Mustlas kohiseb tuul liigub selle hiigelkopsudes sügavad ja rasked ohked pigistuvat põuest, kui ta maru hingab. Pime mari istub oma keldri künnisel, silmad pärani lahti. Aastad on muutnud ta ikka enam ja enam mulla sarnaseks, millest on tehtud nõrgingi, päikese kuma ei kangast enam läbida. Kae. Ta näed, vaid nagu algpimedust, mis valitses enne valguse sündi. Kummuli ahvatlused edama keldrist asuks mujale elama, pole õnnestunud. Taani jäänud omaõõnde, sajajalgsete ja rõskus mardikate seltsi. Pime mari kuulata pika. Ta kõrvad on säilitanud laanemüha nagu konnakarp maailma merekoha. Kaadingada kõrval püüab samuti kuulata. Kuid on nii palju segavaid hääli. Seal tuleb kimalane sumisedes karvased jalad, lilletolmust kollased. Seal libiseb kuningakaevuvinn. Must laanes on elulate. Selle vesi on hõbedane ja jääkülm kutsari. Heiki toob sealt kaks korda nädalas vaadiga joogivett. Kas võib elu juua nagu vett? Ja Kadinga annab enesele tõotuse. Kord joob ta kohe elu lättest ega mitte alati vaadivett. Kadinga istub vaadivankril, kuna kutsari Heiki käit kõrval. See konarliku rohtunud rada on vanahärra tee, kus kord kaks Kaleskaat teineteisest kergesti möödusid. Nad on keset must laante suur, ohkab orel, kostab üsna lähedalt. Selle häält ei summuta, mingi argikära. Pea viis on tema oma. Oleks nagu rohelises vangikojas, ei tule midagi uut. Jätkub ainult tumeroheline müür kummalgi pool. Vahel läheb tee ülerist puude. Siit olid siis pärit hundid, kes surnuks kiskusid. Diana. Pärast oma tapatööd tulid nad siia tagasi nagu koju. Ja laas peitis nad. Ning kaua-kaua aja eest, kui polnud veel hoovit kera, põõsaid ega metsatempleid, ulatus mustlaas rannani. Äkki teatas Kutseri Heiki Vaska? Päral oleme, ütles ta. Kadinga vaatas imestades enese ümber. Ta ei suutnud midagi erilist. Oli vaid ikka samasuguseid sammaldunud, kuuskesid maas paks sammal, vaip ja marjavarsi. Ei näinud mingit elule, et, et kus on elu läte, küsis ta. See seal, ütles Heiki. Ja ta osutas piitsaga roheliste leedet, mille keskel kees must silm. Samblata ümber olid punakad ja õõtsuvad. Kadinga tundis äkilist ja suurt pettumust. Oli kujutlenud elulatet sootuks teistsugusena. See seal, see pole midagi, ütles ta. See on see luulete, vastas Heiki, hakates vett vaati ammutama. Töö lõpetanud, heitis ta suures sammaldunud kuuse alla pikali. Ta nägu läikis punaselt nagu köögivaskkatlad. Ta saabastel olid rauad nagu hobustel. Ta magas, suu pärani ja norskas. Vaska seisis pea norus Tahitles parmudega. Kadingale tundus õudne, otsekui oleks ta jäänud ihuüksi tolle uhkajaga. Temagi heitis pikali pisut eemale Heikest ja Vaskast seliti keset samblaid. Too sinine, seal on taevas ja see roheline, hallikas, niiske, lõhnav, millel ta praegu lamab. See on ma siiani on kõik selge. Kuid mis on taeva ja maa vahel? Ta käed pigistavad rusikasse, püüavad seda murda, lõhestada, jõuda tema suhtes selgusele. Kuid ta annab järele, läheb laiali, muutub olematuks. Kas teda siis iial ei saa kätte, kas teda kunagi saab puudutada nagu lillesid nagu mulda? Ja ometi on midagi olemas tolles imekaunis läbipaistvast tühjusest taeva ja maa vahel midagi, mis puudutab tema kaela ning otsaesist nagu paitus. Pime vari kobas tänama kepiga keldriaugust õhku ja ütles küll, aga seda maailma jätkub. Kadinga suleb silmad. Maailm on pime, ainult pisut roosat kuma tungib läbi laugude. Nii või pime marile paista just nii. Ja Kadinga teeb nagu kobaks käega õhku. Justkui pime mari kepiga. Küll seda maailma jätkub. Kui ääretu ääretu laialt, seda on. Seda must Laanudki jätkub penikoormate kaupa. Elulate vaatas teda mustana jai ilmetuna loovutamata ühtki oma saladust. Ta põhjas mullitas ja kees. Väike tohiku kapolima sallika ääres. Kadinga võttis selle ja laskis lättesse. Ta tõstis kapa huulile ja jõi. Tundus nagu oleks joonud hõbedat. Seda tähendas siis juua elu. Ainult seda. See oli viimne teistest iseäralikku juhtum selle suve jooksul. Seegi suvi läks oma teed, jättes enesest meelde nagu pika päikese lindimis, liitus omalt poolt eelmiste suvede paela. Nagu kaunis ümmargune hele helmes.