Olin läinud otsima juutide kuningat, nagu sulle eelmises kirjas, naljaga pooleks kirjutasin tullija. Jeruusalemma värava eest leidsin ta künkalt ristilööduna veel elusana. Mõistnud kirjutise sisu ja nähes okaskrooni tema peas, ei kahelnud ma hetkegi, et olin leidnud selle, keda olin otsima läinud. Mehe, kelle sündi tähtede ühinemine oli ennustanud juutide kuninga, kes pidi nende kirjutiste kohaselt tõusma maailma valitsejaks. Kuidas ma seda nii selgelt kohe mõistsin? Seda on mul võimatu seletada. Kuid mu hinge ahistus oli mind kindlasti hommikust peale selleks jubedaks pildiks ette valmistanud. Olin taeva pimenemise üle rõõmus, sest ma ei pidanud tema häbi ja kannatust liiga täpselt nägema. Seda olin jõudnud juba tähele panna, et teda oli rängalt näkku pekstud oma kombel piitsutatud. Sellepärast oli ta märgatavalt halvemas seisus kui mõlemad teised risti löödud, kes olid toekad ja pargitud lihtinimesed. Lühikeseks hetkeks vaibusid päikese pimenedes kõik looduse ja inimeste hääled. Siis hakkas pealtvaatajate hulgast kostma jahmatuse ja hirmuhüüdeid. Nägin, et ka seal tuur ja tõstis pilgu ja vaatas uudishimulikult taevast eri ilma kartes. Mu silmad harjusid pimedusega ja ma hakkasin jälle eristama maastiku piirjooni ja inimesi enda ümber. Rahvahulga kohkumust märgates tungist teiste seast esile kõrges seisuses juute, kelles tundsin peakatete järgi ära võimumehi ja õppinuid, kellel olid keebi nurkades tohutud tutid. Nad hüüdsid valjul häälel, et rahvast julgustada ja hakkasid risti löödud pilkama. Nad soovitasid tal näidata, et ta on kuningas ja ristilt alla astuda. Nad hüüdsid talle veel teisigi õelusi, viidates sellele, mida ta küllap ise varem rahvale öelnud oli. Hüüdeid kuuldes kergitas risti löödu oma võdisevad pead ja otsis kehale risti löödud jalgadest tuge. Ta oli risti löödud konksus põlvedega, et ta lämbumise tõttu liiga ruttu ei sureks. Ta tõmbas lõõtsutades õhku kopsudesse ja krambid panid ta verise keha rappuma. Avanud silmad, keeras ta pead ja vaatas ringi, otsekui oleks midagi otsinud. Kuid pilke sõnadele ta ei vastanud. Tal oli oma jõuliste piinade välja kannatamisega küllalt tegemist. 12 risti löödud olid veel heas seisus. Vasakpoolne kasutas võimalust ja irvitas rahvale näkku. Kangust ilmutades keeras ta pea kuninga poole ja küllap püüdis oma uhkusele armetut rahuldust leida. Kui pilkamisega ühines. Kas sina polemite salvitud, hüüdis ta. Aita siis iseennast ja meid. Kuid parempoolne hurjutustada ristilt ja kaitses kuningat, öeldes. Meie kannatame oma tegude pärast. Aga see seal ei ole midagi halba teinud. Siis kõnetas ta kuningat alandlikult ja kurvalt ning palus. Jeesus pea mind meeles, kui tuled oma riiki. Sellises olukorras ja piinarikka surma lähenedes rääkis tema tõesti veel riigist. Kui oleksin olnud nagu varemalt, siis oleksin nii kangekaelsem usu pärast kindlasti naerma plahvatanud kuid ajanud naerma. See sõnavahetus niisugusel kujul oli liiga vilets ja vapustav. Imestasin aga veel rohkem, kui juutide kuningas pööras leebelt oma kannatava pea tema poole ja lohutas teda Öeldes sumbuva häälega. Ükskord oled koos minuga kuninga aias. Ma ei mõistnud, mida ta oma sõnadega öelda tahtis. Just siis astus minust mööda õppinu, kes uurival pilgul rahva hulka silmitses. Pidasin ta kinni ja küsisin. Mida teie kuningas kuningaaiaga öelda tahab. Miks on ta risti löödud, kui ta midagi paha teinud ei ole. Õppinu pahvatas tilkavalt naerma ja küsis. Kas sa oled Jeruusalemmas võõras. Kas sa usud röövlid tõestust rohkem kui kõrgemat nõukogu ja rooma maa valitsejat, kes ta süüdi mõistnud. Ta ei ole juutide kuningas. Ta on ainult öelnud, et ta on kuningas ja tõotanud jumalat. Ta tõotab jumalat veel ristilgi, sest räägib kuningaaiast. Ta kiskus keebi enda ümber koomale, et tutid ometi mu rõivad ei puutuks. See solvas mind ja ma ütlesin, ma uurin selle asja veel välja. Tema vaatas mind ähvardavalt, hoiatas. Katsu iseendaga hakkama saada. Sina pole nende oma, ta on paljud hulluks ajanud, aga enam ei aja ära haletseda. Ta on rahva ässitaja mässule õhutaja hullem kui röövlid tema kahel pool. Siis pahvatasin mu ahistus vihaks, andsin talle võmmu, unustades eesli oma positsiooni, läksin selt uurija juurde, kõnetasin teda kindluse mõttes ladina keeles. Näitasin näpuga juudi õppinu poole ja ütlesin. Olen oma kodanik, aga see juut seal ähvardab mind. Tsentuurio vaatas mulle pimeduses uurivalt otsa, ohkas tüdinult ja astus relvade kolinal inimeste seast mööda, nii et rahvahulk pidi tagasi tõmbuma ja ristide ees rohkem ruumi tegema. Siis ta tervitas mind ladina keeles, et näidata oma haritust, kuid läks sedamaid kreeka keelele üle ja ütles. Ära muretse, mu sõber, kui oled tõesti kodanik, siis ei sobi sinu väärikusega, et hakkad juutidega praegu sabati eelõhtul tüli kiskuma. Siis pöördus ta rahvahulga poole, ilma, et oleks oma sõnadega silmas pidanud nimelt võimumehi või õppinuid ja hüüdis. Hakake aga astuma ja minge ära, koju on juba küllalt suud pruugitud. Mis imesid siin enam juhtub. Jookske oma lambapraadi sööma ja jäägu teil Kont kurku kinni. Mõistsin tema sõnadest, et vaenulike kõrval oli rahva seas ka niisuguseid, kes ootasid tõesti imesid ja lootsid, et kuningas astub veel ristilt omal jalal alla. Kuid nemad pidid vaikides kaugemale jääma, sest kartsid võimumehi ja õppinuid. Mõned uskusid tsentuuriat ja hakkasid ära linna poole minema. Ka tunglemine teel oli vähenenud. Tsentuurio müksas mind tuttablikult vastu külge ja pani ette. Tule võta lõuatäis veini. See pole õieti meie asi. Kuigi pean ameti poolest siinjuures olema. Juudid on oma prohveteid alati tapnud. Kui nad tahavad lasta oma kuninga roomlaste abiga vägisi risti lüüa siis pole roomlastel põhjust kätt vahele panna. Ta viis mind ristide taha, kus olid maas risti löödud rõivad. Sõdurid olid need omavahel ära jaganud ja igaüks oma kompsu eraldi pannud. Tsentuurio võttis maast sõdurite veini lahkri ja pakkus mulle. Jõin viisakuse pärast lonksu haput leegioni veini. Ja ta jõi ka ise ägises ja kinnitas. Peaks end hoopis oma. Õnneks kestab minu töö vaid õhtuni, on sabati eelõhtu ja juutidel pole kombeks surnukehi ööseks rippuma jätta. Ta ütles veel. Kogu Jeruusalemm on nagu üks sisisev rästikupesa. Mida rohkem ma juute tundma õpin, seda kindlamini usun, et parim juut on surnud juut. Nõnda on vaid hea, et peo eelõhtul ripub tee servas puude otsas hirmutisi, mis neid hoiatavad, et nad lärmi lööks ja pahaaimamatult meie omi surnuks ei torkaks. Aga see on süütu mees ja prohvet. Pimedus kestis kuigi selges aeg-ajalt punerdavaks ja tumenest siis jälle. Õhk oli kõrvetamalt kuum ja raske hingata. Tsentuurio vaatas taevasse, seletas vist on kõrbetuul idast liivapilve üles keerutanud. Aga nii sünget pilve ei ole ma varemalt näinud. Kui oleksin juut, siis usuksin, et päike katab oma näo ja taevas on jumala poja surma pärast leinas. See Jeesus on nimelt kinnitanud, et ta on jumala poeg. Nõnda peab ta surema piinarikast surma. Väga lugupidavalt ta minuga ei rääkinud vaid püüdis poolpimedas uurida mu rõivaid ja nägu, et ära arvata, mis mees ma õieti olen. Ta katsus naerdagi. Aga naer jäi talle kurku kinni ja ta pöördus jälle taevast vaatama. Ka loomad on rahutud. Ta ütles ta, koerad ja rebased jooksevad küngastele ja kaamelid on hommikust peale värava eest põrkunud ning keeldunud linna sisse minemast. See on halb päev kogu linnale. Halb päev kogu maailmale ütlesin mina, hinges rusuv aimdus. Tsentuurio ehmus mu sõnadest, tõstis tõrjuvalt käe ja kaitses end. Tõepoolest, see on juutide, mitte roomlaste asi. Proguraator teda süüdi mõista ei tahtnud, vaid oleksite vabaks lasknud. Aga rahvas röökis kooris. Risti löö risti. Nende nõukogu ähvardas, et kaebad koguni keisrile, et ta soosid mässule õhutajad. Seepärast pesi maavalitseja oma käsi ristimis vaagnes, et süütust verest puhastuda. Juudid ulgusid ja vandusid juubeldades, et võtavad prohveti vere oma arvele. Kes õieti on praegu Rooma prokonsul ju teas, küsisin. Ma peaksin seda muidugi teadma, aga olen linnas võõras. Tulen Aleksandrias, kus olen talv läbi õppinud. Pontius, Pilaatus, vastas ta ja heitis mulle üleoleva pilgu. Küllap pidasite mind rändavaks sofistiks? Ma üllatusin. Aga teda ma tunnen, hüüdsin, või olen vähemalt naist Roomas kohanud. Kas tema naine pole mitte Claudia prokuluste soost? Olin tõesti mõne aja eest proguluste rooma kodus külas käinud ja ühe igava teose ettelugemist kuulanud. Selle eesmärk oli näidata, kui palju olid prokuulused Aasias Rooma heaks ära teinud. Kuid vein ja muu, mis pakuti, olid suurepärased. Ja ma olin Claudio prokuulaga õhinal juttu ajanud, kuigi ta on minust märgatavalt vanem. Ta tundus olevat õrna hingega naine ja me kinnitasime üksteise võidu teineteisele, et kohtuksime meelsasti uuesti. Ja see ei olnud üksnes viisakusest ühel ja teisel põhjusel me ei kohtunud enam. Mäletan, et olin justkui kuulnud, et ta haigestus ja sõitis Roomast ära. Sina tull ja oled veel nii noor, et vaevalt teda mäletad? Ta liikus ka keisri õukonnas, enne kui Tiberius kaprile kolis. See teade üllatas mind nii väga, et unustasin hetkeks aja ja koha ning meenutasin oma noorust ja esimesi pettumusi. Tsentuurio tõimud tegelikkusse tagasi öeldes. Kui sa oled prokonsuli sõber, kodanik ja linnas võõras siis soovitan sulle siiralt minna paasapühade ajaks roomlaste sekka. Juutide kihk on nende usupühade ajal pöörane. Seepärast tuli proov konsulisetse sarjast Jeruusalemma, et võimalikud rahutused koha peal viivitamata maha suruda. Ehk rahvas leebuks, kui pühamees risti lüüakse. Aga rahvas ei võinud iial kindel olla. Tema toetajad on igatahes peitu pugenud. Ja vaevalt nad mässama hakkavad, sest see mees enam ristilt alla ei astu. Ta läks kaarega ristidete vaatas tähelepanelikult okaskrooniga kuningat ja mõlemat röövlit ning tähendas asjatundlikult. Ta sureb varsti. Juudid peksid teda, kui ta öösel kinni võeti ja nende nõukogu ette viidi. Prokonsul laskis teda rooma kombe kohaselt piitsutada, et rahvas talle kaasa tunneks. Ja ta surm tuleks rutem nagu sa tead, on korralik piitsutamine enne ristilöömist halastustegu. Kuid mõlemal teisel tuleb sääreluud murda, nii et nad ilma jalgade toeta rippuma jäävad. Enne õhtut lämbuvad. Sealsamas kuulsin nii kohutavat looma häält, et ei olnud niisugust iial enne kuulnud. Pimedus selgines Kalbelt lõbelevaks punaks ja rahvule võpatas kohkunult. Nägin, et mu eesel oli lõhkuma hakanudki, jooksis koos koormaga mööda teed tagasi Jeruusalemmast ära. Mõned teekäijad pidasid ta jõuga kinni. Pea õieli. Hüüdis eesel kohutava häälega veel korra, otsekui oleks kogunud Rooma riigi hädad tema kisas väljapääsu otsinud. Ma läksin jooksuga teele. Eesel ei rabelenud enam, aga ta värises üle keha ja oli higist läbimärg. Püüdsin teda patsutada ja rahustada, aga leebe loomaajas, pea vihaselt õieli ja tahtis mind hammustada. Keegi neist, kes olid ta kinni võtnud. Tähendused. Loomad olid täna, kui mõistuse kaotanud. Seda juhtub vahel, kui puhub kõrbetuul. Värava juures tormas appi eesliajajate ülemus vaatas eesli valjaid ja kõrva märkin ning ütles vihaselt. See on meie eesel, mis sa talle teinud oled. Sa pead kahju tasuma, kui öösel jääb haigeks ja ta tuleb ära tappa. Mulin eesli pärast ka ise mures, sest polnud iial näinud, et ükski elusolend nõnda kummaliselt käituks ja päriseks. Hakkasin tal koormat seljast maha võtma ja kaitsesin end, öeldes. Teie Jeruusalemma elanikud, olete kõik hulluks läinud? Mina ei ole Eestile midagi paha teinud. Ta kardab vere oma lõhna, sest te olete oma kuninga risti löönud. Kuid meie tüli katkes ja kandvam kukkus mu käest teele maha, kuna kogu maailma täitis veider heli otsekui tohutu kohe. Ja maa lõi jalge all kõikuma. Ma olin niisuguse asja kord varem üle elanud ja oletasin, et tean, millest tuli päikese pimenemine, loomade marru minek ja mu jänese ahistus, mis pani mu lõõtsutama. Sain aru, et eriti praegu ei oleks tark minna linna ja katuse alla. Kuigi oleksin kõige meelsamini voodisse heitnud, mähkinud pea teki sisse ja püüdnud kogu maailma unustada. Andsin eesli ajajale hõbe dinaari ja ütlesin. Jätkem riide niisugusel hetkel, kui maa piinast väriseb. Võtame asjad ja pea nende eest hoolt. Värava juures võtan nad sinult tagasi. Ta püüdis eeslit löökide ja jala hoopidega liikuma saada, aga loome ei astunud sammugi. Nii sidus eesliajaja looma esijalad kokku, võttis koorma endale selga ja läks tagasi oma üüritud kohta värava juures. Ma ei tea, kas ma ei julgenud linna sisse minna üksnes hirmust maavärisemise ees või oli mul vaid tungiv vajadus minna tagasi künkale risti löödud juurde. Nii vastumeelne, kui see kannatus mulle vaadata oligi. Läksin niisiis pikkamisi künka nõlvast üles, et rahvahulgaga ühineda. See oli hõredamaks muutunud ja ma nägin teiste taga nutvate naistesalka. Nende nägusid ma ei näinud, sest naiste pead olid kaetud neid kaitses ja lohutas vaid üks noormees, kelle ilus nägu oli hirmust ja hingevalust moondunud. Küsisin, kes nad olid. Ühe õppinud teener seletas lahkesti, et naised olid Jeesusega kaasa tulnud kali lehast, kus ta oli rahvast üles kihutanud ja seadust rikkunud. See mees on tema õpilane aga teda ei tohiks solvata, sest tema ja tema perekond on ülempreestri tuttavad ja tema ise on vaid eksiteele sattunud. Noormees, seletas treener, näitas siis pilkavalt sõrmega naisele, keda noormees toetas ja ütles. See on minu arvates risti löödu ema. Seda kuuldes ei jätkunud mul julgust minna ja neid kõnetada. Kuigi olin väga uudishimulik ja oleksin meelsasti tahtnud selle Jeesuse kohta tema enda poolehoidjate käest midagi teada saada. Kuid mind heidutus mõte, et tema ema pidi oma poja häbiväärset surma pealt vaatama. Nii palju lugupidamist ema kannatuste suhtes tundus ka kuninga vastalistel olevat, et jätsid naise lohutus alga, rahule. Jäin nii siis inimeste sekka ja aeg kulus. Taevas tõmbus veelgi pimedamaks kui varem ja kuum kuiv õhk muutis hingamise raskeks. Risti löödud silmadesse. Haavadesse oli kogunenud vastikuid, kärbseid ja muid putukaid ning nende kehad tõmblesid krampides. Kuningas Jeesus ajas end veel kord ristil sirgu, avas kinni vajunud silmad, liigutas ägedalt pead ja hüüdis valju häälega. Mu jõud, Mu jõud, miks oled sa mu maha jätnud? Ta hääl oli nii murdunud, et sõnadest oli raske aru saada. Pealtvaatajad liigatasid ja küsisid üksteiselt, mida ta oli hüüdnud. Mõned väitsid, et ta hüüdis, et jumal oli ta maha jätnud aga teised kinnitasid, et ta kutsus Eelijat. Eelija olevat olnud juutide prohvet ja läinud tulise vankriga taevasse. Nõnda hakkasid kõige õelamad teda jälle pilkama ja soovitasid ka temal ära taevasse minna. Kui ma ikka õigesti aru sain. Taas ütles kuningas ristil midagi lähemal seisjad kuulsid, et ta kurdab janu. Keegi helde jooksis ristipuule, pigistas sõjameeste lähkrist käsna sisse haput veini, pani käsna kepi otsa ja tõstis selle talle suu. Sõjamäed ja tsentuurio seda ei keelanud. Ma ei tea, kas ta suutis veel juua, sest pimedus oli nii tihe, et ta näojooned ei paistnud enam. Igatahes oli vein ta huuli niisutanud, sest ta hääl oli selgem, jubedas surma, valus, otse vabanenud. Kui ta mõne aja pärast end veel kord jalgadele toetas ja hüüdis. See on täidetud. Jälle hakkasid inimesed vaidlema, mis ta oli hüüdnud. Üks ütles seda, teine toda. Kuid kuulsin pimedusest rõksatust, kui ta keha käte toel rippuma kukkus ja pea rinnale vajus. See oli pimeduses kohutav hääl ja ma teadsin, et ta hakkab surema ega tõsta enam pead. Olin tema pärast selle üle õnnelik sest kindlasti oli ta piisavalt kannatanud. Oli ta siis oma rahva seadusi kuitahes palju rikkunud. Aga et ta on kindlasti surnud. Seda teadsin ma sellest, et maa ohkas taas ja värises mu jalge all. Meie alt kostis kume, maa-alune kõmin äikesemürinat, kohutavam ja kaugenes linna poole. Ma kuulsin lõhenevakalju ja veerevate kivide mürtsumist ja viskasin koos teistega maha. Sest kuigi see maavärin oli lühike ja läks ruttu mööda, oli see väga hirmus. Seejärel laskus maale täielik vaikus, kuni teelt hakkas kostma Loa katki rebinud veo härgade sõrgade klõbinat. Taevas selgines pikkamööda muutus võrdlemisi valgeks ja inimesed ajasid end rõivaid raputades maast jalgele. Ristid olid püsti aga piinatud ja kannatanud, juutide kuningas Naatsareti Jeesus rippus käsivarsi pidi ristil ega hinganud enam. Ka sõdurid tõusid maast üles ning kogunesid imestunult ja kohkunult teda vaatama. Sosistades omavahel. Arvan, et sõltuuria tõlgendas nende tundeid, kui ütles kartmatult. See oli vaga mehes. Hirmunud juute vaadates ta vihastas nende peale vihkas oma ametit ja hüüdis. Tõepoolest, ta oli jumala poeg. Kuid mina meenutasin ennustusi, mida olin talv otsa uurinud. Imestasin väga ja sosistasin endamisi. Rahu sinule, maailma valitseja, juutide kuningas, sinu riiki siis ei tulnudki. Ühtaegu otsustasin võimaluse korral välja selgitada, kuidas ja miks oli nii juhtunud. Ja missugused olid olnud teod, mille tõttu ta risti löödi ja nii häbiväärsel moel surmati, ilma et keegi tema kaitseks kätt oleks tõstnud. Tema poliitiline plaan pidi minu meelest olema väga algeline või ei olnud tal siis ühtegi kogenud riigimeest nõuandjaks. See iseenesest oli mõistetav, sest vaevalt oleks ükski arukas mees seadnud end juudi kõrvale eesmärgiks maailma vallutamine. Päike tuli välja kuid selle valgus oli endistviisi imelik ning inimeste näod olid selles valguses Kalbed ja hirmuäratavad. Ja ma pean sulle üles tunnistama ühe seiga tullija. Kindlasti tegin sellega vea. Ma ei suuda kirjeldada sulle juutide kuninga välimust. Nägin teda oma silmaga ja nii kohutavas olukorras, nagu ta kannatades ka oli, peaksime ometi suutma mäletada ta nägu. Kuid ma ei oska ka kõige suurema pingutusega öelda tema kohta muud, kui ta ta nägu oli löökidest tursunud ja siniseks tõmbunud ning okaskrooni vajutatud haavadest voolanud verega määritud. Midagi jumalikku pidi tema näos siiski olema. Sest lugenud ristil olevat kirjutist ei kahelnud ma hetkegi selles, et ta tõesti oli juutide kuningas. Tagantjärele tahaksin öelda, et temas oli leebet väärikust kuid kardan, et olen need sõnad hiljem välja mõelnud. Pigem võin meenutada alandlikku alistumist, mis näitas, et ta on oma saatusega rahulikult leppinud. Aga kuidas võib kuningas, kes teab, et on sündinud maailma valitsema, olla alandlik ja alistunud, kui sured pärast norjumist häbiväärsesse surma. Ka tema viimased sõnad vaevavad mind milles ta arvas, et see on täide läinud. Või sai ta vaid aru, et hakkab hinge heitma. Kui kuningas oli surnud, läks suur hulk inimesi sealt ära. Nii et ristide ümber tekkis vaba ruumi. Juudi õppinud ja valitsusmehed ruttasid tegema ettevalmistusi sabatiks jätsid vaid mõned teenijad valvama selle üle, mis hakkab edasi saama. Üks risti löödud röövel hakkas talumatute kannatuste pärast haledastil kurtma. Paar hallastajat naist astus kannuga tsentuurio juurde ja palus luba joota mehele veel kord uimastavat veini. Nad kasutasid sedasama käsna ja keppimis. Varemalt tegid käsna kannus märjaks ja jootsid mõlemat kurjategijat. Päikese järgi nägi ära, et kolmas tund on juba möödas. Sel tuurja hakeselt kärsitult liigutama, sest tema peamine ülesanne oli täidetud ja ta tahtis ka mõlemast kurjategijast võimalikult ruttu lahti saada. Varsti tuligi Antonia kindlusest sõduri saatel timukas, laud kaasas, vaatas asjatundlikult Jeesust, kinnitas, et ta on surnud ja hakkas siis külmavereliselt lauaga mõlema sääreluid purustama. Murduvate kontide heli oli vastik kuulata ja mõlemad kisendasid ja ohkisid. Aga timukas lohutas neid ja ütles, et see töö on vaid halastus. Teda saatnud sõduri nimi oli kiinus. Ta ei rahuldanud timuka hinnanguga, vaid pistis oma oda alt ülespoole kuninga külje sisse ja torkas ta südame kogenult läbi. Kui ta oma oda jälle välja sikutas, voolas läbi torgatud rinna õõnsustest verd ja vett. Valves olevat sõdurid hakkasid oma kraami ja hukatute rõivaid kokku korjama omavahel kergendatult nalja heites, sest tüütu valvuri töö oli lõpuks läbi. Aga kui röövlite kaebed olid vaibunud, kasutasid mõned rahvasumma hiilinud fanaatikud juhust ja hakkasid hüüdma roomavastaseid lööklauseid. Sõdurid läksid laisalt inimeste sekka ja hakkasin neid kilpidega peksma. Ühel fanaatikul murdus selles nõrglis lõualuu. See sundis neid suu koomal hoidma ja nad läksid ära karjudes ähvardusi ning lubades, et löövad templis maha kõik soomlased ja nende käsilased kuivaid relvi saavad. Nad ei olnud kuningas, Jeesuse poolehoidjad, vaid mõlema risti löödud kurjategija kuritöökaaslased seletust Seltuuri mulle. Ta pidas vajalikuks olla viisakas, tuli minu juurde ja palus ka märuli pärast vabandust. Ta lootis, et ma märkasin, kui lihtsalt ta selle oli lõpetanud. Aukonsul on juutide tapmise ära keelanud, kui see just tingimata vajalik ei olnud. Ja tavalisi meeleavaldajaid ei viitsi isegi kinni võtta, sest Nende kannul käib alati ka käratseb rahvahulk ja need seavad end linna väravasse laagrisse ning karjuvad ja mürgeldavad. Ja üldse peab vahelesegamist vältima, eriti juutide pidustuste ajal. Pontius Pilatuse poliitika on kujunenud selliseks pärast seda, kui ta alguses püüdis käiku lasta vägivaldseid vahendeid ja sai sellest üksnes häda kaela. Koguni keisri etteheiteid. Lõpuks ütles tsentuurio Minu nimi on Adenauer. Kui siin lõpetan, saadan su meelsasti lossi ja prokonsuli ette, kui tal ühtaegu teate, viin üksi on sul paha linna minna. Need lurjused nägid, et räägime omavahel ja et sa ei ole juut. Tuleks ainult ebameeldivusi. Kui nad su läbi peksaksid või rooma kodanikud tapaksid, siis peaks hakkama asja uurima ja neid karistama. Ja neetud linnas on 100000 peidupaika. Ta puhkesid naerma, tõttas pehmendama. Hoidugem, siis asjata vaevast. Aga su nägu meeldib mulle ja ma austan õppinud mehi. Ma oskan ka ise lugeda ja kirjutada. Aga mu ladina keeleoskus on nõrk. Lossis on küll kitsas, aga kindlasti leiame sulle väärilise peavarju.