Läks Guyboydio. Isavaikis vaid viimne poeg lastesse ja läks teele, siin kustus lootus. Oleti viivad mu taevas. Millegipärast on mulle lapsepõlvest meelde jäänud üks kiri emale tema tädidelt Ameerikast kus muuseas oli rõhutatud. Kutsuksime su tütre siia, kuid meta hakkab kodumaa järele igatsema. See on valus. Rändava linnuelu on kergem aastas, korra pöördub ta oma sünnimaale tagasi. Punub pesa, kuidas oskab ja laulab nagu tahad. Nad olid noorukesed, Auguste Natalie, kui läksid sajandi algul õnne otsima. Kitsa kodunurka jäi veel mitu-mitu tühja kõhukest. Auguste ilu ja noorust nautis seal keegi varakas vanapoiss. Natali taldeemiaks. Mäletan Maali kimbatuses vastuse kirjutamisega. Omal seal suured purskkaevud ja palmid aias. Oskan kirjutada mõnda pilti nende vanast rehitarest, ei, tulge sinna saatagi. Lausa legendaarseks muutunud Kihnus Jon palu rännakud õnne jahil marsruudil Ameerika Hispaania, Prantsusmaa, Maroko. Ometi pöördus temagi 50. aastal Kihnu tagasi. Naisigi, leidis alles kodusaarelt. Tundis rõõmu rõõmuma viiest järglasest ja sõpradest silmaveest, mis alles hiljuti saatis teda ka viimsele teekonnale. Möödunud suvel külastas Kihnu isa Theodor Saar oma naisega tee Kanadas. Milani mees ei tulnud merelt tagasi. Nii mõelnud temagi seikleja vaimuga noorik korraks meelt lahutama minna. Majapidamine jäänud õe hooleks. Esimesed paar aastakümmet olevat rasked olnud, kuid oma visale hingele ja töökale elukaaslasele polevat praegu viga oma majake ja autogi. Ainult kevaditi tulevat igatsus kodukoha lindude laulu ja lillede lõhna järele ka Karksi mägesid ja Mulgimaa radu mööda, kus sõlmiti ta esimene abielu rändavate mõtted. Melanie südamesooviks oli, et veeda Tuuksdale kotikese Kihnu surnuaiamulda. Päiksegi. Jälle uuri Veeda külastas seal ka karjamaa jaanikunstikalduvustega, kaheksakümneaastast meremeest, Kihnust. Juba kodanlikul ajal, Alice laevadel reisides oli onu ahad maalinud meeskonnale õlivärvidega pilte. Suve läbi tihedat tööd ühe ülikonna eest. Kodusaarel armastanud ta näitemänge teha. Kanadas täiendas ta end ka kursustel, tegi maastikke, portreesid, kuid tunnustus jäi tulemata. Lohutuseks on joonistanud mälu järgi maa ja merepilte ikka Kihnu ainetel. Saatis kodu rahvalegi oma maalidest peotäiele, värvilisi fotosid, mis sobiksid kenasti koduloomuuseumi sest tema kujutlustes püsivad imetlusväärse täpsusega kunagine kõrts, tuulik, aerupaadid, kõhukas, kalakaupmees ja palju muud, mida kaasaegne kihlane enam ei mäletagi. Ilus on taevas ja meri tema maalidel. Rikkalikku kodust galeriid külastavad Jännu kaasmaalased sageli meenutamaks mehetegusid hülgejahti jaanitulesid tuule mändide all. Kihnu noorikud ja naised pole vandunud võõrsilt alla oma näputöös. Deodori õde, Siina tunnustatud meister sel alal on üle 10 rahvarõivais nuku Kanadasse saatnud Lepa, Tiiu naabrinaine, olnud lõpuni Torontos oma kodunurga käsitöö propageerija ja ettevõtja Kraasimise ketramise ja kudumise alal. Vanu kombelaule ja uusigi onsiinalt ikka ja jälle nõutatud. Pikka kirjavahetust sirvides lausub ta, ei tahaks nende nahas küll olla. Sa oled ju küünte ja hammastega oma kodust ja kommetest kinni. Varem ei peetud seda õigeks naisekski, kes kodusaarelt meest ei saanud. Läksid ju suvel selle mõttega, et jõuluks tulevad tagasi. Loomati jäeti hooldada ja ootama. Aseina vanasti sel aastaajal maa saidi kirusin rehavarrest rakud pihku, sai nüüd leinale meele nukraks. Ei. Mäletan, kuis poisipõlves karja järel käisin külmas vihmasajus lõputuna läisi. Näe. Võõrsilt tagasi Kihnu on tulnud perekondi ja üksikuid paarikümne inimese ringis kolinat seal kuulnud kihnu keelt, leidnud sobivat tööd ega õiglast suhtumist tööinimesse. Küüni liisijan koristajaks kahes võõras perekonnas. Ta tuleks tagasi veel praegu rauga eas kuid laste sünnimaa on seal ja mees arvab, et on ükskõik kus ja kuidas päevi õhtusse veeretada. Miks siis türgi Jakob igatses ikka ja jälle tagasi? Kuni lõpuks ometi möödunud aasta augustis toodi tema põrm Rootsist ja maeti Kihnu kalmistule naise kõrvale. Hoolimata sellest, et poeg jäi sinna. Umbes 15 vastad tagasi, täitus lõõbauati viimne soov. Tema urn toimetati posti teel Ameerikast Kihnu ema kõrval. Kihnu isa meenutab huvi kodukandi vastu, oli liigutavalt suur. Kuid kurb oli kogeda, kuidas ausate inimeste ajusid on muserdatud. Nad lihtsalt ei suuda uskuda väiksemaid keedusamme, mida meil siin nelja aastakümne jooksul on tehtud. Nend hoidja hellitati seal mitu kuud. Päris kõhu kasvatasin ette. Kuid sealjuures mõistit nad mulle vähemalt näis nii et inimene ei ela mitte üksnes leivast. Imestama pani nii mõndagi, et ma oma aastaks antud välispassi ära ei kasuta. Aega ju pensionäril oleks mõtelda, vaid tikub vägisi Torontost tagasi. Kihnu.