Markus metsentius tullijale. Tervitus eelmises kirjas jutustasin sulle tullija, kuidas Egiptuses mööda jõge reisisin. Talveks ein Alexandresse, kui olin sind kuni sügist normideni asjata oodanud olin oma armastuses lapsik, sest ei kõige rikkam kaupmees ega ka kõige uudishimulik kodanik olnud sadamas ostja ja Brundiisumile laevadel ustavamalt vastas, kui mina olin, käisin sadamas iga päev kuni purjetamishooaja lõpuni. Niiet töötasin valvurid, tollimehed ja sadamaametnikud oma küsimustega hoopis ära. Jah, aga mu teadmised täienesid, kuulsin lugusid kaugetest maadest, kuid asjata merele vaadates hakkavad silmad vett jooksma. Ja kui viimased laevad olid kohale jõudnud, siis olin sunnitud endale tunnistama, et olid mind petnud. Täna-homme. Tullija saab aasta sellest, kui viimati kohtusime. Ja sul õnnestus mind Roomast lahkuma sundida. Valelikke vannete ja tõotustega. Nagu olen juba aru saanud. Üle 30 jõudnud mees ei peaks olema enam oma armastuse ori. Ma olengi rahunenud. Kõige tulisem kirg on kustunud. Aleksandrias viis mind kahtlasse seltskonda ja sundis ennast kulutama. Ma ei kahetse seda, sest kõigele vaatamata ei saa inimene oma tegusid tagasi võtta ega tehtut muuta. Kuid seda sügavamalt tean, et ma sind armastan. Sest miski muu ei võinud mind rahuldada. Seepärast meenutan sulle mu armastatu tulli ja et ükskord kohtub ka sinu nooruse õitseng. Üks kord muutub sinu nägu kortsuliseks, pilk sinu silmadest tuhmub, Su juuksed lähevad halliks ja hambad kukuvad suust. Võib-olla kahetsed siis, et ohverdasid armastuse minu vastu auahnuse ja riikliku positsiooni nimel. Sest sa armastad mind, seda ma usun. Nendes märkides ei võima kahelda. Muidu ei oleks millelgi enam siin ilmas mingit tähtsust. Sa armastasid mind. Aga kas armastad ikka veel? Seda ma ei tea. Mõnda aega reisisin ringi, kuni tüdinesin kraapimast sinu nime ja oma armastust igivanadele, mälestusmärkidele ja templite sammastele. Oma tüdimuseni lasin end koguni pühitseda iisise salajasel talitusel. Kuid olin küllap vanem ja paadunud kui unustamatu ööl pais kui end ühes koostionüümsuse ministeeriumidel pühitsesime. Ma ei leidnud sedasama hurma. Ma ei suuda neid kiilaks aetud preestreid uskuda. Hiljem tundsin vaid, et olin liiga tühise tõest ülearu maksnud. Ära siiski arva, et Seltsasin vaid iisise preestrite ja nende templite naistega. Ma sõlmisin tutvusi ka näitlejate-lauljatega, koguni härjavõitlejatega tsirkuses. Ma nägin ka mõnd vanadest aegadest pärit kreeka näidendit, mida võiks väga hästi ladina keelde tõlkida ja natuke ümber teha. Kui ma niisugust kuulsust igatsesin. Jutustan sellest kõigest märgiks, et mul ei hakanud Aleksandrias sugugi igav. See on maailmalinn kultiveeritum, närbunum ja kurnavam, kui rooma. Enamiku ajast veetsin siiski Museianis nende raamatukogus sadama kõrval. Ma ütlen raamatukogus, kuid parem oleks rääkida raamatukogudest. Need hooned moodustavad eraldi linnaosa. Mulle kurdeti, et raamatukogu on halvas seisukorras sest vanainimesed elavad minevikus. Nad kinnitavad, et raamatukogud ei saavuta iial enam oma endist õitsengut. Pärast seda Julius tseesar inimpõlv tagasi linna piiramise ajal siin sadamas Egiptuse laevastiku maha põletas. Ühes sellega praga osa raamatukogu hoonetest 100000 korvamatut kirjarulli vanade teostega. Ometi kulus mul nädalaid, enne kui õppisin nende raamatute nimekirju kasutamagi ja leidma seda, mida otsisin. Riiklikel põhjustel, mis on ka mõistetav, ei tahtnud nad eriti välja otsida vanade ennustusi või mind nende otsimisel juhatadagi. Pidin neid ääri-veeri küsitlema ning kingituste ja söömaaegadega nende usalduse võitma. Nende kuluraha on napp ja nad on vaesed, nagu on kõige targemad õpetatud üldiselt. Ja on alati mehed, kes armastavad raamatuid rohkem kui iseenese elu ja silmade nägemisvõimet. Nõnda läks mul korda leida raamatukogu peidikutest üles suur hulk ennustusi nii kuulsaid kui ka unustatuid. On ilmne, et niisamasuguseid ennustusi on olnud kõige vanematest aegadest peale kõikidel rahvastel. Kõik need on ähmased ja tülikalt mitmeti tõlgendatavad nagu Oraaklite vastused. Kui aus olla, siis ennustuste kaoses unustasin end sageli lugema mõnd kreeka jutustust, mis reiside seikluste kohta muretult valetas. Mind valdas soov jätta mõrumeelsed ennustused sinnapaika ja hakata kirjutama nende eeskujul raamatut, mis põhineks enese välja mõeldud. Kuid hoolimata oma sünnipärast olen küllalt liialt soomlane, et kirjutada vaid omaenese väljamõeldud asjadest. Selles raamatukogus on lugusid ka armastuse kunstist mis oleksid sundinud kadunud Oviidiust end lapsikuks pidama. Neid on nii kreeka omi kui ka Egiptuse vanadest kirjutistest kreeka keelde tõlgitud. Ja ma ei oska tõesti öelda, kummad on tähelepandavad. Aga kui oled mõned neist läbi lugenud, siis tüdid ära. Jumal kustu. Sestpeale on niisugused kirjarullid kogutud omaette salajastesse tubadesse ja neid ei tohi enam kopeerida. Nende lugemine on lubatud vaid õpetlastele. Kuid ma jätkan ennustustega, neid on vanu ja uusi vanu kohandati juba Aleksandri jaoks, rääkimata jumal Augustusest, kes maailma rahu tõi. Ennustuste selgitusi uurides olen hakanud üha rohkem mõistma, et suurim kiusatus uurijale on tõlgendada ennustusi oma aja ja oma soovide kohaselt. Ühes asjas olen siiski veendunud ja kõik, mis on meie ajal toimunud, toetab seda veendumust, mida kinnitavad ka tähed. Maailm on teel uude ajastusse millel on teistsugused tunnusmärgid. See on nii selge ja ilmne tõsiasi, et nii Aleksandria kaldea, looduse kui ka rooma täheteadlased on selles suhtes samal arvamusel. Nõnda on loomulik ja mõistetav ühendada maailma valitseja sündimine just kalade tähtkujude ajaga. Võib-olla oli see keiser Augustus, keda provintsides kummardati kui jumalat juba tema eluajal. Aga nagu ma sulle juba roomas rääkisin, nimetas minu kasuisa Marcus Maniilius oma teoses astronoomika satturluse Jupiteri kohtumist kalade tähtkujus. Riiklikel põhjustel ta küll kärpis ilmunud raamatust selle koha välja. Kuid seda kohtumist mäletavad hästi ka siinsed astroloogid. Kui tulevane maailma valitseja tõesti sündis nimelt siis peaksid olema juba 37 aastane. Arvan, et temast oleks midagi kuulda olnud. Sa kindlasti imestad, et oma kirjas nii avameelselt meenutan sulle asja, mille omal ajal kui sügavaima saladuse ühel varahommikul, kui pais õitsesid, roosid sulle kõrva sosistasin. Sest uskusin, et ükski inimene maailmas ei iial mind paremini mõista kui sina, tullija. Kuid olen kogenum kui tollal oskan suhtuda ennustustesse nagu täiskasvanud inimene. Pool pimedaat raamatukogus ütleski mulle piltlikult, et ennustused kuuluvad noortele. Lugenud läbi 1000 raamatut hakkab inimene aimama masendavat tõde. 10000 raamatut teeb ta kurvaks. Ma kirjutan nii avameelselt ka sellepärast, et meie ajal ei suuda keegi ühtki saladust ise endale hoida. Ka kõige salajasemaid jutuajamist võidakse pealt kuulata ja edasi rääkida. Ja ei ole olemas niisugust kirja, mida ei loetaks ja vajadusel ei võltsitaks. Me elame ju umbusu ajal. Nõnda olen ma jõudnud tulemuseni, et parim vahend allesjäämiseks on rääkida avameelselt ja kirjutada just nii, nagu mõtled. Tänu Testamendile, mida tunned, olen piisavalt rikas, et rahuldada ka oma luksuslikud vajadused. Aga mitte nii rikas, et mind taga kiusata tasuks. Oma sünnipära tõttu ma ei saa ja ei tahakski, kui ka võiksin taotleda riigiameteid. Niisugust auahnust minus ei ole. Täed näitasid itta. Sul õnnestus sundida mind Roomast lahkuma, et minust lahti saada. Sa valelik tullija sest olin sulle tülikaks muutunud. Küllap vandusin oma trotslikkuses, et otsin tulevase maailma valitseja üles, sest on viimane aeg, Edda ilmuks. Oleksin esimeste seas tema kõrval. Pakuksin end tema teenriks ja küsiksin selle eest palka. Et oleksin üks kord sinu neljandaks või viiendaks abikaasaks. Piisavalt hea küll, sa võisid südames minu üle naerda. Härra muretseb ka selle kavatsuse pärast ei ole kellelgi mõtet mind taga kiusata. Märke maailmavalitsejast ei ole olnud kuulda ega näha. Aleksandrias maailma keskpunktis laterdamise, filosoofia ja intrigeerimised tsentrumis oleks sellest kuulda olnud. Lisaks on ta Tiberius, iseteadlik Jupiteri ja Saturni kohtumisest 37 aastat tagasi. Ka see mees, kelle nimeks ei ole kirjas põhjust nimetada on kõigest teadlik. Kuid tema usub kindlalt, et idast maailma valitsejad ei tõuse. Tullija mu armastatu. Ma tean hästi, et ennustuste uurimine on olnud mulle üksnes selle aseaine, mida ma ei suuda saavutada üksnes põgenemistee. Et mõelda muule ja mitte sinule. Hommikul, kui ärkan, oled sina mu esimene mõte. Õhtuti, kui uinun, oled mulle päeva viimane mõte. Olen näinud sind unes ja öid sinu pärast ärkvel olnud. Kirjarull ei asenda mehele naist, keda ta armastab. Ennustuste juurest jõudsin juutide pühade raamatute uurimiseni. Aleksandrias tegutseb üks juudi filosofiilon, kes tõlgendab neid kirjutisi niisamasuguse võrdpildina nagu kreeklased ja roomlased tõlgendavad hoomerast. Ta arvab, et muudab juutide usumõistetavaks kreeka filosoofia abiga juute ja nende usku sa tunned. Nad hoiavad juga Roomast teistest eraldi ja ei ohverda rooma jumalatele. Paljud kardavad neid, sellepärast. Mitmeski peres peetakse seitsmendat päeva puhkepäevaks, nagu kombeks juutidel. Kuid suurem osa põlgab juute, sest neil on ainult üks jumal. Ja sellel jumalal ei ole teadupoolest isegi mitte kuju. Igatahes on nende pühades raamatutes kõige vanematest aegadest peale kindlalt alles ennustus tulevasest maailmavalitsejast. Nende prohvetid on seda korranud ja korranud, nii et see ennustus on kõigi rahvaste ennustustest kõige paremini alles jäänud. Nad nimetavad tulevast maailmavalitsejat Messijaks. Kui tema on võimule saanud, siis hakkavad maailma valitsema juudid. Niisugust häbematust võib lugeda rahvusliku soovmõtlemised, tulemuseks. Nii armetuid ja häbiväärseid. Aeg on see rahvas pidanud üle elama orjuse Egiptuses ja samasuguse orjuse Babülonis. Kuni pärslane lubas neil omale maale tagasi pöörduda. Ka nende tempel on palju kordi hävitatud. Viimati põletas selle maha Pompeius, kuigi tahtmatult. Nad on erinevad teistest rahvastest ka selle poolest, et neil on vaid üks tempel. See on nende pühas linnas Jeruusalemmas sünagoogi, mis neil on maailma kõikides linnades ei ole templeid, vaid koosolekumajad, kus nad omi pühi kirjutisi valjusti ette laulavad ja neid üksteisele seletavad. Ennustuse pärast, et maailma kuningas sünnib kord Nende seast ja et nad tänu temale ükskord maailma valitsevad vihkavad neid paljud. Seepärast nad enam ei kiitle valjul häälel oma ennustustega, vaid jätavad selle enda teada, hoides teistest rahvastest eraldi. Aga nad ei salga oma ennustust ka maha märganud heasoovlikkus aitavad nende õpetlased meelsasti võõrastel nende pühadest kirjutistest aru saada. Vähemasti Aleksandrias. Teatud õpetlased ka fiilon tõlgendavad ennustust, mis justkuivõrdpilti minule on siiski kinnitatud, et seda tuleb mõista täht-tähelt. Kui aus olla, siis peab olema lapsest peale nende usku sisse kasvanud, et neid mitmeid tee tõlgendatavaid kirjutisi uskuda. Aga kui ma kõiki segaseid ennustusi omavahel võrdlesin, siis pidin ikkagi tunnistama, et juutide ennustus on kõige selgem. Aleksandria juudi õpetlased on vabameelsed ja kahtlemata on nende seast tõelisi filosoofe, kes nõustuvad koguni koos võõramaalasega sööma. Ma sain ühe niisuguse õpetlase sõbraks ja junn koos temaga lahjendamata veini. Niisugust asja tuleb Aleksandrias ette purju jäänud, jutustas ta mulle õhinal tulevast Messijast juutidest kui maailmavalitsejast. Tõestuseks, kui täht-tähelt usuvad juudid kuni valitsejate nii välja ennustust Messijast jutustas ta, et nende suur kuningas Heroodes oli vaid mõni aasta enne surma lasknud tappa terve linna kõik poeglapsed. Mõned kaldaja teadusmehed olid nimelt tähe jälgedes sinna pealinna reisinud ja kinnitasid oma süütuses, et tulevane kuningas on seal sündinud. Heroodes tahtis kuningaks olemist oma suguvõsa jätta. Selle loo järgi otsustades oli ta niisama umbusklik kui üks teatud muistne valitseja, kes vanadusepõlves Saarele üksindusse tõmbus. Sa mõistad tulie, et see julm lugu erutas mind. Kuningas Heroodes surivoodi järgi oli mul kerge arvutada, et tapatöö toimus just Saturnuse ja Jupiteri kohtumise ajal. Jutustus tõestab, et tähtede konstelatsioon tekitas juutide ning idateadusmeeste seas rahutust niisamasugusel moel. Nagu ka. Ja Roomas. Küsisin. Kas arvad siis, et tulevane messias tapeti juba hällis. Noor juudi õpetlane, naeris habe veinist märgia ütles. Kes oleks võinud data Messijat. Loodes oli haige ja tema vaim segaduses. Aga Jubade kohkus ka ise ära vaates ringi ja lisas ära ometi arvet messias sündis siis aega ei ole teatavaks tehtud. Kindlasti oleksime temast juba kuulnud. Lisaks sünnib iga põlvkonna ajal mõni valemessias ja tekitab Jeruusalemma lihtsa rahva seas rahutust. Kuid mõte jäi teda vaevama. Ja kui olime veel veini joonud, ütles ta tähendusrikkalt. Heroodes ajal põgenesid paljud Jeruusalemmast ja mujalt Egiptusesse. Paljud jäid siia, aga oli rohkesti neid, kes pärast Heroodese surma kodukohta tagasi pöördusid. Kas sa tahad öelda? Küsisin, et sündinud messias toodi Heroodes tagakiusamise eest Egiptusesse varjule. Ta ütles, ma olen sadusel. Ta ütles seda, et näidata, et on maailmamees ja mitte liialt juutide traditsiooniliste kommete kütkes. Nõnda et ma kahtlen, jätkas ta. Ma ei usu hinge surematust nagu variserid. Kui mees sureb, siis ta lamab pikali maas ja teda ei ole enam. Nii on kirjutatud. Kuna me elame maailmas vaid selle ainsa korra, siis on arukas sest elust rõõmu tunda. Meie suured kuningad ei keelanud endale midagi, kuigi pulbitsev elu nauding muutis targa saalomoni lõpuks süngemeelseks. Kuid lapseliku vagaduse nurgake peitub ka kõige õppinuma hinges. Just nimelt lahjendamata veini juures, mis on samuti pat. Usud seda, mida kaine peaga ei usu. Seepärast jutustan sulle muinasjuttu, mida jutustati mulle, kui ma 12 kümneselt täiskasvanuks sain. Tajutustes hingamispäeval ei tohi keegi meil kätega tööd teha. Kuningas Heroodes ajal põgenes ju tea Petlemmast vana käsitööline koos oma noore naisega kaasas äsja sündinud poeglaps. Egiptuses asusid nad elama keset palsami aedu. Mees elatas end oma kätetööga ja keegi ei teadnud neist midagi halba rääkida. Kuid ühel sabatil tabasid küla juudid kolmeaastase poisi savist pääsukese kujusid voolimast. Nad otsisid üles tema ema, sest poiss rikkus seadust ja sabatit. Kuid poiss puhus savilindudele ja need vuhisesid elavate pääsukestena lendu. Varsti pärast seda kadus pere sealtkandist. Kas tahad öelda? Küsisin hämmeldunult, sest pidasin end eelarvamusteta meheks. Kas tahad öelda, et peaksin seesugust laste juttu uskuma? Ta raputas pead ja vaatas oma kummis juudi silmadega enda ette. Ta oli ilus ja uhke mees nagu paljud vanade suguvõsade juudid. Seda ei taha ma hoopiski mitte öelda, kinnitas ta. Niisugune laste muinasjutusündimine annab minu arvates vaid märku, et Heroodes ajal põgenes siia Egiptusesse üks eriti vaga või oma välisest tagasihoidlikkusest hoolimata mõnel muul moel inimeste tähelepanu äratanud perekond. Kui tahan legendi sündimist mõistusega seletada, siis ehk kaitses ema pisikest sabati rikkujat kirjutistele viidates nii tabavate sõnadega, et sundis süüdistajad vaikima. Kuid seletus oli võib-olla nii keeruline, et see ununes. Meie kirjutiste abil võib ju tõestada mida tahes. Pärast seda, kui perekond oli kadunud niisama salaja, nagu ta oli ju teast saabunud muutsid inimesed seda kohta nii et ka lapsed sellest aru said. Ta lõpetas vestluse, öeldes kui minul ometi oleks lapsemeel ja ma usuksin, kirjutasin nagu laps. Nii oleks kergem kui kõikuda kahe maailma piiril. Kreeklased ei saa minust kunagi. Ja südames ei ole ma enam Aabrahami laps. Järgmisel päeval mu pea valutas ja mu ihu oli armetus seisus aga see ei olnud Alexandra. Esimest korda veetsin päeva supelasutuses. Pärast vanne ja masseerimist võimlemiste head söömaaega valdas mind une taoline tunne. Otsekui oleks tegelik maailm minust kaugenenud ja minu enese keha varjutaoliseks muutunud. Niisuguses seisundis on inimene kõige tundlikum endeid vastu võtma. Kuigi ka siis on kõige raskem valede ja õigete ennete vahel vahet teha. Kui supelasutuse sammassaali jahedusest välja astusin, pahvatasin mulle vastu tänavakuumus ja pärastlõunane päike lõi silmadesse nagu välk. Mu hingeseisund ei muutunud. Rändasin kärarikastel tänavatel, teadmata, kuhu lähen. Kui ma seal nõnda äraolevana päikesepaistes kõndisin, pidas üks reisijuht mind Aleksandrias võõramaalaseks, haaras mogeedi hõlmast kinni ja jagas mulle voolavalt soovitusi, et käiksin ära kanoopose lõbumajades või Saaruse tuletornis või vaatamas Aapise härga tema templis. Reisijuht oli kangekaelne ja ma ei saanud temast lahti enne kui vali hüüd ta kõne katkestas. Mees osutas oma räpase sõrmega hüüdjale, naeris ja ütles. Vaata juuti. Taimeturunurgal seisis nahkrõivais mees. Ta habe ja juuksed olid pulstunud, nägu paastumisest kõhn ja lõhenenud, jalad haavu täis. Ta muudkui hüüdis oma üks luist sõnumit, aramea keeles, silmad peas pahupidi. Reisijuht ütles. Sa ei saa kindlasti aru, mida ta kuulutab. Aga nagu sa tead, pärast noorusaastaid Antiookia räägin ja mõistan ma aramea keelt hästi. Tol ajal mõtlesin tõsiselt karjäärile mõned konsuli kirjutajana, kuni sattusin loodusele ja hakkasin paremini aru saama, mida elult õieti tahan. Nõnda sain tolle kõrbest tulnud juudi lahkusulise kuulutusest hästi aru. Ta muudkui hüüdis oma käheda murdva häälega. Kel kõrvad olgu, riik on lähedal, tehke tee valmis. Reisijuht seletas. Ta kuulutab juutide kuninga tulekut. Neil aru, kaotanuid tuleb karjas, kõrbest linna nii palju, et politseinikud ei viitsi kõiki peksta. Lisaks on hea poliitika juudid omavahel tülli ajada. Niikaua, kui nad üksteisele kepiga annavad. Nii kaua saame meie gümnaasiani omad rahus olla. Ei ole tappa aimulisemat rahvast, kui juudid. Meie õnneks vihkavad nende usulahud 11 veel rohkem kui meid, keda nad kutsuvad paganat, eks. Kähe murdunud hääl muudkui hüüdis neidsamu sõnu. Nii et need mulle meelde ööbisid. Hääl kuulutas riigi lähenemist ja oma hingeseisundis pidasin hüüd, mis tahes-tahtmata endale endaks. Tundus, nagu oleksid kõik ennustused, mida ma talve jooksul olin uurinud heitnud endalt ühe hetkega hämarate sõnade, vale rõivad ja lühenenud selgeteks sõnadeks. Reisijuht seletas edasi hoides mogeebi hõlmas kõvasti kinni. Juutide paasapühad on tulekul, rääkis ta. Viimased karavanide laevad asuvad peagi teele. Et palverändureid Jeruusalemma viia, saab näha, mis möll seal tänavu aset leiab. Ütlesin küll, tahaksin juutide püha linna ükskord ära näha. Reisijuht sattus mu sõnadest sedavõrd vaimustusse, et kukkus hüüdma. See oleks tegu, sest Heroodes tempel on maailma ei näe. Kes ei ole seda oma reisidel näinud, ei ole näinud midagi. Sa ei pea möllusid sugugi kartma, ütlesin seda naljaks. Ju tea, teed on turvalised ja Jeruusalemmas valitseb Rooma distsipliin. Terve leegion on toodud nende maale korda pidama. Tule minuga vaid paar sammu kaasa ja kui ma oma head suhted käiku panen, siis õnnestub mul kindlasti korraldada sulle veel koht reisilaeval, mis purjetab jopesse võitses reasse. Nad muidugi ütlevad, et kõik kohad on praegu enne paasapühi välja müüdud. Aga ma kostan su eest. Oleks häbi, kui sinusugune suurtsugu roomlane ei saaks reisilaevale kohta osta. Ta kiskus mind keebi hõlmast niisuguse õhinaga, et läksin tahtmatult temaga kaasa süüria reederi kontorisse, mis oli köögiviljaturust vaid mõne sammu kaugusel. Seal selgus, et ma ei olnud ainus võõramaalane, kes tahtis pääseda paasapühadereisile Jeruusalemma. Lisaks kõigist maailma maadest pärit juutidele tahtis sinna minna ka igati tavalisi reisilisi, kes ihkasid näha midagi uut. Kui reisijuht oli minu nimel kaubelnud nii vihaselt, nagu vaid kreeklane süürlastega kaubelda võib, märkasin ma, et olin endale ju teha rannikule purjetavale palverändurite laevale. Magamiskoha ostnud. Mulle kinnitati, et see oli ainus ja viimane laev, mis veel Aleksandrias välja sõidab. Reisijuht pressis mult nende teenete eest välja viis draami. Aga maksin talle need heal meelel, sest olin saanud ende ja teinud otsuse. Olin sel õhtul kaua ärkvel ja tundsin selgemalt kui kunagi varem, kuidas Aleksandria talve hurm oli mu ihu ja hinge ära kurnanud. Olgu Aleksandri oma vaatamisväärsustega pealegi maailmaime. Ma tundsin, et minul oli viimane aeg sealt ära minna muidu oleksin iseenda, sellesse naudingute, himulisse kreeka tarkusest väsinud linna palaviku ära kaotanud. Minusugune kaunikesti tahtejõuetu mees võib ära väsida ja eluks ajaks Aleksander jäädagi, kui viibid seal liiga kaua. Inimesel ei ole küll mingit sundi ohte otsida, vaid ta võib neid arukalt vältida. Teisalt aga, kui igat ohtu karta, muudab inimene oma elu talumatuks. Ma olen jõudnud kuulda nii paljude filosoofide õpetust, et minus on välja kujunenud teatud veendumus. Ma ei usu, et inimene ka kõige suuremat ettevaatlikkust järgides võiks maksagi võrra pikendada elu, mis talle välja on mõõdetud. On muidugi ka veel meie ajal isekad ja ebausklikke rikkaid, kes rikuvad rooma seadusi ja lasevad oma nimel ohverdada kolme peaga jumalannale noore orja, et pikendada oma elu orja pooleli jäänud elu võrra. Ükskõik millisest suurest linnast idas võib leida nõia või eksiteele sattunud preestri, kes teab loitse ja on raha eest valmis niisuguse ohverduse sooritama. Kuid selline asi on minu arvates vaid enesepete ja julm sonimine. Samas on inimese võimend. Ta ju uskuda tõeks, mida soovib. Äraarvamatu. Ma ei usu, et ma ka vanast peast, kui ma üldse vanaks elan kardaksin surma sedavõrd, et end nõnda eksitada laseksin.