Üksindus on meie ajal haruldane luksus. Seepärast ei ole ma iial talunud enda ümber orje, kes jälgiksid igat mu sammu ja näoilmet. Ja mul oli kahju inimestest, kes pidid oma seisuse ja mugavuse iha pärast elama orjadest, ümbritsetuna ööpäev läbi laeva reisijad, seal olin sunnitud oma luksusest loobuma ja jagama laeva magamisruumi kõige erinevamad ja kahtlust äratavamate inimestega. Juudi soost reisijatel oli õnneks oma magamisruum ja tuletegemise võimalus liivakastis, kus nad oma toitu küpsetasid. Muidu oleksid nad jõudnud ju teha randa niipealaest jalatallani saastunult. Et võib-olla ei olekski julgenud teekonda oma pühasse linna enam jätkata. Nii ranged olid nende seadused ja puhastamisreeglid. Kui meil ei oleks olnud soodsat leebet tuult ja purje abiks, siis ei oleksime arvatavasti iial pärale jõudnud, sest laevasõudjad olid niisamasugune nagu laev ise, käisevad, lõõtsutavad vanamehed, sandid ja viletsad. Nad kõik ei olnud isegi mitte orjad, vaid veel odavam sadama rahvarämps, kes oli lasknud end muu elatisvahendi puudumisel seda tööd rügama palgata. Tegelikult oleks sõudjate rühm võinud olla naljaka pila, näitemängukoor isegi sõudemeister, kes kõrgemalt jalaaluselt neile takti lõi, naeris nii, et hing kinni, nähes kuidas nad 11 ja iseennast aerudega klubisid ja poole sõudmise pealt pingi alla magama jäid. Ka piitsaga, nähvas ta neid minu arvates vaid kombetäiteks. Sest neist ei olnud tõesti rohkem võtta, kui neist tuli. Mul ei ole reisist jutustada palju muud kui seda, et sõidult saadud kogemused ei kinnitanud küll mingil moel minu harrast meelt ega valmistanud mind ette ennustuste püha linna jaoks. Oli tarvis juutide vabadust ja austust oma templi vastu et nad jaksaksid, tõsta käsivarred palveks hommikuti õhtuti ja korraks ka keskpäeval ning laulda nukraid ja juubeldavaid laule oma jumala auks. Muul ajal päevast kõlasid vööritekilt, kus näitlejad harjutasid kreeka lööklaulud. Ja millal aga sõudjad hetkeks aerudele käsutati, kostis laeva alumiselt korruselt lakkamatu summutatud ja kähe kaeda. Koor. Pärg peas ning lauldes ja lüürat mängides. Reisi alustanud kreeka tüdruku nimi oli mürina. Ta oli kõhn, lühikese ninaga tüdruk, kelle rohelised silmad olid külmad ja uurivad. Noorusele vaatamata oskas ta mängida ja laulda ning oli andekas akrobaat ja tantsija. Oli rõõm vaadata tema igapäevast harjutamist vööritekil, et painduvus ei kaoks kuigi vagad juudid katsid näo ja kaeblesid valju häälega, sest see ärritas neid. Riina oli amatsooni nimi. Ta rääkis ise avameelselt, et oli saanud selle nime, kuna oli nii kõhn ja rindadeta. Ta oli varem esinenud ju tehas ja teisel pool Jordanit perea Kreeka linnades. Ta rääkis, et Jeruusalemmas on Herooduse rajatud teater kuid neil ei olnud erilist lootust sinna esinema pääseda, sest publiku puuduse tõttu rahastati etendusi vaid haruharva. Juudid vihkavad teatrit nagu ka kogu Kreeka tsivilisatsiooni kuni vee juhtmeteni välja. Ja nende suurt suguseid on liiga vähe selleks, et teater täis saaks. Seetõttu olid nad teel Jordanit teisele kaldale roomlaste ehitatud linna, kus 12. leegion puhkas ja kus oli alati oodata vaimustatud, kuigi toorevõitu publikut. Nad lootsid, et saavad esinedega Tibeeriase vürsti linnas Galilea mere kaldal. Ja tagasiteel võiks ehk õnne proovida roomlaste. See sarjas ju tea, rannikul. Kui ma olin nõnda mürinaga sõbralikult lobisenud hiiliste öösel minu kõrvale ja sosistas, et võiksin ta mõne hõberahaga õnnelikuks teha, sest nad olid väga vaesed ja näitelaval vajalike rõivaste ja jalatsite hankimine tegi talle muret. Muidu ei oleks ta niimoodi minu poole pöördunud, sest ta oli korralik tüdruk. Kui pimedas oma rahakoti otsisin, jäi mu sõrmed alla raske kümned raamine, münt ja ma andsin selle tüdrukule. Rõõmustas ülimalt, kallistas ja suudles mind ja ütles, et minu lahkuse tõttu ei saada mulle enam vastu panna vaid ma võin temaga teha, mis tahan. Märganud, et mina ei taha temalt midagi, sest ausalt öelda olin talve jooksul Aleksandrias naistest tüdinenud. Imestas tüdruk väga. Ja küsis süütult, kas tahaksin meelsamini enda kõrvale tema venda, kes oli veel noor ja habemeta. See kreeka pahe ei ole mind kunagi vaimustanud. Kuigi mul oli olnud rooduse koolis käies oma platooniline austaja kinnitanud, et rahuldus üksnes sõprusega, arvesta, et olen ühel või teisel põhjusel andnud teatud ajaks kõlbluse tõotuse ja ei kiusanud mind enam. Vastutasuks jutustas ta mulle juutide kõlblusest ja kinnitas, et haritud juudid ei pea sugu kõlvatust võõrama naiste kapatuks. Kui nad vaid juudi naistesse ei puutu, seda nende seadus ei luba. Oma sõnade tõestuseks sosistas ta magamisruumi pimeduses mulle kõrva mõne loo. Kuid mina ei pidanud neid päris tõeks. Nii palju oskasin nüüd juute austada, kuna olin nende õppinutega Aleksandrias läbi käinud. Kui vääriskivina särava mere tagant hakkasid kumama ju tea, mäed usaldas tema jurina nii nagu noor tütarlaps, usaldus väärsele vanemale sõbrale kunagi mulle oma unistuse. Ta sai hästi aru, et tantsijanna õitseaeg on lühike. Seepärast tahtis ta raha koguda ja kasutada üks kord kuhugi vabameelses rannikulinna tagasihoidliku lõhnaainete poe ja selle juurde vaikse lõbumaja. Ta vaatas mulle süütute silmadega otse, seletas, et tema ootamisaeg lõheneks, kui ta õnnekombel rikka armukese leiaks. Soovisin talle niisugust õnne kõigest südamest. Kas tänu laenliku ohvrile, Neile või soodsale juhusele või uudi palverändurite tungivatel palvetele. Jõudsime söödikutest puretuna näljastele, janustele ja räpastena. Kuid ilma, et oleks juhtunud mingeid muid õnnetusi. Kolm päeva enne paasapühi jope sadamasse. Sel aastal langevad paasapühad kokku nende sabati päeva laupäevaga ja on nõnda eriti pühad paasapühad. Juutidel oli minekuga nii kiire, et nad Kärsesid vaevu puhastuda ja koos oma hõimurahvaga süüa enne kui vastu ööd Jeruusalemma poole minema hakkasid. Öö oligi mahe, mere kohal põlesid lugematud tähed ja kuuvalgel oli kindlasti kerge rännata. Sadam oli laevu tungluseni täis, teiste hulgas ka suured laevad Itaaliast, Hispaaniast, isegi Aafrikast. Taipasin selle järgi, kui ma juba varem taibanud ei olnud, et juutide armastus templi vastu on kõikvõimalikele reederitele tulus äri. Sa tead, et ma ei ole peenud sõja. Aga mul ei olnud tahtmist ühineda kreeka näiteseltskonnaga ja koos nendega hommikul teele asuda. Nii hardalt, kui nad mind palusid, lootes minust oma seltskonnale kaitset, sest keegi neist ei olnud kodanik. Nõnda otsustasin, et kirjutan jopes rahulikult lõpuni selle kirja, mille kirjutamist alustasin juba laevas ajakuluks ja selleks, et mõistaksid, mis äkiline mõte mind sellele reisile oli toonud. Leidsin niisiis endale võõrastemaja ja olen siin kirjutanud seda kirja, et laevareisivintsutustest puhata. Olen mõelnud ja tarvitanud rohkesti söödikute pulbrit ning rõivad, mida laevareisil kandsin. Kinkisin vaestele, sest märkasin, et tekitan pahameelt. Kui tahtsin neid ära põletada. Hakkan end tundma nagu varem. Ja olen ka lasknud oma juukseid kähardada ja võida ning ostnud uued rõivad. Kuna olen kommetelt lihtne, ei ole mul palju asju kaasas, on vaid rohkesti puhaste papüürus ja kirjutusvahendid ning mälestusesemed Aleksandrias, mida võin vajadusel kingituseks anda. Siin jope turul on võtta sõiduriistu Jeruusalemma suurt sugustele ja Alematele. Võiksin üürida endale kandetooli ja saatjaskonnaga. Võiksin reisida tõllas, mida veab hargade paar. Võiksin rännata koguni reisijuhi talutatud kaameli seljas. Kuid ma olen juba öelnud, et minu suurim luksus on üksindus. Nõnda kavatsen homme rentida eesli, laduda talle selga oma vähesed asjad. Veini, lähkria moonakotti niisamuti. Ning hakata jalgsi Jeruusalemma poole rändama. Nagu palverändurid sobitki. Pärast Aleksandri Roiutavaid päevi kulub kehaline pingutus mulle igati ära ja röövleid ei pea kartma, sest teed on tulvil täis rahvast, kes kõik rändavad paasapühadele ja teed kaitsevad 12. leegioni patrullid. Tullija, mu armastatu. Ma ei jutustanud sulle nürinast ja Aleksander André naistest sugugi mitte selleks, et sind solvata või armukadedaks teha. Kui sa vaid minu pärast natukenegi piinleksid, kui see sul natukenegi hinge riivaks. Aga ma kardan küll, et oled ainult rahul, et minust salakavalalt lahti said. Kuid ma ei tea, mida sa mõtled. Ja on ju võimalik, et sinuga on juhtunud midagi, mis su reisi takistas. Nõnda vallutan sind, et tuleval sügisel ootan sind Aleksandrias jälle kuni purjetamishooaja lõpuni. Jätsin koguni oma asjad sinna, nii et ei võtnud kaasa ühtegi raamatut. Mu aadressi saad roomlaste reisikontorist või minu pankurilt, kui ma sind sadamas ei oota. Aga mu süda teab, et sügisel olen jälle igal Itaaliast saabuval laeval vastas niisamuti nagu möödunud sügisel. Ma ei tea sedagi, kas jaksad seda kirja lõpuni lugeda, kuigi olen püüdnud kirjutada nii vahelduvalt, kui olen osanud. Tegelikult olen tõsisemas meeleolus, kui mu kirja järgi otsustada võiks. Eluaeg olen kõhelnud Epikuuruse jess, toikute naudingu ja kasinuse vahel. Aleksandria liiane nauding nii ihu kui ka hinge asjatu maiustamine kõrvetas mu hinge. Sina tead, ja mina tean, et nauding ja armastus on kaks eri asja. Naudingu võib ära õppida nagu jooksmise või ujumise. Aga pelk nauding muudab inimesed kurvaks. Haruldane koguni uskumatu leida inimene, kelle jaoks oled sündinud. Mina sündisin sinu jaoks tull ja ja mu meeletus süda kinnitab üha, et kas sina sündisid minu jaoks. Meenuta Bay öid, kui õitsesid roosid. Härra siiski võtta liiga tõsiselt kõike, mida ennustustest kirjutasin. Luban meelsasti uhkel suul sosistada. Markus on seesama parandamatu unistaja. Aga kui ma ei oleks niisugune, siis sa ei armastaks mind. Juhul, kui sa veel armastad. Ma ju ei tea. Jope on igivanasadamalinn läbinisti Süüria oma kuid sinule kirjutades on mulle siin meeldinud tulie mu armastatu. Ära unusta mind, ma võtan kirja kaasa ja saadan ära Jeruusalemmast, sest laevad pöörduvad prudiisumi tagasi alles pärast juutide paasapühi. Tuli ja ma olen segaduses. Nõnda kirjutan, et iseenda ja ka sinu jaoks täpselt välja selgitada, mis õieti juhtus. Ma ei halvusta enam endeid, nii nagu ma neid vist südames iial halvustanud ei ole. Kuigi olen neist üleolevalt rääkinud ja kirjutanud. Usun hirmuäratava kindlusega, et mind juhatati sellele reisile. Ja et ma ei oleks saanud seda vältida, kui ma oleksin tahtnud. Kuid missugused jõud mind juhatasid, seda ma ei tea. Alustan algusest. Üürisin niisiis jope turult endale, kaaslaseks eesli ja surusin alla kõik mugavused kiusatused oma reisi kergendada ning hakkasin viimaste reisiliste seas rannikult üles Jeruusalemma poole minema. Minu eesel oli väljaõpetatud ja sõbralik, nii et mulle ei tõusnud kogu reisi kestel temaga mingit tüli. Minu arvates oli ta nii palju kordi jopest Jeruusalemma ja tagasi rännanud, et teadis sellel teekonnal igat kaevu ja puhkepaika, küla ja võõrastemaja. Paremat teejuhti ei oleks ma osanud tahtagi ja näib, et ta tundis minu vastu sõbralikkust sest ma ei roninud talle selga isegi mitte allamäge minnes, vaid marssisin värskenduse mõttes omal jalal. Jopesid Jeruusalemma on vaid vähem kui leegioni kahe päeva Marsi jagu maad. Kuigi mägine maastik väsitab rändurit rohkem kui tasane maa. Teisalt muudab see teekonna vaheldusrikkaks ning ju tea on viljakandev ja kaunis maa. Mandlipuud küll enam korgudes ei õitseb, aga kõikjal tee ääres õitsevad künkanõlvadel lilled ning nende magus ja kirbe lõhn saatis mind kogu reisi jooksul. Ma olin puhanud, tundsin end nooremana ja mulle pakkus rõõmu väsitada oma liikmeid, nagu tegin seda noorest peast spordiväljakul harjutades. Nii kasvatus kui ka mu enese ettevaatlikkus, millele kutsus mind mu sullegi teada elukäik olid õpetanud mind välistest vormidest mitte hoolima. Seepärast ei taha ma käitumise või Riiatusega teiste inimeste seas silma hakata. Niisugune edevus ajab naerma. Ma ei taha teenreid ja eesjooksjaid oma tulekut kuulutama. Rännates tõmbusin koos eesliga alandlikult teeserva, sel ajal kui suurelisemad oma orje ja veoloomi tagant sundides minust mööda kiirustasid. Minul oli rohkem rõõmu eesleid targalt liikuvatest kõrvadest, kui ta mind vaatama pööras kui sellest, et rikkad ja suurt sugused oleksid peatunud ja tervitanud. Nüüd endale reisikaaslaseks palunud. Juutidel on keebi nurkadest tutid ja selle järgi tunnevad nad 11 esimesel pilgul ära kogu maailmas. Kuigi muidu riietuvad niisamuti nagu meie seedee, aga Rooma on parandanud suurepäraseks, sõdurite teeks on nii vana ja näinud nii palju rahvaid, et mulle ei pööratud tähelepanu. Kuigi minu keebiltute ei olnud. Ööbimiskohas, kus see seal koos minuga peatus, sain nagu ka kõik teised vett, et eeslile juu anda ning oma käsi ja jalgu pesta. Rahva rohkuses ei olnud võõrastemaja teenindajatel aega võõraste juutide vahel vahet teha. Tundus, nagu oleksid kõik rahvad ja maa enese elanikkond rõõmsal meelel teel Jeruusalemma tähistada juutide vabanemist Egiptuse orjusest. Oleksin teise reisipäeva õhtuks kindlasti Jeruusalemma jõudnud kui oleksin kiirustanud. Kuid juutide Rudd mind kui võõramaalast ei puudutanud. Mulle meeldis hingata ju tea mägede värsket õhku ning lillede säramäe veerudel rõõmustas mu silma. Pärast kõnelemist Aleksandrias oli mu vaim vaba ja ma nautisin iga hetke, nii et lihtne leib maitses mu suus paremini kui kõik egiptuse maiused. Ja teekonnal ei tahtnud ma isegi vete veini segada, mis oleks mu meeli hägustanud. Vaid paljas vesi maitses minu arvates hea. Nõnda venitasin edasiminekuga ja tükk maad enne Jeruusalemma üllatas mind mäe veerudel karjaste pillirooflööti hääl, kui nood karju ööseks kokku kutsusid. Oleksin väga hästi võinud natuke puhata ja hiljem kuupaistel edasi minna. Aga mul oli jutustatud, missugune imeline pilt avaneb reisilise silmadele. Kui ta Jeruusalemma jõudes näed, kuidas teisel pool orgu kerkib päikesepaistes linn. Ning mäel särab silmipimestavalt marmorvalge ja kuldne tempel. Niisugusena tahtsin esimest korda näha juutide püha linna. Nõnda põikasin eesli imestuseks teelt kõrvale ja läksin juttu ajama karjusega, kes tihedalt kokku aetud lambaid ööseks mäe veerus olevasse koopasse. Viis. Ta rääkis talupojamurret, aga Saimu aramea keeles siiski aru ja kinnitas, et siin tihedalt asustatud piirkonnas hunte ei ole. Tal ei olnud isegi koera, kes oleks lambaid kiskjate eest kaitsnud. Aga ta ütles, et magab šaakalite pärast igaks juhuks ise koopasuus. Tal oli söögiks vaid tahmast odraleiba ja palliks pigistatud kitsejuustu. Nii rõõmustas ta väga, kui murdsin ja pakkusin talle nisuleiba meekooki ja pressitud viigimarju. Minu pakutud liha ta siiski sööma ei nõustunud, kui oli märganud, et ma ei ole juut. Aga muidu ta mind ei võõrastanud. Me sõime koopasuus üheskoos ja mu eesel hakkas isukalt mäeveerul kasvavaid okkalisi põõsaid närima. Siis muutus kogu maailm üleni sinipunaseks nagu sinililledega kaetud mäeveer. Saabus pimedus ja taevas süttisid tähed. Ühtaegu õhk jaheneb ja ma tundsin, kuidas koopast õhkub tihedalt kokku surutud lammaste soojust. Villa ja lambarasvaving muutus tugevamaks. Aga see lõhn ei olnud sugugi ebameeldiv. Pigem oli see turvaline otsekui lapsepõlve ja kodulõhn. Mu imestuseks tõusid mulle pisarad silma. Ja ma ei nutnud sinu pärast tullija. Süüdistasin vaid iseennast. Et pingutan, reis oli mu lõdvaks jäänud keha ära närtsitanud. Mu pisarad olid ainult väsimuse pisarad. Mõtlesin. Kuid arvan, et nutsin iseenese pärast kõige selle pärast, mis oli jäänud selja taha ja viimseni läinud. Aga ka sellepärast, mis seisis veel ees. Sel hetkel oleksin minagi kartmata kummardunud jooma unustuste lättest. Magasin öö aasal katuseks tähistaevas nagu kõige vaesem palverändur. Magasin nii sügavad tunded, kui ärkasin, oli karjus jõudnud oma lambad juba karjamaale viia. Ma ei mäleta, et oleksin näinud ainsatki halvaendelise tund kuid ärgates tundus kõik nii õhk kui ka maateistsugune, kui puhkama heites. Mäeveer oli, lääne pool jäi varju, samal ajal kui päike juba vastas olevate küngaste külgi valgustas. Mu keha oli nagu läbipekstud, loid ja tahtetu ning eesel seisis norguspäi ja kannataja näoga mu lähedal. Ma ei suutnud mõista, millest meeleolu muutumine tuli, sest nii viletsaks ei olnud ma ometi jäänud, et paaripäevane jalgsimatk ja üks magamist poodiks kõva maa. Oleks võinud mu keha nõnda palju muserdada. Mõtlesin, et ilm hakkab muutuma, sest olen olnud ilmamuutuste suhtes niisama tundlik nagu unenägude ja ennete suhtes. Mu masendus oli nii tugev, et ma ei tahtnud süüa. Mulle tundus, et mul ei lähe tükk kurgust alla. Jõin nahk lähkrist, paar sõõmu veini, aga ka veini värskendanud mind. Kartsin, et olin joonud roiskunud vett või et hakkan haigeks jääma. Nägin kaugel tee peal lähevad mõned reisilised mäeveerust üles kuid võttis kaua aega, enne kui sain jagu sügavast tahte puudusest, panin ees lillekoorma selga ja pöördusin teie peale tagasi. Mäetippu tõusmine nõudis minult jõupingutust. Aga kui olin lõpuks kohale jõudnud, siis mõistsin, mis oli juhtunud. Mulle puhus vastu kõrvetavkuum tuul järel jätmatu kõrbetuul, mis, kui kord pihta hakkab, puhub päevade kaupa ja teeb inimesed haigeks, paneb pea valutama ja naised oksendama. Vihiseb hoonete kõikides aukudes ja kolistab öösiti akna luukidega. Tuul kuivatas ühe hetkega mu näo ja pani silmad kirvendama. Juba kõrgele tõusnud päike, tuhmus taevas punerdavaks palliks. Nii nägin siis juutide püha linnamüüridest ümbritsetuna oru tagant esile kerkis kipitavate silmadega ja suus tuule soolane maik. Nägin Heroodes palee torne Suurlinnamajade kobaraid, mäe veerudel, teatri- ja tsirkusehooneid ning kõige muu kohal kõrguvad valget ja kuldset templit nööride, ehitiste ja sammastikega. Aga tuhmunud päikese valgel ei säranud tempel mu silmis, nagu oli jutustatud marmori hõõrunud ja Kuldei sädelenud. Kahtlemata oli tempel võimas, vankumatu uue aja ehituskunsti, võrratult pidulik imetegu. Kuid minul ei olnud selles suhtes samasugust tunnet kui juutidel. Vaatasin seda pelgalt tõlkimise vallas, sest see kuulus asja juurde, kui olin templi nägemiseks pikka reisi ära teinud. Ma ei olnud enam noor nagu siis, kui esimest korda Efesose templit nägin. Ma ei tundnud sedasama kauniduse ja ime hardust sel ajal, kui kuum tuul mulle soolast tolmu silma puhus. Eesel pööras pead ja vaatas mind nõutult, kui sundisin ta liikuma. Kui olime mäeharjale jõudnud, oli ta iseenese tarkusest parimale vaatamiskohale seisma jäänud ja kindlasti ootas, et mul kulub tükk aega imestamisele ja rõõmu hüüatustele üllatuslauludele ja palvetele. Manasin end tuusatsemise ja kehaorjuse pärast, kuna ei suutnud lugematute inimeste kõige pühamat vaatepilti pelga ihulise kurnatuse ja vastikute tuulte pärast väärikalt hinnata. Pahuralt kõrvu liigutades hakkas eesel mööda mäeküljel looklevad teed alla minema. Kõndisin looma kõrval hoides valjastest kinni. Nii tundsid, olid mu jalad. Mida allapoole Orgume jõudsime, seda vähem tuul kiusas, kuni seda oru põhjas enam õieti ei märganudki. Lõpuks, kui lähenes keskpäev, ühines jope, tee seda reast tuleva teega ja muutus maanteeks. Mööda teed rändas linna poole tohutu hulk rahvast. Värava ees, nägin, kuidas inimesed salgakesi seisma jäid ja lähedal asuvat küngast tunnistasid. Aga paljud katsid näo, jätkasid kiirustades teekonda linna. Mu eesel hakkas tõrkuma. Tõstnud pilgu, nägin okkalised põõsaid täis künka tipus kolme risti. Ja mu silm seletas ristidel kolme risti löödud keha vähendamas. Suur hulk rahvast oli kogunenud künka väravapoolsele veerule riste vahtima. Ka teel oli tekkinud tunglemine, nii et ma ei pääsenud edasi värava juurde, kuigi oleksin tahtnud. Ma olen oma elus muidugi risti löödud, kurjategijaid näinud ja nende kannatusi pealt vaatama jäänud, et kannatuste nägemiseks meelt karastada. Tsirkuseareenil olen näinud veelgi julgemaid suremise viise kuid neis on olnud raasukegi põnevust. Ristilöömise nägemises ei olnud mitte midagi niisugust. See on vaid häbiväärne ja aeglane viis karistuseks tappa. Kui mul üldse on mingit rõõmu rooma kodakondsusest siis vähemasti kindlus, et mind hukatakse mõõgaga ja kiiresti, kui ma kunagi jään süüdi niisuguses teos, et mind selle pärast surma mõistetakse. Teistsuguses meeleolus oleksin vist lihtsalt pea ära keeranud, unustanud halva ende ja teel kas või vägisi edasi läinud. Aga nende kolme risti löödud nägemine suurendas minust seletamatul moel ilma tekitatud ahistust. Kuigi mul ei olnud nende saatusega midagi pistmist. Ma ei tea, miks, aga ma lihtsalt pidin nii tegema, et läksin eeslit jalutades teelt staadioni võrra kõrvale ja trügisin läbi vaikiva inimhulga künka veerust üles. Mõned 12. leegioni Süüria sõdurit logilesid ristide juures maas loopides täringut ja juues haput veini. Tegemist ei olnud niisiis tavaliste orjade või kurjategijatega sest sõduritest eemal oli valves ka sõltuuria. Heitsin krampides tõmblevatele risti löödud tele-esialgu hajameelse pilgu. Aga keskmisele ristile. Süüdimõistetu pea kohale oli kinnitatud kirjutustahvel. Sellele oli kirjutatud kreeka, ladina ja rahvakeeles. Naatsareti, Jeesus, juutide kuningas. Ma ei saanud kohe aru, mida lugesin. Olin nii vapustatud. Siis nägin, et norgu vajunud pähe oli pandud okaskroon, mis matkis kuningakrooni. Okaste torgetest jooksid mööda nägu alla hüübinud vere nired. Peaaegu sealsamas muutusid kirjutis ja risti löödud näojooned mu silmis häguseks sest päike kadus taevast ja keset päeva läks nii pimedaks, et seletasin kõige lähemal seisvaid inimesi suure vaevaga. Lindude hääled vaibusid just nagu päikesevarjutuse ajal. Ja ka inimeste hääl ei olnud enam kuulda. Niiet kostis vaid sõduri heidetud täringute kõlksatusi vastu kilpi ja risti löödud lõõtsutavat hingamist.