Ärkki kamber, kus luuletaja Rudolf püüab oma mõtteid paberile panna ja kunstnik marssell töötab maali kallal. Külm paneb. Cohnetama nälg näpistab, kõht. Ainsaks rohuks hädade vastu on noormeeste hea tuju ja huumorimeel. Nii algab Giacomo Puccini ooper poeem. Seda stseeni kirjutades meenus heliloojale toa pugerik San Carlo põiktänavas kustutamine Wana konservatooriumi õpilasena elas koos oma noorema venna ja onupojaga. Tema korteri peremees oli postiametnik postkontoris avasta väikese sinise ümbriku, milles noormehele viga. Kuu saadeti kodulinnast 100 liire ning võttis sealt ära 30. See oli üürisumma. Maksan endale ise teie eest, selgitas ta hämmeldunud üliõpilasele oma teguviisi. Perenaisega oli lugu veel hullem. Too keelas kategooriliselt toas toiduvalmistamise, sest suits, tuur võiksid rikkuda mööbli toas tegelikult peaaegu polnudki. Asjast saadi üle kavalusega. Sel ajal, kui sõbrad lõunat tegid, istus Putšiini klaveri taga ja improviseerin hästi kärarikkalt, et summutada õlis ärisemist pannil. Ka kütet tuli hankida salaja. Keegi toa elanikest väljus suure kohvriga, teatades, et sõidab ära. Perenaine ei jõudnud noormeeste hajameelsust ja saamatust küllalt imestada. Ikka ja jälle jäid nad rongist maha ja tulid juba tunni-paari pärast koju tagasi. Oleks ta vaid teadnud, et hajameelne reisimees tõi alati kaasa kohvritäie sütt või puid mida ettevaatuse mõttes hangiti kuskilt teisest linnajaost. Pingsa töö tähe all võideldes alalise rahapuuduse ja tulbi pererahvaga möödusid üliõpilasaastad huumorimeel ja kindel uskuma õnne tehesse aitasid kõigest üle. Putšiide suguvõsa oli enam kui 200 aastat olnud Luka muusikaelu juhtivaks kui 22. detsembril 1858. aastal sündis tšakama Putšiini kes tegi selle nime maailma kuulsaks. Väike kuumoli, vilgas, püsimatu. Lõpmata lippas ta poistekambaga ringi, ajastaga naabrite kasse ja üritas oma õdesid. Isa oli tõsiselt üllatatud, kui märkas, et see rublik suudab ka terve tunni liikumatult paigal istuda ning hinge kinni pidades kuulata. Kirikust kostnud orelimängu. Need keele Putšiini tuntud helilooja, dirigent, organiste pedagoogi ühes isikus otsustas ka poja õpetada orelit mängima. Pois eelistas jääda kuule jossa, ise ta ei viitsinud mängida. Isa võttis appi kavalad viguri, tasedas klahvidele mündid ja poiss pidi need sealt ära noppima. No see oli juba hoopis huvitavam kui tüütud harjutused. Bergi jäi niimoodi kogutud peenrapoisile taskurahaks. Mängukordi ja peagi harjusid väikesed sõrmed juba iseenesest klahvidele jooksma. Tuli ka tõsine huvi muusika vastu. Ja Komoli just saanud kuueaastaseks, kui isa suri. Ja kuigi keele Putšiini oli olnud Lucaseks lugupeetava maid kodanikke, määrati tema lesele nii väike pension, et sellega kuut last kasvatada, nõudis albiine Butšinskilt lausa üliinimlikke pingutusi. Väikese checkuumo erakordset andekust arvestades ei säästnud ema jõudu, et teha temast muusikut. Pois õppis laulmist oma onu Portunato matši juures kuid selle kepidistsipliinile rajanev drill pani õpilase hoopis muusikat vihkama. Oreli ja klaveriõpetaja kallan šablooni. Suurepärane muusik ja taktitundeline pedagoog. Nägi palju vaeva poisis peituvaid jõude äratada. Kümneaastaselt esines putšini juba organistina pühapäevastel kontsertidel reas Lucca kirikutes. Teenitud raha andis ta alati uhkustundega emale. Kohaliku muusikainstituudi õpilasena. Alaline organisti koht san Martina kirikus. Teda kutsuti esinema ka teistesse lähematesse linnadesse. Ja samal ajal sündiski nooruki enda esimene helitöö. Avamäng Reemo suur on kirjutatud 1878. aastal. Kordulex Putšiini peaaegu kaotanud oma organisti koha. Ta hakkas jumalateenistuse ajal range suursuguse koraani asemel mängima kaunist meloodilise lauluviisi. Eelmisel õhtul kuuldud ooperist. Noor organism võis vaid harva lubada endale luksust osta odavaim pilet ooperietendusele. Järgmisel päeval oli ta vaikiv, endasse süvenenud. Ooper köitis kõikide meeli. Ta ihkas köise oopereid luua. Piisa teatris toodi lavale Verdi Aida. Putšiini tahtis iga hinna eest etendusele pääseda. Sõiduraha ei olnud 20 kilomeetrine jalgsimatk lõõmava päikese all ja pärast etendust öösel tagasi kodulinna. See ei olnud saadud elamuse kõrval kõne väärtki. Soov ise oopereid luua sai elu mõtteks tema heli tööde menu kodulinnas tiivustas. Majanduslike raskuste kiuste sai Jakooma Putšiini 1880. aastal Milano konservatooriumi üliõpilane. Konservatooriumi lõputöö sümfooniline kapridža äratas Milano muusikaringkondades tähelepanu ning selle kandis hiljem etega laskala orkester. Tänu oma õpetaja Amilkarebonkelli soovitusele ja kaasabile libretistil leidmisel võis Jacumbutšini lõpuks hakata ellu viima oma unistust kirjutama ooperit. Fantastilise süžeega ooper. Liliid jäi konkursilt täiesti tähelepanuta. Suurel heliloojal polnud aega ega raha lasta partituuri ümber kirjutada. Tema enda noodikiri oli aga võimatu, sinisegane ja raskesti loetav. On arvatud, et žürii lihtsalt ei võtnudki vaevaks neid hieroglüüfe dešifreerida. Ooperi esietendus Milano teatris talverme võeti vastu üle ootuste soojalt. Ehkki kirjutatud traditsioonilises laadis ja ebaõnnestunud libreto võistlusele autoris juba aimata tulevast meistrit. Ooperi, kadus lavalt kiiresti. Teine ooper Edgar kukkusega täiesti läbi. Arvustus märkis küll muusikas rea huvitavaid leide, kuid kõik kokku oli igav ja väheütlev. Need õppetunnid viisid putšini järeldusele, et ooperit ei saa ega tohi kirjutada ükskõik millisele Libretule. Ta hakkas väga hoolikalt valima kirjandusliku algmaterjali. Ooperi aluseks kinnitas ta, on süžee ja selle esitamise viis. Ta ootas ta, et oleks liigutav, südamesse tungiv. Esimene õnnelik leid oli 18. sajandi prantsuse kirjaniku prevoo man, olles sku jätnud. Putšiini ei heidutanud, seed hõlmas meie samal teemal kirjutatud ooper võidutses kogu Euroopa lavadel. Sellega tutvunud, kirjutas ta. Meist saavad kaks teineteisest täiesti erinevat tõde. Mass, meie muusika on prantsuse oma puuderdatud parukat menuetiga. Minul tuleb Itaalia oma meeleheite ja kirega. Libretistil suhtes oli ta väga nõudlik, ta kavandas ise kõik stseenid teadis täpselt, mida tahtis ja viisama mõnikord lausa despootlikku nõudmistega libretistil, nii kaugele, et need loobusid koostööst. Oma kirjastaja ja hea sõbra Giulio Ricordi abiga leidis ta uued libretistil elliga ja koosa, kellega koos valmisid ka järgmised teosed. Putšini elas ainult oma ooperile. Ma olen teatriinimene, rääkis teise. Kui ma isa selgesti silma ette manada lava, siis ma ei kirjutagi. Ma ei saa siis kirjutada ainsatki nooti. Manuel Scoon lüüriline draama putšini loonud traditsionaalset numbri, ooperit aariad, retsitatiivi, Teeaa sümfoonilised, orkestri pillid kulgevad siin ühtse kangale. Sujuvat üleminekutega on tunda olustikulise itaalia laulu mõjusid. Man, olles koodeibutšinile üle Itaalialise kuulsuse ja alustusse, oopera peagi võidumarssi kogu Euroopa teatrites. See andis heliloojale lõbuks ainelise kindlustatuse, võimaldas asuda elama Torre del Lago külla ja Reggio lähedale. Kodune Toscana loodusjärv, kus sai kala püüda ja linde küttida. Mets ümberringi. Seda oli ta kaua igatsenud. Kuid Putšiini suhtnud elada, tööta Ivo, otsis ta palavikuliselt uut vibratot. Talle olid lähedased veristide prantsuse Nato realismiga suguluses oleva koolkonna ideed, rahvalähedus, kõrgema seltskonna teemadest, loobumine, elu kujutamine nii, nagu ta on. Kuid realistlikkus kirjanduses levinud inimese jõhkrusega madalate instinktide rõhutamine Olibutšinile vastuvõtmatu. Ta kirjutas. Peame jälgima elu ja leidma seal poeetilist köitvat õelistavat. Teda võlus Andrei müržee stseenid Puhhi neelust, oma nukravõitu, iroonia ja sentimentaalsus kalduva lüürikaga. Mille katkendi ka me tänast saadet alustasime? Kammerlikust poeemist sootuks erinev on järgmine ooper Tosca don jõulisemalt dramaatilisemalt kontrasse üksikasjades kohti. Naturalistlik sardu näidend oleks pakkunud häid võimalusi luua heroilis patriootiline teos rahva võitlusest orjastava režiimi vastu. Kuid Putšiini ande laadile see ei sobinud. Ta asetab Katoskas kesksele kohale armastus, intriigi ning ühiskondlik võitlus jääb sellele vaid fooniks. See on veel Londonis leidis Putšiini ühest juhuslikult nähtud etendusest Undevit Bel laskev draamast geiša süžee järgmisele ooperile made hambatraflai. See oli heliloojale endale tema lastest kõige südamelähedasem. Ta sukeldus töösse suure vaimustusega, kirjutas hoogsalt ja kiiresti, kuid vaheaegadega sagedased reisid tõmbasid ta tööst eemale. Suurima hoobi andis aga helilooja uus harrastusautosport. See oleks peaaegu elu maksnud. Ühel 1903. aasta pimedal talveõhtul juhtus avarii. Auto lendas viie meetri kõrgusest järsu, kust alla. Naine ja poeg jäid mingi imendatu täiesti terveks. Heliloojat ennast ei suudetud kaua aega üldse üles leida. Lõpuks avastati ta teadvusetuna auto alt. Põrutused ja luumurded surusid Putšiini pikaks ajaks voodisse. Tegevusetus oli pildina, sest Putšiini kuulus nende heliloojate hulka, kes töötavad klaveri ees. Niipea, kui arstamis loa karkudega liikuma hakata leiutas helilooja mooduse, kuidas ta sai lahastest hoolimata siiski küljetsi klaveri ees istuda. Ja töö läks täie hooga edasi. Putšiini tutvus põhjalikult jaapani muusikaga, sest ta pani kõigis oma teostes suurt rõhku miljöö kujutamisele. Huvitav on see idamaist, koloriidi kasutab ta rohkesti orkestris ja kooristseenides uues sellega tõepärase tausta. George Assani partiis valitseb aga laulev tundeküllane itaalia meelas. Madame Butterfly on peaaegu mono-ooper. Kõik on siin koondunud nimikangelase ümber, tema tunne ilm valitseb koguteost. Churchill on põhijoontes sarnane Putšiini eelmiste ooperite kangelanna tega. Kuid ühtki neist ei ole kujutatud nii mitmekülgselt pidevas arengus, koketses tütarlapsest armunud mõrsaks, armastavaks naiseks ja solvatud emaks, kes lõpuks meeleheites enda surmab. Ka kõige tõsisema ooperi lavastamisel võib ette tulla koomilisi juhuseid. Londonis oleks mandambataks lai etendus peaaegu ära jäänud, sest briti ranged seadused keelasid alaealistel õhtutundidel laval esinemise. Aga George Jossaanil on väike poeg autori tahtel, aga mitte nii väike ja teda oleks saanud nukuga asendada. Laps peab jo viimases vaatuses jooksma emale sülle. Lõpuks tuli kellelgi päästev mõte. Lillibutid. Kähku võeti läbi, kõik tsirkusetrupid leitigi. Kuldjuukselise kolmeaastase poisikese asemel oli laval küll kipras näoga elatanud mees aga etendus sai ikkagi toimuda. Väikesest Luka organistist oli saanud maailmakuulsus, keda pidevalt kutsuti välisriikidesse. Tema ooperite esietendustele puhuks korraldati bankette ja peeti pidulikke ülistuskõnesid. Tagasihoidlikust noormehest, kes oma esikooperietenduse järel häbenes kulunud pruuni kuue pärast minna lavale publikule kummardada oli saanud rikas härrasmees, kes oli oma andes edus veendunud ning innovatsioonidega harjunud. Man olles. Kuu etenduse puhul peetud banketil minnes oli noor helilooja valgele varruka mansetile tänu selle allkirja pannud koolipoisi kombel kõne ajal spikerdada. Nüüd oskas maestro igal pool soliidselt esineda. Ja ometi tunnistan tõeliselt kodus ainult Torre del Lagos. Siin võis visiit kuue vahetada kalifeedes jopi vastu ning kadude püsseljas metsa kõnekasse vaikusse. Siin võis sõprade ringis mõnusat juttu puhuda ja lõbusaid vempe välja mõelda nagu paarikümne aasta eest. Üliõpilaspäevil. Putšinil oli südamlik läbisaamine kõigi külaelanikega, kes sageli kogunesid ta põnevaid jutte kuulama. Ja tihtilugu vilistasid kirjaoskamatult talupoisid, kes polnud kordagi elus ooperisse pääsenud meloodiaid alles sündiva suurteostest. Seni olid itaalia heliloojate ooperid esimest korda lavale toodud ikka kodumaa lavadel. Ameerika mandrile jõudsid nad ikka hiljem. Kuid ooperi tütarlaps kuldsest läänest kirjutas Putšiini ekstra New Yorgi Metropolitan Opera tellimusel. See seiklusrikas melodraama areneb kullapalaviku põlevas Californias. Heliloojale andis võimaluse indiaani ja neegrimeloodiate kasutamiseks. Kõiki neid asjaolusid arvestades pidasid ameeriklased tüterlast kuldsest läänest peaaegu oma rahvuslikuks ooperiks ning tegid selle lavaletoomiseks ka erilisi ettevalmistusi. Dirigeeris Arturo Toscaniini. Peaosi laulsid emmadestin Hendrikuga roosa viiebasqualamaato. Esietenduse päeval oli linn kaunistatud Itaalia ja Ameerika Ühendriikide riigilippudega. Neljakordseks tõstetud hinnaga piletid olid ammu viimaseni välja müüdud. Etenduse lõppedes tuli heidutus. Jälle kodumaale jõudnud, asus Putšiini kohe uue süžee otsingu ele. Ta vaimustus lühikeseks ajaks paljude klassikute ja kaasaegsete kirjanike teostest. Kuid pikemal kaalutlemisel heitis need üksteise järel kõrvale. Hakati kõnelema, et helilooja on sattunud ummikusse ent tühjaks kirjutanud. Tema karjäär on läbi. Ja äkki levis kuuldus, et maailmakuulus ooperi komponist kirjutab operetti. Putšiini oli sõlminud lepingu ühe Viini kirjastusega. Libreto teda ei rahuldanud ja tema näpunäidetel töötas dramaturg Giuseppe Adami. Selle ümber tuli välja koomiline ooper pääsuke. Teos, milles on ohtralt värsket toredat huumorit, intiimset, lüürikat, mis kaldub tugevasti senti. Mentalismi. Esimese maailmasõja puhkemine lõi elu rööpast välja. Muidugi ei saatnud Putšiini oma teostanud liin. Esietendus toimus 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Monte Carlos läks õige menukalt. Kuid ka ebameeldivused ei jäänud tulemata. Rahvuslased heitsid putšinnile ette koos töödeviiniga, süüdistasid teda koguni sidemeis vaenlastega. Putšiini oli kogu aeg poliitikas täiesti kõrval seisnud. Sõda vapustas teda oma julmuse mõttetusega. Kes ka ei võidaks, ikka tuuakse ohvriks palju inimelusid, kirjutas ta. Me elame julmas maailmas ja me ei näe mingeid märke, mis ennustasid selle õuduse lõppu. 1918. aastal jõudis kuulajateni trip tühon kolm täiesti erinevas žanris ühe vaatuselist ooperit mis olid mõeldud edendamiseks ühel õhtul. Mantel on tugevalt ekspressiivne armukadeduse draama. Õde Angeelika lüüriline melodraama, mille tegevus kulgeb nunnakloostris on ainulaadne selle poolest, et seal ei ole ühtki mees osalist. Jeanne Skiki värvikas satiiriline komöödia mille aluseks on võetud episood Dante jumalikust komöödiast. Muusikaliselt pakuvad kõik kolm palju uut. Erilist tähelepanu äratas Jeanne Skiki oma toredate Romeelsecroteskiga keeli. Kriitika on öelnud, et selles teoses pühitseb ooperikunst tõelist võitu. Putšiinil ei olnud kunagi mahti oma võite kaua pühitseda. Loomistuum kihutas tagant ja ikka oli raskuseid kirjandusliku algmaterjali leidmisega, kuigi seda aitasid otsida kõik tema sõbrad. Mõelge mulle välja midagi niisugust, et võltsing kogu maailma nutma panna, rääkis helilooja oma sõpradele. Lõpuks soovitas keegi pöörduda otse muinasjuttude poole. Durandot tragikoomilise süžeega, eksootiline muinasjutt. See paelus Sputšinit. Kui te teete libreto, mis on tulvil poeesiat, Fanta asjad ja elavaid inimtundeid siis ma panen selle muusikasse, kirjutas ta libletistile. Töö haaras helilooja täielikult. Ta kirjutas ühele sõbrale. Näen selles ooperis, saab koguma hinge. Näis kasse, leiab publiku poolehoiu. Ma tahan, et minu ooper oleks inimlik. Kui kõneleb süda, siis olgu see Hiinas või Hollandis. Peamine on ainult tundmus ja see peaks olema kõigile mõistetav. See on esimene teoskus putšini loob tõelise hümni suurest kõike võitmast armastusest, mis võib inimest muuta, teha teda paremaks. Varasemates ooperites oli küll tundeküllust ja siirast armastust kuid Seviis olete mingi fataalset paratamatusega kurvale lõpule. Loominguline pinge oli nii suur, et putšini jõudis tihti libletistist ette. Ta kirjutas muusikatele loomade sõnadele. Kannatamatult ootas ta lõpustseenide tekste, sest ta tundis, et aega ei ole enam palju. Tema kirjeldus Libretistile on kibedad etteheited. Mis on õieti minu muusika? Kas ma saan teda luua, kui puudub libreto? Teie, kes te innustusite mind tööle tõi, mõelnud sellele, et ei tahtnud seda mõista. Et teie ees on inimene, kellel maableb jalge all Putšiini põdes kõrivähki. Teda opereeriti 24. novembril 1924. aastal Brüsselis. Kuid süda ei pidanud vastu ja viis päeva hiljem lakkas tuksumast. Elu ja põrm viidi kodumaale temaatilt Torredel laagosse külla, kus sündis suurem osa tema loomingust. Põrandat esietendus poolteist aastat hiljem. Putšinjeskiiside järgi lõpetas selle tema sõber Frankalphana. Dirigeeris Arturdoscaniini. Kõlanud viimane Putšiini oma käega kirjutatud akord langetas Toscani taktikepi ja lausus. Siin. Sellel kohal oli Jacko oma Putšiini sunnitud töö katkestama. Seekord osutus surm kunstist tugevamaks. Lauljad, orkestreid, publik lahkusid sügavas vaikuses saalist. Alles teisest etendusest alates mängiti ooperit lõpuni.