Te kuulete raadio kahte värske ja vaba lava. Viimane ärgaks levialas raadiolegendide eri läheb eetrisse laupäeval Vabaduse väljakul kaheksatunnises maratonsaates kohtume legendaarsete raadio häältega, nende hulgas Eesti raadio endine direktor Peeter Sookruus. Saatejuhid Olav Osolin, Erki Berends, Reet Linna ja raadio kahe kunagises peatoimetaja Margus Hunt ja Heidy Purga. Ärgaks levialas raadiolegendide eri on eetris laupäeval kella 10-st. Te kuulate raadio, kahte kõlas Erki Pärnojaloo nimeks oli toores Dance ning nüüd on järgmine vahetusenda asukoha sisse võtnud Vabaduse väljakul, kus raadio kahe popaks stuudio on. Jon Mikiver, Helle Rudi, Margus Kamlat, me oleme, mis ma saan aru ennast mõnusalt sisse seadnud ja oleme valmis vedama seda saadet võiduka lõpuni, noh, peaaegu mõnusalt merele. Sätime ennast aga põhimõtteliselt valmis küll, me oleme siin kuni kella kuueni välja, eks ole, ja ja mul on hea meel, mitte mitte ainult ka meil tegelikult on hea meel tervitada siin raadio kohe poppar stuudios raadio kahe endist peatoimetajat Heidy Purga, et ja praeguste riigikogu liiget tere, Heidi. Tere väga jääd. Seda öeldakse tihti. Seda öeldakse inimesed vastavalt vajadusele, aga mul on väga suur rõõm siin olla selline hea, kui teil meeskondade vahetus toimus siin siis selle viie minuti jooksul mis nagu ajaliselt kestis viis minutit, aga sisuliselt oleks kestnud nagu ma ei tea, pool tundi. Kujustus mulle väga palju pilte minevikust ja raadiotööst ja kõigest sellest toredusest, mis tihtipeale muide kahjuks jääb ainult raadio sisse, see vist ongi raadiomaagia. Heidi, tegelikult olgem ausad, sa ei ole ju raadiost 100 protsenti palju lahti lasknud saanud kuuludes nõukokku, oled raadiotegemistega ühel või teisel määral kursis ja, ja aitad neid koordineerida nii palju, kui sa saad. Aga Heidi, mis põhjusel sa oled ikka jätkuvalt jäänud raadio külge kinni, et miks sa ei ole veel veel lahti lasknud nagu täielikult, et keskenduda muudele asjadele? Ma ei tea, see nii imelik küsimus, ausalt öeldes lihtsalt asjad on niimoodi kujunenud või ega ma ei oskagi mitte mingit muud vastust anda, sest et poliitikasse minnes oli tegelikult, et peamine põhjus mul ikkagi rahvusringhäälingu abistamine, et kuna ma enam seda seestpoolt ei saanud teha mulle teada olevatel viisidel siis ma mõtlesin ringiga läheneda, aga see, et, et see rahvusringhäälingu nõukogu ja see nagu kuulus käib nagu kuidagi minu jaoks täiesti asja juurde tähendab ringhääling ja meedia ennekõike just avalik-õiguslik ringhääling. Noh, on kogu aeg väga suur osa minu elust olnud, mul on meediaalane haridus, ma olen enamus aega oma elust töötanud erinevates meediaorganisatsioonides peamised Eesti rahvusringhäälingus, nii et see on kuidagi lihtsalt loogiline ja see on asi, mida ma tajun ja oskan ja kus mul on kogemust. Aga tegelikult selle küsimusega tahtsin nagu sinna välja jõuda, et ma eeldan, et sul tegelikult raadio iseenesest veel hinges tiksub. Kui sa reaalselt saateid ei tee, siis huvi selle vastu või meediumi vastan sulle jätkuvalt olemas. See on absoluutselt nii küsikski täpsemalt, mida see roll, mis võimalusi see pakub praegu seal aidata rahvusringhäälingust, et kõik teavad, et on nõukogu, midagi seal teevad, aga mida täpsemalt? Ma ei tea, kuidas see, kuidas rahvusringhäälingu nõukogu, mis on kõige kõrgem organisatsioon, pigem nii-öelda laudkond Eesti rahvusringhäälingutasandil, kuidas ta varasemalt varasemate koosseisuga koosseisudega töötanud on, aga kõigepealt seal ümber laua istub, et väga erinevad inimesed seal on sõltumatuid spetsialiste, mis on siis vastavalt seadusele määratud arv kui palju neid peab olema. Ja siis on seal aga terve hunnik erinevate erakondade esindajaid, aga ütleme nii, et peale nagu viimaseid riigikogu valimisi see seltskond, kes ringhäälingu nõukokku sattus või siis keda saadeti või määrati ja, ja nii edasi oli väga imposantne. Hästi värske. Ma usun, et et see nõukogu oma sellises nagu professionaalse taustaga koosnevatest inimestest oli üks paremaid, mida mina. Pean läbi ajaloo. Sest et sinna kuulusid nagu eranditult noh, kas siis nagu otseselt r-iga kokku puutunud inimesi või vähemalt ennast ajakirjanduslikud maastikul. Tugevalt tõestanud inimesi oli naljakas ka esimest korda ja muid aru, et sa oled nüüd nõuga, kus sa oled kõigekõrgem organ, onju ja varasemalt oled sa pidanud peatoimetajana kas just piike ristama, aga ikkagi silmitsi seisma nendepoolse kriitikaga soovitustega? Absoluutselt. Aga noh, mis minu jaoks nagu tegelikult minu jaoks nagu see ringhäälingu nõukogu roll või ütleme, noh, see minu positsioon selles nõukogus liikmena on ikkagi pigem abistab, ehk siis nagu ma olen aru saanud, et varasemalt ja vanadel aegadel, kui olid nagu teised mingisugused ühiskondlikud nagu stamp, mingid kujundid või käitumised või et noh, oli nagu kogu ühiskond rohkem nagu hierarhiline ja nii edasi. Ehk siis nagu mulle tundus, ma võin eksida. Et see oli rohkem kontrolliv. Ja kui see uus koosseis siin asus, siis ma hakkasin lihtsalt igal koosolekul rääkima seda, et et me peame abistama err tegelikult nõukogu, see ringhäälingu nõukogu roll on ju abistav. Et jah, ta on ka nagu vastutus kandev, kontrolliv aga ennekõike abistav ehk siis nagu, kui seal on mingisuguseid kohti ja neid kohti on olnud üsna mitmeid kus ma ei tea, kas juhatust näiteks oleks võimalik abistada mingit moodi, sest et noh, kuna seal istuvad nüüd nendel need liikmed, kellel on nagu need taustad, siis meil on rohkem võimalusi või mõnikord ka infot, et abistada seda, seda, seda juhatust. ERR-i üldiselt. Heidi liigume nüüd algusesse tagasi selle algusesse, kui sa raadio kaht sattusid ja meediaga tegelema hakkasid. Mismoodi sinu puhul välja nägi, kui ta säästis laskesuusatamist, kui ma õigesti mäletan sai siis ühel hetkel raadio kahe saatejuht ja tegelikult sellest, kas hakkas ka kuidagi niimoodi pihta tuid asendama, alguses. Ei, see ei hakanud nii lihte, see algas niimoodi, et minu esimene ülikool Tallinnas, kus ma tulin Elva keskkoolist, oli Tallinna Ülikoolikultuuriteaduskond, kus ma õppisin lavastajaks. Ja ega mulle seal eriti ei meeldinud. Ja ma käisin kohal suhteliselt harva. Ja ühel päeval, kui ma sattusin kooli ja meie teaduskond asus vanalinnas laial tänaval Oli seal all fuajees stendi peal üleskutse raadio kahelt, kes otsis reklaam hääli ja minu kursusekaaslased olid just seda kuulutust lugemas, kui mina koolimajja jõudsin. Ja ütlesid, et nüüd me lähme raadio kahte sellele reklaami häälte konkursile tule kaasa ja andsime Gonsiori tänavale, raadio kaks oli 10. korrusel seal taga kus kunagi vist minu kabinet oli, ei vist veel isegi taga, selgus kunagi vader Emorna istusin. Vabandust raadiokuulajate siis maja, nii nagu sise, siseinfo jutt, aga ühesõnaga seal kuskil tagaruumides asus raadio kahe reklaamiosakond. Kuna raadio kaks Raadio neli olid tollel ajal kahe tuhandendad alguses 90.-te lõpus lisaks ka Eesti televisioonile ainsad kanalid, kellel oli reklaamimüügiõigus, sest et seadused olid siis teistsugused siis nad vorpisid seal igapäevaselt reklaame ja, ja seal ruumis oli selline pikk laud, laua taga istus konsiilium, kus siis oli Urmas Vaino näiteks Jaan Elgula, kes töötas raadio kahe reklaamiosakonna Kõllide valmistaja juba siis ja ja siis kuidagi juhtus, paluti igasuguseid häälisel teha, tekste ette lugeda ja noh, põhimõtteliselt sedasama, mida ma tegin koolis. Et noh, ma ei tea, Tereba säält ja mida mida iganes, mingeid selliseid. Et ma arvan, et me nüüd häält onju, ja mis sa arvad, et ma ei mõelnud selgunud enne, kui ma selle lause välja nimetan, seda ilmselt? Ja see kulmineerus. Sellega, et noh, eks me siis ootasime seal välja välja, valiti kogu sellest seltskonnast kolm häält ja üks olin mina. Ja siis ma hakkasin lihtsalt raadio kahes käima reklaame lugemas paar korda nädalas. Ülikooli kõrvalt siis kuidagi see viis selleni, et noh, ma ei tea, et ma olen nagu ikka seal raadio kahe legendaarses köögis veetsin aega ja rääkisin inimestega, siis tollel ajal oli raadio kahe direktor Riina sildas ja Riina siis üks päev kutsus mind enda juurde ja ütles, et meil on siin selline edetabelisaade, mis vajaks häält. Ühesõnaga, et meil on formaat olemas, sisu olemas, sisu tehakse isegi ette, et meil on vaja lihtsalt nii-öelda nagu diktoreid, inimest, kes selle edetabeli ette loeb. Ja see edetabel oli Kuulsa Kaidi Kleini kuraditosina järglane, selle saate nimi oli R 12, see oli kuulajate edetabel ehk siis laulud, mida nad soovisid ja hääletasid nii-öelda, aga siis hääletati postkaardi ja kirja teel emaili, siis ei olnud veel. Ja siis ma tegin seda saadet ja siis ma sain uue saate ja siis ma sain uue saate ja siis sai minust järgmise raadio kahe peatoimetaja Urmas Leinfelli parem käsi. Sest kuna ma olin lõpetanud meediaõpingud Ülikoolis ja siis oli aasta 2004, kui võeti vastu seadused, et Eesti rahvusringhääling on reklaamivaba, mis tähendas automaatselt seda, et nende jaamade profiil või see sisu ja eesmärk, mis varasemalt oli, ei ole enam vajalik ja meil on vaja uusi mõtteid, uusi inimesi, uusi ideid. Ja kui teil mulle siia saatesse ta kutse esitasite, mõtlesin noh, et mõned asjad on ikka elus nagu sellised, et noh, et need on imelik rääkida. Et see tundub nagu nii diletantlik, kuidas nagu mingi mingisugustel hetkedel ajas tagasi asju aetud ja see oli nagu tollel ajal väga normaalne või kuidagi loomulik. Et kuidas sa saad endale sellise, ma ei tea toimetuse nagu löögirusika või üksuse, kes mõtleb saatekava välja, seda eriti minu juures kodus põranda peal, suurele paberile, noh, mul on hästi väike korter. Ja noh, ma ei tea, kes seal kõik olid. Urmas Vaino, Mihkel raud. Ma ei tea. Ja nii edasi, seal oli nagu mitmeid-mitmeid inimesi. Et me põhimõtteliselt tegime uue programmi nende olemasolevate jaa jaa, avatud mõtlemisega saatejuhtidega. Ja, ja siis peale seda uus juhatus, Margus Allikmaa, olin siis just ametisse kinnitatud ja majatel Sulev Valner ja Hanno Tomberg kuulusid juhatusse. Siis meil oli tohutult koosolekuid, räägiti ka sellest, et noh, et kui nüüd vana raadio kaks on lõpetanud, et siis tuleb ka nime muuta ja no kõiki asju nagu õnneks nagu raadio kaks Raadio kaheks, kuigi nagu kogu sümboolikat, nagu see nende sisu muutus, aga see muudatus oli väga raske. Hästi raske. Ma tahtsingi tegelikult sinine vahele küsida või uurida, et tegelikult sisuliselt vana kaader suuremas osas tuli ju minema saata ja ma kujutan ette, et kuidas see käis samal ajal sa pead veidi uut jaamani tegema, et nendega nagu silmitsi seista seal igapäevaselt. Et seal olid sellised superstaarid ees, rahvas armastasid palavalt. Ja ei, no lihtsalt me pakkusime juga alternatiive, näide, aga täiesti selge oli ja nad said väga hästi aru, et mõned alternatiivid või enamalt jaolt need valik number kaks on ju või noh, et sa võid jääda, aga et või sa saad jääda taga, et sul on võimalus teha näiteks neidis neid saateid ei vastanud nende ootustele. Muidugi, seda oli väga ebamugav teha. Kas sa nutsid või tegelikult olid? Ei, mul ei olnud aega kuulda, tegelikult kokkuvõttes ma kujutan ette, et see aeg või see ülemineku aeg või siis päris keeruline olla. Ma kindlasti ei vaidle vastu, aga aga eesmärk on ju, ütleb eesmärgini on jõutud, eks ole. No ma ei tea, võib-olla kui teie ütlete nii Ja Jon Mikiver tahab midagi nüüd pilli mängida vahele ja me kuulame pigem natukene muusikat korraks siia vahele, siis jätkame juba Heidy Purgaga pärast seda juttu. Me jõudnud aastasse 1976, üleüldiselt 70.-te lõpp ja ka 80.-te algus kujunes viimaseks vabanemiseelseks surutiseks. Raadioeetris kadusid otsesaated isegi uudistesadepäevaga. Ta oli alati eelsalvestatud surve suurenemist oli tunda ka muusikavalikus. Paljud palad kadusid igapäevase kasutamise fonoteegist ja mõned isegi arhiivist, seda nii teksti kui ka läände põgenenud esitajate ja laulude autorite pärast. Samuti piirati lääne muusika mängimist ja suurendati vennasvabariikide temaatikat saatekavas. 78. aastal jõudsid Eestisse esimesed kassettmakid. Esimesed maailmas üleüldse ilmusid 62. aastal USA-s selle aja Eesti raadio. Aastal 2016 on pungi hittidest. Kuula Eestis nii palju, et 80. aastal palus Eesti raadio enda kuulajail panna tähtsuse järjekorda, raadiot, sanktsioonid, nende jaoks tähtsuse järjekorras sai esikoha õige kellaaja teatamine ning ilma teadvustamine. Samuti tahtis rahvas ülevaadet kodu- ja välismaa sündmustest. Tähtsuselt kolmas oli raadiomehe oskust kuule silmaringi laiendada ning jagada teadmisi maailmast, ühtlasi aidata paremini mõista tänapäevasündmusi ja neist aru saada. 1983. aasta esimesel oktoobril läks eetrisse esimene üpriski pika ajalooga hommikuga ja 86. aastal tunti vajadust luua esimese ametliku programmi ning teise ehk vikerraadio kõrvale. Kolmas aluse sai stereoraadio, millest toodeti ka välissaateid ning ühtlasi lõpetati ka üleliidulise raadio transleerimine ning alustati neljanda programmiga, mis oli läbi ja lõhki vene keeles. Enne seda olid Eesti raadio venekeelsed saated olnud laiali jaotatud teistes programmides. Aastal 2016 on pungil. Kas mõni neist võib olla sinu isiklik aasta hitt? Anna meile teada hääled aadressil ärgaks poee. Raadio kahe aastaid 2016. Büroode kohta. Levialase legendide eri me oleme Vabaduse väljakul, lähme siit otse-eetrisse kõlas hetkel just Empoyostest son Hayen luu ning nüüd on juba järgmine külaline, nii nagu me oleme nüüd võtnud iga tund ette erinevaid legende, siis juba järgmine on tegelikult oma koha sisse võtnud. Jah, ja tegelikult mõnes mõttes tänu sellele inimesele, ma julgen küll öelda, et praegu just nimelt siin täna istume, tema on see inimene, kes oli raadio kahe esimene peatoimetaja. Tere, Margus Hunt. Tere. Tere. Rõõmsan jälle olla argus, enne kui me jõuame raadio kahe juurde Raivo tegemiste juurde, siis tegelikult raadio kahest saju ei alustanud, sa tulid Eesti raadiosse toona selgelt, parem ikkagi alustasid diktorina, eks ole, ma tulin Eesti raadiosse, kui ma õigesti mäletan, 1981. aasta septembris teadvustajate konkursile ja tegelikult just kolm nädalat tagasi käisingi üle pika aja raadiomajas, kus Kärner tegi tegi teadvustajatega paar saadet, mis vist jaanuaris on eetris, nagu ma aru sain ja oli, oli vahva vanade kolleegidega kokku saada ja käia ka kümnendat korrust vaatamas, kus me kunagi Raadio kahega siis esimesel mail 93 alustasime. Siis ma pean minema nüüd kohe seda kõike enda sisse imema. Kokteile taatlus, rollid. Allemad. Kas te olete teadvustajate diktori enne raadio kahte jõudis midagi veel teha, sinna vahepeale jäi oi, sinna vahepeale jäi palju asju, ma mõni mõne aasta olin diktorina ja siis olin programmiosakonna juht. Ja samal ajal sai juhitud mitmeid eriprojekte, millest vist minu eelmised kolleegid, kes siin käisid rääkimas ka mõnevõrra on juba pajatanud nagu näiteks suveraadio, olümpiaraadio ja kõike muud sellist, et need olid vot projektid tegelikult millest sai päris palju ideid üle võetud ka raadio kahe tegemiseks. Olümpiaraadio räägime selle üle veel, et millest stereoraadiost ja sellest suveraadiost me rääkisime siin eelmises projekti. Tunnistas õigemini Erki Berends, aga just nimelt olümpiaraadiot, mida selles suhtes, kas see, mida me praegu teame olümpialade nime all või hoopis hoopis teistsugune? No natukene ehk oli teistmoodi, ehk siis see oli jah, olümpiaperioodiks pandi kokku selline hea seltskond raadioinimesi kes siis tegid 24, seitse põhimõtteliselt kogu olümpia ajal saateid hommikust õhtuni intervjuusid, sinna vahele muidugi maapealset spordikommentaatoreid siis rääkisid mis, mis toimub olümpialinnas ja reportaažid vahele, aga väga palju sellest tuli eetrisse ka raadiomajast ja Eestist, et inimesed kuulasid, kuulasid neid eriprogramme päris palju, tollal polnudki väga palju muidugi variante 80.-te keskel, et Eesti Raadio oli, oli tollal ainukene oma programmidega ja, ja kuku, nagu me siin juht Erki Berensi käest kuulsime, tuli aastal 92 aasta, enne kui raadio kaks alustesse jõuame sinna raadio kahe tegemiste juurde, enne kui raadio kaks alustas, mis programmid eesti raadio all olid, seal elatakse. Kui ma õigesti mäletan, siis oli esimene programm, mis oli selline suhteliselt tõsine, kus siis mängiti? Noh, mitte päris klassikalist muusikat, sest klassikalise muusika jaoks oli olemas stereoraadio. Mul on jäänud veel aega teha üheksa kuud. Nägemisaega. Aga seal olid pikemad jutusaated ja kuuldemängud ja nii edasi ja siis raadio, mis oli veidi rohkem meelelahutuslikum vikerraadio, kui ma õigesti mäletan, alustas aastal 67 vist. Ja, ja lisaks oli siis kolmas programm ehk stereoraadio ja ma nüüd mõtlen, et kas oli vist vist neljandat programm isegi ei olnud tollal, et oligi kolm programmi. Ja mis tingis selle toona, et et raadio kahte on vaja, kui nad on vikerraadio kergima programmiga oli, et kas te lihtsalt nägite ja kuulsite südames läänes toimus, see tundus nii huvitav ja Eestis sellist kommertsalustel jaama nii suure ulatusega ei olnud? No seal oli mitu põhjust, et ühest küljest nii nagu öeldud, et nende eriprogrammid tegelikult osutusid väga populaarseks kuulajaskonna seas ja siis me mõtlesime, et võiks tegelikult nagu nendel alustel midagi, midagi uut ja vahvat kokku panna. Ja samal ajal tegelikult oli Herkki Haldre tollane Eesti Raadio juht, kes tuli siis sellele mõttele, et võiks natukene programme ümber kujundada ja, ja teha siis esimeses programmist hoopiski nii-öelda vikerraadio, mis ta täna on. Ja siis ja siis vikerraadio kõrvale alustada kommertsraadio ka raadio kaks, sest tollal oli muidugi ka eelarvega probleeme, ei olnud nii palju raha raadiot üleval pidada. Ja siis sai mõeldud, et alustame ka reklaamimüüki, mis tegelikult ka paljudes Eesti raadiosaadetes juba eraldi tegelikult olid ka vikerraadio lainel olemas, näiteks Ivar Vigla ja Alar Rästa tegid seal sellist majandustundi kus siis olid ka reklaamid vahel ja nii edasi, et, et nagu ütleme, et põhi oli selleks olemas ja muidugi kukku näitas ka juba enne meid, et et asi on täiesti võimalik ja, ja tasub ära. Mina mõtlesin seda, et kui Heidy Purga räägi sellest, et kui tema peatoimetajana hakkas kõik uuesti looma, siis oli tema vaike kodu paberi peale hariliku pliiatsiga inimesed tulid kokku ja mõtlesid, kuidas Margus, sinu ja sinu kaaskondlaste puhul see toimus siis. No tegelikult ta nii oligi, et ma käisin raadiomajas päris palju ringi ja võtsin teatud vastutulijatel siis koridorides nööbist kinni ja küsisin, et äkki oleksid huvitatud, sest noh, näiteks raadiomaja kolmandas foonikas tehti päris palju huvitavaid saateid ja ja sealt ma sain Allan Roosilehe näiteks enda kampa ja ja siis nii nagu öeldud, et mõned saated, mis tegelikult oma formaadilt juba raadio kahte nii või teisiti sobisid, pidi küll, noh, võib olla väikseid muudatusi tegema, aga näiteks seesama Ivar Vigla äri saada ja, ja, ja, ja siis muidugi need samad jututunnid. Pärastlõunal mida tegid Olavi Pihlamägi, Ivo Linna, ja seal oli, seal oli palju teisi veel, Reet Linna ja nii edasi. Et niimoodi vaikselt hakkas midagi paberil moodustama, aga muidugi paralleelselt, siis kuna me otsustasime, et selleks, et ka inimestes nii-öelda sisemiselt tuua sellist uut algust ja uut verd ja, ja, ja, ja uut tegemise tahet mõtlesin nendes vanades kulunud vaipadega foonikates ei ole võimalik sellist asja teha ja siis hakkasime muidugi mõtlema, et kuhu me üldse saaksime raadio kohe ehitada mille järel pärast pikka ka mõtlemist koos Herkki Haldre hal rega leidsime, et raadiomaja uue raadiomaja siis 10. korrusel, kus oli jõusaal ja pinksilauda, et see vast oleks õige koht, kus siis raadio kahte võiks alustada. Ja siis ma võtsin, käisin poes, ostsin sellise suure A3 millimeeter paberi, kuhu ma joonlauaga joonistasin. Joonistasin välja siis 10. korruse mõõdud ja hakkasin sinna peale vaikselt stuudiot ja toimetaja kohti mõtlema ja. Kas mõni neist võib olla sinu isiklik aasta hitt? Anna meile teada hääled aadressil ärgaks poee. Raadio kahe aastaid 2016. Aga kust see teadmine tuli, et milline võiks üks raadio välja näha, et kas te olite käinud kuskil juba noh, piirid on lahti ja kass vaid ta Soomes üles, kes käivad vaatamas, et mismoodi tarbiks raadio välja nägema, no salkus tuli jah, eks, kus oli osaliselt muidugi jah, mida piiri taga sai kunagi nähtud, tollal veel küll väga palju võimalusi piiri taga käimiseks ei olnud, aga aga ma tegin ka või oli, oli, olin paar korda kutsutud ka sellisesse tele- ja raadioprojekti, mis siis koos Yleisradio ka tollal oli seal veel suu ära ja. Laululinnad või midagi sarnast, selle nimi oli. Ja siis õnnestus ka Helsingis käia ja seal üles radioruume vaadata ja, ja muidugi tegelikult väga suur abiline. Tollal oli ka Hannes Valdma, kes oli legendaarne eriprojektide juht ja, ja, ja samas oli tal väga suur kogemustepagas, mis puudutab ka tehnikat ja kuidas stuudio peaks välja nägema. Et temaga koos tegelikult me tegime, tegime suuresti neid plaane, mida, mida ja kuidas üks üks korralik stuudio välja nägema peaks. Kuidas muusikaga oli, kas sedapidi ka tikutulega taga otsima või oli siis juba? Ja nüüd on äkki või no ikka pidi, ütleme niimoodi, et enamus inimesi tõid oma kodused fonoteegid raadio kahte riiulisse. Samamoodi mina ja meil oli ka siis muidugi palju selliseid sõpru, kellel juba tollel ajal oli, oli, oli, oli mingi see teedevaru nagu koju kogunenud, et et meil see esimene fonoteek 10. korrusel oli muidugi suhteliselt väike, aga see hakkas päris kiiresti kasvama ja ja ma mäletan, et seal, esimestel nädalatel kohe ma kirjutasin ka ühele Hollywoodi firmale, kes tol ajal oli ja praegugi veel tegelikult on vist sedasama topp juues topp hooti taga mis, mida, mida ka päris mitmed maailma raadiojaamad mängivad ja, ja siis sai nendega diil tehtud, et nad et nad saatsid meile ja siis iga nädal kõik need lood, mis, mis uued, parajasti populaarsemaks olid saamas, nii et meil nagu vaikselt fonoteeki laulud, rida seal hakkas kasvama. Kujutan ette, see võib päris suur asi alla, kuid tuleb ikkagi Ameerikast paksis Bagduli Elines palju. Ei, ta väga palju ei hilinenud ja ma arvan, tuli võib-olla mingi paar nädalat, aga, aga jõudis kohale täiesti see lööklause vist tol hetkel isegi ehtivad, et homsed hitid juba täna, et siis oli kuidagi, et tänased hitid järgmisel kuul niimoodi võib-olla jah, aga noh jah, ja siis sealt edasi sai juba BBC-ga mingid sidemed tehtud ja et neid neid plaate ikka hakkas tulema, ma ei tea, võib-olla et isegi praegu, kui seal raadio fonoteegis ringi vaadata, on näha seal mõned BBC logoga logoga CDd plaadiriiulis, nii et need on sellest ajast vestlust ütleme üsna pea, me teeme korraks väikese muusikalise vahepala, pistik Lairo näol ei tee. Helle ei, ma lihtsalt tahan öelda, et meil on külas Margus Hunt ja. See oli pildi Kairo Raadio kaks läheb otse-eetris Vabaduse väljakut neil käibelegendide erimaratonsaade ning hetkel on meil külas Margus Hunt. Tegelikult igatses ütlen ka, et raadio kahe esimene Vabandust, ikkagi, midagi jäi puudu praegu. Võib öelda, siis ikkagi ristiisa looja kaader kui selline tänud veel enne, nii nagu me oleme siin ennegi juba mainisime eelmises intervjuule õigused Erki Berends, kes enne külas ja rääkisime väga palju Kuku raadiost siis. Erkki Erkki käest ei hakanud seda küsima, aga nüüd Margus, sina, kui ikkagi oma inimene, et kas selle kuku raadio ja raadio kahe vahele kuku küll vist aasta ja kaks kuud varem loodil. Siis kas pärast seda oli niimoodi, et ikkagi mingisugune selline teatud hõõrumine, mingisugune siuke ma ei tea, konflikt jäi teie kahe vahele, et ütleme, et kui näiteks poes sattusite koos Cyberentsiga piimaleti-leti äärde, siis vaatasite küll võib-olla üksteisele silmaga ega pikemalt juttu jäänud? Ei tegelikult Erkiga Me olime ja oleme, oleme endiselt väga head sõbrad ja, ja ka kõikide teiste kuku, kuku raadio inimestega. Mäletan muidugi jah, et esimestel tegevuskuudel sai seal vist mõned kriitilised meilid. Rein Langiga vahetatud. No seda ka hiljem öelda seda. Sest talle muidugi me sõna otseses mõttes astusime varba peale ja, ja eks tema süüdistas meid selles, et me teeme tegelikult siis nagu riigi rahaga kommertsraadiot, mida, mida me tegelikult ei teinud, sellepärast et me ikkagi teenisime ise oma raha ja toetasime sellest ka ülejäänud raadioprogramme. Aga loomulikult nii-öelda esimene investeering. Võib ju, võib ju öelda, tuli ka osaliselt eelarvest, eks ole, et me saaksime üldse selle raadio nagu üles ehitada. Minule jäi, siis on ülesanne luua midagi ja sa lõid raadio kahe kui kaua läks aega, et inimesed hakkasid käima juba ukse taga koputamas rikas, tekkisid seal selline järjekord, et saadi nii-öelda lõhn ninna, et päris midagi ägedat kuskil toimub ja tahaks ka sellest osa saada. Kui ma õigesti mäletan, siis me Herkki Haldre ka, kes tollal oli, nagu öeldud, siis jah, raadio, raadio juht. Hakkasime sellest arutama 92. aasta suve lõpus. Ehk siis sealt läks veel selline seitse-kaheksa kuud, enne kui, enne, kui me alustada saime. Ja, ja siis osa osa sellest oli loomulikult jah, see, et pidi leidma pidi leidma meile raadio kahte inimesed, kes siis seda programmi huvitavaks teeksid ja kes oleksid juba ka teatud mõttes Eestis tuntud tegijad. Ja nägu oli, oli jah, noh, selles mõttes oli vaja nimesid ja oli vaja nägu. Räägime nendest inimestest, kui, nagu rääkida raadio kahe algusest, mulle tuleb ette üks pilt, kus väga noor Marko Reikop seisab, toetub laua peale veel taga või midagi sellist, et seal oli ikkagi palju selliseid noori talente. Aitäh oli seal, oli Marko Reikop, oli, siis oli Urmas Vaino. Allan Hook ehk. Ei tulegi nüüd kõik nimed korraga muidugi meelde, aga, aga meil oli, meil oli väga palju väga palju inimesi, kes tänaseks on tõesti tuntud tegijad ja, ja pikalt nii raadio- kui ka tele-eetris olnud. Margus on neid kohe nendes talenti olid, et Marko, sinu Me peame saama. Vaino, vaat siin ma näen, et sinust saab kunagi ETV meelelahutustoimetuse juht vä. Aastal 2016 jah, noh, aastal 1992 võib-olla ei osanud nagu veel niimoodi ette mõelda ja planeerida, aga loomulikult tähendab mingite mingid paguneid pidid juba olema selleks, et et kvalifitseeruda sinna nii-öelda raadio kahe nimekirja. Ja, ja mõned olid ikka väga skeptilised. Ma mäletan, et Allan Roosilehega läks ikka väga kaua aega, enne kui ta nõustus, nõustus kätt lööma, sest tal olid oma oma kogemused juba mõne varasema projektiga seal ja ja, ja seal nii hästi ei läinud seal raadio kahel oli ju mingi eelkäija olemas. Ma ei tule selle jaama nimi meelde, aga mingisugune projekti korras midagi seal, noh, seal oli vist stopp raadio ja mis seal olid veel nagu enne seda. Et neil jah, nagu nagunii hästi alla ei läinud, et et ja siis oligi, et need tegijad, kes seal olid käinud ja noh, loomulikult ka ka Eesti raadios oli, oli, oli palju kahtlejaid, sest nad ei, nad ei teadnud nagu, mida täpselt oodata. Tegelikult see kahtlemine mõnes mõttes ju vikerraadio näol kestis päris mitu aastat, et vikerraadio inimesed toona siiski Radio kaks loodi, vaatasid ikkagi kuidagi niimoodi krimpsus näoga seda raadio kahe poole ja täpselt nad ei saanud aru, mida tehakse, et kui palju sa pidid käima, seletama siluma. Et mis asi see raadio kaks on ja miks seda vaja on? Tõsi küll, jah, et oli, oli, olid mõned inimesed, kes olid noh, sõna otseses mõttes kadedad, sest nad nägid, et meil olid uued korralikud ruumid ja ja kui ma hästi mäletan, siis vist see esimene mööbel sai toodud viskust, mis tollal oli just just uksed avanud Eestis. Ja iono jahige IKEA täielikult ikka hoopis teine tase, siis kui ikka oli tollal ikka nii kõva sõna, noh et sealt sai need vaheseinad, helikindlad, vaheseinad ja, ja kõike muud nagu võetud siis et loomulikult need kadedad pilt pilke oli, aga, aga noh, mina vähemasti olen alati püüdnud olla selline diplomaatiline ja olukordade lahendaja, et, et ma mäletan, et sai inimesi siis kutsutud ka meile külla ja vahetevahel seal kohvi ja kooki pakutud ja kõike muud, et et ma arvan, et need olid mõned esimesed nädalad, kui kui võib-olla seal väiksed intriigid nagu olid tekkimas, aga pärastpoole need lahenesid päris kiiresti ära. Margus Hunt, millal sai raadio kahe köögist legendaarne raadio kahe köök? Raadio kahe köögist tegelikult sai legendaarne raadio kahe köök minu meelest kohe peaaegu et päris esimestel nädalatel sest see oli tõesti koht, kus kõik, kui, kui kellelgi ei olnud nagu midagi muud tegemist, siis sealt leidis alati mõne inimese eest tulid sa siis kell kolm öösel või kell kaks päeval, et see oli kindel, kindel koht ja, ja hommikul sai siis seal arutatud läbi eelmise päeva tegemisi ja mõeldud ka, et mida, mida järgmisel päeval ette võtta, et selles mõttes Stalini Stalini köök, aga samas oli ka ta meie peaaegu et ainukene nõupidamiste ruum kogu 10. korrusel, kus, kus kõik suured otsused sai tehtud. Marguse. Milliseid saateid sa ise tegid? Tol ajal? Muld tegelikult regulaarselt saateid vist ei olnudki, ma vahetevahel panin õla alla, kui keegi jäi haigeks näiteks nendel pärast lõunat pärastlõunast jutusaadetele, et siis ma tegin ise intervjuu mäletamist seal iri klassiga, näiteks sai ükskord räägitud pikalt ja ja võib-olla ka mõned sellised eriprojektid ja, ja siis mõned hommikuprogrammid, kui, kui keegi ei jõudnud kohale, et ma, ma olin selline nii-öelda Kuidas öelda, 24, seitse abimees, kes kellele võis alati helistada ja kohale kutsuda, kui, kui mõni külaline jäi tulemata või pidi mingi augu täitma. Räägime kuulajate numbritest. Kui raadio kaks alustas siis kui palju? Meil kuulajaid oli? Jah, no seda nüüd täna muidugi päris naljakas öelda, aga, aga need EMORi uuringut kui ma nüüd õigesti mäletan, siis meil oli kuskil vist 80 protsenti Eesti kuulajatest oli siis raadio kahe kuulajad äratatud ujuma, sealhulgas seda siis arvu mitmest 100-st 1000-st me räägime. Me ikka räägime ikka sadadest tuhandetest, tegelikult aga sõjas sellel ajal muidugi neid valikuvõimalusi oli ka tunduvalt vähem kui täna. Et päris nagu üks-ühele ei saa seda nüüd majandusse päeva tõsta. Ei, seda küll, aga ma lihtsalt mäletan. Ma olen näinud mingisuguseid Sis graafikuid, et see võis olla kuskil 500 600 Roomas niido võis olla küll jah, parematel parematel päevadel, et hetkel kui ükski telesaate momendil ju nii palju vaatajaid ei saa. Või siis tolle hetke nendes tingimustes alustada raadiot. Seda küll. Jah. Margus, sina kui raadio kahe looja saine vaatasid meie seda saate plaanisin, jah, on siin mõni saade, mille sa tunned võib-olla ära või vaatad, et no enam-vähem, ütleme võib-olla nimi ei ole sama, eks ju, aga ta on ikkagi ütleme sellest ajast peale, kui raadio kaks asutati, on see enam-vähem sarnane programm või mingisugune asi, sest tänapäevane, mida Te olete head. No mul jäi just kõige esimesena kohe silma seesama kahe päeva vahel, mis on siis öine vöönd nii-öelda, et selle nimi minu, minu, minu, minu meelest ja mäletamist mööda on täpselt sama algusest alates. Et muutunud ei ole ja, ja nüüd praegu on, on siin lihtsalt hommik, ma mäletan, et kui me kunagi hommikuprogrammile nime üritasime leida, siis me panime ärk kaks maa Helmaris praegu ma ei tea, võib-olla küll sellisel juhul peaks copylaiti igal juhul oli vist jah natuke soola ja sest see oli jah, meie meie hommikuprogrammi nimi ja vaatame, mis siin veel on palju tuttavaid nimesid. Koit Raudsepp on endiselt nii nagu oleks 25 aastat mööda läinud reedeni reedene juriidi ja veel kord ja Raul Saaremets vist ka. Sinu saade, see saade oligi ju see teema, et leitakse inimene seda tegema läbi konkursi. Kui tihti sa pidid tegema konkursse selleks, et leida talenti kuskilt? Te kus seda sai otsida? Ausalt öeldes mina küll ei mäleta, et me oleks konkursi korraldanud, sest neid tahtjaid, kes, kes koputasid uksele, oli päris palju ja pigem oli meil nagu valikuvõimalus, et, et mis oleks huvitav ja meie programmi sobilik. Aga võib-olla, et pärastpoole tuli ka konkursi, ma ei oska öelda, tulles nüüd tänapäeva Margus, kui palju sa hetkel raadio kahte kuulad? Maika Ma kuulan hommikul tööle sõites õhtul koju sõites. Aga tõele au andes ma muidugi kruttinga teiste raadide raadiote vahel, et see on selline. See on selline professionaalne kretinism, võib-olla nagu vanast ajast jäänud, et tekib, tekib alati ka huvi, et mida teised teevad, mida sa välja tooksid, mida võiks paremini teha ja politseis kuulaja seisukohast lisasoovitusi mees annab meile. Nähtavasti kuulun juba paraku teise segmenti, kui, nagu teie kuulajaskond oma vanuse järgi vähemasti, aga ei minu meelest. Tegelikult ju raadio kaks oma eesmärki ja ma saan aru, et nagu eesmärgiks on, on, on praegu ikkagi see, et tutvustada suuresti eesti uusi muusikuid bände. Ja noh, samas tegelikult on ka on ka päris palju selliseid huvitavaid jutusaateid. Tegelikult üks nendest, Joan, see vaatamine, et mitte nüüd ma hakkasin juba, ütleme olukorrast riigis son ühe teise salongi. Meil on see näiteks rahva, rahva, omakaitse olukorrast riigis, eks ole, on need tegelikult, on ka need saated, mis minu meelest said 93. aastal juba alguses Mul on isiklik seos selle saatega, aga ma küsin ära, et kuidas see olukorrast riigis juhtus, kes tuli sinna jutule? Olukorrast riigis ma, see oli vist tõesti üks neid saateid, kus ma ise läksin. Oma oma kolleegide jutule trükimeedias ja ja sealt sai siis räägitud. Anvar Samosti ja Hannes Rummi ka. Nad vist olid, kui ma nüüd õigesti mäletan, esimesed tegijat. Ja mõlemad ju tegelikult teevad siiamaani ühel või teisel. Aga sa said nii noored, siis kuidas sa teadsid neid usaldada? No ma tundsin, ega me kõik olime noored ehk et me olime noor raadiojaam ja noored tegijad tahtmist täis ja, ja ma ma mingil määral neid tundsin ka mõlemaid ja ja sedakaudu lihtsalt sai räägitud ja neile ettepanek tehtud ja. Selles mõttes sellist eksimishirmu nagu raadio kahel praegu on, et kui ka vahepeal läheb natuke nihu, siis me liigume edasi ja proovime uuesti, et see on nagu kogu aeg olla. Ma arvan küll, et ega raad raadio ongi ju see, et et me oleme otse-eetris peaaegu kogu aeg ja ja kui midagi juhtub, siis juhtub, mis see käib igapäevase raadiotöö juurde, 80.-te alguses oli see periood, kui näiteks hommikuti ei tohtinud hommikuprogrammis saksofoni mängida ja nii edasi, et mõnele mõnele tollasele kompartei tegelasele see pill nagu ei meeldinud ja ja muud sellised vahvad asjad, aga aga täna ju enam neid muresid ei ole. Marguse, kui palju see nüüd tänapäeval raadios käid või kui palju sa üldse raadios sõna oled saanud, võta meelega natukene nagu hoidunud sellest, eks ma natukene olen meelega hoidunud ka, aga noh, samas ma ei ole ju Eestis olnud päris pikalt, et ma tulin tegelikult, et alles eelmise aasta sügisel septembrist Eestis Eestisse tagasi, vahepeal olin 16 aastat Taanis ja Soomes hoopiski Nokias tööl, nii et et, et siis sai kuulata eesti raadiot pigem interneti teel. Tasse. Erki Berends sind Kukul külas saates on juba ei ole veel kutsunud, me võib-olla et ma, ma olen kindel, et Erkki tuleb ka täna õhtul, et peab end, peab ennast talle ligi sisse pressima. Meie juba siit etteruttavalt kõigepealt täname Margus, aitäh, raadio kahe esimene peatoimetaja, et külla tulid Erki Berens, kui sa meid praegu veel hetkel kuulad, siis üks saatekülaline on ilmselt soolas jälle järjekorras ja nüüd aga muusikat. Aastal 2018 on pungil riikidest. Ta peidab, ta saab palju rohkem, kuigi ta eitab ja nagu need tänavad siin linnas näinud, näinud katki. Kas mõni neist võib olla sinu isiklik aasta hik? Anna meile teada hääled aadressil ärgaks poee. Raadio kahe aastaid 2016. Käes on aasta 1987 28. augustil nägi ilmavalgust esimene vikerraadio hommikuprogrammi. Saatejuht alustas seni ennekuulmatut kell viis, 30 87. aasta lõpus jõudsid Eestisse esimesed stereofooniliselt kassettmakid reporterile, mis oli midagi väga uuenduslikku ja no tõeline tehnoloogia tipptase. 1988. aastal on eesti raadioid suurkorraldajatest üritusel Eestimaa laul. 11. septembril kogunes lauluväljakule Pole umbes nii 300000 inimest üle kogu Eesti, esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule. Seal ühtlasi nõuti ka esimest korda avalikult Eesti iseseisvumise taastamist ning seda kõike oli muidugi Eesti Raadiol. 90. aastal läheb Eesti raadio valitsuse alluvusest Parlamendi alla ning lõppeb alluvus üleliidulisele tele-raadiokomiteele. Ärevad ajad jätkuvad ja 90. aasta 15. mail toimub interrindejõukude rünnak Toompeal. Eesti raadio otsesaates kutsutakse inimesi kaitsma taastärkavate rahvusriiki. Ülemnõukogu ja Eesti vabariigi valitsus kutsuvad rahvast valitsushoone kaitsele Toompeale. Interrinde Töökollektiivide ühendnõukogu jõugud on Toompea lossi sisse piiranud ja seda rünnatakse. Kordan, Toompead rünnatakse. Toimub riigipööre, riigipöördekatse nii Tallinnas kui ka paralleelselt Riias seaduslikult valitud võimu kukutamiseks. Me kutsume mäles rahvarinnet, me kutsume üles Töökollektiivide liitu otsama üles, kodanike komiteesid kõiki uuendusmeelseid jõude Toompeale kordama. Eesti vabariigi ülemnõukogu ja Eesti vabariigi valitsus kutsuvad rahvast valitsushoone kaitsele Toompeale. Meid rünnatakse. Eestis, Lätis ja Leedus keerleval sündmusest keerise keskel suutis Eesti Raadio jääda ainukeseks vabalt töötavaks Ringhäälinguks nõukogude liidus Eesti raadio vahendusel koordineeriti ja juhiti neil päevil Eesti riiki. 91. aasta 21. augustil toimus otselülitus väga haaravate sündmuste keskpunkti. Teletorni. Ja praegu on telefoniühendus tere torniga, kus selle ruumi, kus inimesed on olnud. Et kui Allan never on üleval kogu aeg sees olnud selle, kas te kuulete Kellega mul on rääkida? Siin on Jaanus Pööretega praegu olla seal üleval, mis seal salata, 20. Tähendab me umbes üheaegselt Altsaatjast meile mehed helistasid, nendel lõhutakse akende samal momendil meie oma siin politsei reserv. Terve mehed vaatasid aknast välja ja nägin samamoodi tuli auto sisse. Kasvad, millele teie juurde jõudsid ülesse? See käis üllatavalt kiiresti, sest siin on umbes tavalise kallakuga, võtate trepist ronimine ikka tükk aega aega. Aga siin oli üks, viie maksimum 10 minuti pärast juba mees ukse tagaküljele kirjutatud. Selle meil oli ukse kinni. Ei lõhkuma, jagatud, koputati paar korda. Ja siis mindi kohvikuuksega, oleme nagu me kuulsime, aga meie oma uksi ei kaotanud, nii et meil ainult kuulmise järgi. Meil on ainult üks tee. Listid Me panime kinni, blokeerisime ära, nagu me kuulsime, et midagi toimub, see käis väga lihtsalt. Kutsusime liftid üles ja panime siia. See on muidugi naljakas asi täitsa. Me panime lihtsalt tikutopsid sinna vahele ja sellepärast selliseid lihtsalt ei sõida. Nüüd on siis meid ähvardatud. Ähvardamine käis tornide Restori Morozovi vahendusel. Tema ütles, et tema, nemad nõuavad siinkohalviibivat sõjaväelased et näidataks neile, et nad saaksid tutvuda meie ruumidega ja saaksid üle vaadata, mis inimesed siin on. Meil on siin antud selline korraldus Andrus Öövel poolt ja politsei poolt, et me sisse ei lase. Pöörise mäe pärand. Kui see nii-öelda ei, ei kujuta ette, tähendab, siin otseselt lubati meid siit nüüd hakata välja lõhkuma. Et äkki nüüd siin moga inimesed autodega inimesed kuulavad ja tuleksid siia ikkagi rohkem, et see kogu see asi oleks ikkagi rahva silme all ja rahvas ikka mingil määral, ma arvan, siin on paljugi aidanud ja saab meid ka aidata. Sest et noh, me oleme siin viiekesi üsna üsna kaitsetud. Taasiseseisvunud Eestis oli Eesti Raadio all tegutsemas neli erinevat programmil. Konservatiivsem esimene programm, pisut kergem, teine programm ehk siis vikerraadio kolmas programm välissaadete jaoks ning venekeelne neljas programm. 93. aastal toimus raadioreform, mille käigus liideti esimese programmiga vikerraadio kuid nimeks jäeti siiski esimene programm ja teise programmi sagedusel alustas tegevust täiesti uus Eesti raadiojaam. See oli tõepoolest siis noortele suunatud ning ühtlasi isemajandav kommertsjaam mis hoidis ennast püsti reklaamide najal ja hakkas kandma nime raadio kaks. See läks esmakordselt eetrisse uue raadiomaja ehk siis Gonsiori tänavale raadiomaja 10.-lt korruselt esimesel mail 1993. Samal päeval moodustati ka neljandast programmist venekeelne raadio 4995. aastal sai esimesest programmist kaasaegsem meile teada vikerraadio ja kolmandast programmist ehk siis tere. Raadiost kujunes välja süvakultuurile orienteeritud klassikaraadio. Teie kuulate jätkuvalt raadio kahte, mis läheb otse-eetrisse Vabaduse väljakult. Meil on käimas legendide erise, kestab täpselt kella kuueni välja ning ma ei tea, kas vist saab ära öelda, et kes meil nüüd viimane, üks külaline on veel jäänud, kes meil järgmises tunnis tuleb ja sa võid selle välja öelda, see on ei keegi muu, kui reeglina. Sain aru, et mina, sina võib-olla peame natukene reeglina aru annad, miks me temast televisioonis? Tegelikult olgu kuulajatele teada, et see on ka põhjus, vähemalt mingisugune lõviosa sellest, miks Reet oli nõus. Lepime kokkuvõttes oli niimoodi, miks ta oli nõus siia tulema, kuna meie olime käinud televisioonis ja me olime temast nii ilusti rääkinud, siis kolleegid telemajas ja ma loodan, et ka raadiomajas hakkasid sellest rääkima, et ma ei tea, kas küsisid Reeda käest, kas tema oli näinud seda televisiooni lõiku, kus meie käisime siis R2 levialas Saadet tutvustamas, aga kui ta seda ei vaadanud, siis Jon Mikiver ja Helle Rudi rääkisid sinust nii ilusti. Sa peaksid selle järele vaatama. Ning kui mina Reedale palusin ta siia tulla, siis ta ütles seda kohe esimese asjana, et temast ilusti räägitud ning seepärast ta meile ka külla tuleb. See on kõige võetakse raskem viis, kuidas need noori õpetada. Kui te tahate külalist endale kutsuda ja talleelavalt kompliment teha, siis minge televisioonilehti tutvustama. Rääkige siis temast. Ja raadio kaks, nii nagu mõtlesime Vabaduse väljakul siin meie pop-up, stuudio ees on ka aastahitti kast, kuhu me ootame kõiki inimesi oma hääli panema. Ja kui teil peaks olema probleem, et näiteks ei tea, mis lugu valida või mis sündmus panna, ärge selle pärast muretsege. Me oleme siin kella kuueni. Margus Kamlat, Helle Rudi ning Jon Mikiver aitavad teil need lood on kasvõi välja mõelda. Jah, ma tahtsin öelda, et aastasündmus on eesti laulja aasta eestikeelne lugu, Nelefons onu okei, aitäh. Raadio kaks ja kõik muusikud ütlevad. Aitäh, helmeid kuulasid, nüüd kuulame meie sind. Tuleta meelde, käesoleva aasta põhiloos on eesti majas. Ning hoida kokku panna. Eesti kõige tähtsam muusikatabel Hääleta internetis Äärodoksee raali aastahitt 2016. Hääleta internetis ära kaks e-raadioaastaid. Te kuulate Raadio kahte märk nelja vabapära jagada. Viimane ärgaks levialas raadiolegendide eri läheb eetrisse laupäeval Vabaduse väljakul kaheksatunnises maratonsaates kohtume legendaarsete raadio häältega, nende hulgas Eesti raadio endine direktor Peeter Sookruus. Saatejuhid Olav Osolin, Erki Pehk, Prints Reet Linna ja raadio kahe kunagises peatoimetaja Margus Hunt ja Heidy Purga. Ärgaks levialas raadiolegendide eri on eetris laupäeval kella 10-st. Te kuulate Raadio kahte, see on. Loo nimeks oli hein, killer, meie maratonsaade on jõudnud oma viimasesse tundi. Raadio kaks läheb otse-eetrisse Vabaduse väljakult ning iga tund on meil käinud külas üks ringhäälingulegend ning nüüd on järg jõudnud kellegi muu kui laulja. Tuntud telenäo ja raadiohääle Reet Linna kätte. Tere, tere teile ja, ja, ja palju õnne selle kõik kõigile, just nimelt nii. Reedel juba enne kui joonile sõnana tungin vahele, kõigepealt see, et ma olen pikalt tahtnud Reedaga intervjuud teha, ütleme, olla samas ruumis ja mingisugune rääkisin Marisele mingisugune aasta-poolteist tagasi, et me peame kutsuma Reeda külla, aga ta, kuhu saatesse kutsume millest rääkima, nüüd on õnneks võimaluse põhjendus olemas, et me saime ta kutsuda külla. Ja teiseks see ma ikkagi, mis sulle seda öelnud ja kui ei ole, siis ma nüüd ütlen siin raadioeetris kõva häälega. Mulle väga meeldib Prillitoosi saade, ma küll ei ole sihtrühm. Aga mulle väga meel tõsiselt, et mulle meeldib see, et see ei ole selline vajadus. Ma ei ütle teile ägisemine, nooruslik näiteks asja rõõmsalt positiivsete nooruslikult, et te kõik memmed, kes seal on, on rõõmsad, nad ütleme neist kiirgab seda elujanule elujõudu. Et hästi hästi kihvt Te, kuulate raadio kahte käimas on legendide eri R2 levialas. Mängis taustaks Lill võimsat plaav ning neil minul Jon Mikiver, Helle Rudi, Margus kannatil, vabandust, ma lõin produtsendile vastu pead. Neil neil kolmel on külas Heidy Purga. Vaadeldav marus kannate, Tubiaid, sa tädid ei olnud? See oli pigem vormileib. Päev on päästetud, minul igal juhul praegu. Me tuleme tegelikult täitsa algusest peale, seepärast et ma enne siin juba Marguse käest natukene uurisin, aga Reet sinu esimesed mälestused raadioga mitte siis, kui sa läksid tööle, vaid ikka täitsa olla. Sead kui, kui pärast seda, kui sa olid mulle helistanud, ma hakkasin mõtlema ja ma olen tegelikult olnud väga väga lapsest peale raadiost, sellepärast et minu ema ja minu heliloojast isa laulsid raadio segakooris minu ema laulus terve elu, siis oli professionaalne koor, kellele maksti pappi selle eest, kes töötasid seal ja mind võeti lapsena juba sinna kaasa, nii et ma olen käinud seal lapsest peale, siis hiljem läksime nendesse igasugustesse ansamblites. Tüdrukute väikelasteansambel oli Emilie karjus, selline tore juht oli ja siis edasi oli juba tütarlasteaia, siis oli seal juba ehale kõrvits ja sealt juba läks siis juba edasi, et ma olen nagu, ütleme laps lauljana olnud raadius hästi kaua. Nii et sul kujunes ka ikkagi selline teatud huvi selle asja vastu välja, sa hakkasid ka vaikselt nii-öelda või noh, elu ise suunas sind raadiotöösse. Raadio tegelikult tuli ikkagi iseenesest hiljem kui televisioon, televisioon oli ikkagi enne. Seda tegelikult tahtsingi uurida kumb ikkagi oli ennem, et ennelikkedele. Ja et ma tegelikult olen Peda lõpetanud ja, ja kuidagi nagu sattus, nii et oleks muidu kupatatud maale vist õpetajaks, aga kuna vanem poiss oli siis nii väike, siis me tahtnud minna ja siis sai natuke tutvuse kasutatud ja siis ma kogute pikali 69 läksin radi televisiooni tööle, nii et ma olen juba elavdopis häiret kindlasti. Igal juhul kõige vanem saatejuht igal juhul tõsiselt üle kõikide kanalite. Jah, kes veel töötab ja näoga kaadris. Vaat nii, vaikus, stuudio. Et kuidas sa sattusid raadio kohta, aga Raadio kahte ma sattusin tegelikult täitsa juhuse tõttu, vaata see on see, see vabandust. Segan korraks vahele või väga ebaviisakas minust, aga nii ütlevad kõik legendid, kes. Ei, aga see, see ongi, see on see, et see on kõige, kuidas on, kuidas öeldakse selle kohta, et tulin ajutiselt, aga jäin alaliseks, eks ole ju, et tegelikult juhtus niimoodi, et Ivo Linna juhtis mingit saadet seal ja mingil põhjusel. Ma arvan, ilmselt nad sõitsid rock Hoteli ka kuskil ära ja siis toona oli üks väga väga tore kolleeg, raadio kahes oli Vello Rand, kadunuke, kes oli hiljem Arsises mängis kellaansambli, see oli hästi tore toimetaja seal, tema helistas mulle, et kuule, tule päästa välja, et dif läks minema ja nüüd lahuk ja mina läksin sinna korraks nagu päästma ja siis ma jäin 10-ks aastaks. Mis saade see oli? Ma ei mäleta täpselt, see oli jutusaade päevane saade, sest ma tegin toona tegin päevaseid saated, selliseid, mida ma sain lintide ja ma ei teinud otse. Et üks oli kindlasti mul, räägi, räägi. Ma kasutasin veel seda apelsinitunnusmuusikat, seda räägi, räägime, räägime veel. Siis oli mul mingisugune 10 küsimust, oli mul ei oleks, ma vahetasin nagu neid pealkirju ja siis ma tegin neid, aga siis mingist hetkest olin ma siis pühapäeva hommikune ehmatajasel kui Heidi endise raadio kahe peatoimetajana maalis neile elava pildi siin kuidas programmi koostamine käis algusaastatel niimoodi, et sinu väikeses korteris paberi ja pliiatsiga inimesed tulid külla ja siis maasta istusite kirja panite suured. Ärataja pühapäeva hommikune ehmata noh, selles mõttes ei ehmata ei ole kunagi olnud, et ma ikkagi olin ikkagi see äratlejad, ma kell seitsmest 10-ni äkki oli see, tegin, tegin siis hommikuprogrammi jätkuvalt, nii et kokku sai seda 10 aastat, aga aga kuna mul fail hakkab tühjaks jooksmas. Ma ei mäleta enam, mida ma tegin, aga millised saated, et neid oli erinevaid, oli seal ikka, jah, ma lihtsalt ütlen, et me oleme Vabaduse väljakule inimesed, kes praegu mööduvad seal grupiviisiliselt, võiks meile ikkagi lähemale tulla siia raadio kahe putka juurde veel selle stuudio juurde ära hääletada oma aastahitt. TN kuulata, mida tal öelda on hääl ja meil on siin aastaid hääletamiskast oma eesti lemmik, uue välismaa lemmikruume ootaks ja seltskond teiega räägime seal jää neljani. Skand, tütarlaps blondi, lühikese peaga ja musta ei ole, must-pruun, mantel, must sall, nii. Nüüd ta läheb vist mõtled, et tegema poeb selja taha, siis ta saab aru, et enne raadio kahe otse-eetris meiega siin on ka reeglina. Just jätkame Reedaga ka juttu ja kui sa läksid raadio kahte tööle milline see raadio kaks siis oli. Et tegelikult see oli ju alguses, ma läksin sinna, tegelikult see oligi, see esimene aasta raadio kaks oli just alanud, Margus oli seal just, kes teil ennem siin rääkis Margus Hunt oli, oli siis juht ja, ja see seltskond oli, kes seal olid? Ma mõtlen praegu Rannamäe oli kindlasti Roosileht oli igavesti noor Raudsepp siis oli, minu meelest oli ka Mihkel oli naistest, ega vist väga need naissaatejuhte, need vahetusid kogu aeg sellega nagu meestejõudude lugema ka väga-väga tore kollektiiv, väga väga tore oli. Et selline hästi kokkuhoidev oli, hästi toredad peod, olid meil siis meil nüüd mingisugused üritused, reklaamiüritused olid siin raekoja platsis, ma mäletan, sai kostüümid selga pandud ja, ja tehtud suurt show'd Tartus samamoodi, nii et hästi tegus oli see alguses küll. Ma küsin, nüüd on Mikiveri, kujutad sa ette, et sa paneksid kostüümi selga näiteks leopardi kostüümi, tuleksid vabadusele? Kohvikusse reklaam üritada raadio kahte promoma. Kui mingisuguses raadiosse, siis ilmselt oleks raadio kaks. Samas nimel oligi raadio 24 veel niimodi. Et meile anti mingeid ülesandeid, et ma mäletan, et mina pidin olema kergelt nagu natukene parodeerima et siis üks legend ikkagi raadio kahe juures, mis ma arvan, et aitas raadio kahel saada selliseks raadio kaheks. Toonast linnapead Ivi Eenmaad, et mul oli siis niuke tohutu lai kübar oli peas ja siis ma laulsin, bänd oli meil igal juhul, siis laulsin seda, mõistus on kadunud ja, ja süda on puru, seda lugu seal siis tehtud ümber juba sõnadeks sobisid siis raadio kahele ja, ja niuksed vahvad üritusel väljund. Samas ma pean mainima, et Jon Mikiver on juba kleidi selga tõmmanud, nendega väga palju puudu ei ole saanud, mida pean kuulma. Ma arvan, et sa ei saa, praegu ei pane seda seost lihtsalt kokku, millest seal üks video reeta? Ei, no muidugi olen ja jään hea, jah. Aga räägime. Saadetes, mis sa tegid, neid ei olnud ju ainult, eks üks, aga missuguse ise kõige paremini mäletad, mis sulle endale kõige rohkem meeldis nendest? Vaata, tead, tegelikult oli niimoodi, ma olin televisioonis toona teinud juba sellised pühapäeva hommikuid, neid pike, mis hiljem muutusid tähelaevaks, onju, ja siis seal seal ma kohtusin väga erinevate inimestega alati aineid kuidagi üle, ma ei saanud kõiki inimesi ära kasutada, sellest siis esiteks mulle kohutavalt meeldis see, et ma sain raadios ära teha need intervjuud, mida ma mul telesse kuidagi nagu ei mahtunud nendesse raamidesse ja palju põnevaid inimesi. Et kas sul on väga raske on öelda, need olid enamalt jaolt oli needki minu suures tutvusringkonnast inimesed, keda ma teadsin, keda tundsid need niisugused tuntud inimestega tehtud saated, räägi, räägi, oli võib-olla üks niisugune tore, tore, ütleme see millisena meid praegu väga paljud inimesed teavad ikkagi noorte raadiana oli. Just, aga pole midagi teha, nii on, on ju, oli ikkagi see, et Heidy Purga kui selline persoon ja juhtfiguur, kas see, et sa nagu iseenda panid püüne peale, tegid iseendast raadio kahe näha? See oli selline niisugune jutuajamine, minu meelest olid need isegi peaaegu kahetunnised saated, millele siis mussi minu enda valikul muusikat vahele mängitud, et ma käin kodunt hästi palju suur toona LP kogu oli sisse toodud kodund, plaate, palju nendega mängitud DVD ei olnud veel siis nagu eriti suur suur polnudki neid. Nii et ma arvan, et niisugune niisugune jah, selline vestlusprogramm oli kõige parem. Sina, kui ikkagi peamiselt ikkagi rohkem siis teleinimene, nii nagu me nõustusime. Aga kui sa hindad seda raadiotöö tegemist, mis selle juures sinu jaoks kõige raskem või väljakutsuva mulje, et raadiot teha. Vaid mulle mulle meeldib rääkida. Ma olen alati mõelnud seda, et minu jaoks võiks olla kõige hullem see, kui mul keel suust ära kukub. Et mulle meeldib rääkida ja mulle meeldib inimestega väga suhelda ja tegelikult kuidas sa saad seda teha hoopis teiste emotsioonidega, kui televisioonis, televisioonis oled ikkagi kontrollid ennast ja, ja kas mingisuguse niukse välise olemise poolest ja seal on ikkagi nagu oluline emotsioon näo emotsioon mängib hästi palju ja nagu öeldakse, see raadios käimine, sa võid ju sinna pesu väel minna, eks ole ju, et kui te küsite mu käest, mis juhtunud on, siis ma võin pärast rääkida, missuguste toredaid lugusid Olen pesu veel tööle läinud, pervel ei ole, mina ei ole. Seda ei ole minuga juhtunud. Ma tegin just õunakaupmehega intervjuud homses saates ja see rääkis küll lugu, kus ta oli jooksnud, on homses jah, Prillitoosis on jooksnud tal öövalves toonased, nad jäid ööseks ja siis ta oli nimelt üks sokk jalas. Aluspükstes läks hommikul tere hommikust rahvale ütlemata, jäi magama minema. Te kuulate raadio kahte saade on R2 levialase legendide eri enne Me läheme otse-eetrisse Vabaduse väljakut ja nüüd kuulame natukene muusikat ja siis pärast seda jätkame juba Reet Linnaga jutud. Mingis mõttes või juhtus see puhtalt spontaanselt? Ei, ma ei teinud seda kindlasti teadlikult. Ma olen liiga märg inimene selleks liiga ebakindel, mis on tõsi, aga. Iga ütleme nagu eriti sellistel noh mingis mõttes kriitilistel momentidel peab keegi võtma vastutuse Te kuulate Raadio kahte. Me läheme otse-eetris Vabaduse väljakult. Käimas on legendide erisaade. Ja lugu sai nüüd läbi soli Travis siingi väike selline nostalgiline meenutus ja me siin juba külalise Reet Linnaga jõudsime ka natukene meenutada, õigemini ka jõuda siis tõdemusele ikkagi läbi kõikide nende külalistega selleni, et raadio kahepeod on ikkagi alati legendaarsed olnud. Räägime jõulupidudest, kas või ükskõik, mis peavad minu arust, aga no jõulupeol Ja jõulupeod olid ka väga, väga ägedad olid kusagil linna lähedal, väga kaugele ei mindud, pärast ei saa koju, aga väga toredad olid, et see ja väga palju oli osavõtjaid, et ma olen tähele pannud, et tänasel päeval ütleme meil seal teises majas üle tee, eks ole ju seal väga nagu see siis kokkuhoidmist nagu nii palju ei ole, et, et kui toona oli, et ma ei tea, kuidas teil täna on, enne ma olen kuulnud ikkagi raadio kahe fenomen, et inimesed hoiavad kokku ja ühtsel korrusel on hea olla. Vaata sellepärast, et te olete ühel korrusel kõik üheskoos, onju, eks ole. Meie teises majas oleme igaüks oma nagu vaata praegus. Me oleme nii palju jälle toime nagu vahetustega tihtipeale eriti õhtust vööndit meie siin kolmekesi vist väga ei näe, kuigi Jon Mikiver samas on õhtune vöönd need võtta. Jajah, aga ei, kõik olid väga elurõõmsad ka, et, et ma arvan, et eks see on ikka praegu ka lihtsalt ajad on teised ja ja, ja nii-öelda mängud on teised nendega enne natukene rääkisime Nendest hirmudest või niimoodi, aga ma tahtsin küsida, et sa ütlesid, et pühapäev on otsesaade, otsesaated on su lemmikud, aga otsesaadetega alati kaasneb see hirm, et aga sisse jah, mis siis saab. Ma tegelikult ma niimoodi sisse maganud kunagi ei ole selle sõna otseses mõttes, et ma traadi Essus kell on ja eks ole, ma elan ju ikkagi meriväljal, ma juba siis elasime meriväljal ja sealt tulla on autoga pühapäeva hommikul, seal käib bussigi. Milline, nagu ma väga vara pidanud olema, et ma arvan, et tänapäeval tullakse isegi veel varem ja selle protsessi lihtsalt nagu lõpuni viima. Et sa ei mõtle absoluutselt. Mina küll ma ei mäleta, mul ei olnud aega mõelda, sest et see oli hästi keeruline, nagu ma ütlesin, see oli hästi emotsionaalne. Ma olin ikkagi täielik diletanud, kui ma alustasin, mul ei olnud mitte mingisugust juhtimiskogemust. Pool seitse pidin olema, siis võib ajalehed ja kõik võtta, aga lehed käisid pühapäeval. Ja omapäi ei leheni käinud. Pühapäeval valetan, valetan, juures käisid mul liiklus, oli, aga väga võimalik, et üks vahel olla küll, jah, mulle välja, kus tundub nii, aga mäletan ühte korda küll, et ma olin nii hiljaks jääma, siis ma mõtlesin, et ma tegin mallar trandiga, keda ma ei ole näinud aastakümneid tervitusi mallarile. Ma ei ole teda näinud, ei ole kokku ka jooksnud, tegime seda pühapäevahommikut ja meil hästi klappis. Ja väga kiiresti kodus ja siis ma hakkasin endale rolle keerama, olen seda intervjuudes rääkinud, rolle vähe keerama, aga mul oli toona sina jälle, võib-olla tead, selline söön, millel olid nagu, nagu harja, karvad olid ja ja see kuramuse mul pähe kinni ma salvele lahti, siis ma võtsin selle juhtmega osa tagant ära, ma sain selle otsa ära, ma tulin tööle niimoodi, et mul oli see rull oli siin peas, aga mallaril väga piinlik ei ole, siis mul oli nagu mustkinnas, ma panin selle kindlasti. See kujutate endale ette naudinguga Sis Mallor teatas raadiosse reeglina istatena, kinnas peas, meil siin hommikul juba. Nii et, et see on ainuke selline hilinemine, et noh, viimasel hetkel ma jõudsin kohale, et mida ka õudusunenägu see sellest, et sa hilined külalisena tule kohale, see ikkagi käis ka, ikka käis läbi ja otsetegemine, see on kahe otsaga, et mulle väga väga meeldib, mulle meeldib teles otse teha, et mulle meeldib sesse kontsentreeruda, võtad ennast kokku ja ja pealegi, mina olen selline inimene, kes aastate jooksul on õppinud rääkima rahulikumalt võib-olla, aga ma tegelikult ju olen hirmus vuristaja. Et ma mäletan, kui ma telesse läksin, siis ka meil instrum, programmijuht ütles nimetatud, kui Reet Linna rääkima hakkab, siis selle küsimuse alguses on ammu unustatud. Küsimusega lõppu jõuab, eks seal on pikad küsimused ja ja kiiresti. Et siis sa pead nagu ennast rohkem kontrollima ja mõtlema ja ja seda aega vaatama, eks ole, et kõik peab olema uudised õigel ajal minema, et et peab ütlema, et ega meie selles ringhäälingus ei ole seda nagu mõnes teises kanalis, et noh, et uudis, kas ta tuleb viis lenne pärast, sel pole mingit tähtsust, et sa pead nagu seda hoidma kogu aeg ja niuke elevus on, aga see elevus hoiabki sind nagu teravana minu meelest ja see aeg oli veel see aeg, kui raadio kahes oli oma uudistetoimetus või inimesed ekstra stuudiosse rääkima. Rääkides nendest inimestest, kellega sa oled koos teinud nagu mallari, mainisid ära kuidas sa hindad ühte heade saate kaassaatejuhti siis vat Maller oligi selline väga, väga tore, meil oli niisugune vanusevahe, aga noh, minu puhul ei ole see vist nagu probleem olnud, et et me väga-väga hästi klappisime. Meie muusikaline maitse läks kokku ja sõbralik kaasa aitav ja ma ei mäleta, et meil oleks olnud mitte mingisugustki, kõige vähematki mingisugust niisugust segadust või mis andes toodi, et kõik oli, kõik oli väga tore oli, siis mul tuli meelde, kui ma sõitsin, tuli meelde, kuidas, kuidas inimesed ja ajad muutuvad, sel ajal, kui mina olin raadio kahes, oli Tanel Talve selline, noh, niukene niuke, et kas ma saaksin siin natukene tööd ka. Ja Urmas Vaino oli teine samasugune, niisugused väiksed, teine niisugune tasane, ütleme vanem talvest võib-olla veel, aga Urmas Vaino nagu lükati tahapoole ka talle ei antud võimalusi ka. Ruta Urmas vaieldud. Ja nüüd on ta tegija pass. Eesti televisiooni meelelahutustoimetuse juht, Julpiga aegne terevisiooni saatejuht just nimelt. Nüüd lähme meiega. Jajaa. Varasemalt, et ma olin olnud endise peatoimetaja, parem käsi assistent, et ma teadsin, kuidas asjad käivad, aga mul ei olnud kogemust ja mul ei olnud aega absoluutselt nii kuvandiga tegeleda. Hallo ei. Et see on väga hea hüppelaud olnud tegelikult. Aga nemad olid siis need nii-öelda need vaoshoitud Ja sinuga vaiksed, vaoshoitud. Jah, aga kes olid sel ajal, kui sina olid seal, kes olid ikkagi? Roosileht rannamäe ja need olid ikka niisugused kõvastanud. Legendid. Nemad olid ju kõikides laupäevad pühapäevad, reeded, laupäevad olid kõik terve Eestimaal kaunitarid nendel peos, eks ole, kõik peokohad olid nende käes. Et nad olid, need ei olnud siis nii palju neid minu meelest neid diskuraid ka toona reed, kuidas sulle raadio kahes olles austajatega oli, kui palju sa pake said, kui palju see kirjusaid pagema nüüd seal ma pigem praegu saan pake rohkem, aga vist teine generatsioon. Aga kirju ikka tuli ei oldi, ma ei olnud nagu sellist, kuna minu nägu näha ei olnud ju väga palju, siis võiks ärritada, siis? Ma olen elus saanud väga palju selliseid kirju aegade tagant, kus, kui mul oli kunagi suured suured prillid koristage suurte prillidega jube saatejuht eetrist ära, eks ole, et need põhimõtteliselt, et ainult positiivset tagasisidet, et nagu mingit konflikti olnud. Aga Reet kuse ütleme tele puhul, siis ma kujuta ette ka raadio puhul, et kui sul ikkagi tuli see kiri, et koristage see jube prillidega naine sealt eetrist ära, et kui palju sa seda läbi elad, et Velasid hoonet, kui palju sa loomulikult keegi tatra halvasti öeldakse ja ühel hetkel mingil hetkel me oleme tundlikumad? Ja mina olen just täpselt selline, et ma tegelikult hirmsasti neelan seda. Mulle väga läheb see korda ja siis ma üritan nagu mitte välja näidata seda, aga ma no Ma julgen öelda, et ma olen ka enesekriitiline, siis hakkan kohe mõtlema, misasja ma nüüd valesti või mismoodi on, et, et et kui sa kummaga mõne vale sõna või ma olen niisugune lobiseda inimene, et ma võin kogemata öelda midagi, mida ma üldse halvasti ei mõtle, õpitakse üles, nopitakse üles, mul hiljaaegu oli üks selline selline lugu teles ja ma absoluutselt ei mõelnud midagi taolist ja, ja siis ma põen seda hirmsasti tegelikult, et isegi siis, kui ma näiteks kuskil annan intervjuu, ma olen selle intervjuu andnud, ma tean, et ma olen rääkinud nagu nagu ilusat toredat juttu, ma olen selle läbi lugenud siis kui ta tuleb see päev, siis ma istun niimoodi ja mõtlen, et ma ei lähe poodi ka, et keegi ei näeks, et mina seal pildi peal kuskil olen, nii et et ma jahe, ma põen ei. Ma arvan, et see lihtsalt kujunes välja selle sama asja pärast, et. Reet eelmisel aastal, umbes täpselt samal ajal. Sa said ühe auhinna. Ja see oli, see oli nii totaalne, ma, ma täna mõtlesin selle peale, sellepärast et nii armas inimene, seekord sel aastal selle selle David Vseviov sele täna nüüd kohe-kohe saab, eks ju. Et kui helistati mulle paar päeva ennem ma olin just, sõitsin Kristiine poole, kusagil olin autos ja helistati, siis mul hakkas rool käes värisema, ma ei saanud üldse aru, mis must taheta, mis asja, mis mina, kuldmikrofon mulle, miks, mille eest, eks ju siis ma mõtlesin, et noh, et jumala, seal on saanud sellised nagu sellised korüfeed nagu Mati Talvik või Vahur Kersna või või Neeme raud või kõik, need on inimesed, kes teevad väga tõsist tööd, et ma olen ikka niisugune. On sul naabrimutt, on ju? Et ma olin väga, väga erutatud, pisar silmas, siis ma helistasin kõik Robertile. Et need mõtteliselt kõik, et kas ma olen avarii teinud, sa nutad? Et see oli, see oli ääretult erutav ja ääretult ilus moment ja peale selle on see väga ilus, see mikrofon ka veel, et et kes iganes seal teisel pool mind kuuleb ja selle eest on seisnud, siis ma tänan teid kõiki, et seal see oli, see on minu jaoks ma, ma olen seda öelnud ka, et ma olen saanud ka vabariigi presidendi selle ordeni ja ma ütleks, et see oli minu jaoks tähtsam seal kuldmikrofon. Tead, Reet, tegelikult sa siin kenasti ütlesid, et ka inimesed vajavad sellise nii-öelda naabrimutte, et et kõik ei saagi olla, kui rääkida siin tarka juttu rääkida poliitikast on meie ju ka, et ka meiesugused võetakse meelt lauale, lahud meelelahutajad jah, et muude teemade kõrval oleks ka oleks ka midagi muud pakkuda, eks ole. Just nii. No eks nagu, eks sellel hetkel vaata, raadio kaks sai väga suure luubi all ka, sest et see, see muutus oli nii suur. Seda saatis tohutu meediakära. Inimesed nagu noh. Ja küsimus ei olnudki seal tähelepanu. Toote sõlmiti või kui see küsimus, et millega nad nii kaugele ma võin teile rääkida veel raadio sellest soovitusest. Tööst, et see oli üks pühapäeva hommik, ma olin selle ära vahetanud ja tean kindlalt, olin ära vahetanud, kuna ma olin selle laulge kaasa saate, aga see oli talvine aeg, olime Otepääl, tegime saadet. Jaa, jaa, ja ja see oli veel selline kohutavalt külm oli seal. Me magasime niimoodi, et peaaegu et jääpurikad, hommikul heliseb telefon, kell pool seitse, Eberly, armas inimene, palju tervitusi. Helistab, kus sa oled, miks sa tööl ei ole? Püha müristus. Ma olen ote külmaks kringlis külmunud ja ma olen ära vahetanud. Ma ei mäleta enam, kelle vastu ma vahetasin, selle inimene elas telemaja lähedal ja raudselt pidi ise tulema. Muidugi helistate siis, aga see oli täiesti endast väljas, teisel pool, sest noh, selline segadus tekkis, et eeter on poole tunni pärast minema, see, keda ei ole, on saatejuht. Aga mina ei pidanud seal olema, et see oli päris kole ja teine niisugune hull lugu oli ja jälle ma tulin, tulin praegu autoga, muide, on just mingisugune jahimeeste hooaja lõpupidu, oli, eks ole, aga mina olin niimoodi aastaid tagasi tulin esinemast Viljandist jahimeeste hooaja lõpupeolt, eks ju, jõudsin Viljandi sealt Imavere ristist hakkasin Tallinna poole tulema ja ja meie mees oli kinkinud mulle veel plaadi, selle plaadi, kus neil on see Waterloo peal ja mul oli seal mängisse plaat, sest ma muidu ei viitsi, neid kuulatakse seal, kuulasin autos seda ja ma ei kiirustanud üldse ja ühel hetkel oli pomm, oli põder ees ja muidugi loomulikult üle minu selle katuse ääre, eks ju. Mina jäin ellu, niimoodi ma lobisesin vastu tuli. Ma nägin veel, et põdrad läksid vastu, tuli teine auto, kus oli meie toonase, meil oli reklaamiosakond raadio kahest siis ju raadios ja see oli laupäev, ma pidin hommikul tööl olema. Ja raadio kahe reklaamiosakonna juhataja Priit, keegi, mis ta nimi oli, ei mäleta enam. See tuli teiselt poolt niimoodi veepudeliga ja, ja, ja noh, mu ainult värisesin, ma ei nutnud, ma värisen, klaas ei olnud ka sees ja siis tuli politsei ütles, et teil on seal õnnelikult läinud, et elu, uus elu nüüd ja kõike poe siis loksutati mind kuidagimoodi mingi asjaga Tallinnasse ja ma läksin hommikul tööle oli nagunii positiivseid positiivset vastukaja kui ka negatiivset vastukaja. Et lihtsalt see tohutu, nagu see suurendusklaasi all oleksid raadio kaks oli ju, noh, ma ei tea tavaliselt mingi top kolme sees üleriigilise kuulatavuse. See kõik kestis seal kuskil kahe-kolmeni ja siis tööle. Ja hommikul võtsin siis ruttu intervjuu ründejahimeestega, kuidas põsas põdrast jagu saada. Kusjuures kusjuures peab ütlema, et ma korraks, enne kui on jätk jätkata, et ma pean ütlema, et ega kuulajat või televaatajat ei huvita see, mis on enne. Sa peadki minema, emad tahavad, et sa oled särav terav, vastaval saatel, eks ole, et neid taust nii palju. Kokkuvõtteks. Et see oleks, see oleks võinud olla katastroof, õnnelik õnnetus ja mina pidin hommikul olema kell seitse raadio kahest töölt, tegelikult ma tahtsingi seda küsida, et kas see on nagu võimalik, et kui midagi juhtub sellest, et siis kui sa astud selle stuudiosse, astusid raadio stuudiosse ja kõik see muu jääb selja taha. Lihtsalt sa oledki selle eetripärad ikkagi need emotsioonides, muu elu tuleb sinna saatesse kaasa. Ei, ma jõudsin ikkagi selle aja peale vist ilmselt nii palju maha rahuneda, mingisuguse treileri peale pandi auto ja mind ka veel, nii et, et ma rahulikult sain tagasi tulla. Et ma ei olnud väga erutatud sellest enam, et ma sain nagu jagu, et noh, ma ei jõudnud isegi kodustele rääkida seda, et lastele või kellelegi emal nagu auto on juba esiots kortsus, eks ole. Aga ise elus oleks pidanud kellegile ise tegema keha, nii öelda, et keegi jäi haigeks ja siis öeldi treet. Kuule, sa oled ainuke inimene, kes saab meid hädast välja päästa. Ma olen teinud, aga kui sa jälle küsid, kelle, kelle poolt, et ma ei mäleta enam, et seda ma olen teinud, et ma olen teles ka olnud selline, kuidas öeldakse tuletõrjuja et ka tähelaevad on niimoodi vahest olnud, et on jäänud nädalakene, keegi on ära kukkunud ja siis öeldakse, et kuule, ole head, sul käib ruttu seal ma saan nädalaga hakkama selle, et valmistada ette saatesse minekut, et salvestused olen. Et ma ütlen, et mulle meeldib rääkida. Ja kui ma leian õige inimese, kelle partneri ja kuna noh, tõenäoliselt ikkagi usaldab vastaspoole, et ma ei ole selline, kes tõmbaks nagu ma ei tea, hinge lõhki seal või mingeid asju räägiks, mis ei ole nagu üldse eetriasjad ja nii edasi, nii et ei ole probleemi. Te kuulate Raadio kahte, Me läheme eetrisse Vabaduse väljakult, meil on käimas selline legendide erisaade hetkel on külas Reet Linnamäe korra juba mainisime, seda on eelmisel aastal saadud kuldmikrofoni auhinda tegelikult üks põhjus, miks ma üldse sellest hakkasin rääkima, on ka see, et noh, nii palju kogu selle saate jooksul, mis täna on olnud, me oleme rääkinud legendidega ja legendidest ja seda kuldmikrofoni auhinda antakse ka legendidele, aga kas sina ise Edetabelis sellel ajal, kui ta siis veel reklaaminemise, kui noh, raadio kaks tekkis Näed noh, ma arvan, et on mingisugune erinevus nagunii raadio- ja teletöö suhtumises, mis tol ajal, kuidas sellesse suhtuti, kui tõsiselt seda võeti tänapäeval, kas see on jäänud samasuguseks, kas sa näed nii-öelda ka ikkagi lootust ja järelkasvu nooremas põlvkonnas? Nüüd sa mõtled raadiot või telet emba-kumba, ajage tragi meediat. Raadiost ai, aga raadios on praegu tegelikult toredad tegijad, ma ei julge öelda, et ma nüüd väga kogu aeg olen kuulanud. Minu lemmik on praegu muidugi nädala hommik. Raadio kahe laupäeva hommik. Nädala hommik. Ma kuulan esmaspäevast reedeni reedel, et enam ei kuule, tanner Karl-Andreas Kalmet väga, mulle meeldivad, nad väga meeldivad mind täiesti üllatab see kalmeti poiss, tegelikult ma ei noh, näitleja. Ma ei tunne olemas. Oled kogenud ise ka seda, et näitlejad on ikka tihtipeale kõige kehvemad rääkijad ja tegelikult ongi niimoodi, et ei saa näitlejad. Või siis on teine asi veel, muide noored on ka see, et sa võid olla väga ja raadiosaatejuht ja kui sind pannakse telekaamerate ette, siis on kui mitte midagi. Sa ei kartnud selles mõttes ennast ise tulle visata, ma saan aru selles mõttes küll, et sa olid natukene võib-olla ebakindel ja, ja nii edasi, aga selles mõttes, et kui oli vaja ikkagi, et keegi võtab vastutuse sisse vähemalt. Kusjuures ma eile ka autosest rääkisime, sõitsime koos Pärnus tagasi, et, et näitlejatega võib väga kergesti alt minna. Sest näitleja on harjunud rääkima ettekirjutatud teksti, aga see, see kalmeti poiss on hästi suure lugemusega, minu meelest tema teadmised, ma ei tea, võibolla tal on mingi leht ees, kus ta koga korjab need, eks ole, aga mul on huvitav kuulata, et see on, see on, see on väga tore paar ja see teine põsk Rannar, niisugune nimi, issake. Et see ja tema on ka niisugune, noh vist ekspressist Solana juba siis on juba taustale, et ei olnud, raadios on neid toredaid tegijalt praegu küll. Ja ja siinsamas kinno tulevad ja siin toas lootus hea või pigem ei näe. Rühmandideli otse nagu ütlema midagi. Ei, Madis, ma tean ammu juba vadi. Margus madisega olid seal koos niimodi. Arvus oli madisega koos, siis nad kasutasid mind ka mingis lõigus kunagi tänava peal ära, mingi oli küll autovärk, autoga sõitsime ringi jaja, aga Hellega on selles mõttes tore, et telejah, et esimest korda nägin ma siis, kui ta kohtusin, kui oli ta nii-öelda tudengitüdruk ja vaat kus nüüd juba teeb nii palju saated, täitsa uskumatu, ma kuulen sind kogu aeg, nii et sul on. Oled sa kindel, et DHS. Sarnased hääled unusta ära. Ei ela ja on on lihtsalt Jon. Ja all on nii oma Vaissed, kuuleb oma lapselapsele, pandi juba jonn tema pärast nimeks, siis võite ju isegi arvata. Kunagi lisaks on siis pole rea aitab nüüd küll. Muusika. Aitäh sulle, et sa oled läbi tulla, aga ma soovin teile tõesti toredat tegusat tegusat aasta lõppu ja, ja toredad tulevik, igatahes väga tore oli teiega. Meie. Aitäh. Aastal 2016 on pungil riikidest. Ja, ja see oli nii, tegelikult ega ma seda ju üksi ei teinud. Meil Meil oli väga demokraatlik selline ja me kõik nii-öelda nagu see tiim, kes sellel hetkel oli raadio kahes. Ja töötas nad kõik, noh, me tegime koos asju. Me arutasime koos, mõtlesime koos välja. Mõni neist võib olla sinu isiklik aasta heid. Anna meile teada häälet aadressil ärgaks poee. Raadio kahe aastaid 2016. Te kuulate raadiot? Ma ei tea, barrisime koos ja nii edasi teemad läbi ja nii edasi. Aga noh, keegi on ju see, kes peab paberitega minema ringhäälingu nõukogu ette aru andma ja see on peatoimetaja. Me oleme jõudnud ringhäälingu ajalooga aastasse 1996, Eesti raadio all on tegutsemas vikerraadio raadio kaks klassikaraadio Raadio neli ning Raadio Tallinn ringhäälingus 70. aastapäeval, ehk siis 96. aastal andis Eesti Ringhäälingute Liit esmakordselt välja kuldmikrofoni ehk siis auhinna saavutuste eest ringhäälingu kultuuri edendamisel. Esimeseks lauluks radiks oli Lembit Lauri. Raadio kaks oli 90.-te aastate lõpus ning kahe tuhandete alguses reklaamirohke, kuid meelelahutusliku suunitlusega informatsiooni pakkuv raadio. See paistis positiivselt välja nagu ka praegu ka siis laia muusikavaliku ja õhtul. Mingisugune sisetunne selleks oli, et enam-vähem sa tead, kuidas sa tahaksid, aga, aga olid ju ka mingi ilmselt mingisugused sellised eeskujud või asjad, mille poole sa vaatsel või olid mõned saated või välismaised asjad, mis sa mõtlesid, et selle järgi. Vööndi erinevatest saadete poolest isenesest vea Eestigi taastusse avati 2001. aastal uuendatud raadio kahes stuudio, mille peamiseks ehteks oli uus ja väga uhked digitaalpunt. Aastal 2004 saab raadio kahe peatoimetaja Heidy Purga, kes viis läbi järjekordse raadioreformi. Selle tulemusel lõpetati igasugune reklaami edastamine 2005. aastal ning raadiosaiavalik-õiguslikuks. Jaam läks üle tänapäevasele formaadile ja ka praegusele kontseptsioonile mõnes raadio kahe roll kohaliku muusika ja ka popkultuuri edendamisel. Sihtrühmaks võeti 15 kuni 29 aastased kuulajad. Tunnuslauseteks oli homsed hitid juba täna ning meie usu Nõukogude muusikasse. Esimesena Tänapäevase ERR-i organisatsioonide seas sai endale Internetilehe raadio kaks, mis avati 2005. aastal. ETV kodulehekülg käivitus aasta hiljem. Ja 2007. aasta jaanuaris võttis riigikogu vastu rahvusringhäälingu seaduse eelnõu, mille peamiseks eesmärgiks oli ETV ja Eesti Raadio liitmine ühiseks kaasaegseks ringhäälinguks. 31. mail samal aastal teataski Eesti raadio eraldiseisva organisatsioonina tegevuse ning järgmisel päeval, esimesel juunil oli sündinud Eesti rahvusringhääling 2013. aastal vaid eesmärgiks üles lüüa 70.-test vana ja väsinud uusehitis Gonsiori tänava raadiomaja. Selle aasta juunikuuks oli maja inimestest tühi ning Kümnenda korruse tehnikaruumidest, kus raadio kaks oli aastaid tagasi kolinud, toimetati välja oma 10000 CD plaadi suurune muusikavaru. Kogu raadiomaja heliarhiiv üritati ära paigutada erinevatesse. Ja muidugi. Ja ma tahaks teha ja no üks asi, mis hästi paljusid inimesi, seda nagu meie kontingenti või meie seda põlvkonda raadio kahe juures hoidis, oli tegelikult õhtune vöönd, mida ta on tänagi. Aga õhtune vöönd on ju vanem, kui see nii-öelda. Nõuetele vastavatesse arhiiviruumidesse tee kogu arhiivimaterjali digitaliseerimise poole oli pikk ja kestab siiamaani. 2013.-ks aastaks olid kõik kuuldemängud muudetud juba digitaanseteks aga kogu sõnaline materjal peaks plaani kohaselt olema ümber võetud 2018.-ks aastaks. 2014. aastal saab raadio kaks endale uue peatoimetaja joonile asub härra ise. Kristo Rajasaare. Praegu on käimas kibe kunstikonkurss, mille eesmärk on leida raadiomaja juurde sobivaim kunstiteos mälestamaks inimest, kellega me seda ajaloorännakud üleüldse alustasime. Eesti esimeste raadioonu Felix moori. Palju õnne. Eesti ringhääling jäid nende 90 aasta eest. Uuenenud raadio kaks need õhtuse vööndi saated alates vibratsioonist kuni linnadžungli, need noh, need on olnud, ma ei tea, vist 20 aastat raadio kahes et üks osa oli lihtsalt see uus muusika, mis inspireeris ja mille puhul me saime aru, et, et see on nagu see värskus ja seda me peaksime hoidma. Teine külg oli see eesti muusika Maitamise pool mis sõnastati. Te kuulate Raadio kahte, see oli müü. Loo nimeks oli. Tramm ning R2 levialas legendid eri ning kõik reedesed R2 levialasaated on leidnud oma ilusa lõpu. Ma loodaks. Ma tahaksin tänada Margus Kamlat, et selle mõttest, et me saime lahkuda oma viienda stuudiost ja käia mööda Eestit ringi, siis minule on see puhtalt olnud geograafiliselt väga hariv. Ma tean, et Paide ei ole. Leroy Paide ei hakka lennu Lõuna-Eesti jaka lennujaamast seal tänu Madis Aasmäe asemele. Tegelikult head kolleegid, ma tänan sind, tran on sind või tahaks tänada ka poole suubovaid. Tegelikult ma tänan ka kõiki teisi kaassaatejuhte Certi, kes meid aitas jõhvis Madis Aesmaaga, kes meid aitas paides Liisa Lahtmets aitas meile Viljandis ja neid kohalikke inimesi, kes meil meid igal pool vastu võtsid, neid, nende kohvikud, kindlasti need inimesed, kes aitasid mehel saadet toimetada ja ja tehnikameeskond, kes meil võimaldas neid saateid teha üle Eesti tikpaiga. Marta Püssale kõikide lõikudest. Kuulge, kallid kolleegid, me võib-olla ei näe enam. Noh, võib juhtuda, et me ei pruugi näha see aasta enam. Okei, nüüd läheb juba sentimentaalseks jätkakem. Tulemus on jõulud, tulemas on uus aasta, ei pruugi näha kingilgule. Tahan kuidas juures, oot, esimene, kuidas on läinud aasta Facebookiga, sest et maris kõrvits Kui eelmisel aastal, kui raadio kaks oli Vabaduse väljakul sulle jõulukingituseks Facebookis, oled aasta aega seal olnud, kuidas oldi? Meeletu aastal olnud. Palju sa sõpra on? Ma ei tea, ma ei oska sulle öelda. Seda maad ei ole väga oluline, praegu. Aga Margus Kamlat, sul on üks asi minut soovida endale jõuludeks. Mida sa tahad? Okei, kandev vaid kas või ma ei tea, Jon, millest mul puudus, on raamatu või kingi tulla. Väga igav vastus, aga okei, võtame selle. Helle Rudi. Üritan vaadata Margus Kamlat sõpru on 370, Margus Kamlat Facebookis võite teda siis lisada, sõbraks on rohkem kõik kutsed vastu. Soovid midagi või? Ma pean talle mingi väga sooviks seda, et esiteks sa täitsid mulle selle jäätise välja, mille sa oled mulle võlgu. Alates augusti viimasest nädalast võitsin sind muisa madinas. Melolahingus, mis iganes see oli. Teiseks, ma sooviksin, et me kohtuks veel raadioeetris. Selle jäätis, asi läheb igatahes sinna suve vetox, et me saaks suvel taas saadet teha, siis ma ütlen, et muidu ma ei osta seda jäätis, kui meid ei lasta suveks taas eetrisse. Kui tohib, siis ma nägin midagi asjalikku asja lõppu, tuletan meelde, head kuulajad, proovi tuletada, meelde tuletada, üks valib aastati ja minge lastega meieweebeeveeveeveegaczee kaldkriips aasta hitt ja pange sinna oma Eesti maine, välismaine lugu ja aastasündmus ja, ja hääletada saad veel kuskil natuke alla pooleteist nädala ning suur maratonsaade läheb eetrisse raadio kahes 30. detsembril alates kella 10-st juba soojenduse kellad 12-st ehk keskpäevast kuni kella 10-ni õhtul välja siis tabelit ette mängitakse ja haarata saab tegelikult siin Vabaduse väljakul ka kohapeal. Meil on alates homsest alates esmaspäevast siin kuni kella kuueni välja ukse taga, siis väljakul meie plaskud kodaga. Juba aastal 2005, et raadio kaks nagu on selleks platvormiks, mis mis toetab eesti muusikuid, mis toetab Eesti muusikat, et ta saaks nagu. Hääletuskasti ja sedeli ta saab. Ta kenasti, Margus Kamlat, ma lihtsalt küsin sinult kui kõige vanemate targemad kolleegid siin ruumis, et miks on vaja küll aastahitti poolt hääletada. See on oluline, on seal sellepärast oluline tunnustada meie muusikuid, kes on aasta jooksul tööd teinud ja väga head eesti muusikat teinud, nii et nii Eesti kui ka välismaal dile, vaid eelkõige uste eesti muusikutele pai teha ja ja neid tunnustada. Ja on sinult kui muusikult, kas see tunnustus on selline, et on siis hea ja soe tunne pärast? No ei ole küll seda nagu võitnud või saanud sellest toimetuse lemmikajad ikka saanud õiguse, no näed siis. Aga igatahes ja tähendab aasta hitt see võib tunduda küll selline asi, võib-olla sellepärast, et ta iga aasta niimoodi kogu aeg käib ja alati on selline suur trall selle ümber, et kõik lähevad hääletama. Aga see on, ma mõtlesin täna selle peale ka, et see on natukene nagu midagi seotud kas riigikogu või, või Ameerikas presidendivalimistega, et pigem proovi, noh, anna kasvõi kellegi poolthääl, kui sul on valida millegi vahel, siis sa pead ikkagi valima, et ära tee seda, ära ole nii-öelda passiivne, ära jäta nagu valimata, et pigem pigem ikkagi käige, hääletage, see on väga hea mõte, millega on lõpetada, sellepärast et meil on käesolevast aastast kaks näidet, kus inimesed ei ole käinud hääletamas. Võib-olla need inimesed, keda ma oodanud ja tulemusi meil siin me näeme praegu. Donald Trump ja Brexit praegu panid aastahitti samale tasemele. Kallid kuulajad. Me tänameetorite meiega, Jon Mikiver, Margus Kamlat, Helle Rudi lõpetavad siin hellal vargusel juba ilusad riided seljas, need hakkavad vaikselt kaamerate minema, mina küll sinna peole jälle pesula sauna ja, aga tänast saadet ja meie maratoni jääb lõpetama Charlie. Jalad alla või saaks nagu mingi vaheplatvormi endale ja kindlasti oli ja muidugi välismaal ka. Me käisime väga palju välismeie, nagu eeskujuks oli. Kahtlemata vist enim toonane raadio BBC One. X x ja asfaldi Eater pani ühendusega siis teile mis on ilmselt ka tänapäeval ikkagi ka ju ikkagi on ikkagi. Poole me vaatame ja mõtleme, et oh kui ainult Küsiksin nüüd natukene kiusakas naljakaid lugusid rääkides sa mainisid legendaarse köögi juba ära raadio 20. korrusel, millest oleme mina ja on ainult legende kuulnud, aga ma saan aru, et Margus, kannatan isegi oma silmaga näinud, võib-olla ka mõnele loole ainest andnud, onju, aga selliseid lugusid veel, et võtaks nüüd praegu kuidagi siin 90. sünnipäeva veel linti? Mulle meenub, meenub tuli täiesti juhuslikult meelde seoses ühe mingi teise sarnase situatsiooni lugemise ja kuskilt sotsiaalmeediast. Ma mäletan seda, kui Märt Rannamäe vist läks viimast olin, tegi viimaseid saateid meil ja ma tulin hommikul tööle siis raadio kahes on selliseid stuudiot kuulajatele lihtsalt tähendab nagu sinine ja punane stuudio, siis on see tünn, ehk siis nagu põhistuudio, kus nõukogu asi nagu peamiselt eetrisse läheb. Ja siis ma tulin tööle ja seal sinises stuudios oli mööbel nagu kuidagi laiali pillutatud vaip oli jäägermeistriga ülevalatud, eks ole, keegi magas seal kuskil Eesti ja nii edasi. No ühesõnaga, see oli nagu see oli, see oli nagu see noh, algus. Ja mis siis sai? Natukese aja pärast raadio kahes ikkagi tähistati õe iga aastapäevad ja jõulud ja nii edasi sai see, et noh, kõik nagu kogu alkohol jäi tavaliselt pidude järel järgi üle see kadunud sealt külmkapist kuude viisi, mitte kunagi mitte kuhugi seda joodud, lihtsalt siis hakkasid kõik jalgratastega tööle tulema. Siis nad hakkasidki taimetoitu sööma, siis nad võitsid kõik endale, lemmikloomad. No ühesõnaga. Mul on nagu selline selline nii-öelda lugu, et algas niimoodi, eks ole, ja siis lõppes nii, et, et käime jalgratastega ja seeme taimetoitu, hoiame lemmikloomi, sellised inimesed töötasid raadiomajas, milline oli töötavad. Milline oli Margus Kamlat siis seda esimest korda raadio kahekorrusele astus sammu sellepärast, et ta on ise öelnud, et sina olid see inimene, kes ta tööle võttis ja olin. Ma kohe räägin margusest ka, aga alati ma jonni näen, nagu siis me mõtleme ka, kuulan Jonny raadiost, nagu meenub, see on õudselt nagu pressis. Reisis raadiosse ja tal oli kogu aeg, et nad nagu Siis õudselt teha ja siis ta tegi Paimendada proovisaateid tegema siis ta proovis ja proovis ja ma kuulan neid saateid üle. Nägin taga ja räägin ja ma ütlen, noh, ma ütlesin täiesti ausalt, et sul on nagu, kõik on olemas. Aga praegu pole õige hetk, sest et see, millega ta tegeles, ta keskendus hästi palju oma häälele ja sellele, et kuidas nagu kõlad sisuliselt lugesin paberi pealt maha ja, ja eest noh ja kõik super, aga mitte praegu ja ta oli nii pettunud ja mul süda õudselt valutas on ja ma mõtlesin kogu aeg, mida ma peaksin talle ütlema, sõidan autoga koju, ma tean, mida ma peaksin nii andekas nagu nii äge ja nii edasi. Ja siis ma ütlesin, et mitte midagi pole öelda lihtsalt küll ta jõuab sinna. Aga noh, ma elasin seda ise emotsionaalselt hullult, et üle ja läbi. Sest selliseid inimesi nagu kes raadio valivad, on esiteks väga vähe, sest minu hinnangul on raadio kõige keerulisem meedium. Sest noh, kui sa trüki või kirjutab ajakirjanik, sa kirjutad loo viimistle, see ilmub. Kas ta on lehes poes müügil või ilmub kuskil portaalides, on valmis siin lõpetatud, sa saad järgmise asja juurde asuda. Kui sa töötad televisioonis, sellega kaasneb nagu väikese episooliga tohutu mingi furoori, kuulsus ja nii edasi, teinekord ka raha. Aga siis on raadio lihtsalt kogu aeg toodad. See kaob, haihtub õhku. Sa alustad kogu aeg jälle otsast peale otsast peale ja kui see nagu kuskile salvestab või keegi püüab nagu mingisuguse killu kinni, mis ühiskonda inimesi paremaks muudavad. Kuidagi mõjuvad meile hästi. Inimesed ei, üldiselt auditoorium ei tea neid raadiorahvast nägupidi, pigem tunnevad hääle järgi hea, kui hääle järgi ei tunne, on tänapäeval noh, ja need inimesed on lihtsalt imetlusväärsed, no ja siis tuli see Kamlat jah. Tal lihtsalt silmad särasid ja talientusiasmi täis ja ta tädi hästi hoolas ja hästi kohusetundlik ja ja, aga noh, näed nüüd on ka nagu proff. Nagu proff juures väikese vahemärkusena ma lihtsalt pean mainima, nii need needsamad nii-öelda need proovisaated, mida sa üle kuulasid. Iga kord, kui sa tulid, siis pärast seda proovi saadate. Oma vahemärkusi tegema. Siis ütleme vähemalt ma arvan, et esimesed kaks korda oli niimoodi, et ma tegelikult, ega ma ei kuulanud, aga mis sa rääkisid, ma vaatasin lihtsalt alt üles, et see on Heidy Purga, kes räägib mulle midagi ja ma ma ei pannud tähele ja ma tean, mida sa tunned ja kusjuures ma tegelikult pole sind veidi kusjuures tänanud, mul tuleb meelde, et, et saavutinud err kahtrat tööle võtnud mul on seal juba 10 aastat vastu pidanud, nii et tegelikult neid inimesi on veelgi, saatsin r kohta tööle võetud, kes on lihtsalt edasi läinud, et me oleme kõik sellega väga rahulikult, et sa oled meid usaldanud. Aga Heidi, kui me võtame, lase raadio luubi alla, siis mis mulle tundub, et me oleme siin rääkinud või ütleme nii, et käis sõna noorteraadio vahepeal läbi? No R2 üritas ka noorteraadiot teha, aga aga selline kontseptsioon mulle tundub, et ka nagu ei toimi noort Ehala noortele jutu jutujaama, et noored tahavad ikkagi muusikat ja neid noortepäraseid jaam on meil siin, Eestis on Sky pluss sektorid, on see My Hits ja neid on veel, eks ole. Et milline on see tänane tänane raadio nii-öelda, mida sa tahad, peaks tegema, et kuidas ta peaks inimesteni jõudma teisedki esiteks on see, et need meediumid on ju nii palju, et mis vahendusel inimesed infot saavad. Tänapäeval on kuidagi üldse keeruline, noh, kas meil on üldse raadiot vaja, meil on igasuguseid muid võimalusi selleks, et endale ise nii-öelda see jutumärkides raadio tekitada. Aga kõige olulisem on ikkagi inimene ja mõtted ja ja see kohalolek ja oskus tuua suur maailm kuulajale kätte noh, kas siis nagu füüsiliselt või lihtsalt kogemuslikult oskuslikult, et ma arvan, et selles mõttes on nagu raadioolemus oma selles põhitähendab tema põhiolemus ilmselt ei muutu mitte kunagi nagu selle nagu loomise mõttest sisulise poole pealt, mis sai kunagi ammu alguse kuni tänapäevani välja. Peamiselt siiski nagu otsitakse kontakti teise inimesega, miks ei ole kunagi tööle läinud need robotraadiod ja mingid kokku lõigatud mingid hääled ja nii edasi. See muusika, see on ka nagu justkui nagu ammune formaati alati olnud ja väga vajalik, aga aga ka nende muusikajaamade puhul, mida sa nimetasid onni noh, järjest enam mindud persoonipõhiseks, et mis inimesi, mis nimesid mõne muusika või mõne saatega seostatakse. Ja inimene on ikkagi kõige olulisem ja see on väga suur vastutus. Muidugi. Noh et kui panna kokku õige tiim ja et, et see tiim teeks maksimumi, maksimumtulemuse, ma arvan ikkagi jah, et see sisu, see kontaktinimene Veidi, kui sa tänasel päeval autosse lähed, kas raadio kaks ikkagi hakkab automaatselt mängima autos või? No põhimõtteliselt küll jah, aga samas õudselt vabastav, et, et ma ei pea enam nagu tähelepanelikud ja miks ta nii ütles, miks see küll ei läinud käima, miks see kultuuritäidete plokis on kaks sarnast asja kõrvuti ja nii edasi? Kuulad raadiot nagu siis raadiokuulaja, nüüd. Jaan ja Heino ega seal nagu justkui nagu kuhugi kadunud ei ole, aga, aga mulle meeldib nagu nüüd see vabadus, et ma saan nautida objektiivsemalt seda laiemat pilti ja võrrelda neid erinevaid raadiojaamu. Aga siis, olgem ka ausad. Kui sa kuulad tänapäeval raadio kahte, siis kas sulle meeldib see? Praegu kuulub enam-vähem mitte kõik kolmed-neljad, neljad, viied, kummad, siis. Noh, neljad. Neljas tahad sa ka öelda, et noh, võib-olla mitte konkreetselt, mis asi, aga mida me peaks paremini tegema, pigem niimoodi, et mis soovitusi sa neile annad? Läänes kuku kohvikus uisapäisa. Kuulame natukene muusikat hoopis. Te kuulate Raadio kahte saadet. Ärgaks levialasse oli vait lais Molingin lei stuudios, siin Vabaduse väljakul on Jon Mikiver, Helle Rudi, Margus Kamlat ning hetkel külas aga Heidi, me rääkisime siin põgusalt siin eelmises jutuajamise lõpus tänapäeva raadios, sest et tänapäeva raadio rollist ja ja sellest, mida sina kuulad ja, ja tegelikult, kui palju sa monitorid üldse eesti raadioid ja kuidas see üldine pilt sulle tundub, kasvõi vikerraadio, eks ole, ja kuku ja, ja, ja mida sa nagu esile tooksid? Et kuidas, nagu üldine pilt nagu Eestis on, kas me oleme, käime sedasama jalga, mida käib siis ülejäänud maailm ei öelda raadiot, mõtlesime tegelikult oleme jäänud maha oma arengus või kuidagi oleme jäänud toppama kuhugi. See asjaolu või fakt, et rahvusringhäälingul on näiteks vähe raha, on mõnes mõttes olnud isegi meile kasulik, et me ei ole läinud igasuguste hulludega kaasa nagu noh, mida on, ma ei tea, mida on kõikjal meil üsna lähedal asuvates regioonides riikides katsetatud, no kasvõi see mingi Tabreidio ja me erinevaid nagu selliseid formaate, kus siis nagu tehislikult on inimesi sunnitud üle võtma nagu mingisugused uued harjumused. Aga selleks on ju tavaliselt tohutut investeeringut. Tal on vaja, et see, et meil ei ole raha olnud, on meid nagu sellest kõigest päästnud. Me, ja need kultuuriruumid on hästi erinevad ju, et noh, näiteks Hispaanias ja, ja, ja ka Itaalias on number üks raadiosaated peamiselt sellised raadiojaamad, mis on juturaadiojaamad, et seal on sõna osakaal hästi oluline, sest et noh, see nii-öelda traditsioon ja kultuur kannab nagu seda kõike edasi, et seda vajadust. Aga me, me oleme omamoodi, ma arvan, et Eesti on täiesti unikaalne, et ma arvan, et kõiki neid asju, mida täna saada, on esiteks neid on piisavalt palju nagu nii palju raadiojaamu ruutkilomeetrite peale, kui Eestis on, ma ei teagi, kas, nagu kuskil meile lähedal asuvates riikides nagu sellist teist näidet on. Sõnaga, meil käiakse lubadega nagu üsna üsna nagu kergelt ringi või noh, muidugi seal on ju nagu vastutus ja kõik, eks ole, aga et see, et raadio tegemine meil nii populaarne on hämmastav mingis mõttes. Ja ma, ma arvan, et kõik leiavad midagi, mis on hästi tore muusika, raadio, et need kõik need pop formaadi väga professionaalselt kokku pandud läbi viidud, teostatud rahvusringhäälingul on täiesti oma käekiri oma sellise kultuuripärandi ja traditsiooniga nagu, mis jätkub läbi põlvkondade. Aga see emissioon on ja minu meelest üks, see peab jääma. See on kõige olulisem. Ei tea, ma ei, ma ei, ma ei oska nagu midagi kritiseerida, ma arvan, et lihtsalt see turg on täpselt selline, nagu on meie riik ja meie rahvas ja meie mõtted ja meie võimalused natukene tagasi tulles selle juurde, et milline see pilt praegu on ja kui me räägime sellest, mis on olnud siis ikkagi raadiotes domineerivad meeshääled. Naisi on vähe ja kui rääkida veel sellest, et kuidas kõik mu siia raadio kahes tee leidsime, Marguse on lugu on öelda kuulatud juba siis ma mäletan, et minu esimene kohtumine oli küll maris Kõrvitsaga, kes esimese asjana ütles mulle, et naisena raadios saab sul olema väga raske, sest et kuulajatale ei meeldi naishäälena, pigem kuulaksid mehi. Ja ilmselt ma olin seda kunagi Marisel öelnud. Ei ma mäletan mingis intervjuus tsiteerisin kedagi kunagi hästi ammu öeldes, et et inimestele millegipärast meeldib naisi vaadata ja mehi kuulata, et ilmselt sellepärast raadios vähe naishäälega ega raadiotöö ei ole lihtne jaa jaa ja no ei. Tähendab küsimus ei ole nagu selles, et noh, et ma oleks pärast nagunii läbi ja noh, tähendab see raskus on nagu mujal, raskused on pigem selline psühholoogiline ja ma arvan, et kus nagu kriitiline moment tekib, naistel raadioeetris ei ole, on tihtipeale just nagu auditooriumi küsimus ja, ja naiste selline füsioloogiline eripära võib-olla noh, kõik hääleaparaat, selle kontrollimine noh, ma ei tea, noh loomulikult sisu ja mõtet edasiandmine nagu A ja kõige olulisem, aga midagi pole teha, et see hääl Hääl otsustab, palju mõtlengi, et kas see on selline nagu paratamatus, et nii oli, on ja jääb võiks olla sinu arvates näiteks selline asi, mis võib muutuda, sest et ma ei tea, rahvas, ühiskond muutub ja ei no tegelikult ongi ju muutunud. Minu meelest nagu raadio kahe enda toimetuse puhul on üks paremaid selle muutumise näiteid. Maarja Merivoo-Parro ja tegelikult ka sina, Helle, sest et täpselt nagu need tõekspidamised, see kultuuriline taust, see, mida peetakse nii-öelda nagu ägedaks kuuliks, et, et see nagu see pealispinnavirvendus kogu aeg muutub, et noh, praegu ongi selline aeg, kus kõik on hästi nunnu ja sõbralik ja avatud ja ja nii edasi ja teie Teie esindajate seda enda hääletämbriga või seda praegust aega minu meelest väga hästi. Jah, meil tegelikult ma hakkasin alles nüüd mõtlema, et meil on päris suur vastutus, mida me siin räägime. Alles nüüd jõudsin selle tõdemuseni, et Heidi, mida sa soovitad meile näiteks meil kolmele. Seda ta ütles, kukkus, räägib sellest, et see teema on läbi teinud raadio kahe kohta, aga meie meile kolmele personaalselt. Ei tea, laske käia. Aga pikka iga raadiole ennustas, jääb elama kõikide muude Meediumite juures A nagu üldis ja, ja absoluutselt kindlasti siis on hea, siis on mul hea meel, et ma arvan ka näiteks viie kui, mitte isegi varem aastate pärast me saame Heidy Purgaga taas rääkida, juttu jätkata sealt, kus praegusel Oleme tegelikult isiklikult loodan, et Heidi ühel hetkel hakkab jälle saadet tegema. Jah. Aitäh, Heidi, et leidsid aega külla tulla, aitäh, armsad. Eili, ära unusta siis ka aastahitti bootikaga. Jajah. Igavene. Aastal 2016 on pungil riikidest. Kas mõni neist võib olla sinu isiklik aasta heit? Anna meile teada häälet aadressil ärgaks poee. Raadio kahe aastaid 2016. Sotsionaaligaks. See on 1956. aasta selleks aastaks oli 100 elaniku kohta juba 25 raadiovastuvõtjad. 57. aasta jaanuaris läks eetrisse esimene reporteritund, mis oli omamoodi verstapost, sest kui näiteks lõigati igasugune naer või juubeldamine saatest välja eetris valitses täielik ranguse kuivus, siis nüüd jäätisest sihilikult sissesaadetes selgitati näiteks välja nädala popim muusikapala või arutati saatekülalisega südamest südamesse lugusid, mis inimestele korda läksid. Selle saate iga ei olnud muidugi väga pikk, sellepärast et see tekitas kõrgemal pool palju vastuseisu. Sellest kasvas välja ka auväärt ajalooga Päevakaja mis asendas seni eetrisse antud tavalisi uudisteminuteid. Päevakaja kasutusse anti kõik Eesti raadioreporterid, millest tuli ka selle saate meeletu edu ja populaarsus. 58. aastal, kui Päevakaja alustas, oli see raadioajakirja formaadis oma erinevaid teemasi puudutavate rubriikide poolest. Hiljem jäädi lihtsalt päeva kokkuvõtva uudistesaate raamidesse. Päevakaja, kusjuures on vanim järjepidevalt eetris olnud raadiosaade. Seda saab tänaseni kuulata vikerraadiost. 21. juunil 57. aastal pandi raadio ja televisioon kokku. Moodustati raadio ja televisiooni komitee. 58. aasta novembris kasutati noorte reporterite klubi, mis oli midagi uut ringhäälingu kolme tegutsenud aastakümne ajaloos. Selleks ajaks oli tung klubi liikmeks saamiseks niivõrd suur. Raadioreporter elukutse oli pälvinud väga ahvatleva maine, sest noh, reporter oli ju sageli tunnistajaks kordumatule ning tal oli privileeg kohtuda väga haruldaste ja tuntud inimestega, aga raadiorahvas pidi tegelikult mööda nööri käima igasugune nõukogude süsteemiväline mõtlemine või veel hullemini tegutsemine millegiga hakkama saamine kustutas inimese automaatselt Eesti raadiotöötajate nimekirjast. Uue 10.-st aastast võis lõpuks ametlikult pruukida Eesti raadio nime mis oli tegelikult rahvasuus olnud juba aasta, vaid sellepärast, et see löödi lahku televisioonist ning omaette asutati Tallinna televisioonistuudio. 64. aasta 22. juunil läks eetrisse esimene muusikaline tund mis oli jällegi tähtis sündmus raadiomuusika ajaloos, sellepärast et kui päevases programmis olevat muusikasaated olid alati kindla aadressi ja suunitlusega, siis õhtuti kella 22-st eetrisse. Muusikatund pidi sobima kõigile ja selle eesmärgiks oli lasta rahvale nii huvitavat muusikat, et ei tikutaks kuulama nii palju Soome raadiot. 65. aasta detsembris loodi meelelahutussaadete toimetus, rameeto lubati reportaaže, massimänge, estraadiprogramme tantsuviise ja optimismi igal kujul. Alustati raadiomängudega elava publiku ees, raadioteatris korraldati erinevaid viktoriine, fortuuna loosis publikule välja auhindu ning see oli jällegi väga uuenduslik meelelahutusviis raadioeetris. Viimane ärgaks levialas raadiolegendide eri läheb eetrisse laupäeval Vabaduse väljakut kaheksatunnises maratonsaates kohtume legendaarsete raadio häältega, nende hulgas Eesti raadio endine direktor Peeter Sookruus. Saatejuhid Olav Osolin, Erki Berends, Reet Linna ja raadio kahe kunagises peatoimetaja Margus Hunt ja Heidy Purga. Ärgaks levialas raadiolegendide eri on pris laupäeval kella 10-st kuueni. Ma kuulen Hauda. Lase lahti uhada. Tagasi oleks. Malev. Treenin oma. Leiame oma albumeid. Ei osanud mujale ja järves on sama jama. Koda maiku. Te kuulate raadio kahte. Käimas on R2 levialas legendide eri kella kuueni Vabaduse väljakul. Jon Mikiver, Helle Rudi, Margus Kamlat. Iga tund on meil külas üks ringhäälingulegend hinge, järgmine on juba stuudios koha sisse võtnud. Ma tuletan meelde, et see neer kahe eriprojekt ja raadio kaks on kolinud Gonsiori tänaval siia Vabaduse väljakule või on, ütles, et me oleme tegelikult siin oma stuudioga kuni kolmapäevani välja, kõik saated lähevad siit eetrisse, aga nüüd igavese juurde. Ja kui me eelmises tunnis rääkisime Heidy Purgaga lõpu poole sellest, kuidas naishääli raadiotes vähe kuulda, siis ma arvan, et meie külalise hääl just on nii tuntud ja teatud, et kõigil tekib kohe selline soe ja helge tunne südamesse ja meil on külas Helgi Erilaid tütrehilgi. Tere, aitäh. Me leppisime kokku, et me helgiga sinatame, nii et see on kokku lepitud ja vanematel kolleegidel paluks mitte pärast kirju saata, kuidas ta nii noored, Belgiaga alustame ikkagi algusest natukene, sa oled sellest hästi palju rääkinud, kuidas sa raadiosse sattusid, ma saan aru, et oli koolis siis häälte otsimine ja selle kaudu sa raadiosse sattusidki esialgu praktikale, päeva kajasse ja hiljem juba siis tööle. Ja täpselt nii see oligi. Ülikooli ajal jah, ja siis praktika oli huvitav, aga siis ei saanud eriti midagi teha. Aga päevaga ei, aeg oli juba õpetlik. Sest noh, info infosaated on sellised, et sa pead õppima aru saama, mis sõna tähendab ja ja kuidas temaga ringi käia. Nii et aeg on lühike, tüki pikkus kolm minutit ja sa pead suutma kõik ära öelda, mis tähendab, et sa pead oskama seda teha ja selle peale pidevalt mõtlema ja arvestama. Mis need esimesed õppetunnid olid, kuidas saab üks noor inimene aru sõna tähendab, sest vähemalt kuidas see sinu puhul juhtus? Kui mulle anti kätte sai ja umbes kaheksakilone pakk ja öeldi, et nüüd mine ja tee näiteks lillepaviljonist ühe, ühe näituse avamisest lugu päeva kajasse siis ma võtsin selle maki ja läksin ja üritasin teha. Aga õnneks pärast sai välja lõigata, mis liiga palju oli seal ikkagi lintide peas ei olnud ju niisama kõik olendid. Muidugi see oli ju, see oli nii ammu ju see oli pool sajandit tagasi. No mina ikkagi, ma pean ütlema, ma üritan, aga ma ei saa, sinatadam helgi. Kas, kas teie see valik raadio valiketel, Victer raadio valisite, et mikser raadio teid tõmbas toona? Mina saan küll silantada emast. Tähendab, see oli väga hea võimalus ja väga põnev. Väga põnev oli. Mis seal paelus, paeluski, see, et keegi näe, milline sa välja näed, kes sa oled, vaid loeb see, mida sa ütled ja kuidas see kõlab siis mind ei häirinud veel see, kuidas ma välja nägin, siis ma nägin väga hea veel. Aga, aga jah, see, see noh, televisiooni peale nagu ei osanud mõeldagi, siis, sest see oli, oli midagi väga kaugele, aga raadio oli, oli ta oli pidevalt käepärast ja, ja mind ennast väga huvitasid need inimesed, kes seal raadios töötasid, sest et ülikooli ajal ma ikka ju kuulasime raadiot ja ja siis ma hea meelega oleksin tahtnud nendega nagu lähemalt tuttavaks saada ja, ja niimoodi see juhtus. Mina pean ka ikkagi helgi ütlema. Ergi, kui sa läksid raadiosse, siis seal oli ilmselt mingisugune arusaam sellest, missugune raadiotöö on ja mida see endast peaks kujutama, kui palju see erines sellest, kui sa siis reaalselt tööle läksid ja kui kiiresti sa aru said? Tähendab, kas ta vastas sinu ootustele või oli ta hoopis midagi teistsugust? Ma ei osanud midagi oodata. Ma ei kujutanud seda ette, mismoodi tegelikult käib? Ülikooli ajal veel. Siiski noh, siis meil oli nagu mingi väike praktika aeg, kus ma noh, natuke ikka nagu tutvusin selle kõigega ja õppisin makki tundma ja kõik. Aga kõik oli uus, kui ma läksin majja, kõik oli nii uhke ja põnev ja ja siis ma vaatasin, kuidas päevaga jamanud eriti ja ma mõtlesin, et taevas, ma elus ei õppima seda lindilõikamist ära. Aga noh, pidi õppima ja ja siis hullem oli muidugi jah, see et pidi teadma, mida sa teed ja pidid ette valmistama ennast ja pidid välja otsima need mõtted ja küsimused, mida sa seal pidi mingi eesmärk olema, mida sa inimese käest teada tahad. Ja eeltööd tuli teha. Seda on alati vaja teha, eks ole, jah, olles ajakirjaniku taustaga, ma arvan, et sellised nagu ajakirjandusliku põhitõed või nendega silmitsi seismine ei tohtinud nagu ei olnud rasked, see oli nii-öelda kaasa antud juba ka jah, et kuidas seda teha, liigub edasi peale Päevakaja tuli vikerraadio, sealt võid uttu saata, et juba siis ja siis toimus üks hetk, ühtegi liigun natuke kiirkorras edasi, sest et selle osa, mis seal vahepeal juhtus, seda näeb täna ka kell 21 35 ETV-st. Üks hetk, sa jõudsid ikkagi raadioga. Tegelikult korraks ühe vahemärkuse küsimuse, küsin, milline tähendus toonal raadiol oli, kui sa raadios alustasid, et mismoodi raadiuse suhtuti, mis rollid ühiskonnas täitis, et aja toidud hoopis teised kui praegu. Ma arvan, et tal oli oma roll ja ma arvan, et info oli põhiline, see, mida ta suutis anda, sellepärast et eks seal olid ju igasuguseid saateid ja olid oli näiteks propagandasaadete toimetus ja ma ei kujuta ette, mismoodi kuulajad vastu võtsid, selle, mis sealt tuli, aga informatsioon, arvati, et on ikkagi objektiivne asi ja räägib sellest, mis tegelikult juhtub ja on. Ja, ja sellepärast ma arvangi, et noh, päevakajale oli kindlalt oma koht, aga, aga siis muidugi oli ka meelelahutus. Siis vikerraadios oli juba rohkem selline asi. Ja noh, raadio kaks arvati, et see on nüüd noteraadiumaid. Jumala noorteraadio, olgu peale, ma hoianes natuke raadio kahe küsimustega veel tagasi räägime vikerraadiost, kui sa mainisid ära propaganda toimetus ja selline tsensuur, asi me eelnevalt rääkisime, mina, Margus Jon kujutaks ette, mida see endast kujutabki, et toimetada vastavalt kellelegi teise nõudmistele ja sa ütlesid selle peale, et nii hea, et ei tea, mis asi on tsensuur, rääkimata sellest, et mida me siis lintmakk, onju. Lintmakki õpib ära, aga tsensuuri ka teil harjuda oleks? Äärmiselt raske, ma arvan, ühte näidet oleks, vajame tõesti ei kujuta ette, mis asi see tsensuur oli tol ajal. Ütleme, et noh, ma räägin ikesest päevakajast või ja et kui sa teed oma selle tüki valmis, mis räägib näiteks näituse avamisest siin või seal või kuskil mujal ja siis siis kuulab selle üle peatoimetaja. Ja siis lähed sa oma saatepeaga, mis oli tol ajal selline paber, millest teil pole aimugi. Lähed sa niisuguse ukse taha, kuhu oli kirjutatud Glavlit ja kokku koputad ukse peale ja siis räägid Glavliti tädile ära noh, tavaliselt üle ei kuulanud. Aga küsis, et ega siin raudteedest juttu ei ole ja rahvaarvust ja niisugusest asjast see oli keelatud sellest rääkida. Ja siis ta lõi oma templi sinna paberi peale ja kirjutas oma allkirja, niukesi võis eetrisse minna. Tsensuur lõpu poole läksin survel hullemaks selles mõttes, et. Ütleme, raadiopealik hästi ei usaldanud enam oma peatoimetajaid tahtis ise kõik, kõik, mis eetrisse läheb, üle lugeda, üle kontrollida. Ma saan temast täiesti aru, sest ta oli pinge all, tal oli noh, temal oli ka keegi kukil, eks ole, ja siis Stahli meie kukil kui niimoodi öelda. Ja, ja siis noh, juhtuski niimoodi, et võeti saade välja ja öeldi, et nüüd uus või, või ma ei tea, mis juhtus. See on tsensuur, toimetamine jõudis ka ikkagi meelelahutussaadetesse, kuhu ka sina oma karjääris jõudsid, toimetaja, nagu me räägime ikkagi sellest saates Soovid, soovid, soovid ühtelugu ma olen kuulnud seda, kuidas, kas viste Tõnise, Tõnis Erilaiu tehtud valmis saade kuulati üle ja siis tuli välja soove seal ikkagi esitada ei võinud, et need olid ka kuidagi peidetud sõnumiga ja siis sa läksid fonoteeki, vaatasid kõik uuesti üle ja muutsid ära siis venekeelsed lood panid sinna asemele põhimõtteliselt kuidagi niimoodi on selle üle kohutavalt häbi tagantjärele. Aga ma olin nii õnnetu ja ma olin sellises seisus, et ma ei osanud midagi teha. Sest et oli reede õhtupoolik ja, ja ma käisin siis raadiodirektori tollase direktori juures oma paberiga ära ja siis ta luges läbi, noh, ta ei kuulanud laule, ta luges läbi teksti. Siis ta võttis pliiatsi ja tõmbas Kärsti risti peale sellele. See on mul alles veel ja kirjutas nii suured kui võimalik ei lähe. Ja andis selle mulle pihku, aga mina olin saate toimetaja ja midagi pidi ikka minema. Ja siis ma käisin ja natuke noh, Meristasin pisaraid ja mõtlesin, mis pagan ma nüüd teen ja läksin siis tõesti fonoteeki ja suure viha suure veaga ja ja kurbusega valisin välja ja terve, terve saate ta ja venekeelseid laule. Mul on nii kohutavalt piinlik selle pärast praegusest, millesse kuulaja süüdi oli, eks ole. Aga, aga lihtsalt ma ei, ma ei osanud midagi teha, mis seal siis oli selliste, miks ta selle suure risti peale talus, kust tuli selline ärevusel inimeste soovid, on järsku propaganda, millalgi? Savisaar ja see oli mosaiik, mosaiik ja nii et seal oli kõiksugu muid asju ka. Aga, aga ma ei mäleta enam, mis hilju seal oli siis inglisekeelseid laule ja kõik puha ja oli selline lugu. Me teeme siin väikese muusikalise vahepala ja pärast seda jätkame juba külalisega juttu. Aastal 2016 on pungil hittidest. Kas mõni neist võib olla sinu isiklik aasta heid? Anna meile teada häälet aadressil ärgaks poee. Raadio kahe aastaid 2016. Ning raadio kaks jätkab oma legendide erimaratonsaadet siit Vabaduse väljakult kõlas enne tsempion söestunud siia, nüüd siis ka väike meeldetuletused. Aasta hitti poolt ikkagi inimesed hääletaksid ka, täna antakse Estonia kontserdisaalis üle ka kuldmikrofoni auhind ja meil on külas üks kuldmikrofoni auhinna siis juba varasemalt saanud inimene Helgi Erilaid, kes sai sel aastal 2003, vaatan ka, et 2007 pärjati valgetähe viienda klassi teenetemärgiga ja kui me eelnevalt rääkisime sellest, mida kujutas, et tööpäevakajas ja mida tähendas endast tsensuur, siis nüüd me jätkame juttu, millised. Natukene meelelahutuslikum on sellepärast, et ma arvan, et me võime järgmise saate kohta küll öelda hittsaate kohta, et tegemist oli meelelahutussaatega, jutt käib siis saates Soovid soovid, soovid aastal 73 ja kuni 93 see eetris oli. Ja ma põgusalt mäletan seda saadet, ma olin väga väike, aga ma natuke mäletan seda saadet mitte ülemäära palju ja ma tean, et see oli väga populaarne ka meil kodus seda kuulati ja elati sellele saatele ka kaasa ja sinna tegelikult kirju saatma. Ta jah, see oli see võimalik, see sa kerisele ette loeti, vaid lugu sinna jõudis, see vist oli ikkagi suhteliselt õnnemäng, et pigem me isegi julgeksin Öelda, et lotoga praegu raha võita oli tunduvalt lihtsam, praegu tunduvalt lihtsam, kui siis sealt lugu saada. Helgi, räägime selle saate saamisloost, et kuidas päevakajast ühel hetkel nüüd selle Soovid soovid, soovid, saate juurde jõudsid ja ja see päris nii ei olnud. Ma tegin enne aastaid ja aastaid. Me mõtleme, et seal vahel ei ole keskeks, ole sealt soovid, sa võid soovida. Just ahah, nojah, no mina tegin seda õige lühikest aega pool tundi seal saate lõpus öösel ja Tõnise saade, see on ikka see õige soovisaade. Ja mis see küsimus oligi? Te saate saamislugu. Kuidas sina nälgisid? Lihtsalt lihtsalt mõtlesime, et, et miks ei võiks natukene teha soovikontsert tegelikult vist oli ka ikka olemas, selle teate, ma ei mäleta mõnda asja üleüldse. Noh, raadiokavast aga, aga siis kuna inimesed kirjutasid, need, kes kuulasid ja siis me mõtlesime, et võib olla, et lasta neil tõepoolest soovida neid laule, mida nad tahavad ja siis meie natukene saame ka mängida. Aga noh, siis kui see päris Tõnise saade lahti läks, siis tuli neid kirju kartulikotitäite kaupa, tõepoolest, need võtsid meil kodus nii palju ruumi ära. Ja siis siis muidugi oli see keeruline jõuda seal saatesse ja oma laulu kuulda, sellepärast et lihtsalt neid tuli nii palju. See oli üks asi, teine asi oli see, et, et oli olemas ikkagi. Ikkagi olid põhimõtted tol ajal siiski veel alles sellised, et tohib mängida nii palju välismaa lugusid ja nii palju tuleks mängida ikka eesti lugusid ja veel veel igasuguseid muid lugusid ka. Ja nii et jah, ma mõtlengi, et kui oli kartulikottide kaupa kirju, sa võid üksi need läbi, vaatame kahe peale isegi. Tundub Ma ei tea, lõpuks tuli neid nii palju, eks neid kui tuli neid päevas mingi peotäis. Me jõudsime nad ikka läbi vaadata, aga pärast me panime nad kokku kartuli. Mis see arv umbes võis olla siis palju neid tuli, ütleme? See on kuskil välja öeldud ja ma võin neid täiesti valetada. Aga parimatel aegadel, kui ma nüüd ei valeta, siis ma ütleks, et oli, oli ikka sadu nädala jooksul. Mis kirjad seal alles on, ma arvan, et mingisugused kirjad ikkagi on kuskil sahtlipõhjas ikkagi veel olemas. Samas ei ole kõik kirjad. Me läheme ju praegu uuesti kirju. Võib-olla tõesti, et jätame alles ja aga seoses sorry, saatega noh, sellest on väga palju räägitud ja võib-olla et, et noh, et üle rääkida nagu ei olekski mõtet, aga ühte asja ma tahaksin öelda, mul tuli praegu meelde mitte praegu natuke aega tagasi, et me olime ära unustanud, et et me andsime välja ka soovi, saate kuldplaadid ütleme, üks kolm aastat ritta ja palusime siis, et kuulajad oma lemmikud jällegi kirja teel saadaksid meile. Õieti kui ma nüüd õigesti mäletan, me lugesime neid isegi soovidest kokku, et kui palju oli kedagi soovitud just niimoodi kirjadest. Ja siis lasksime õieti, Tõnis tegeles sellega, laskis ühe vana vinüüli särama lüüa ja panime siis selle alusele ja raami sisse. Ja kolm aastat said need soovisaade kuldplaadid, Ivo Linna, Anne Veski ja rock Hotell rock Hotell hirmsas rebimises Rujaga aga rock Hotell siiski võitis. Helgi, kas sa mäletad ka seda, et kuidas te Lääne muusikat üldse hankisid hankesitel, kust see tuli, sellepärast et ma kujutan ette, et kui 73 saade pihta hakkas, et läänelugudega saamine ei olnud väga lihtne Sest noh, õnneks oli palju toredaid sõpru ja tuttavaid, kes, kes nagu tundsid huvi, plaadid liikusid Siinsamas mäe peal, noh, siin taga, andke mulle, aidake meelde tuletada, mis selle mäe nimi ma olen selle nime ära kaotanud peast, siin oli plaaditurg Harju mäe siis just nimelt Märjamaal ja ja siis inimesed kirjutas, ütlesid teinekord, et mul on see ja see plaat, et kas te tahate vahetada või isegi osta, sõitsime me mööda Eestimaad ringi ja ostsime plaat. No ikka oma raha eest, mis muud. Ja siis niimoodi ta tuli kokku, toredad sõbrad olid ümberringi ja siis üks tore sõber oli meil soomimaal Soomemaal, tema nimi oli Jari. Tema meile ka, tema kuulas saadet ja tema ka tõi mõnikord mõned plaadid ja noh, siit ja sealt. Ma küsin siis nüüd tänapäeva kohta ka, kui palju homse saate jaoks, mis läheb eetrisse kell 12 on ju raadios vikerraadios, kui palju selle jaoks kirju on tulnud, kuidas muusika hankimine praegu välja läheb? Muusika hankimine on väga lihtne arvutisse kirja. Et ja, ja et see teeb, aga aga vaata kirja ära ja ei ole meie jõudnud lugeda. Loetud on 14, vist oli 14 kirja on pandud paika, mis lähevad saatesse, sest rohkem ei mahu. Aga aga ma arvan küll, et vähemalt neli korda sama palju on veel järel, Margus Kamlat, see on sinu võimalus praegu otsa nii-öelda laualt anda see kiri ära, mis kunagi eetrisse jõudnud, proovida niimoodi, et kas, kas nüüd lõpuks läheb läbi või peab ikkagi lotot edasi. Paigud lugu väga raskesse olukord, aga ma teen selle M1 raadioga kahe kuulaja küsib helgi käest küsimuse helgi, kas sa mäletad, mis lugu oli, saate soovid, soovid, soovid, algus Kõllis, kas sa mäletad, kui ei mäleta, siis ei mäleta? Ei mäleta siis nii, sellega on soovid, soovid, ma saan aru, sai läbi 93. aastal ja see oli ka see aasta, mil sai alguse raadio kaks esimesel mail ja Helgi Erilaid tuli ka raadio kahte tööle. Ja päris täpselt nüüd ma kõiki su saateid sealt ei tea, aga ma olen ühest eelnevast intervjuust leidnud sellise fakti, et üks hetk oli sul üheksa tundi eetrit nädalas, mis nägi siis välja ikkagi metsiku tööna, niiet sa vaatasid ainult fonoteegis plaadiriiulite üks hetk. Süda hakkas puperdama, nii et said aru, et liiga palju on seda eetrit ja seda tööd, mis saated need olid, kuidas raadio kahe algusaeg üldse, kas oli? No see oli, see oli, äkki oli liiga palju tööd? Kohutavalt palju tööd, sellepärast et Vikris üpris. Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli mul ikka üks paaritunnine nädalas vist. Aga raadio kahes oli pauguga kohe kaks neljatunnist ööd ja üks tund. Mingit muud saadeti kohagu, ma ei mäletagi täpselt, kes oli koht päikese all kohe alguses. Aga see tuli aja jooksul. Nii et igal juhul jah, oligi selline seis, et kergelt hakkas halb, kui ma oleksin selle plaadiriiuli juurde. Sest et kas ma ei julgenud niimoodi eetrisse minna, et ma ette valmistama, ikka ikka tegin tööd ja see ettevalmistus nägi siis välja nii nagu ma tean, et see praegu ajajal kivis näiteks ettevalmistatud kirjutasid paberi peal kõik asjad lahti oma käega eelnevalt. No ega ma sealses lausa teksti niimoodi sõna-sõnalt seal olid, rohkem nagu märksõnad nende pikkade ööde puhul, aga Aja jälg kivis ja loomulikult missugune see raadio kaks oli algusaastatel, millisena sina seda mäletad? Väga vahva oli. Ma vaatan, et teil on siin ka praegu sama vahva ja ma loodan, et sama vahva edasi. Muuseas küsin täpsemalt, et kas on sul ka pajatada mõni lugu raadio kahe legendaarsest köögist, kas see oli juba kohe algusaastatel legendaarne, toimus seal selline seltsielu siis peale tööpäevale? Loomulikult, aga kuna mina olen niisugune seltsielus natukene võhik juba siis ja hirmsasti oli tööd ka, nii et ma nagu eriti sellest osa ei võtnud. Aga, aga eks ma ikka käisin seal ja ikka sai juttu rääkida ja niisugune vahva oli. Ja siis ma mäletan ühte ühte ööd raadio kahes. Noh, teate, ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu meelest kõige kohutavam asi raadios saab olla see, kui sind äkki midagi nii õudselt naerma ajab. Et sa ei saa pidama. Me teame seda väga hästi. Ja ükskord oligi niimoodi, et. Ma ei mäletagi enam täpselt, mis asi see naerma ja siis koos koos oma partneri Raimo Seljamaaga me tegime seal seda neljatunnis tööd. Midagi oli seal juttu. Stonesidest selleks teosidest ja, ja Kiifist. Ja, ja siis sellest, kuidas Charlie Watts saabus sündmuskohale, midagi sealt päästmasseskissiga oli, midagi väga saali saabus, saabus nagu ta alati käib ka sellises väga korrektses ülikonnas ja, ja vähe oli sellest puudujaid, Kiisritsas kukkus aknast välja. Aknast välja. Raima seda kirjeldab ja mind õudselt naerma, no nii kohutavalt ajab naerma, et ma lihtsalt tunnen, et ma enam ei saa. Siis ma pöörasin ja seal oli selline. Nüüd nagu nagu saate tegijatel ja produtsent ilmu istus teisel pool oma puldiga ja meie istusime leti taga. Ja siis ma mäletan, et ma pöörasin selja ja naersin nagu hull ja Raimo vaeseke oli hädas ja ei teadnud, mida teha ja hakkas ka naerma ja Monika teisel pool seal oma puldi taga. Vaatasin, õlad rappuvad, mitte midagi teha ei oska, ühesõnaga siis pandi muidugi mingi muusikalugu peale. Aga keegi inimesed, kes kuulasid, tõenäoliselt üldse aru ei saanud, milles asi oli? No vot, see on mul üks mälestustes, iial meelest ei lähe. Ühest intervjuust olen ma kuulnud, et sa natukene viisi pead, kui sul oleks võimalus laulda kellelegiga duetti, siis oleks seesama kiis Richards siis ma mõtlesin, et lihtsalt nüüd nii-öelda siis sujuvalt jutu jätkuks või mängiks natukene Rolling Stones siia, oi, tehke seda. Aastal 2016 on puugiliikidest. Kas mõni neist võib olla sinu isiklik aasta heit? Anna meile teada häälet aadressil ärgaks poee. Raadio kahe aastaid 2016. Raadio kaks jätkab oma legendide erimaratonsaadet ning hetkel on meil külas Helgi Erilaid. Kell siis meie intervjuu esimese tasatäide kuulamata Ta ja tunnevad, et on vaja täita lünka nii Helgi Erilaiu töö karjääri siis ajaloos kui ka selles, et kuidas ringhääling on üldse hakkama saanud vahepeal, siis nendele võin öelda. Täna ETV-s kell 21 35 läheb eetrisse Aja jälg kivis telesaade meie raadiomaja, et mis siis läbi helgi loo on üles võetud ja räägib sellest, et milline oli siis raadiomaja telgi. Saad sa paar lauset veel tutvustas, eks ole, saate kohta öelda, mis seal täpsemalt, mis lugu see on ja kuidas kulgeb? Noh, see ongi lugu meie raadiomajadest uuesti vanast ja see on sarnases nii-öelda formaadis nagu see Sarajage jõe jälgika nagu vikerraadio saade. Aga me rääkisime eelnevalt sellest, kuidas Helge Erilaid jõudis ikkagi raadio kahes olla aasta algusest peale, kuni siis aastani me jõudsime ka 2002 siin eetriväliselt kokku peale, aga ma tean, et selle aja sisse jääb ka selline hetk, kus sa tegid koos oma pojaga saateid ja just nendel nii-öelda mõnes mõttes kõige magusamat on hetkedel, aga kindlasti peatoimetaja jaoks kõige raskematel hetkedel, kus on jõulud, aastavahetus, pika tühjad augud ja sinna oli vaja eetrit, kuidas pojaga saate tegemiseni üldse jõudsite, kas tema tuli enne iseseisvalt ja siis oli hea koos teha või oligi see tema esimene selline eetriproov koos sinuga siis ei hakka, Kristjan tegi ise ka. Ta tegi raadio kahes minu meelest tegi ta plaaditutvustusi. Ja siis jah, koosne tegime. Tavaliselt oligi nii, et leiti, et need jõuluõhtut sobivad meile kõige paremini milline siis perekonna jõuluõhtu välja, nägite-tegite otse-eetri ära ja siis läksite lauda, istume kinke jagama, siis läksime koju. Oleks võinud ka eetris neli jagada. Ei teinud, see oli väga tõsine saade, mis seal saates oli. See ei olnud. Esinesid ma mõtlen ka. See oli põhiliselt muusika, muusika ja siis liftid, vanemat sorti jõululaulud nad ka. Tähendab noh, jõululaulud on ju? Neid on igasuguseid ja on ka selliseid jõululaule, mida, mida, millest võib-olla ei teatagi, et nad jõululaulud on. Ja on ka noh, vanu vahvaid jõululaule, pluusi näiteks on väga palju. Ja siis on näiteks olemas üks tore mees, kelle nimi on Lean Rainbow ja tema on laulud suure plaaditäie jõululaule, noh niisugune vana käriseb vahva hääl, nisuke pluusi moodi. Ja nii et eks me selliseid asju mängisimegi Helgima korraks enne hüppe natukene tagasi selle mõttega, et jutt on jõuludest ja jõulusaadetest, et mulle meenus, et Jüri, vabandust ja Jüri Vlassov rääkis eile kuidagi jutu jõulude pidamisest ja ja kui jõule ei tohtinud pidada, et siis riigivõim mõtles välja igasuguseid nippe, et inimesed seda ei teeks ja nendele tähelepanu läheks mujale ja ka minu teada mulle meenutab praegu Koit Raudsepa üks jutu jutuajamine või meenutas sellest, et ta pidi tegema jõulupäeval 24 25 26 rockisaadet raadios, et selle mõttega noori siis panna kuulama, et nad ei peaks jõule. Kas helgi sina peal, kaheldakse jõulude ajal mingeid saateid tegema selle mõttega, et inimesed jõul ei peaks, võib-olla, kas sa mäletad midagi sellist, selliseid lugusid? Ei, niisugust asja, ma ei tea. Ma ei tea, siis siis kui me neid jõulusaateid tegime, siis olid juba jõulud, siis oli juba kõik lubatud. Kuidas on teha nii lähedaste inimestega koos raadiosaadet? Tõnis Erilaid on sinu mees, tema teda saad toimetanud temaga, sa lähed ka pühapäeval koos kell 12 vikerraadios eetris oma poja, siis läheb küll ainult Tõnis, aga sa oled ikkagi seal ruumis, ma jäin oma, olen toimetaja ikka jah, et sa oled seal kohapeal ja räägid seda saadet läbi ja noh, meil ma võin öelda, et isegi kui on lihtsalt kolleegide head sõbrad, on ju siis vahepealt tuleb selliseid teravamaid momente, kus sa pead ennast kehtestama ja ütlema, et minul on parem idee. Et kuidas sellistel hetkedel on see, kui ongi oma mees oma poeg saata kui panemine ja tegemine. No saate ajal ei tule mingeid momente, saate Me paneme korralikult enne kokku. Ja ega ma ei mäletagi, et oleks mingeid momente. Kõik on noh ju siis meie maitsed ja arusaamad on sarnased ja, ja üks mõte tuleb ühe käest ja teineteise käest ja niimoodi tulebki, on see meeldivam, kui teha sellise inimesega, kes on võõrasid, on seal ikkagi mingi erinevus, on seal mõnusam, et sa tead, kuidas inimene lõpetab oma lause mõte? Ega alati ei ole, alati ei ole, aga, aga väga meeldib, mulle üldse meeldib, kuigi teistega. Noh, ma ei tea, Margus Kamlat Kutsume teid saadetakse, lähmul juba on, saab rääkida siiski sellest, et Aja jälg kivis on eetris praegu pühapäeviti vikerraadios, aga ma sain aru, et sinna tuleb nüüd üks selline hea ma ütleks õde juurde ja selline harusaade, mis on siis heli jälgajas? Mõtlesin jah, et kaua ma ikka neid hääletuid, losse ja kuid, ja, ja kõiki muid ehitisi kaubama nendesse ikka pean rääkima, sest nemad ju ei räägi midagi. Aga laulja hääl, see on, see on jälle midagi natuke teistmoodi ja ja on palju, palju hääli. Kes tänapäeval eriti ei kõla, aga kes on ka eluaeg teinud sedasama mida näiteks minagi või väga paljud teised ka on muusikat teinud. Ja siis praegu esimene saade, sellega ma jäin natuke hiljaks, mida ma ette valmistan, Leonard Goenist ja see on nii maru raske saade, ta oli nii eriline mees, et ma olen sellega juba nädalaid vaeva näinud ja näen ikka edasi. Aga noh, ütleme, et mul on kokkuleppeid näiteks infoketiga ja Rayanšerriga ja mõnede pluusi meestega ja seenior Roberta regiooniga Roomas ja mis versiooni Holidega Pariisis ja nemad ei tea nendest kokkulepetest midagi, aga nad on olemas. Saame siis kuulata juba siis selle saate sellist sissejuhatavat kõlli, nagu me raadiokeeles ütleme. Enim jäi jälg ajas ajas. Helijälg ajas. Selline saada küll siis vikerraadios, eks ole. Vikerraadios uuel aastal ikka ajajälje ajal sama sama aeg. Sel kordame, ütleme kuulajatele ka võib-olla kõik ei tea, see oli pühapäeval. Kell 44 vaheldumise aja sele kivise ajajäljega, siis tõesti ühelgi saade pühapäeviti on see saade, mida võib niimoodi sunnilt kuulata ja siis, kuna ma juba eelnevalt rääkisin, kuidas minu arust pühapäev tegelikult nädala kõige pingelisem päev, sest et sul tuleb meelde kõik see, mis uuel nädalal hakkab tööelus ja niimoodi pinget kruvima, siis kruvimine hakkab juba pühapäeva õhtul, kui sa kuulad, Aja jälg kivis, vähemalt mina võin isiklikult oma kogemusest öelda, siis hakkab natukene kergem ja see pingetase langeb allapoole. Me oleme tegelikult siin intervjuu esimeses pooles, veel tekkis kuulajal küsimus, et mis võiks olla selle Soovid soovid, soovid, algus Kõllis. Me oleme siin inimesed olnud Apja pakkuneid pakkunud on erinevaid variante. Ei ole veel seda üles leidnud. Head kuulajad, kuid juhuslikult teie keegi mäletate või teie ema-isa Ta teab midagi sellest, siis võib meile julgelt teada. Anname hea meelega, otsiks selle loo üles, aga me oleme leidnud ühe teise loo. Mis oli siis saate mosaiik, alguskülgseks lähevad, aga ma sain jah, just. Mis lugu sõnn, see on, medistasin Heede on, on, on ja me kohe hakkame seda kuulama. Helgi Erilaid. Raadiokülla tulemast. Vaata internetis ärgaks poee. Raadio aastaid kuutteist. Käes on 1967. aasta Eesti raadio muutumas üha modernsemaks. Saabuvad esimesed kantavad transistormakid millega on raadiomehel kordades lihtsam teha välireportaaže. Nad vabastasid raadiomehe tüütavast kaablist, mis tuli tavaliselt hõbehallist kaugele kerida ning mis alatasa rööbastel ning uste vahel katkes. 1967.-ks aastaks oli selge, et ametlikust esimesest programmist, mis baseerus eeskätt ametlikel materjalidel olnud enam küllalt mitmekesistunud kuulajaid oli ühe programmiga võrdlemisi raske rahuldada. Sel ajal oli ka omasaadete valikuga tarvis hoid auditooriumi eemal Soome ja teiste kapitalistlike riikide raadio- ja telekanalitest. Ning see oligi põhiargumendiks luua uus meelelahutuslikum ja ka palju rahvalikum. Programm alustas tegevust. Teine Eesti raadioprogramm ehk vikerraadio. Vikerraadiokava oli uudislike ajakohane ka väga meelelahutuslike köitev. Selles programmis leidsid endale kohani noortesaated, mitmesugused kogu pereraadioajakirjad ning ka tõsiselt populaarne keskprogramm. Vikerraadio eripäraks oli kergemuusika, sealhulgas pop- ja rokkmuusika mis muutis kava kõvasti kuulajasõbralikumaks, kui esimene rahvuslik programm. Vikerraadio kuulatavuse ületas peagi kümnekordselt ametliku programmi kuulatavuse. 71. aasta oli uuenduslik senise raadio jaoks sellepärast et alustati regulaarsete stereosaadetega. 71. aastal nägi ilmavalgust ka meie uus raadiomaja Gonsiori tänaval. Mis siis seisab siiani Vana-Kreutzwaldi oma kõrval. 73. aastal läks eetrisse esimene Meelemeelejahutaja. Romeeto andis tõuke legendaarsele huumorisaartele, mille pani kokku Eino Baskin. Ta võttis oma tiimi tollase näitlejate koorekiht eesotsas Ita Everi, Einari kop peli ning Jaanus Orgulasega. Läbi aastate kuulusid sinna ka paljud teised armastatud humoristid ning Eino Baskini juhendamisel jäi meelejahutaja meelt lahutama. Seitse aastat pärast teda olid näitejuhtideks Eero Spriit, Kaarel Kilvet, Ärma saar ning Raimo Aas. Vaata internetis ära kaks e-raadio aastaid kuutteist. Te kuulate Raadio kahte märke ja vaba lava. Viimane ärgaks levialas raadiolegendide eri läheb eetrisse laupäeval Vabaduse väljakul kaheksatunnises maratonsaates kohtume legendaarsete raadio häältega, nende hulgas Eesti Raadio endine direktor Peeter Sookruus, saatejuhid Olav Osolin, Erki Berends, Reet Linna ja raadio kahe kunagises peatoimetaja Margus Hunt ja Heidy Purga ärgaks levialas raadiole kõndida. Eri on eetris laupäeval kella 10-st. Te kuulate raadio kahte ning Vabaduse väljakul on Jon Mikiver, Helle Rudi, Margus Kamlat. Meie viiest tunnist kaks on juba seljataga. Vaata, kui kiiresti on aeg lennanud. Ma mõtlesin, et vaata, kui kiiresti meie välireis lennanud ja see on juba läbi see ringreis, mida me tegime jõhvis Paide selles majas seal rääkima, kui kiiresti. Ja nüüd lendab sama kiiresti see aeg, mille jooksul saab siin Vabaduse väljakul hääletada raadio kahe aastahitti poolt meie valimiskaste, millega, muuseas, ma arvan, et me võime selle välja öelda ka üks teine tähtis inimene on ära kiletatud ja valmis vastu võtma siis selle aasta parimaid lugusid on vaja välja mõelda eestikeelne või eesti muusikast üks selle aasta parim lugu välismaa artistide hulgast ja siis ka aastasündmus. Ehk siis lõppude lõpuks, nüüd me oleme jõudnud oma tegemistega sinnamaani, kus me pidulikult avame meie välisstuudio raadioplatsi, valimisjaoskonna ja aasta itihääled, head kuulajad. Tal on võimalik mööda kõnnivad, teil on võimalik tulla ja ja siin sedeli peale kenasti oma. Nii Eesti kui välismaaeluga. Räägime sellest momendist ka, mis siin hetk tagasi oli, kui üks härrasmees astus sisse, ütles, et tema sooviks hääletada tal olid väikesed raskused talle tulnud aasta sündmuseks ja tal ei tulnud ka meelde, et mis võiks olla see Eesti parim lugu sellel aastal ja nagu me oleme siin kolm tarka koos, onju, aitasime härrasmehe hädast välja ja kõik lüngad said täidetud. Jah, ja tegelikult head kuulajad juhtuda midagi, kui teil ei tule üks või teine asi meelde, ei tule teil sündmus meelde või ei tuletõrje näiteks välismaine või eestimaine, piisab iseenesest ka sellest, kui ta ka siin ühe panete, et, et see, ka see parus on juba väga hea. Ma lihtsalt ütlen, et praegu siiski on võimalus kõik lüngad ära täita, sest et mina margusi on, oleme siin kuni kella kuueni meistrit aitame, teen need lüngad ära täita ja ütleme, et selle Eesti artistiga ei ole siin seltskonnas raskusi. Jah, me oleme ühe lemmikul siin välja valimispõhjus ka, tegelikult miks me siin oleme, on see, et ringhääling tähistab oma üheksakümnendat sünnipäeva ametlikult tegelikult homme ja on see sünnipäev ja nii nagu siin enne saate kõll juba ütles ka, et erinevad legendid meil iga tund käivad külas, üks järgmine on tegelikult juba ukse taga ka valmis, aga enne kui me tema ette võtame nii-öelda, siis me saame ka natukene ise heietada, sellepärast et päris tempokalt oleme siin juba meie eelmist kahte külalist raadinud nii-öelda ja nende aju uurinud, aga kui me saame nüüd korraks nendega siin rahulikke soppe, on mingi hingesoppe teistsuguseid väljendid. Aga Margus nõrge kunagi sinu käest küsinud sinu esimesed mälestused üldse raadioga raadio kuulamisest eelkõige, aga nojah, et üleüldiselt mitte see, kui sa tööle tulla ja ma mõtlen ka, et tegelikult on see, et mul on väga, ütleme, need terve suguvõsa on raadiosõltlased on koos seal ja mul on sisuliselt raadioga üles kasvanud, nii palju, kui mina mäletan suhteliselt väike poiss olin, siis meil olite maal vanaema juures olid need suured raadiot, mis nägid välja, nagu nad praegu polegi sellist, pole ühtegi head näidet ette tuua, kunagine kineskoopteleka, tagapõhimõttelise oma suurele raadio ja need radareid lampidega ja neid raadioid, lambid läksid alatihti läbi emeetri parandada ja siis terve küla sõitis kokku mingi mingitele lampidega, mis siis ei sobinud läbi põlesid mingi jauramine, käis tööle, hakkas siis rõõmu, sellest oli ikka väga palju ja me kasvasime üles. No ma eeldan, et see oli vikerraadio ja eelkõige oli see vikerraadio misel. Mängis pataljon oli selline mitmete mitmeid muid nimesid, sineli, raadio, esimene programm ja vist kolmas ja stereoraadio, aga ma eeldan, et see oli siis vikerraadio ja tegelikult meelelahutaja loomulikult koguneb üha päevane programm, mis, mida terve Eesti kuulas. See kuulus ka meie siis igapäevaselt igapäevasesse kuulamist ja muidugi see saade sobib, sa võid soovitav. Räägi, palun täpsemalt meelejahutust, mina olen nii noor, mina ei pea seda saadet. Teate, ma arvan, et me võiksime selle riietuse teha paari sõnaga, mis asi see oli, see oli huumoriprogramm. Ütleme nii, siis Eino Baskin, ma ei taha nüüd öelda, et ainuisikuliselt, aga Eino Baskin oli siis kokku pannud ühe seltskonna jumal, seal olid suured legendid koos ütleme, koomikute kommikute ja et siis kes seda meie lahutajad tegid, nalja tehti, millele? Kõige üle tegelikult oli see, et selle nalja võlu peitub selles, et kuna aeg oli selline, nagu oli, siis need naljad olid ära peidetud, rahvas otsiski neid nalju just nimelt ridade vahelt. Ja see, see kogu see võlu oligi, et seda nalja tuli otsida, seda nalja üles leidsid naljakas, praegu võib-olla kui need nalja üle kuulata, siis asi elame sellisena ei, ei toimiv või paljudest asjadest taru võib-olla enam. Margus Kamlat Väikse lapsena istuse kõhkutes, nii huvitav oli see, et seal olid ka sellised minusugusele väikesele olid seal puidu, et ma naersin. Ei, ei mitte seda arusaamatusi riigikorrast ja sellest, mis toimub, aga ma naersin jah lihtsalt nii palju enda poolt ka veel öeldes ka mina olen olnud selline pidevalt, nii palju, kui ma mäletan, siis köögis on alati raadio mänginud lapsepõlvest peale ja mis on imelik kokkusattumus, lihtsalt noh, meie järgmise külalisega seoses siis käis kuku raadio päris tihti. Me teeme raadio kahele praegu nii palju liiga. Me räägime muudest raadiojaamades. Neideeriad meie pluss või eelis rahvusringhäälingule ongi see, et me saame täiesti rahulikult kutsuda meil teha, mida me tahame. No põhimõtteliselt jah, on, et me saamegi kutsunud endale külla ka teiste jaamade saatejuhte ja nendega väga lõbusalt rääkida ja me ei ole üldse vaenulikud erajaamad, aga võib olla on see, et nemad meid väga palju külla kutsuda ei saa ka meie seda lünka saame täita ja teha ja me teeme seda hea meelega ja igatahes jah, et oli seesama ikkagi saada, ütleme mille pärast meie järgmine külaline, ma arvan, et ikkagi väga tugevalt tuntud on, oli ka see, mida mina siis juba väga varajases eas raadios kuulasin, kuna mõlemad. Vanemad kuulasid seda, mina räägin oma meenutuse järgmise külalise sissejuhatuseks temini. Aastal 2016 on pungil riikidest. Kas mõni neist võib olla sinu isiklik aasta heid? Anna meile teada häälet aadressil ärgaks poee. Raadio kahe aastaid 2016. Kuulate raadiot. Anderson, paak, Kamdownruu, teie kuulate Raadio kahte lady kaks läheb otse-eetrisse Vabaduse väljakult, käimas on legendide erisaade. Siin on Jon Mikiver, Helle Rudi, Margus kannatnica külaline ja kohe me jõuame külalise juurde enne veel meil tegelikult siin eelmise tunni alguses umbes tund aega tagasi, tegelikult kerkis üles küsimus, et mis võiks olla legendaarse saate endise saates Soovid soovid, soovid tunnus tähendab kõlli siis tunnusmuusika ja meil on inimesed nüüd raadiomajas pannud seljad kokku. Rühmadel. Otsitakse seda lugu, me oleme saanud esimese vihjete, et arvatavasti on tegemist omaaegse Ungari ansambliga. Me lugu veel ei tea, et kui mõni hea kuulaja teab täpselt, millega tegemist on, siis me ootame teie abi väga lahkelt siin. Kas sa tead, mis on selle Ungari ansambli nimi ka, julged sa selle välja öelda? Otse piiramisPilamise ridamisi labildisel pidamismängudel, kuidas seal on hea meel, et vähemalt kui keegi siis ikkagi raadio kaks seal raadiomajas neid jõude ühendab ja toob ikkagi. Erinevate rasketel rasketel hetkedel, eks. Kui noormehed enne meenutasid oma lugusid raadios, siis mina võin rääkida teile nüüd sissejuhatuseks kõrvale selle selle loo, et miks mina ütlesin, raadiost töötan. Oli siis keskkooli viimane aasta, mulle avanes võimalus minna töövarjuks, ma läksin töövarjuks Kuku raadiosse, seal tegi tol hommikul ärataja saadetis Timo tarve ja Erki Berens. Ja mina olin Timo tarve töövari. Istusin seal terve saate, tulin varem kohale, mõtlesin, et oh sa jummel, kus need inimesed peavad ikka vara ärkama, kes hommikuprogrammi teevad, kuidas nad seda suudavad ja siis nad on terve selle aja eetris. Imestasin suurte vasikasilmadega, vaatasin seda kõike pealt. Üks hetk pandi mikrofonid tööle. Erki Berends ütleb siis oma häälel raadioeetris, et meil on vedela töövaritöövari, ütle midagi. Mille peale vööri tõsises töövari raputas pead. Ja ei öelnud mitte midagi. Eetris oli vaikus ja see jäi mulle hinge kripeldama ja see mulle veel niimoodi hinge kripeldama, et Erki Berends lahkus peale saate lõppu, aga ikkagi, et mulle ka head aega öelda, tuli minu juurest läbi, pani käe õlale ja ütles mulle, see oleks võinud midagi ikkagi öelda. Et need mul jäi midagi ütlemata, on see põhjus, miks ma nüüd. Helle kuule, aga sa võid selle praegu ära öelda, mis seal toona ütlemata jäi. Aga see mõte oligi selles, et mul ei olnud mitte midagi öelda ja ma olen sellise suhtumisega, et kui midagi öelda ei ole, siis ei ole mõtet öelda. Meil on külas järgmine raadiolegend. Erki Berends. Tere, tere, ei, legendiks on mind kindlasti vale nimetada. Legend võib-olla Felix Leet või võivad olla ka väga paljud teised minust kauem raadius olnud inimesed, aga, aga kas ma olen lihtsalt niisama ja tegelikult ikkagi täpsustas meie jaoks meie noorte jaoks tegelikult legend, jah, okei, nii on. Tahad, ma räägin sulle midagi vastu nii seotud selle sama kohaga, kus me praegu oleme? Ma pakun, et oli aasta 1978, see võis olla küll, noh, mingi 23. juuli näiteks kui minu hea sõber ja tuttav Ants Anupõld oli tema nimi istus koos minuga toonase Päevakaja auto peale Volga, sihukest halli värvi sõitis siia, kaasas suur reporter, magnetofon ja ja Ants, anuvalt tuli tegema päeva, kas lugu kunstinäitusest, mis tobe, vabati? Lemming Nagel? Hiljaaegu meie hulgast lahkunud kunstnik. Ja siis noh, mina läksin kaasa, ma olin siis Tartu ülikooli teise kursuse tudeng, raadiopraktikal lähen vaatan siis, kuidas korüfeed või legendid nagu teile meeldib öelda. Sugu teevad. Jõudsime siia. Ants andis selle maki mulle, tõmbas ukse kinni, nüüd minnes eluga. Selle raadiotes minu arust hästi selline. Nii need asjad käivad, Silvistametakse vette, öeldakse. D mikker on siin ja eeter on sinu päralt ja sa pead välja ujuma. Absoluutselt tulevad umbes samasugune võtma väga pikalt ei räägi, on umbes samasugune jutt vastu panna, Heidy Purga, tegin ma peaaegu sama moodi, et ma läksin esimesed vähemalt ühele dist teiste peale vestlust andis mulle reporter maki kätte, et linna peale, et kella neljaks toolema lõik valmis ja siis vaatame, kas ujud sellest välja või mitte. Tugevasti selekteeritakse, nemad jäävad siis pinna peal ja ma ei oska midagi öelda. Erkki 1978. Sa mainisid ära, ma olen ka ikkagi natukene nii-öelda eeltööd teinud. Tubli ja. Kui ikkagi ütleme Ma ei tea ju sellega selles mõttes ju midagi, ütle valesti ega halvasti, et sind ikkagi peamiselt sind saab seostada ikkagi ju kuku raadioga, sa oled ikkagi üks kuku raadionägudest ja häältest. Nojah, sellestki saab jah, umbes 25 aastat, kui Rein Lang panime valiku ette, et kas jätkata Eesti raadios või või tema poolt käivitas raadiojaamad olla peatoimetajaks. Ja, ja kui ma ütlesin talle, et ma selle aastanumbri sees ehk aastal 1991 selle selle vastuse annan, siis vastus tuli täpselt minut enne kella kahteteist, enne kui hellad lööma hakkasin šamplased pauku, mõtlesin, et okei, teeme ära. Ja et noh, nii ta oli jah. Et see Eesti Raadio aeg oli küll erakordselt põnev ja huvitav ja tegelikult kujunemise mõttes ideaalne, rääkimata sellest, milliste toredate kolleegidega sai, sai seda teed seal üheskoos tehtud. Aga jah, raadioperiood Eesti raadios oli täpselt. Kui paneme selle praktikaaega kokku. Et siis ta oli ju 13 aastat, kukkus olema nüüd olnud 25 aastat varsti, et ajaliselt annab ka kaks korda rohkem aega välja. 1978, läksite siis Eesti raadios uudistetoimetusse tööle? Ei läinud, ma läksin praktikale ka, tegelikult ma läksin sinna ainult korraks, aga nagu te teate Igavese hilja töölt ajutiselt hoiul, räägin kõik. Siin ma olin, ma olin tele. Ülikoolis õppisin nagu telegrupis oli, aga, aga siis hea õpetaja Juhan peegel ütles mulle, et mine käi seal raadiost läbi ja, ja vaata, mis, mis seal on ja siis küll sa sinna telesse jõuad ka. Nii ongi läinud. Olen raadiost läbi käinud ja nüüd olen jõudnud põhimõtteliselt ka telesse. Nii et kõik valikut tuleb järele proovida. Ma saan aru, head rahvusringhäälingu raadioprogrammid on olnud sellised, mõtlen head kasvulavad on ju siit teisi inimesi ära liikunud ja siis mingil hetkel nad muutuvad jälle selliseks hästi ihaldusväärseks kohaks, kuhu tahaks tagasi tulla. Kuidas sul praegu on, Erki, kas sa tahaksid ka tulla tagasi? Ringvaade ettepanekud ei ole võimu. Ma hea meelega teeks kopraid võima, läheks. Kuidas sa praegu tunned, kuku raadio, on see sinu mugavustsoon? Eksole, proovi oma lapsukese juurest ära minna? Ei ei noh, ega siin ei ole ju midagi sellist igavest, et tuleb endale aru anda, mismoodi ja kui palju on sinu võimekus, kui palju on, on, on kuulaja soov ja tahtmine, et see, see peab kuidagi balansis olema, aga ma ei, loomulikult ma ei välista midagi ja mul on väga hea meel, et mind elus teist korda selle 24 aasta jooksul on kutsutud ka raadio kahte. 1978 sai juba mainitud, aga just see küsimata, et mis toimub sel ajal Eesti raadios. Ohoo, see oli väga-väga põnev periood ja tõepoolest kui kui, kui, kui rääkida noh, ütleme nii tehnilise kui ka loomingulise poole pealt, et siis tehniline pool oli ju erakordselt vaene, no mis meil siis tõesti oli viie ja poole kilogrammine reporter viis, väike selline väike jutumärkides muidugi kast, millega siis salvestati, see võeti tavalise lindi peale, siis võeti ta uuesti kuskil ümber, siis hakati monteerima ühesõnaga protsessorit tohutult pikk ja aeglane. Kahjuks selleks, et teha mingit otseülekannet, kuskilt tuli välja veereta suur skoda buss kus oli täisvarustus peal ja see sõitis umbes aastast kaks või kolm korda välja. Ühtegi nii põnevat või nii olulist sündmust ei olnud. Et seal bussil oleks vaja olnud, et tõepoolest ühte ühte mingit sündmust minna kajastama, kui see ei olnud just täiesti kahe-kolmepäevane laulupidu või mõni suur mai paraad, oktoobri paraad, nagu nad kõik olid nooremale kuulajale, on see kindlasti võib-olla isegi arusaamatut, millest ma räägin, ma räägin paraadidest, aga sellised tõepoolest toimusid. Aga, aga jah, et loomingulise poole pealt oli see muidugi hämmastavalt kihvt, kui, kui kui sünge seltskond sattus kokku päeva Kaia just siis, kui mina sinna jõudsin. Riina Eentalu, Tiit Karuks, Olav Osolin, Mart Tummelas, Feliks Undusk, Tiit Sinissaar. Itaasärman, loetlen üles, võib-olla kiirkäigul unustan ära, kõik on legendid, tõelised legendid, kellega koos. No mitte ainult tööd teha, vaid pulli teha ja elada, see oli täiesti perekondlik, tegev. No paluks nüüd üks pulli lugu ka meile. Pullilood meeldivad, pulli lugu oli näiteks see, et igal raadiomajas oli, tol ajal oli kohvik ja oli uues raadiomajas, oli paar ja, ja alati pärast tööpäeva lõppu neljapäeviti millegipärast tuli hirmus Sampo seisu ja kui keegi otsis alati põhjendust, et miks te siin nüüd šampust joote, siis öeldi, et aga Tiit Karuks, seal on sünnipäev, selles said kõik kasu, aga kas see kõik kordas ka järgmine ja ülejärgmine ja üle-ülejärgmine nädal siis ühel inimesel olla 52 52 korda aastas sünnipäev? Nii et noh, kõik see käis asja juurde, aga ükski saade kunagi ära jäänud ühtegi saadet ei tehtud ka õllelõhnaga. Ma kujutan ikkagi ette, et raadiotöö on selline, et sa elada hingad raadiot, et see on Kõik teata, haarab su, sa annad talle sõrmega, tõmbab sinna sisse nagu vereringe, eks ole, saatsin su vereringesse. Täpselt õige jah, et see on väga raske ennast sellest lahti rebida, kuhu ja kuidas saad uudistetoimetusest edasi liikus. Ma olen nii konservatiivne inimene, et ma ei olegi mitte kuskile liikunud, et ma täpselt olingi nii, kogu selle aja olin uudistetoimetuses ja mis natukene ergastas ja tegelikult üsna palju ergastes oli see, et Hannes Valdma, kes oli küll toona Eesti Raadio nii-öelda tehnika tehnikadirektor, aga tal olid geniaalsed mõtted, tal kogu aeg sündis midagi, mingeid häid mõtteid, noh kogu selle stereo ja quattro loojaks ongi Johannes olnud. Ja kuskil kaheksandate keskel tekkis tal selline väga tore ja vahva mõte teha kõikvõimalike eri projega suviti. Ehk siis suveraadio öö, raadio. No kujuta ette, programm ei lõppegi öösel ära. Ma just enne saate algust meenutasin seda, et noh, kuidas on võimalik, et raadio sai ühel hetkel otsa ja saigi kell pool üks lõppes, vikerraadio lõppes ära, jalga sahin kuni hommikul kella poole kuueni, millal hakkasid hümni hääled kõlama, korraks hüppan sellest järja raadio juurde, praegu kuulajad võib-olla ei saa aru, mis asi heliste tundubki, nii koomiline. Võib-olla, et oli olemas stereoraadiot, no vot see ta oligi, et niisugune asi liikus vasakust kanalist paremasse kanalisse, tuli tagasi ja sellest ei saanud ju keegi aru. Et see, me võtame seda praegu nagu igapäevast loomuliku ja normaalselt olekut, aga, aga, aga toona oli see tõesti oli põnev ja ja asju ehitati üles kuuldemänge ja need olid kõik nii õudsalt põnevat ei pidanud kõrvaklappidega kuulama, aga aga ainuüksi nendest samast kahest väiksest kastist kuulad, et üks laul hakkab siin. Teine hääl tuleb siit paremat kanalit tuleb juurde tõesti vaimustavalt kihvt. Juba natukene siin nii-öelda hingest kui sellisest raadio lähedusest rääkisime ka, aga ma olen ise tahtnud ka tegelikult uurida ja küsida, et mis sind just selle raadio juures hoidnud on, mis sind paelunud on, miks, miks sa teed seda ikkagi läbi nende, kus värskus minu jaoks on, raadio on selles mõttes, ta ei ole nii nii hullult kinni kõikvõimalikes tehnilistes vahendites ja inimestes, et tegelikult noh, nagu te praegu teate, on võimalik mobiiltelefoniga teha täiesti korralike otseülekannet kuskohast iganes sündmuste keskel ehk tuua see asi kõik värskena, kuulajatele kohale ehk panna taasele sündmuse osalejaks ka siis, kui ta on kodus, ma ei tea, haigevoodis või, või või autoroolis või kus iganes. Vaat see, see annab raadiole selle paindlikkuse, selle selle võimaluse, inimese neid emotsioone ja kogu seda, mis, mis selle sündmuse sees on vahendada. Need siis praegu on raadio kõige suurem konkurent sotsiaalmeedia, kes pakub sedasama võimalust ainult koos pildiga. Seda küll jah, aga põhimõtteliselt, et nagu te teate, on võimalik ju alati ka sel aparaadil lisa sa väike kaamera ja see annaks ka nagu kuku raadio, seda praegu kasutab stuudioülekannete puhul vähemasti sa, sa näed selle inimese nägu, tema, mis tal seljas on, on tal hea tuju, on halb või on ta musta peaga on ta heleda peaga, noh, see kõik tuleb juurde. Et meil üks kolleege, muusikajuht vist oli Erik Morna juttu sellest veebikaameratest stuudios raadio 20 kunagi olnud nende Radio Aasiaga kunagi olnud veebikaamerad, et on võimalik seda pilti jälgida. Siis me leidsime selle Eerikuga, et kõige igavam asi, mida jälgida, on see siis saatejuhte ja millega ta seal ei toimunud midagi. Sest inimesed on laua taga, räägivad, nokivad nina võivad nina Vabaduse väljakul kõigile vaatamiseks, aga muidu ilgelt igav pole mõtet tulla. Põhimõtteliselt Margus ta endale tegelikult võrreldes muu liikuva pildiga. No televisioon, me ei suuda konkureerida, meil ei toimu, ütleme, kaadrid ei vahetu, midagi ei plahvata, eks ole. Noh, saate aru, mida ma mõtlen, see ei, see on tõsi küll, aga, aga ka selles samas kukkus. Ei ole mitte ainult üks kaamera kuskil lae all. Te olete kogu seda liikumist võtab, aga seal on see, kes räägib. See mikrofon aktiveerib siis automaatselt selle kaamera. Nii et sa saad inimestega suures plaanis näha nii et need plaanid vahetuvad. Selles mõttes on ta natuke huvitavam. Me teeme väikese muusikalise vahepala, pärast seda jätkame juba Erki veerandiga juttu. Te kuulate Raadio kahte, see oli ansandure ja kare tekk, meie oleme Vabaduse väljakul ja jätkame oma legendide maratonsaadet. Külas on hetkel Erki Berens ja nüüd lähme ikkagi asja juurde asja kallale. Vast kõige tuntum on Erki ikkagi sinu loodud portreesaade Kukul külas. Ma arvan, et sa ei vaidle vastu. Me võime nimetada seda sinu signa tuur saateks noh, võib olla kas või ainult sellepärast, et see on ainus saade, mis nüüd kuku raadioga praegu hetkel seob veel. Aga jah, et nii ta on läinud 24 aastat, varsti juba jah. Erki nii parandama eksine raadio 293 kuku aasta varem kaks, 92, esimene märts. Ahah, kahjuks esimene maijooks on kolm selge eilsel korras mõtlema, aga mis põhjustel see jaam kokku pandiga, miks seda vaja oli, sellepärast et ma eeldan, et kasvõi turul siis millestki puudu või, või kas siis tol hetkel eesti raadioid täitud mingeid rolle ära? Ma pakun ühed ja ma arvan, et Rein Lang lihtsalt, olles hüüdnimega molekul, nagu ta on selline kõikehõlmav organiseerija, võttis need kokku ja ütles, et ütleme, raadio, Ei, see see lugu on natuke pikem, seal on kaks poolt, kõigepealt. Ütleme siis niimoodi, et Eesti raadios kogunes üks väike grupp ja tore seltskond inimesi, kes tegid raadio toonasele juhtkonnale ja kaagija ühele tänasele külalisele, Peeter Sookruusil ettepaneku, noh, programme natukene muuta. Aga kuidagi see leidis sellist väga jahedalt vastukaja. Et noh, tundus, et elu muutub, aeg muutub, inimesed muutuvad, ühiskond muutub, et ta vajaks natuke mingisuguseid uusi lähenemisi ja ja paindlikumast ja, ja noh väga paljusid asju, aga kuidagi võeti sealt juhtkonna poolt, et soovitused väga väga jahedalt vastu. Siis samas oli meil võimalus koos Reino ja paljude teiste kolleegidega teha selliseid väikseid raadioprogramme või projekte Saaremaal, Hiiumaal ja korra veel Saaremaal. Seal oli selline raadiot huulenimeline, selline kahenädalane projekt, kus, kus siis me tegime raadio suurest programmist sõltumatult, tegime tegimegi sellist mõnusat toredat suveraadiot. Ja see hakkas midagi pärast Rein Langile metsikult meeldima ja kuivõrd oli juba vabanemisaeg ja selgus, et sellega on võimalik natuke teenida ja mitte isegi vähe teenida. Siis hakkas Reinold, Nuter siin kuskil peas väga kiiresti liikuma, hakkas arvutama, ütlesin, et aga, aga võiks ju võiks ju midagi rohkemat proovida, sagedused olid olemas, sagedusi võis, võis saada, pane asi kokku ja ja noh, too siis. Rein, kui mu hea tuttav ütles, et noh, teeme ära siis 31, detsember, ma selle jah-sõna talle ütlesin jah, pärast seda siis oli vaja ainult rääkida ära need kolleegid, kellele tundus asi atraktiivne, mõjus ja, ja, ja nii ma selle pundi kokku panin, eks nad, mis seal salata, enamuses koosnesid eesti raadiot. Kuidas see oli ärarääkimine, kui lihtne see oli, kuidas see lähenes väga delikaatselt seda tegema vaikselt. Vande Seltslasikut kuskil kohvikunurgas ei lihtsalt nende inimestega, kellega sa oled väga pikka aega koostööd teinud, sa tead nende võimekusi ja tead nende äärt. Noh, ütleme sellist. Noh, nii nii oskust uudistega ümber käia, muusikaga ümber käia. Ja teada on, et, et iga vankri käimalükkamine nõuab teatud pingutust ja võib-olla väga suurt pingutust, et siis siis sellest ma lähtusingi, jah. No kes seal kõige nagu muideks Tõrksa. Ei ei ma, ma siin tõrksad. Türklased ikka, keda, keda nii väga ei tahtnud ära. Pidanud rääkima võib-olla oli ka selles suhtes oli minu jaoks oli kasulik see aeg 91, kus, kus või 92 algus, pillimeestel ei olnud väga palju tööd, ühesõnaga Ivo Linnat ära rääkida, tule meile. No nagu öeldakse, franthaniks muusika poole peale, see oli täiesti okei, Mihkel raud, täpselt samamoodi. Ilmselt Mikul oli ka raadiomajas natukene seda koormust või seda võimalusi oli vähe. Aga no loomulikult see see oli aint nagu öeldakse käivitamise jaoks. Toomas Lunge, Jaanelgula noh, täpselt samamoodi, aga siis uudiste toimetajat Harri Tiido, Üllar Born, Jaan Rõõmussaar, noh, ega nagu selgus, et ei olegi vaja väga suurt tiimi, et taoline asi käima lükata. Ja, ja tehnilise poole pealt, et noh, need, need toredad inimesed, kes meiega tookord kaasa tulid. Maidi valgepea on sellest ajast peale Kuku raadios on siiamaani, nii et. Nii et ei, see oli teotahteline ja hästi-hästi, selline kokkusobiv sellelegi, ütleme siis perekond. Tahaks ka ühe asja kohta küsida. Kui ma õigesti mäletan, siis kuku raadio esimesed ruumid olid linnahallis. Et kuidas sellise keskkonnavahetus, et ilus raadio, ma arvan, et ta ikkagi tol hetkel oli ilus ja võimekas ja laheda tehnikaga onju, ja siis linnahallis niimoodi ma arvan, põlve otsas natukene alguses. Ei taha, eks ta, eks ta muidugi oli põlve otsas, sellepärast et Reinule ikkagi Soovat esimesest märtsist see asi käima lükata. Ta tegelikult juba seal remont käis, juba hakati ruume välja ehitama, aga selgus, et see kõik saab valmis alles esimeseks esimeseks juuniks, maksimaalselt ruumi seal oli, aga see ehitamine lihtsalt võttis kaua aega. Esimene toimetuse tuba oli niinimetatud see linnahalli VIP tuba, kus Karl Vaino ja kõik teised käisid oma, ehk siis toonased Eesti juhid, tippjuhid, käisid siis kontserte, vaheajal käisid siis kosutamas ennast. Selline ümmargune ruum, eks ta oli põlve otsas küll tõsi, tõsi. Aga teine asi, mis mõtlen, harjumine oli see, et reklaamid olid. Et kuidas sul sellega harjumisega läks, et meil on reklaamiplokid sellised, nagu nad praegu on. Ma võin öelda lihtsalt puhtalt nende pealt, ma ei kujutaks ette, et ma teeks raadios, kus ma pean arvestama, et mullareklaami plokkuma saadet teen, ma ei tea, Melchiori. Aga see ei olnud probleem ja ma arvan, et et tegelikult noh, rääkides jälle sellest ajast ja sellest ütleme, stuudiote koormusest. No Eesti kõige kihvtim stuudiumis sel ajal üldse oli Linnahalli stuudio. Ta oli täielikus alakoormuses, nii et Lauri Saatpalu ja Mart Moldova, kes neid reklaame seal tootsid, nendel olid täiesti uskumatut, noh, Eesti kõige-kõige parem tehnika oli, oli kasutada, nad tegid kõikvõimalikke tempe ja minu meelest on maksimum võib-olla isegi üle poolt nendest reklaamidest või ütleme siis nendest kuku raadio Kõllidest on siiamaani kasutusel ja nad noh, nendel oli aega ja võimalust ei olnud mitte nii, et stuudioaeg oli kaks tundi ja selle aja jooksul sa pead jõudma, ma ei tea, kui palju, mida ära teha. Kõik, kõik see oli, oli, oli meie kasvatada Lauri Saatpalu, eks ole, siiamaani öelnud ja siis vaheklippide hääl, eks ole, kunagi oli ka Eesti televisiooni siis mulle meenus. No päris pikalt vist oli legendaarne reklaami ajal. No midagi pole teha, aga pole, mina olen kuku raadio üleskasvanute, kuku tõesti need kõllid, noh kasvõi kukul kõlas Kukul külas. Vanamehed kolmandalt ja nii edasi, et noh, ma tean neid neelavate, kuidas see näiteks, kui räägime Kukul külas, kuidas see tekkis, see kõll? See on ju olnud, ma arvan, et algusest peale Lauri seal välja mõttes jah, täna siin homme puudutaks mind. Isegi oli, kes selle ütleb. Oo külaline. Teate, kes ütles. Jon piletit. Siin üles kasvanud selle jaamaga. Et noh, ega see pole ka nii tähtis, et grillitädi läks huvitavaks ja kes ütles selle mina, ma ei julge, seda pakkumist ei tee, kui need on üks näitaja. Kunagi punkar olnud. Punkar no ma ei tea, ma ei tea, tõesti. Noh nüüd ma pean hakkama kirje täpselt õige Tuleb ikka need kastanid tulest. Tegelikult kuku raadio, enne kui te veereni läksite, olite te vahepeal ju Kadrioru Kadrioru sellest ülalt ja mis hetkel, kuidas käis Elmari ja Uuno sinna liitmine, ulatus hetkel ei tule uue asemele uus raadiojaam, aga, aga kuidas need ütleme, selle kasvamine käis, et kelle idee see oli ja tegelikult moodustasid omaette sellise meedia väikse grupi. Ja ei, muidugi Uuno tekkis tegelikult oluliselt varem olnud, eks juba linnahalli selleks ehitati sedasama VIP tuba, millest ma rääkisin seal vastas oli nagu selline kohvibaari moodi asi tehti kahekordseks, sinna tuli veel Raadio Tallinn ja una ehitati selle VIP toa peale kuskile täiesti. Enn kohtades olid tõeline kupperik. Ma ei tea, kuidas Olavi pihlamägi sinna üldse ära mahtus, koos oma oma meeskonnaga, kes, kes tal seal kasutada olid ja ja noh, lihtsalt Kukkoli selget juttu, formaadile orienteeritud ja, ja eks ta oli muidugi natukene kallis pidada ka. Aga aga jahuna tuli lihtsalt muusikajaamana tuli sinna juurde Elmar Tartusse ja, ja peale selle siis vene keele ära, Tallink, alles ma korraks segan vahele 11 teise teemaga, meil on akna taha tekkinud ikkagi kuulus poistebänd ei olnud. Kes ära ei tundnud, täidavate lehvitas, tervitasid raadio kahe poole. Ma ei tea, kas proovis olete. Kas te olete proovist? Lähed esinema, mis kellaks? Seitsmeks reklaam, selge ei olnud või on, täna esineb kell seitse, siis siinsamas ligidal Prives. Rääkisime ütlesid ise selle juturaadiot raske või kallis pidada nichikas kuidas praegu Kukul läheb? Ma olen ilmselt pole mees, kelle käest küsida. Ma arvan, et see on just õige koha peal, et sa saad seda. Riik ilmselt peaks selle kohta paremini midagi vastata, noh võttes arvesse, et, et siin väike koondamiste laine siin mõni mõni päev tagasi toimus, et ju siis ju siis noh, tuleb natukene kokku tõmmata. Ma mõtlen, kuidas sa isetegijana tunne, et kas nagu publik on ära väsinud äkki pikkadest vestlustest, mis sest, et me seda praegu siin peame, et sa pead kuidagi ise, ma tean, et formaati muutma, tempot tõstma, tegema mingisuguste nalja ja ma ei tea, mida kõike selleks, et kuidagi kinni püüda. Ma ei arva, et mõningatel saadetel, mis on ka ju pikad jutusaated, et seal seda auditooriumi napiks sedasama külalissaade, millest me oleme rääkinud minu paremal teadmisel, on seal olnud ikkagi nagu lauluväljaku täis rahvast ehk 25 30000 inimest, see on ju päris suur arv, eks ole noh, pluss siis veel keskpäevatund, mis on veel vanem kui, kui, kui külalissaade kellel on ju ka toimuvad siin mõningad vahetused, aga, aga kuulajaskond on jäänud ja kui nüüd rääkida veel natukene endale rusikaga vastu rinda taguda, sest noh, kuku raadio ei ole ju kogu aeg levinud üle terve Eesti. Tegelikult on kuku raadio ju olnud Tallinna raadiojaam ja siis on noh, pisitasa liikunud kaugemale edasi. Et omal ajal selleks, et seda saadet kuulata näiteks suvisel ajal inimesed istusid Pärnuski, puhkused, istusid autodesse, sõitsid Märjamaale, et saaks seda saadet kuulata, sõita pärast Pärnusse tagasi puhkama. Mina kusjuures olen kuulnud ka, et mingi niisugusse saadete kohta on sellise süsteemi kassetid siis toona levinud, et kus seal, kus leviala otsis, inimesed palusid lindistada kuskil siin Tallinnas, eks ole, ja siis saadeti pärast kassettidega kuhugile eesti peale laiali rändama. Võib olla. Kuku raadiosaade oli nagu Soome televisioon. Mingeid asju mina olen kuulnud ja tean ühte tuttavat, kes on niimoodi teinud ja kes seal niimoodi palunud, et sa oledki pigistatakse, aga tulla selle reisi raadio puhul on see päris hea treni raadio? Jah, tegelikult mulle meenub, mis puudutab seda jutusaadete juttu, asja, asja formaati, siis mulle tundub, et inimesed üha rohkem, mis tahavad seda juttu, et just nimelt kuulata huvitavate inimeste jutud. Muusikat muidugi tahavad, aga see on see, et tavaline inimene kodus ta ei saa kutsuda endale külla näiteks mõnda sellist tuntud avaliku elu tegelast hakata tema käest küsima küsimusi, meil on see võimalus ja seal siis nagu rääkida kõigile täpselt, nii, ja kuivõrd tegemist on otsesaatega, siis saab seda saate ajal saab teha, et et sa ei pea ootama, sa ei pea saatma kirja siis ootama, kas sealt tuleb mõni vastase medid. Muusika on tegelikult seal olemas, külaline võtab ise ikka ikka kaasas ja, ja see on ka veel eriti põnev, sellepärast et seal kõlavad sellised lood, mida pole Kuku raadios kunagi kõlanud, mis on hästi huvitavad ja põnevad, avardavad sedasamast, noh, tasapaksu nii-öelda igapäevast formaati annavad sinna juurde selliseid artiste, selliseid muusikapalu, no mille puhul hakkab nurruma kohe unustada ennast kuskile sinna muusika kuulamise juurde ära. On nii ka ikkagi ERKI olnud, et kui keegi tuleb sulle saatesse külla, mis on siis Kukul külas, sa näed seda, ma arvan muusika nimekirja eelnevalt ja siis mõtlesin, et kui seda küll ei tahaks üldse mängida otse, ei sobi Kuku raadiosse teps mitte. No ei, päris nii ei ole olnud, ma ei, ta on küll olnud, et, et ma võtaksin selle loaga CD formaat ei sobi, mõtlesin, et ei, see ei ole absoluutselt, et noh, võtame selle, kuku raadio, muusika, formaadid kaheksandaks, jätame lavale ja paneb selle sinna asemele, noh loomulikult mingit sümfooniat. Noh, algusest lõpuni oleks võib-olla natukene kurnav inimestele keset päeva kuulata, aga, aga noh, mingi fragmendi sellest kindlasti saab kätte ja miks ei võiks. Noh, ma arvan, et selle kolme minuti peale ei jookse keegi kraadi juurest minema, eriti kui on huvitav külaline. Eilannaks jätkub. Mina kui ikkagi selline ka psühholoogiahuviline või on see on selline saade, mulle tundub vähemalt, et selle toimetamine ja selleks valmistumine võtab juba oma aja ja saate pikkus on. Ja sa selles mõttes lähed ikkagi seal väga süvitsi vahepeal sisse, aga see kindlasti ei ole ainult niimoodi, et sina uurid külalise käest. Pärast seda, kui see saade on läbi endal selline mulje, vähemalt mulle küll see kindlasti jätab ka sulle endale mingisuguse märgi maha või sa kuidagi ise ka õpid ennast tundma läbi selle saate või avastad midagi? Jah, ennast tundma. Vot see on nüüd vot selle peale ma ausalt öeldes mõelnud Ta jätab jälje ja noh, no päris kindel on see, et kui sa saade läbi saab kell kolm, eks ole, siis ma kunagi kohe autorooli ei istu, sest tegelikult sa pead sellest asjast nagu enne välja tulema ja soovitan ka külalised, meil on seal külalisteraamat kunita, seda kuku kägu, sinna joonistab väikese autogrammi ja väikseid kaaskirja sinna juurde paneb. No see võtab 15 minutit umbes aega, kõik bruto neto. Et kuidas siis autosse istub, et siis ta on juba noh, enam-vähem sellest saatest välja tulnud, aga tõepoolest jah, on on juhtunud küll. Et see on tekitanud päris tõsise psühholoogilise koormuse inimestele, jah, ja on olnud asju, mille peale ma ei ole kunagi mõelnud ja saates tuleb see välja. Kuni ütleme selleni välja, et mõni inimene on öelnud, et seda asja ütlen ma küll mitte ainult avalikkusele, vaid ka, vaid ka sulle järk esimest korda. Erki natuke kiusanud siin, no ütleme, et on Kukul külas saade praegu sina oled see persoon, keda me kolmekesi oni Margusega siin raadio kahes intervjueerime Vabaduse väljakul, mis loome võiks olla mängida. Oo jaa, ma tean küll, see on üks lugu, mida ma EVO koos oma kooriga ühel kontserdil laulsin koos oma kui raadiosõbra Tõnu timmiga koos. See on Jaak Tuksami Raul momeerunus mägede taha. Ma kardan, et meie ei tea, me saame ka, ütleme nii, et meil on raadiomajas kunagi teatud seltskondades kohe ta vappi meile päästab meid allikatest. Keeruline ohohoo ma mäletan, et kunagi oli saade kuku poks kus me siis plaatide pealt täitsime kuulajate soove, noh ütleme Peeter Oja tegi seda saadet ja siis noh seni aeg, kuni ta vestles sellega, kes meile sisse helistas. Et see lugu kätte saada, see oli umbes kolm minutit, umbes oli aega, see lugu leiti ja see oli täielik uskuvat, kuidas inimesed jõuavad kolme minutiga üles leida selle loo tavaliselt raadiosse saadeti kiri siis otseselt otsiti soovisaates seda lugu kaks nädalat lõpuks siis ta pandi üles. Vaat nii on kuku, puhul me ei saa üle ega ümber rääkida ka sellest fenomenist nagu kreisiraadio, eks ole. Kuna Peeter aasta oli selline juttu, siis kreisiraadio ju tegelikult kassas välja kuku raadiost, eks ole, et see on tõsi, mismoodi ja kes neile seda saadet pakkus, tegelikult kolm sõpra said kokku, eks ole, ja lihtsalt rääkisid tegelikult päris nii ei olnud ja ma selle koha peal pean nüüd jälle endale rusikaga vastu rinda taguma, söön küll. Tänamatu nii Peetri Tarmo kui ka Hannese suhtes, aga see punt oli, tegelikult oled, mina ei teadnud ja, ja ma kunagi ütlesin Peetrile, et kuule, teeme õige ühe ühe mingi siukese lollaka saata, mis on sihuke ei raadiot, noh, mis umbes nii, et kui kõik ütlevad, tulge meie raadiot kuulama, siis öelge pange raadio kohe kinni ta jumala pärast, ärge seda saadet nüüd küll kuulata. Ja siis kuidagi Peeter ütles, et Tarmo on siin. Aeg-ajalt oleme Johannes urnaga, olen siin igasuguseid naljakaid asju siin kodus köögis, juustu süües oleme, oleme pööranud ette, et äkki sobib. Ja nii nad siis tulid selle, selle mõttega tulid ja noh, muidugi see kasvas kõigest kasvas kohe välja ja edasi teleprojektiks, kõigeks muuks. Noh, ühesõnaga vapustav kokkusattumus, et noh, mina lihtsalt andsin nii-öelda indikatsiooni. Sest noh, kukkus olid kõik, jutt oli selline tark, selline asjalik, et noh, teeme midagi, pöörame pea peale. Vot nii, ta tuli. Mõtlesin nüüd samuti ja tänapäeva rääkides natukene üldisemalt sellest meediamaastikust, mul on sulle selline küsimus, et arvestades seda rolli, kus sa praegu oled, sa oled reporteri kahe siis uudistemagasini peatoimetaja päevatoimetaja ja reporteri formaat on selline uudised, meelelahutuslik lükkega, onju ja samas sa teed kõrvad sellist sügavat persoonisaadet on ju veel just ühest teisest seltskonnast tekkis arutelu, et miks tänapäeval ja kas seal üldse õige suund, et kõik sellised, ütleme intervjuud ikkagi kipuvad minema võimalikult meelelahutuslikud. No vaata, see ei ole päris nii, et, et on meelelahutuslikud, intervjuud seal on, on, on uudised ja meelelahutus, need on kaks noh, tegelikult eraldi asja, mida on võimalik mingites kontekstides ka siduda, aga ütleme siis saate esimene pool või algus nii-öelda see uudispoolne seal küll meelelahutusega midagi pistmist ei ole, kui räägitakse väga tõsistest ja rikki vaevavatest ja, ja, ja noh, teinekord rõõmustavatest asjadest. Aga see meelelahutuslikum pool, noh, see ongi tegelikult seesama, mida nimetatakse infoteinvendiks. Aga on see head, me aina rohkem laskumist minu arust tegijate poolt infot ementi bulla peale me ei panusta nii väga selle peale, Me teekski, selliseid süvaintervjuusid. Noh, selleks on oma aeg ja koht, selleks on teised saated, uudis peab olema kompaktselt kiiresti ja hästi arusaadavalt vaatajatele või kuulajatele-lugejatele kätte antud, eks ole. Et inimestel lihtsalt ei ole seda aega, et süüvida ühte probleemi teise probleemi, peab andma selle nii-öelda selle noh, olulisema olulisema sisu sellest asjast inimestele kätte, kui tal see teema huvi pakub, siis tal on võimalus selle kohta kuskilt midagi lisa lisa saada. Aga see päevaülevaade või see olulisemad asjad, mis, mis riigis või väljaspool on toimunud, saaks kompaktset kuskile 10-sse viideteism minutisse kokku. See ongi tegelikult seesama, see ongi seesama, et, et loomulikult ei jõua. Üks uudistemagasin ei jõua paratamatult ühegi probleemiga väga sügavuti minna, selleks on teised saated, aga ja selleks on ka need võimalused, mida, mida inimesed saavad siis kasuta, kui nad saavad nii-öelda selle niidiotsakese kätte, mida me nüüd edasi minna. Erki Berensi, me hakkame kohe seda tervjuudi jutame kokku tõmbama. Meil on väga hea meel, et sa meile külla tulid ja kuulajatele ütlen nii palju, et kui võib-olla meediast on jäänud sinna varasemalt mulje, et raadio kaks ja kuku raadio on vihavaenlase, vastupidi, me oleme väga head suured sõbrad, et Eestis vist ongi niimoodi, et kuna me oleme nii väike riik, et siis siin teavad kõik kõiki ja sellist valitsemist ei ole, nii et ma loodan, et õhtuleht ja muud väljaanded siis järgmingust teavad, kui hakkavad. Lõpetuseks Erki, ma saan aru, sa reetsid ennast selles mõttes või ma puresin su jutust läbi ja sain aru, et sa juba kuulasid enne kui sa siia tulid, raadio kahte natuke kuulasin, vana raadio hundilase natukene, tutvusid Ivor programmiga, mis täpselt toimub, no ma oleks võinud autor ju otsa ümber keerata, helistas nii-öelda, et ma olen haige. Lõpetuseks neile kolmele nii-öelda noorele kolleegile on seal mõni õpetlik sõna ja no ma võin ainult õnnitleda teile kaasa tunda, õnnitleda sellel puhul, te olete valinud suurepärase asja, mida te teete, kui te teete seda südamega, siis on, on see väga tore, nii teile endale kui ka kuulajatele teete südamega seda asja olema, arusaamad vähemasti selle poole tunni jooksul. Aga miks ma kaastunnet avaldanud on, on lihtsalt see, et ma kardan, et teil on väga raske sellest lahti saada. No ütleme jah, Erki, see, ma nõustun sellega. Kummalisel kombel me tunneme seda juba praegu, jah, aitäh, Erki, et sa leidsid, Erki Berens oli siis külas neile raadio kaks Vabaduse väljakul legendide erisaates, aitäh, et leidsid aega tulla, aitäh ja nüüd kuulame siia lõppu natukene veel muusikate treikseiclav ning pärast seda tulevad juba rahvusringhäälingu uudised uudised ning meie jätkame juba järgmiste külalistega pärast seda juttu. Vaata internetis ärgaks poee. Raadio aastaid täis. Te kuulate raadio kahte märsknelja vaba värske jagada. Viimane ärgaks levialas raadiolegendide eri läheb eetrisse laupäeval Vabaduse väljakul kaheksatunnises maratonsaates kohtume legendaarsete raadio häältega, nende hulgas Eesti raadio endine direktor Peeter Sookruus, saatejuhid Olav Osolin, Erki Berends, Reet Linna ja raadio kahe kunagises peatoimetaja Margus Hunt ja Heidy Purga ärgaks levialas raadiole kõndida. Eri on eetris laupäeval kella 10-st kuueni. Ja tere tulemast. Tagasi te kuulate raadio kahte raadio kaks läheb eetrisse otse-eetrisse siit Vabaduse väljakult ja meil käib legendide eri veel kaks tundi. Me oleme siin alates kella 10-st ja meil on teemaks ringhääling 90 suur sünnipäeva, õige päev on tegelikult homme, aga pidustusi peetakse juba täna ja Estonias. Pidustused toimuvad hea raadiokuulajale, ka sinul on võimalik sellest kenasti osa saada. Klassikaraadio kannab seda heli süle ja tegelikult pildis kannab seda kõike üle ka Eesti televisioon. Meiega jätkame siit varsti uute külalistega. Kes need on? Tahate teada, kui laternate vahega?