Mõni sõna nüüd aga lähemalt ka mehest, kes selle teleesitas. Mängumeheks oli Richard treina vana pillimees, lõõtspillimees oleks õieti küll patuga pooleks öelda, sest mees saab just värskelt, 50 aastaseks. Nii et mees kõige paremas eas. Ja sellest on ta 30 aastat mänginud raadiomikrofoni ees. Tal on palju sõpru teie seas ja teie kõigi nimel ma nüüd sooviksingi talle kõigepealt, palju on täna korra niiviisi viis aastat ja 30 aastat pillimehe ametit peetud, see on palju. Kuidas te mängima õppisite? No see tuli, kuidas öelda juhuslikult. Ma kasvasin ülesse Tartumaal rüütleri vallas Vana-Pranglis. Seal minu kasuisa, Gustav Reinol oli omal lõõtspill. No eks ma hakkasin siis ja noorelt väga noorelt nii tundma huvi selle vastu. Nii kuueaastaselt seitsmeaastaselt, kui ma kartulipõllul või, või karjas juba käisin, siis vahepeal jooksin salaja ja näppisin pilli. Et kas tuleks mõned hääled välja 10 aastaselt, mul olid mõned lood juba käes. Ja pill on teil nüüd, kas see on niisugune, nagu tõesti vana uhked lõõtspillid ikka on? Metalli läigib palju ja vaske ja kas see pill on ka, no umbes niisama vana kui teie pillimehe põligi või veel rohkem? Vaata ongi just nimelt nii kasuisa nüüd muidugi, et taga elab ja tervise juures on, kuigi ta 88 aastat juba vana on. Ta lubas mulle pärandada selle pilli, kuid alguses nüüd. Et maa teda enda käe järel korrastaks kohandaks ja praegu on mul see pill käes, mille peal ma esmakordselt õppisin mängima, kust vabrikus nii uhked pillid on kunagi välja tulnud. Selle pillimeister on Teppo aa, see on see kuulus pillimeeste Ruulusti Võrumaalt Võrumaalt ja. Ma arvestan, et ta on üks parematest pillimeistritest ja sellepärast, et ta eestlase konstrueeritud olla. Ma pean teda just nimelt eesti lõõtspilliks. Mis sääts eesti lõõtspill siis teeb ka, missugused need esimesed viisid olid, kui teie mängima hakkasite, katsume neide improviseerida pisut. Oi, seda on raske. Ja ma võiksin näidata, kuidas ma mängisin Krakowiaaki kuma. Õppisin. Aga nüüd ma mängin teisiti seda kuidas neid. Sellest on kohe kuulda, et meistriks ei sünnita. Meistriks õpitakse. Kuidas sattusite raadiomikrofoni juurde? See oli 1000 934. aastal. Minu paljud sõbrad ikka rääkisid, et mine kuskile avalikkusele esinema. Mine raadiosse ka. No kuidas ma lähen, mõtlesin, et ma kirjutan, kirjutasin ühe kirja. Peagi tuli vastus. Ja kokku oli kutsutud, ma ei mäleta, kas oli viis või kuus, seitse midagi rohkem, lõõtspillimehi oli. Seal tehti valik, nende hulgast sain ainult mina selleks, kes edaspidi pidi esitama kava ja selle kava äärel mängiva. No ja siis läks natukene teisiti, siis ei olnud veel helilint, teevoosi oli siis hoopis teisiti. Siis pidi iga kord mängima otse mikrofoni sisse, otse-eetrisse otse-eetrisse. Aga no praegu on meil nii, et meie võime teatava hulga aja pärast alles veel kuulda seda, mis me siin täna ehk siis varem oleme teinud. Iga kord oli vaja otse seda teha, ehk nüüd teil on võimalik üle kuulata, kuidas te mängisite, aga siis kõik läks ja kadus. Hiljem küll tehti minu Lõski lugudest kuus heliplaati, heliplaadid on aja jooksul kaduma läinud, hea, et mees ise olemas, võite iga minut jälle uuesti uuesti sisse mängida ja meil ongi repertuaaris meie fonoteegis on hulk teie poolt sisse mängitud lõõtspillipalu. Üks koguni koos roopilliga on küll ja kes on teie saateks Endel kotlet. Nii palju aastaid olete pillimees olnud, kas ise ei ole ka mõnda lugu valmis komponeerinud? Jah, mul on tõepoolest rumal paar lugu tehtud teatava mõttega. Ma olen teinud just nimelt selle mälestuseks, et ma seal, kus ma üles olen kasvanud kodukoht on siiski kalliks jäänud. Ja olen püüdnud neid kuidagi meenutada vähemalt sellega, et tema nendele olen nime pannud. Niisuguse, mis kohaga kodukohaga nii sarnaneb nimelt veski polka peaks tuletama meelde tuuleveskit, mis oli selle koha peal, kus mu onu juures üles kasvasin. Ja vana frangi valitsus tuletaks meelde vana Prangli noori, kes tol ajal lõbutsesid, kui veski oli, kas siis ise ka möldri ametit pidasite ja ma olin mölder ka 15. aastani, õieti ma olin seal koha peal, siis ma tulin ära Tallinnasse elama. Ja jah, ma pidasin nii-ütelda, kui päris meister ei olnud kohal, siis ajasid asja ära nii-ütelda. Ja tegin ikka jahu seajahu valmis ja vist isegi rukkijahu jahvatanud tuuleveski peal. Aga päris möldrid test ei saanud ja pillimees kidele, et asjaarmastaja, aga mis on teie igapäevane töö? Nagu igapäevane töö on? Ma olen ehitusinsener. Ja siis kui päevatöö on möödas, siis jäetakse inseneriamet ja võetakse mõned harrastavad olla Kalamees, mõni jahimees? Jah, minul on tõepoolest lõõtspill, mind vaimustab ja peale raske päevatöö on nii kena, võta kodus kätte ja lasta lõbus lugu, ehk siis midagi muud. Kus te olete valinud oma repertuaari, need on ju kõik rahvalikud lood. Ma olen vanimate repertuaari rohkem ikkagi rahvapilli orkestritele ja rahva laulikutelt. Jah, aga ega neid rahvalikke pillimehi enam ei, ei ole, väga palju. Väga visa, seejärelkasv, äärmiselt visa, ma ei tea millega, millest see tuleb arvatavasti suresse pilt välja. Praegu on ta juba muusikamuuseumis ja on seal, ma vaatan teda, et nüüd just nagu Rex muuseumi varandusega mängitada ja mikrofoni juurde tulevad elektripillid, uued pillid alati ja teised. Ja ajad lähevad edasi. Kuid need pillilood leiavad ikka veel heal meelel kuulajaid. Mitte ainult vanade, vaid ka nooremate seas, kasvõi lihtsalt selleks, et meenutada, kuidas suveõhtutel esiisade siia matulit, külakiige juurde. Siis toodi pilved Ella ja pärast suvist päeva tööd pärast heinatööd, nii nagu praegugi igal pool maal heina tehakse löödi lõbus valts või polka lahti ja väsimus oligi kadunud.