Hääleta internetis ära kaks. Raadioaastaid 2016. Ei kuulata raadio kohta. Raske jagada. Mis maa, see on? Siin pole ühtki mäge, metsad, lõputud ja laukasood. Ringhääling mehida piri rahvli ja saadab oma parimad laadi avastajad aasta lõpuni kestvale ekspeditsioonile. Seekord oleme Kuressaares põnevad etnograafilised avastused toovad teieni Jon Mikiver, Helle Rudi ja Margus Kamlat. Ringhäälingu 90 erisaade ärdaks levialas reedel peale keskpäevaseid uudiseid. Just nimelt vastab tõele, ma loodan, et neid kuuldakse ka ja me tõesti tuleme läbi, et me ei räägi siin ruumis ainult omaette, aga Raadio kahe eetri on võtnud üle saade nimega R2 levialas ning täna kuni siis kella kuueni põhimõtteliselt praegu hetkel kella üheni, aga siis kolmest kuueni. Edasi on Kuressaares kurekohvikus ennast sisse seadnud mina, Jon Mikiver koos Margus Kamlat ja Helle Rudiga. Tere, Margus. Tere. Tere, hele tere, kas olete valmis ja me oleme valmis, tegelikult veel, ütleme kuulajatele, kes esimest korda ja nüüd on R2 peal ja satuvad just nimelt seda saadet kuulama, siis tegemist on ringhäälingu 90 eriprojektiga. Oleme ringi sõitnud siin juba novembri keskpaigast, alustasime jõhvist, siis Viljandi, Paide, nüüd oleme tulnud välismaale, võiks ikkagi öelda. Laeva kassi kaasavat. Jon Mikiver, me leppisime kokku, et me ei hakka nõmedaid nalju tegema, mis tehti aastal 2007, et kas sa passi võtsid kaasa. Lõvi Möökles mögaga jätame 400. Tegelikult tegid sina selle passi nalja juba lahti, ise eile õhtul juba, aga see selleks, ärme tüüta kuulajaid rohkem selle lobaga, täpselt nii. Kuuma käin nüüd. Igatahes. 17 detsember on suur ülekanne ETV-st, antakse kuldmikrofon ja juhitakse tähelepanu sellele, mis on 90 aasta jooksul on ringhäälingu toimunud. Aga meie oleme tähistanud seda täiesti juba kuu aega, olles eetris siis jõhvist paidest Viljandist jah, ja sõrmedel Pärnus ning siis 17. Detsember oleme Vabaduse väljakul kella 10-st kella kuueni õhtul välja kaheksatunnine eriprogramm, aga sellest me jõuame rääkida. Täna on luubi alla just nimelt Saaremaa ja natukene täpsemalt öeldes Kuressaare. Kusjuures ma sain teada see koht, kus me siin oleme, kurekohvik minu selja taga müüakse Sander Mölderi muffineid, muffineid. Need on asjad, mida me peame ära proovima. Ja teine asi, ütleme nii, et ma veidike olen pabinas, kui päris aus olla. Kujutage nüüd ette olukorda, olen 25 aastat oodanud seda kohtumist. Ja nüüd ma nägin ta ära. Ma kohtusin Leopold iga. Ahah, selge, aga see nii nagu tavaliselt tavapäraks olnud, siis ikkagi esimeses tunnis 12-st üheni mängime ikkagi muusikat, mis on väga tihedalt Saaremaaga seotud ja ma arvan, et ei pahanda, kui esimeseks olen valinud välja ikkagi. Kuulate saadet R2 levialas alustasime siis ikkagi sellise vanaklassikaga, Ivo Linna, Jaan, Saaremaale neid kella üheni välja siin ikkagi muusikat artistidelt, kes on tihedalt Saaremaaga seotud, kusjuures tegelikult peaks uurima hiljem siin inimeste käest, kellega me juttu teeme, et tegelikult kui lasta kohe esimeseks muhu inimest siin eetris mängima, siis tegelikult see mõnes mõttes on nagu selline saarlaste saarlaste praegu näpuga näitamine. Ma olen niimoodi aru saanud, vähemalt ega ta ei ole muhu yht ei ole. Nüüd ta võib elada küll Muhus, aga ta on ikkagi läbi ja lõhki läbi mitme põlvkonna. Saarlane. Okei, võtan sõnad tagasi, aktid õigeks. Palun, ja me oleme, asume siin Tallinna linnas, jah, Kuressaares Tallinna tänaval tahtsin öelda kurekohvikusse kohvik tegelikult, kes on siin need kohalikud või läbisõidul? Läbisõidul vaevalt mitte, küll aga, aga kes on siia sattunud, siis see on lahti ja meile võib tulla tere ütlema ja võib siin kohvi juua ja Sander Mölder, ema muffinid siiani, et et kohvik on avatud, nii et me ei sega teid, kui te tulete siia sööma ja einestama. Kusjuures huvitav on ka see asume, ma saan aru, et peatsest subjazzislav Leedo majas, sest nimetasime keeruline nimi ja minu käes on meie maaleht, nii et ma ei tea, kas enam suurt suuremat mõnitamist saabki siin siin veel teha. Margus Kamlat, teie vorm siiski ma lootsin, et taastub, aga läheb natukene vist aega. Õnneks meil on aega kella üheni siin vastu panna. Aga kuna me oleme siin ikkagi selleks, et rääkida kohalikega kohalikku juttu, siis ma arvan, et järgmist lugu on suur au meil tere öelda Kuressaare linna peale ja nii, et raadio kahega Kunigalühenesid Kuressaarest ja siis kella kolmest uuesti. Bergaks levialas külase vindi piits ehk siis Tuuli rand looga soodsi Uuns, mis siis eelmisel aastal Eesti laulul kõlas, aga nüüd ma saan aru, on aeg võtta vastu esimene külaline ja, ja meil on, mul on hea meel, et meil on hea meel tegelikult tervitada, siin R2 Poppab stuudios kurekohvikus linnapead Kuressaare linnapea Madis Kallas, tere. Madis. Tere. Madis. Tegelikult on ringhäälingu inimestele ma arvan, et väga hästi teada, vaata korraks natuke mõtlema aastaid natuke tagasi ja spordivõistluste peale, eelkõige siis kergejõustiku peale. Siiski paluks Madisel praegu seda spordivõistlust, mis siin Kure kohvikus toimub kommenteerija häälega taas kord pilt ette manada raadiokuulajatele, et äkki siis ta paremini meelde palun, Vaidis? Oi, sellest on juba nii kaua aega möödas, et kaks üle kahe aasta ja ma arvan, et hätta sellega, et see olukord esiteks ta ei kuidagi ei kajasta seda, mis toimus staadionitel ja missugune olukord oli seal ja tegelikult ikkagi olles kergejõustiku sees, seal ma olin ikkagi maisel, lugesin ennast eksperdiks, aga siin ma ei isegi tea, mis seadmed ja masinad ja mis inimesed. Täiesti teine jään, jään võlgu selle. No üks inimene Marguse poolt juba ära tuvastatud. Leopold on jah, no sellest saame edasi liikuda rohkem kui tehtaks Lillemäe satub kurekohvikusse. Mitte ülearu, aga, aga ikka olen käinud kohvi, kohvi olen ära maitsnud, palju kiita saanud just linnakodanikelt ja ka tegelikult külalistelt, et selline tore ettevõtmine on siia tehtud ja mis meie puhul või Kuressaare puhul eriti oluline, et ikkagi võitleb vapralt ka talvekuudel. Madise jäme korraks selle sinu spordi kommenteerimise juurde veel mõneks minutiks tuletan lihtsalt meelde, kommenteerisid kergejõustiku ja eelkõige siis pigem kergejõustikualas, eks ole, ERR-is kunagi aastaid paar tagasi 2009 kuni 2014 ja ma mäletan, et olümpia ajal sinna sattus kohalt üks olümpia suveolümpia vahele ja ja siis tekkis Eesti meedias hull paanika, et, et miks saarlane kommenteerib, et kui palju sa seda toa hinge võtsid, et minu meelest oli see väga kihvt, et sa seda tegid ja sa tegid seda väga värvikalt ja mõnusalt. Aga oli inimesi, kellele millegipärast sinu teatab saare keel peale ei läinud? Jah, see oli tõesti Londoni olümpial ja muideks peale seda ma saingi tuttavaks ka, kui juba siin on Leopold jutuks tulnud, et siis selle selle inimesega, et, et tema nagu aastas väga jõuliselt minu kaitseks välja ja, ja ma arvan, et peale seda ma olen ka selle härraga oluliselt teisel tasandil suhtlema hakanud. Madis, mis puhul või miks sa lõpetasid kommenteerimise? Ajaline ressurss läks ikkagi, ma käisin veel abilinnapeana, käisin oma puhkuse ajast näiteks Zürichis kommenteerimas Euroopa meistrivõistlusi 2014 ja siis on juba tundsin, et sisuliselt kogu puhkuse ajama panin kergejõustiku kommenteerimise all ettevalmistus all ja siis ma loobusin, et et ikkagi selles ametis pead ka puhkama ja puhkus ei ole kindlasti kergejõustiku kommenteerimine koha peal. Milline see ettevalmistus on, kui sa lähed ühte suurvõistlust kommenteerima? Kui palju sa pead vaatama üle nende inimeste eelmised tulemused nende treeningkäigu või isegi olete selles asjas mööda on sees nii palju, et sa lihtsalt paned asjad kirja, et kui suur see vaev on? Noh, minul oli nii, et esimesed aastad 2009 2010 olin veel asja sees, sisuliselt ise veel mingil määral tegin veel tuttavad, enamik veel võistlesid aga 2013 näiteks Moskva maailmameistrivõistlused, kui ma kaks nädalat Moskvas olin või Zürichis, siis ma olin juba ikkagi eluga liikunud Saaremaale tegelesin siin juba oluliselt teiste valdkondadega, et siis oli see töö ikkagi sisuliselt mitu päeva. Mitu nädalat sa tutvusid jälle, kes on praegu sellel spordialal parimad, kes on kuulitõukes praegu naiste maailmas, seal tipud kes on vigastatud, kes ei ole vigastanud, Sa tead, et siis oli see töö ikka väga mahukas, et aga kui sa oled asja sees oluliselt lihtsam meie linnavalitsuse sise-l võib olla nii tugevalt julgeb tungida seoses sinu rolliga küll, aga kuna sulle r väike vahe tekkinud, siis nendest komandeeringutest saad sa mõne toreda loo pajatada, sest et ma võin juba öelda, et see meie ühe öile komandeeringu Saaremaal kolme väga meeleolukas on väga meeleolukas olnud. Tõesti? Jah, komandeeringuid omajagu on olnud sellel ajal, aga ma arvan, et kõige ikkagi emotsionaalne, olulisem ja, ja selline huvitavam oli ikkagi Londoni olümpia ja mina sportlasena sinna kahjuks ei pääsenud küll kuigi normi 2004 ära täitsin. Aga võib-olla sealt, et ikkagi need seesama, sellesama meeskonna sees olemine sealsamas, nii kaameramehed, helimehed, teised kommentaatorid, sporditoimetuse inimesed, et et tegelikult seesama melu Raadio kahes külas on üksteise otsa psühhoterror, streik ka kultuur, err, siis aasta autahvlis esikümnes olev plaat ning nüüd siis sinna otsa veel Chastis ja Semjon vana ajalugu kui aju friends. Me kohe teeme tänase viimase intervjuuga, enne veel, kui ma selle intervjuu juurde jõuame, siis minul käed värisevad juba selline, ütlesin esiteks, teiseks on see, et kuna meil on ringhäälingu 90 suur erisaade, siis järgmine on kindlasti ka ja seal ajakirjanikega ühes ühes hotellis elamine ja ja see jättis küll kustumatu mulje. Aga võib-olla minu jaoks ikkagi kõige rohkem ongi meelde jäänud sellised ütleme. Ning osa natuke päris suuresti võiks öelda. Daamid ja härrad, enne, kui me jõuame intervjuu juurde, siis meenutame seda. Aeri poisid-plikad, saare on see elu. Kõikidel on seltsimees, see mu poissi luuhaavand asus raha. Siis ükski soov ei käi, ei müü. Kui põnevaks ja rikkaks. Laupäev, kui sulle sõbrad külla tuule. Panna uksel jaamu hingamas rihma kõrval. Nüüd marguldist riskib sellega, et võib-olla meid ikkagi tõstetakse tänavale, nagu saade saab läbi. Ma, mul on hea meel tervitada meie vastas kohviku perenaiste peremeest Margit ja Harry, tervist. Tere. Ma muidugi väga vabandan selle eelmise loo eest, aga ma ei saa tegelikult seda teemat puudutamata jätta, sellepärast et kuna meil on ringhäälingu selline aastapäeva tähistamine, siis kaudselt siis läbi kommenteerimise tekkinud tagasiside ja, ja väga ergult on mul meeles see, kui ma tulin eetrist ära Londoni olümpial ja. Kõige suurem sõber on ikkagi minu jaoks, kes ma olen sellega üles kasvanud, väga märgiline ja ma pean sellega alustama, kui palju sa ise seda meenutada tahab ja kui palju sulle seda nii-öelda nina alla hõõrutakse? Leopoldi ei näinud tema nägu, enne oleks mikrofonid sees olnud selle reaktsiooni peale, mis see lugu tekitas siin kohvikus? Et jah, ei, ma ei ole selline tüüp, kes viitsib minevikus sorida ja, ja muidugi oli see tore aeg seda teha. Aga noh, igal iga asi lõpeb ükskord ja minnakse edasi teiste asjadega. Liialt palju seda mulle nina alla visata. Jah, ma eriti ei ole rõõmus selle üle. Ma arvan, et Margus on tänase aasta normi täis teinud selle ühe päevakorra siin, ma väga vabandan, muidugi hea, aga me hakkame varsti teid välja. Aga küsin veel korraks, mida sa mäletad sellest selle tegemisest, et mis sul meenub, kuidas asi käis ja kuidas sina sinna sattusid? Need tegemised olid alati väga lõbusad, ma sattusin sinna, ma mäletan, Lilian Põldre, kes oli selle saate toimetaja? Tuli minu juurde, ma olin vist juba siis teatris? Jah, olin nukuteatris ja tuli minu juurde ta pinnised, kas sa tahaksid ja ta täpselt ei öelnud, mis tüüp ja ja siis, missugune see võiks olla, jaa, jaa, no ikka ma käisin vaatasingi Eesti lehed nagu kohe üle ja siis, kui mulle lõin lahti õhtulehe ja seal suurelt oli vist esiuudis oli kohe see, et üks kultuuriettevõtja või tsirkuseettevõtja oli siis teinud mingi kommentaari. Ma kirjeldasin, et see võiks olla midagi suurt ei olnud noh, a'la nagu mapi Cheus oli seal need esimesed suured nukud, kui nad tulevad sealt noh, elusuuruses jaa, jaa. Ta võiks olla sihuke midagi sihuke karvane ja sootu nagu tänapäeval kombeks öelda. Aga noh, et Ta on niisugune sõber, noh, positiivne tegelane ja, ja ja väga palju sellest jutust Katus ka Raivo läbi nii-öelda selle visiooniga sellest kujust ja nii ta tekkis. Lilian kirjutas tekstid ja meie läksime number tekst, kui pikalt seda tehti kokku? Mäletad sa muuseas, seda ma ei mäleta, sellepärast et need 10 saadet, mis on praegu jäänud alles vist kui ma mäletan tehti eraldi ja selleks oli juba teine kostüüm esimest kostüümi, selle ma lihtsalt mängisin ribadeks. Nii et see haises ja, ja mädanes igat kanti. Aga see oli ikka päris mitu aastat ikka ikka ikka oli. Kas seda on üritatud, ütleme, et ma ei tea, kas viimase paari aasta jooksul on tehtud nagu ka mingeid ettepanekuid, et noh, toome selle tagasi või, või tegelikult on see, et see oli ära ja las ta jääbki sinna, pigem on öeldud niimoodi, et tead, hakka tegema sellega kõva pappi kokku, aga aga ma, et vastus on mul alati niimoodi, et kes seda enam mäletab. Kas sul ei ole vaja enam seda kostüümi selga panna, teine relv, millega, et mul ei ole pappi vaja väes. Teine rail, millega pappi kokku ajanud praegu? Ja Eestis ajab ikka kõva. Hiljuti kuulsin ühte intervjuud, kus oli juttu ühest teisest kanal2 sellisest suurest projektist, kus on ka näitajad saanud oma karakteritena hästi suure tuule tiibadesse seal kas seal intervjuus kuskilt käis läbi selline jutt, et kuna see karakter on nii kõva, see on, siis aidake mind, sõbrad välja kanal kahe suur komöödiaõhtu raames. Mulk et siis ma küll väga hästi meeles ei unune mul kunagi seal tribüünide all oli selline pressikeskus, seal olid suhteliselt pimedad ruumid ja siis, kui ma selle lahti tegin, siis ma küll võpatas. Kelle nime ma ei saa praegu öelda, sest et me oleme väga kaua kurekohvikus. Aidake mind, keegi ei aita, noh, väga tore, onju. Küllap just kõlas vastus, et nende kellapile tuleb ka näiteks selliseid pakkumisi, et ole hea mees karakterist saada meile nüüd linnavalitsusele jõulutervitus või selliseid nii-öelda esinemisi, kui palju sulle neid linnapea vallavanemana siis tuleb? Mul tuleb päris palju neid ja hommegi on. Samas Saare peal saame kokku. Vallad inimestega siis uue valla inimestega ja, ja vana valla inimestega. Aga ei, neid pakkumisi on päris palju ja ikka poliitikute enda tasemel, mitte see, tulge meie klubisse rääkima, vaid. Meil on siin vallatöötajad ja endised vallavanemad ja et kas sa tuleksid ja esineksid ja ja noh, muidugi ma tulen, kui kutsutakse. Ja ma ilma rahata ei tule muidugi. Ja isegi ma ütleks, et, et üks ministeerium kutsus jõulupeole, siis ma mõtlesin küll, et ei, ma ei taha sinna minna ja siis ma et huvitav, mis seal toimunud on ja, ja see on jäänud mulle tänaseni päevani väga ergult meelde ja ja eks selliseid raputusi on, on teisigi olnud, kus keegi on võtnud sõna ja kas ergutan, saaremaa murrak ost, mingisugune sõnaval praegu jäi kõrva või ma eksin? See on tavaline nipp artistidel, kuidas ei öelda, siis on see, et ütle niisugune summa, et nad ei ole nõus maksma, õnneks nad ei olnud nõus maksma. Ma pean nagu varanduse tegemas, ei ole Endel kellad seal hoopis teisest, kastsin Herbet ving, sõbrad, kuidas nad selle peale Herbert hingan? Ma täpsustan veel sellega, üled tegelikult mainisime paari sõnaga ka sulle kadus ära, et, et see seriaal kanal2 seriaali, millest praegu juttu tegime, on naabriplika seriaal. Tegelikult ma ütlen kuulajatele noortele kuulajatele, et tegemist on ikkagi Henry kõrvitsa Genka isaga, kellega me räime. Aga nüüd kohviku perenaise juurde Margiti juurde, Margit Kõrvits on siin minu vastas ta remargid. Tere. Tegelikult on see, et Te olete tulnud, ma saan aru, ära siis ikkagi ka tornidest pealinnast siia saare peale. Mis pagana põhjusel? Tallinn Me tundsime Tallinnas on selline asi, et tehtud, nähtud oldud ja me oleme mõlemad sündinud seal üles kasvanud mitut põlve tallinlased paljaks varastatud, mitu korda paljaksvarastatu ühtsumit aitab närvid kaotanud kõik asjad. Tallinnas ka senine linnaosa, ütleme siis nii, kuhu ta nagu oma jalga ikka ei astu, sest et on kopesseskast. No kalamaja nüks. Okei, astume küll oma jalaga sinna ka tegelikult sellest kohast on tõesti kobee, sest noh, mina olen seal sündinud ja kasvanud ja mina olen elanud tänaval mingi marginaali sool soo tänaval enne sõja alguse kuuliksaini ja, ja mu mu elu unistus oli sellest getost pääsemine enam juba minu ja elu viis mind ikkagi nagu mitu korda veel tagasi ka sinna juba minu ema ütles, et elasin luise tänaval sinna allapoole. Ta ei soovitanud minna, ütles, et seal võid peksa saada. Aga see kohvikuplaan siis, kui te jõudsite, kui te tulite nii-öelda siis mandri pealt ära saare peale. Kas see kohvikuplaan oli ikkagi suht kohe paigas või? Lõbusalt puusalt siin oli väljas silt, et see koht on rentida ja, ja noh, ausalt öeldes me käime ju, oleme käinud 21 aastat Saaremaa vahet nagu suvekoduna oleme pidanud seda teises teiseks koduks ja noh, aastatega aina rohkem siin oli lihtsalt väljas silt, et rentida ja siis me mõtlesime, et noh mis siis ikka, et kui me nagu ära kolivad, midagi peab ju tegema, eks ole ju, et sa nagu oma erialase tööga ja siin eriti laineid ei löö ja siis tulebki teha lihtsalt head kohvi saada ja me tahtsime head kohvi saada ja puulusikaid ei oska voolida päriselt ja Muhu pätte tikkida, nii et ma just tahtsin küsida ei ole. Ma ei ole nagu keeleekspert, aga olles siin sündinud, üles kasvanud, siis ma ei tea Märgid, mis see hea kohvi on, mina ise kohvi ei joo, et äkki sa saad mulle kirjeldada, et ma järgmine. Ma pean kohvi pakkuma siis ma nagu enam vähemegi adunud kohvi pakkuma naas, on oluline erinevus, eks ole, et kas sa pakud seda kodus või pakkuda seda kohvikus, on ju, kohvikus on ikkagi see, et uba, kuidas ta röstitud, et kui ta, milline masin sul on ja, ja hea vesi peab olema, Kuressaares on imehea vesi. Ja noh, on mingisugused väiksed nõksud, aga kui sa kohvijook, kes joob kohvi, saab aru, et hea espresso on kõige alus. Te kuulate raadio kahte raadio kaks on Kuressaares õige pea, jätkame Margiti hariva jutuajamist eks selle ülevaate mulle meeldib see viimane küsimus. Kas sulle seoses selle spordiga, kuna sa olid seal nii tihedalt sees, tekkis ka see üleküllastusefekt, mida ma olen kuulnud teistelt inimestelt, kes on sporti kajastanud. Et ühel hetkel taaskord, et keegi jookseb maailmarekordi, siis saad niimoodi, et aga ma olen seda ka kolm, neli, viis, kuus korda näinud, et see ei paku enam selliste fooriat. Alates. Muusika, Jon Mikiver, muusika seal oli XX terad on paari karm kurjem. Ma natuke uurin kohvik aru ka, sest ma arvan, et see on selline fantaasia, mis hästi paljudele inimestele mingil hetkel pääst läbi käib, et ah, teeks teeks oma kohviku. Vaata, kui lahe see oleks on ja millised on ühe kohviku selliseid esimesed päevad, mäletad? Oh, need olid täitsa meeleolukad, need esimesed päevad me avasime ikka niimoodi kohvikut, mul polnud õrna aimugi, mida tähendab üks kohvikupidamine ja sellepärast valdkonnas tegelikult nii et see esimene kord ikkagi on see kõige efektsem, kõige rohkem emotsioone pakkuv ja kui, kui näiteks olin näinud juba poldi esimese teise maailmarekord ära ja olümpiavõidu ja maailmameistritiitlit loomulikult järgmised enam nii suurt emotsiooni tekkinud. Et ma ei ole ei kokandusega ega, ega mingi sellise restorani või kohviku pidamisega kunagi kokku puutunud, onju ja esimesed päevad olid tõesti meeleolukad, me leidsime viimasel minutil endale siia kaks tüdrukut, kes on juba teist hooaega tööl ja ikka sahmisime mõnusalt siin mõnusalt sahmisega. Kas ta läheks klassikaliselt niimoodi, et avamiskuupäev oli juba välja öeldud ja siis ütleme põhimõtteliselt minut enne avamist ka viimane nael sai sisse löödud. Või ei mõtle küll, aga meil oli nagu see, et meil ei olnud nagu väga stressi sellega, et me lihtsalt saime need ruumid kätte, värvisime need üle reklaaminud ja mõtlesime lihtsalt teeme uksed lahti. Varna lähenemine, mis seal siis ikka toetaja, me tegime veel kohvikoolitus endale ka kiirelt ära, et see põhiline on see, et inimene saaks nagu hea kohvi ja et ta selle meeleolu viby saab ehk võib-olla niiehknaa. Ja kui me promome ennast nagu kohvi kohvikohane, et siis noh, see on nagu kõige alus, eks ole, ju ülejäänud tuleb iseenesest, kuna neid kohti siin Kuressaares ringi kõndides tundus, et on ikkagi üksjagu juba nagu seeni peale vihma. Et kui kiiresti inimesed teid üles leidsite, olete küll tõesti hea koha peal on kesklinna südames Rephandustangi linna südames, onju, aga kui ruttu inimesed hakkasid, olete kaupa käima? Noh, fooride kaupa, et fooride kaupa on siis, kui on turismihooaeg, on ju, et siis tulevad sellised seljakottidega lihtsalt nagu turistid, kes koperdavad siis et natuke ikkagi võttis aega, et see kõik võtab aega, et kohalik kohe-kohe jookse ja võib-olla liiga uuenduslik kontseptsioon ja mis iganes seal on püsikliendid isegi teispool lahte ja välismaalt, kes käivad iga suvi näiteks Saaremaal ikka astuvad läbi. Vaatan jah, teil on püsiklientidele oma sein lausa ja see on ju nii paksult täis neid kaarte, et selles mõttes tunneb, tunnen mina, muret teil ei ole? Kusjuures on mul tekkis selline küsimus, et et alustada äri siin Kuressaare kesklinnas, et kas see mõjutab riski peale minek ei ole, ma saan aru küll, et turismihooajal suvel ma kujutan ette, siin käib väga palju inimesi, aga mis edasi saab, et kas see kokkuvõttes võidab, tahab tulla nüüd Saaremaale äri püsti, maa tahab ka linnast ära tulla, et et kui palju sa pead seal riske võtma? No minu meelest kõik võtavadki siin kogu aeg riske, et ega see on ju täitsa hulkuva kuuliga sihtimine on siin ju kunagi ei tea, et kes tuleb, et noh, võib-olla siin mingid toredamad kohad nagu Kuressaare kursal võib-olla saab teha mingist planeerimist, kuna neil on nagu ruumid ja suured üritused ja nii edasi, onju pakkunud. Aga, aga see ei tähenda, et selle ala vastu, sest alati tulevad uued staarid peale uued noored, uued, need, keda tahad jälgida. Et me oleme ikkagi nagu selline, ma ei tea elustiili, kohakene lihtsalt nagu mõnus, astud läbi, võtad kohvi, räägid külajutud ära ja lähed edasi. Mis see kõige kuumem külajutt siis on, kuigi Kuressaare linn siiski? Mis on kõige kuumemast oli ka, ja? Ta või? Ei, see läks vinni, Raul käis ükskord siit läbi ja, aga ei, aga ei oota just niimoodi. Jälle see jusse, et rääts üldiselt oma aja ja ja siis tee, mis me tegime eile otsisime, kelle hambaid taga ja ühed Ammadele. Ants kaotas hambad ära ja. Ja ei ole vaja, terve õhtu ju ei leidnud neid. Nii vanadel poed ja neid on nii vana, et tal polegi neid hambaid enam vaja. Vot niukesed uudil on äge ja noh, kõige ägedam lihtsalt see, et Tallinnas ei oleks olnud mitte kunagi selliseid emotsioone. Siin on tegelikult me oleme aru saanud, margitata tegelikult oled, meil ei olnud, kõik on siin viie minuti kaugusel, eks ole. Igale poole lihtne minna, aga kui nüüd tulla ka siia elama, näiteks, et ma olen nagu täiesti ma lähen vaimustusest Kuressaarest, et ma pean ütlema, hiidlastele on Hiiumaal hästi palju käinud, Kuressaares hästi vähe? No midagi ei ole öelda Kuressaare praegu hiinlastele Hiiumaal ikka täiesti suurelt pidev. Selline areng on ju igal spordialal. Ära teinud, ütleme kärnale, et kõigepealt see, et mida sinna teha näiteks noorel inimesel, et palun, kui ma tulen siia elama soetanud, alustab sellest, kas sind kinnisvara on Ma küsin selle Helle sinu küsimuse ära, kuna seda ise küsinud hirmsasti ootasin, kuid nüüd telefonikõne Eesti meedialt. Kanal kahelt ja helistaja tuleb helistajaks saanud Marko Kaljuveer ja kutsub sind. Palju mul aega on. Leiame mõne aja. Siin ongi nüüd varamp päriselt olemas ja kõige naljakam küsimus, mida meile kogu aeg esitatakse või vaadatakse meie poole. Te tulite ära, mida te teete, see on nii kaugel, seal on nii igav. Siin ei ole nagu mitte midagi teha. Siin on nagu absoluutselt. Kõik võimalused, me ei ela 81. aastal on ju, siin on nagu kõik võimalused olemas. No ja siin on tegelikult, on siin. Noorele perele on selles mõttes, kelle töökoht on läptop, sellel oleksin väga palju teha, siin on lastele metsikud võimalused, alles eile tehti meil päev otsa ekskursioon ametikoolis, seal on niisugused õppimisvõimalused suurepärane ametikooli disainimajakas, mis tulge õppima, noored siia all ei tasu pulatu, igasuguseid asju võid õppida, et. Ja pluss veel kõik need gümnaasium, need staadionid, need tennis, alli, spordi, sportimisvõimalused, kõik olemas. Mul on tunne, et me pärast natukene aru andma, et kuidas nii hästi on läinud selle Kuressaare. Siin on elupaiga. Kuid ma ütlen ühe vea, ma olen siiski ta ära tuvastanud. Oi, inimesed, kes siia tulevad, need ikkagi räägivad sellest, et kuidagi seda aega jääb päevas puudu. Et oli üks mees 13 tundi, teine ütles, et temani tuli ei loe, aga puudu jääb teile tundub ka, et ikkagi nagu mina võtan aega, vaata, kui sa tuled siia elama, siis on selge see, et see on palju keerulisem see hakkama saamine kui Tallinnas, ehk siis sa pead endale nagu kogu aeg looma seda tööd ja sa suured hirmus lood seda nagu kogu aeg nagu natukene nagu üle, onju. Ja siis oledki nagu hõivatud, aga see on ka ainukene võimalus, kas sa tahad nagu saada seda privilegeeritud olukorda, et sul on tasuta parkimine ja kõik asjad on viie minuti kaugusel ja kõik on nii turvaline ja sul on restoranid ja ja muusika ja teater ja kino ja kõik on olemas. Me hakkame teiega seda juttu ajamas siin kokku tõmbama, aga meil ühiselt on ühed õnnitlused edasi anda ja me paneme ka ühe soovi loosi ja kes alustab järgmiseid suveolümpiamänge kommenteerima. Kergejõustikualasi võtad, võtate selle pakkumise vastu? Sellepärast et neil vist ei ole seal väga palju praegu mingil kedagi. Ma ütleks nii, et. Me tahaksime Harryga tervitada. Karl Villem kõrvitsat. Palju õnne, Karl Villem, pea vastu oma ema Marise ja isa Henry. Me ühineme nende õnnitlustega Henry ja maris, palju õnne teile kui ma 2012. aastal kandideerisin EOK presidendiks ja ma ütlesin seal väga selgelt Postimehe ajakirjanikule, et et ma ei kandideeri küll kohalikel omavalitsustel ilma linnapea, kandideerisin, et seetõttu ära kunagi ütle iial, et mine sa tea. Me jätkame õige pea Madisega siint Kuressaarest jutuajamist. Nüüd. Neid. Ei. Ikka vaevleb lehistega. Arvaks levialas on sel nädalal Kuressaares. Kuulata raadio kahte. Ja muusikat nüüd ansamblilt võrr. Te kuulate raadio kahte kõlamas on kiitkuudi koos paralleel Viljandiga kloonimeks Surfen mõeldes ikkagi Topher Koidula sellepärast et kohe peale aga teatepulga üle ning doktor Koit kella kuuest kaheksani lajatab teile piidiga piidiga ja veel kord piidiga. Super sissejuhatus Mikiver meiega siit kahjuks. Kuressaarest me hakkame oma saadet kokku tõmbama. Ma tuletan raadiokuulajatele meelde, meile me järgmine reede oleme Pärnusse ja teeme saadet sealt siis kokku neli tundi R2 levialas ja see ei ole veel kõik. Suur finaal on 17 detsember Vabaduse väljakul kella 10-st kuni kella kuueni õhtul. Kaheksatunnine erisaade, ringhäälingu 90 ja etteruttavalt võin öelda, et meile tulevad külla raadio- ja telelegendi just nimelt armastust. Saatejuhid üks minut on jäänud praegu meil lõpuni, kuidas me selle kokku võtame? Mina ütlen, et suurepärane seda küll, aga ma ütlen, et meie panus Jon margus kure kohvikale oli täna ikkagi ka märgatav. Nimelt lisaks kliente tulid siia seda lisaks saarte Häälele käib arvatavasti siin kohvikus nüüd ka meie maa. Kusjuures ma pean ütlema, Jon Mikiver, ma ei tea, kas sa panid tähele, vahepeal, aga meile lubati, et kui me siia jääme, et me saame ka pruudid palga, ütleme nende kauba pealekauba peale. Ma loodan, et minu pruutses ei kuula praegu Tallinnas. Mõtlen, et mis asja. Ärme laseme. Ja aga lõppsõnade andmeil jäänud, kusjuures me oleme aru saanud, et okei, lepime kokku, et siin on teatavad siis kõne iseärasused meiegi keeles defektid, eks ole, alustame sellest ööst ja ööst, aga tuleb välja, et tegelikult on üks veidrus siin veel, mida me täna teada saime, kuulake nüüd hoolega, ma esitan ühe küsimuse ja, ja kuulake, kuidas siis inimene sellele küsimusele vastab meie ioniga Hellega täname ja kohtume teiega siis juba siin, raadio kohe eetris. Järgmisel reedel. Küsimus on väga lihtne, kuidas me ennast üleval pidasime, Elizabeth, kes siis oli meil kohvikus hoidis silma peal lettidega? No seeginaaning Te, kuulate saadet R2 levialas, meil mängib selles tunnis ainult Saaremaa muusika praegu hetkel taustal mängimas ansambel võrge, loo nimeks Ragnotti. Oleme Kuressaares kohvik kures ning külaliseks hetkele linnapea Madis Kallas, keda tegelikult raadiokuulajad juba teavad rohkem läbi ERR-i, aga nüüd siin kohalikud kindlasti läbi linnapea ameti madis, enne kui me selle linnapea ameti juurde jõuame, mõtlesin võib-olla natuke räägiks sellest, et tegelikult oled sa ju ka teinud kõvasti sporti, käis meil siin eelmises jutus natuke läbisem? Nohjah võib nii öelda küll, et omajagu tunde on staadionitel ja võistlustel veedetud kui 90 üheksakümnevõistluse karjääriga alustasin siis 2008, tõmbasin sellele joone alla ja niivõrd-kuivõrd edukalt, et vähemalt ei kahetse midagi. Aga see maagiline piiride ületamine, mis puhul joon alla tõmbasid, kas tulid muud huvid peale või sa said aru, et sul ei ole võib-olla pakkuda või seal rohkem ei tule, lihtsalt? Tegelikult kolm, võib öelda kolm põhjust. Esiteks oli see, et ise enam ei nautinud seda protsess, et ikkagi iga kord ma läheksin vigastuste najal või vigastustega koosseis võistlustulle. Teiseks ma tundsin, et ka ma ei suuda pakkuda ei publikule ega televaatajatele ega ka kõigile toetajatele seda, mida me ise tahaksime pakkuda. Ja, ja võib-olla viimasena see, et, et ikkagi mingi aeg selles rattas oli, seal on täis, et nii vigastused ei oleks ainuke põhjus olnud lihtsalt ise, nagu selline moraalne vaimne väsimus ja, ja uued väljakutsed olid oluliselt atraktiivsemad. Madis, oled sa nüüd üks nendest, üritaks Eestis hulludest sportlaspoliitikutest, kes siis vabal ajal võimalikult palju, kas sõidab? Aga jookseb pikki vahemaid või teeb midagi muud selliste füüsiliselt aktiivsed. Ja, ja ma, ma olen ka väga hästi, tean, kellest käib jutt ja kes need hullud Eesti poliitikud on, siis mina ütlen nii, et olles ikkagi noh, peaaegu Euroopa meistrivõistluste tasemel ja nii sise- kui välisja olümpianormi täitnud sportlane, et ma arvan, et mina tegin omad sportimisel sellisel tasemel ära, et seetõttu minul seda nagu sisemist põlemist ei ole, mida siin võib-olla mõnel eksministrid oli. Madis, sa oled tegelikult väga palju asju jõudnud juba elu su teele veeretanud väga palju huvitavaid asju ei saa üle ega ümber ka sellest, et 2012 ja Eesti olümpiakomitee olümpiakomitee presidendiks üritaks saada, mis põhjus see oli, ta sinna tungisid, mis vajadus oli? Kui, kui päris tagasi vaadata aega, siis ega ma isegi aru ei saa, et kuidas selline otsus täpselt tulijate nüüd, kuidas 2016 aastal siin ennem ennem praeguse presidendivalimisi nii Jüri Ratasega kohtudes temaga mitu korda, kui Urmas, Sõõrumaaga ja, ja ka ja ka teiste kandidaatidega, siis, siis ma isegi imestan, et ma noore mehena neli aastat tagasi sellise väljakutse vastu võtsin, aga ju mul oli aega. Jumal oli see õige hetk just käes ja tegelikult eelmine amet siis maavalitsuses, kus ma olingi spordinõunik sisuliselt, et mul oligi seda ütleme, ajalist ressurssi tegeleda sporditeemadega süvitsi ja sealt oli ka väga hea seda hüpet nagu teha ja proovida kas toona või seal ka mingi selline olukord, et sind häirisid konkreetselt mingisugused punktid juhtimises on või mis iganes, et sa said aru, et pagan, et kui ma nüüd ei sekku, et siis asi jääbki sinnapaika, absoluutselt, et tegelikult oli neid, neid kohti oli väga palju ja isegi minu programm koosneb täpselt 100-st punktist ja seal oli väga täpselt välja toodud üle 100 lehekülje materjali, mis ma lõpuks valmis kirjutasin ja et väga palju asju, mis häiris paljudest nendest on jäänud samamoodi nagu siis, aga on ka õnneks asju, mis on läinud oluliselt paremaks, nagu näiteks, mis, mis sind häirib mind tol ajal häiris kõige rohkem see, et kuidas jagati erinevate, et alaliitude ja erinevate organisatsioonide vahel sporti minevat raha ja seal oli ikkagi seda poliitilist ja teatud tutvustest tulenevad. Selliste kallutatus niivõrd palju. Ma julgen küll väita, et tänasel päeval on oluliselt paremaks läinud ja, ja eks eks neid siis see oli veel, et kasvõi see, et miks peavad maksma ettevõtjad oma töötajate treeningute eest veel lisaks siis erisoodustusmaksu, et kas seda ei saaks kuidagi ära kaotada, et noh, nüüd me oleme jõudnud sinna etappi, kus lähiajal ka kaotatakse ära, et sellised ütleme asju, mis häiris, oli tol ajal loomulikult väga palju mis on hetkel Saaremaal kõige populaarsem spordiala, millega inimesed tegelevad. Kui võtta harrastajate arvu järgi, siis nii nagu igal pool mujal Eestis, on see ikkagi jalgpall just noorte hulgas, aga meil on väga populaarne ka võrkpall. Ja mõnevõrra vähem, võib-olla korvpall. Et individuaalaladest võib-olla siis vanast ajast populaarne minu enda ala, kergejõustik kindlasti merelise saarena purjetamine, jalgrattasport et suhteliselt laia spektriga, aga noh, on ka alasid, mida absoluutselt meile harrastada, näiteks käsipalli null et noh, mingid alad on ikkagi teistest piirkondadest. Sa siin enne Margus juba rääkis ka sellest samast nii-öelda hüppeplatvormist spordis siis poliitikasse ja enne kui sa rääkisid spordist vot niimoodi aru, et sa otsustasidki selle hüppe teha, sellepärast et spordis sa tundsid, et sul ei ole justkui rahval enam midagi pakkuda, mis tähendaks seda, et kui sa läksid poliitikasse, sa tundsid, et sul on siis midagi rahvale pakkuda, mis asi see oli, mida sa tundsid? Tegelikult ütleme kõrvalvaatajana, ma nägin ikka iga päev ka Saaremaa ja Kuressaareelus neid valdkondi, mis teha paremini ja just sellest vaatevinklist, et kui siin ennem ka keegi ütles, et, et Saaremaa ei ole ikkagi ainult vanade inimeste saar ja siin on ka väga palju noortel midagi teha. Et minu nagu enda motivatsioon oligi see, et kui tulles 2009 Saaremaale tagasi, et mismoodi tuleks veel samamoodi minuga koos siin gümnaasiumi lõpetanud noored tagasi, mida nad teeksid mida nad saaksid siin teha, mis on, puudusin tegelikult neid, neid asju. Ma arvan, et ma olen ka suutnud väga palju juba ellu viia, aga kindlasti on veel palju teha. Te kuulate raadio kahte raadio kaks saab eetrisse Kuressaarest. Meil on külas Madis Kallas. Linnapea Me jätkame temaga kõigepealt. Ma olen igavene pubekas, mu elu ettearvamatu, ladus hetke kaanil seljalt rööpamis, riided, emal paali astentaatikas jälle Ristnas kaelast saadik praali, apoletan hingel puutult, Kulymost saab, Jako muld, võib-olla paistan ka sinule. Lõpuks sul siis seletan narkkuks sul olen meetodiga v sündinud madalala teel nagu revolutsioon, Mosees ürgne geen, mada näectioni. Joovastus, mis tõstab ajurakkudes registris kolm käes, no koalitsioonide ees ja vahepeal papintsi mitte midagi, ma mõtlesin, mis probleem rohkem veel, kui sõnas selgeks teedele, riismeid. Raiusid sünnist saadik, terrorist loobib granaadi, kehtestanud üksikkandidaadist rahvasaadik, rivaalil valvurid ja okastraadid, mul karistussalk jalul, parasaare põrgu, teadlik, ettevõtlik naga, seitse rohelist taastad tänasest saadik. Las murenevad mälestused laseb minna, taadil, energia voolab edasi, rändab Nipernaadi. Taks, uhked mauh käisid, ent apostlite vaesuspiiril vaimne vaadik kastisid, lämmatab selle lõksuga mo. Kas kätte saadi lust ja lillepidu, nad ei saa. Sade elu lõpuni plaani päiksetuul praenurk 135 kraadi, ta on ilus, kuulab molu targuta Beatroobimaadlegi trappima, tegi trahvi trahvima. Ärbaks levialas on sel nädalal Kuressaare. Täpselt nii, see vastab tõele. Kõlase Okimriin nagu Kristel Aaslaid, audio hoolik, me mängime siin vähemalt kuni kella üheni ikkagi ainult Saaremaale artistide muusikat. Loo nimeks oli ma tõusen lendu ning meie mina, Jon Mikiver, Margus Kamlat ning Helle Rudi oleme ennast sisse seadnud Kuressaarde kurekohvikusse ning jätkame juttu oma külalisega enne veel maalib väikese pildi sellest, mis toimub praegu Kure kohvikus. Sellepärast elu keeb. Me oleme käinud ka varem erinevates kohvikutes saadet tegemas, aga nii palju rahvast ja melu ja elu pole varem meie silmad näinud. Siia mahub veel, kusjuures ma pean ära ütlema selle, ma pean selle ära, ütlen vabandust, palun. Meiega liitunud kohvikute Sander Mölder ja ema ja vanaema. Ma võtsin praegu Sander Möldri pildi, Vildede, kas on, ikka vaatan ja on ikka veel. Nii, et tervitused Sander Mölderile, kui ta kuuleb, praegu ma tutvusin ta emaga. Seal on miskipärast mingisugune teema nende emadega. Selliste tugevate kunstniku enda ümber ei tea, aga meil on külas ka veel linnapea Madis ja madise tegelikult uuriks sinuga, sa oled läbinisti lõhki siis Saaremaainimene ja sündinud Saaremaal üles kasvanud, Saaremaal koolis käinud, aga vahepeal 10 aastat siis hariduse ja spordi tõttu Tallinnas veetnud. Ühesõnaga, ma saan aru, et mitte selle sellepärast ta ei ole nii väga siin, et sa lähed Kuressaare linnapea vaid seetõttu, nagu meie linnavalitsusest öeldi, et sa oled populaarsuselt kolmas linnapea, vähemalt Eestis, kes on rahvale südamesse pugenud oma tegudega läbi kajastuse, siis ma sain aru. Ahah, jah, tehakse küll igasugust imelikku statistikat, aga jah, ma ei oska seda täpsemalt kommenteerida, et et miks see nii on, et mis need igapäevased teemad on, millega sa hetkel tegeled Kuressaare linnapeana? Vaadates sisuliselt ükskõik kuhu siis, et teed vajavad remontimist, ehitamist, lasteaiad lastega lastega seal tegelemist, et õpetajad oleks olemas sisuliselt personal kanalist kuni ehitusteni kuni erinevate toetusteni projektideni. Et tegevusi on seinast seina, et see valdkond, mida, mis käib minu laua pealt läbi Nii on sisuliselt ja otse käärt ei ole. Üks teema, mida sa eelmises leidub, mainisid. Et sa tahtsid teha niimoodi, et need noored, kes siit Saaremaalt käivad korra mandri peale koolis ära või isegi kaugemal, tuleks hiljem Saaremaale tagasi või siis Kuressaare tagasi. Kuidas sa sellega oled tegelenud linnapeana? Ennekõike olen ikkagi proovinud enda jaoks selgeks teha, mis on reaalne, et, et keda meil on võimalik siia tagasi kutsuda ja mis on need ütleme siis otsustamise punktid, et miks üks noor, kes on siit ära läinud, näiteks ülikooliharidust omandama, et et mis on see nagu tema jaoks kaalukeel ja, ja õnneks neid. Neid sisendeid ma olen juba piisavalt saanud, et miks paljud 30 35 aastased, et inimesed soovivad tagasi tulla, et, et seetõttu on, millega tegeleda. Ma käisin käest küsida, miks, miks tulevad, et mis nad, mis nad soovivad tagasi tulla? No ütleme laias laastus öelda, et Saaremaal on lihtsalt nii hea elada, aga, aga mis see hea on, see tegelikult on see, et me oleme kõige turvalisem maakond Eestis. Meil on, me oleme piisavalt suured, meil on olemas kõik vajalik huvitegevuseks, kultuuri alaalaseks, mitmekesisus, eks meil on olemas piisavalt ettevõtteid, kus head tööd saada, et tegelikult me oleme täpselt paraja suurusega, hea ja turvaline linn. Ma võib-olla teen natukene liiga, kuid kui meie eile õhtul kõndisime mööda Kuressaare Sis öiste vanalinna tundus niimoodi, et ühtegi inimest ei näinud, et kõik olid oma kodudes ja ütleme pehmelt öeldes välja surnud, natukene kummituslik, isegi kuigi jõulutuled paistsid väga ilusti välja, kuuskan Kuressaares väga vinge, pean tunnistama. No paljud sellepärast just Saaremaale tagasi tulevadki, et nad on tüdinenud sellest meeletust rahvamassist Tallinnas ummikutest, kuritegevusest ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult see ongi üks meie võlu, et sa saad siin nautida ka sellist. Kus te rahul, millal viimati oli Kuressaares ummik? No sellised paarikümne sekundilise ikka aeg-ajalt tulevad. Täna täna oli üks aga seal inimummik, ma saan aru siis, kui inimesed oleksid ooperipäeva pileteid, siis oli seal ka põhiliselt ummik. Kohvis vähemalt naerab. Väga hea nali, Jon Mikiver. Madis, hakkame otsi kokku tõmbama, tegelikult nüüd sellise mandriinimese jaoks, et ma pean ütlema, et minul kokkupuude Saaremaa saarega on väga nadi, et ma olen vist kolmandat korda elus Saaremaal ja Kuressaares vist teist korda, nii et praktiliselt ikkagi algaja, et sellised märgilised asjad oleme pigem Kuressaare kohta, mida nagu võiks või peaks teadma, et mida sa välja tooksid? Ennekõike ma tooksin välja võib-olla need sündmused, mida ikkagi tuuakse esimesena, et eile just oli järgmise aasta ooperipäevade selline avalöögiüritus siis meil lõpetasin. Pikk ja pime oktoobrikuu, kus olid Saaremaa ralli näiteks? Loomulikult meie kultuurimälestised ja olulised turismiatraktsioonid nagu Kuressaare piiskopilinnus ja, ja ennekõike muidugi need rõõmsad ja head inimesed, kes teid siin alati ootavad ja vastu võtavad, sest tegelikult meil on, mida teile pakkuda jah, et ma tegelikult nõustun sellega need rõõmsada, head inimesed, me oleme saanud selle osaks juba. Küsime konkreetselt siiski, meil tuleb need kaks tundi vaba aega, sellepärast et järgmine eeter algab kell 15 15, mis me peaksime tegema? Üks asi ütlemine, Madis. Ma soovitaks lihtsalt jalutada mööda Kuressaare ilusaid tänavaid. Me teeme seda. Aitäh. Meil oli külas linnapea Madis Kallas. Aega veel, et luu toodad, need iilid voolata laadset tervikut osadeks leidnud oma tee, kui soov on, tee selged plaanid, midagi kerget ei saa. Minut Eeveedeegaadi enne kui avada plaani, tabavad gaamigribalita kärmed fraasi. Vaatan üle plaani sõidan 280 saarest tingituteks teemani Tanelu mängerbiidilase mis leiab aset Tartus kanda kinnitada spontaanselt, millal ta, et pooleni poeg omavahel vaid ka ei pane. Iga kord üllatab. Värske nägu. Oledki ägedad. Ei tallariimivad, ta tuleb ja ta tuleb ja ta ei ta Allariimima meeleonu tahab ainult, mida ta ei dollariilivad, ta tuleb. Ilmtingimata ei dollariinimata järjekord järjekordselt konnaku kuulunud. Saada puuduv pusletüki paika, sõrmed epiteel valmib kõige rekvisiit tarvis. Õiged sobi meelde, seisund on üles leitud. Teedilemis pinal peitu suvaline sõiduvahend liistude vahel puit seitse. Olete. Alged Jaloogid, need valed lubade kvootide sobitades pikud, sooritame, plaanitu, midagi ei looda, et hõbekandikul läheb neile, kes teine vaid paigutada, need Leiltel sellisele ei vaibu, kel on aimu, mida protsent ma pea soov, et need neli diad vaip jääks sulama. Allar Iirimaalt ja tuleb ja tuleb ja ta ei ta Allariimimata meeleonu, vaatab ainult, mida tahta. Itaallariimimata tuleb väljendada ilmtingimata. Ei dollariimivata järjekord järjekordse tegemata. Te kuulate raadio kahte saadete R2 levialas, esimene tund, nüüd hakkab ennast vaikselt kokku tõmbama, juba, kõlab praegu hetkel veel taustal krik korda, Faib lups-lups vist ikkagi Saaremaalt vähemalt minu teada pärit ei ole, aga krik kindlasti peaks olema ka Saaremaa väidetavalt kõige kiirem räppar loo nimeks siis ilmtingimata ainult jaam ja tegelikult me just nimelt selleks korraks on selleks korraks anname otsad üle Tallinnale, aga me tuleme tagasi kella kolmest ja kusjuures me nagu me siin mõtlesime, me lähme Kuressaare Kuressaare peale kõndima, eks ole. Me käisime eile õhtul ka Kuressaare peal kõndimas kõndimas käinud, ei olnud, me leppisime kokku, et me ei tee neid nalja. Vabandust, seen kaks kaebaja nagu üle saanud sellest, et see suurlinna šovinism tuleb meiega igale poole kaasa, ükskõik kuhu me läheme, ükskõik, mitu korda endale sisestatakse, et me oleme täna viisakalt, et me suutsime seda vältida Viljandis, aga siis ei olnud Margus ka kaaslaseta. Sinna see koer maetud ongi. Ja tegelikult ootame teid laada kahe sagedustele lainepikkustel tagasi, siis juba kella kolmest kindlasti, ärge ärge ära kaduge selle pärast, palju head siin kahe tunni jooksul ka R2 eetris tuleb, ärge unustage valimast kaastati. Ja mina jään nüüd siia Sander Mölderi emaga kohvi jooma ja muffineid sööma. Ja nii nagu ütles 15 15 oleme siis tagasi. Tänase tunni vähemalt selle 12-st üheni oleme täitnud saare muusikaga veel üks artist on jäänud ikkagi rockisõbrale, natukene punki, ka ansambel Punkentsefaliit ja loo nimeks jõulud on üks kord aastas. Kuuse saame maha võtta oma käega ja särakliinikus seal kanakoiva kapsapead peale juuakse šampust ja viin saab tunda tõelist jõuluvana aasta Käärikule saasta aknale toobidama saapa sisukohad. Fosfalavenega mees, kallenne sees. Huumor sünnib. Isad. Olin jõudnud, mustad või valged, olen seda nii. Lase käed ida valearveni, tee soovide saab Velay mehi süüakse, ela, küüliku, sea kanakoiva kapsapead peale juuakse, saab, kus saab tulla. Veinina. Ääri sule vaid saasta aknale Too pidama saada. Ja siis väike abikaasad läänega mees sinuga LM ees. Lahti saada isa. Süüakse ära küülikud ja kanakoiva kapsapead peale juuakse saambusse viina magusat tunda tõelist viina joomine. Siis Käärikule vaid saasta aknale too pidama saada, siis usu väikalikuga ta kosmolavenega mees käib ära sinu pall emmede ees. Te kuulate harjumuste värske jagada. Mis maa, see on? Siin pole ühtki mäge, vaid metsad, lõputud ja laukasood. Ringhääling mehida piri saabli ja saadab oma parimad laadi avastajad aasta lõpuni kestvale ekspeditsioonile. Seekord oleme Kuressaarest põnevad, etnograafilised avastused toovad teieni Jon Mikiver, Helle Rudi ja Margus Kamlat. Ringhäälingu 90 erisaade ärgaks levialas. Reedel peale keskpäevaseid uudiseid. Tõepoolest, Jon Mikiver, Margus Kamlat ning Helle Rudi on Kuressaares ennast kohvikus kure mõnusasti sisse seadnud ning nüüd algab siis ikkagi põhiosa põhiline segment meie tänases päevas. Kolmest kuueni oleme me siin ja proovime siis nii-öelda Kuressaarde sisse infiltreeruda. Kas on varem olnud niimoodi, et sa hakkad rääkima, siis kõik inimesed? Ruumist jäävad vait nii nagu kure kohvikust keldri võiks eraldi. Kes. Lihtsalt jäid nii, kui mikker sisse läks, kusjuures punast tuld meid ka meil kaasas ei ole, et kohe vait ja kurekohvik. Tegelikult on avatud ka linnainimestele, kes siin Kuressaares ringi kõnnivad ja tunnevad, et vajavad väikest. Tulge meid vaatama, kõrgemaid, vaatame, seal seisab, tehke pilti, kooki. Me ikkagi eesmärk eesmärke kogu selle tuuriga on tuua ikkagi raadiorahva sekka tagasi, seda on tehtedi pääde ilmutaja homses. Meie maas, kui ma ei eksi. Ja nendest värsketest ajalehtedest me tegelikult jõuame, täna on selline kolme tunni jooksul rääkida, tuletan meelde, et tegemist on ringhäälingu 90 R2 eriprojektiga. Me alustasime jõhvist novembri keskpaigas, me oleme käinud läbi Viljandi Paide Kuressaares, järgmisel reedel, siis Pärnus ja suur finaal toimub. Viimane koht, kus me oleme, on Tallinnas Vabaduse väljakul, seda siis 17. Detsember. Ja algusega kell 10 10-st kella kuueni kaheksatunnine ringhäälingu 90 erisaade siis klaasja majas ja nüüd väike muusikaline vahepala Mark Ronson ja Geon staar. Haighendlus. Raadio kahe kosmiline kolmik on seekord Kuressaares, Me oleme jõudnud otsapidi kurekohvikusse. Järgmisena on muidugi ka ikkagi artist Saaremaalt kavas, aga hetkel oli siis veel makronsonigioon staar ning pluus, aga meie esimene külaline on juba koha sisse võtnud ja me räägime teatrijutte ja räägime Kuressaare linnateatris ning meil on hea meel tervitada meie tagasihoidlikus mobiilses stuudios. Midagi muud, kui siis teatrijuhti, ma arvan, ma ei eksi, ma loodan, ma ei eksi, Aarne Mägi triaarne, tegelikult ma ei ole teatrijuht teatud elektrokirjetroukaga lühikeses teates. No ma arvan, et kõik juhid tegelevad kõigiga aegagi, aga, aga ütleme, selle selle kõlava tiitli ma jätan siiski sellele inimesele, kes seda tegelikult väärib, ehk Piret raudteerauk üle truck, aga mina, Aarne Mägi ja ma olen teatri kunstiline juht ja noh, sellega ametlik osa siis segas intervjuust lõppenud Kuressaare linnateatrit rääkida siis ikkagi alustame sellest, mis on nüüd teil olemas, mida teil ikkagi pole tükk aega olnud kutselised näitlejad, kelleks on neli noort inimeste Tallinnast Panso koolist? Jaa, seda küll, ma täpsustan, et tegelikult need kutsutud näitlejad on kogu aeg olemas, aga trupi külalisnäitleja teha, nüüd on teater looma püsitrupp, esimesest novembrist on meil palgalised töötajad. Jah, tõesti, lavakunstikooli värskelt lõpetanud noored inimesed. Meil kõigil on selle üle hea meel, ma loodan, et nendel endilgi, kuidas ta siis oma asja tegite, kuidas see süsteem käis, et ostsite sisse Endlasti linnateatrist? Naelapea pihta põhimõtteliselt need näitlejad, kes töötasid teistes teatrites ka vabakutselised, muuseas kellel oli, mis õnneks seda tahtmist on paljudel-paljudel jagu lihtsalt aega ja aga sellel need aastatega juba välja kujunenud ka selline külalisnäitlejatest püsitrupp, kes on, kes keda veel nimetada, ikkagi neli kuni viis inimest, kes nii-öelda ühest lavastusest teise meil pidevalt kaasa löövad. Arne, kuidas Panso noortele sa selle idee maha müüsid, et ma kujutan ette, et nende eelisvalik ma muidugi ei tea, aga ma eeldan, et võiks ju olla just nimelt Linnateater, draamateater võib-olla tahetakse Tartusse minna, aga, aga et Kuressaarde tulla noorel inimesel ega seal Kuressaarel häda midagi, seda öelnudki, aga lihtsalt võib-olla esimeses valikus. Ei, ei täiesti aru, kui kui mina olin endavanune, siis mina alustasin ka oma peatatud VAT teatris, mis asub hoopis Tallinnas ja Kuressaarde, ma tulin hoopis pärast seda, kui ma olin 17 aastat elanud Tallinnas. Aga mis nendesse suurtesse puudub tegelikult, eks küsimuse esitab hoopis nendele. Aga ma arvan, et noh, ma arvan, et see valik, et Miksust, Kuressaare, ma usun, et sellest lennuste üsna palju näitlejaid. Ma kutselist, eks, ja, ja, ja mitte see, ma arvan, et see ei ole ainukene garantiiteater pakub teatud mõttes mitte ainult palgarahaga sotsiaalsed garantiid üle selle. Põhimõtteliselt peaaegu ütleme, et, et meil on nii hea rikas linn, et tulge siia ja kõik on olemas, aga, aga mul on, mul on selline tunne, et läheb, ma tean, ütleme, et intsaid infot omades, et kuigi ma ei tahaks seda praegu välja käia, et tegelikult nii vähemalt ühel või kahel näitlejal oli võimalus minna ka Eesti teistesse teatritesse. Aga mul on, ma arvan, et see selles kursuses on selline üsna mitu sellist lugu. Kuidas nihverdada tuumiktrupirühma? Andke mulle andeks nüüd, kui ma, kui ma eksin, aga, aga see, see nelik, kes meile tulevad Nad teevad ka praegu hetkel juba enne seda koos töötanud ja, ja meil käivad muuseas paralleelsus kahetsuse proovid, kui suured juba osalevad. Me pole vist nimedest rääkinud ja mis need nimed on siis üks on nirgen. Kansen, kes ma saan aru, et TV3 põrsaloos teeb kas siis debüüdi, aga seal on see teie järgmine esimene tükk, mis lavastab siis, kes need teised. Lauli Otsar siis Risto Vaidla ja Markus Habakukk. Et Markus, ma loodan, et Margus on tõvevoodisse tänaseks üles Arud ja. Meil ühe uuslavastuse proovid ka Tallinnas käivad, kuna meil on teater küll mitte kõige väiksem, aga piisavalt väike, kui seal midagi toimub, siis siis on kõik ruumid hõivatud, hetkel on seal filmi nädalvis homsega läbi saab ja ja pühapäeval lähevad kolme põrsa loo proovid, edasisalus paralleelselt käivad väljas Covid, mis mingil hetkel kandvad jälle kuresakule muidugi kolle Tersa proovid muidugi, muidugi, muidugi muidugi Jürgenile on sünnipäev ka täna Jürgen Lance, palju õnne. Jürgen rehaadi kahe teiega kollektiivi poolt, aga Arno, on see hea üldse teil nüüd on see püsitrupp, sest et sa rääkisid, oligi selline mõnus kogukond inimesi, kes teil käis, tegi lavastusi, vabakutselised, said siin proovida, et võib-olla natukene parem nüüd ikkagi piirid peale, et teil on neli noort, kellel on vaja nagu tööd anda, ehk siis sa pead kunstilise juhina valima ka vastavat repertuaari? Noh, mingid piirid seab sa kindlasti, aga ma usun, et ühest, teisest küljest on seal natuke lihtsusest mille lugu meie meie repertuaari planeerimisel on üks üks komistuskivi ongi see, et saada kokku kõiki külalisnäitlejad, et mängida vähemalt kaks, heal juhul kolm korda, see on jube keeruline, väga keeruline. Kui on laval neli või viis näitlejat ja nendest üks on Kuressaarest ja neli on ülejäänud teakas teatritest või eri erinevates kohtades Eestis, et jooksma panna neid aegu, et kõik need neli-viis uus inimest saaksid korraga koos olla üks, kaks, kolm, neljas määraga unistage korda. Jätame suve välja, suvel see probleem ole, see ongi selline logistika, et see on, see on, see on keeruline. Aga kui on olemas neli näitlejad, siis on, see on nende Need esmane kohus on töötada siin alles siit vabal ajal, nad võivad kaasa lüüa ka teistes projektides, aga mulle meeldis sunnismaisus, et nüüd oled siin midagi muud ei tohi teha nii mitmedki teatreid uhkustanud, sellega me praegu muidugi ma arvan, Ugala kõige rohkem, et meie reisime nii palju, et me oleme lakkamatult kohvrite otsas seal endale mööda Eestimaad ringi. Kuressaare Kuressaare linnateatri puhul on minu arust ka see, et teie ka oma tükke siin Kuressaares, onju, aga samas teid võib näha ka mandri peale, millest täiesti täiesti õige. See, see on juba aastaid mul hea meel, et meil nagu kuus peavad, su administratsioon on leidnud need kohad Eestis ka päris väikesed kohad, kus me käime. Miks vastan kohe sellepärast, et kuskil igas kultuuriruumis on kultuuritarbimine seal statistika, mina pole seda välja mõelnud sõltuvalt aktiivsusest kaheksa kuni viis protsenti, kaheksa, kaheksa kuni 12 protsenti elanikkonnast. Arvestades, et Kuressaares on 14 elanikku vist maakonnas kokku 13 kui 30 kolm-neli-viis või üle 30000 siis on väga lihtne arvestada, et kui me need protsenti selle arvu lõime protsentideks siis me võime julgelt öelda, et kõikidel Majas toimuvatele üritustele teatrietendused, kontserdid, kinoüritused tuleb peaaegu iga saarem inimene käib, et ütleme, et 1,8 oli vist suhtarv, mis ehk peaaegu iga teine Kuressaare linna elanik käib ühe aasta jooksul. Jah, et kui kure kahtekas on istumine, siis igaüks oskab ikkagi Kuressaare linnateatritükist öelda üks, kaks ja kolm mõtet, mis talle silma eest, et on näinud seda, aga just kuidas mandriinimene teid peaks niimoodi üles otsima või kuidas ta võiks teid üles leida, kas üldse mandri publik, publik on need üles leidnud. Mandril käime siis sisel Voldavate publiku ikkagi mandri niiviisi mitte Saaremäe inimesed, aga ma mõtlen siia Joa tänava tänasest. Kohaliku ajalehele saarte hääle ajakirjanik ajakirjanikuga vestlesite ütlesime ka, et tuli jutuks see, et üsna rohkem rohkem neid inimesi, kes nädalavahetustel helistavad, kes tulevad siia spaatama, kes tulevad siia puhkama ja mis teatris toimub, kas seal pileteid ja, ja kusjuures sedasi üllatavad. Seda on olnud, aga nii intensiivselt nagu sellel sügisel ei ole seda kunagi olnud. Küsin siia lõppu ära ka, et mis need laastasid all missise Kuressaare linnateatri on tulemas, mille puhuks võiks võtta ette siia Kuressaarde mitte oodata teid mandri peale? Aasta lõpus me mängime seda kolme põrsast kindlasti ja siis meie värske uus avastus Raivo trassi lavastatud, Paljasjalgne Debora kahetsusega ütlema, et need piletid on nüüd üsna kohe-kohe varsti välja müüdud. Ja siis me mängime ka suvelavastust hüpnoos ja siis veel ühte kogu peretüki rääkivad riided. See lugu sel aastal siis lõpetuseks mis meil on, meil on ka, ütleme hästi lühidalt, et alati on meil väga keeruline kolme kuu lõikes oma kava ette näha, sest noh, me peame arvestame teiste näitlejatega ja teistes saadetes ei ole Cavariue paigas, siis me, me oleme alati, meil on tegelikult meie mängu viimased, ühesõnaga meil on isegi kuu lõikes meie mänguvabal muutuv raadio, kahe meie Kuressaare pop-up, stuudios oli külas Aarne Mägi, kes on siis Kuressaare linnateatri kunstiline juht. Aitäh, aitäh, aitäh, et läbi tulla. Ühte, ma ärkasin valel planeedil. Õues orkaanid, tunnede maru nõida, mileedi, viinud omavaheline asi ja need tunded ei mahu. Keele või ka piirid on paigas. Hetk on siin praegu ja nüüd väljaspool seda, need tunded on tabu. Rahu. See tunne on, nagu ma maitsesin, keelatud vilja veid, liialda, magus. Ei, see kõik on klišee, see tunne on laguse keelatud seen, mida innukad vaadakuid silmal on valus ja kaunis planeet. Silmal on valu looma panna, kui ma enne, kui see ilumid tapab, kohtume neutraalsemalt, lillad, madal skoor toomele ema. Ärkasin valel planeedil, põues orkaani tunnete maru, mõistan siin beebide, siin on su maailm ja siia need pinged ei mahu. Kiire või kagupiiril on paigaldada hetk on siin praegu ja nüüd väljaspool seda le tunded on tabu, kuid rahu, see tunne on, nagu ma maitsesin, keelatud viljamist, liialdan lagus. Kõige oblisse. Tunne on nagu keelatud, see, mida innukalt vaadatud siin maal on valus. Sõjakas planeet. Ihul on valu. No ma pean lahkuma, ja kui sa südameid tabab, kohtume neutraalsel pinnal, palun. Laupäeval, 10. detsembril kella 11-st kolmeni toimub raadiomaja fuajees raadio kahe bändisärgilaat. Kohale saabuvad särgid, värgid, artistid ja muu Merchant. Parimad jõulukingid otse sinu lemmikbändidel. 10. detsembril raadiomaja fuajees. Raadio kahe bändisärgilaat. Kuule proovi kohta. Käimas on saade R2 levialas. Tänasel reedel oleme Kuressaares kohvikus kure ja kõla sugu Snachifay black Laits. Nii aitäh, kuna minul ei ole Kure kohviku aadress vele täh, siis mina ütlen läbi maamärkide, sest et me tegime Margus kannatiga väikese tiiru Kuressaares, et põhiline maamärk on suur, ilusti ehitud jõulupuu ja siis leiate põhimõtteliselt kurekohvikuga siit lähedusest ülesse. Ent me jagame majaja pinda toimeka, saarte hääle toimetusega ja saarte hääl oli hiljuti sünnipäev seal, täpsemalt siis neljapäeval, kui täitus nendel. Ma ei teagi, kui palju seda infot ei ole, Margus, aitad välja, Nemad on mulle, kas jumal, hõbe oli minust 10? EKA olid ikka nii, aga mulle meeldis kõige rohkem see lugu, kus saarte hääl teatavasti on väga hea sellise faktitöötluse põhjaga, nad hammustavad nendest mängleva kergusega läbi ja nad tegid ka sellise koondprofiili oma töötajatest ja tuleb välja, et siis kui kõik keskmised parameetrid kokku lüüa ja arvutada tuleb välja, et saarte hääle persoon, kui teda võtta kui persooni on kõrgelt haritud ja Aktiivne naisterahvas, kes on umbes 172 sentimeetrit pikk, kaalub 63 kilogrammi ja on ilmselgelt heas vormis. No ma ei tea, kui palju te nüüd varguses onlajate neid naisterahvaid saarte hääles passinud, kas te saate kinnitada, et see vastab tõele? Seda võib-olla ei peagi vastama siin raadio otse-eetris saarte hääleinimesed on siis üldiselt preedid, kuid sekka viskab ka tugevat blondi ning on ka leida mõningaid hallid karvu ja silmavärv on saarte Häälele kassiliku troonile, ent siin pole ka midagi imestada, sest saarte hääl on suur kassilend ja kokku on tal 11 kassi, mistõttu on ta ka tubli tööloom. Ja tubli tööloom on üldiselt siis tööstaažiga 15 aastat, kusjuures haiged ollakse saarte hääles keskmiselt ainult 1,6 päeva. Ja tegelikult meil on minu käes on värske leht. Eilne leht tegelikult sirvitsen Margus, mis sul käes on, saarte hääl anda. Ja see on juttu kellelegi muuga kui noh, ma ei tea, kuidas ta seda sisse juhatama. Räägime ees nii nagu see on. No läinud terevisioonis lehti tutvustamas ja nüüd Ma luban teil pakkuda, millisest inimesest ma tahan rääkida paari sõnaga teise küljena. Eda Paukson, nii suur reklaam. No ütleme nii, et minupoolsel küljel ei ole Eda Paukson. Saaremaa, ma arvan, et kõige suurem inimene ikkagi ütle siis see nimi, väljaanne ja Vjatšeslav Leedo, ainult et ma ei tea, kas te Pealtnägijat juhtute nägema selliseid kolmapäeval sisuliselt saarte hääl on teinud sellest intervjuust põgusa kokkuvõtte siin üle leheküljed, Tolutsestad paremad palad välja ja tegelikult pean ütlema, et ta, Leedu on siis isa poolt ukraina ema poolt saare verd ja ja ta näiteks õppinud Kingissepa venekeelses koolis ja tegelikult alustas ta hoopis üks kurgimüüjana või midagi sellist ja ja marjade korjana marjamüüjana ja siis lõpuks jõudis kummalisi teid pidi, mitte isegi mitte nii palju kummalisega praamiäri juurde, alguses siis vedas äkki sütt mingisugust kaupa või puitu ja siis ühel hetkel osales siis ka reisijateveohankes ja pani selle kinni, elasime väga hästi, mis juhtus ja kusjuures tav väidetavalt tema siis elukohta on kuskilt suhteliselt lähedal. Ma küll ei mängi, küll eile ka üles leidnud sellega väljata. Käisime öösel otsimas. Just nimelt seda ja see pidi väga suur hoone ikkagi Saaremaa mõttes olema selline korralik, ikkagi läbi kahe korruse basseiniga ja puha ja tegelikult veidi välja. Aga või siis väike kadedusenoot, kusjuures ei ole ju tegelikult muidugi nüüd on kivi rahvusringhäälingukapsaaeda selline väikene kivi, muidugi sa julged, kuidas, kuidas sa julged, tuletan meelde, et eelmine õhtu oli väga tore, mõtle hoolikalt, kas sa tahad seda kivi visata, ütleme nii, et me oleks võinud ka ööbida Leedo juures, Leedo pakub majutust ja kusjuures sellega pull olema, Marju seda kogu aeg, aga aeg-ajalt ta teeb ise hommikul. Ma siis külalistele, keda, kes siis vajutades seda ilma igasuguse lisatasuta, ma saan aru ja no ma kujutan ette, et see tasu on piisavalt suur, et sinna üldse Saar ütles, et ma kujutan ette, et kogu siis vikerraadio ja raadio kohe eelarve võib-olla oleksime. Intsin. Teil on veel muidu midagi lehtedest või mul on nagu te teate, mind on alati kurioosse mitt armastanud. Ma olen selle loo näiteks ka saarte häälestaja välja valinud, sellepärast loen tänast lehte muideks margustama. Aga lihtsalt ei sellepärast silma, et mul kuidagi endal silme ees kohe tuli ette see selline õige konkreetne, selline õige saareni, enne kui ma lugesin seda artiklit seal siis nimelt sellest, et Saare Selveris tossas ja ja oli siis olnud niimoodi, et noh, siis eile neljandal oleks siis see leht, mida sina lugesid. Margus Saare Selveris sisseoste teinud inimesed pidid ühel hetkel üheskoos väljapääsu poole sööstma, sest et ruumis hakkas levima tossu ja vingupoes viibinud Aili rääkis saarte lehele, et oli just oma korvi asju täis laadinud, kui alarm tööle hakkas ja mu lemmikosa on see, et faili siis räägib, et kõik olid rahulikult, polegi selles suurt midagi vaja välja teha, et midagi tossab poes saare naine tavaline ja siis mõtlesin, et lähen, maksan kiiresti asjad ära, enne kui keegi peaks mind välja kavandama, et noh, et nagu jõuab enne tulekahjut mind niimoodi. Paraku sai, aga veel üks inimene enne mind oma asjad makstud ja siis ütles müüjat. Nüüd oleks aeg hakata välja väljapääsu poole sammuma. Mul on hea meel, et ausus ikkagi lööb välja, Tallinna puhul oleks vastu pidevalt, et oleks nagu koos asjadega joosta-joosta ja nii, aga ma ei tea. Ma ma arvan, et ikkagi ära mainima, kuna noh, me oleme siin lehele toimetuse külje all on ja ka meie maast ilmub homme siis minust margusest joonist pilte ja me peame tunnustama ka seda panust. Me oleme jõudnud leheveergudele ja kui nüüd vaadata tänast meie maad, siis ma saan aru, et ikkagi kohaliku ringkonna kõige suurem muusika uudis on see, et eile avalikustati kaks mitte 20 vaid 10 Eesti laulu poolfinalisti. Ja Ivo Linna lugu on ka mängimiseks nüüd kõikidele pigem kuulamiseks kuulatav, nähtav noh, mängida vaid ka, kui te tahate kodust diskot, olin, ma olen kusjuures tegelikult olin siis sellest uudisest, mis sa praegu ette kandsid, ajaliselt ees, sellepärast et kui keegi kuulas meie esimest saatetundi 12-st üheni, siis me ikkagi Ifi klassikaga Saaremaale looga alustasime. Ei ole küll see eurolugu, eks ole, selles mõttes iphone juba mängitud. Täname teda nüüd uuesti, vist, ma arvan, ei hakka teie olnud surve, sul on üldse mitte, kes sa oled täna puldi taga. Vabandust, ma tõlgendasin valesti ja päris tore muidugi lugeda siin saare hääleukse taga meie maalehte. Nii jätkame muusikaga Andersson, paak. Te kuulate Raadio kahte, Teile esines Anderson, paak, loo nimeks Camden. Raadio kaks on Kuressaares kurekohvik, kus me oleme siin seetõttu, et ringhääling tähistab oma üheksakümnendat juubelit. Seitsmeteistkümnendal detsembril. Nagu Margus Kamlat on korduvalt maininud, teeme ka meie sellel kuule erisaates, erisaade on eetris Vabaduse väljakult, Me oleme seal kaheksa tundi. Esimesed kolm tundi on teiega, Eeva Esse Kertsavats kee Jakob Rosin. Ja siis viimased viis tundi veame mina, Jon Mikiver ning Margus Kamlat võidukalt pani välja. Kuid ei, oleme seal nii-öelda ilma abi, et nagu me ei ole ka siiani, nagu me ei ole olnud ka eelnevatel reedetel. Meiega on alati kaasas olnud Marta Püssa, kes on siis seletanud selle, mis on toimunud ringhäälingu ajaloos 90 aasta jooksul. Ja seekord räägib ta täpsemalt, mis toimub aastatel 56 kuni 66. Selleks aastaks oli 100 elaniku kohta juba 25 raadiovastuvõtjad. 57. aasta jaanuaris läks eetrisse esimene reporteritund, mis oli omamoodi verstapost, sest kui varem näiteks lõigati igasugune naer või juubeldamine saatest välja eetris valitses täielik ranguse kuivus, siis nüüd jäätisest sihilikult sisse. Saadetes selgitati näiteks välja nädala popim muusikapala või arutati saatekülalisega südamest südamesse lugusid, mis inimestele korda läksid. Selle saate iga ei olnud muidugi väga pikk, sellepärast et see tekitas kõrgemal pool palju vastuseisu. Sellest kasvas välja ka auväärt ajalooga Päevakaja mis asendas seni eetrisse antud tavalisi uudisteminuteid. Päevakaja kasutusse anti kõik Eesti raadioreporterid, millest tuli ka selle saate meeletu edu ja populaarsus. 58. aastal, kui Päevakaja alustas, oli see raadioajakirja formaadis oma erinevaid teemasid puudutavate rubriikide poolest hiljem tädi lihtsalt päeva kokkuvõtva uudistesaate raamidesse. Päevakaja kusjuures on vanim järjepidevalt eetris olnud raadiosaade. Seda saab tänaseni kuulata vikerraadiost. 21. juunil 57. aastal pandi raadio ja televisioon kokku. Moodustati raadio ja televisiooni komitee. 58. aasta novembris asutati Noorte reporterite Klubi, mis oli midagi uut ringhäälingu tegutsenud aastakümne ajaloos. Selleks ajaks oli tung klubi liikmeks saamiseks niivõrd suur. Raadioreporter elukutse oli pälvinud väga ahvatleva maine sest noh, reporter oli ju sageli tunnistajaks kordumatule ning tal oli privileeg kohtuda väga haruldaste ja tuntud inimestega, aga raadiorahvas pidi tegelikult mööda nööri käima igasugune nõukogude süsteemiväline mõtlemine või veel hullemini tegutsemine millegiga hakkama saamine kustutas inimese automaatselt Eesti raadiotöötajate nimekirjast. 60.-st aastast võis lõpuks ametlikult pruukida Eesti raadio nime mis oli tegelikult rahvasuus olnud juba aastaid pärast, et see löödi lahku televisioonist ning omaette asutati Tallinna televisioonistuudio. 64. aasta 22. juunil läks eetrisse esimene muusika. Olin tund, mis oli jällegi tähtis sündmus raadio muusikaajaloos sellepärast et kui päevases programmis olevat muusikasaated olid alati kindla aadressi ja suunitlusega, siis õhtuti kella 22-st eetris olnud muusikatund pidi sobima kõigile ja selle eesmärgiks oli lasta rahvale nii huvitavat muusikat, et ei tikutaks kuulama nii palju Soome raadiot. 65. aasta detsembris loodi meelelahutussaadete toimetus. Rameeto lubati reportaaže massimänge. Ja optimismi igal kujul alustati raadiomängudega elava publiku ees raadioteatris korraldati erinevaid viktoriine fortuuna, loosis publikule välja auhindu ning see oli jällegi väga uuenduslik meelelahutus, liis raadioeetris. Te kuulate raadio kahte. Te kuulate raadio kohta aitäh, Mardo püssi selle ülevaate eest, aitäh Rihanna, löön selle loo eest ning üsna pea juba tulevad peale rahvusringhäälingu uudised siin sihuke väike segment on meile praegu jäetud lapsed keset, millest rääkida tahate. Jon Mikiver, Kületa Rihanna, et me hästi teada, saad talle isiklikult läbi raadioeetri nagu tänusõnad saata. No kui meil oleks, kui me oleksime temal külas, tema kodukülas tema kodulinna räägiksime sellest, aga hetkel me oleme Kuressaares selleks elude edetabelit, siis sa selgitaksid nagu täpsemalt, kuidas Rihanna on sind kõnetanud, kusjuures on asendatud Jon Mikiver on vahepeal silmi värvinud, aga see selleks, kusjuures ma tulin Saaremaale asja. Kui ma tulin Saaremaale või rääkisime, ma lähen Saaremaale, siis millegipärast rääkisid seda sõpradele raadiost, kui ma rääkisin, siis kas ma tohin, räägin selle loo lõpuni ja vabandust, sul on umbes 40 sekundit aega siis kogu aeg kerkis üles üks teema või üks topic, mis nagu toodi, et olevat olnud siin kunagi üks. Ma ei tea, mis asi see pood äkki ja pidasid siis ema ja tütar ja siis ühel hetkel poodi toonud enam raha sisse ja siis sellest tehti striptiisiklubi, sain kogu asi, mida ma Saaremaale tulles teadsin ja kuna sa oled tüüpiline Kamlat seal, see, mis ta pakub enne uudiseid enda poolt, siis info, mis sa tead, aga see tähendab, see ei ole, seda räägiti, ütleme nii, et sellepärast ma tõin selle välja, seda nägite rohkem kui üks kord. Ma lihtsalt tahan öelda, et me saame sellele kinnituse, lükatakse ümber, sest meil tuleb peale uudiseid külla Margus Muld, kes ise teeb selgeks, et kas see on kuulujutt, alusetu, tundub, et vastab tõele ja ja kohe-kohe varsti pärast väikest muusikalist vahepala Vaiko Eplik hakkab mängima ning pärast seda juba rahvusringhäälingu uudised Ärgaks levialas on sel nädalal Kuressaares. Täpselt nii, see vastab tõele. Ärgaks levialas on Kuressaares kurekohvikus Jon Mikiver, Margus Kamlat ning Helle Rudi. Oleme siin kohe-kohe-kohe, varsti liitub ka meiega. Ikkagi võiks öelda legendaarne Saaremaa korrespondent Margus Muld, aga enne seda on natukene eesti muusikat. Näpia lugu Rustab. Tundub, et nõbi suvine hitt ikkagi töötab siin ka sellepärast, et kui ennem oli muidugi suure Naudi Jens, kes kogu aeg vaatas meedia pingsalt, jälgis, mida me räägime, hetkel on see taandunud ühe teenindaja peale, aga kui nööpi Ruftob käima läks, hakkas ta kohe tantsima. Elizabethile meeldis, ühesõnaga tantsisid. Selge, kusjuures tuletan meelde, head kuulajad. Raadio kahes käib aastaid küsitlus ja ja ole hea, kui sa nüüd võta arvuti ja mine hääleta www, www. Www. Punkt R2. Aastahitt kaldkriips aasta ette. Pane sinna kirjutama kodumaine lemmiklugu. Väga hea kodumaine lemmik, eestivaine lemmiklugu ja siis välismõni lemmiklugu ja aastasündmus ka ikkagi hea, aga nüüd jõuame järgmise intervjuu juurde. Me meil on hea meel tervitada meie enda organisatsiooni inimesed, küll aga siit Saaremaalt Kuressaarest pärite Margus Muld, tere, Margus. Tere raadiokuulajatele. Kallid kolleegid. Margus on siis korrespondent Kuressaares? Kõigepealt, enne kui ma töö juurde jõuame tegemiste juurde, siis ma uuriks tausta, kui sul selle vastu midagi ole. Olete elanud Kuressaares, kogu elu võivad tulud mandri peal siia ma tegelikult kuulata su häält, siis ma arvan, et sa oled ikkagi olnud elupõline kohalik ja kohalikega selles mõttes Saarele, Kuressaares ma olen mõned aastad elanud, nii et ikkagi elupõline saarlane küll jah. Kui sa nüüd ütled mandriinimesele mõned märksõnad Saaremaa kohta, mida ma võiksin või mida ma peaksin teadma, mida peaks külastama mida, mida, nagu võiks saaremast üldises plaanis hoomata. Nojah, see nüüd on selline keeruline küsimus, et meile on see kõik ju siin nii tavaline, et tegelikult seda tagasisidet me saame ikkagi oma külaliste käest, et tegelikult peaks, millal seda küsimust teie käest küsima? Teile Saaremaal nagu meeldib, on ju ütleme seda kuud võib öelda niimoodi, et kui on tulnud härra muld, teie reportaažid, siis ei ole raadiot kinni pannud, selles mõttes väga meeldiv aitäh. Aga tegelikult korraks veel selle juurde, et su tegemiste juurde sinatame, kui automaat pole, see ei ole. Et enne kui sa r-i jõudsite korrespondendi tööle, siis millega sa tegelesid? Mina, no tegelikult on siis ma saan aru, et kaks Eesti korrespondent ühes ootusega, kui te vist vestlesite mõni aeg tagasi olev kingi Kesk-Eestis toimub siis ma juhtisin seda kuulma. Mul oli üllatus, et oleval ka fotograaf, mina olen ka fotograafiat õppinud ja sama kooli lõpetanud. Nii et enne ma tegelesin fotograafiaga. Ja, ja see oli see aeg, kus nagu video ja televisioon oli selline, selline kõrgem pilotaaž, selline videokaameraid ju midagi tol ajal ei olnud seal 20 aastat tagasi lasi lintimisaasta, oli seal umbes 20 aastat tagasi ja siis siis oli huvi, huvi oli muidugi selle liikuva pildi vastu nagu suur. Ja siis konkureerisin siin kohaliku stuudio operaatoriks esimest korda ei õnnestunud, järjekindlus viib sihile, teist korda õnnestus. Kuidas siis üks inimene, kes on operaatori, vaata ikkagi noh, ütleme noh, kaamera ette, sa jõuad suhteid, vahe, aga sinu häält on ikka kuulda. Sa ise teed kõik intervjuud ja kirjutad need võix overit, nagu öeldakse, onju et sa teed nüüd kõike seda. Ma olen sellest ka varem rääkinud, et kunagi, kui ma alustasin üldsegi monteerimist, et kui olid veel kaks suurt lintmakki, millega pandi uudislugusid kokku, siis seal kõrval oli reporteriks Urve Tiidus, kes luges lugusid, siis siis ma nagu kuulsin, kui hästi ikka tead, need asjad tulevad ja kõik, kui ise ka saaks sellist teha, kui oskaks selliste asjade. Ja noh, mingil hetkel tekkis selline elumoment, et kui just rahvusringhäälingule kõige paremini ja koondati siit sel neljaliikmeline stuudio, kaks toimetajat, operaator, monteerija ja kolm inimest koondati, mina jäin üksinda. Ja siis oli selline peataolek, et mis, mis, mis siis nagu saab, keegi üks ajalehemees käis vahepeal nagu videolugusid tegemas, panime kokku, kes mingil hetkel öeldi, et kuule, mul proovi isegi lugu teha. Ja siis ma katsetasin esimese loo peale, sest üldiselt mõned märkused on ju pära välja ei praagitud ja siis kuna huvi oli minu meelest huvi, on alati kõige tähtsam asja juures, et kuna huvi oli, siis see asi hakkas edasi minema ja siin ma selline olen, enne, kui see korrespondendipunkt jäi põhimõtteliselt sinu õlule, püsima on ju 74 inimest, kuidas siis rahvusringhäälingus, kajastused, nii suur mass inimesi oli Saaremaal tööd tegema, jah, et mis siis, mis siis oli see kuidagi, ma eeldan, et see panus oli suurem vägi või palus, oli suurem kahtepidi oli, oli nagu ikka sellised teleuudislood. Nendele lisaks siukseid lisa nüanss juures, seda ma räägin pärast poolega, teine teine pool oli see, et igal nädalal olid ka pooletunnised sellised kohalikud piirkonnas autod, mis läksid edasi eetrisse, nii öeldasid Orissaare mastist, missis ulatusid Saaremaal Hiiumaal, Läänemaale ja noh, seal olid sellised kohalikud lokaalsed uudised nagu rohkem. Aga miks oli nagu ja siis oligi, selle peale oli eraldi toimetaja, operaator Olüks monteerija üks ja siis teine toimetaja, kes tegi uudiseid, aga uudiste puhul oli see, et kui uudispiduõhtul kell üheksa eetrisse olema, siis algusaegadel tuli siit Kuressaarest hakata sõitma ma tund aega varem autos istuda, kihutada Orissarde, sealt lihtsalt kassettmagnetofoni, kes läks siis telemastide raadiolinkide kaudu jõudis Tallinnasse, siis ta jõudis nii-öelda eetrisse tund aega vähemalt varu olema selleks ja kihutamist Orissaare mitu korda politseile vahele jäid, mina olin seal selline noor ja roheline, mind mina eriti sõitnud seda vahet, aga seal olid teised sõitjad. Aga oli ka niimoodi, et kui politsei nägi, et noh, on olnud ka varem siin, raadiotes, kes on saatesse kiirustanud ja politseile jäävad vahele kiirusti lehtedest, mitte et me seda nii-öelda kiidaks heaks, aga üheselt ERR-i kaardil lihtsalt lauale. Aga seda on, pigem on see, et sa teed, suu lahti, näitab kell kukub kohe ja siis lastakse niimoodi läbi. Kas oli ka sina, ei tea, selle kohta vähemalt mul ei ole, mälus tuleks mingit jama, korrektne vastuse ja mälestus, aga millal see kassetiga siis nii-öelda tund aega varem Orissaare poole sõitmine ära lõppes? See lõppes sellel hetkel, kui Kuressaarde tekitati Elioni valguskaabel on möödas, siis no see on ikka, ma arvan, et 15 aastat esimesed paar aastat oli, ütleme, kui me tänavu tähistasime Saaremaa korrespondentpunkti oleks pidanud tähistame saare puruscandaid punkti kahekümnendat aastat, siis ma arvan, et esimesed kaks-kolm aastat oli ikkagi see autoga kihutamine. No ja praegu, mis on viimane selline, ütleme kellaaeg, kui sul on üheksas uudise on ju, et sa pead selle loo ära saatma? No mis siin tuleb tunnistada seda, et lugu on läinud ka siis, kui juba saada käib tugijõudu Tallinnasse, kui on kell üheksa läbi olnud, vot kuhu me oleme oma tegemistega välja jõudnud üsna pealane marguse reportaažidesse rohkem süvitsi sisse ka korraks, enne seda kuulame veel muusikate kaunivalif. Te kuulate Raadio kahte saadet R2 levialas, me oleme täna Kuressaares Kure kohvikus ning hetkel on meil külas korrespondent Margus Muld. Margus Me lähme nüüd natukene, võib-olla kui lubate, ka kolleegid Helle Margus natukene süvitsi nendesse reportaažidesse, kas sa mäletad, milline sinu esimene rehv oli? Ju mäletan. Ma isegi püüdsin seda mingil hetkel aastaid hiljem kuulata, kui ma panin poole pealt selle küll kinni, siis et see, see lugu oli kunstinäitusest ja noh, lihtsalt eelteadmiseks öelda, et ma ei ole kunstivaldkonnas väga tugevamini. Ma kirjutasin seda lugu umbes. Ja siis panin ta kokku ja eetesta käis ära ja mõtlesin, et peale seda tulidki mõned sellised täpsustavad näpunäited, aga, aga sellest sai alguse ja see nagu täiesti mind ära ei, ei kinnitud sellega, et jah selline oli, oli sul hirm ka ikkagi alguses selle kaamera ees olemise ja tegemise vastu või kõikuna seid Urve tiidust kõrvalt näinud, see oli juba nii igapäevane, et mingisugust kõhklust kahtlust ei olnud. Ma rõhutasin, põnevus ja see, see uudis. Teo tahtmine oli, oli ikkagi tugev, mis kaalus selle hirmuülema. Muidugi ütlen teile, te olete raadioinimesed, ei tea, et kaamera taga on tunduvalt parem olla kui kaamera ees. Et me seda vist ei oleks siin praegu, eks ole. Aga tegelikult ma tulen korraks, hüppan nüüd tänasesse päeva ja, ja nende asjade juurde, millega sa siin igapäevaselt kokku puutuda mida vaevab ühtegi Kuressaare inimest, mis teemad on praegu õhus, teil siin Kuressaares räägi tänasest päevast, aga, aga siin noh, ütleme, et viimase poole aasta jooksul, mis neil läbi käivad, need teemad teevad tänasest. No vaat, korrespondent on selline, kuidas öelda, universaalne nähtus, et sa peavad hõlmama köiki alates spordist, kunstist, majandusest, kultuurist kuni kuni kuni kriminaalsetel teemadel. Et, et kõike tuleb kajastada. Ja noh, mis siin öeldaks selline läbi, läbi üks läbivaid teemasid on olnud ikka, kes? Haldusreform, mis nüüd siin eelmisel nädalal sai siis sellise jämedama joone alla tõmmatud, tegelikult, et aga, aga noh, tead, et selliseid ma mulle meeldib kasutada sõna kiiks kiiksuga lugusid ehk kus on natuke nalja, vimkat ja midagi muud sees, et noh, selliseid asju otsida ja ja ja ma olen püüdnud alati noh, teleloo ülesehitamisel, noh, see on kindlasti teatud-tuntud, võta seda, seda, see on koolitajate öeldud, et loo alguse loo lõpp on kõige tähtsam on et kui sa suudad alguses ta vaatama panna ja lõpus jääb sul viimase lausega viimase pildi kaadrigi midagi selline, mis jätab emotsiooni, mis üles minu meelest siis on nagu hästi tehtud lugu. Kusjuures mulle praegu poleks püsivus mälest ära, pagan, mina, aga vabandust, ma enne uurisin selle esimese reportaaži kohta, aga nüüd me just rääkisime nendest kiiksudega reppidest ja kohe hakkasin kohe mõtlema selle peale, et ilmselt oled sa ikkagi üpriski palju näinud oma selle töö jooksul on see, mis on niisugune mõni lähiajaloos, selline kiiksuga või selline ekstreemsem. Reportaaž, mida sa oled teinud. No kui sa küsisid, eks mul tuli üks pruut meelde, kui ma tegin üks aastal loo sellest, et Hiiumaa ja Saaremaa vahelises meres on muhk mida ei saanud kuidagimoodi küll teles näidata, aga mingit teadlased on selle välja arvutanud ja meres on muhk või oli ja ma tegin, sellest loodi, oli päris naljakas, mul ei ole sisu, et peale seda on, aga aga selliseid, selliseid naljakaid naljakaid asju tuleks otsida ja, ja see annaks sellise, ma ise arvan, et see annab sellise mingil määral ka positiivse kuvandi ikkagi kogu sellest. Saaremaast äkki. Ma ei tea, kuidas sa selles mõttes ise suhtud endasse, kas sa arvad, et et ikkagi kohalikud selles mõttes pigem tunnevad su alati ära või nii-öelda mis, kas sa selline tagasihoidlikum ei arva endast võib-olla nii hästi, eks ju. Aga oletame, et ikkagi, kas tuleb? Jah, me siis niimoodi, et kui noored näevad vargus mulda kaameraga tänaval kõndimas, kas me tõmbavad selja sirgu või langevad nad räägivad sellist Voxpopi nagu otseselt küsiti, et kas tänaval keegi jookseb ära või, või tuleb juurde siis. Ega ära ei jookse, et ma arvan, et selle töö puhul sellises piiratud ühiskonnas ehk siis orel on ikkagi kõige tähtsam usaldus. Aga vabandust jah ja et, et Ma tunnen, et nende aastate jooksul ei ole mulle väga palju intervjuud ära öeldud, võib-olla mõnda pidanud rohkem rohkem rääkima või rohkem selgitama, aga, aga lõpuks on see tulemus ikkagi kätte saadud olnud. Ütleme selliseid olukordi, et näiteks lähete poodi ja siis mõni kohalik astub ligi, kes kipub tänitama või õpetama või natuke kurjustab, et seda lugu oleks võinud hoopis niimoodi või naamoodi teha? Jah, no tagasisidet on. Tagasisidet on aga. Pigem sellist ütlemist ikka, et noh, et oli huvitav vaadata või pigem pigem pigem sellist rokini. Alguses ma arvan, et üks on kindel, kohalikud on see hästi vastu võtnud, sina oled väga head tööd teinud, ega sa muidu siin kahe aasta pärast tähistas oma kahekümnendat juubelit korrespondendina, et see on päris selline ikkagi kõva number näitab seda töö kvaliteeti väga hästi tegelikult aasta pärast, aasta pärast. Noh, ma tegelen nüüd see lõpetuseks, ma ei peanakega hakkama sellega ka pihta selle oma lemmikteemaga, mida ma olen suutnud vältida siiamaani täiesti niimoodi. Isegi kuidas, eks ole, aga mulle meeldivad need hiidlane versus saarlased, naljadeks Nonii vargus, seal on võimalik hiidlastele praegu ükskõik mida öelda. Ei saa endale lubada endale ja Kure kohviku külaliste pingsalt, silmad vaatavad. Seal on võimalik teha mõni selline mõnus Rahu vormissis tega piidlasime sul muidugi tuleb kohe niimoodi. Ma olen tegelikult, ma saan naljadest aru, et võib-olla ma ei oskand midagi visata näiteks anekdoot rääkida, ma olen väga kehv, onju, aga ma pean tegelikult ütleme jätame siis sellise delikaatse delikaatse lõpetuse ja ütleks, et hiidlastel läheb tegelikult paremini praegugi saarlastel. Nemad saavad esimese laeva kätte. Kusjuures teema number üks, mida sinna aga, aga siiski ma võtan neid tagasi. Natuke võtan tagasi. Kuulsin seda, et see laev tuleb ikkagi enne Saare maakonda, kui ta jõuab Hiiumaale. Margus Muld suure tähe meile kurekohvikusse külla tulemast ja kas see sekundit on veel? Tahtsin, kuulsin, teie saate algus täna ja ma tahtsin teie ühte Lööpimise nalja natuke täpsustati leppisite, et Saaremaal peab passiga tulevad nii, tegelikult on asi vastupidine niidet saarlane mandoliini peab alati passi kaasa mõtlema, mitte pass ja ID-kaarti. Teatriks nii ei tea. Ei tea, sellepärast, et kui me lähme enamik üle, siis me saame ID-kaarti alusel soodsama pileti, muidugi maksame topelt, rohkem on ju, sellepärast tuleb saarlastel alati ID-kaart taskus olema. Ja saimegi targemaks, aitäh, Margus, et leidsid aega läbi tulla, meie kuulame nüüd natukene muusikat ja järgmine külaline on juba ennast sisse seadnud, kes ta on, millest me temaga räägid? Tead, meil on konkurents. Noh, ütleme nii, et see pidi olema ikkagi Kuressaare kõige kuumem kutt. See selgub pärast seda järgmist lugu. Hääleta internetis ära kaks. Raadioaastaid 2016. No peab, peab tõdema seda, et nii meeleolukat istumist meil ei ole seni veel olnud, ei üheski teises linnas ei taha liiga teha, aga tõepoolest praegu kurekohvik ikkagi trumpab kõik teised kuidagi üle. No kordselt mulle tundub ikkagi, et seda järgmist intervjuud Aga väidetavalt on siin kõige kuumem kutt Kuressaares. Isegi Saaremaal, seda ma ei saa öelda, vähemalt selliseid jutud linna peal lahti onni. Juss Lindmäe on meiega liitunud. Tere. Tere. Tere. Just sellega. Me jõuame semiiri juurde, me hakkame rääkima see myyrisse Miiran siis Tantsukool, tantsuklubi, saad kohe varsti täpsustada, aga ma tegelikult on aru saanud, et see tantsimine on üks osa tegemistest ja ma arvan, et see on üks mu siukseid umbes 10-st põhitegevusest täna ma arvan. Mida sa veel Tepp peale tantsimise, mida ma teen põi põhilise oma elus, ma veedan siis praegu köögis, ma lähen restorani kui kuu vanemkokk. Ja siis ma kasvatan kanu ja ehitan maja ja vaidlen vanaisa vanaema, natuke talupidamisega ja kopaga pidid sa karja väike traktor, kui vaja, käisin siin margitil, tegin natuke ja igast asju teen ja lastega tegeleme lastega muidugi jälle nii-öelda mitmes valdkonnas, mitte ainult tantsuga, siis, vaid ka kokanduspoole pealt käime, harime, harime lapsi selles kuulajate järgmises intervjuus kindlasti. Väikse vihjena annan ette ja igasugu asju teen kõik, mis ette tuleb, kõikidel ära, selline multifunktsionaalne inimene, ma saan aru, aga peab olema, muidu ei ellu. Juss. Kuule, aga, kas Tallinna suured tornid ja värvilised tuled või ole sind enda juurde kutsunud, et mis põhjusel oled jäänud pidama seal muidugi väga heaks võidadpidamisi üldse ei ole kutsunud, eks ma olen käinud ka mingeid sutsuse olnud ja praktikatele omal ajal Tallinnas istunud mõne kuu kaupa niimoodi, aga aga ikkagi pigem on nii, et kui ma tean, et ma pean minema kolmeks päevaks Tallinnasse asju ajama, siis hakkab juba natuke halb tunne täna, et väga ei taha nagu ei, ei kutsu, sest mulle tundub, et siin annab nagunii palju teha, et hästi paljud küsivad mult, kes on ära läinud ja enam enam nad ei küsinud, hakkavad kõik tagasi tulema, aga mingi hetk küsis, et mida sa loll vahid seal seal ei ole mitte midagi teha. Ja minu vastus on see, et mul on nii palju teha, et mulje umbes 13 tundi ööpäevas kindlasti puudu aega, et Mart tuleb leida endale rakendust, kas, kas me võime minna nüüd spetsiifilisemalt tantsimise juurde seepärast, et see I veel mitte minu ja Marguse pärusmaa ikkagi? Vanad tantsueksperdid näevad midagi, pruudid Sa mainisid, et nad tulevad kõik siia nüüd tagasi on ja jah, suuresti ja miks nad tulevad tagasi, mis nad ütlevad? Ma arvan, et nad leiavad ise ka, et tegelikult on kodus päris hea ja ikkagi kellel tekib pere ja siuksed asjad, siis siin on ikkagi oma lapsi kasvatada ja kõike seda teha. Superluks ma arvan. Ja kui sa tahad, siis sa leiad ka tööd või siis sa tekitad tööd, ütleme nii, et see on, see on üks suur asi, et siin tuleb tekitada omale tööd. Noh, sina ilmselgelt sellega hätta pole jäänud. Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, just siis mina, sina oleme varem kohtunud, mulle tundub ka. Mäletada mäletada. Ka seda situatsiooni või ei mäleta, aga ma tean, mul jube jubedus, midagi. Nii massis, nüüd täidan jussi raadiokuulajate Margus ei, on ja kurekohviku rahva mälulüngad. Palun väga oli siis ma ütleks see aasta 2003, ei, 13 Jan. 2000, kui me paneme midagi sellest, mina olin noor tütarlaps, otsustas Need soovib mina minna tantsulaagrisse, tantsulaager toimus Pärnus ja kuna oli selline spontaanne otsus, ühtegi inimest Pärnus, mina ei andnud oma sõbrannaga, siis pidime ööbima ühes tantsuklubis ja seal, kus meiega jagas ruume üks noor tantsutreener, kes ühtlasi andis ka selles tantsulaagris. Üllatus-üllatus, hiphopi tundi. Nooni oli väga meeldiv selline jagamine, sest et me üksteisega ei suhelnud, ütlesime ainult tere. Nägime tantsusaalis, kuid ühel õhtul rääkisime siiski juttu ja ma mäletan, et sa rääkisid sellest, et sa ehitad maja, mida ma saan aru. Siin on. Päris suur, teine Leedo ära teha. Siis rääkisid sellest, kui raske on tantsuõpetajana head muusikat leida, mille järgi teha tantse, sest et tänapäeva muusika sinu sõnade järgi vähemalt siis aastal 2010 pakun, oli puhas nurr. Kas nüüd on see asi muutunud, nüüd 2016 on lugusid kus tõesti ma iga aastaga üha vähem pean lavastama? Kahjuks või õnneks. Aga ma arvan, et see hakkab muutuma kindlasti, aga hea too hetk, millest siin juttu oli, oligi niisugune seis, kus ma minule lavastamisega see, et mul on mingi klikk, kera, käimioloogiaid ma üldse hakkaks seda lavastama. Kui ma ei leia nagu mingit sidet sellega, ma ei taha seda teha, ma ei taha nagu liinitööd teha, onju ja mingi hetk oligi nii, et ma ei leidnud, sest et kõik lood on nagu ühe põhja peale justkui tehtud ja kuidagi ei olnud, siis ma hakkasin kammima oma isa vinüüli kogumikus ja sealt leidsin nagu 80.-test mingeid ägedaid lugusid, mis ma siis kammisin netist välja ja sealsamas laagris õpetasin ühte lugu, mis jõudis ka võistlusteni ja millega me võitsime igal pool, mis oli tegelikult tõmmatud kuskilt vinüüli pealt välja, mul on ju. Et ma usun, et tänaseks on natukene see asi jälle hakanud tagasi tõmbama, et päris nii kommertsiks enam ei ole jäänud. Ma arvan, võiks anda just selle võimaluse nüüd üks soovilugu just nendest headest 80.-st välja mõelda ja proovida, et kas Jon leiab sellega meie kaasasolevast fonoteegist ülesse. Nobedate näppude voor, ma saan aru, kui sul ei ole ühtegi sellist lugu peas, aga kas me saame sellegi jätta pärast ja selles oli pakkuda midagi, näiteks? Ma palusin annil välja, ütlesite miskipärast ma läksin, ma võin eksida, ma võib-olla ei mäleta enam õigesti, et see oli nagu midagi sellist, mis oli adekvaatne, mille järgi võis nagu tantsida. Ja no täiesti see on vähemalt siis hästi. Kõlas Vaikel saksa. Meil on külas Juss Lindmäe, kes on siis nagu me kuulsime Kuressaare kõige kuumem kutt. Aga see ei ole see tiitel, mille pärast siia kutsusime, kutsusime ta siia seetõttu, et me tahaks rääkida ikkagi ma ütleks Saaremaa fenomenist, milleks on tantsupri viis, emiir, onju ja kui ma enne Michael Jackson mainisin oma esimest kohtumist üssiga, siis sellest kohtumisest või sellest Öeldakse vestlusest, mis oli monoloog, meenub mulle, kas köile tore fakt, et sa rääkisid, kuidas sa noore tantsutreenerina lisaks sellele, et sa õpetasid lapsi siin, Kuressaares või Saaremaal, sa käisid ka Pärnusse kaks korda nädalas bussiga nagu segane, sa sõitsid seda vahet niimoodi päris kuus, kuus-seitse aastat ja USAs kindlasti. Kuidas sa jõudsid üldse selleni, et sinust sai nagunii kõva treener, et sa sõitsid Pärnusse kuus-seitse aastat niimoodi bussiga ja siis noh. Tegelikult mul ongi see haigus suurest, et ma ei oska, ei öelda, on ju see, kuidas ma sattusin Pärnus ongi tänavuse miirile muidugi suuresti, millest me kohe rääkima hakkame. Aga ma sattusin sinna, oleksin sõpra asendama, kes andis siukse miili treeneri, kes andis, vahtis tunde esindatud asendama ja siis jahin kuueks aastaks teda asendada siin. Et ta oli haige, üks hommik ja mulle helistati, et kuule, nüüd on nii, et pärnupauk ja kõue on ju seal olla. Ja kuidagi seal läks, ega ma ei olnud nagu ma ei olnud mitte keegi see hetked tantsumaailmas kindlasti mitte. Aga ma sain nagu kätte nii hea materjali oma õpilaste näol seal Pärnus ja ma sain nendega hakata leiutama ja katsetama igasugu asju. Esimesel aastal juba jõudsime lavalaudadele ja ka võitsime juba koolitantsul nendega ja sellest tekkis mulle nagu seal nii äge grupliselt, kellega ta oli siis nii-öelda meistrigrupp mul, kellega ma tegelesin kõige suuremas osas seal. Ja kuna ta oli nagunii ägedad inimesed, mul sai nagu sihuke pere tekkis nagu sinna täiesti nende näol, et siis mul ei olnud nagu mingit probleemi, sõitagi kaks sinna Pärnusse pidevalt muidugi on tüütu vahepeal ja värki, aga aga tegelikult nagu oli super Raivo aeg, super ägedad inimesed, kes on tänase päevani, saame ikka iga aasta kokku, veel käime ja nüüd nad käisid mu Saaremaal külas terve grupiga siin suvel ja tekkiski niisugune mõnus mõnus fiiling, et siis nagu ei olnud nii hull, et kui ma oleksin pidanud vastu tahtmist sinna sõitma, siis kindlasti ma ei oleks seda teinud. See piir on tegelikult ju kooslus siis alguse saanud semist ja iirist, kes siis selle tantsuklubi tegid, mis hetkel sina nendega liitusid? Nemad tegid klubi aastal 98, siis mina olin niisugune kuue aastane, poisiklutt on veel tantsima? Ei hakka. 98 tehti kruvima. Ma täpset aastat isegi ei tea, ma arvan, et ma olen 13 aastat umbes nendega koos möllanud on ju? Ehk siis aastaarv jääb ikka teadmate, kuna matemaatika ei olegi nii kiire praegu aga et päris alguses ei läinud, aga kas kolmeteistaastane kindlasti möllanud juba nendega koos ja see on arusaadav, et see piir on ühelt poolt küll jah, siis selline tantsuklubi, tegelikult ma eeldan, et tal on selline natukene suurem roll, kogukondlik tähendus, mõnes mõttes samas ka hoida nagu noori või anda ka noortele siis siin Kuressaare mõtlesime tegevust ja kindlasti hästi, kui ma räägiks natuke õpilaste arvus, siis tänase seisuga on meil 172 õpilast, niiviisi on, ja siis ma arvan, et Kuressaare linna kohta ei ole väga väike number ühel ühel grupil, kes koondab kokku lapsi ja noori on ju, et kindlasti on ja, ja ma ise mäletan, kui ma noorem olin, siis see oli ikkagi siuke nimele väike hea tiitel juurde taarse käitseeniirisen ja see oli kuidagi niisugune OPA seal, kusjuures mõnes mõttes on ka olnud minu jaoks natukene selline Saaremaa kaubamärk, need kaubamärgi on rohkem, aga üks üks. Me ei eksi, sest sisse miir algusaastatel oli selline välgatus, mis jõudis kanal kahe talendi saata ja talendijahis tegime ja siis siis oli kunagi mingi järgmine saade, nüüd hiljem. Et oli sellist klubi Jakei Street, see meer, rohkem neid harrastajaid või selliseid tegijaid ei olnudki ja too hetk oli tõesti üsna selline maastik oli ja kuidagi siis siis oli hea võimalus nagu tegeleda sellega, kas selle teise tantsu tantsurühmitusega, mille nime me rohkem ei nimeta, aga see läks ikka vahepeal, kui saite kuskil kokku, niimoodi võistlustel läks ikka hõõrumises ka omavahel või? Ei, ei ole, me oleme nagu väga head sõbrad on läbi aegade ja mul on on hästi palju selliseid juhuseid olnud, kus on minu siis Saaremaa grupia, minu pärnugrupp võistelnud üksteise vastu samal võistlusel, onju. Ja siis ma ütlesin, et kummale nüüd siis, et oot, mis pidi, onju mis seisus Eesti hypatunastik praegu on? Tänane seis, meil on hästi palju uusi koole, kes teevad väga palju head asja, tegelikult ma arvan, et täna on juba jälle üsna kõrgel see asi vahepeal mulle tundus, et asi muidugi väga soiku jäänud aga noori tuleb niukse tahtmisega noori peale ja pluss meil on hästi palju tulnud sisse välismaalt inimesi, kes selle asjaga tegelevad ja seda siin arendavad. Samas mul on tunne, et neid uudiseid, mis vanasti Smiiriga tulid, et küll te käisite välismaale, panite suure võistluse kinni, et neid enam väga palju meedias ei näe. Kuidagi siukest asja väga ei ole, ma ei tea, kas siin seda ma isegi ei tea, miks, aga kui ma võin ära mainida, siis, et mis meie nagu sellised suuremad asjad, et 2006 aastal Soomes siis oli EM, kus me võitsime esikoha, kas see on see asi, millest tegelikult rääkis minu meelest siin mõni nädal tagasi ka Kristel Aaslaid hommik Anuga trafo? Leksite vist kuidagi niimoodi sinna, et et see kokkuvõttes teie jaoks oli nii suur asi, et ta sealt võiduga ära tulite, te elu sees ei oodanud, et väike Eesti suudab niimoodi vastu panna, eks ole, absoluutselt, et selles suhtes päris nagu väga kõva sõna, et 2006 EM-il saadi esikoht. Ja siis 2006 aastal oli maailmameistrivõistlused kohe otse preemenis, kus me saime kahekordseks maailmameistriks. See oli päris äge tunne, võiks seal. Täpselt just see, et sa nagu tuledki Saaremaalt lähed ja istud kaks ööpäeva bussis see, kuidas sinna jõuti ja oldi, et see on päris päris äge nagu ja noh, suur asi ja ja 2007 aastal minu esimene treener ja minu mentortantsus Sven Saare talu võitis MM-il veel soolos ka esikoha, mis tuleb ikkagi klubi arvele nii-öelda. Et päris päris palju. On tehtud. Rääkides sellest kogukonnatundest, mis Simiris on siis, Kristel Aaslaiu nimi käis läbi ja kes need veel näiteks tuntud inimesed on, kes on see miilis nagu oma jala valgeks saanud? Ohoo, neil tegelikult lemise, eks ole, on viise absoluutselt, muidugi on ju. Ja Kristeliga koos, mis võib-olla te olete kuulnud sõnast tähendab meil ikka ka, onju, et nad koos laulsid tot muudkui Saaremaal ja võistluse ise tegid ja siis nad tantsisid koos ja ja ma usun, et ka semi nagu suuresti aitas ja suunas neid selleks, mis, mis nad täna teevad, ma arvan. Ja Kristel kindlasti kogu oma karakteri juures, mis tal on? On ju, on, on see iiris nagu kõvasti tegusi teinud meil õnneks või noh, õnneks või kahjuks oleme sugulased, kõveldage. Ahah, vaata, huvitav vot jah, ma tulen. Kas on alati huvitanud inimeste puhul, kes on ikkagi pühendunud, teevad asju siis maanteel on tavaliselt neid küsinud selle klassikalise küsimus on sellest, et mind lihtsalt ennast väga huvitab. Kui palju sa pead üldse või kui palju seda vaba aega läheb selle treenimise peale, mis füüsilist vormi see nõuab ja, ja, ja kui palju seal ütleme, on. Ma ei tea, tundides, kas või kui palju sa teed trenni selle jaoks, et ennast nagu vormis hoida. Nüüd tuleb mu elu üks uurib yles tunnis. Sa oled lihtsalt loomulikult andekas, ei peagi trenni, ongi nii läinud. Okei, muidugi, ma olen mingiteks asjadeks lavastanud ette pikemalt ja tegime kunagi näiteks Michael Jackson'i tribüüdkontsertiseniiriga, mis oli Hallessis Tartut, Tallinnat ja Pärnut on ju suured kontserdid lavastasid ette leida, aga, aga ma olen ikka läbi elu nagu suutnud niimoodi kuidagi minna ja siis ma väga palju ei ole aega pidanud. Ma, ma olen kuidagi nagu enda jaoks on öelnud, nii et kui ma lavastan ette seda väga palju ja teen siis nagu topeltajakulu on ju. Et enamus minu parimatest paladest, no tulnud nii, et ma olen saali läinud ja tegema, aga lihtsalt kohapeal viskasin näeb kuskil tantsimas ka lava peal veel täna väga-väga-väga vähe lava peal väga-väga vähe, ma siin jõulukontsertidel ja asjadel lastega koos olen natuke teinud ja vahepeal ma ei ole mitu aastat üldse. Telekas oli publik kus kohas oli telekas oppa ja eile No ma räägingi, et siukseid, ekspromt, asju on juhtunud, et eelmine aasta näiteks mulle helistas Lauri Pihlap ja siis nad teevad Semiga koostatud Jackson'i debüüdi nendes ööklubides, onju. Ja siis mul tuli välja, et kuule, et üks tantsija on haige, et ülehomme oleks vaja siin tiivas ära teha see asi, et aga et õppimiseks eriti aeg, esimene saime üks mu endine õpilane Pärnus, siis tuli otse sõjaväest kohale, tegime tunni ajaga selgeks, läksime siia, lavale on ja siis ma polnud vahepeal kaks aastat laval käinud ja siis oli nii, et hops ja nüüd tuli ja sama suur komöödiaõhtu, mis eile siis oli telekas finaalsaade. Jälle üks eksprompt asi või helistati, et nüüd on nagu sihuke jama, et nüüd oleks vaja inimest, kes oskab tantsida, samas julgeb ka natuke nalja teha, et et Aasma poisil oleks natuke abi vaja ja siis nii läks, et jälle ja tegime väikse äsja. No ma ütlen, et kui inimesed helistavad, et natukene haigeks jäänud, siis sa pead ikka väga mõtlema, et kas seal kusjuures ma olen näinud tegelikult Semiri tantsijat kasutatakse päris paljuga just nimelt Eesti laulul ma vedrusid Eurovisiooni või Eesti Eurovisiooni eelvoorudes kunagi praegu olete ka kaasa eesti laulus löönud ikka iga aasta midagi kuskil toimunud, pluss siis Tallinki laevadel Rootsi Ruisidele on see piir teinud päris kõvad aastad shows ja igale poole ikka sadumeid. Viimane asi raadiokuulaja Tallinnast. Taavi Libe küsib, mingi isiklik küsimus, ma rohkem ei oska midagi öelda. Vasta, kas ei või jah, sellele küsimusele. Kas maris on su õde. Ma ja muusika, just see lugu on pühendatud sulle. Selle asemel, et korvi panna palli, tunnen mõnu žongleerida sõnumile Palmimad muss valmis. See on Tallinn pealinn, peatee lennujaamast sõidab kesklinna ja on täistuled peale linnud, sombune, hall, andeks anna mõnel konnal konnatiigis pole jäänud ühtki konna, keda panna silma lauldav meel. Kordan endale, et ei ava ennast kellegagi peale sinu, mida mu puuduks himu aiaga jale jäävad tühjad pihud liialt kuulama kuulsaid mõtteid. A kel on nii pool kõik, kes jookseb seda linna moe nautos, vaatab võtmeid. Tipu tipus hoida lippu, aeg on käes, laseb naisel triipu, nii et keegi ei märka, kuhu päike kadus, äkki seljas pole õnnesärki, palju jäärapäisus tabas märgi. Võitnud olen lahinguid võitmas, olest süda mulda pannud, seemnetest tärganud saatus, armastus olla külvanud külma süda ning innovatsioonidega algamas on teine vaatus, nüüd istu, aitäh. Kas kava võtsid kaasa? Sõnad jäävad pähe, peale mitut kuulamist. Vaata, kuidas kaardid lauale laad. On teada, et ei võida kunagi suud paotada. Maa ei kao. Kes see laulab köögis külmkapis kolistab Tom Olaf tagasi, et tekitada tagasi, et võtta tagasi see, mis on minu, maksab võlg ära. Tšeki domeeni, Peeter paari sündroom. Teesklen, et olen 17, esimene noorus teist korda hiljaks jäänud. Võtan seda, mida elu pakkuda mulle, püstitades sellega, et vähe õli tulle kuulased autos, kui sa aknad lahti sõidad, naudinguid samet jälle raadiolained pühivad, kui vähegi mõikad laulab kaasa kuula mind ja sinudki võib saada. Ärgaks levialas on sel nädalal Kuressaares. Laadigaks Marlin. Ta Helle Rudi, Jon Mikiver aitavad sind otsides saates inimesi veel ühe tunni ja seda peale kella viieseid, uudiseid, see on Siidusi. Ärbaks levialas on sel nädalal Kuressaares. Te kuulate Raadio kahte Margus Kamlat, Jon Mikiver, Helle Rudi ja on alustanud oma viimase saatetundi saatesarjast R2 levialas. Me oleme kurekohvikus ja ma saan arumeeleolu, kisub kohe selliseks, et on kahju, et praamipiletid on õhtuks ära broneeritud. Aga natukene nüüd muusikat ja siis juba huvitavad jutud edasi. Sibula traadi kohta. Lõppemas on lugu täht Bankos Pharrell Williamsiga, loo nimeks oli luus yourself Dance ja nüüd on aeg võtta taas kord ette järgmine külaline. Me hakkame mõnes mõttes rääkima ühel või teisel viisil toidust ja söögist. Millisel kujul kohe saate teada, aga vot see on nüüd see hoiatus, et kui teil on võileib lähedal haarakese kohe hamba hambusse, et ei hakkaks, kui ma lähen või mitte ja seda tegelikult ma tahtsin sinna välja jõuda, et tasub juba Kuressaarde sõita. Ütleme neli tundi tasub juba sellepärast maha sõita, et proovida ära süüa. Selle vana hea muffin. See muffin, millest me oleme rääkinud terve selle päeva, kui me oleme olnud siin kurekohvikus Kuressaares, see on siis see muffin, mille on teinud ei kellegi muu, kui kuulsa eesti produtsendi Sander Mölder ema, täpselt nii. No retsensioon siis kolme sõnaga on Kamlat, milline. Kordan, üle tasub neli tundi sõita. Vot sellest piisab seal üpriski hea argumente, kuid ma arvan, et see Rahillukene maitseelamus, mida Kuressaare meile pakub väljudes teistest maitsvamatest, kohe räägime, me, mul on hea meel tervitada järgmist külalist, ma loen praegu kiiruga, et sinu nime või tiitli või nime ette on pandud siis tiiter, grillimeister, ma ei tea, kas sa, grillimeister peab paika ka Toomas Leedu meiega liitunud, tere, Toomas. Tervist peab osaliselt paika küll, ma olen barrekese grillis. Nii Euroopa kui maailma pjedestaalil käinud mees tiitlit mahekokk ja seal on väga lugu heast toorainest. Vaat selline mees on meil külas nendest võistlustest rääkides, millised need olid, kuidas sulle läks ja mis seal täpsemalt ennas. Onu Ungaris ammu juba meil oli üks hea punt koos kellaga mööda Eestis võtsime kõik, mis võtta andis ja MMil. Ainult kaks meest ülesse poole suutsid jääda, et tundub sellise Kuressaare. Selline nagu trend, et ongi inimesed, kes jõuavad välismaalasi, võtavad sealt ka võidu koju, kui nad on Eestis juba puhta vuugi teinud, et selles mõttes see peab sinu kirjeldus paikesele tüpaažid, keda me siin kohanud oleme Kuressaares ja ma arvan, et marssalikepike peab ikka suur olema nagu põues, et et kui ma siia tulin, siis kogu aeg küsida, et kas leedu või leedumise nimi on, on ju, et ma kipun kuulsa mehe varju jääma. Ma arvan, et et eesmärk oli ka selline, et kui soovikul lõpuks keegi küsiks, et mis su nimi on, et kas Leedu või Leedo nii, Peegil tekiks küsimus. Kuidas see siia Kuressaarde sattusid. Ma saan aru, et sinul ei olnud ikkagi seda lugu, et keegi jäi haigeks ja pidi asendama tulema, aga mõnes mõttes sarnane, nagu lugusid saadab. Ja mina tulin taldurtsi tegema ja nüüd olen juba viimased kaheksa aastat siin. Et ma mandril oli palju tööd ikka töötasin kolmest kohast korraga ja Tallinnas, siis ma kujutan ette ja ma olen nagu sellel aastatuhandel on nii Tartus kui Pärnus, kui Tallinnas viimased töökohad on nende villast. Vestlevad veel grupp ja Tšaikovski restoran. Päris päris nimekad repressiivsed kohad. Ja tulin mõttet, elan rahulikult siin, et siin on paljugi. Pidime chillim kuidagi ja nüüd on ikka nii, et, et jälle on kolm töökohta. Viimased kaheksa aastat niimoodi, mitu tundi sul päevas puudu jääb? Ei ole lugenud, et olen läinud juba ammu käega, mis esimene haltuura oli, mis sind Saaremäe mäletan, selgelt pisikene pisikene restoran, seda enam isegi pole, aga aga selle kõrvalt tuli ka Georg Otsa spaa kohe, kuhu ma nagu põhikohaga sain ja siis sealt otsa juba sadu kohvik ja ja kuur, saaja Eces Farvudiigotellekt nüüd kohti, mul tuleb kleepuv nagu liimi õlgadele. Mida see kujutab endast, kui sa oled suure tuntud spaa peakokk, mida sa tegema tähtsad validki siis nagu neid saiakesi Grassaate, mida pakutakse hommikul Rootsi lauas või mida see endast täpsemalt kujutab, siis sa pead ikka kõike tegema, et selleks ei pea kokku olla, sa pead ikke äkki sa pead ühelt poolt loominguline olema, teiselt poolt hästi süstemaatiline niisugune bürokraat ka, et mõlemad omadused on üliealises toomas. Mis vanusesse umbes hakkasid oma sõpradele juba süüa tegema. Ma mäletan seda, et kui ma pidin elukutset valima, siis ma kokandusega praegu üldse kokku puutunud, et keskkooli tahtnud minna ja siis oli täiesti suvaline valik, ütleme niimoodi. Aga see välja hakkas tulema, see tuli endale nagu hiljem üllatuseks. Siiamaani mõni päev, kus mõne asja ja siis vaatad, kas tuligi välja ja ma ikka improviseerin palju ja, ja tulebki välja küll, jah. Kas muidu ma korraks sihuke vahelepõige, et mul on lihtsalt endale üks hea tuttav, võib siis öelda bändikaaslane, kes on ka kokk ja tihti alatihti on see, ta kurdab selle üle, et ta teeb terve päeva ja teistele inimestele süüa suppi, teeb terve päeva minu meelest vähemalt ringvaate aasta, keda tõesti super. Igatahes süüa ta teeb terve teistele inimestele, mis päädib alati sellega, et kui ta ise lõpuks koju jõuab pärast rasket tööpäeva, siis mida ta sööb, on enamasti kõige ebatervislikumad asjad, näiteks, et kas kuskilt haaranud viimasel minutil noh, kell on, kas palju kell 10 poed kinni ekse, tema lõpetab oma töö postitama. Kas ta seltsis kodus pelmeene või võtab üldse mingisuguse hotdogi kuskilt kaasa. Palju sul endal seda ette tuleb, et sa tegelikult teed küll päev läbi siukseid väga maitsvaid, väga häid roogasid, aga lõpuks see, mis sa ise jõuad süüa, et see on selline nii-öelda kähkukas. Ja ma usun, et see tüüpi valeta. Et Tallinna ajast mäletan päris palju hea, kui sa töötad jube kavas restoranis ja paned õhtul kinni restoranist lähed, võtad sealt draama, Augustel burgeri, tuttav tunne, aga siin ei ole siis päris niimoodi, et siin on nagu rahulikum, paned restorani kinni, siis lihted endale süüa, niisugused nagu näitab Kure kohviku pererahvas, lihtsalt istud oma kohvikusse, sööd seda, seda, mis etnoantakse baarikapist. Köie hea põhi on ühe koka jaoks ikkagi see spaa, ma tulen selle juurde tagasi, sest et see on selline viimane, selline suur töö on ju, mis sa tegid ja nüüd aasta aega tagasi sa läksid siis kuuse muudesse kohtadesse nagu täiskohaga, kui ma õigesti lugeda? Ei, mul on ikka nii, et, et mul on ikka kolm töövate korraga aegagi ühe ei piirdu kunagi ei ka viimased kaheksa aastat umbes kaks või kolm tükki neid korraga nii töökoht, et et kogu on juba viimased viis aastat olnud kõrvalt, et minu arust pole seal midagi, kas tahad, kui sul ongi kolm restorani korraga, juhtides miks sa loobusid sellest loast? Inimvõimete piir või nii-öelda hakkas, hakkas kätte jõudma, kompasin piire kõvasti. Mul on veel põnevaid uusi väljakutseid, aga sa pead midagi millestki suutma lahti lasta, sest et veel suuremad plaanid on tegelikult ees. Veel loeks ette need kohad, kus sa töötad, üks on, kui kuu, siis on sadu, siis on see jäätisekohvik. Ma hetkel ei sa öelda, surra-murra oli see sadu on kinni, aga meil on kuursaal, mis on 100 kaheksakümnekohaline restoran, mis võtab päris Baueri ja need ongi butiikhotell, mis on väike väike luksushotelle. Noh, vaata, ongi need on need, mille pärast, nagu Kamlat ütles, tasub neli tundi sõita. Et kas ei ole tulnud mõnda muud meest näiteks kas siis Leedo või mõne muu laevaga sinu juurde pannud rahapakid lauale, öelnud, et ole hea mees, tule mõistusele, tulen Tallinnasse, palun tagasi? Jah, on pakkumisi olnud, aga. Ma ei, võtaksin seda rahanumbrit nagu ette, et põgenesin sealt Tallinnast sellest just selle, selle, selle kiirustamise kõige muu eest ära noh, nagu näha, iseennast jälle võrku mässinud. Tegelikult olen aru saanud, võib-olla ma nüüd panen täiesti mööda, aga sa oled, plahvatas äkki kirglik kalamees ja sul on mingi kalakaladega mingi oma omas. Ja meil on kuursaal mitteametlik kalarestoran, võiks öelda kiiretel päevadel umbes 50 kilo kala, iga hommiku ostame turult kaluritel kokku ja müüme samal päeval maha. Et ma usun, et need numbrid, mis panevad nagu enamus restoranid pisaraid jahmatama, et aga jah, no ütleme nii, et päris tihti satuvad sinna kavade hulka enne püütud kalad ka. Kas see on selline tüüpiline, et mandrilt tuleb, inimene tuleb, hakkab Saaremaa kala nõudma. Ja ikka paljude ma usun, et paljud nõuavad kala ja võiks hoopis teisest tüübist rääkida nendest, kes näevad terved kala ja siis on šokeeritud, ehmunud ja nõuavad endale vihmaussi, meile sellest poleks ühtegi luude. Selline ikkagi väga ekstreemne asi, selle peale isegi ei anna tulla. Toomas, kui sa pakun sulle võimaluse, kui sa tahad endale natukene õlale patsutada või sellega siis tuleb sinna kõrvale, võib seda teha meest, aga kas sa tunned ise, on sul selline noh, on välja kujunenud, mis on see sinu selline eripära, mingi x-faktor, mingi nišš, kuidas sa süüa teed ja sa tunned, et see on selline minu trump või kuidas ma lähenen toidule või niimoodi ja ma ütlen, ebaviisakas sõna, et kokkade kohta vanasti räägiti, et õige kokku on see, kes oskab sitast saia teha. Ma usun, et kui üks kokku on ennast nii kehva situatsiooni mänginud, et ta peab kehva toorainega ümber kandma käima, siis, siis on tema jaoks traagikat. Ma usun, et kui sul on väga hea tooraine ja siis sa ei peaaegu üldse midagi palju tegema, selleks et väga maitsev asi välja tuleks, aga kusjuures kas ma võiksin küsida sult endalt? No ütleme nagu lihtsalt mina kui selline lihtsurelike, kes ei ole mingi eriline kokakunsti harrastaja. On väga palju üldse ei satu süüa tegema, aga on väga palju sellised tüüpilised vead, mis enamus inimestel läbi käivad, et mis need toidutegemise juures teevad, näiteks ma saan aru, et väga palju ei pannakse alati liigselt soola toidu sisse. On veel selliseid asju, mida näiteks ütleme, et noh, ma olen täna õhtul koju, kahjuks paraku pean siit kure kohvikust lahkuma, kui ma tahaksin õhtul endale süüa teha ja siis öeldakse Jaa, ma tean, ma tean, me peame minema, aga, aga et on, on veel selliseid tüüpilisi ütelda, selliseid vigasid, mis on väga lihtsad asjad juba, kus sa saad öelda, et ärge näiteks seda liiga palju pange või ärge seda näiteks liiga palju sööge või, või ma ei tea, sellised tervislikud nõuanded tühja kõhuga poodi mineku esimene viga, kuhjatakse korve endale täis nädalavaru, onju, aga mis seal ikka toidu tegemine, seal on võimalik eksida, iga iga väikse liigutusega täidaks eetri Ääraga lobisema. No siis ei ole midagi muud ikka raadio kahest tuleb, annan sulle oma kokasaade, mida ma ei tea, kuidas sa küll salvestama hakkate raadio kahes Tallinnas, aga pidime ju siia kogu tehnika korrespondent muuliga mullaga saavad kuidagi teha seda niimoodi kahenda seod ja Toomas kokkuvõtvalt küsides sa oled siin olnud, sa ütlesid, kaheksa aastat tulid haltuurat tegema ja siia saa pidama selle kaheksa aasta jooksul. Kuidas on muutunud Kuressaare just selline toidukultuur või need toitlustusasutused? Väga kõvasti on siin ennem. Minul siia tulles oli niimoodi, et spaahotellid, restoranid ja muu valik oli olematu, et praegu selliseid väiksemaid söögikohti tulnud päris kõvasti ja nende tase on, on väga hea, et selle üle on väga hea meel. Ja see trend on siis millises suunas, et need kohad pakuvad missugust toitu? No igatahes oluliselt paremad kui hotelli restoranis. Seda on hea kuulda, see annab ka inimestele võimaluse väga ilusas Kuressaare vanalinnas ringi käinud ja Toomas, suur aitäh, et sa meile külla tuled rahadega ja meil tegelikult on jäänud täna siin Kure kohvikus üks intervjuu veel juba etteruttavalt öelda, mul juba käed värisevad. Ori orjasurelik. Ori orja. Kuule, pedaalikate.