Inimesest jääb alati midagi ütlemata eriti aga siis, kui temast head on rääkida. Aastakümned murendavad mälestusi. Kuulad inimesi, kes teda tundsid ja mõtled mida ta jättis meile. Kuidas elati, see elu. Puit pillun küdevast ahju tükk tüki järel, sinna laed. Nad kaovad kiirelt, leidis üles. On vähe, mis neist üle jääb. Tuhk. Kurvalt vaatan sinna, kus halud tuli hävitas. Ja kus neist nagu mälestuseks on jäänused veel hõõruvas. Mul on, kui näeksin surnuaia Massüte kuhjast kerkima. Seal küngas seisab künka kõrval, rist ligistikku ristiga. Nad vaikselt meid veel mälestavad, kes ammu ilmast kadunud, kes elus võideldes ja lootes on mulla rüppe langenud. On vähe, mis neist ülejäänut. Rist kalmuküngas kiviga. Ma vaatan mõttes sütekuhja, mis kattub tuha korrada. Mul korraks nagu kahju puudest, mis tuli söönud sootumaks. Kuid siis ma märkan. Ka sellest on saanud märksa soojemaks. Sündis Viljandimaal 90 aastat tagasi käis paistus koolis ja hiljem Aleksandrikoolis. Karseltsitegelane töötas Viljandis ja Tallinnas, tegi lehte ja läks Leipzigis kaubandust õppima. Temast kaupmeest vaid tagasi tulles oli 1905. aasta ning Hans Pöögelmanni-ist oli saanud revolutsionäär. Sest Leipzigis oli ta uurinud Marxi, Engels, Sid. Ning kogu järgnev elu läks nüüd juba kindlalt valitud teed. Tema nime teavad kõik ja tema tegevust. Ent ometi on nii, et nime taha kipub vahel ära kaduma inimene kelle elu sisuks oli töö, kel olid sõbrad ja elus oma sihid ja soovid meenutab tema abikaasa Julia Pöögelmanni. Teeme tõusis üles hommikul kell kuus ja siis ta vahest mõtles materjali voodis ja ja mõtles materjali. Ja oli alguses veel mina, nii kui eales noored olime, ei mõistnud seda, et tema voodis silmad lahti ja vaatan temaga rääkida ja ta ütleb, et oota, ära mind sega, et ma mõtlen. Ma ei saa aru, kuidas ta mõtleb, muidugi ta mõtles oma tööd jätma, ei saanud, et tema mõtted ja siis hakkas kirjutama ja tema istus rahulikult lavaris. Ta kirjutas viimasel ajal masinaga. Käed ei kannatanud, noh, nii palju kirjutamist poest me tulime, et külast. Kuidas ta ise suhtus kirjaniku ja luuletaja ametisse elukutsesse? Noh, seda ta nii naeris, et luuletaja ja kirjanik on kui kanad. Et nii kui kanala muna tulemas, nii on ka kirjanikud peastasele ikkagi keerab ja keerab ja keerab, nagu sa pead tabelisse panema. Te ütlesite, ta hindas inimesi üle, pidas neid targemaks ja Avenevamaks, kui seda olid. Iseäranis temal väga hindas töölisi ja armastama pidasid väga ühilaseks. Ta oli väga hea ainult seltsimeeste vastu. Aga vaenlase vastu see oli huvitav, kui ma temaga käisin koosolekutel ja kui seal keegi vastane astus ülesse maja imestades, vaatasin siis tema nagu kaeluseks pikemaks tõusnud ja vaatas, pani käe kõrva taha ja kuulas ja. Ja siis pärast siis võttis sõna ja temal oli see anne, tema ei kunagi lugenud oma kõnes ei küta, rääkis peaste vastus temal ilmaski olnud üles kirjud. Niisamuti kui tema käsikirjad ei olnud kunagi mustandit, kõik ta kirjutas kohe ma selle peale läks. Te ütlete, et ta töötas väga tihti ja väga palju küsimata ajast kellast. Kas see toimus? Selleks võib olla teenistusele. Ei, ja tema ikka ütles, et mitte raha pärast ma ei tööta, kuid töö on tarvis teha, et on tarvis teha. Ja tema raha peale ei mõelnud isegi mingisugust nihukest parimuste peale, tema temal oli sulnis määratud pajuk ja tema ei läinudki selle järele. Sagedasti tulivad meile inimesed, ta oli ikkagi autoriteetne inimene seal ja tulivad maalt kas kohta otsima ja kui nad ei saanud raha jult tagasi sõita, tulivad meile seal õige sagedane nähtus. Mõnel oli midagi õnnetust Kelligmaled üksul kellegi laps ära surnud isand mata kelle poole minna seltsimees Pöögelmanni poole. Ja tema mitte kunagi ehitanud ära ikka, ta andis küll palju raha seepärast, et tema üksi teenis ja ja raha küsimus, aga see ei olnud meil midagi. Meelasime ära ja asi tehtud. Ja ikka kõigile ta andis. Siis ta lisas juurde, et ma annan, kuid ühekordselt ja mitte tagasi tuua. Ja kui ma ta käest küsin, et miks sa saad hakata, millal inimene kaks palka saab ja ta ei saa kahte palka. Ma vaatan mõttes site kuhja, mis kattub tuha korrada. Mul korraks nagu kahju puudest, mis tuli söönud sootumaks. Kuid siis ma märkan. Baas sellest on saanud märksa soojemaks. Meenutab tema võitluskaaslane Richard majak. Esmakordselt isiklikult nägin, kuulsin, vestlesin pärast isegi tutvusin temaga seitsmeteistkümnendal aastal, see oli mõni nädal peale oktoobrirevolutsiooni Tallinnas siin ühel koosolekul. Eriti palju oli meil pigem meie kokkupuuteid Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee pleenum mitel konverentsil igasuguste nõukoguga, mis tema oli keskkomitee liige, mina olen revisjonikomisjoni esimees. Nii et pigem mõniga. Mul tuli ka eraelus muidugi väga paljud on aga noh, kokku puutuda. Ühesõnaga viimased 12 aastat, see on kuni kolme, 25.-st 30 728 aastane. Aga kui mitte iga päev, siis nendelt üle päeva vähemalt kokkukuud tuli Ammatlikutele koosluge tihti tähendab Leningradi tänavatel jalutades seal igasuguseid päevasündmusi ja, ja Nasva, arutlesin. Ma arvan, et ma seda inimest tundsin. Nii kaunis lähedalt. Hästi. Aga on vist nii, et kui nii pikkade aastate jooksul ollakse koosseis näiteks on raske hakata maja iseloomujooni välja toomast, et kohtumisi on täiesti olemas. Pall, jah, tõepoolest, mina omas elus kokku puutunud väga paljude poliitikategelastega kultuuritegelasteni, ma töötasin Moskvas seal Leningradis ka ta kiirabiga seal ühes ja nii edasi, nii edasi. Ja pean ütlema, et kõigil nõust mul jäänud paremad nii-öelda muljed ja mälestused enne kokkupuudet veega, mõniga ega raske tegelema. Toodi kongi Leningradi vanglasse. Mina olin seal juba varem kaks nädalat kolm nädalat veetnud. Ja siis me seal veetsime löögemaniga ühes umbes kolm kolm nädalat. Viidi kongist välja. Me embasime tugevalt teist. Lootsime. Pigem aga tagasi enam ei tulnud. Nüüd Pöögelmanni noh, mida tema kohta öelda, ma ütlen, kui 30 või ka seitsmeteistkümnendal aastal ma teda esmakordselt nägin, siis ma Ma olin ennem teda juba tema olin lugenud tema kirjutisi, mis ilmusid Eestis väga palju juba peale viiendat aastat isegi reaktsiooni aastatel siin Jaanlylembachi kirjastuselt mitmesugustes väljaannetest, noh, tema luuletusi, need olid mulle juba tuttavad. No siin ei ole midagi iseäralist beebile oli selline niivõrd tuntud ja nii populaarne eestlased enamjagu eestlasi, eeskätt muidugi Eesti TÖÖ rahvusest töölised, need tuntsivad peegelemeni, kes juba enne seitsmeteistkümnendat aastat väga hästi kui mitte isiklikud, siis vähemalt tema kirjatööde tähendab kaudu, mis levisid üle koguma kudema käitumine, kogu tema tegevus. Nii palju, kui mina seda tähele panin ja nõnda ma tunnistajaks. See kõik jättis väga sügava mulje. Kõigepealt oma võib-olla seda peaksin rõhutama sellist meest seda leidub kes oleks nii palju elus näinud, kui peegelema, nii palju rännulille palju läbi elanud. Esiteks kõigelmann, olen risti-põiki kogu Eestimaa läbi käinud, esinenud kõnedega peaaegu kogu Eesti linnades, oli kõigil, olid inimesed, need on ainult teda kuulnud. Juba enne revolutsiooni peegelmanil tuli tutvuda Venemaaga öömajas pikemat aega rastav Estonia ääres siis hiljem mitte väga kaua Samaaras siis ta juba tähendab revolutsiooni ajal oli sunnitud elama mõnda aega Nižni Novgorodis Peterburi seda korduvalt seal elada, pikemat aega tuli tal veeta Siberis väljas aetuna nita. Ka Venemaa oli suurel määral juba läbi sõitnud ja oli inimesi mitte ainult kirjanduse ajakirjanduse ajalugu, vaid see inimesteni eluga tutvunud, nüüd edasi kui võtame välisma, ei olegi teist meest, kes oleks nii palju rännanud, nii kaua elanud ja nii palju kokku puutunud välismaa eeskätt täis töölisliikumisega, nende elu oluga, kui peegeldunud oli Soomes elanud, Taanis elanud, ta oli Prantsusmaal pikkamata Londonis, tähendab elanud Saksamaal pikemat aega seal elanud sealses slaidide margustamastava teatavasti marksist ja revolutsionäär. Ja siis lõpuks 11.-st kuni seitsmeteistkümnenda aastaga kuus aastat Ameerikas need tohutu suured tähelepanekud, kogemused, kõik kokkupuuted ja pigem haruldane mälu, seda kõik ta piisamas praktilises tegevus nii hästi oma oma poliitikategelase tublitseestikas ilukirjanduses ära kasutada. Need elu ise oli teda väga palju õpetanud. Teisest küljest tema noh, ise ka väga palju õppinud. Meil on siiski vähe nii sihukesi poliitikategelasi, kes nii vabalt nii hästi põhjalik oleks tulnud eesti keelt, täiesti vabalt briljantsed vene keelt, saksa keelt, Inglise keelt iga jällegi sõnas ja kirjas. Ja peale selle siis ta veel terve rida teisi seal prantsuse ja soome keelt võis vabalt lugeda, seal ta oli igakuiselt väga haritud mees, haritud oma ütelda suure revolutsiooni sellele, mis ta raamatust oli saanud ja peale selle tohutu suur elutark, kus ligidalt tõesti väga huvitav temaga oli alati väga huvitav ütelda, vestelda ükskõik, kas koosolekul või vees, kusagil eraelus seal kohvitassi taga või, või tänaval jalutas, olid alati väga huvitav kuulata. Kuidas tegema kõneles? No tegelikult mul oli kahtlemata üks parimaid kõnemehi asjade kodanlaste, isegi olite sunnitud mõelda kõigele, mõni kõneosavuse vaimulikust tunnistama, eriti kui temal olin ütelda vastane, keda oli vaja piitsutada. Kui mitte surnuks, siis poolsurnuks, siis pügal, mõistes seda väga hästi, aga tabavata osavalt ja nii edasi edasi, kui Padar minema läks, kõik, kes kõik, kas tal seal tööliste koosolekule või siis seal üliõpilastele muidugi valmistada sedda. Nii et ka inimeste oli muidugi haruldane ja ta mõist seda Elise nihukese väärikusega teha, mäletamine 25. aastal korraldasime, kuigi tema selle vastu oli kolasime oma 50 aastase sünnipäeva, tähistasime leilis. Hinges oli meil üks väga tore vana vanast ajast veel, mille pärit akadeemik skulptor pahtlema isa oli, tähendab skulptor juba venestunud sakslane, mees palusime. Peegelini dist, rinna kujutagem ise selle vastu muidugi siiski nõudsime ja ma ise vist seal palju baseerimise käinud, aga siis kui näitasime seda inimeste seda fotot, siis pakse haaraska käe kinnistama. Noh, nagu vot sellest ma tahan tingimata, kas ta on nõus või ei olegi, täiesti suurepärase, väga hääbist lasime, korraldasime haridusmajas seal koosolekuharidusmajas, tema siis lõpuks vastas seal väga sihukese ilmeka kõnega, muuseas tema kõnendada leitmotiiviks olid sügavamale inimese armastus. Et ta rääkis seda kuidagi köite ainetel, et et tahaks nagu stack Götama tädi. Et kuidas tahaks teha seda temast kõige suurema Tammegi suhtes juurtega maa seest välja? Kastaks ta tulle tuliste tähtedega. Kirjutaks taevalaotusele. See on tema armastus, oli siiski kommunisti armastusse ei tähendab tema kõiki armastada. Meie vastased armastas ta neid mõistes väga teravalt ja piitsutada ja eriti vihaseks, tema sai. Rääkisin tantsu, kõrvad lähevad jälle punaseks. Me nimetasime tantsuks. Kui jutt tuli, tähendab sotsidest eriti isi sotsidest, kes teeskles, nemad on ka tööliste huvide kaitsjad, tegelikult olid sisi närusemat veetjad. Kuidas temasse suhtusid võttama lähemad võitluskaaslased, mul on väga palju kokku puutunud igasugustele nõudmistele koosolekutel jutuajamistel edasi miskit, Jaan Anvelt. Siis seal nuturäästas seal Johannes käestat, Rudolf Akmanni vanemad, jube põrandaalused tegelased vanemalt ka kingis, muidugi need suhtusid temasse suurendada austuse ja armastusega, iga tähtsam poliitiline küsimus, seal võinud probleemi see, mis nüüd Eesti liikumist veel tähendab, ta ikkagi teab tantsuga kui ka omavahel juba läbi rääkida, aga tuleb tingimata Tantsupeole, häigantsele, rääki tantsuga ja suhtuti muidugi lammast sellise soojusega ja jah, armastuse ja kõik need teda inimesed, keda siis tast väga lugu ja armastada Kunile vanemat kogenud ja tähendab tublimat seltsimeest. Nüüd muidugi omas eraelus nii põlevkivi oli äärmiselt tagasihoidlik, lihtne Vastutuule liigub ja temaga võis, iga inimene on igal ajal kokku saada temaga rääkida, leidis selleks aega võimelisust, oli see seal mingisugune kõva peaga üliõpilane, kes millegist ja kui saanud või siis või siis ükskõik teenetama võitluskaaslane, tema leidis alati aega. Inimese jaoks püüdis talle abiks olla nii palju, kui seda suutis. Ma vaatan mõttes site kuhja, mis kattub tuha korraga. Mul korraks nagu kahju puudest, mis tuli söönud sooltumaks. Kuid siis ma märkan. Ka sellest on saanud märksa soojemaks. Hans Pöögelmanni-il on elus olnud lugematu arv ameteid, jahu viisid kooli õpetaja Telegraphi ametnik, ajakirjanik, toimetaja, ajaloolane, majandusteadlane, tõlkija, kirjandusteadlane, kriitik, ülikooli õppejõud, meenutab professor Kure. Hans Pöögelmanni töötas väga palju. Igaks loenguks oli tal põhjalik konspekt koostatud kuid iga talong oli vabalt ette kantud. Sageli kandis ta peast ette terveid luuletusi, eriti lüürilisi. Hans Bergmann tunnis paljusid kirjanikke isiklikult, nagu näiteks Jakob Tamm, kelle õpilane oli olnud Eduard Vilde kellega ta koos oli töötanud siis edasi Tammsaare, Gustav suits ja teised Pärast eriti teravalt kritiseeris ta Gustav Suitsu. Ladus keel, ütles ta ja luuletused kutsuvad küll võitlusele, kuid kõik jääb nagu poolele teele. Ei ole näha, mida see võitlus peab andma, millele viima. Kõrge hinnangu andis ta Lenbachi luuletustele. Seon ütles ta tahtejõuline üleskutsuv kindla eesmärgi saavutamiseks. Minu koostöö Hans Pöögelmanni ka siis ka veel selles et tema, Lember, aku, Kinskaja, Spilvel ja mina koostasime väikese eesti-vene sõnaraamatu, mis Moskvas 1964. aastal ilmus 40 autoripoogna suuruses. Võrdle mannil. Võib-olla mul on ka mõned keeleteaduslikud artiklid kirjutanud. Hans Pöögelmanni oli korrektne ja aus, tema eluviis oli karskel ei suitsetanud ega tarvitanud alkohoolseid jooke. Kuid kõige selle pedagoogilise teadusliku ja ilukirjandusliku töö kõrval oli Hans Pöögelmanni Eesti töörahva poliitiline juht ja sellisena jääb ta ka ajalukku. Revolutsionäär ja publitsist neisse puhub kogu tema tegevusajaloo kandidaat Ellen Plotnik ei ole Pöögelmanni näinud küll ka tema elu ja tööd põhjalikult uurinud. Varsti ilmub lugeja lauale tema monograafia Hans peegelmanist. Kuidas kujutate teie ette Hans Pöögelmanni kui inimest, kui revolutsionääri? Hans Pöögelmanni oli mulje juba eelnevalt sümpaatne. Ja nähtavasti oli see üks peamine just subjektiivne põhjus miks ma otsustasin põhjalikult uurida tema elu ja tööd. Loomulikult nüüd, kui minu teadmised Temastel tunduvalt varasemaga on muutunud palju põhjalikumaks, võin ma veel ühte ja teist lisada oma nii esialgse sümpaatia tunde konkretiseerimiseks. Ma võin öelda eksisempa ja tunne ei alistunud uurimiste käigus vaid vastupidi, süvenes, mis töö on kas teadmatuse või väheste teadmiste juurest suuremate teadmiste juurde. Mulle näib, etel kõige täpsemini on seda protsessi tapanuter. Ühe summa väärsis meie eepose looja Kreutzwald, kes ütleb nii kloonist töö ees, sünni ühel korral. Esiteks on väike hämarik, ehk siis vastu tõuseb hele koidupunalõpuks kõrge valgus, kuninglik see ongi siis tee väheste teadmiste juurest täielike teadmiste juurde. Ter. Töö algas biblio grafeerimisest ja kui epiliografeerimine oli teostatud selle juures abistas mind Instituudi raamatukogu kollektiiv siis seal lugesin ma läbi kõik, mis kunagi oli Pöögelmanni kohta kirjutatud. Teatud selle järel läks tee juba arhiividesse. Ma kukkusin materjale Seitsmeste arhiivist ja arhiivide kõrval. Tutvusin Pöögelmanni eneseteostega, lugesin läbi kõik, mis Pöögelmanni kirjutas sellel perioodil. Ja siis muidugi kindlasti ka aitasid teid võib-olla inimesed, kes oma eluaeg olid peadlemanniga kokku puutunud Täiesti õige, ma sain väga väärtuslikke mälestusi, milliseid töös kasutasin, nii näiteks võiks öelda Pärisse elavaks ajalooallikaks ja minule nii väga tubliks abiliseks oli Pöögelmanni abikaasal, Juliat Akkermann. Tema jutustas mulle palju Hans Pöögelmanni-st ja aitas igati nii elustada ja inimesena lähemale tuua mulle seda kuju väga hinnalisi mälestusi Pöögelmanni elu varasemast perioodist, tema õpingute ajast Eesti Aleksandrikoolis ja kas minuga Mihkel Loit, Pöögelmanni koolivend, Eesti Aleksandrikoolist oma hilisemaid mälestusi hilisematest perioodist jutustasid uue ilmaajast näiteks Anton rau, kes elab praegu pensionärina Soomes siis Peeter all, kes 65. aastal lahkus meie hulgast. Seltsimehed Lepik, seltsimees maja, parteiarhiivi juhataja, seltsimees Elvine Käsper. Ja terve rida teisi seltsimehi, mis teeb Hans Pöögelmanni, kui inimese väga sümpaatseks on tema printsipiaalsuse tema Mitmekülgsus, tema suur töökus, tema lai huvide ring, suur eruditsioon, võitleja natuur, mehisus ja lõpuks teeb tema väga sümpaatseks see, et ta on ideeline selle sõna kõige paremas mõttes. Üllale ja humaansel ideele, selle ideede teenimisele on olnud pühendunud tatud kogu tema elu. Ja selline inimene väärib muidugi täit austust ja lugupidamist. Ja kui me nüüd püüaksime peale seda suurt tööd leida Anspekremannile koht meie töölisliikumises meie kirjandusteaduses, meie maksistlikus ajalooteaduses, siis mida me siin võiks öelda? Pöögelmanni alustas teoreetikuna varem, kuid teised Eesti töölisklassi tuntud juhid Jaan Anvelti, Viktor Kingissepp, kes olid temast nooremad, ta on eesti töölisklassiteoreetikute ja ideoloogide hulgas üks silmapaistvamaid. Ma ei taha vähendada teiste teeneid ja öelda, et ta on kõige silmapaistvam. Teiste teened on ka kindlasti hindamisväärset võrdsel määral. Ma pean silmas Anveldit ja Kingissepp. Kahe nimetatu kõrval kuulub Hans Pöögelmanni teoreetiku ja praktikuna, samuti Eesti töölisklassi kõige silmapaistvamad juhtide hulka. Peale selle on tal kahtlemata kustumatu teeneid Eesti ajalooteaduses eesti kirjanduse ajaloos. Nimelt teen. Minu arvates tuleb teda hinnata kui marksistliku ajaloo teaduse rajajate Eestis. Kuivõrd temaatikat, kus oli selles osas kõige varajasem ja ta hiljem tegi kõige rohkem selles osas ära. Samuti võib teda hinnata marksistliku kirjandus, ajaloo- ja kirjandusteaduse rajajana. Inimesest jääb alati midagi ütlemata eriti aga siis, kui temast head on rääkida. Kuulad inimesi, kes teda tundsid ja mõtled. Mida ta jättis meile. Mida andis meile tema elatud elu? Puit pillun Külevasse ahju tükk tüki järel, sinna laed. Nad kaovad kiirelt, leidis üles. On vähe, mis neist üle jääb. Tuhk söed kurvalt, vaatan sinna, kus halud tuli hävitas. Ja kus neist nagu mälestuseks on jäänused veel hõõgub. Kas. Mul on, kui näeksin surnuaia masside kuhjast kerkima. Seal küngas seisab künka kõrval, rist ligistikku ristiga. Nad vaikselt neid veel mälestavad, kes ammu ilmast kadunud, kes elus võideldes ja lootes olla mulla rüppe langenud. On vähe, mis neist ülejäänut. Rist kalmuküngas kiviga. Ma vaatan mõttes sütekuhja, mis kattub tuha korrada. Mul korraks nagu kahju puudest, mis tuli söönud sootuma, kas. Kuid siis ma märkan tuba, sellest on saanud märksa soojemaks.