Kuulsite kuidas meeldis? Naa nüüd võin küll kindlalt öelda, et noored vähemalt need, kellel aastaid alla 20 ütleksid enamuses, et väga tore oli. Paljud kuulajad vanusega, nii 20 35 vahel vahest arvavad, et pole viga, võib kuulata. Ma siiski juba üsna paljudele selles eas kuini esitatud Mustafa ei meeldi. Enamik vanematest inimestest aga ei taha neist lauludest midagi teada. Ja ütlevad, et kuuldes raadiost taolisi koledaid lugusid, keeravad nad raadio hoopis kinni. Hiljaaegu loeti raadios üht Leningradi kirjaniku lühijutt too pensionärist Leningrad lannast, kes elas ühiskorteri väikeses toakeses. Selles korteris kostsid kõik seinad läbi ja kui mõnes toas kuulati raadiot või mängiti heliplaate, pidid seda kuulama ka kõik teised. Ühes tubadest elas noormees, kes väga armastas popmuusikat ja mängis sageli oma plaate stereo magnetofonilt. Teadagi kuidas suhtus noormehe muusika armastusse enamik teiste tubade elanike noormehega riieldi tema peale käinud kaevamaski. Vana naine, pensionär, arutles endamisi. Mis selles siis halba on? Pole sellel muusikal viga, midagi ja paljud lood on väga ilusatki. Tekkis isegi lemmiklugu kuuldute hulgas lugu, mis jutustas kaugest Baabüloni jõest. Popmuusika noorte muusika, tänapäeva muusika, rokkmuusikat, diskomuusika ja nii edasi ja nii edasi. Selliseid väljendusi kuuleme pidevalt küll raadios, teleris, ajalehes, koosolekutel, tantsuõhtutel, kodudes ja üldse kõikjal. Iga kirjutaja, iga sõnavõtja. Lühidalt öeldes. Igaüks suhtub popmuusikasse omamoodi. Ja nagu see ikka on, kõigi diskussioonide puhul jagunevad arvamused kolme suurde rühma. Ühed on poolt, teised vastu ja kolmandad jäävad ükskõikseks ehk nii-öelda erapooletuks. Paljud vanemad heidavad ette noorte muusikale seda, et enamik ansambleid ja soliste laulab inglise keeles ning seetõttu ei saavat midagi aru. Kahtlen, kas see just väga halb ongi. On ju meil koolis alati õpitud inglise keelt ja poleks halb, kui me ka nüüd hiljem midagi koolis õpitust meelde tuletasime. Mälu värskendaksime. Alati, aga polegi tähtis sõnade teadmine. Muusika räägib ise. Kuulake ansambli Queen esituses laulu jalgrattasõidust. Selle asemel, et noorte poolt armastatud popmuusikasse halvustavalt suhtuda võiksid nii mõnedki vanemad püüda üle saada oma eitavast hoiakust ja kuulata muusikat koos oma tütarde poegadega. Võin öelda oma kogemustest, et ka minule aastat viis tagasi popmuusika eriti ei meeldinud. Kuid koos pojaga ja tema sõpradega seda kuulates ning jälgides nende arutlusi muusika üle olen hakanud mainitud muusikat ka ise huviga kuulama ja sellest aru saama. Eriti pean lugu ansamblites Queen võims, Kraftwerk lauljatest aga meeldivad enam käit Bush. Olivia, Newton-John, Elvis Costello, John Travolta. Palju võib viimasel ajal kuulda elektroonilist muusikat. Ka selle on eelkõige omaks võtnud noored. Kuid miks ei peaks seda tegema ka vanem generatsioon, nagu öeldakse, elu läheb edasi ja ikka tuleb juurde midagi uut. Miks siis mitte kaasa minna uuega? Üldtuntuks on saanud Eesti esimene rokkansambel Ruja. Ansamblist on väga palju räägitud nii raadios kui ka ajakirjanduses. Mitte asjatundjana muusikas vaid ainult kui kuulaja. Võin öelda ainult seda, et Ruja mulle meeldib. Kahjuks on ka Ruja siiani jäänud põhiliselt noore kuulajaskonna lemmikuks. Tasuks aga Ruja tähelepanelikult kuulata ka emadel-isadel. Lapsetoa seina on. On maailmaga. Söögitoa see. On Eestimaaga. Ruumi ei, ta on kadunud. Lõpuks tahaksin öelda, ma ei mõtle, et ka kõigist eakamatest inimestest peaksid saama suured popmuusika austajad. Mõtlen vaid seda, et mitte kõik ei ole halb, mis meeldib noortele ja mis neid huvitab. Arvan, et huvi muusika vastu ei saa kunagi olla halt. Kui vanemale põlvkonnale meeldib rohkem rahvalik muusika ja laulud siis tuletage meelde, et ka meie oma nooruspäevil ei olnud erilises vaimustuses vanaemadeaegsetest lauludest nagu mäe otsas kaljulossis või nõitsiin kloostri üksinduses. Saagem siis ka praegustest noortest aru ja suhtuge mõistvalt nende poolt armastatud muusikasse. Lõpuks üks hea lugu biitlitelt.