Mina usun ainult seda, mis mu oma silmad näevad ja tunnistavad, ütles Pontius Pilaatus end rahulikuks sundides. Mingeid imesid ta mulle ei esitanud ja loodusele mitte, kuigi Heroodes palus nimme tal oma jõudu tõestada. Kogu lugu keerati salakaval moel poliitiliseks ja mul ei jäänud muud üle, kui ta süüdi mõista. Või kui juriidiliselt vaadata, siis ega mina teda tegelikult süüdi ei mõistnud. Lasksin vaid juutidel oma tahtmist saada. Poliitika on poliitika ning selle lahendused otsustab otstarbekus ja mitte vormiline õigus. On otstarbekas lasta juutidel pisiasjades oma tahtmist saada. See rahuldab nende rahvusliku eneseteostamise vajadust. Suurtes asjades on võim minu käes. Aga Jeruusalemma veejuhe torkas Claudia prokuula naiseliku õelusega vahele. Kas ei olnud siis sinu suur Aade ja uhkus? Sinu valitsemisaja õilis mälestusmärk näitab mulle, kus see on. Sul olid ju joonised juba valmis ja langused mõõdetud. Ma ei saanud templi aardest vägivallaga raha röövida kaitses prokonsul ennast. Kui juudid ei mõista, mis on neile kasulik siis on see nende häbi ja mitte minu oma. Mu isand, ütles Claudia prokuula pilkamalt. Oled kõik need aastad pidanud kord-korralt juutidele järele andma nii väikestes kui ka suurtes asjades, kui on olnud tõsi taga. See ainus kord oleks sul olnud võimalus näidata, et oled mees ja sul oleks olnud õigus. Miks sa mind ei uskunud, kui saatsin sulle sõna, et sa seda süütut meest surma ei mõistaks? Ade naaber katsus olukorda päästa ja tähendas naljaga pooleks. Juhtme asi läks luhta Jeruusalemma naiste kange kaalsuse tõttu. Vaata vett tassides on neil ainus võimalus koguneda veevõtukohtade ümber lobisema. Mida pikem ja raskem vee toomise tee on, seda vabamalt saavad nad keelt peksta. Claudia prokuula ütles. Jeruusalemma naised ei ole nii rumalad, nagu te arvate. Kui kõik oleks toimunud nii äkitselt ootamatult ja seadusevastaselt. Ja kui tema õpilased poleks teda raha eest nõukogule välja andnud siis poleks teda kunagi süüdi mõistetud. Kui sinus oleks olnud meest otsustamine edasi lükata vähemasti kuni paasapühad läbi siis oleksid asjad teisiti. Töötav rahvas oli tema poolel jõle koguma ka need, kes nimetavad end vaikseteks ja ootavad riiki. Neid on rohkem, kui sa tead. Kuni kõrgeima nõukogu liige palus sinult tema surnukeha, et see haudamata. Ma tean palju niisugust, mida sina ei tea. Ma tean koguni niisuguseid asju, mida ka tema lihtsameelsed õpilased ei tea. Aga nüüd on kõik liiga hilja. Sina tapsid ta. Pontius Pilaatus tõstis käed kutsus appi Rooma jumalaid ja keisrit kaitsevaimu ning hüüdis. Kui ma poleks teda ristile saatnud, siis oleksid juudid kaevanud looma, et ma pole keisri sõber. Kas ma pole sind keelanud, Claudia, et sai kohtuks nende ekstaasi langevate naistega. Nende unenäod teevad asja sulle vaid halvemaks. Mehed roomlased. Ma pöördun teie poole. Mis teie oleksite minu asemel teinud? Kas oleksite ohtu seadnud kogu oma positsiooni ja karjääri vaid ühe usuasjadest tüli kiskuva juudi pärast. Garnisoni ülem tegi lõpuks suu lahti ja ütles. Juut on juut salanuhk, viimne kui üks. Piits, oda ja ristipuu rahustamiseks, ainus õige poliitiline programm. Ade naaber ütles. Maa värises, kui ta suri. Minu arvates oli ta jumala poeg kuid teisiti talitades aga ei saanud. Nüüd on ta surnud ega tule enam tagasi. Mina aga ütlesin. Tahaksin tema riigist rohkem teada. Claudia prokuula vaatas mehi pärani silmi ja küsis. Aga kui ta tuleb tagasi, mis te siis teete? Ta ütles seda nii ägedalt, et minust käis värin läbi. Ihukarvad mu kehal tõusid püsti ja ma pidin endale meenutama, et olin oma silmaga näinud, kuidas juutide kuningas ristipuul hinge heitis. Pontius, Pilaatus vaatas oma naist ametsevalt, raputas pead ja tähendas nagu poole arulisele. Tulgu minu poolest pealegi, mu armas sõber. Aga see on selle aja mure. Teenija tuli tasakesi tuppa ja kutsus tema kirjutajat. Prokuraator ohkas kergendatult ja seletas. Varsti saame uudiseid kuulda. Jätame selle ebameeldiva kõneaine. Lõpetasime sööma ja rõhutud meeleolus sööginõud viidi ära ja me jõime veini. Naiste lõbustamiseks imisesin neile Aleksandri uuemaid lööklaule. Heade naaber laulis omakorda üsna koolitatud häälega ühe-kaheteistkümnendas leegionis sündinud riivatu laulu. Kirjutaja tuli tagasi, et ilmutada oma usaldust meie vastu, lubas Pontius Pilaatus tal rääkida, mis ta oli kuulnud. Ilmselt käisid prokonsuli palgatud juudi soost nuhid õhtuti kindluses asjadest ette kandmas. Kirjutaja rääkis. Maavärisemine oli põhjustanud templis suurt hirmu, sest templiväline eesriie kärises ülalt alla lõhki. See mees, kes oli natsa rätlase ära petnud, tuli päeval uuesti templisse ja viskas saadud 30 hõberaha preestritele tagasi. Ülempreestri majas võttis maad suur nördimus, kui selgus, et kaks nõukogu liiget Joosep ja teenus olid surnukeha ristilt maha võtnud ja selle hukkamispaiga lähedale raiutud kaljuhauda matnud. Lisaks suri linadele maksisiniku teenus kinni 100 naela mürri ja aaloe segu matmise jaoks. Aga muidu on linn rahunenud ja tähistab kombekohast paasapühade eelõhtut. Jeesuse poolehoidjad on kadunud nagu vits vette. Nõukogu on levitanud lööklauset. Parem las sureb üks rahva eest, kui et kogu rahvas hukka saada. See on meeleolu rahulikumaks muutunud. Igatahes Jeesusest enam valju häälega ei räägita. Rahva ebausklik lugupidamine tema vastu tundub olevat üle läinud, sest ta ei teinudki imet, vaid suri häbiväärset surma. Kirjutaja vaatas meid, köhatus püüdis naerda ja jätkas. On veel üks asi ja ma ei tahaks seda nimetadagi. Aga seda räägiti kahelt poolt. Tema see Jeesus, ähvardanud, et tõuseb kolmandal päeval surnuist üles. Kust see lugu alguse on saanud, see ei selgunud, aga seda teatakse ka ülempreestri majas. Seal arutatakse parajasti, mida asja takistamiseks ette võtta. Mis ma ütlesin, hüüatas Claudio prokuula võidurõõmsalt. Muidugi, nad ei usu, et ta surnuist üles tõuseb. Kuid võib-olla poolehoidjad varastavad surnukeha ära ja petavad nõnda lihtsameelset rahvast. Seepärast kahetsevad preestrid ja nõukogu liikmed, et surnukeha prügimäel koos mõlema teise kurjategijaga ära ei põletatud. Pilaatus ütles marolt. Ma oleksin pidanud seda ette teadma, et selle mehe pärast ei saa isegi öösel rahu. Ta oli rumala loo pärast nii kimbatuses, et kutsus ade naabri ja minu eraldi enda juurde. Tahtis veel kord kinnitust, et Jeesus on surnud. Olime seda oma silmaga näinud ja olime ka näinud, kuidas sõdur elutu keha südame läbi torkas. Me mõlemad vandusime. See mees suri ristil, rippudes ja enam kõndima ei tõuse. Öö oli veini ja kõige läbielatu pärast nii rahutu, et magasin väsimusest hoolimata kehvasti ja nägin halbu unenägusid. Niisamuti segas mund ohvitseride klubi söögisaalist öö otsa kostev joobunute lällamine. Päikesetõusul ärkasin tempi alalt kostvatel läbi lõikavate pasunahelide peale lõplikult. Ja kuuldu tuli mulle jälle kohe meelde. Mälestus juutide kuningast ja mõtte tema riigist hakkasid taas mu hinge vaevama. Et säilitada oma mõtteid ja mäletada kõike nii nagu olin oma silmaga näinud hakkasin kirjutama, kuni saabus paistes silmadega ja ikka veel purjus ade naaber ning andis mulle müksu soovitades tulla eesõuele, kui tahan näha midagi naljakat. Eesõuele, oli tõepoolest saabunud nõukogu ja ülempreestri delegatsioon, kes tahtis prokonsuliga kõnelda, kuigi oli sabat ja suur sabat. Pontius Pilaatus laskis end oodata ja hurjutas neid siis karmide, aga kogu selle segaduse pärast, mis nad on tekitanud. Kuid mehed olid tõesti mures ja kinnitasid, et hullem võib veel ees olla, kui Jeesuse poolehoidjatel õnnestub ta surnukeha hauast ära varastada ja nad teatavad, et ta on nagu tõotas, kolmandal päeval surnuist üles tõusnud. Nõnda vallutasid ja palusid nad prokonsulid, et see hauaette mõneks päevaks leegionäridest valve paneks. Sest nemad ei saanud oma valvureid jäägitult usaldada ja laseks haua igaks juhuks kinni pitseerida oma progonsoli pitsatiga, mida ükski juut ei julgeks lahti murda. Pilaatus sõimas neid eitadeks ja peast põrunuteks ja pilkas. Neid öeldes. Paistab, et te kardate surnud veel rohkem kui elavat. Kirjutaja sai ülesandeks haud kinni pitseerida. Siiski mitte prokuraatori pitsatiga, vaid 12. leegioni ametliku pitsatiga. Sellest tuli Pilaatus arvates juutidele küllalt. Ööseks käskis ta valve nelja või koguni kaheksa meheliseks tugevdada, nii nagu valveülem ise õigeks peab, sest ta teadis hästi, et oma kahemeheline valve ei võinud end ööpimeduses väljaspool müüri kindlalt tunda. Mõtlesin, et jalgsiretk teeks mulle head ja läksin seepärast kirjutajaga hauale kaasa. Hukkamispaigal seisid süngelt kolme risti verised püstpuud kuigi põikpuud olid neilt ära võetud, kui risti löödud turistidelt alla tõsteti. Lühikese jalgsi mineku kaugusel oli ilus aed ja seal kaljusse raiutud haud, mille suule oli uurdesse veeretatud tohutu. Peske kivi. Selle kõrvale. Veeretamine oleks jõudnud kahe mehe jõudu ja päev oli palav. Kirjutaja jäi pidanud haua avamist vajalikuks, sest juutide pandud valvurid kinnitasid, et keegi ei olnud hauda puutunud pärast seda, kui Nõukogu reeturid olid koos teenritega kivi oma kohale veeretanud. Sel ajal, kui kirjutaja hauasuu leegioni pitseriga kinni pitseeris, oleksin nagu tundnud, et hauast õhkub tugevat mürri lõhna. Mõlemad leegionärid täitsid oma ülesande üle jämedalt nalja kuid mõlemad olid silmnähtavalt rahul, teades, et peavad hauda valvama päeva ajal ja et vahikord vastu õhtut vahetub. Läksin moonia kindlusesse tagasi ja nüüd olen kirjutanud kuni hilise ööni, et kurbadest mõtetest vabaneda. Kuid mul ei ole kergem hakanud, sest ei ole kirjutades tundnud sinu lähedust nagu varem. Tullija. Juutide kuninga lugu ei minu jaoks siiski veel lõppenud, sest taan tema riigist rohkem teada saada. Olen teinud mõningaid plaane, et tutvuda poolehoidjatega ja kuulda, mida ta oma eluajal õpetas. Ma kirjutan oma nime ja sinu nime tullija. Kui aga vaatan oma nimega papüürusel, siis imestan, kas see olen mina, kes kirjutab või keegi võõras minus. Ma ei ole enam päris mina ise ja mõnikord olen neil oma elu pikimaid päevil kahtlustanud, et juutide nõidus on mind ära võlunud. Kui kõik on tõesti toimunud niisugusel moel, nagu olen ise kaheldase kaalutledes pidanust juures olles tõdema siis olen pidanud tunnistama niisugust, mida ei ole varem juhtunud. Kui see kõik ei sunni mind arvama tõeks ka väljamõeldisi, mille sümboolse tähenduse on filosoofid hunnikud meile avanud. Kirjutan üles tühisedki asjad, sest veel ei suudame tühise ja tähtsa vahel vahet teha. Arvan, et oleme pidanud olema tunnistajaks uue jumalatulekule maailma. See on muidugi täiesti mõistusevastane igaühe jaoks, kes ei ole pidanud niisugusele asjale kaasa elama. Aga kui on nii, siis võib ka näiliselt kõige tühisem asi olla hiljem väga tähtis. Sellega kaitsen oma sõna ahtrust. Sest kui kõik on tõsi, siis hakkab maailm muutuma ja on juba muutunud. Ja käes on uue ajastu algus. Kuid valvas minus on ärkvel ja hoiatab mind uskumast seda, mida loodan. Kuigi ma ei tea, kas olen kunagi lootnud midagi niisugust mõistetamatut? Ei, ise ma seda välja mõelnud ei oleks ka mitte uneski aimanud. Kui ma millelegi mõtlesin, siis mõtlesin maapealsele riigile. Aga enam ei ole tegemist sellega, vaid hoopis millegi muuga, mida ma veel ei mõista. Hoiatan end ühtaegu, et ei kalduks puhtast edevusest nägema toimunus midagi niisugust, mida seal ei ole. Sest kes õieti olen mina, Marcus, et minuga peaks midagi niisugust juhtuma? Ma ei kujutle, et olen tähtis aga teisalt ei saama läbielatut eitada. Niisiis jutustel. Kui ma oma eelmise kirja hilisööl valmis sain, kiskusid mu sõrmed krampi ja uni ei tahtnud tulla. Hiljem magasin sügavalt, kuid mõni jäi jälle lühikeseks, sest ärkasin enne päevatõusu uue maavärina peale. See oli pikem ja kohutavam kui eelmine. Purunevate savinõude ja seinakonksude otsast kukkuvate kilpide mürin sundis kõiki hoonia kindluses vooditest välja kargama. Kivipõrand mu jalge all kõikus nii metsikult, et kukkusin näoli maha. Õuel puhusid valvurid häiresignaali. Pean tahes-tahtmata lugu pidama leegioni distsipliinist, sest ükski sõdur ei jooksnud poolunisena ja pimedas relvitult õue. Kuigi igaühe esimene mõte oli ehk tõenäoliselt kokku värisevate lagedalt välja värske õhu kätte põgeneda. Veel pime, et õues tuli süüdata tõrvikud. Pärast kaost ja jahmatust tehti kindlaks, et müür on mõnest kohast lõhenenud kuid ohvreid ei olnud maavärisemine kindluses nõudnud. Oli vaid mõningaid ohutuid, nihestusi, muhke ja haavata saamisi. Ka need olid tekkinud pigem pimedas tunglemisest kui maavärinast enesest. Garnisoni ülem saatis viivitamata vahtkonnad linna tekkinud purustusi välja selgitama ja andis, kuigi oli pritsimeestele käsu olla valmis häireks sest maavärisemise ka kaasnevad tulekahjud teevad sageli rohkem kahju kui maavärin ise. On sul oli tulnud otse voodist ja beebi ülle võtnud. Ta seisis paljajalu trepil õuele laskumata ega sekkunud korralduste jagamisse. Kuna maa vatumine enam ei kordunud ja ka kuked hakkasid linnas kirema, siis ei pidanud vajalikuks naisi linnast välja kindlasse kohta saata. Oli siiski mõistetav, et keegi ei tahtnud pärast läbielatud vapustust kohe voodisse tagasi minna. Taevas muutus heledamaks. Koos tähtede kustumisega kostis juutide templist jälle võimas pasunahüüdandes märku, et Nende jumalateenistuse talitused jätkuvad otsekui ei oleks midagi juhtunud. Sõdurid tohtisid laiali minna ja valmistuda teenistuseks nagu tavaliselt. Kuid neile jagati vaid kuiva moona. Julgeoleku mõttes peeti vajalikuks, et keetjad veel tulesid üles ei tee. Vaht, kui nad jõudsid üksteise järel tagasi ja teatasid, et linnas valitseb muidugi suur hirm ja peataolek ja paljud olid põgenenud avatud maastikule. Väljaspoole pööre. Aga, kui mõningaid kokkuvarisenud seinu mitte arvestada, ei olnud nimetamisväärseid kahjusid sündinud. Naised. Maavärin oli olnud kohalik ja tabanud ennekõike kindluse ja templi ümbrust. Läksin oma tuppa tagasi savinõude killud jalge all rügisemas ning pesine ja panin korralikult riidesse. Ma ei olnud veel lõpetanud, kui käskjalg tuli mind proo konsuli ette kutsuma. Pontius Pilaatus oli lasknud oma istme trepi madalale tõsta, et alustada selle päeva vastuvõttudega. Arvan, et ta istus meelsasti õues õhu käes kuigi ei näidanud välja, et kardad maavärina kordamist. Tema juures oli garnisoni ülem ja leegioni kirjutaja Adrenaator ja kaks leegionäri kes nagu süürlastel kombeks eneseõigustuseks ja seletades eelnevalt kätega vehkisid, kuigi püüdsid muidu austusest kõrgemate käskete vastu valvel seista. Pontius, Pilaatus pöördus ärritunult minu poole ja ütles. Vahtkondade vahetus hilines hommikul maavärina tõttu. Need kaks süüria polgust saadeti öist valvet selle neetud haua eest vabastama. Seal oli ööseks kuus meest ja kaks pidid korraga valvama, kui teised magasid. Nüüd tulevad nad valvamis kohast tagasi, kinnitavad, et leegioni pitser on lahti murtud. Kivi hauasuu eest ära veeretatud. Valve mehed jäljetult kadunud. Ta pöördus leegionäride poole ja käratas. Kas surnukeha oli hauas alles? Mõlemad lihtsameelsed mehed ütlesid nagu ühest suust. Me ei läinud hauda sisse, meil ei olnud kästud hauda minna. Pilatus küsis, miks vähemalt 11 sinna jäänud, sel ajal, kui teine tormas asjast ette kandma. Vahepeal on võinud kes tahes sinna minna. Nad tunnistasid siiralt. Kumbki meist ei julgenud üksi sinna jääda. Garnisoni ülem tundis, et peab sõdureid kaitsma, sest lõpuks vastutas tema. Ta ütles lühidalt. Neil on karm käsk väljaspool kindlust vaid paaris liikuda. Kuid leegionäride näoilmest võis välja lugeda, et mitte oma elu pärast ei olnud nad kartnud. Haud paistis äratavat sügavat õudu ja kaaslaste kadumise tõttu oli neid vallanud ebausklik hirm. Prokonsul mõtles vist sedasama, sest ütles. Midagi üleloomulikku juhtunud ei ole. Muidugi panin maavärin kivi hauasuust ära veerema. Need, ebausklikud, süüria argpüksid lasid valvepostilt jalga ja ei julge enam tagasi minna. Neid peab kohe kui väe kargajaid otsima hakkama. Nad on treeninud kõige karmima karistuse. Ta pöördus minu poole ja seletas, mängus on leegioni au ja nii ei võima enam uskuda kedagi, kellel selles asjas oma huvid mängus. Ma ei taha silitamiste seletamist, vaid vajan erapooletut tunnistajat. Sina, Markus, oled terve mõistusega mees ja piisavalt õigusteadust õppinud, võtta ade naaber ja need mõlemad sõdurid kaasa. Lisaks võtke endale kaitseks kasvõi tervet kohort, nii et saatekoha ümber piirata ja jälgida, et need kaks ei põgeneks. Vaata, mis on toimunud ja tule räägi mulle. Garnisoni ülem kutsus kohe pasunapuhujad. Prokonsul vihastas selle peale veelgi rohkem, lõi rusikaga endale peo, peassegi hüüdis. Kas te olete viimane kui üks peast segaseks läinud? Pole tõlkohorti tarvis? Mõnest usaldusväärsest mehest on küllalt. Oleks arulage, et tähelepanu äratada ja sellest meile häbiväärsest asjast numbrit teha. Võtke jalad alla ja minge. Ade naaberkogus kohe kümmekond, just ja kui need olid õuel rivis, andis neile käskluse jooksumarsiks. On sul oli sunnitud röögatama, et seis ja hüüdma neile järele, et läbi linna ostes saaksid nad kindla peale endale linna kõik uudishimulikud juudid kannule. Minule tuli see kasuks, sest vaevalt oleksime suutnud harjutamata ka ilma relvadeta leegionäride jooksumarssi kaasa teha. Kuigi ma ei olnud pikk. Maavärina eest põgenenud rahvas oli hakanud müüride tagant linna tagasi pöörduma. Neil oli küllalt oma asju, mille üle mõelda ei äratanud tähelepanu. Juudid isegi unustasid leegionäride järele sülitada, tavalisi needusi hüüda. Aed varjas osa hauast ära. Ometi nägime juba kaugelt, et hauaavatud suust tuli välja kaks juuti. Kahtlemata olid nad natsaretlaste pooldajad, sest tundsin ühes neist üsna kindlasti ära kauni noore mehe, keda olin näinud hukkamiskünkal leinavaid lahise kaitsmas. Teine oli suur habemik, ümara peaga mees. Meid tulemas nähes jooksid nad pakku ja kadusid meie hüüetest välja tegemata. Nüüd on kuri karjas valdu saada, naaber aga ei käskinud neid taga ajada. Ta pidas targemaks meie jõude mitte hajutada ja teadis, et juudid oskavad leegionärid nii või teisiti aedade tehnikute kastaja kaljulohede vahel ära eksitada. Aga me kõik olime neid nii palju näinud, et hauast nad igatahes midagi kaasa ei viinud. Räägime, et kivi raskus oli uurde serva ära murdnud. Kivi oli hauasuust välja kukkunud ja mööda künka külge alla veerenud, kuni oli vastu kaljut peatunud ja purunenud. Mingeid tööriistade jälgime ei näinud. Kui väljasolijad oleksid haua avanud, siis oleksid nad kivimeid mööda uured kõrvale veeretanud. Nagu pidigi tegema. Leegioni murdunud pitseri küljes rippus nahariba. Üsna kindlasti oli kivi paigalt nihutanud maavärin. Pimedast hauast õhkus raskesse hommikusse õhku tugevat Harri ja aaloe lõhna. Mine sina ees, mina tulen järele. Palus adeno, avar. Ta nägu oli hirmust kaame, keda värises üle keha. Leegionärid jäid hauast lugu pidavasse kaugusesse ja surusid end üksteise vastu nagu lambakari. Läksime üheskoos haua eesruumi ja sealt kitsast august sisse päris hauda. Hädavaevu seletasid meie silmad valgeid surilnu hauapingil, enne kui pimedusega harjusime. Alguses mõtlesime mõlemad, et surnukeha on oma kohal kuid vähehaaval meie silmad harjusid hämarusega ja märkasin sealsamas, et juutide kuningas surnukeha oli oma surilinud maha jätnud ja kadunud. Morris Diaaluest paakunud surilinad vaid matkisid surnukeha piirjooni. Ja peadkatud higirätik oli hoopis teises kohas. Esiteks ei tahtnud oma silmi uskuda vaid pidin tühja kohta surilinade ja higirätiku vahel käega katsuma. Seal ei olnud midagi. Ei, surilinu ei olnud avatud. Surnukeha oli vaid nende seest jäljetult kadunud. Ka kokku vajunult oli neis näha surnukehakuju. Surnukeha kadumine nende seest ilma surilinu avatud oleks, oli võimatu. Aga surnukeha oli kadunud. Selle tunnistajaks olid meie omad silmad. Ade naaber küsis sosinal. Kas sina näed sedasama, mis mina? Mu meel ei paindunud talle vastama. Üksnes noogutasin. Ta sosistas uuesti. Kas ma ei öelnud, et ta oli jumala poeg? Siis enesevalitsemise tagasi ei värisenud enam, pühkis nägu ja tähendas niisugust nõidust, see ei ole ma enne näinud. Oleks parem, kui esialgu näeme seda vaid meie kaks. Aga leegionäre ei oleks vist saanud sundideski hauda sisse astuma. Niisugune õud oli neid vallanud kaaslaste seletamatu kadumise pärast sest mingeid võitluse jälgi me väljaspool hauda ei näinud. Ade naaber ja mina ei hakanud teineteisele seletama, et ükski inimolend ei oleks suutnud paakunud, suri linnadest niimoodi välja pugeda, ilma et oleks neid avanud. Nõrja aaloe tõttu tihedalt kokku kleepunud surilinad oleksid teineteise küljest lahti rebitud siis oleksime sellest kindlasti mingeid jälgi leidnud. Ma ei usu, et ka kõige osavam käsi oleks osanud panna surilinad samal moel tagasi surnukeha piirjooni matkima. Kui ma olin seda mõistnud valdas mind sügav rahu. Nii et ma ei kartnudki elama. Niisamasugune tunne oli vist ilmselt vallanud ka naaber. Aga ma ei suuda mitte mingil moel seletada, miks me enam ei kartnud. Kui olime oma silmaga tunnistanud, et ime on sündinud. Kuid just siis oleksime pidanud kogu inimmõistuse järgi kõige rohkem ära kukkuma. Astusime täiesti rahulikult hauast välja ja ütlesime leegionäridele, et surnukeha on kadunud.