Mõeldes kunagise kodulinna Pärnu seltsielule meenub hulk praeguseks unustatud seltside nimesid. Üks vanemaid oli sakslaste mussee selts, millel oli vanalinnas uhke punastest tellistest maja, mis hiljem läks eestlaste kätte, kui kodanikud klubi. Seal sai koolipoiste pundiga tantsupidudel mängimas käidud, aga praegu seda maja enam pole. Taganevad Saksa sõjaväelased põletasid selle maha. Veel oli sakslastel Vallikraavi otsas loosi all oma sõudeklubi Roder Club. Ja muidugi harrastati purjetamist. Eesti spordiseltsidest mäletan tervist ja vaprust. Esimene on jälle tegutsema hakanud. Lihunikud selts. Lootusel oli jänesele tänava praeguse Tallinna maantee alguses seltsimaja koos restoraniga. Maja on siiani alles ja selle tagaõues oli möödunud suvel suupillifestivali kena lõpupidu. Selle restorani vastas üle tee rääma tänava otsas oli Ericssoni kõrts ja sealsamas oli veel üks joomapaik, mistõttu rahvas kutsus seda teeristi Bermuda kolmnurgaks. Sealt oli kunst kaine peaga läbi saada. Minu isa kui ilmasõjas haavatu oli vigastatud sõjameeste ühisuse liige. See organisatsioon kinkis liikmete lastele jõuludeks suure kotitäie maiustusi, millest jätkus võtta kolmekuningapäevani isa kuulusel kaitseliitu. Meie vennaga olime skaudid. Vend oli hea laskur, ta sai ühel kaitseliidu noorte laskevõistlusel auhinnaks nahkköites Kalevipoja ja kodus harjutamiseks arsenalis valmistatud täpsuspüssi. Seltsidest oli mulle ja vennale tähtsaim rääma noorteühing noorus. Seda ühingu suure raamatukogu pärast, kust käisime pidevalt kirjandust laenutamas. Nii oligi peale muusika mu erilise huvi objektiks kirjandus. Koju olid meil küll tellitud Nobeli preemia laureaatide sari Dostojevski sari ja kanni nahkköites üldine ajalugu. Kuid väärtkirjandus oli kallis nagunii kõike osta ei jõudnud. Sellepärast käisin kaks korda nädalas, mil raamatukogu oli avatud täpselt nagu kellavärk. Viimase loetud raamatuid tagasi ja laenamas uusi. Loen nooruse ajaloolised. Üksvahe oli raamatukogu juhataja, kirjanik ja paha poliitik August Jakobson. Aga seda teadsin isegi, et minu ajal oli juhataja Karl sinikas. Tema mängis klaverit Pärnu populaarses tantsuorkestris rütmi poisid. Nii ulatasid rääma nooruses üksteisele käekirjandus- ja muusika ja tore oli neist mõlemast osa saada. Seekordses lõpupalas on aga kodulinna ülistamiseks põiminud käed laulja Ardo Juhkov, kadunud luuletaja Matti Vaga ja selle meenutuse pajataja. Toome keeva laastu pärnad linna. Värv oli seal tore linn. Pärnu talvise ootus. Siis lahkume kevadega, pärnad. Kuulajad kaadi siin siis ta iga suu siin val ta suvistest rõõmudest välja emma ta kaadooli. Võtmekohtume. Köögi della kume keeva taotume, pärnad, rinna. Ja laanekala Jason ista. Pluuse. Suure ta koos jälle tuleseina pääl lilli. Linnades kohtume. Söögidella tume keeva. Väär. Süüvi edelatuule keevatõve, väärnade.