Õrn ilutsev ja veidi sentimentaalne, sajandivahetuse aegne kandlevals ning muistne karge regilaul Need kaks kõrvuti kostnud lugu tähistavad väga erinevaid arengujärke meie rahvamuusikas kaht erinevat muusika, tunnetusliku maailma. Kindlasti oli kuuldud kandlelugu enamikule tänase saate kuulajaist palju lähedasem kui järgnenud regilaul. Vanema ja uuema rahvamuusika tunnetamine ja hindamine on tänapäeval paljudele probleemiks rahvuspargi rahvamuusikaansambli pillimeestele ja lauljatele endilegi, kelle lugusid teda kuulata. Saade ise on pühendatud ansambli viiendale aastapäevale. Viis aastat pole teab kui pikk aeg aga kui selle viia aasta jooksul on ennast teadlikult lausa harjutatud austama ja armastama. Tänapäeva inimesele võõraks jäänud vana eesti rahvamuusikat on õpikud, endisaegseid, laulu- ja mänguvõtteid. Et ajaloo keerdkäikudes kaotsi läinud väärtuslik kultuuripärand taas rahvale tagasi tuua. Siis omandab vastase rahvamuusikaansambli tegevus erilist tähendust. Seda enam, et ansambli tegevus on muutunud Lahemaa rahvuspargi töö orgaaniliseks osaks. Aga kui palju rahvusparki maailmas tegelevad veel rahvamuusikapropagandaga? Nõukogude Liidu rahvusparkide seas selliseid igatahes pole. Küllap määravad iga rahvuspargi härra kohalikud olud ja vajadused. Ning kui meie rahvuspark loodi Eesti ühel kõige laulurikkamale alal endiste Kuusalu, Kadrina ja Haljala kihelkondade mail siis oli nagu iseenesestmõistetav, et rahvamuusikat elustamise ajastul peab ka Lahemaa rahvuspark enda peale rahvamuusikapropagandisti missiooni võtma. Veljo Tormise ja tolleaegse folkloorisektsiooni eestvedamisel saigi mõte teoks. Ansambli Fix tuli Tallinna seitsmenda keskkooli õpetaja ja Tallinna haridustöötajate maja rahvamuusikaansambli Leegees aktiivsemaid liikmeid Liivi Aasamäe. Ansambel loodi praktiliselt tühjal kohal oli vaid hea tahe ja energilised algatajad. Nüüd võimega rääkida vabariigi ühest oma näolisemast ja paremast folkloori, ansamblist. Ega juhuslikult ei esindanud mulluse olümpiaregati ajal leegaiuse ja Torupilli kõrval eesti rahvaloomingut just Lahemaa rahvamuusikaansambel. Ja ansambel loodi, nagu sai öeldud Eesti ühes kõige laulurikkamas piirkonnas kuid siingi on vanarahvamuusika eriti regilaul, vaid väheste vanainimeste mälus säilinud ning seetõttu tuleb repertuaari hankimiseks teha suurt tööd rahvaluulekogudes, otsida tekste, parandada neid ja kuulata linte ja sedaviisi raas raasu haaval lahendada muusika omapära esile tuua. Ansambli repertuaaris on laule ja pillilugusid tantse ja mänge. See on omamoodi universaalne rahvakunstiansambel. Nüüd aga laseme rääkida ansambliliikmetel endil, kes elavad ja töötavad Lahemaa rahvuspargis, Ilumäe kolhoosis ja Viitna sovhoosis. Nende seas on põliseid lahema inimesi on tulnukaid Avinurmest, Mulgimaalt ja mujalt. Minu kui saate autori eesmärk polnud seekord mitte niivõrd teadusliku rahvamuusikaalase saate koostamine, kuivõrd soov näidata, millisele nädal oleme me tänapäeval rahvamuusikaga seotud. Milliseid mõtteid ja tundeid semis äratab, kui me seda esmakordselt kuuleme. Ja kui me rahvamuusikat juba teadlikult omandama ja esitama hakkame? Märtsikuu alguses olime Palmse lähedal külas Lahemaa ansambli vanima pilli ja laulumehe Riho Lemetti juures. Teil on juba üle 70 tõrjal. Kui palju nüüd sellest 70-st aastast muusikale pühendatud 11 aastaselt. Kas viiulit mängima Lennart mängis ja see oli ka poolsalaja, ega siis lubati poisikese kätte anda viiulit. Kas esimene lugu on ka meeles, missugune on juba tulnud? Ta oli üks lastelaulude pärast, hakkasin laulukooriga väga noorelt diale üheksateistaastaselt ja siis sai pidudel mängitud. Tantsulugusid, aga noh, päris rahvalugusid. Isa laulis sinna ema, mõne vana laulu. Kas te olete ise põline lahema elanik? Ja kustkohast siinsamast sündinud ja kasvanud 74 aastat? Sellest 74-st viis nüüd Rasla muusika. Et olekski huvitav, kas nüüd nendest lugudest, mida nüüd laulate, mida mängite? On ansambli repertuaariga midagi üle võetud või oli see muusika täiesti võõras? Ega ta päris võõras ei olnud, aga ta on mulle eluaeg meeldinud ikka, kui ma kooliga töötasin, ikka siga, rahvariistu. Aga kas nüüd vanadest lugudest, mis lapsepõlves kuuldud, on midagi ansamblisse? Vähe peale selle kosjalugu, see pole olnud lapsepõlvest sugu olnud, aga see oli ikka juba noormehest, kes seda laulis ja kuidas seda lauldi. Lauliseks. Mees ja mul kohe meelde ja tema oli ka kuskilt kuulnud, siit tema oli, käisin elanud Haljala kool ja võib-olla sealtpoolt on pärit oli vähe aega ära siit-sealt ojaaegselt pärit, aga ta siis mõisnik leini sealt välja, siis ta oli kullaorus kuskil pool Haljala. Kas ta seda kosja lugunid laulis üksinda või? Külastajaid ema laulis selle minule küll üksinda, siis lauluproovile veel kuidagimoodi, seal tuli lõpp. Teil on mitmesuguseid viiulilugusid siin näiteks torupillil valssi mängite ja kas lapsepõlves olete ka kuulnud niisugust mängumaneeri? Torupilli jäljendati viiuliga? Ei ole siin, ei olnud, meil ei olnud, tirin ju kohapeal üks Sagadis oli sona rätsep, see oli üks viiuli, mis minu endaga õppida seal, kus seal oli küll niisugused lood olid kõik meelest läinud, temal ei tule ja ma olen mitu korda käinud küsimas, et tütar tal elab. Sagadis. Hävinesid seal ilusad lootki rannast killummaritenskist pani silmad kinni ja kas tal oli mingeid trikke ka mängu juures küll tal oli ikka näoga, tegi igasuguseid vigureid. Vahest oli seal kõveras vahelist sirge, vahest hõiskas vahele, laulis siis, või? Mida ta hõikas? Taolist ka mõned niisugused missioonid laulutaldi. Kilu, mari tuli rannast ja ma ei mäleta kõiki pärtli kai kus sinu õemees Toomas sai, kas ei aiti randa vaikost on palju kala, sai. Möldri tütar Mai sedasama ühele laulis siis terve hulk kohalikke ja neid oli küll kostuma printsess kleidis altari kitsas keskeltläbi ei mahtunud ükski May. Nüüd mängite mitmekesi koos, sina viiulid, kandled ja veel mitmedki Pille, kas teie noor põlgas kah, mängiti siin juba mitmel pillil kokku või mängisime küll? Oma koduski mängisime neljakesti õed ja siis teine vend minust vanem vend. Aga meil kandled ei olnud meil kitarri ja mandoliini sellised pillid, viiul, millist muusikat mängisite rohkem. No ikka need, mis pidudel tuli mängida, ikka. Tantsulood. Polkat debatis. Ta on ja kas nendel tantsuõhtutel neid vanu hästi vanu tantse labajalg on veel tantsite, teie ajal lava kiil, kas oli siin mingisuguseid erilisi nimetusi kah? Sellel-Virumaad? Kuulge ma selle tilli loo järgi Virumaa KEKi tantsid kaardil promenaad ja siis sellise valdsis võtta ja nii mõtlesin, täis oli sõnuga, sellel lool mõned sõnad ikka oli ots, hüppate, karaoke, küllap põrgus põlete ja seda minuvööndiga laulis ise ka, kui mängis. Kas nendel vanadel pillilugudel olid kõigil siis sõnad olemas? Mina ei tea, kas kõik ikka ühistul sellel Massurka või kuidas hiljuti kiroliin. Sellel olid kaarti, mingid sõnad, lambaid sai surmalaud lõhki läbi katki ja kuidas jäisk Massurcasena ja lambaid sai surma? Lambaid sai Massurkas. Kas karjapasunamängu olete ise kuulnud või näinud? Igatahes sammu lähemale? Mängule nagu ei ole aga pasunat olen küll selle kõiki õhtukarjast kodu, siin naabritalus siiki puhusivad, siis mina olen päris Voskardeegaa siis tulema, nendele oli kodu kaevu külas lepakoorest tehtud niisugune pasun ja siis muidugi kulla särayusale VSS siis õhtul karioja koju tuua, siis puud sealt kostis ikka nüüd kaugemale kui tavaline hüüdmine. Kuusalu rannast pärinevat hällilaulu laulis Maimu lood, põline lahemaalane Palmse kandist. Kas vana, räägi, värsiline laul, mida teenid enamasti Lahemaa ansamblis? Laulate oli ka täiesti võõras või lapsepõlves sai ikka seda kuskil kelleltki kuuldud. See on küll minule võõras Oliver-Sten kuidagi, nii et seda jah varem ei olnud kuulnud ja kui me hakkasime seda laulma, siis see oli tõesti enne raske sai mõelda, et kuidas sellega üldse hakkama saab. Aga hiljem harjusime ikka juba ja nüüd ei olegi viga, lähed päris ladusasti. Märg. Kas karjas olin ka mingisuguseid erilisi karjalaule, näiteks lehmi kutsuti koju omavahel karjased, hõikasid? Ei, ma ikka uikamine ja käis ikka. Oli ju see aeg hästi moes, oli heinalisegi hõikasid ju? 11 õhtul hakkasid köiskamine, kui juba päike hakkas loojuma, siis üksi hõiskas ikka üht ja teine teist. Nii ikkagi. Muide, oli küll see aeg, kui mina maksan. Kuidas oma külarahvas need tekivad asjadesse suhtub andmeid kuulnud ja ansambli esinemist mitmel pool ja teavad ikka seda nii imelikuks harrastuseks. On kõiki on, kellele ei meeldi, on ka, kellele meeldib ja võib-olla hakkab hiljem ka neile meeldima, kellele need ei meeldi, kui nad seda pidevalt kuuleks, sellepärast, et neil on igal laulul on oma mõte, need hästi peab kuulama neid sõnu viis on joru aga. Kutsutakse laulma, palutakse laulma, milline laul esimene all, kohe, mida tahaks alati ravida. See laima jälle kus mina kuulen reaagitama, reagitama naeretama tühja juttudest, et kas on seda asja karastunud ka kunagi laulda, kelle käes? Noh, võib-olla tõesti ütleks mõnele selle lauluga kui, kui on teada, et keegi tühja juttu on rääkinud Huda embella muutaaži, Haaverda jälle kätte päev Salial käte niitmine toekoni toolidel tööle siis. Jumala Reia kurku küll välja, kurku külvama, kui Taivoidiootsadanud, kui sai kõik otsa saanud, siis lõin hambad varna, siis lõin hambad varna puhkama ja hookkama ka mao ja puhkama. Oi oi, oi. Selle peale rääkis, et tahaks peale pektsetakse, aga otsa tambitakse. Saadan tehtakse. Kannel on väheseid tänapäevalgi elujõulisi vanu rahvapille. Eestlaste ja teiste läänemeresoome rahvaste muusikas on sellel pillil eriline koht. Kandle valmistamisest pajatav regilaul kuulub aga vanimate läänemeresoomlaste ühislaulude hulka. Lahema ansambli vilunemaks kandlemeheks on Edgar hunt. Ta on köise kandlikkeinud. Kellelt üldse kandlemängu õppisite omal ajal. Millal see oli? Kandlemängu õppimine oli mul niimoodi, et ma pidin hakkama, tagamängija oli sõja ajal, see selline ei olnud ja siis olid noored korraldanud. Simmaniõhtu oli kutsutud ka sina lõõtsamees, Agase lõõtsamees millegipärast ei tulnud, kes lõõtspilli mängis. Ja siis toodi üks kuskilt üks vana külakannel välja ja siis öeldi, et hakkad mängima ja nii nii ma siis hakkasingi mängima, ei olnud teist teed, avastas distantsil vilets, üle kivide-kändude enese esimene lugu ja teine oli aga aga hiljem ikka läks ja läks ja juba, kui see mul lõppes, siis mullu juba mitu lugu juba tuli. Pillirühm mängib praegu üsnagi vanapäraseid. Pillilugusid küllaltki vanu, mis oma stiililt regi värsilise rahvalauluga rohkem nagu ühte lähevad. Kas muusika, mida teie mängite nüüd ansamblis, ei tundu teile mõnikord liiga niisuguse vana moelise ja igavene teile. Vot, siin on päris tõsi, mulle on ta küll kohe nii-nii igav, et teinekord igatsed vahelduseks maa, olen mitmel korral oma ansamblijuhile südamele pandud. Et enne sellele ansamblile üks teine pale ka, et ega see paha tee, kui me vaid ka seda sars muusikat teeme selle kõrval, eks vaheldus on alati ju vajalik. Aga tema millegipärast on konservatiivne inglaste moodi või kuidas öelda, nii? Täitsa enda peale kindel, ega ta ei lase ennast painutada kuigi palju. Ja see, mis me teeme, see käib meil uue nime all kollane muusika, niinimetatud siis mõnikord, kui selline õnnelik juhus on, kui ta ei juhtu proovile tulema, no küll me siis tõmbame kohe seda kollast muusikat. Võib ju nii olla, et võib-olla need kõige vanemad lood alati endale ei meeldi, aga kas neid on siiski tarvis mängida? Päeval aga ikkagi on sellepärast, et kes minevikku ei tuleta, meile, see elab ka ilma tulevikuta ja see vanamuusika ja need regivärsid, see on ikka meie rahva raudvara ja seda me tõesti peame ikkagi au sees hoidma ja, ja teda edasi kandma ka oma järglastele, järeltulevatel põlvedel, olgugi siis, et mitte alati ei pruugi teda mängida, vajaduseks peab ikka midagi muud ka olema, aga, aga esmajoones peab ikkagi väga suurt tähtsust andma sellele isade muusikale, regivärsile ja vallale rahva meloodia tallel, mis on neile nii väga omapärane ja meeldib. Ansamblis juhtus nii, et pillimehed pandi kõik laulma ja laulma vanu regi versilisi rahvalaule. Oli see ka teile väga nii ootamatu ja võõras. Oja ääres, seal, kui see esimene õhtu oma kandlega läksin, siis naised tegid proovi. Siis alguses oli küll selline tunne, et lähen õue. Ta ja Heeren nagu kõrval oli täiesti niisugune võõras ja nagu tundus kohe, et nagu nagu ei oleks meie maa lauludki praegu nüüd viis aastat mööda pidu päris ilusat kuulata. Res haukusid koerad, härjad, aukusid koera. Lammas läks laudile voolajale, rahutajaitsioloogide Remmuunele. Kanal oli kaks talle, kes ta varem oli kapslis Albekestasi kaasatus. Baasiga. Mis ratta, kui ta kotaasiaid kodana, kui nad pakuvad gaasi kodanal voila mehe tulidki törtsu teiega tonni kõrtsu tiheda kõrtsu laua peale laulusid kõrtsu laua peale, hõiskasid törtsu õlled ja lähen õlle peale. Nagu ma tean, on teilt lindistatud siiski üsnagi ehtne lauluke ja üsna haruldane laul sest tegemist on ühe üsna vana nähtusega, nimelt karjaste lauludega või isegi seda ei saa karjaselauluks nimetada. Mis laul see tegelikult on? See ei olegi laul seal lihtsalt karja kojukutsumine ja nii kaua palju, kui mina mäletan, meil ikka kodu kutsunudki lehmi, niimoodi kodu jaga. Praegu kutsun mina niimoodi. Kas keegi ansambli laulu naistest on nüüd kasutanud ansamblis õpitud rahvalaule oma lastele või lastelastele laulmiseks? Olen ikka, mul on poja lapsed väikesed ja siis ma laulan ja isegi nendel on juba laulud minu käest ära õpitud. Ja nii nad laulavad minule ka nüüd juba laulu näiteks või no kõiki ma ei julge ütelda, aga üks on see küll, et kiigu kiigu kiigukene kiigugi kõrgel, noh väike kahe aastane tüdruk juba on peaaegu mitu salmi, selge, on kodus on tütar 12 aastane, temale ka hästi meeldivad need laut. Ta laulab neid kodus. Kas laulate kahekesi ka mõnikord nii üks ees ja teine järel, nagu regilaulu lauldi? Ja oleme püüdnud seda teha. Ja tüdruk on isegi koolistile teinud. Ja kuidas koolis laulmine õnnestus? Ei pea, õpetaja ütles hektareid, hästi, oli välja tulla. Saimarcordeva on Lahemaa rahvuspargi töötaja. Kuidas teie rahvamuusika juurde tulite? Mina tulin muusika juurde käigus. Tekkis niisugune mõte, et siia rahvuspargiga niisugune rahvamuusikaansambel luua. Kuidas võiks hinnata ansambli tegevus nüüd rahvus? Pargi vaatevinklist see ansambel on vajalik, see on üks osa meie rahvakultuurist ja, ja looduse säilitamise kõrval on rahvuspargi eesmärgist säilitada ka rahvakultuuripärandit. Ja selles mõttes on ta täiesti nii omal kohal. Ja nii palju kui ma aru olen saanud, siis meie külastajatele, neile kõigile, kellel me esinenud oleme, on see andnud ka elamusi ja mõtteid ja katsub edaspidi iga jätkata seda tööd. Ansamblit on viie aasta jooksul juhendanud riivi Aasamäe Tallinna seitsmenda keskkooli muusikaõpetaja, mida sulle endale on ansambel andnud? No kõigepealt kogemusi ja, ja lihtsalt vajadust ennast täiendada rahvamuusika osas ja tunda ennast vahel võib-olla tõesti sellise suure emissioonitegijana sest see osa ju rahvamuusikast on nii ära ära unustatud. Ja kui me siis need kontserdid harva ei ole kontakti publikuga kontsertidel, kontserdid, see asi jälle nii ka enam-vähem maha saame ja, ja vahel ikka täitsa edukalt kohe. Ja siis on endal tõsine, päris õnnis tunne, kui kontserdi käigus ütleme, tuleb ABS-igasuguseid ja siis ma vahepeal seal salaja koledaid nägusid ja, ja kriisist hambad no lüüdlaks jälle valesti edasi, aga no lõpptulemus on ikka, et lõpp hea ja kõik ja mina ka vahepeal jälle, enne kui ma ütlema jõua, nakatav siis nädal aega jääb vähemalt möödena, järgmine prood läheb ja selle aja sees lahtub kõik maha ja teemaga rahulikult edasi. Ja teiseks on ta andnud mulle ja võib-olla isegi, et see on ka teatud hetkel olulisem. Noh, me oleme nagu tõesti seenekera suur ühtne pere ja noh, lihtsalt hämmastab nende inimeste selline lihtsus ja siirus ja nende loodusarmastus ja kõik see kokku teeb kohe praegusel hetkelgi selliseks hellameelseks. Lahemaa rahvamuusikaansambli viiendale aastapäevale pühendatud saates rääkisid ja laulsid ansambli juht Liivil Aasamäe Riho Leemet, Maimu lood, Margit Pallon, Emilia Kuuskla aine Aun, Külli viltrupp, Saima Gorgejeva, Heljo ja Endel Maamägi Klara ja Edgar hunt.