Veeber, itaallane ja sakslane. Kuid need on ju samade ooperikoolkondade esindajad, mille konflikti tunnistajaks me olime Dresdenis ja Berliinis. Nii see on kuid kes kaasaja heliloojast suudaks publikut rohkem lõbustada kui teravmeelne Rossini? Ilusate meloodiate loomises pole talle vastast. Lisage sinna juurde tema skandaaliderohke minevik, kena välimus ja kuulsuse meelitav oreool, millistel on lausa maagiline toime. Veeber on rahvuslaste uhkuse lootus. Tema kunstis leidub seda, millele resoneerivad iga sakslase hingekeeled. Nõidkütti, salapärane fantastika, rahvalaulu ja tantsuviisid. Aga ilusad meloodiad, mitte itaalia, vaid saksa meloodiad. Millistel on kodumaise metsalille meeldivat aroomi. Näib, et viin pole põrmugi vähem dünaamiline kui Berliin. Huvitav, mis toimub sealse kunstielu lavatagustes ruumides? Sinnagi pääseme viini muusikalis kirjanduslike ringide ja klubide kaudu. Kuni politsei pole neid läbi otsinud, võib seal kuulda nii mõndagi huvitavat. Daamid ja härrad meie sõber, poeet, Mairchohversioon, ta seniste väitajate muusikud olla ainult muusikud ja poeesia olla nende jaoks terra incognito. Et väide on meelevaldne, seda tõestan oma ühe suurepärase luuletusega, mille autoriks on kasutades ära Mayfloweri terminit. Ainult muusik on noorus, kuhu küll on vintsudee rahvat tuulde pillanud, kõik võimed ei hulgast ühtki eraldada või me vaid ainult tühisused käibele veel. Ja mina rinnas kannan valu suurt päev-päevalt vutte ahet jõudu neelab mis tahes suurt mind korda saatmast keelab ma aja mõttetuses ajul kasutult. Ja rahvas lausa nõdra raugara. Nüüd eitab oma üllaid noorus, aateid ta kõiki oma püüdlusi ja vaateid võib ainult arutula pilgata. Ooo püha kunst, vaid sinusse näha saab Me aia jõudu tahta rikkast elu ja saatusega leppimatud valu sa leevendada suudad ainsana. Kas neis värssides ei helise meie orjastatud ajastu nukrad meloodiad, luuletus nagu Meternichi poolt puruks löödud lüüra dissoneeriva kor kuid kes on siis luuletuse autor? Selle autoriks on lugupeetud laulumeister, härrad Kalevas. Toredaid luuletuse lõpus loodab autor meie hingehaavadele leevendust leida kunstis kuid melist kunsti seal mõeldakse kas Itaalia või Saksa kunsti. Kuigi olen saksa patrioot, ei sama ükskõikseks jääda Rossini muusika suhtes. Pean tunnistama, et mulle meeldib temasse villa 100 korda rohkem kui Mozarti Figaro. Millised leidlikud meloodiad, huumor, tema avamängud, neid ei suuda vist keegi ületada. Aga mida arvab härra Kalevas? Ma arvan, et Itaalia kõrged tipud ei ulatu saksa kunsti jala midagi. Vaja on sama mis Pille ja karjamaa vahe. Mis puutub aga Rossini avamängudesse, siis selliseid võiksin ma tosinate kaupa vorpida. Daamid ja härrad. Ma loodan, et väljendan kõigi arvamist, kui ütlen, et härra Kanevassi õige loominguline tee on ooper saksa rahvuslik ooper. Sest kes valdaks veel paremini saksa vokaalkunsti kui härra kaanevas kes muusikuist oleks rohkem kodus luule vallas kui härra Kalevas kuid mida siis vajab meie rahvuslik ooper, eelkõige geniaalset heliloojat ja poeeti ja selleks on meie kõigi ühine sõber võitlusse itaallaste ja Rossini vastu. Olgu meie tegevusi. Näib, et Viini kirjandusringides on päevakorral samad küsimused, mis treesleriski. Kes oli see härra Kanevas? See oli selle muusikalis-kirjandusliku ringi hing. Laulu komponist Franz Schubert. Kanevas oli siis tema varjunimi. Õigemini hüüdnimi, mida kasutavad ainult selle ringi liikmed. Suvertil olevat kombeks iga uue tuttava kohta sõpradelt küsida kannervas kas ta oskab midagi. Kui kõne all olev isik valdab mõnda kunstiharu, võetakse ta Schuberti sõprade ringi kui ei, peab ta sellest seltskonnast eemale jääma. Schubert oli ilmselt huvitav isiksus. Ta on omapärane, lausa häbelik, kuseni tagasihoidlik, napisõnaline. Kas panite tähele, kuidas ta silmitseb omaette üht nooti nagu ei puudutaks jutt üldse teda? Ja nuut oli tal nii silmade lähedal, et näis, nagu ajaks ta ninaga järge. Noh, ta on lühinägelik elulaadilt kunstnik, boheemlane, kelle elu ongi kunst. Räägitakse, et ta isa tahtnud temast kooli õpetajat teha. Noormees polevat aga vedu võtnud. Siis vihastanud isaja kihutanud poisi kodunt välja praegu elavate koos ühe poeediga mingis väikeses pliidiga toakeses. Võimalik, et sellest tingituna võib teda pidevalt Viini kohvikuid näha. Kohvitassi sees, suitsetab ja loeb ajalehte. Vahel tundide kaupa. Sõprade seltskonnas pidavat ta sageli tantsumuusikat mängima tantsida, ta ise ei oskavat tütarlaste suhtes olla häbelik. Tema kaaslased räägivad, et ta elada pidevas rahapuuduses, kuna kindlat teenistust tal polevat. Kirjastajad ei tahtvat tema teoseid trükkida, nii et vahest polevat tal leivarahagi. Tõsi küll, lühikest aega olnud ta kooliõpetaja, kuid see töö polevat teda rahuldanud. Õpilased seganud tal tunni ajal komponeerimast ja noote kirjutamast. On ta andekas. Sõbrad peavad teda geeniuseks, võrdlevad Mozartiga. Ta kirjutavat muusikat nagu muuseas ilma klaverit üks teost teise järel kõige rohkem soololaule. Kord olevat sõbrattale laulnud ühe tema enda laulu. Ta polevat seda enam äragi tundnud, nimetanud huvitavaks, lauluks ja küsinud, kes on selle autor. Seda juhtuvat temaga sageli. See ongi üks neist Schuberti avamängudest, milliseid helilooja lubas tosinate kaupa kirjutada. Kuigi ta piirdus ainult kahe sellise avamänguga, tõestas ta oma skeptikust sõpradele et itaaliapärase muusika loomine on saksameistritele vaid mahaistumise vaeva saksa muusika itaallastele aga ületamatu kõrgus. Schuberti mitmekülgse ande ja sõprade lootuste kohaselt võiks oletada, et heliloojast sai teine Veeber saksa rahvusliku ooperialal. Seda soovisid nii Schubert kui ka tema sõbrad. Kuid kasutades vana kõne käändu fortuuna on muutlik nagu kuu. Varsti pärast seda kirjandus ja muusikaõhtut, mille pealt kuulajaksime, olime valmiski Schuberti laulumäng, kaksikvennad heliloojale tema pooldajal oli tõsiseid raskusi teose lavastamisega sest kõik jumaldasid Rosiinit. Subertit ei pannud keegi tähele. Läks veel aasta siis saabus kauaoodatud esietendus ja menu. Kuigi sensatsioonilist menuteosele ei olnud, olevat publik kaksikvendadesse siiski soojalt suhtunud. Esietenduse lõpul hakatud suubertit lavale hüüdma, kuid tema polevat tahtnud oma kulunud riiete pärast minna. Üks sõpradest pakkunud talle oma fraki. Helilooja olevat olnud kahe vahel lõpuks siiski polevat lavale läinud. Kaksikvennad pidasid vastu seitse etendust, siis võeti lavalt maha. Schubert, aga kirunud itaallase, öeldes nende mõrvarite ka on raske võistelda. Minu kaksikvendade asemel lavastatakse sellist rämpsu, et juuksekarvad tõusevad püsti. Veidi hiljem proovis Schubert veel ühe lavateosega, milleks oli võluharf. Kuid selle eluiga oli kaksikvendadest veelgi lühem. Itaalia ooperiga oli Subertil tõepoolest raske konkureerida. Ja pärast meid ebaõnnestunud katseid panid saksa patrioodid relvad maha. Ei leiti uus väljapääs kui sai teatavaks Weberi nõidkütti hiigelmenu Berliinis astusid Schuberti sõbrad samme sellel avastamiseks Viinis kulutati uksi, räägiti, toodi esile kaalukaid argumente, otsiti toetust mõjuvõimsatele isikutelt. Kui lõpuks asi hakkas vedu võtma, leidis tsensuur, et hundikuristiku stseen, see fantastiline ööbilt metsikus kaljulõhes, kus saime, valab põlu kuule. Et see olevat viide mässulistele salaorganisatsioonidele. Lõik tuligi ooperist kõrvaldada. Siis toimus esietendus, seekord edukas, seekord rohkem kui edukas. Teos võeti vastu samasuguse vaimustusega kui Berliinis. Saksa patrioot ja sealhulgas ka Subertit ja Beethovenit. Haarase võidujoovastus. Nõidkütti järgmised etendused läksid üha kasvava menuga. Naised veebruaril on kui mitte rohkem, siis vähemalt sama palju austajaid Kurosiinil. Kui Veeber saabus Viini, korraldati lausa kuninglik vastuvõtt. Pärast näitkiti etendust, mida dirigeeris autor kanti Veberid kätel, teda helistati. Luule salmidega pandi kaela loorberipärg kõik saalitäie publiku juubelduse saatel. Siis mindi koos luud laami koopasse, et veiniklaaside ja lauludega ajaloolist võitu pühitseda. Luudlemi koobas on ilmselt kohvik ja midagi sellesarnast. Õigemini on see salajane kirjandusklubi. Et olukorrast konkreetsemalt ettekujutust saada. Järgneme veebelile ja tema austajatele. Kaebealune maestro Veeber sabuugoi ja termiidi abielust sündinud roomaja vankri, hobueesli, poeet, alpiavaruste hülgekütt, ahvi verega kirjutatud õilsa totruste kummardamise ühingu põhikirja Neljateistkümnenda punkti põhjal pöördun sinu poole alljärgneva süüdistusega oma ooperiga Nõidkütt olets astunud ajaloo ebasteriilsema sammu küpsetades tordi, mille maitsmine on elukardetav kõigile au sai lekatoliitlastele ja v ausamaile õrnemaile Elüüsioni väljadeni ümpidele. Et sellest on saanud seedimise rikked Rossinjaano Se viljaanoreditaliano. Hõissa totruse kummardamise ühingu eestseisuse ülesandel süüdistan sind et sa oled selle suupiste, mida nimetatakse neid kütiks praadimisel kasutanud ebaseaduslikke elemente. Maa, soola, metsakohinat, võsastiku villast püssirohtu, Itaalia kondijahu, reisi, paruka, tolmu, et sa selle segu oled läbi keetnud hundikuristiku keelatud kateldes. Sa oled solvanud apollolt ja kõiki hästi kasvatatud olümpuse, aristokraati haavliverega kirjutatud õilsa totruse kummardamise ühingu põhikirja 13. punkti põhjal. Loen sulle ette kohtuotsuse. Sa oled süüdi mõistetud muusadel riigireetmises. Sind visatakse välja parematest parteidest, Sintegradeeritakse ignoreeritakse. Jaa, aplodeeritakse sarjad ära joomakannu kaamelipiima ja ahvivere kokteili. Säämiel seal jääl pealuu ja põrgutule nimel. Tule ja karista seda patust, vana saatana vihaga. Harrista ja õnnista. Aamen. See oli tõepoolest naljakas koobas maani tubakasuitsu täis. Märkasin seal ka Schubertit. Ja see õilsa totruse kummardamise ühingu nimel peetud kõne. See oli kõik suitsukate võimumeeste ninapidivedamiseks. Sellesse klubisse kuuluvad saksa kunsti patrioodid, kes pole rahul kehtiva riigikorraga. Nad on veendunud, et nende väikesed totrused on vaid tagasihoidlikuks kontrapunktiks Meternichi režiimi suurtele tortrustele. Totratele, kõnedele ja küsimustele tuleb samasugustega vastata. Kas te panite tähele seda irooniat, mis tulistas ümber nurga itaaliakondijahu preisi, paruka, tolm, parematest parteidest väljaviskamine? Selle taga olid itaallased Viini aristokraatia ning Rossini. Nõidkütti etendus Veeberi dirigeerimisel ja sündmused luudlemi koopast tähistasid siis saksa ooperivõitu itaallaste üle. Seda vaid esialgu saksa ooperi tormakas rünnakust hirmunud õukond, asuse varsti vasturünnakule. Esimeseks sammuks oli, et need teatrid, kus lavastati saksa ooperid anti itaallaste kätte rendile. Rahvuslaste perspektiivid muutusid ähmasteks. Mitmed saksa lauljad vallandati, teised lahkusid protesti märgiks vabatahtlikult teatrist. Seejärel kutsuti Viini Rossini koos Itaalia teatri trupiga. Neile Italia kuulsatele. Häältele polnud sakslastel enam midagi vastanud. Kuidas svini publik Rossini tulekule reageeris? Muidugi vaimustusega. Aadlidaamid olid heli loojasse kõrvuni armunud. Rossini jooksis ühelt vastuvõtult teisele banketil banketile. Tal ei jäänud aega magamisekski. Itaallaste esinemised läksid täiskiilutud saalidele, isegi saksa partei liikmed nautisid itaalia kunsti. Ainult Weber oli morn ja sõnaaher. Ka need saksa kunsti ustavad jüngrid muutusid Rossini suhtes leebeks. Räägiti, et Itaalia meister olevat teinud isegi visiidi Beethoveni ele. Varem nimetanud Beethoven, Rossini muusikat itaalia trüllal Laaks. Nüüd aga öelnud. Kirjutage rohkem Seviljasid. Ja sakslastel polnud peale nõidkütti mingit relva, millega itaallasi rünnata. Ja saksa laskemoon oli otsas. Beethoveni Fideli oli juba kauge mineviku muusika ainus lootus oli veel Schubert tema poole pöördutigi ooperitellimustega laulumeister põledes soovist saksa reputatsiooni päästa. Kirjutaski alul ooperi Alfonso ja eestrelia Sisvierrabraasi ja lõpuks veel vandenõulased. Nende kõigi saatus oli rohkem kui traagiline. Vandenõu laste puhul oli üksnes pealkirjast küllalt, et seda tsensuuri poolt keelata. Frierrebraas ning Alfonso ja eestrelia jäid aga helilooja laua laekasse lamama. Seega jõudsime saksa ooperi lõpu kadentsi juurde. Seda vaid esialgu möödusid mõned aastad tulid uued meistrid, uued ooperid. AEG töötas sakslaste kasuks. Tulevik kuulus rahvuslikule ooperile.