Alustasime oma saadet konkursi kuldmedalimehe Teet Järvi esinemisega. Üheksas vabariiklik interpreetide konkurss seekord keelpillimängijatele on lõppenud, auhinnad jagatud ja pidulik lõppkontsert Ki kõlanud. Siiski ei ole ülearune veel kord meenutada neid, kes said laureaatideks, kes omandasid välja pandud eripreemiad ja diplomid. Viiuldajatest, keda kolmandas voorus oli üldse kuus, võitsid esimese preemia ja kuldmedali Anu Järvela. Teise preemia ja hõbemedali Ülo Kaaduja Elar kuiv ning kolmanda preemia ja pronksmedali Arvo Leibur. Aldi mängijatest anti teine koht ja hõbemedal Arvo Haasmale. Sealistidest võitis esimese koha ja kuldmedali Teet Järvi. Teine koht ja hõbemedal, Mart Laas. Eripreemiad. Kultuuriministeeriumi preemia polüfoonilise teose parimale esitajale sai Ülo kadu. Heliloojate liidu preemiad Nõukogude Eesti helilooja teose parima esituse eest pälvisid viiuldaja Arvo Leibur aldimängija mal Soonets ja tšellist Ülle Handolf. Tallinna riikliku konservatooriumi preemia kammersonaadi parimale esitajale sai Ulrika Kristian. Tallinna muusikakeskkooli preemia, noorima osavõtjale sai Arvo Leibur. Parim kontsertmeister oli Jelena Fomina. Mängib Ülo kadu, teine preemia. Klappi ootate Tšaikovski viiulikontserdi esimene osa. Ülevaade nüüd on siis kõige viimane esinemine laureaadina juba seljataga, nüüd on kõik pinged maadel. On tõesti praegu väike värin sees. Kuidas tunne oli orkestriga mängida, aga mõnus. Ega teil see vist ei olnud päris esimene kord, esimene kord ei ole eelmise konksudega mängisin siin vahepeal ka televisioonis. Pillide probleem, kus teemapiletit saanud, mis firma Wilson? See on prantsuse ministril puuvill. Ja noh, selle ma sain jaaksepa käest. Anti mulle kasutada just nende konkursside jaoks, mis mul siin ees on. Ja, ja noh, ma tunnen, et head piljonist vae ma selle noh, kolossaalne vahe on juba sellel pillil ja nendel, mis mul enne oli, eks viiulimeister ütles mulle ükskord, et viiulise peabki inspireerima viiuldajat harjutama ja mängima. Ja see on ka muidugi, kui ta ikka teeb seal korralikku häält käes, siis sa tahate tõesti mängida, aga noh, kui sa ei tule, aga kõige parema võtmise juures kaob igasugune isu ära, palju harjutate päevas. Kuidas, kuna praegu, siis kui ma orkestris tööd tööd teenis kahanevad need tunnid kindlasti väiksemaks. Aga no ikka niukene, nelja tunnine nelja-viie tunnine päev peaks ikka olema igal Viiuda on teil ka oma lemmikunelm, mida tahaksite mängida kunagi? Väide head muusikat on palju, ma tahaks ikka paljudesse mängida ka niimoodi, kellel midagi ette tõsta ei oleks. Kindlasti on seal Brahmsi viiulikontsert ja muidugi just armastan viik tähendab orkestriga mängida ja täpselt vastupidi siis soolomuusikat mängida. Bachi on plaanid tehtud, kui konservatoorium sellega Moskva aspirantuuri tuleb kõigepealt ka. Nonii, palju edu selleks, aitäh. Konkursi kolmandas voorus mängisid võistlejad koos erzoga. Sümfooniaorkestrit dirigeerisid professor Igor pes Rodney ja Eri Klas. Mida dirigendid arvavad meie noortest keelpillimängijatest, kuidas tuldi toime koostöös orkestriga ja mida siis soovitada neile edaspidiseks? Professor Igor Besoodne, palun. Igor teisterood leiutis ka seal, siis mul oli väga huvitav võtta osa vabariikliku konkursi finalist. Meil on varasemast kituitav Tallinna konservatooriumi ka selle tööga, mis siin tehakse. Niiet siinsest üldisest sellepärast oli mul ettekujutus olemas. Võin öelda, et kõik viimasesse vooru pääsenud viiuldajad jätsid meeldiva mulje. See muusikute grupp oli tasemelt ja andeilt erinev. Konkreetsemalt öeldes andis aga pea kõigil, kes mängisid orkestriga tunda kogemuste praktika puudus. See probleem on muidugi olemas paljudel rahvusvahelistel konkurssidel. Tulevikus võiks siiski seda silmas pidada, see tähendab noortele, kes valmistuvad konkursiks, kelle arvatakse olevat lootust pääseda kolmandasse vooru. Võiks anda võimalusi orkestriga koosmänguks. Vabanen. On ju õppuritele orkestriga mäng, uus esinemisvorm, seistes nende kõrval laval, tundsin, et kas või kord kaks olnuks neil veel vaja mängida antud kontserti siis juba teataks, mis ees ootab, millele välja minnakse. Mingi spetsiifika on ju orkestriga koosmängus olemas. Määratleksin finalistide hulgast kaht tüüpi viiuldajaid. Ühed olid andelt väga rikkad, perspektiivsed võib-olla momendil veel välja arendamata mängijad teised looduslikel annetelt piiratumad, kuid väga hästi ettevalmistatud pedagoogide poolt. Loomulikult taoline konkurss tervitatav nähe. See on nagu eesti viiulikooli demonstratsioon. Käesolev momendi taseme ülevaatus. Eesti ülikool on progresseeruva liikumises. Tahaks loota, et konkurss andis edasi liikumiseks veelgi impulsse. Ja veel üks probleem, mis on seotud selliste üritustega. See on laureaatide edaspidine tegevus. Missuguseid võimalusi annab meile kontserdiorganisatsioon? Pean seda oluliseks aspektiks. Igor pes Roop Nuiga ajasime juttu siis, kui oli lõppenud kolmas voor viiuldajatele ja artistidele. Vabariigi rahvakunstniku eriklassi poole pöördume aga ajal, kui lõpes tsivilistide Sinaal eriklass, missugused dirigendid, poolsed mõtted ja lootused Tarkasid, siis noorid, soliste ja orkestrit ühisele lainele seades. Siiski, kus me võime tõesti rõõmustada, kuna need neli noort spetsialisti, kes täna publiku ette astusid orkestri saatel näitasid üles siiski kõrget professionaalset oskust ja suurt musitseerimis rõõmu, ei olnud suurt tunda, et on tegemist konservatooriumi üliõpilastega ja kui tõtt-öelda, siis. Peame tänu, ütleme esimeses järjekorras nende pedagoogile. Sest kõige nalja tänase esineja pedagoogikas on Peeter Paemurru, niiet võiks nagu lugeda tema lassi pedagoogilist aruannet viimaste aastate töö eest ja tõesti vilja kandnud need õpingud, mis paemurru on teinud läbi Tallinnas ja Moskvas aspirantuuris tema suur huvi muusikaliteratuuri ja tšellomängu vastu üldse tema huvi keelte vastu ja läbi selle on ta palju uurinud ka läbi keelde ka väliskirjandust. Ja seda edastanud oma noortele andekatele õpilastele, keda täna oli rõõm saata tänasel kontserdil. Minul oli rõõm nende kõigi neljaga koos musitseerida, veeda ja tunda, kuidas kõik neli üksteisele nagu kaasa elasid ja näpunäiteid ja juhiseid andsid ja abistasid ka proovide käigus koos pedagoogidega ja sama rivis tundega orkestri poolt kõige rohkem siiski rahuldus, mis see, et meil on tegemist tõesti nüüd professionaalse tšellokooliga, õigemini tema uue astmega, mis on ühendatud suuremusitseerimis rõõmuga. Muide, neid nelja tse lifti võib veelgi ühise nimetaja alla viia. Nimelt nad kõik on õppinud Tallinna muusikakeskkoolis õpetaja Laine lehtriklassis. See tandem, kui nii võiks öelda, et lehtedelt üle antud õpilased konservatooriumisse on kõik näidanud üles, siin võib nimetada ka teisi eelmiste konkursside võitjaid ja osalejaid. Lainelehter on teinud väga head tööd nooremate sellistega. Ja nüüd meil on pärast karjust taas konservatooriumis üks niisugune tšellopedagoog, kelle peale võib tõesti võtta ja kes on lihtsalt tõesti meile andnud sellise toreda kaadri jaoks rõõm, kui meie professionaalsed orkestrid ja kontsertlavad saavad peatselt uusi andekaid tšellist. Kuulajana võisin ma Eri Klasi jutule lisada niipalju, et tšellistid esinesid kolmandas voorus viimasena. Nende kontsert oli kolmandal õhtul ja nende kontsert oli kunstiliselt tugevaim. Nii solistidepoolselt kui orkestripoolselt. Mängib Mart Laas, teine preemia Wozaki tšellokontsert Hamoll. Osa meie tänase saate jutuajamistest sai tehtud siis, kui käis veel kolmas voor. Konkursid on juba kord niisugused asjad, et tulin nii laval kui saalis, publik leiab konkursilt endale väga palju üllatusi. Aga samas on tekkinud ka oma lemmikud. Estonia teatri kauane kontsertmeister Arved Jakobi on kuulanud konkursi kõiki voore. Kas lemmikut kehtivad ka selle konkursi kohta? Kahtlemata kehtivad. Muidugi peab otsustamistega ettevaatlik olema, sellised konkurss käib praegu. Ja žürii lõpuks teeb kahtlemata oma vägagi kompetentsed otsused. Kui väga ettevaatlik olla, siis võib siiski mõndagi konkursi kohta rääkida. Kesiste lemmiku kohta ja muidugi siis mul on konkursil on juba niimoodi, et kui sa seal palju käid, siis muidugi teataval määral oled juba üldisest atmosfäärist mõjustatud. Ja meie noor publik siin eranditult on maininud oma lemmikuks leibori ja ma arvan sedasama, ta on tõesti silmapaistev. Tõepoolest, võib-olla kõigepealt muidugi, tal on tehnilised eeldused võrratult silmapaistvat, kohe samuti sealjuures väga loomulik musikaalsus. Ma rõhutaksin, loomulik musikaalsus, väga siiras mäng. Ja mis kõige tähtsam võib olla väga hea lavaline naer. Ta tundub mulle nii hästi kinnisena laval. Nii et tal väga palju on juhtunud siin muidugi seda tuleb panna võib-olla tema nooruse arvele veel siis ta on alles muusikakeskkoolis, eks ole, siis tema tõelised ja tõsiseid õppimise aastad on alles siis tõepoolest kui lemmikutest jutt on siis tavaliselt ikkagi voorusi kiputakse üle hindama ja, ja puudustest võib-olla mööda vaatama. Aga siin ma ütleksin tõesti leib, oli puhul et kõik need voorused, mida ma siin nimetasin nagu silmatorkavad, olgugi et üldiselt peaks nagu ütlema, et et konkursi tase võrreldes eelmise konkursiga on kõvasti tõusnud. Ja kõik teised, kes on praegu ka lõppvooru jõudnud ja isegi nende seast palju, kes kahjuks lõppvooru ei jõudnud. Üldine tase on kõvasti tõusnud, võrreldes eelmise konkursiga. Teie kui viiulimängija oskate täheldada ka neid tendentse, mis mõningal määral praegu määravad meie noorte viiuldate tooni, kultuuri tuunikultuur on just see, mis eelmise konkursiga võrreldes silma paistab. Poognakäsitlus on märgatavalt märgatavalt. Noh, nii nagu te ütlete, kultuursem ta on kohe nii kõvasti. Meeldiv on võrreldes eelmise konkursiga. Küll aga peaks ütlema, et vasaku käetehnik ka ei oleks nagu sellele järele jõudnud. Väga üldises plaanis võib öelda, et vasakus käes on väga palju mustust ja siiski veel. Aga ma usun, et järgmise konkurss ka on need mõlemad käed juba tasakaalus. Ja nii te arvate meie konkurentide pillidest. Meie vabariigis instrumentidega on kaunis kehvapoolne. Moskvas ja Leningradis on selge, et seal on suuremad võimalused ja palju liigub rohkem. Pille minule tundub, et nagu meie vabariigis eriti kehv see asi. Inimesed kipuvad otsima vanu instrumente ja eelistama neid. Tähendab vanameistri Pille jah, vanu meistripille nende tämbri pärast, no et vanadel pillidel on nagu ikkagi nagu hinnalisem tämber ja nii edasi. Aga enamikus meie vanadest instrumentidest, mis liigub siin ringi, need on rikutud pilliks. Sest sajandi alguses oli komme meistritel pillid õhukeseks kraapida, kuna nad andsid siis väikeses ruumis mängides aga pehme, armsa kõla kõrva juures. Aga selle tõttu nad on kaotanud nüüd oma oma kandluse. Ja mina nagu neid eriti ei hinda. Suured saalid on näidanud, et nad ei kanna seal ja ja nad ei täida neid lootusi, mis õpilased nende peale on pannud. Meil on palju toredaid meistrid, kes teevad palju pille ja nende seas on päris toredaid pille. Ja mõningaid minu kolleegid ütleks Estoniast ja on väga rahul nendega ja nad on täisverelised. No näiteks villak muidugi, kõigepealt rass, konservatooriumis töötavad meistrid ja nüüd hiljuti tuli Moskvast veel Alpere kes mitu aastat õppis seal Moskva meistrite juures, nii et minu arvates terve häälega Pille peaks ikkagi tulema edasi valima ja orienteeruma peaksid inimesed nendele. Seda enam, et need meie meistrite pillid on ju mitme põlvkonna poolt juba ära proovitud ja hinnatud. Ja, ja nad on teinud läbi ju sinna konkursse, rahvusvahelisi konkursse ja seal auhindu saavutanud, minu arvates sealt peaks siiski leidma. Ma ei ütleks ju kõik, et, et iga pill igal mehel alati õnnestub, eks ole, nagu ikka igal alal üks õnnestub paremini, teine tee veel veel. Nii ta tuleb, aga minu arvates nende seast juba saab valida. Muusikud, kes praegu õpivad, aga võtavad osa võib-olla järgmisest keelpillimängijate konkursist. Pangem see nõuanne kõrva taha. Mängib elanguiv, teine preemia Jenjovski Polonees Tedu. Kui nüüd võrrelda seni toimunud konkursse, milliseid tendentse märgata, siis Tallinna riikliku konservatooriumi kilbli kateedri juhataja ja konkursi žürii liige Endel Osavõtjate noorenemine, kõige rõõmustavam tendents ja ma arvan, et mida paremalt viiuldajad kergemini mängijad omandavad korraliku mänguoskuse, seda kaugemale nad elus jõuavad. Seetõttu minu arvates seda tendentsi tuleb rõõmuga tervitada. Kuidas olete rahul seekordse konkursitasemega? No kuna ta on kõrgem kui eelmistel konkurssidel, siis on põhjust mingil määral põhjust rahuloluks. Ja siiski peab märkima ka seda, et selle konkursi kava on palju, palju raskem kui eelmistel konkurssidel, ta on, palju läheb ja nende üleliiduliste rahva sääste konkursi nõuetele kava poolest. Siin oli enamik võistlejaid ju Tallinna muusikakeskkooli kunagi läbinud või praegu seal õpivad ja praegused konservatooriumi üliõpilased. Te tunnete neid kõiki juba päris väikesest peast peale. Võib arvata, et üllatus ei olnud, aga siiski. Me oleme neid selle konkursi ettevalmistamise käigus nii palju kuulnud, et ma ei saaks ütelda, et üllatusi oli, aga siiski oli meeldib, et nad pidasid vastu konkursi rasketes tingimustes. Anu Järvela, viiuldate kuldmedalivõitja on Endel Lippuse õpilane. Kuuleme teda kolmandas voorus Tšaikovski viiulikontserti mängimas. Anu järvele kõigepealt palju õnne teile võidu puhul, aitäh. Meie kontserdiülekande vahe. Intervjuus ütles teie õppejõud Endel Lippus, et õppejõu esmaseks üheks peamiseks ülesandeks on anda õpilasele juhendeid muusikalise sisu tunnetamiseks avamiseks. Olete neid kogemusi saanud, oma õppijate? Jah, olen küll, tegelikult muidugi kõige suurema tänu olengi Endel Lipp selle võlgu sest tema on ikka väga suure töö ära teinud. Millal tartlaste konkurssideks valmistuma? Konkurssideks valmistumine algas kuskil? No ma ei oska öelda, las ta tagasi, sest enne oli saba riikidevaheline minski konkus. Ja see kava enam-vähem katus. Ja sealt ma küll osa võtnud, aga no ma valmistun selleks ikkagi. Nii et seal öeldi, et umbes aasta milline voor kõige raskem oli. Minu jaoks oli isegi teine, võib öelda teistmoodi, tegelikult kõige rohkem kartsin. Eriti muidugi vabaniinit ja selle kuidas erutasi marsruut enne lavale minekut. Ma ei tea, mul selle närveerimisega ei ole väga suurt tegemist olnud kunagi. Natuke on muidugi aga mitte nii, et päris kõik maa pabistama nagu kõige tähtsam on see, et suudaks keskenduda muusikale millestki muust mõtlema siis ei tule midagi, kui palju te päevas pühendate viiul aidanud? Seda ei maksa minu käest küsida. Ma üldiselt kellaaeg ei mängi ja sahin kuidas kunagi. Aga muidugi ei julge öelda midagi, hinda on seda vähe või palju, ütles, et ei karda, et ilmselt ikka riiulid ette, et ma oleks lihtsalt kahe kohustus või vahel ka lihtsalt vajadus vajadus ka, ega kohustuse tööload heina mängida tüdinenud ikka ära. Peatselt saad konsultuur läbi, millised plaanid on? Ei teagi täpselt, noh, ma olen muidugi aspirantuuri peale mõelnud, aga see on kahtlane praegu. Ja noh, praegu me teeme nagu kvarteti, aga noh, see on ka ei tea, mis edasi saab. Võib-olla saab isegi kojast kvarteti aspirantuuri minna. Ja noh siis niimoodi siin-seal mängin praegu selles kammerorkestris, aga noh, niisugust kindlat asja ei tea midagi. Et need, kes on aktiivselt osa võtnud ka väljaspool koolivälist tööd, muusikaelus, need on nagu siin konkursid, rohkem sinobestusele, elude kaasõpilast, kes mängib raadio kammerorkestris, olid ju kõrged kohad. Nojah, eks, kes on kogu aeg aktiivsemad, eks ta muidugi siin silmaga jätkub neil ka edaspidi seda aktiivsust. Alo Põldmäe te helistasite žüriis, heliloojana ja muidugi ka žürii liikmena. Ma julgen arvata, et nii suures annuses keeglimuusikat ei ole varem mitte kuulnud. Kas see muutis ka midagi teie suhtumises sellesse zhanri? No ma olen seniajani viiulimuusikat armastanud ja mitte ainult viiuli, vaid üldse keelpillimuusikat, kuid muidugi selline annus muusikat, mis ei konkursi jooksul kuulata. Alguses nagu ehmatas ära, võib-olla esimesed päevad olid ju kaheksa tundi. Kuid minu jaoks see konkurss on ikkagi suur enesetäiendamise konkurss. Esiteks ma näen ära ja kui palju andekaid muusikuid meil praegu on sirgumas nii konservatooriumis kui muusikakeskkoolis. Ja seal muidugi okei, me pedagoogide tänuväärt töö tagajärg. Ja teiseks ma tutvun põhjalikumalt kui kunagi varem viiuli ja tšello aldi repertuaariga. Ja Ma leidsin, et see viiel on ikka üks suurepärasemaid pille. Ma ei tea, võib-olla alahinnatakse Alt viiulit, kuid ka altviiul on üks väga tore pill. Ja meie heliloojad ei peaks siiski rohkem tähelepanu pöörama sellele pillile ja selle pilli repertuaarile. Ütleks väga häid sõnu Tiiuldajate kohta, preemiad on juba ära määratud. Võib-olla paar sõna ütleks kõige noorem osavõtja, kes on Arvo Leibur kohta sellist otsusekindlalt soliidset esinemist tõesti, nii noore mehe Baltic harva kohtab. Ta mängis koos orkestriga nii nagu juba vana tuttav, kuigi tema jaoks sellise sümfooniaorkestriga mängimine ja esimest korda ja enamuse osavõtjate jaoks kolmandas voorus oli mängimine Sümfooniaorkestriga ju täiesti uus asi. Arvo Leibur on minu jaoks üks suuremaid avastusi siin konkursil väga suured tulevikuga. Viiuldaja need võib-olla ütleks paar sõna veel teise vooru kohustuslike palade kohta. Viiulirepertuaari oli võetud Eino Tambergi improvisatsioon Tokaata. Väga tore, intiimne pala ja mitmed viiuldajad leidsid sellele omanäolise lähenemise. Ja žürii märkis ära just eelpool nimetatud viiuldaja eripreemiaga mis on välja pandud heliloojate liidu poolt. Selle preemia Eino Tambergi pala esitamise eest saab Arvo Leibur alti. Viiuli eripreemia saab mal sooned. Selleks palaks oli Jaan Räätsa palakadentsiga ja kolmanda eripreemia sai tšellode rühmas ille haldur kes ehitas väga huvitava lähenemisega Boris põrsada nänni. Retsitaato omanäolise pala. Nii et minu jaoks on see konkurss igatahes väga huvitav ja annab. Just tulevikust kõik seisab nendel noortel veel ees, kellel rohkem, kellel vähem kuid igatahes keelduli tase. Paistab, et on tõusuteel. Ja nüüd veel, eks isiklikku laadi küsimus teile helile tavaliselt saladusi ei taha nagu avaldada. Aga järsku on niimoodi, et Corete puhanud sellest konkursil esimesest. Võib-olla hakkate kirjutama midagi Kelbidele. No see on tõesti võib öelda saladus aga ma usun, et kindlasti hakkan kirjutama rohkem kui seni, igatahes jääme ootama. Aldi mängijate võidukaim oli Arvo Haasma hõbemedalimees. Kolmandas voorus mängis ta partabki aldi kontserti. Südamlikud lõpusõnad nii konkursist osavõtjatele, kuulajatele kõigis kolmes voorus kui ka meie saadeti jälgijale on žürii esimehelt Leedu NSV rahvakunstnikult Vilniuse konservatooriumi professorilt Jurgis fleczynskaselt ning žüriiliikmelt Tatari ANSV tehniliselt kunstnikult rahvusvaheliste konkursside laureaadilt, Moskva riikliku filharmoonia solistilt sarjus rihmulsajevalt. Lõppenud konkursi lemmikuks ja tõeliseks üllatuseks muusikasõpradele oli noore Arvo Leibur esinemine kõigis voorudes. Žürii omistas talle kolm autasu, pronksmedali ja kaks eripreemiat. Paganiini esimene viiulikontsert, mida ta mängis kolmandas voorus on omane juurdlikkusega tõeline kompliment nii žüriile kui ka publik Pole saate lõpetamegi Arvoley pori esinemisega.