Te kuulate raadio kahte värske ja vaba. Viimane ärgaks levialas raadiolegendide eri läheb eetrisse laupäeval Vabaduse väljakul. Kaheksatunnises maratonsaates kohtume legendaarsete raadio aga nende hulgas Eesti Raadio endine direktor Peeter Sookruus. Saatejuhid Olav Osolin, Erki Berends, Reet Linna ja raadio kahe kunagises peatoimetaja Margus Hunt ja Heidy Purga. Ärgaks levialas raadiolegendide eri on eetris laupäeval kella 10-st kuueni. Tere varahommikust otse Vabaduse väljakult. Meie oleme siin uduga udulooriga kaetud väljakul, mina olen saatejuht asja ja ei ole ma siin meie poppar stuudio sugugi mitte üksinda, võib öelda, et agenda on ühendanud täna hommikul jõudkos raadio kahe reede hommikuga. No tere hommikust, Jakob Rosin. Tere hommikust, Gert Savitski. Tere hommikust, Eeva, tere hommikust, raadiokuulajad. Tere hommikust, lugupeetud raadiokuulaja, tere hommikust, Eeva. Aitäh, et sa meid kutsusid endaga kaasa sellele rännakule. Miks me oleme siia kogunenud ja põhjus on väga lihtne. Täna on käes see päev, kui kogu Eesti on tähistamas ringhäälingu üheksakümnendad sünnipäeva, sellepärast et aastal 1926 tegelikult küll 18. detsembril, aga kuna 18. detsember on pühapäevane päev, on ju hea tegelikult pidada sünnipäevasid ja pidustusi ikkagi laupäevasel päeval, sellepärast me seda täna siin ka seitsmeteistkümnendale detsembrile teeme. Aga 18. detsembril aastal siis 1926 kyll 18 45 algasid Eestis regulaarsed raadiosaated ja seda siis Kopli saatja kaudu. Asuse selles stuudio asus Tallinna vanalinnas ühes korteris aadressil pikk 43 ei ole tegelikult sellest kohast sugugi mitte kaugel, oleme me siin Vabaduse väljakul. Jakob. Lisaks sellele, et Eesti tähistab täna ringhäälingu üheksakümnendat sünnipäeva tähistab kogu Eestimaa täna ka legendaarse kunagi legendaarseks saava saatejuhi Kert Salvatski sünnipäeva. Ja selle puhul me nüüd saamegi siin otse-eetris teha ühe sünnipäevalaulu nii Gerdile kui ka ringhäälingule. Absoluutselt nonii, ringhäälingu siis nagu öeldakse, vananevate raadiohäälte de terviseks, laulame siis. Mis annab ka mingisuguse sellise kolmkõla, kuidas teil käib see asi muidugi kõva koorilaulja. Järgi ja siis selle pöialt, aga mul ei ole heliharki, nii et hakkame pihta. Õnne soovime sul, Õnne soovime sul, palju õnne, kallid. Sõbrad. Õnne sul, palju õnne, palju õnne. Oli õnne, me kahjuks ei olnud seda kokkumängu varem teinud puhul, et need ja võtta seda helihark ei olnud, et Andruse hääl, aga millised on sinu siis esimesed tunnid? Ma tean, et naisterahvaste puhul pole ilus küsida nende vanust. Ma ei tea, kas ka siin ka saatejuhi puhul, kes on küll meesterahvas, on seda vanust viisakas küsida, kad? Ei ole vist 33. Millised on sinu esimesed tunnid sellel Jeesuse vanuseteelahkmel? Mul on väga ilusad esimesed tunnid olnud mulle poeg karjus hommikutervituseks kõrva siis, kui mul äratuskell helises ja oli väga ärritunud. Ja siis kaeti väga kena hommikulaud, mille menüü me olime juba siis eile ise paika pannud, nii et ta küll ei olnud üllatav, aga ta oli kahtlemata väga maitsev. Vot niimoodi. Ja no mis saab olla veel paremad kui 33. eluaastal tulla siia kahe risti vahele, ma loodan, et siia kolmandat püsti ei panda, siia majja kõõluma ei pea, ei pea sattuma. Nii et ma väga niimoodi vaatan rõõmsalt oma tänasele päevale otsa. Suurepärane minu arust on eriti vahva äge see tegelikult, et ei ole ilmselt palju neid inimesi, kes saaksid öelda, et neid on sünnipäeva puhul rahvusringhäälingu eetrist tervitatud. Ja, ja kuna me oleme siin tegelikult Vabaduse väljakul, siis kõik varajased linnukesed, raadiokuulajad ka siin ütleme vähemalt Tallinna piirkonnas, võib-olla ka Harjumaalt siia juurde mõeldes, tulge, sõitke kohale Vabaduse väljakule, tulge, lehvitage, tulge, lööge patsu ja miks me siin oleme, see põhjus on väga lihtne. Me oleme siin sellepärast, et teie saaksite tulla siia koha peale ja omaenda käega kirjutada. Aastahitti hääletussedelile ja panna see vägagi kaunis väärispuidust. Hääletuskasti ja mõistagi ka lihtsalt on teil võimalus vaadata läbi akna otsa seda, kuidas tehakse raadioid. Just täpselt kui te, aga samas, kui te olete näiteks kusagilt veidi kaugemalt, mitte Tallinnast näiteks Tartust või Narvast, Vilosa, Kuressaarest või mõnelt teiselt saarelt keegi takistada, loomulikult teil siia tulla, see oleks ülim aukohale, tuleksite aga alati võite ju minna ka R2 punkti ee kaldkriips aasta hitt. Ja vaata ja anda oma. Oma valik teha seal, seega saate ta anda panuse Eesti muusika paremiku valimisse. Aga meil on nüüd aeg käes teha väike muusikaline paus ja siis asuda selle tänase päeva suurima eesmärgi juurde, ehk siis kolme järgneva tunni jooksul ära intervjueerida ühed olulisemad tegelased Eesti Raadio ajaloos. Raadio kaks levialasele legendide eri saab nüüd väärika stardipaugu kui onkel saanud 10 ja 15 minutit üle selle Eva-esse kirtsavatski. Jakob Rosin on päeva sinna esimesse poolde kõige esimese legendaarse külalisena külla palunud. Peeter Kruusi, Eesti Raadio kunagise peadirektori. Tere hommikust. Tere hommikust. Kas teile natukene üllatuslik ka, et kui ta nüüd tuleb edasraadios intervjuud, andmete tulete Vabaduse platsile ühte väikesesse putkasse, seda tegema? Ei päris üllatus ei olnud, ma arvan, et see oli eelmine aasta, olite ka siin küll väljaku teises otsas, ma tulin juhuslikult hommikul mööda koeraga jalutama, lehvitasin kutsutigi sisse, nii et aga meil. Ja palju õnne sünnipäevalapsele ka täna. Väga meeldiv siin sünnipäeval rääkida ilusti inimestest ja Karalist. Mul on väga hea meel, et tulite juurde. Te, olete oma taustalt ajaloolane, õpetaja lõpetasite aastal 1970 kolmet Tartu riikliku ülikooli, toona seda niimoodi nimetati. Kuidas need eluteed teid siis raadiomajja viisid ja, ja teistega siis õigel hetkel raadiojuhi tegid? No siin kui alustada juba päris niimoodi aegade algusest, mida te ilmselt päris hästi ei pruugi mäletada siis esimest korda ma käisin raadiomajas, see oli veel vana raadiomaja siis, kui ma olin 11 aastane ja olin väikese Ohtu Algkooli meeskonnas, kes esines Eesti televisiooni siis televisiooni stuudios ja mina pidin olema teadustaja rollis ja seal ma mäletama või au vist ka mandoliini mängides ainus filmida, möllusale mänginud. Ja siis oli niimoodi lapsepõlves, aga muide, kui ma hakkasin sellist süsteemsemat koostööd kaastööd tegema seitsme kuuenda aasta sügisel, kui terve hulk noori inimesi tuli raadiosse tööle, kui laiendati välisinformatsiooni toimetus tuli hästi palju hakata tegema väliskommentaare välisuudiseid ja ma võin praegu vist tagasivaates hinnata, et Eesti Raadio seal välispoliitika, mode ja analüüsi Isamaailmapildi toomine kuulajatel oli täiesti professionaalne tasemel mitmekülgne, loomulikult omas ajas arvestades. Ja me olime tollal toonases Nõukogude liidus ainsad, kellel õigus teha ka niimoodi välispoliitilisi kommentaare ilma Moskva kõiki kanaleid järgimata ja või ka valdkonnas, kus siis muidu varem olid väga jäigad reeglid, et kes tohtis, mida öelda, kes tohtis viseerida teatud materjali pärast oli selline tore olukord, kus me viseerisime ise üksteise materjale, tänapäeval seda enam vist ei, päris hästi ei mõisteta, aga ma tahan öelda, et selline väljendusvabadus oli tolleaegsetes oludes just välispoliitiliselt kajastades küllalt suur ja need 40 aastat tagasi juba alustasin ja pärast siis erinevate Pantherkohtades raadius töötatud. Kuni siis 89. aasta sügisel sain raadio etteotsa väga keerulisel ajal, aga varem 80. 80 82 olin noortesaadete peatoimetaja, mul olid, meil oli hästi tore meeskond-naiskond ja ka siis olime niimoodi elu keskel, sellepärast et sellesse aega jäi ka see kuulus Eesti raadisterison jalgpallimatš 22. septembril 980, kui Kadriorus staadionil seal tõesti tuhanded inimesed olid koos ja mängis, kuulus ansambel propeller, kahjux särkidena seljas, aga ma järgmine kord, kui tulen, panen kindlasti särgi selga. Ja sellest tulid mitmed sellised ühiskonda mõjustavad mängud ja pärast tuleb välja, et tollased noortesaated olid väga palju selles süüdi, et nõukogude noorile valesti kasvatatud mis eriti tähtis vale muusikat, mängitud, liiga palju lääne muusikat, nii et mul on erakordselt vahva meenutada, et ütleme, vanem muusika mängimist ja sellist Väärkäitumist muusika valdkonnas on mulle korduvalt ette heidetud, nii et seda mõnusam on nüüd head muusikat kuulata ja mõningaid asju meenutada. Kui palju te tegite seletuskirja kirjutama? Päris kõvasti, mitte seletuskirju, vaid igasugustel koosolekutel käima ja õigustama ja selgitama, et no ei saa olla niimoodi, et noortesaated nii Eesti raadios, televisioonis on kõigest süüteo, eriti Eesti raadios, kui meil oli, kuna meil oli vabam voli mängida ka lääne muusikat saate soovid, soovid, tulipunkt ja teised, kus me mängisime sellist muusikat, mis ja neid tollaseid nurme, nagu oletades muidu olid seatud teatud kindlad proportsioonid, palju võis olla Nõukogude muusikaõppele või sul täiesti vennasrahvastepalli võis olla muusikat, palju võis olla nimetatud sotsialismimaade muusikat ja siis palju võis olla kapitalistlike maade muusikat, aga meil oli see vabadus märgatavalt suurem, aga tuleb välja, et valikul ikkagi toonaste hindajate silmis vale. No sai asju selgitatud ja ma arvan, et see oli väga vägev elamus, sellepärast et selle läbi kajastus, avanes tegelikult kogu see ühiskonna keerukus. Kõik need protsessid, mis siin olid Eestis ja hiljem nõukogude liidus aga õnnestus olla koos paljude heade kolleegidega nende sündmuste keskel, selles mõttes, et puhkuse etteheidete fookus oli suunatud just nagu sellest leiti, kes on kõige rohkem süüdi, süüdi on see, et noori valesti kasvatatud Et süüd eelkõige ma sellepärast leiti noortes, mitte selles, kes muusikat peale tegelikult panid. Noorte kasvatamisel oli süü just nimelt need, kes valisid vale muusikaga ja sellepärast läksid noored valele teele. Nii töökasvatust oli vähe, ideoloogilist kasvatust oli vähe, muusikat oli valesti valitud, noh, tänapäeval on tarbetu sellest rääkida, aga omal ajal toonases ruumis oli see koordinatsioonitelgedel märgatavalt teine. Missugune nägi välja noortesaate ameti, juhendanud tol korral, kas oli sellist dokumenti olemas, et kuidas noori õigesti läbi läbi siis noorte saateriaks juhendama? Nii hull see asi ei olnud ikkagi tegelikult teiste raadiotes televisiooniga. Ma arvan, et on läbi aegade teinud mõistusega inimesed, kes oma tööd hindavad, armastavad ja kelle soov. Esiteks on ikkagi tehase tööd võimalikult hästi kõnetada inimesi ja mitte mängida lolli ja mitte lihtsalt olla selline. Noh, kuidas öeldakse, tõsimeelne. Ma ei tea mingisuguste ideoloogiliste kanalite täitja. Olite olemas toimetustes kõigilt mingisugused tööplaanid, aga need olid poole aasta peale aasta peale, praegu just täpselt ei mäleta. Kogu saatekava planeerimine, toimub, saate ka koosolekute nendelt, mitu nädalat ette tehti sellised saate plaanid valmis ja siis iga nädal saatekava koosolekutel kõiki asju arutati. Mul on väga kirkaid mälestusi, mõnest saate juba koos, kus näiteks oli aasta 1980 käisid saatekava koosolekul väga tulised vaidlused selle üle, kas väärib ikka tähistada Eesti Raadio Noorte salatist. Quattro kolmekümnendat sünnipäeva ei vääri. Meil oli ta saatesse planeeritud kavasse, et tähistame ja mängime tema muusikat ja räägime temast sisulist tuline debatt, et kas ta ikka on väärt selline, et nõukogude noortele tutvustada eraldi saatena saada ikkagi toimusega. Selliseid näiteid on veel, kus neid tuli päris kõvasti seletada, lihtsalt nende eest seista ja ka võidelda, aga üldiselt asjad ikkagi liikusid. Nii hull see asi ei olnud, meie pluss oli ka see, et ma olen ikkagi lähedal siin. Soomele me vaatasime, inimesed vaatasid Põhja-Eestis vähemalt Soome televisiooni ja see pilt oli nagu avaram. See, et me oleme siin praegu otse-eetris Vabaduse väljakul, me tegelikult teeme igasuguse stsenaariumit ta seda intervjuud, see, et meil ei ole küsimusi niimoodi paberile ette valmistatud, et me ei ole seda kuskil esitanud ja saanud selle kohta ka aktsepti. See vist oli toona ikka täiesti võimetus, Arud tegelikult ainukene mine vabas vormis, otse-eetrisaade oligi Eesti raadios siis, kui tehti laulupeoülekandeid. No päris nii hull ikka, kelle asi ei olnud, mul on selline tunne mõnikord, et seda asja nähakse liiga lihtsakoelised ja kujutatakse ette, et kõik olid sellised. Ma ei tea, hästi hallides ülikondades kuskil lakutud soengutega ja väga rangelt ainult paberist kindlalt ette määratud teksti ette lugevat versioonid kindlasti ei olnud, aga omad reeglid olid, aga valdavalt oli praktika see, et saated tehti ettelinti. Ja siis nad neid inimesed, kes olid selleks seatud, kuulasid ja viseerisid vähesest, sellest salvestatud saadetelt võeti tekst maha masinkirjas, siis mitmed eri astme ülemused lugesid neid ja kui oli mingi kuradi vaja teha, siis need testile jälle tuua sellise pool anekdootlikult, mis haakub ka näiteks saatega Soovid, soovid, soovid, see oli 80. aasta sügisel pärast sedasama jalgpallivõistlust, kus juba Eesti Raadio oli nagu oma tegevusega sellises kõrgendatud tähelepanu fookuses võimude poolt. Ja siis ühel pühapäeva hommikul vara Mulle helistades telefon. Hea kolleeg, operaator, helirežissöör olid hädas sellepärast, et oli tulnud korraldus kõrgemalt poolt tuleb soovisaatest välja lõigata kõik need tervitused, Tõnis Erilaid lugesin, no ütleme, Jüri tervitab Marit, kuskil seal hämarus tuhalaanes ja et need olevat mingite valgete kõrgete ülemuste meelest nagu kodeeritud sõnumeid noortele. Et nad koguneksid kuskile mingit meeleavaldused toimuksid teiste raadiosaade oleks nagu selline kanal ja see ei olnud kahjuks nali. Ma mäletan, et sain päris kiiresti raadiomajja, siis oli valik, see masse uisade toimub või ei toimu toimuda sai siis sellisel kujul, kui need tervitused välja lõigata ja panna sinna lihtsalt muusikat, vahel, mida me ka tegime, mida ma ka tegin, lõikasime, tervitasid välja, et saada ikkagi toimuks sellepärast et muidu oleks seda küsimist ja ärevust ja mad around ka pettumust rohkem. Aga muusika oli eetris, muusikat on isegi rohkem. Juttu oli ka aga tervitusi olnud, sest neid arvati kahtlaseks. Tihti üldse selliseid tihti selliseid asju üldse ette tulijat oli vaja midagi välja lõigata või uuesti teha. Saadete puhul, ühesõnaga, kui kui tavaline solijad tuli tagasi stuudiosse minna, saadet saates osad lõigud uuesti. Kas siin on kaks asja, üks on see, kui oli selline lihtsalt toimetamine ja ma arvan isegi, et sellel on ratsionaalne iva, kui keegi kolleeg kõrvalt vaatab ja aitab ja annab head nõu, et on mingisuguseid korrektiive vaja teha või võib-olla siin võiks muide sõnaseadmine olla, teine ei oleks kordusi ja selline siis on üks asi, aga teine asi selliseid nii-öelda poliitilisest raamistikust tulenevaid nud oli ka jällegi mäletan noortesaates noh, jällegi täna hinnates küllalt jabur asi, meil võiks keskprogramm ja vist oli Helgi Erilaid oli toimetaja. Tal oli leitud üks väga hea mees, kes käis kuskil Nõukogude liidu kaugetel aladel rändamas ja rääkis seal sellest, kuidas ta oli seal kohtunud erinevate kaevuritega ja naftatootjatega mingites piirkondades. Kõik oli tore vedaja saada, head muusikat lasti ja siis tuleb tollasest tsensuurist globlitist talle märkuse, et see saade ei lähe mitte Nemad olid kuulanud ja miks ei lähe sellepärast, et on riigisaladus see, kus kohas Nõukogude liidus maavaraks, kus on sütti, kus on naftat, kus on gaasiaga teil saatesõna öelda nimetatud need piirkonnad ära järelikult ei rikuta erinõudeid ja nüüd tuli välja lõigata jälle. Noh, ma elan väga rataste kuulajal ei olnud vaevalt, sest igas kooliõpikus olid need märgid, kus oli naftamärk kui kivise märk, aga lihtsalt sellised muide mis aegadest kivinenud reeglid olid. Aga mõnikord neid järgiti, aga üldiselt võib ka öelda, et meil selline. Ma tõin näite eriti välispoliitika vallas. Selliseid rämedalt sekkumisi oli suhteliselt harva, aga loomulikult teatud raamid olid, ütleme niimoodi siis, et sisepoliitikat eriti kommenteerida ei saanud, välispoliitikat küll, eriti näiteks muide Hiinat, Sudaani või teisi kaugeid arenguid või arenguid Kambodžas või Vietnamis, neid sai vabamalt rääkida. Veiste vabandamist. Helgi Erilaid astub ka tänases legendide erisaate programmis raadio kahes üles, praegu on meil ka külas raadio kunagine peadirektor Peeter Sookruus. Teeme väikese muusikalise pausi ja siis tuleme tagasi ning meenutame neid aegu, mis lähevad Eesti Raadio ajaloos aastatesse 90 ja sealt mõned aastasel peale. Lootusrikkad täna ärkasin, parem nagu maailm seal kuidagi parem kohta nagu pritsmete vahel oledki jäetud üksi lagutikut, vaktsineeri tean, oled teinud vigu. Vead tegid sinu kokkupanus, aga ikka ju kuidagi ilus, kõik jääb siin niikuinii igaveseks painama, kui ainult õppisid vigadest, on neid varjama. Iga hoiad unistused, unistused sees. Ma tean, kui palju lihtsam on see kõik teeb enesekindlalt, ikka karjud, mulle ei karda surmaga lennata. Lennata julgeb A. Lennata. Aaviksoo. Kroonide. Näitlejana oli suur plaan, kuni tuli lõuahaakpoisid kaasas, passaan, käed mädaneda, jotad haiglatele plaksutada enamik Laan, lükkad unistusi edasi, telefon ja Estonia aega näidata lelle head aeg lõpeb ootamatult. Tehakse palju valesid samme ja ta oleks range, ei taha inimesi oma ellu juurde enam, ka üks on niigi liiga palju, keda alt vedada tähendab, tähendab, tähendab veel kord tegelikult juba ammu silla pärast, lammutus lõpetab teekond A. Raamiks. Pool üks neist on saanud kellraadio, kaks jätkab oma programmi esimest korda nüüd sellel aastal Vabaduse väljakul, et teiega on meetris Eino Es. Teiega on eetris kirtsavadki ja teiega on eetris Jakob Rosin. Ja meiega koos siin on Eesti Raadio kunagine peatoimetaja, vabandust peadirektor Torre Peeter Sookruus kelle juhtimisaeg jäi Eesti jaoks väga pöörderistesse aegadesse aastatel 90 kuni 93 ning sealt, et edasi te juhtisite 94,97 Eesti Raadiot. Millised on teie jaoks need kõige pingelisemad päevade eredamad hetked, Peeter. Ma kõigepealt alustan sellest, et ei pidanud vabandama, sest ma olen Eesti raadios töötanud ka vähemalt üks kahest peatoimetus, peatoimetaja need seal oli korrektne siis juhatas erinevates ametites inglise hetkel loomulikult väga palju ja siin meenutada niimoodi kiirkorras, siis võib rääkida ikkagi neid aegu, mis olid seotud laulva revolutsiooniga ja eesti liikumisega iseseisvuse taastamise poole taasiseseisvumise teel siin ütleme juba siis 1009 90. aasta mail, 15. mail, kui interrinde aktivistid ründasid Toompea Toompea lossi ja toimus Eesti raadio otseülekanne. Ja Raul Mälk oli seal reporteri ja siis otseülekandes on olukord muutus väga kriitiliseks. Peaminister Savisaar kutsus rahvast kaitsma Toompead. Ja ma olen varemgi toonud sellise näite, et nii nagu legendi järgi haned päästsid, Rooma hakkasid kaagutama Guetrovskid, ründasid Roomat müüre ja valvurid olid magama jäänud ja kaitsed ja siis ärkasid, lõid rünnaku tagasi. Siis ma arvan, et Eesti raadio tollal mängis väga suurt rolli eestlased, arengut läksid sedapidi, et ei tulnud suurt tagasilööki, aga väga suurt rolli on Eesti raadio televisioon mänginud minu arust selles et meil see tee iseseisvuse taastamisele kulges rahumeelselt siis ka nendel aegadel, kui meil kolmel perioodil oli selline kriisiraadio öö, raadios on siis 90. aasta mais 91. aasta jaanuaris 1901. aasta augustis siis meil selline alateadlike teada vaatlik suund oli väga selge, rahustada rääkida asjadest tasakaalukalt, mitte suurendada pingeid, mitte kutsuda esile konflikte, vaid selgitada asju, aga ennekõike informeerida. Ja nendel aegadel meil kujunes välja selline mudel, et me muutsime programmistruktuure, kujunes meil välja kaks ööpäevaringselt programmiks eestikeelne üks venekeelne tola veel ööpäevaringselt raadioprogramm ei olnud ja põhisiht oli see ka, et anda Sester adekvaatset informatsiooni võimalikult operatiivselt ehedalt ja ma arvan, et raadio mängis siin tõesti väga suurt rolli ja selle üle võib olla uhke ja ma arvan, et see väärib tänu ja tunnustust ka täna, sellepärast et väga erinevad poliitilised jõud said sõna. Aga selge ikkagi, et toetada neid rahumeelsed arenguid ja mitte külvata pingeid, mitte tekitada rohkem vastasseisu. Aga noh, väga ärevaid hetki oli loomulikult siis, kui Meile korduvalt tuli teateid ka sellest, et me oleme üks objekt, keda võidakse rünnata ja mäletan seal 91.-st augustist, kui, Õhtul istusime minu kabinetis raadiomajas ja solist Soome MTV3 uudistebrigaad olime, andsime intervjuud neile, rääkisin Eesti arengutest ja siis helistas tollane riigisekretär Raivo Vare. Riigiminister vist tollal ütles, et, et kas ma tean seda, et üks esimesi rin objekte, mida siis rünnatakse. See diviis Pihkva dessantdiviis, kes oli juba Eesti ületanud ja Eesti piiri ületanud ja oli juba Tartust Tallinna poole hakanud, liikuma on, on raadiomaja, et kas meil on asjad valmis, oleme võimalikult hästi kõik läbi mõelnud ja on meil vaja abi, aga nagu ma ütlesin, me oleme neid, olime need kriisiraadiomudeleid juba proovinud ja arendanud mitmel korral, 91. aasta august oli kolmas kord juba siis meil ei ole väga hea tiim, väga head tegijad, väga hea tagalateenistus. Tõsi me siis palusime kõigil naisterahvastel raadiost lahkuda ja jäid ainult mehed, aga mõned naised jäid ka, kes arvasid, et nende kohta on seal väga palju, kes rahast meid aitamas ja väga soe oli ka sellest tunne südames, et sajad inimesed tulid raadiot kaitsma. Telemaja tulid kaitsma raadiomaja, telemaja ümber, olid barrikaadid, olid autod, traktorid, betoonplokid, inimesed kõigeks valmis. Aga me oleme selles mõttes ka noh, võib öelda, enesekindlad, et me oleme enda meelest enda teada kõik teinud raadiomaja esimest korrust ja keldrikorruse aknad olid kindlustatud, meil oli kaitsjaid, kodukaitsest, piirikaitsest kaitseliidust, no ja nii edasi, olid mitmed plaanid läbi töötatud ka see plaan, kuhu siis tegevus üle viia, kui juhtub, et raadio Maat rünnatakse ja sealt enam saated teha ei saa. Me oleme hajutanud tehnikat nii oma ülekandebusse kui stuudiotehnikat. Magnetofon, mikrofone, reporter, magnetofon, inimestel olid need kodudes osa buss, kus oli Toompeal, Toompea lossihoovis ja neil olid niimoodi varuvariandid, nii Lasnamäel mõnes korteris, tollase Sakala keskuses kus olid stuudiod olemas ja nii edasi, nii et tegelikult olime väga palju teinud. Loomulikult ärevad ja ma arvan, et see areng oli väga hea ja täname saatust ja kõiki inimesi, kes toetasid, sellepärast noh, keegi ilmselt ei oleks tahtnud, et oleks toimunud sarnased arengud, nagu olid Vilniuses Forinati, teletorni ja raadiotelemaja või Riiast kui rünnati, samuti raadiotelemaja ja oli ohvreid, et meil läks hästi. Aga ma arvan, et me tegime selleks ka väga-väga palju tööd ja ütlen veel kord, et Eesti raadio oli väga tubli ja kõik inimesed, kes siis kaasa lõid, täitsid oma ülesannet suurepäraselt, ausalt ja võin öelda, et mehiselt ja väga tähtis oli ka see, et rahvas muulasi usaldas ja kogu aeg jälgis meid. Ma mäletan neid aegu, kui ka need inimesed, kes olid seal raadiomaja juurest et palusid, et me paneksime kõlareid akendel, et nad kuuleksid ka need saated otse sajad inimesed, kes olid seal tuleb meid kaitsma, neid kogu aeg jälgiti neid sündmusi, nii et ja nagu ma ütlesin, ka tollased poliitikud, harjutus jõuludest käisid kogu aeg esinemas, rääkisid rahvaga. Võib öelda ka niimoodi, ma olen seda väljend ka varem kasutanud, et tollal nõnda võrsuve taasiseseisvunud Eesti riigivõim suuresti toimis läbi Eesti raadio, kes jõudis igale poole ja me olime tollases Nõukogude liidus jällegi puhkusele tänuga öelda. Olime ainus tollane riigi ringhäälingu avalik-õiguslik tänapäeva mõistes. Seisuga oli olnud, aga ütleme niimoodi ühiskonna poolt rahastatud ringhääling kes ei sattunud mingil moel, kas siis riigipöörajate kontrolli alla, putšisteri kontrolli all 90.-st augustist või kelle töödega kestatud meil küll siin tuli mõningaid liine ümber teha ja levivõrke muuta ja saatja ta asendada, aga me jätkasime tööd pidevalt ees, televisioon vahepeal lülitati välja enam kui 10-ks tunniks. Aga Eesti raadio suutis edasi töötada ja siin ka suured tänud meie partneritele kolleegidele, kes töötasid saatekeskuses ja sideliinide eest, hoolitsesid nii, et kogu see väga erinevates kohtades toimiv meeskond täitis oma ülesandega hästi. Tänapäeval on erinevaid tehnoloogilisi vahendeid, kuidas jälgida oma tervist, on pulsikellad, on pulsivööd, on aktiivsusmonitorid. Kui teil oleks olnud sellised võimalused toona 90.-te alguses, mida te arvate, mida need tervisenäitajad oleksid teie kohta rääkinud, kas midagi? Raadio, peadirektori pulss oli kogu aeg laes, sellepärast et pinge, ma kujutan ette, oli ikkagi pärismeeleta. See on selline huvitav küsimus, et ma arvan, et mitte ainult mina, vaid ka mitmed teised kolleegid, kui oleks sattunud tollal sellise esimese vaatuse ajal oleks ilmselt kohe hospitaliseeritud ja mitte pikkade varrukatega särkides vaid ikkagi muus otstarbest, sellepärast et loomulikult oli kohutav ja no näiteks täiesti tavaline oli see nende kreisiraadiot ajal, et me olime ööpäev järjest tööl. Magada ei saanud või annab mõned tunnid kuskil diivaninurgas. Ma mäletan esimese aasta augustis jällegi sellist olukord, mis on mitmete näidet toonud, haruldane ja minu pereelus ka üks selline omapärane moment, et see on vist üksainus kord. Mul on 20. augustil pulma-aastapäev, kui ma oma kallile kaasale madalale lilli ei viinud, sellepärast et me olime ööpäevaringselt juba vist kolmas päev tööl koju ei saanud ja ma olin varem ka oma suure ja väikese lapselapse, kes oli just 13. augustil sündinud, kes oli siis nädalane väikelapselaps ritta siis praegu on tore ja armas, tudengist olime palunud väimehel viia maapakku Raplasse pere, mu tütre naine, lapselaps väinas, sest et keegi ei tea, mis Tallinnast sai, mis siin areneb, mis sündmused tulevad, mis juhtub ja kui ikkagi need soomuskolonnid liikusid siia Tallinna poole, siis ärevust oli palju. Aga see oli tavaline, paljud inimesed ööbisid tollel raadiomajas, aga vot selle peale keegi ei hakkaks vererõhku mõõtma, nii et väga hea neid muide tööd ja ei olnud mõtet aparaat ise erutada ei olnud geneetilist. Oleksid tulnud nutma, et oleks nemad arutanud. Ma tooksin ka paralleeli tänapäevaga, kui tänapäeval on raadiotöös väga palju kasutusel internet, sotsiaalmeedia, Gustankida, inform, partii informatsiooni operatiivselt, mismoodi tol ajal nende kriisiraadiote ajal see informatsioon liikus, kuidas inimesed teil erinevatest arengutest sündmustest teada andsid raadiomajas ja sealt ära liikuda ei saanud? Ja Mil reporterid liikusid ju päris palju, siin ongi, see on ka päris legendaarne, et meil anti otse report, taas on näiteks sellest, kui need Pihkva dessantdiviisi mehed ründasid teletorni ja Harri Tiido tegi seal reportaaži. Sellega muidugi kaasnenud mõned probleemid pärast tekkis küsimus, et kas me pidime seda nii detailselt tegema, sellepärast et ütleme nii, et ka need, kes kuulasid seda selleks, et teada, kuidas kaitse korraldatud, jälgisid neid. Aga need infoallikad oli ka päris palju, vaadati telefoni teel, 100. infot olid ülekandejaamad. Aga loomulikult oli üks väga oluline moment ka see, et meie kaudu läks informatsiooni, toon välismaale. Nii 90. aasta mais, 91. aasta jaanuaris 90. aasta augustis siin raadiomajas minu eestoas tollal oli päris mitmeid väliskorrespondenti, kes olid siin, mida sa väga tähtsaks, seda, et ka välismaailm saaks teada adekvaatselt, mis siin toimub, olime valmis selleks, et kui rünnatakse, siis jõuaks ka maailma. Ja sellest saadakse teada, mitte ei toimuks kuskil nurga taga ja vaikselt. Ja ma ise mäletan, andsin päris palju intervjuusid, helistada erinevates kohtades, Saksamaalt Suurbritanniast, Soomest, Rootsist tunti elavat huvi. Nii et see info oli info, liikumine oli mitmepoolne. Aga meil olid väga tublid inimesed, tublid reporterid, kes käisid mingi keskis linna peal, meil oli pidevalt ju side valitsusega möllasid eestikomiteega rahvarindega. Me saime igalt poolt informatsiooni ja me saime ka toetus seal erakordselt tore hetk, selles mõttes. See oli selline üksmeele avaldus, kui kõik eesti olulised poliitilised jõud, intervjuu välja arvatud kell sulle niimoodi moskva impeeriumile maalsed üheselt toetust toetasid liikumist iseseisvuse taastamise poole ja olid ka pidevalt kontaktis meiega just seesama päev, kui ma rääkisin, et kui helistas riigiminister Raivo Vare küsis, et kui teid peatselt ilmselt rünnatakse, et olete te valmis siis me saime sarnase toetuse ka Rahvarindestaabist saime Eesti komiteest, et kas tal on abi vaja veel, aga inimesed meid kaitsmas niigi ja ta ei tahtnud ka kutsuda inimesi potentsiaalse ründe alla, nii et me sellist väga massilist kutsumist raadiomaja kaitsele ka ei teinud, inimesed tulid isegi sellepärast, noh seal on ka vastutustunne, me ei saa riskida sellega, et inimesed tulevad nii-öelda paljakäsi ja satuvad samuti tee ründe alla, kui tulevad professionaalsed dessantväelased. Me oleme ju teadlikud sellest, et nägime, mis toimus Leedus ja Lätis, nii et siin oli ka selline riskimoment ja selliseid riske ei tahtnud keegi suurendada. Väga huvitav asjaolu, kui nüüd rääkida veel tehnoloogilisest innovatsioonist, et asjad, mida me tänapäeval kasutame igapäevaselt, aga mida võib-olla toona ei olnud selline vastupidine efekt. Toona olid olemas köha, nupud, kui saatejuhil tuleb köhahoog peale, siis vajutasin nuppu ja eetris. Või ilmselt siis selline tore vaikusmomente, aga vähemalt sai hääle puhtaks köhida. Tänapäeva Ma olen seda ise ka korduvalt kogenud, siin ka ütleme et kuu aega tagasi, kui ma olin ise suure köhaga kimpus, siis minu jaoks vägisi välja, niimoodi räägin, tuleb köhahoog peale sisse hakkan lehvitama helirežissöörile, tõmba heebel alla, et ma siis korraks nagu küsiksin ära, aga tihtilugu ta on võib-olla süvenenud millessegi muusse, vaatab näiteks arvutiekraanilt mõnda toredat uudist ja siis ma lihtsalt ühing otse-eetrisse. Kuidas siis toona tegelikult need asjad käisid? Asjakesed, aga lihtsalt oligi selline asi nagu köha nupp ja ma võin siin rääkida ühe loo, mis on võib-olla veidi lõbusamalt toonis kui eelnev, mis oli selline tõsija raskemeelne keerulistest aegadest, mäletan Ministrite noortesaadetes välisinfos oli, meil käisid pidevalt eetris kommentaarid, kommentaare tulid otse väliskommentaarid ja ühel hommikul olime siis juba imelisi kraadi ülemusega. Kuulen kodus hommikupoole kaheksa ajal. Hea kolleeg Raul Mälk teeb väliskommentaari otse ja kuule, et ta midagi nagu, ütleme, tema teksti lugemisega nagu lahti, ma sain aru, et tal on vaevused, tun köha enda peale tulla. Aga millegipärast siis ei olnud sellist köha nupustunud pausi, vaid tulid need kongid, ma ei tea, kas täna kungi nupp on, kus antakse kelda niimoodi konginasteks eirantuuri ei ole ka korduvalt sinna saanud, Raul köhib ja siis antakse kongi jälle jälle köhib, antakse jälle kommundi. Ja siis ma nali, nali naljaks, aga eks ta selline veider tundus ja raadio on ikka tõsine asutused, professionaalid seda teevad ja siis läksin pärast Maie küsisin, mis, mis toimus. Raulil tuli tõepoolest köha peale. Ei, seal ikkagi varem oli jah, välisinfos mäletan küll tolle raadio ülemus Aados Lutsk pärast keelasse tulenevalt heal kolleegil Rauli teha diskosid, siis tuleb välja, et ta oli eelmine õhtu kuskil hilja tulnud diskot tegemast ja tal võib olla hääl, oli veidi käheda ja natuke nohu ja köha. Ja tal see painas lihtsalt, aga tahes segamini tal siin ees olid kaks nuppuse lasevad hoiutter köha nupule, vajutas seda kella ja see kogu aeg muudkui aga andis, ongi sellistele nimelised raadiokongid on ja ja tuligi äärmiselt veider merivälja, sest et lihtsalt aga see köha vaevus on omane tollal veel nii, et vajutad keha nupule, paus, tekib pühid ära, lähed edasi, ise köhides otsisin siin köha, nuku, aga mõtlesin, et hakkan pastakat tekkima, aga see ilmselt ei toimi. Nii et noh, loomulikult räägin hoopis teine, aga ma arvan, üldjoontes on ikkagi raadio jäänud selliseks usaldusväärseks kaaslaseks, partneriks, keda kuulatakse ja usaldatakse ja jälgitakse, ta ei ole ainult selline tapeediks taustaks ja ma ei ütle, et raadio on ikka see kanal, kus valdav tellitava õigusega, kus antakse edasi inimesed ootavad, mida ootavad mõtestatud sõna. Ja ma arvan, et see on see väärtus ja mida tasub hoida. DDR ma arvan, et ei ole enamikele saladuseks, et millist elu võib olla, elati tele- ja raadiomajas aastaid-aastaid tagasi, kui te rääkisite siin vahva loo, kuidas aeti sassi pump tuli väga vahva heliklipp, ilmselt, aga ei ole see läinud võib-olla niivõrd ka tänapäeva noorte kultuuri osaks võib olla näiteks Hillar Nahkmanni uudiste lugemine aastat see-eest, mis on saanud vägagi palju tähelepanu ka tänasel päeval, noored inimesed vaatavad seda Youtube'i kanalit pidi. Kellele see selgitus selline taust võib olla segaseks jääb siis olevat olnud niimoodi peti raadiosse suuremat pidu ja hommikul oli vaja esimesed uudised eetrisse anda ja väidetavalt siis härra nahkmann oli kõige kainem olnud seal toimetuses ja läks täna uudiseid lugema. Kuid see, mis sealt välja tuli, ei kannatanud sugugi mitte tegelikult eetrisse anda. Peeter Sookruus, kuidas raadiomajas toona siis nende pidudega oli? Raadiomajas on töötanud ja ma usun, et ütlevad ka täna inimesed kõigi oma tugevuste nõrkuste tugevus on kindlasti rohkem. Oli ka siis ja mina võin öelda tänutundega, et meil on alati olnud raadiosse erinevates kooslustes, kus ma olen töötanud väga hea kollektiiv ja selline kollektiivi liitev ühendav väärtustav vorm. Suhtlusvorm ei olnud tol ajal mitte Facebook või tal hea pidu. Ja neid toimus, ma mäletan erinevates toimetustest ja hindan neid väga. Suured raadio peavad samuti aastapäeva tähistamised ja toimusid peod ka väga spontaanselt, ma mäletan neid pidusid või aga selliseid asju enam eriti ei korraldada, kuigi jahutud talgud ja hoogtöö korras asju tehakse ka täna aga olid varakut mais aprillis, mis tuli aprillis Lenini sünnipäevale, taimseid laupäevakut, siis pool päeva koristatud, midagi pesti, aknale, tassiti paberit ja siis pärast pesti Raadio kohvikusse paarispidu. Ja siis ma mäletan sellest ajast, kui kõlasid lõbusad hõisked mitte esimene maid, elagu üks mai, sellepärast et tollal. Me oleme nii kõrge juht, kes on eesti keele seal päris kodus, oli siitsamast tollasest võidu väljakul Vabaduse väljakul tribüünil tüüdnud mitte elagu üks, esimene üks mai ja need olid raadiomajas väga populaarsed loosungid. Aga selliseid häid pidusid oli, see oli täiesti normaalne. Ma ütle jaa, kindlasti ei olnud raadiost sellist praktikat, et inimesed oleks läinud kuidagi mitte korrektses vormis ja ütleme siis niimoodi pärsitud töövõimega eetrisse, ma mäletan, kui me olime nord, kolime välisinfosaadetes, meil oli väga tugev selline noorte meeste tiimi ega väga tublid nord, daamid siis meil oli tollal väga karm rütm, et kaks ja pool pikka päeva järjest tööl kolm pool vaba. No see oli karistatav ausalt öelda, aga kuna me olime kahekümnendates noored, siis pidasime kõik vastu. Ja siis ma teadsin hommikul näiteks tuleb ära juba ei ole, siis oli nii, et kui oli üks toimetaja, kes käis siis kommentaaridega uudiseid lugemas ka eetrisse ja siis oli oli niimoodi tagalatoimetaja, kes neid uudise tegi ja siis oli mõnikord juhtus selline, kui sa teadsid, et on kõva pidu, kus juhtus mingi kolleeg, kes võib-olla sellest peost tingitud järel mitte küüsis oli kauem, siis oli raske siis teile kõike teha, talle ise uudised toksida, diktoritele tuli kirjutada kommentaar, neid asju juhtus ka, kõik on inimesed. Aga raadiost selline lõbus, ühtehoidev, sõbralik meeleolu minust olnud läbi aegade ja oli seda ka seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel üheksakümnendates ja ma usun, et, Ma võin kinnitada, see ühte hoidlus, tunne raadiomajas on ka tänasel päeval ja üks suurem pidu peetakse täna Estonia kontserdisaalis, sellepärast et Ringhääling oma üheksakümnendat sünnipäeva tähistab. Peeter Sookruus, loodan ka teid õhtul seal näha. Eesti raadio. Thor aastatel 1990, kas ma võin öelda siis kuni aastani ikkagi 97. Ma olin peadirektor neljandas ametites, ma olin kõigepealt 89, sügisel kaheksandaks, sügisel raadio etteotsa, tollal oli nimetus tele-raadiokomitee ase tele-raadiokomitee esimehe asetäitja, raadio alal ehk raadio direktor. Siis olin kuni ametlikult 90 93. aasta kuskil alguseni ja siis 94 kevadest kuni 97 lõpuni, nii et erinevatel aegadel ja 90 90 keskpaik oli selles mõttes huvitav, et siis kujunes meil välja ja kindlustus selline avalik-õiguslik ringhääling mõiste. Kogu see seadusandlus kõik ja kujunes välja ja kui keegi võtaks kätte, vaataks tollaseid ajalehti, missugune äge debatt käis ajalehtedes avalik-õigusliku ringhäälingu vajalikkuse olemuselt mastaatluse, tema rolli üle ühiskonnas, tema tegevusvaldkondade üle, see oli väga huvitav ja see oli hingeline, sellepärast et ollakse, just oli tekkinud eraraadidele muutuse vastasseis, avalik-õiguslik ringhääling, vere adver, kahetsusväärselt teravdanud räägiti minister raadioringele, sõdadest, isegi. Võitlus kestis suuresti reklaamiraha pärast tegelikult kuulajate-vaatajate pärast, sest et Need on ju väärtused kõigile ja sellised väga ägedaid debatte käis, nii et kõik need ajad, mis mul on raadios olnud võimalus töötada olid väga huvitavad ja põnevad. Kokkuvõttes igav ei hakanud kunagi. R2 levialas legendide eri erisaade Vabaduse väljakult on oma esimese saate tunniga lõpusirgele jõudnud. Vaesel Kertzawadskil ja Jakob Rosinale oli siin külas Eesti raadio kunagine peadirektor härra Peeter Sookruus, suured tänud tulemast ning loodetavasti siis õhtusel peol juba näen. Aastal 2016 on punkt. Kas mõni neist võib olla sinu isiklik aastaid? Anna meile teada hääled aadressil ärgaks poee. Raadio kahe aastaid 2016. Luuletaja. Viimane ärgaks levialas raadiolegendide eri läheb eetrisse laupäeval Vabaduse väljakul kaheksatunnises maratonsaates kohtume legendaarsete raadio häältega, nende hulgas Eesti raadio endine direktor Peeter Sookruus. Saatejuhid Olav Osolin, Erki Berends, Reet Linna ja raadio kahe kunagises peatoimetaja Margus Hunt ja Heidy Purga. Ärgaks levialas raadiolegendide eri on eetris laupäeval kella 10-st kuueni. Tänase mammutsaate esimese osa toovad teieni Eeva Esse savatski ja Jakob Rosin pärast meid. Kui teil on saanud juba üks, siis toimub siin vahtkonnavahetus ja liiguvad siia, head kolleegid, Helle Rudi, Jon Mikiver ja uus Kamlat oleme tegelikult tulnud, oi kui tore mehena kohe lehvitada, meist tehakse koos, mis siin on, pereselfi on otse toimumas, just siin, meie pappstuudios, nii et tulge ka, teie läbisid ja me oleme siin sellepärast, et aastahitti saab hääletada ja meil oli siin päris huvitav olukord juba. Väga huvitav olukord tekkinud. Mille poolest sa tahtsid rõhutada, et see olukord nagu eriti huvitav oli, sellepärast et minu meelest me keegi täpselt aru ei saanud. Mis juhtus, üks härrasmees astus meie popstuudiouksest sisse väga sõbralikult, uuris, kuidas saab aastahitti poolt hääletada ja me seda võimalust pakkusime juteldes temaga erinevatel, sellises mõttes aastasitlikel teemadel. Ja kui härra stuudiouksest väljastus, siis palju imestamast selle üle, et, et kas keegi teda niimoodi isiklikult tundis, selgus, et tegemist oli siis meie andunud raadiokuulajaga, keda meie küll varem kohanud ei olnud, kuid kes ei selles mõttes väga vahvasti siia sisse astus ja aastahitti poolt hääletas ja teiegi head kuulajad, võite seda teha. Ma saan aru, et Eeva Esse ja Jakob Rosin mõlemad siis on sellise ajastu lapsed, kus siis selline puhas, siiras, heatahtlik, niukene, eestikeelne sõna on juba nagu üleliigne. Kui inimene tuli sisse, siis te teete temast kohe fanaatikud, andunud raadio, kahe fänn inimestele lihtsalt eesti mehega, kes ongi andunud raadio vahel tavaliselt kes nagu muuhulgas kuulab raadiot ja hääletab ka niimoodi eeskujulikult siis oma laulu laulu eest, mida ta tahab, et see kuhugi jõuaks. Sa vaske, kellel on täna sünnipäev, kes saab täna 33 aastaseks? Ma julgen teile öelda, et mitu aastat mul pensionini on siis, mis seal? No tegelikult ma julgen öelda, et ega meie ikkagi paneksin meid samasse põlvkonda. Me oleme tegelikult, et siin kolmekesi ikkagi Y-generatsiooni esindajad abil ja kui sa ütled meile, et meie ei oska lihtsalt hinnata siirast siirast inimest, siis sina kuulud sellesse samasse põlvkonda, aga kui sa küsid, et millal sa pensionile saad, siis ma julgen arvata, et ega see kuhugi pensionit nähagi. Jah. Sellist öeldakse sõrmega lapsena üritad siis vanainimese Torinat siia sisse tuua, aga meie lase sul seda teha, sellepärast et Marta Pisa raadio kahe praktikant on valmis pannud meile mõned klipid ERR-i audioarhiivist. Niisiis tänase saate jooksul suundume me mitmel korral ajalukku, mitte ainult sõnas ja mitte ainult intervjuudega, vaid helis. Täpselt samamoodi, need kuulame. Marta on meile r-i põhjatutest helivanematest siis välja otsinud. Me alustame aastast 1926. Null 18. detsembril kell 19. Null null alustas tööd Kopli raadiojaam ning alguse sai regulaarne ringhääling. Pikk tänav 43 teisel korrusel. Pisikeses üürikorteris alustati regulaarsete raadiovaadetega Aleksander Tamm, osaühisuse Raadio Ringhääling, kolmeliikmelise juhatuse liige oli ka ise esimeseks loo meheks ehk siis teadvustajaks, sellepärast et neil lihtsalt ei olnud rohkem raha, et palgata mujalt esinejaid. Sellest päevast peale ei ole lakanud ka eestikeelsed raadiosaated, kui välja muidugi arvata Vägivaldne eetripaus aastal 1941 26.-st augustist kuni seitsmenda septembrini. Raadioringhäälingu suurimaks kava täitjaks oli palgatud Trio ning hiljem juba salongiorkester kes siis varustas kuulaja kõrvu muusikaga. Esimene reportaaž toimus, kusjuures ilma reporterite Vabaduse väljakul asetati mikrofon ning mis selle kaudu kuulda oli. Sellega pidi kuulajaga leppinud. Esimene raadioonu ja ka esimene arvestatav halloomees saabus ringhäälinguhälli juurde, kui see oli kõigest 50 päeva bana. Felix moori hoiatati enne pikk 43 majja sisenemist. Kõrvalistel isikutelt nõutakse täit vaikust. Ta lükati stuudiost sisse, pihku anti kilpmasinal kirjutatud teadaandeid ikkagi eetrisse. Niimoodi saigi temast kuuendal veebruaril, 27. aastal halloomees. Tollane raadiomees oli universaalne. Ta oli toimetaja, talli report, teadustaja näitleja, avalikel raadioõhtutel, masinakirjutaja ja kongil, öö ja päevauudiste, vahesignaaliks ja mis iganes veel ja siis teha langes tema õlule. 36. aastal jõudis Eestisse heli plaadistamis aparatuur, mis oli väga suur samm, sellepärast et esmakordselt oli võimalik ka eetris toimunud plaadistamine. Ühe vanimatest säilinud reportaažidest tõi Felix Moor rahvani Estonia teatrist 1936. aastal ja näitas siis, kuidas valmib teatri lavastus. Olete imetlenud, millise kergusega ohjeldamatu huuga etendus rullub, näita laval. Olete olnud võlutud turistide armikuses ja tantsijatega rahvuserisused. Olete olnud haaratud koori võimsad esinemised ja orkestridistsipliini eesriie avaneb teid, kiki on lausa hämmastanud silmipimestavalt kirev lavapilt. Ja nii mõnigi naissolisti kostüüm on põhjustanud saalis istuvate daamide. Oh oo. Kas peaga olete teadlikud sellest, kui palju eeltöid on tulnud teha selleks, et kõik lavalt pakuta läheks libedalt ilma takistuste ja viperusteta. Püüame teile pisut appi tulla ja pakkuda Peile heli. Esialgu veel kahjuks ainult heliülevaadet selles töös. Teatrirätsepatöökojad ideed üks rätsepal parajasti ametis juurelõikamisega, kas kuulete? 11 ja 16 minutit on saanud kell olemas mäeraadio kahe ka otse-eetris meie poppar stuudiost Vabaduse väljakult. Saatejuhid Eeva Esse Kertsavadki ning Jakob Rosin. Symbol teiega rääkimas on ja oleme kutsunud meie teise saatetundi külla. Ma julgen öelda, et Eesti ühe tuntuima raadio hääle, kes väga mitmeid aastaid inimestele erinevaid informatiivsed ja huvitavaid saateid loonud on Kaja Kärner, tere hommikust. Kaja, kas teie käsi on juba betoonist puhtaks saanud, see juhtus õige hõlpsasti kraani all veega ja kõik oli korras. Teile teadmiseks, et Kaja oli üks nendest raadiolegendidest, kes alles paar päeva tagasi jäädvustas enda käe betooni sisse ja kuhu nad lähevad üldse üles, rahvale vaatamiseks? Ei tehniliselt on asi niimoodi, et see käejäljend võeti kipsi sisse, mis nii-öelda tahkus seal koha pealt ja sellest hiljem skulptor teeb siis Elendi betooni ja säilitatakse telemajja. Siis Gonsiori 27 ruudulise fuajee seina peale, kus on juba ma arvan, et umbes 20 jäljendit teleinimeste kätest on olemas. Kaja, see on selline väga hea võrdlusmoment, et jällegi teleinimeste käe läinud vaid teen siis raadiumad. Et kas, kas on kogu aeg niimoodi olnud, et enne on tele ja siis raadio- ja teleinimesed justkui on näiteks lihtsalt nagu suuremad ja ülevamatki raadioinimesed? Mingi väikene vahe siin sees on olnud küll kogu aeg, aga ma ei saaks öelda, et tegelema vaja on olnud oma inimeste ja saadetega suurem. Ma arvan, et ta on rohkem nähtavam. Kui sa oled olnud teleajakirjanik, nagu sa oled olnud, sa tead, et telesse esinejad saada on kordades lihtsam kui raadiosse sest inimesed armastavad näha televisioonis teleekraanil meelsamini. Mingi niisugune väikene väikene vahe sees on olemas, aga ma arvan, et ma ei ole lasknud ennast kunagi sellest häirida. Ma teen rahulikult oma tööd. Vaatan mõnda telesaadet, mis mulle väga meeldib mõnda teleajakirjanikku, kellest ma väga lugu pean. Ja, ja see ei ole minu jaoks probleem. Mina saan aru niimoodi, et kui teles olla keerulisem külalist saada vastupidi, kirge, vabadus saada telefon lihtsam saada, nüüd eksisin sõnaga. Minule tundub vastupidi, et et kui nüüd telefon vaja inimeste ajada, siis ta peab seal kuidagi ka nägema välja, eks ole. Aga raadios võib inimene tulla külla ja ta võib seal, sa ei pea panema väga palju talle valgust peale ja ta võib seal niiviisi istuda, rahulikult, mõtiskleda, enesesse, kaevuda, siis nagu vastata. Kas see on, kas see kuidagimoodi minu fantaasia isiklik või, või sellel võiks ka mingit muud nagu sellist alust all olla. Teletuleb olla kuidagimoodi välja näha raadio sobivasti nagu sisuliselt tegutseda. See on natuke nagu niisugune libe tee selleks võrdluseks, aga aga teles muidugi on, on kergem saada esinejat, nad räägivad kiiremini, mõte on täpsem ja raadio on see koht, kus võib seal viljeleda seda sisekaemust, nagu sa ütlesid ja ja mõtiskleda asjade üle, selles mõttes. Meediumid on erinevad ja. Me läheme, teeme seda saadet päev enne ametlikku ringhäälingu üheksakümnendad juubelit, kas see Eesti rahvusringhääling, mis meil täna on, milline ta täna on, on enam-vähem selline, millisena ta, milles, millisena te teda ette kujutasite. Mõnedkümned aastad tagasi, kui te Eesti raadios tööd alustasite? Ma ei, ma ei ole kunagi oma pead vaevanud sellega, et missugune võiks tulevik välja näha, ma ei ole mõelnud selle peale, mismoodi ringhääling kui ma ükskord ammusel tööd alustasin, missugune ta võib välja näha või missugused tehnilised vahendid on, et ma olen võtnud lihtsalt päev korraga, aga teinud seda, mida elu ja olukord hetkel nõuab, mis läheb eetrisse minema, kes on kõige paremad eksperdid seda olukorda selgitama? Ma ei ole väga-väga pikk ajalise tuleviku peale mõtleja ega, ega isegi mitte oma eluplaneerija, aga vaatame siis tagasi minevikku, siis Kaja, millised olid need tehnoloogilised vahendid aastakümneid tagasi selle jaoks, et valmiks eetrisse antav lugu vil? Reportaaž? Praegusel juhul? Asi käib meeletult lihtsalt, ma võin tegelikult minna tänava peale oma nutitelefoniga võtta sealt inimese käest kommentaari ja lasta see kohe pilve ja sealt läheb otse-eetrisse, kuidas siis seda asja teha? No siis tehti ikka haruldase käsitööna, et võtsid hommikul Repmaki üle õla. Kui ma alustasin 70.-te keskel ja hakkasin teadustaja töö kõrvalt ka lugusid tegema, siis see oli, kui ma õigesti mäletan, kas Reps seitse Võiret kuus kaalus palju, ma pakun, et üle viie kilo läksid, käisid loole raamile, sa olid varem kokku leppinud, tulid tagasi, siis sellelt rep makilt võeti ümber suurele stuudiolindile, meil oli terve ümbervõte osakond vana maja, teisel korrusel Kreutzwaldi tänaval ja siis saite selle nii-öelda musta materjali kätte, siis hakkasid seda lõikama. Niimoodi heli peab juures kuulates, missugune sõna algus missugune sõna läheb sisse, missuguse lõikad välja. Ja kui viis meetrit hiljem selgus, et sisulises mõttes olid vale sõna välja lõiganud, siis tuli sealt prügikastist nende juppide seest hakata otsima seda õiget sõna asemele tagasi kleepida. Vaat nii tehti tööd kui siis ja siis võeti see nii-öelda kleebetega lint veel puhtale saate lindile ümber, kus elud, ühtegi kleebetsest juhtusid. Kleeped läksid eetris lihtsalt lahti. Kui kaua siis võttis aega ühe raadio, loo valmimine? Reportaažid, reportaaž või žanri vahe. Nagu ikka, võttis aega, kui ma tegin mingit saadet, mille ma olin kaks nädalat varem planeerinud, meil oli saatekava koosolekud, kes siis otsustati, et missugune saade, missugusel päeval läheb ja, ja kes selle Tiive, kes seal esineb, et see kõik oli nagu kinnitatud ja läbimõeldud ja igal saatel oli toimetaja, kellega reporter või saate autor sai kontseptsiooni ja esinejate osas läbi rääkida. No see ikka võttis aega, ma ei oska niimoodi tundides öelda, Päevakaja uudislood valmisid muidugi kiiremini, sest et seal olid professionaalsed Monteerijad. Kas see kõik võttis ikkagi aega, mis muuseas tähendas ka seda, et sa said, nagu ma saate üle rohkem mõelda, said iga asja põhjalikumalt läbi mõelda, et ta ei olnud nii metsikult selle kiiruse ja operatiivsuse tagaajamisest. Eelmises tunnis oli meil külas endine Eesti raadiojuhte Peeter Sookruus ja minule üllatuslikult mina muidugi neid aegu ju ei saagi mäletada, sest mind ei olnud siis olemas. Aga selline mulje on jäänud, et see tsensuur oli päris kõva ja ja pidi kogu aeg andma aru erinevatele instantsidele, millega sa tegeled, mis sul täpselt seal saates sees on, aga Peeter justkui nagu natukene murdis selle müüdi lahti, ütles, et tegelikult see päris niimoodi ka ei olnud, et olid mõtlevad inimesed, kes sai tegelikult anda eetrisse võrdlemisi selle sisu, mida nad Ta ise tahtsid, kuidas Kaja ise tunnete seda, et toona, kas oli see tsensuur seal liiga palju pitsitamas ajakirjanike või, või olnud see olukord nii hull? Praktikas nägi see niimoodi välja, et kui sa olid selle saate valmis teinud, ma ei räägi nüüd uudistesaadetest, vaid noh, kas lastesaadetest, muusikasaadetest, kirjandussaadetest, siis masinakirjutaja võttis selle tekstilindilt ja trükis masinal. Nii et neid lehti sai lugeda niipeatoimetaja, kuis Lablit. Ma ei oska öelda, kui palju Glavlit oma võimu või, või kasutas, et ma lõpetan selle lause ära. Aga mulle on teinud Glavlit ühe märkuse terve nende aastakümnete jooksul ja ma olin valesti öelnud Tallinna laevastiku ohvitseride maja või oli laevastik Tallinna ohvitserid, ühesõnaga ma olin eksinud ja ta käis viisakalt, parandas seda. Rohkem ei ole mul elus klavidiga toime nagu tegemist olnud, aga peatoimetajate enesetsensuur oli küll tugev ja, ja sealt tuli mõnikord tagasilööke. Kui palju oli vaja Peeter Sookruusil suhelda EKP keskkomitee propagandaosakonnaga? Ma ei tea. Võimalik, et ta väga sageli oli puhver. Et ta nagu välistas konfliktid valge maja ja raadiumine inimeste vahel, nii palju, kui ta sai. Mina tahtsin lihtsalt täpsustada, ma tahtsin, paluksin täpsustust, kes on vahvlit? Lablit. No põhimõtteliselt on ta see tsensuur, kes, kes valvab selle järele, et riigisaladus eetrisse ei pääseks. Ma arvan, et seni võis olla. Tol ajal tegite te päris palju vaid, et ikka päris palju saateid linti ette. Kui põhjalik on see saateeelne ettevalmistus eelmises tunnis. Eeva siin mainis, et meie Me loomulikult oleme mõelnud nende intervjuude peale, kuid meil ei ole küsimused ette valmistatud põhjalikult. Sõnaliselt ette valmistatud. See, mida me rääkima hakkame, hakkasime, kui põhjalikult teie enne saateid mõtlesite, mõtlete sellele, mismoodi te seda üles ehitada, mismoodi te seda teete, kas see sona ajas muutunud? See on ajas muutunud põhjalikumaks, võib-olla et ma ikkagi mõtlen selle inimese üle, kelle ma saatesse kutsun, mõtlen, mida ta on elus teinud ja mõtlen, mida. Ta on varem öelnud, et mitte korrata oma küsimustega seda, et, et kui inimene tuleb intervjuud andma, et ta ei tajuks seda, et ma pean 100 seitsmekümnendat korda rääkiva üht ja sedasama juttu, et ma püüan leida midagi, mida ta veel ei ole rääkinud või vähemalt mitte nii mitu korda rääkinud. Et selles mõttes ma mõtlen läbi, mida ma küsin, missuguses järjekorras ma küsin. Aga kui ma tohin sinu küsimuse juurde ja hakkab tagasi tulema, aga siis, kui sa ütled, et, et sa, et veel praegu tehakse saateid linti, siis ma küsin ausalt su käest, et kas sa oled oma elus magnetlinti läinud. Näinud ei ole. Käes. Ütles, et, et me ei, me ei tööta lindiga enam ammu. Aga see sõna on tegelikult niivõrd meie keelde jäänud. Asendasin palun sõnaga salvestis võis arvestama, seda küll. Digitaalne salvestis, arvuti lindist pole seal jälgegi. Nii salvei kogumina, muuseas enam ammu mingisuguseid asju vabatahtlikult salvestama tuleb sõnast salve, midagi vanemad ei ole nii. No ma arvan, et digitaalne salvestus on. No see on see, ta seibid, eks. Aga hakkaks raadio kahes Ühtegi saadet ei anta arhiivi? Muidugi muidugi kõik otse. Tegelikult raadiokuulajatele muidugi on tore seda pilti luua, et meil ongi kõik kogu aeg otsega ö, saated on alati otseteed, Maarja Merivoo-Parro tihti teebki, ega otsesaateid öösel. Aga Kaja, teie alustasite tööd Eesti raadios juba 70.-te alguses. Te olete töötanud teadvustajana kommentaatrina ja tänasel päeval siis toimetaja saatejuhina, kuidas need erinevad siis ajakirjanik, Kuu ametipostid, siis alates teadvustajana, kuidas nad siis sisuliselt erinevad? Ma tulin majja 73. aastal korraldatud teadustööde konkursiga. Siis oli välja kuulutatud, et vajatakse mees- ja naisteadustajat ja naistest, et siis jäin sõelale mina ja mees teadustajatest valiti välja Uno Kaupmees. Kui läks töölepingute sõlmimiseks, siis leiti, et raha jätkub siiski vaid ühe teadustaja palkamiseks. Ja kuivõrd neis teadustajaid üldiselt on raske leida, siis võeti tööle Uno ja minule pakuti tööd saatekava toimetuses ja 76. aastal, kui Marite kallas ma läks tööle Eesti televisiooni. Ja seal veel paar naiskolleege jäid lapsega koju, siis ma sain teadustaja praktikandiks ja, ja mõni aasta hiljem juba täiesti teadustajaks. Teadustaja töö oli see, et sa tulid hommikul. Lugesid õnnesoove, mis oli tookord palju varem päevauudiseid kell üheksa pool 10 teadvustasid, siis see lastesaate olid kontserdid. Neid oli vaja teadvustada, võib-olla mõni niisugune Kümneminutiline publitsistlik paberilt lugeda ja see oli puhas teadustaja töö ja Te meie endi arvates oli siit luua kuulajale mingi niisugune rutiiniga segatud kindlustunne, et ei ole midagi hirmsat juhtunud, kõik samad vanad hääled. Me püüdsime nagu anda mingit õhustiku või tunnet kuulajale, lisaks sellele, mis verbaalselt sai ette loetud. Kommentaatori aega, jah, kommentaare olen teinud, aga ma arvan, et see oli kuidagi mingi administratiivne mis lihtsalt oli vaja panna mulle ja Jaana Padriku-le, ma mäletan, me olime kahekesi kommentaatorid Lembit Lauri, ole kommentaator. Aga, aga lugusid hakkasin ma tegema võrdlemisi varsti ja kuivõrd mul oli otse-eetri kogemus, siis siis te saate juhtimise töö hakkas mulle ka üsna varsti istuma. Mis asi see kommentaatori töö siis täpsemalt ikkagi oli, see ei olnud, see oli täpselt samamoodi toimetaja, saatejuhi töö, aga seal oli ilmselt programmile ette nähtud kolm kommentaatori kohta. Võimalik, et see oli nii, aga mida see tähendab, kas see ongi siis kommenteerimine, mingisuguse konkreetse sündmuse kommenteerimine ja tegelikult ka oma hinnangu andmine? Ei. Ma olen kommentaare kirjutanud küll, aga et ma oleksin olnud see kolumnist, kes tuleb hommikul tööle, kirjutab sama päevakommentaari. Niisugust asja ei ole vikerraadios mitte kunagi olnud. Jakob. See ametite varieeruvus on tegelikult väga erinev ja tänaseks on teil päris mitu iseenda saadet, mida te ise loote, kuhu ta valitigi külalisi ja teemasid, mismoodi te, mismoodi te seda pilti kujundati, ühesõnaga, kas te, kas te lähtute saatel loomisel enda huvist või, või, või te mõtlete ka sellele raadiokuulajale, kas teil on selline tüüp raadiokuulaja, keda te enda vaimusilmas näete, kes kes teie saadet kuulab? Ja kas te üritate ära arvata, mismoodi seda saadet vastavat võiks võtlemis mõtetega? Ei ei mingit tüüpi, ei mingeid kategooriaid. Kui sa küsis mu käest, et mida ma silmas pean saatekülalist valides, siis eks mul ikka on väike antenn kuklas, kogu aeg avatud ja ma vaatan, mis ühiskonnas on ja mis praegu oluline on ja kes võiks seda huvitavalt kommenteerida või, või oma arvamust või nägemust esitada. Aga kuidas kuulaja minu saadet vastu võtab või seda intervjuud? Noh, ma loodan, et ei viska just raadiot. No võib-olla sõnastan küsimuse natuke segaselt, ma minu mõte on see, et tänapäeval hästi palju küsitakse erinevate asjade puhul, et noh, mis on teie, mis on teie tüüp, kuula, mis on teie tüüp, sihtgrupp? Ja minu jaoks on see küsimus alati olnud väga-väga raske, kuna kui mina loon midagi, siis ma loon seda niimoodi, et mul oleks seda endal huvitav lugeda, neid ma alati vastan sellele küsimusele, ma ise olen ja ma küsimuse mõte oligi see, et, et kas te, kas te loete eelkõige iseenda huvide järgi või, või, või te püüate leida selle kellegi teise, kelle huvide järgi seda lugu. Väga sügav kasutajakeskne disain versus autorikunst. Läks kohe palju. Lihtsamaks aitäh. No see inimene peab olema mulle huvitav ta peab olema üldiselt huvitav, saab olema huvitav rääkija. Tal peab olema huvitav nägemus maailmast ja ta peab oskama seda isikupäraselt väljendada. Loodan, et see meeldib ka kuulajal kaja, kuidas te olete ajakirjanikuna käitunud olukorras, kui te olete kellegi kutsunud stuudios tegema temast kas siis persoonilugu või andmaks kommentaari või ülevaadet, ütleme, mõne ühiskondliku protsessi kohta ja kui te saate aru, et tegelikult ei olegi niivõrd huvitav või tal ei ole midagi väga palju öelda kuidas te selle olukorra saate jooksul siis lahendate professionaal, nagu te olete? Vaata, see oleneb siis nüüd sellest, et, Katsud aru saada, miks tal ei ole huvitav raadios olla või? No eks siis püüa nii palju küsida, kui sa saad ja oskad ja püüad teda võib-olla sellest rutiinist välja saada või selle plaadi pealt, mis ta on Endal sisse lülitanud, alati ei õnnestunud, tunnistan, Eva, alati ei õnnestu. See tihti kipub niimoodi olema, et tegelikult on ju ette antud aeg, millega pead selle inimesega siis rääkima sõna otseses mõttes. Kui on tund aega seda saadet ette antud. Ja siis saatejuhina saad ju aru, et sul on vaja tundaalse inimesega ära sisustada, kui tegu on isegi otsesaatega. Mul on endo, kui juhtun seda korduvalt. Ma saan aru, et inimesele inimene vastik ei jah vastustega ja siis ma peangi hakkama sõna otseses mõttes võimlema ja midagi sealt välja pigistada. Tihti teil seda ette tuleb? No mitte nüüd nii hirmus tihti, sest et ma ikkagi jälgin seda inimest, keda ma saatesse kutsun eelnevalt, ma vaatan, kus ta on andnud intervjuusid, mida ta on öelnud, kas see on huvitav, kas ei ole, huvitav, et selles mõttes see eeltöö nagu aitab hädast välja? Sa ei taha nimetada, ei taha nimetada Eva, ühtegi, kellega te olete pidanud eriliselt võimlema. Ma võin seda öelda, et ühegi tipp-poliitikuga seda tavaliselt ei juhtu, sest et neil on alati midagi öelda ka siis, kui sisu sellele ei ole, siis ma täiesti tegelikult imetlen poliitikuid, teil on antud selline haridusele sünniomane oskus rääkida momentidel, kui mitte midagi rääkida ei ole ja, ja oskus konkreetsele küsimusele täiesti ütleme saab ju Tartust Tallinnasse otse sõita, aga, aga saab ka sõita läbi Narva stiilis. Ja noh siis ma tean, et seeder saab ära täidetud, aga vot niimoodi kui nimesid välja tuua, siis ega siis ega niimoodi kohe paugust ei tule miskit meelde. Kes nüüd on rohkem ametnike või poliitikute hulgas, neid on rohkem ametnike hulgas ja see tähendab seda, et ametnik ei ole oma seisukohtades vaba. See on paraku nii, Jakob, seda te tahtsite, midagigi. Ma tahtsin lihtsalt kommenteerida, et väga huvitav situatsioon tekkis, kus intervjueeritav hakkas intervjueerijat Ei, ma tahtsin täpsustada. Aga aga sellega seonduvalt kui selline olukord tegelikult tekib, kas, kas see on muutunud ka nii, nii, nii, nii vaikseks või nii hulluks see olukord, et on tulnud vaata uuesti teha, leida uus külaline või seekord eetrist saade ära jätta ja teha midagi alternatiivset? No nii hullu variant ei ole mitte kunagi olnud, et ma oleks pidanud saate ära jätma või et ma oleksin pidanud saate katkestama ja ei, nii, nii koledat lugu pole minu tööaja jooksul juhtunud. Kas see, kui selline olukord peaks juhtuma? On see viga, ajakirjanikud või on see viga, saate külas, kas ajakirjanik peaks olema niivõrd professionaalne, suudaks igast kivist jutu välja pigistada? Ei, ma arvan, et see on saatejuhi viga selles mõttes, et eeltöö on kehvalt tehtud või tegemata jäetud, et pisut peaks endale selgeks tegema, mis on saatekülalise suutlikkus otse-eetris hakkama saada. Sotoru, mõlemad. Tuleb veinipressile sa juba pikemat aega siin ka Jakob sind kahjuks ei näinud, mina sind nägin. Palun, eeter on sinu päralt, aitäh. Ma tahtsin kangesti küsida sellist asja, et kui on, kui on tegemist juba nii tuntud inimesega nagu teie nii põhjalikult tööd teinud inimesega ühes valdkonnas, siis seal on sellel valdkonnale on oma fännid ja teil on kindlasti olemas omad fännid. Ei ole küll selliseid selliseid olukordi ilmselt nagu on. Ja televisioonis joostakse karjakesi järele. Aga ma tahaksin. Ma tahaksin ühte sellist huvitavat fännilugu kuulda. Ei tullakse juurde ja küsitakse autogramme või hakatakse rääkima, et kaja, et kuulasin teie saadet eelmisel nädalal ja vot see mulle väga meeldis või sellega ma kohe üldse ei saa nõus olla või keegi järjest šokolaadikarpe. Tänu taevale ei saadeta šokolaadikarpe, ei tulda tööpäeva lõpus raadiomaja ukse peale roosikimbuga ega tule mind ka, keegi ole tulnud kividega loopima, et selles mõttes hea rahulik on, küll, aga, aga mõni inimene tuleb. See on kas praeguste või endiste kolleegide hulgast ütlema, et vaata, kuulis seda saadet või teist saadet, et see meeldis või siis vastupidi. Mis puudutab aiasaateid, pühapäeva hommikuid hommikusi, siis seal on mõni aiandusinimene tulnud ütlema? Ei, et minu meelest see asi on küll läinud, risti vastupidi, kui see ekspert sul saates rääkis, et mida rohkem on asjatundjaid, seda rohkem arvamus kajab ampluaa praegusel ajalgi meil vikerraadios on väga suured, et nii bussi kui ka reporteritundi te teete oma autorisaadet, Kajalood, nagu ka öeldud, siis aiatark. Kas, kas on võimalik sealt nimistust üks välja võtta ja öelda, et, et vot seda ma teen kõige suurema rõõmuga. Uudisplussi ma nüüd praegu enam ei tee, aga kajalood on see, mis on minu suur armastus, aga ma teen seda alles teist hooaega, loodan, et tulevad ka kolmas, aga võib olla ka neljas ja inimene, kes su vastas, teisel pool mikrofoni, teisel pool lauda istub kõige huvitavam materjal, mis üldse on olemas. Kõige huvitavam on ka see, et teie järgi on pandud ka mini-Eesti hüdrograafialaevale? Ei, see ei ole minu. Olete selle risti öelda sellele teema? No see on jah, niisugune provo, mingi efekt jälle, millega ma vastu tahtmist olin, sunni oligi niimoodi, et see ei olnud ei, see ei ole minu järgi pandud. Tegemist on niisuguse väikese hüdro hüdrograafia paadiga, ma pakun pide pigem, mis on kinni ehitatud ja mis, millel on siis niisugune kajalood on peal. Uurid merepõhja, vaatab, mis seal on. Kas seda on vaja puhastada? Põhiliselt siseveekogusid, järvesid, suurt lainet ei kannata, ei ole minu järgi pandud, aga mul oli õnn osaleda selle laeva ristimise peol. Oleks küll hea meel olnud, kui nad oleks parvlaev, mis nüüd, kui see ja Türgist Eesti poole jõudis, et oleks selle Leiger asemel hoopis Eeva? Vaata kui tore oleks olnud, minul poleks selle raha vastu küll mitte midagi olnud, aga eks inimesed ongi erinevad, aga noh, ega ma kellelegi pahaks ei pane, TS laevad ei pea hakkama ümber ristima, aga kui ma õigesti mäletan, veeteede ametil oli laev leiva isoli lühend. Nimelt Eesti veeteede amet ja Tartus oleks kiirabiauto, on ka selle jah, seal 200 puhul on see probleem, et need teevad, on seal ühe ööga. Ja siis võta seda aparaadis ei paista välja. Näeks hea küll, jätame selle praegu sinnapaika. Kaja Te küll ütlesite, et väga tulevikku vaadata ei taha, aga teeme selle hetk analüüsi siis sellise oleviku analüüse, kuhu raad ja tänaseks päevaks on oma kvaliteedilt jõudnud ja kui nüüd võttes arvesse seda tehnoloogia kiire areng toob kaasa, seletage sellist lineaarset kuulamist raadio puhul, aga televisiooni puhul seda vaatamist ei ole, et kas sellel üldse on mingisugust jätkusuutliku välja vaadata. Mina ei tahaks öelda siin tähtpäeva saates, et raadio on väljasurev nähtus. Oma kuulajaskond tal ikka on, on need, kes lähevad hommikul jooksma, panevad klapid kõrva, kuulavad järelkuulamisest kas müstilist Venemaad või kuula rändajat või mingit muud saadet. Agendat jah, just lähevad trenni tegema. Et nii palju on tegevusi, mille juures sa saad kuulata tarka inimest tarka juttu ja sa ei pea vaatama ekraani. Minu selliseks suureks imestus momendiks oli see, et kui nüüd siin paar kuud tagasi tehti avalikuks sellised Meil selle meie poppar stuudio ümber melu käib, elu käib, aga me olemegi tulnud rahva keskele, siis on see mõisteta. Härrad teevad laupäeva hommikust esimesi vägitükke, et kui paari kuuest avaldati raport selle kohta, et kuivõrd valmis on Eesti inimesed hädaolukordadeks ja sealt kui inimeste käest küsida, et aga millist infokanalit kõige rohkem usaldaksid või tarbiksite siis, kui ongi hädaolukord, siis selle vastus ongi raadio ja igas kodus peaks olema ka aku raadio olemas. Kui midagi peaks juhtuma, et see tundub, et raadio oli, on ja jääb. Aga kas on veel mingit muud võimalust? Igavest straat raadio oli ju esimene ja tegelikult kui hakata mõtlema, andi, tegelikult ta kõigiga kõige stabiilsem. Minu loogilise loogika kohaselt on internet esimene, mis nii-öelda kriisisituatsioonis töötamast lakkab. Raadiot on kõige lihtsam kuulata televisiooni jaoks, seda peabki täpselt istuma seal ekraani eest informatsiooni saades. Ega raadio peaks ju olema see kõige-kõige kõige selle informatsiooni hankimise keskne punkt kõige operatiivsem, kõige kiirem, kõige parem. Noh, eks ma ikka mõnikord vaatan mõnda uudisteportaali ka ja vaatan, et seal on mõni uudis veel kiiremini üles saanud kui, kui raadios aga aga eks meil, see väike konkurents ja võitlusvõistlusmoment käib kogu aeg, nii et meie puhul on probleemiks see, et me saame uudiseid eetrisse anda kord tunnis. Oot, aga kui praegu tuleks mingi oluline uudis, siis sellisel juhul mõistagi me saame teada, praegusel juhul meie saame siit lehvitada ja ka naeratada fotograafile Te, olete kogunenud raadio kahe popape stuudio juurde. Me oleme Vabaduse väljakul peaaegu et nädal aega, tulge meile külla, lehvitage ja tehke pilte. Kaja sinu pikk karjäär raadios tähendabki seda, et selliseid mälestusi inim imm, selliseid suhteid on ka kogunenud päris palju. Kolleegid, head sõbrad. Oskaksid sa välja tuua mõne inimese, kes on siin võib-olla kõige rohkem selle aja jooksul mõjutanud kuni tänase päevani välja kes on olnud sinuga koos raadiomajas? Kui võtta minevikus, siis minu suur eeskuju oli Elfriede Ilves üks 60.-te 70.-te ja võib-olla ka 80.-te aastate alguse teadustaja erakordselt särava häälega selge diktsiooniga ja tal oli niisugune sisemine oskused. Kui ta midagi ütles siis see oli nii usaldusväärne, see mõjus nii turvaliselt, et kui ta oleks mulle ka raadiost öelnud, et kaja kodus nüüd pista käsi tulle küünlaleegi kohal, et siis ühesõnaga väga usaldusväärne mõjus. Hilisemast ajast on olnud hästi palju toredaid kolleege. Väga tore oli uudis plussi teha koos Hillar Nahkmanniga, keda enam ei ole. Ta mõjus nii turvaliselt, ta oli kuidagi niisugune suur, mõnus, ta oli nii tark, et niisuguse kahe inimese saatejuhiga saate puhul ma võisin alustada ükskõik kust mere äärest ja jõudmata metsa määrde, et alati tõi mind maa peale tagasi ta lõpetas mu poolikud mõtted ja laused, et selles mõttes hästi mõnus oli koos töötada. Kui me rääkisime kolleegidest, kas teil on, no mõni saade, mõni konkreetne saate episood, mida te tänini mäletate, mäletate mõni saatekülaline või selline selline juhtum mõnest mõnest eetris olnud saatest, mis, mis on nagu eriliselt meelde jäänud teie karjääri jooksul? Kas see on nüüd see koht, kus peab rääkima lõbusaid lugusid? See võib ka see koht olla, aga see ei pruugi segada. Vat teadustajatel oli see, et noh, niisugune komme, et me kogunesime kõik stuudiosse, keegi oli lõpetanud oma uudistesaate lugemise, järgmine tuli hakkas kontserti teadvustama siis oli seal veel kolmas või neljas, kes hoidis käes oma kümneminutilist saate teksti, mida ta oli juba ette valmistanud, aga ootas, kui veerandtunnine kontsert saab läbi, siis ta saab kohe istuda mikrofoni ja ette seda lugema hakata. Ja siis ajaviiteks niisuguseid mõnusaid nalju. Keelemäng Inge, arvestasime seda, et vahetada sõnadel esimesed silbid ära tõkke JÜRI variste varjoriste kast, rohkader, distro publitsistlikku artikkel, publitsistlik artikkel ja siis oli niimoodi, et et kui ma olin teadvustanud konkreetsed kooriteosed esimese Eesti raadio segakoori variste juhatusel, siis enne, kui ma mikrofoni kinni panin. Ma iga kord hetk nagu sisekõrvas kuulasin ja mõtlesin, et õigesti või ütlesin selle vane variant. Ja õnneks teadustaja hääl mul kunagi mitte midagi sellist ei juhtunud, et ta läks sassi läinud. Kuni. Ma pakun üks kolm-neli aastat tagasi vanas majas viiendal korrusel klaasis toas, ma ootasin oma saatekülalist, kelleks oli Paavo Nõgene, kultuuriministeeriumi kantsler. Ja me arutasime, et kuidas seda perekonnanime peaks külg lähenema. Kas Nõgene, Nõgene, Nõgene, nõgese ja me arutasime ka seda, et, et vaat mõne inimese nime puhul see küsimus tekib ja teise inimese nime puhul nagu näiteks Paavo Kivine, sinu küsimus mitte kunagi tekkinud, kuidas käänata? Paavo Nõgene tuli kohale, läksime stuudiosse. Ma tegin pidulikku algus teadvustuse otsesaates ja siis ütlesin talle otse silma vaadates. Tere tulemast saatesse Paavo Kivine. Näen, kuidas Paavo Nõgene kõnd kulmud kerkivad siia juuksepiirile? Muidugi vabandasin. Aga selles mõttes saade oli vastu taevast, sest et lastele antud tõid täiesti teistsugune õhustik või meeleolu, nii et niukesed tõsist juttu sealt ta enam välja aidanud. Seda võib muuta palju tähelepanematus või võib saate täiesti untsu keerata, see on tõsi. Head raadiokuulajad. Meie oleme Vabaduse väljakul, raadio kahe popup stuudioga tähistamas ringhäälingu üheksakümnendat juubelit ja Jakob Rosin, Eeva Esse ja Kertsavad siin stuudios viimased mõnedkümned minutid rääkisid juttu tuntud raadiohääle Kaja Kärner. Ega aitäh Kaja täna siia tulemast ja selle tunnikese koos meiega veetma. Ilusat ringhäälingu aastapäeva kõigile. 1936. aastal asus Raadio Ringhääling Estonia teatrimaja kolmandal korrusel, veel Eesti vabariigi päevil otsustati ehitada uus raadiomaja samal aadressil ja kus me praegu oleme, ehk siis Kreutzwaldi 14. See pidi valmis saama juba 42.-ks aastaks, aga sõda tuli vahele. 41. aasta 21. juunil toimus Nõukogude liidu poolt korraldatud riigipööre ehk siis juunipööre mille tulemusel astus ametisse Johannes Varese rahva valitsus. Felix Prei, ehk siis tollane ringhäälingu direktor vastutas sellel hetkel kogu ringhäälingu eest üksi. Ringhäälingu võeti relva jõul üle ning selle juhiks sai Paul Uusman, kes andis 21. juuni sündmustest rahvale teada sama päeva õhtul raadio vahendusel, mis oli ka esimene avalik teade, sellepärast et ajalehed ilmusid ju alles hommikul 40. aasta 22. novembril loodigi ENSV rahvakomitee nõukogule alluv raadiokomitee. Tallinna saatejaam, kusjuures jätkas tööd isegi siis, kui lahingud olid kestvas linna serval. 41. aasta 26. augustil toimus sakslaste pealetung. Lasnamäe saatejaam lasti õhku, ent saated kestsid veel valjuhääldi kaudu Tallinnas edasi. Estoniast oli veel võimalik endistviisi edasi anda plaadimuusikat ja teateid. Suurem osa raadiorahvast jäi Tallinna. Tehniliselt poolelt küüditati kaks ja mobiliseeriti vähke kõik ohvitseri ettevalmistustega. Mehed, sealhulgas ka endine ringhäälingu direktor Feliks sol, Prei osa Ringhäälinguarhiivist viidi sõja puhkedes Leningradi, sellele järgneski sunniviisiline ning ringhäälingu ajaloo ainus saate paus. Rahvaringhääling kui selline lõpetas töö. Ning seitsmendal septembril alustas Landessember Reval, kus käis teadvustamine kahes keeles. Esikohaks siiski saksa keel. Esmaspäeval, 22. veebruaril 1943 saatekava kell viis saade Saksa sõjaväele. Kell kuus 15. Hommikukontsert Ülekanne kuus 45 päevauudised. Kell seitse. Päeva uudist saksa keeles seitse 15. Rõõmus algus magnetofonilt ja heliplaat. Landes sander Revalist aidati kaks kolmandikku muusikaga saksa heliloomingust eelistati eelkõige Hitleri lemmikuid, vaagnerite Straussi sensorid tegutsesid isegi muusika vallas. Nad kasutasid raamatud juudid muusikas, mis oli selline mitmeköiteline teos keelatud ehk siis mitte aarealastest heliloojatest, keda ei tohtinud mitte mingil juhul eetrisse lasta. Aga rahvas kuulas raadiot. Aegsed ajalehte ei võinud ju eestlane uskuda, seega kuulati kõiki raadiojaamu, mis Eestisse vähegi kostsid. Hoolimata sellest, et pool Euroopat oli keelutsoonis ja kuulamise eest võiti vangi panna. Kui 44. aasta märtsis Vene lennuk vägi pommitas Estonia põlema siis seda osa teatrimajast, kus asus ringhääling, oli veel võimalik päästa. Aga saksa sõjaväepolitsei keelas kohale saabunud ringhäälingutehnikameestel sekkuda. Seega stuudiade fonoteeki lasti lihtsalt maha põleda. 44. aasta 20.-ks septembriks oligi lõpetanud tegevusele andes Reval 45. aasta üheksandal juunil seati end sisse poolelioleva raadio keldrikorrusele. Kell seitse hommikul läkski eetrisse esimene saade meie oma raadiomajast. Kuulata kahte. Veel eelmisest maailmasõjast väsinud ning üleilmsest majanduskriisist sammu haaval toibuma. Euroopa nägi rest ärevaid aegu. Nimelt 39. aastal oli juba Austriast ning Tšehhoslovakkiast jagu saanud Saksamaa vallutanud Poola misjärel kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa välja kuus aastat kestnud teise maailmasõja täiusliku Saksamaa kujundamisega vaeva nägema. Hitler pidi alla vanduma 45. aastal tsiviilisikud sõja keskel, nägid Pealtlinnade aukudega pommitamist ning andsid omapoolse panuse, kuidas iganes said kududes sõduritele riideid, kasvatades söögimaterjal Reali töötades pommitehastes ning levitades patriootlike mõtteid filmide ja muusika kaudu. Sõja lõppedes jätkus ometi inimeste elude mõjutamist. Koju hakkasid naasma sõjast räsitud sõdurid. Juutidest põgenikud katsusid alustada eri riikides uusi elusid ning purunenud tsivilisatsioone proovida taasehitama hakata. Kolmekümnendad kuulusid muusikas populaarsele svingi BIG fännidele. Svingiajastu suurimatele nimede hulka kuulusid näiteks Luyanslang, peni, küdmen. Populaarsust hakkas kaotama teise maailmasõja ajal. Arenes välja uuteks žanriteks. Teatepulga võttis enda käte suurelt jaolt pluus, mille laulsid suureks teiste seas Ella Fitzgerald. Nätsin Kaul Billy Holiday. Eurooplased nautisid Ameerika populaarset muusikat väga, kuid enamjaolt pidid leppima sellega. Raadiotes jõudis BBC Suurbritannias, siis suhtus populaarsesse tantsumuusikasse. Suhteliselt vastumeelselt ajal olid nad siiski sunnitud järjest rohkem mängitavat tantsumuusikat eetrisse laskma. End seda vaid briti sõdurite jaoks, kes muidu oleksid selle tantsumuusika lemmikud leidnud saksa raadio Rainetelt. Tsensuur oli vaatamata. Hääleta internetis ära kaks. Raadioaastaid täis. Te kuulate raadio kahte märki. Viimane ärgaks levialas raadiolegendide eri läheb eetrisse laupäeval Vabaduse väljakut kaheksatunnises maratonsaates kohtume legendaarsete raadio häältega, nende hulgas Eesti raadio endine direktor Peeter Sookruus. Saatejuhid Olav Osolin, Erki Berends. Et linna ja raadio kahe kunagises peatoimetaja Margus Hunt ja Heidy Purga ärgaks levialas raadiolegendide eri on eetris laupäeval kella 10-st kuueni. Raadiolegendide eri kolmas saatetund on nüüd käima tõmmatud. Kahte esimest tundi veetsid meiega ehk saatejuht Eeva Esse ja Kertsavatski ja Jakob Rosinaga sellised raadiolegendide Peeter Sookruus ning eelmises tunnis oli neil külas Kaja Kärner. Varsti on meiega siin legendaarne mees, kes ma arvan, et ei vaja pikemat sissejuhatusega tutvustamist. Olav Osolin tuleb meile külla, meil Nola vilega üks üllatus plaanis, kui Olav meil praegu juba seal kuskil kuuleb, siis teadku, et selline kerge nostalgia annus tuleb ja raporteerime kasid otse Vabaduse väljakult. Kehtasid nüüd käite mööda ja vaatate, siis ma lehvitan teile, loodan nende lehvitamine vastu, me oleme siin, sellepärast on teisel pool, oleme siin sellepärast, et raadio kaks valib aastahitti ja me kõik loodame, et ka teie valite meil siin äsja käisid. Meil tegelikult ei ole selle vastu midagi, kui ta astute, mees ja boksi sisse ajate juttu, aga lepime selles kokku, et olge viksid ja viisakad ja kained. Meil käisid siin kaks nokastunud härrasmeest, kes tahtsid kohtuda saatejuhtidega ja katsuda. Ja suruda kätt ilmselt ei soovi. Ta on ringhäälingu 90. aastapäeva puhul. Et me panime sellest ka ülevaate raadio kahe Facebooki lehele ehk siis ka nende 15 sekundit kuulsust, ta saab eetrisse. Minge vaadake järgi seda ärale järele, vabandust, minul see grammatika on, nagu ta on. Head veel, slängi ei kasvata, otse-eetris see on, see on positiivne. Aga eile õhtul veetsin mina aega ERRi audioarhiivis ja tegin seda oma kodust mõnuledes oma voodi peal. Ja vaadates läbi interneti, siis erinevaid raadioajaloolisi sündmusi kuulates tegelikult pigem. Ja leidsin. Jacob ära seda veel räägi, ootame, ootame enne ikka. Ikka enne Olavi ära. Ma ei tahtnud sellest vabandust. Millest sa siis rääkida tahtsid? Mis see sinu väike Eeva vehkis kätega? Mina juba kukkusin õlgade nüüd niimoodi, et ma saan aru, et sul on juba vähemalt parem õlg on lõõgastunud. Ma tahtsin rääkida tegelikult sellest, et sattusin mina ühele reportaažile miljardi tekkinud Valdo Pant 61. aastal pirukabaarist. Ja mulle jättis kustumatu mulje, kui mõnusast muhedast ja väga huumoririkast rikaste raadioajakirjandusest, kuna tehti reportaaži piruka baarides ja küll ei olnud otseülekanne, aga seal oli, oli siis Valdo Pant oli reportermakiga kohal. Inter veeris pirukavalmistajaid ja pirukasööjaid. Ja mulle eriti meeldis, seepärast ma ei ole täna hommikusööki veel jõudnud, ei ole, et ära ja ma väga tahtsin kirjeldada seda, kuidas, kuidas siis on seal automaatne piruka valmistamise masin, mida demagustes automaat ämmaks teeb 10 ämma eest töö ära ja interja sellega seoses nad siis seal kohapeal keskkonna tegemist oli väga uudselt loogika ja selle selle, selle klipiga seoses. Ma tahtsingi teie käest küsida, millised on teie sellised raadio kuulamisega seotud eredamad mälestused, see ei pea olema arhiiviklipp, aga kui te üldse mõtlete selle peale, kui te olete raadiot kuulanud, mis teil üldse meelde jäänudki kirjeldamata? Oota, sa küsisid meie käest teie käest. Et see oleks olnud ilus küsida raadiokuulaja käest niimoodi ja siis jäta eetrisse vaikus. Kõige eredamad raadio kuulamise sellised hetked arvad vä? Ja ma mäletan väiksele, mina kuulasin hästi palju kuuldemänge, näiteks vikerraadiokuuldemäng. Mina kuulasin raadio kahest, kuulasin hoolega, näiteks reedeti on minu meelest oli selline saade nagu Dolczeviitaalida. Ja siis oli ja siis oli üks saade. Äkki oli seesama saade, kus olid Peetri onu ja aktsiono ja siis nad rääkisid, kuidas peab käituma. Rannas. Andsite muud igasugust ebasobivat nõu lastele, mina kuulasin hea meelega seda hästi niimoodi rahulikult. Mina mäletan seda, kui pani peale vanaema ja vanaisa vikerraadio õhtusel ajal ja kui saan, siis väikesed lapsed, kõik magavad ju. Sinagi magama jää, et ja siis sealt tuleb see väga tore muinasjutt, siis aitas mul lõpuks magama jääda, kui mõni vanaisal ja vanaemal külas. Sellised on minu kõige soojemad mälestused raadio kuulamisest. Jutud olid legendaarsed omal ajal, eriti eriti väiksena. Aga seal oli vanaema, vanaisa tegi niimoodi muidugi panema, niimoodi mulle kodus. Siis siis oli uneaeg, oli siis, kui kuulasid selle Salme Reek oli seal. Rääkis kodus, oli minu magamamineku hetk, see, kui aktuaalne kaamera oli lõppenud, siis aeti mind oma tuppa. Otseseid hiljem minna magamast õhtujutt oli kolmveerand üheksa aktuaalne kaamera piss tuleb hiljem. Aktuaalne kaamera lõppes absoluutselt hiljem, vähemalt vähemalt kolmveerand tundi hiljem. Aga milliseid jutte seadmine rääkida? Olav Osolin, kes oma raadiokarjäärile pani alguse siis, kui ta, olles veel ülikoolis käis saate teada õige pea, sellepärast et Olav tuleb, astub varsti meie popstuudiosse sisse, aga enne veel natukene muusikat teile kuulamiseks. Aastal 2016 on pungil. Laseb. Kas mõni neist võib olla sinu isiklik aastaid? Anna meile teada hääled aadressil ärgaks poee. Raadio kahe aastaid 2016. Kuule. Laupäevane juba pärastlõunane aeg on kätte jõudnud 12 ja 22 on kellraadio, kaks on Vabaduse väljakul pop-up stuudios R2 levialas, legendide eri kolmas saatetund on käivitunud. Teiega on saatejuht Eeva Esse, Kercewatski ja Jakob Rosin ning meie tegevus siin on väga palju tähelepanu pälvinud. Panin ka ennist raadio kahe Facebooki lehele üles videofännidega kohtumisest ja juba on platsis ka Eesti Ekspressi ajakirjanike tanner, leidsin ma, et kogu seda toimuvat sellist võib-olla kohati ministeeriumit, et kuidas sellised inimesed meile siia jõuavad ka siis lõpuks Eesti Ekspressis ära kajastada, võib-olla leiab siin mingisugused suuremat mahhinatsioone sind, aga eks seda siis saab juba järgmise nädalalehest lugeda. Aga nagu öeldud, Teile juba ka ennistes kolmandas saasta tunnis oleme palunud külla Olav Osolini, kes oma siis nii-öelda avaliku elu karjääri alustaski Eesti raadiost 70.-te lõpust. Tere päevast, Olav. Tere 77 on vähemalt internetiallikate järgi see daatum. Millal teie raadiomajja sisenesite? Ei no tegelikult ma sisenesin ikka hoopis varem sellepärast et noh, kõigepealt ma sisenesin kuskil koolipõlves, sellepärast et minu kool Tallinna 21. keskkool oli lausa raadiomaja kõrval ja, ja kui need raadiotädid ja onud käisid ikka seal teinekord oma lugusid tegemas, eks siis ma sain seal ka kindlasti kaasa lüüa ja olin üks nendest poistest, kes siis sattus ka ka selles raadio legendaarses poiste klubisse mis asutati kuskil kuuekümnendatel ja mida tegid Raivo Hein ja Leho männiksoo. See oli siis selline klubi klubitaoline niisugune raadiosaade, kus siis noh, taheti sihukesele poistele kuidagi mingisugust aktiivsust seal välja pakkuda ja, ja ma mäletan, et seal olid sellistest praegu tuntumatest tegelastest olid selle 25 hulgas, kes sinna klubisse siis valiti, olid ka näiteks Ilmar Taska klassi tuleks kokkutuleku siis produtsent ja, ja paljude muude filmida ja Kalev Vapper. Et aga siis pärast juba siis kui ma olin juba ülikoolis õppisin ajakirjandust, siis 70 kuskil, ma arvan, see võis olla mingisugune 70.-te teisel poolel olin neljandal kursusel ja nõnda siis aksima raadios seal rohkem käima. Sest tollal olin ma veendunud, et raadio on Tigmad kuulim kui televisioon. Ja kui mu toakaaslane Raul Rebane näiteks sihtis väga televisiooni poole ja teine toakaaslane ülikoolis siis Kalev Vapper, siis ma olin täiesti kindel, et ma lähen raadiosse, sest kui ma vaatasin televisioon Nonii tol ajal ja võrdlesin seda, mida ma nägin Soome MTV aasta näiteks mingisugust inglise saadet siis ma vaatasin, et see on ikka nagu öö ja päev, aga ma mõtlesin, et kui ma, kui ma olen usin ja, ja, ja teen korralikult tööd ja ise Monteeringaa need usinad ja oskuslike Monteerijatega koos, ma võin sellise saatena Koroidio laksenber küll raadios ära teha. Et seda tehniliselt oli nagu võimalik ja selle tõttu ma olin kohe kindlalt, et lasen raadiosse. Ja siis ma sattusingi esimest korda tegelikult sinna ja hakkasin tegema ühte sellist rubriiki, kuhu mind kutsus tegelikult Raul Mälk, kes oli käinud minu Tartu diskodel seal hommikuni tantsu ja siis kui, kui välissiis uudiste välisosakond hakkas tegema või siis välissaade välisuudisteosakond hakkas otsima ühte sellist tegijad, kes, kes võiks teha niisugune välismuusika rubriiki siis Raul pakkus välja, et mul on plaate ja infot ja et äkki äkki ma võin siis seda teha, siis ma hakkasingi tegema seda. Ja sellest sai selline väike sihuke Acrakene, et kuna see oli välisuudiste all, et siis siis seal sai mängida lääne muusikat, inglisekeelsed, mis tol ajal oli, muidu vaata keelatud aeg-ajalt põlu all ja mida sai väga vähe. Ja et ma mängisin seal Sex, Pistolsi ja igasuguseid siukseid asju, mul olid oma kindlad fännid, kes seda kuulasid. Hiljem on mõned tuttavad isegi öelnud, et nad et nad salvestasid seda iga kord kirjutasid ülesse. Pedaru näiteks on üks selline, kes on tunnistanud, et oli, iga kord salvestas seda saadet. Ja niimoodi see asi hakkas tulema, kuni ma siis lõpuks ülikooli ära lõpetasin ja siis sinna tööle läksin. Ja raadios töötades tekitud mõni mõningaid saateid ka koos. Mart Ummelas ega, ja kuulame ühte pisikest klippi sellest ühest, ühest neist saadetest, kus Olav Osolin Mart Tummelas teevad, ma pole isegi kuulnud, see oleks väga huvitav ja Nonii kuulama saadet Kesköömosaiik. Vabandust, Eesti Raadio seent, mis tõi teid siia täna jalutama? Mina kuulsin, et siin pidi täna Kanada reaktiivagregaate näidatama, mis agregaat ja millised need välja näevad, teed niisugused välismaised olema? Ma ei tea, sõbranna rääkis. Tulin vaatama, mida sõbranna kuulis servereid ja tema jälle vist jälle kuskilt oma sõbranna käest või? Ei tea. Aga on siin mingid agregaat ei ole näha, ei ole küll mitte midagi, aga millised need peaks olema? Inimesi on palju, inimesi on palvist, inimesed vist ikka vaatavad, ju siis peaks ikka tulema. Aga millal, millal neid pidi näidata oma hommikul või mis kella paiku? See oli vist nii ikka keskpäeval. Aga kavatsete veel oodata? No natuke ikka ootan nagu huvitav oleks näha küll, olete kaua olnud juba siin? Tund aega olen oodanud, külm ka ei ole? No ei tea, ilm on päris kena, natukene kõhe on ka, juba võib jalutada ringi ja noh, saab sooja natukene joosta ja soovitame teil kombel püüda aprill apell, siis läheb lõbusamalt. Oi, kas täna on esimene põll? Tere, vabandust, Eesti Raadio, SIND ülitav, kas Tallinnast ise ei ole pärastele võrust ja ikka sealt Lõuna-Eestit ja kus siis need teile niisugune mõte siia pähe jalutama tulla? No aga ma kuulsin raadiost, et siingi tänavu välja olema vanavanaisa ja no meil on perekonnas ikka neid õhuala spetsialiste juba ennegi olnud. Vanaisa soovitas mulle, et ma, noor inimene võin küll tulla, hakkasin hunniku sõitma, juhatasin ta pärale. Kui tohib küsida, vanad olete? 19. Aga kuidas teile pallid meeldivad siin siis ei ole palle ja ei ole palle seal loll nali. Tõesti. Aga mis te arvate, mis sellist nalja tehti? Ma ei tea, ma leian Pole just eriti kena inimesi nii kaugelt igalt poolt kokku ajada. Aja seda teate, mis päev täna pühapäev? Kuupäev. Esimese aprillikommetest olete midagi kuulnud. Nalja heidetakse, kas tal pilved on? Aga kuna ei suudeta neid sellisesse nende Pilamist, palun ega mul selle vastu midagi pole, Saikile hulga ja pealinna tuldud. Aga kuidas need jätkutena? Või, eks ma pean hakkama koju tagasi sõitma, see pikk sõit ees kajab ahsoo, nii et enam jaotasin nõupalle. Enam ei oota, kui te ütlesite, et ei tule tulge järgmisel aastal jälle ja treisel abil järeldusi. Kuulasime lõiku saatest Kesköömosaiikhommik pole õhtust targem, mis oli eetris esimesel aprillil 1979. Mida tegid siis Mart Ummelas, Olav Osolin, Olav, kas te mäletate seda saadet? Ei, ei, ei mäleta, aga ma mäletan seda, et et aprilli sai tehtud tol ajal usinasti ja tol ajal inimesed muidugi uskusid rohkem kui praegusel ajal, sellepärast et aprilli tegemine ei olnud nii kombes või kombeks nagu sellepärast, et ikkagi ajalehed olid väga tõsised ja seal avaldati ainult hästi Niukest korraliku teksti, eks ju keegi seal mingit aprilli tavaliselt ja teinud raadios teinekord sai nagu teha, et ma tegin mitmesuguseid aprilli lugusid, et kõige, kõige võib-olla vahva on, nendest oli, sellest ma eile just Facebookis tuli mul meelde, et, et, et tegelikult oli see, kui olümpiamängude eel kui oli tohutu olümpiavaimustus ja kõik ehitised mingisuguseid postament igale poole, siis me tegime esimesel aprillil sellise nalja, et ma tegin intervjuu ja siis ühe nagu nõnda öelda ehitajaga. Ja tollal vot kus on see Pirita teel, eks ju, et mida siis tol ajal ehitati laiemaks siis kus on see obelisk seal obeliski juures on alla tee ääres üks selline selline betoonist nagu mingisugune obeliski laiendus, eks ju, mida salati küsinud, mis asi see siin on? Tol ajal juba küsisin, mis asi see on ja siis ma mõtlesin, et see sinna ehitatakse suur olümpia lee, kust tuleb meeletult suur piirde Kupertaani ausammas ja siis kõik Jaan Talts ja kõik siuksed, teised saavad ka oma ausambad sinna. Ja et see on selleks, et, et kui tulevad olümpiamängud, et siis inimesed saavad tuulevarjus olla ja vaadata binokliga merel need purjekaid. Ja jah, see oli niisugune niuke pilakas, aga, aga Heimar Lenk, kes oli kes televisiooni siis korrespondent hoopis selle üle ja tegi sellest üleliidulise uni uudise. Ja siis kõike Nõukogude Liit kirjutas sellest, kuidas Tallinnasse tuleb õudselt uhke selline Alee ja ma olin täiesti kindel, et ma saan kohe raadiost Potkud, sellepärast et see pull, see pull lõppeb mul halvasti, aga juba tulla, seal oli juba selline post-faktimaailm, et keegi ei tundnud huvi, kus uudis alguse sai, et kui see rahunes maha, siis Henryle edasi. Kui palju sul endal pidi oli tegemist Glavlitiga sellel ajal? Nuhklavlit oli nagu et noh, Glavliti on nüüd ütleme müstifitseeritud väga palju, et et, et, et tema tegeles nagu põhiliselt sellega, et kas on sõjasaladus sees või ei ole. Et ma jäin vist Klabliktile, sain küll rappida ainult ühe korra, kui ma kogemata ütlesin ükskord mingis vikerraadio saates Elva linnaelanike arvu ära ja siis tuli tuli seal Eesti raadios olid kaksikest Glavliki daami töötasid, kes olid mõlemad blondid. Ja see oli ema ja tütar, olid nad kuuldavasti. Ja neid hüüti Charlie ingliteks ja siis üksiaal hingel tuli, ütles, et et kust seda ei teadnud, siis jumal, mis sa tegid. Ütlesite, ütlesite Elva linna elanik vära elanikkonna ära suuruse siis maalsusel uimu, vabandan tõesti, ma ei tea, kas see on nüüd tuli väljas oli saladus. Aga muidu Glavlit noh, tema nagu selliste jookide või selliste asjade vastu huvi tundnud, teda huvitasid rohkem siuksed, mingisugused niisugused faktid, küllalt ka ikka nende selle tsensolina töötasid ikkagi peatoimetajad, peatoimetaja asetäitjad olid kõik siuksed, kindlad inimesed. Ja noh, kõige rumalam nendest oli kahtlemata oli noortesaadete peatoimetaja siis Ivo Valteri asetäitja Ellen Teet lause. See oli nii rumalat inimest, ma ei olnud oma elus enne veel isegi vist näinud et tema ikka kooris välja ikka absoluutselt kõik asjad kõige markantsem näide, mis oli, kui ma tegin Helgi Erilaiul üks kord keskel programmi ja mul oli selline lause sees seal ühes intervjuus, et et Kuubal käinud e siis veteranid või sellised käisid Kuubal. Ja sõitsid seal ja see oli selline, sõites jalgrattal mööda randa või midagi taolist, siis ta lõikas välja selle sõites jalgrattal ja põhjendas seda, nyyd ei küsinud, kust te saite jalgratta, kui inimesed praegu kuulavad seda, siis nad võivad aknad, kus saab nõukogude üliõpilane välismaadel, kata raha tal ju ei ole, eks valuutat tal napib, kust ta sai ratta kohe mõtlevad niikuinii nad varastasid selle ratta. Et kõige kindlam on see sõites jalgrattal siit välja lõigata ja sõidategi ja niimoodi käidi siis need kõik need intervjuud nagu üle nagu absoluutselt nii lõpus, kui seal oli viis minutit, siis said niimoodi kaks ja pool said nagu tagasi. Ja noh, selles mõttes, eks see aeg oli ka selline, ma mäletan, et ükskord, kui Helgi Erilaid, kes, kes mind selle peatoimetaja asetäitja juurde ei lasknud, sest ta kaitses mind nagu ja käis ise seal tema selle, selle ära tuli tagasi ja ütles, et mis kõik tuleb välja võtta, siis mõtlesin, et mina lõpetan, et ma rohkem ma, ma siia ei tule enam seal Finito aga ta siis ikka lohutas, ütles midagi. Et äkki läheb kunagi paremaks, et no näed, praegu vaatan, tulen siin, räägin otse ilma mingeid sensorite, nii et ongi läinud. Aga 81 oli see aasta, mil teie töö Eesti raadios lõppes. Miks nii? Kaheksakümnendatel oli üks selline, jah, ütleme nii, et 80. aastal oli, oli minu siis raadio võib-olla aja selline tähetund ja siis samal ajal ka ka ka suur pööre, et 80. olümpiajätt. Ja kuna ma olin olümpia regati siis üks reporteritest ja ka selle olümpiaregati nagu raadioülekannete kavandaja ja, ja selles tiimis seal selle pärast lihtsalt, et et ma olin ülikoolist tulnud noor ajakirjanik ja siis, kuna olümpiamängud tulitses, äkki avastati, et ma olen meistersportlane jääpurjetamises, mis oli peaaegu nagu purjetamine nende raadi inimeste jaoks ja siis öeldi, et oh, et mina, spetsialist olemas, et paneme kohe sinna tööle ja niimoodi ma siis ülekandeid seal pautisin ja, ja Haldsisin siis sealt raadioülekannet ja, ja seda kuulati päris palju mikspärast, sellepärast et televisioon tol ajal veel merele ei pääsenud nagu otseülekanne, nagu praegu näidatakse, kuidas seal purjekad sõidavad, tol ajal käidi anud kaameratele, õhtul näidati nii, et see see oli nagu selline, noh siis kõik tõesti teadsid, et kes, kes selline tüüp on ja et, et kuna ma hommikust õhtuni latrasin seal koos teiste kihtidega reporteritega ja siis tuli see jalgpall, mida me siis ise korraldasime, Tiit Karuks, istus mulle üle laua või mina, õigemini temale üle laua, sest oli staažikam ja vanem tegelane, tegime heast tahtest lihtsalt sellise jalgpallimatši. Kuna me käisime jalgpalli mängimas lihtsalt oma lõbuks. Mängisime risti üle platsi, kuna ei jaksanud joosta seda õigetpidi mängisime risti üle platsi. Väravad olid pandud lihtsalt noh, nagu koolipoisid mängivad. Ja siis mõtlesime, et teeme pulli, et teeme siukse lõpumängu ka ja teeme natuke suuremalt ja ja siis nagu on selliste asjadega, et see asi langu noh, paisub nagu tahtmatult ekse suureks. Et mõtlesin, võtame juba staadioni ja uurisime, et kas mõni staadion on vaba, tuli välja, et oli vaba dünamo staadion, mõtlesime ohc, reklaamime ka veidi seda, kuna meil oli endal raadiokanal käes, eks ju, tegime, seesama Mart Ummelas tegigi raadiot plaani. Kütsime seda hommikust õhtul, läksime igasse saatesse, ütlesime, kuulge, mängige seda reklaami natuke, kõik mängisid ja kõik arvasid, et see on nagu ametlik, midagi sellist, et see ongi nagu raadio korraldab seda. Noh, tegelikult me ise lihtsalt korraldasime, siis kui see asi peale hakkas ja me siis tõesti sinna nagu oma meeskonnad üles rivistasime, siis selgus, et seal veel kunagi alates Eesti, Läti maavõistlusest kodanlasel ajal polnud kunagi nii palju pealtvaatajaid olnud, et see oli täiesti puupüsti täis ja seal vist ei ole kunagi hiljem ka nii palju vaatajaid olnud. Ja siis inimesed tulid kõik kuulama, propellerid ja vaatame, mis seal pulli saab. Ja kui see siis käest ära läks, lihtsalt pärast, et bürokraatidel läks hirm, et äkki muru tallatakse ära või või, või juhtub midagi või ja bänd ära keelati, noh siis läks nagu natuke madinaks ja ja siis pärast hakati karistama ja, ja siis tuli välja, et, et hakkaski selline, et kes siis midagi tegi ja, ja, ja kõik, me seda üheskoos tegime, aga mul oli õudselt kurb vaadata nagu selles mõttes, et minu vastase ala, Tiit Karuks sai kõige suurema laksu lihtsalt sellepärast, et tema siis nagu uuringu käigus selgus, et tema oli see, kes formaalselt tellis bändi. Ehkki me kõik tegime seda ühes pundis seal. Ja siis ma sain kuidagi nii nii meeletult nagu ise ja kui ta sai eetrikeelu selle peale, siis otsustasin ise ka, et ma rohkem ei suuda enam lahti tee selles kanalis. Ja siis otsisin endale siukse kirjutaja koha sinna. Ja siis natuke aega hiljem. Ise muidugi arvasin, et seal ei ole enam proteste, et sellega nagu torkab silma ka, aga noh, mis siis ikka nagu tähele panebki, seal räägib ja kes seal ei räägi, eks ju ja esitab selle küsimusi. Ja siis, aga seda ma läksingi ära reklaami. Et ma sain aru, et sellest aitab mulle ja kaheksandaks, ma lihtsalt tehti mulle ettepanek, et et kui ma andsin teada, et et mul on raadiost kõrini, siis, siis tulid reklaamimehed koputasid ukse peale ja ja järgmine päevaselt kadunud olingi. Punane. Staadioni nii hästi täis said, siis oli kohe tööpakkumine nagu ukse peal. Ja jah, no muidugi. Tööpakkumisi oli hiljemgi, et et aga niimoodi jahmuga raadiokarjäär lõppes ta hiljem, ma küll käisin seal niimoodi, kui need jälle need olud natuke seal toimusid ja, ja siis ma käisin seal hiljem tegemas. Noh, nii külalisena, ma mäletan vist isegi ükskord tegin kogu. Kogu siis sellise stereoraadioprogrammi hommikust õhtuni üksinda. Tänapäeval ei ole see midagi, eks iga selline jopski võib endale koju teha raadio ja tuututada seal terve päeva, aga tol ajal oli see suur asi, et sa pidid kõik need saated võiksid ette valmistama kõik intervjuud tegema, kõik värgid. Ja siis terve päeva hommikul hakkas kuskil vist peale, nüüd see kestis Eestis seal mitte päris 24 tundi, jaga. Aga Reet Valing oli tollel toimetes lubas siukest asja teha. Et see oli ka omamoodi jälle selline Challenger. Aga noh, tol ajal juba ma siis jah, hiljem võib-olla tegin mingisugused lopsakad ja käisin seal tegemas. Nagu te hästi välja tõite, tänapäeval võib igaüks teha oma kodust stuudio, hakata podcasti tegema veebiraadiote, tuututada niisama. Olav. Täna tähistatakse ringhäälingu üheksakümnendat aastapäeva. Täna tegelikult ametlikult siis homme 90 aastat tagasi esimene raadiosaate eetrisse anti. Mida te arvate, kui kaua selline raadio kui selline klassikaline meedium ühest kindlast kohast, mis eetrisse läheb? Kaua sellel veel sellist eluiga võiks olla? No nii kaua autod sõidavad? Sellepärast ma arvan, et praegusel ajal, kus käib kõva jutustame sellel teemal, et et võib olla. Võib-olla mobiilisignaalid lülitatakse automaatselt välja pärast seda, kui inimesed istuvad autodesse, et kui autotootjad suudavad selles kokku leppida vähemalt valitsused hakkavad seda nagu nõudma mingil mingil moel, et ei oleks inimestel võimalik vaadata mingisuguseid sõnumeid või mingid televisiooni või midagi taolist rooli taga siis on raadio kindlasti vähemasti autodes olemas liikumatesse asjadest. Ma arvan, et, Et kindlasti raadiol on oma koht, pood kastide näol, naise kuulan hästi palju Bootkasse, tegelikult siis kui ma istun näiteks sammas istungi autosse, siis mul läheb tavaliselt mingi bootlast käima, mis mul seal automaatselt ees parasjagu on. Ja ka siis, kui ma lihtsalt lähen jalutama või kuhugi, siis ma panen ka mõne podcasti käima, et ma saan selle info nagu kätte sellisel ajal, kus ma ise tahan seda ja ma arvan, et raadiol on kindlasti oma oma aega fooniks ja, ja infoandjaks ja ma arvan, see meedia neid ju ei kao kuhugi. Et võib-olla ta lihtsalt jah omandab rohkem nii nagu televisioon, Ki, sellise et sa ise valida endale, mida sa tahad sealt ja siis, kui seal on mingisugused saated, mida sa ilmtingimata tahad kuulata, see tähendab muidugi seda ka, et tegijate persoon, konid tõusevad rohkem esile. Et sa pead teadma, keda sa seal tahad, et kui sa kuulad seal ma tean, et juurt ja kivirähki, ehk siis sa pead teadma, see ei tähenda, et iga kaks jobu, kes kuskil räägivad, et sa kuulad näidata, et neil peab nimi taga olema. Et ma arvan, ma olen positiivne, selles osas küll. Kala ma muidugi võin ka eksida, aga ma ei tea ju, aga ma millegipärast ma arvan jah, et raadio. Poisid, kas teil on ka veel küsimusi Olavile? Mul olid küsimused, aga siis, kui ta ütles, et kaks jobu räägivad ka ja keegi neid ei kuule, siis mul kadusid küsimused peast. Muidugi. Raadio. Ta peab olema ikka noh, ikka reageerima nagu rahulikumad. Asjadele ärge võtke seda isiklikult. Kas. Ma tegelikult tahtsin küsida. Ühe sellise küsimuse, mida me natuke oleme siin tänaste eelnevate külalistega puudutanud, et kui kui meie teeme täna, teeme otse-eetrit niimoodi. Meil on mõned heeblid, hiir, klaviatuur, ekraan, mismoodi see nägi välja tol ajal, kui teie saateid tegite teie istusite stuudios ja ma saan aru, et seina taga oli ports inimesi, kes kõikvõimalikke asju siis tegid? Üldse mitte, ma arvan, et seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel kuskil tohutu tsenseerimine siis enamik saateid läks eetrisse lindid ja see tähendas seda, kui need saated mängiti foonikates kokku ja selles mõttes oli, olid need tollal nimetati seda operaatoriks. Tänapäevaks nimetatakse seda produtsentide, eks kõik, needsamad nagu Anneli Berens praeguse nimega Sirje, kes praegu praeguseni veel on tol ajal põld siis hiljem rauta, ma ei teagi, mis ta praegune nimi lihtsalt sirts, sirts, sirts ja, ja mari ja kõik, kes need seal olid, need olid kõik meie parimad sõbrannad. Ja tänu nendele väga palju toimuski sellepärast et saateta mängiti eelnevalt enamasti kõik kokku. Paljudel juhtudel need saated tuli enne veel ka lindi pealt üles kirjutada sõna-sõnalt selleks, et anda see siis Glavlitile, kes siis vaatas, et sõjasaladus ei oleks ja siis toimetati ise lõpuks eetrisse, et neid saateid, mis otse läksid, oli tegelikult päris vähe, et olid uudistesaated nagu vikeruudistelugejad vikerraadio või tähendab sisulise vikerKaja kell 12 siis oli Päevakaja ja mingisugused muideks spordiülekanded ja nõnda aga üldiselt ikkagi ma arvan, et suur osa Eesti raadio kõikidest programmidest, mida oli tollal kolm, Need läksid eetrisse üle lindi ja see oli tohutu kõike seda kokku mängida. Sellistesse. Ma võin rääkida näiteks sellise loo, ka mina, kui ma tegin oma seda muusikarubriiki sinnamaani tänasse, siis ma mängisin seda kokku enne niimoodi üks pool tundi enne umbes, et seda seda juletud nagu otse anda. Ja siis ma rääkisin, seal olid sihuksed, väliskommentaatorid esinesid enne, mina sain siis mängida mingit Rod Stewart'it või mingid seda sinna siis lõpu väikse kommentaariga. Ükskord mul oli rootsivarti uus plaat ja ma tahtsin hirmsasti mängida ühte lugu, ma arvan, et see oli seiling, mis oli tollal tuli, tuli just välja. Ja ma ütlesin kõikidele nendele väliskommentaatoritele, tehke oma hästi lühikesed kommentaarid ette ja siis ma saan seda, Rod Stewart, mulle uus plaat oli, sain kätte kuskilt, et mängida ja siis oli Herbert Vainu lõik selline niisugune sotsialismisõber, kommentaator ja see tegi kuus üle kuue minuti sihukese loo vaatse, no nüüd on seal säiling läinud ja siis me pidime selle kokku mängima ja siis Annely dollalatel Saarna nüüd Anneliga mängisime seda kokku ja siis mõtlesin teadet, lööme sellele Herbertele käärid sisse ja siis oligi niimoodi, et me mängisime seda kokku ja siis see, see lint käis seal niimoodi ja kui see oli umbes niimoodi alla kolme minuti oli käinud, siis ühe saate lõpus lihtsalt lasin käärid sisse ja lasin ülejäänu prügikasti ja ja mängisime kokku ja siis ma läksin sinna, välisuudiste toimetaja, kutseline tervelt kommentaatorid jalutavad rahulikult linna vahel tollal ju ei olnud klappe peasega boot kastiga polnud et ja noh, ega ta ei pane tähele seda. Kuramus, ta jäi seda saadet kuulama, sinna kõrv vastu seda, et nüüd hakkab tulema. Ja siis ma mõtlesin, et see on viimane päev raadios, et kui ta nüüd selle avastab, siis on selge ja siis mul ei jäänud muud üle, kui ma jooksin siis selle asetoimetaja Tõnu laagi juurde, ütlesin, et et kutsuse kutsus Herbert enda juurde, räägid aga midagi rääkida ega midagi. Ja siis ta ei saa midagi aru, ütlesin tervelt tule siia. Ja siis ta ei pannud tähele seda, kuidas soiumalt juba õppeski. Ja, ja, ja nii see karikas läks mööda, et ma pärast sellesse natukese therbsi kärpisime ja siis ütles, et noh, et okei, aga ma ei ütle muidugi, et me võiksime nagu enam-vähem poole või kolmveerand välja. Et sa pidid lihtsalt võitlema iga selle paganas piuksu eest, mida sa siis seal eetrisse tahtsid toimetada, mõnikord siis ka illegaalselt. Olav raadio kaks on tulnud Vabaduse väljakule peaasjalikult selle pärast, et on käimas raadio kahe kõige suurem siis nii-öelda projekt, aasta projekt, see on aastahitt. D kui selline väga suur muusikaasjatundja muusikaarmastaja, mis on Olav Osolini lemmiklugu aastast 2016, mis võiks kanda aastahitti tiitlit? No kui ma oleksin ebaviisakas, ma ütlesin see ainus lugu, mis plaadi peale minult endalt tuli sellel aastal ehk Karl-Erik, Taukari, Karl-Erik, Taukari lugu, Shangri-La, aga, ja noh, niisugune nahaal ma muidugi ei ole. Et. Ma ei oska tõesti öelda, et ma peaksin natukene mõtlema, et et mis, mis, mis lugu see võiks olla, et ma olen enamasti selline ju poppar. Et selles mõttes ma tean, et Eevaga minu maitset võivad, ei ole tihtipeale, et võib-olla mitte päris see, et ma sellist väga kuulan, indid ja igasugust sihukest asja, aga aga ma ei tea, ma ei oska öelda, et mul oleks mingisugune niisugune suur hitt, mida ma nüüd sellest aastast nagu hirmsasti ilmses. Siim, kas sul on võimalik seal need panna täiesti vähemalt siis Karl-Erik Taukari selle uue halba. Ma ei tea, kas, kas melo Tal vist ei olegi žanrile on minu meelest veel listis ei ole, aga ma tean, et meil on olemas. Hommikul märgata ei saa, kui sa ei ole minu lähedaal, et paneme siis vähemalt selle ja mõtleme kõik, siis selle peale seal albumi peal on lugu meil ikkagi on Olav Osolin kirjutanud, mis kannab nime Shangri-La, kõik, kellel on kodus olemas Taukari album, kaks panevad siis selle nüüd arsti plaadimängijasse, otsivad sealsele. Lool järgnenud nii tõsised ja vot see oli ikkagi naljana. Lähete nüüd väga selliseid, miks te arvate, et meie sind teiseks lähevad horvaadi naljaga minu? Tegelikult see, et ma olen niisugune pop mussi niisugune, et ma kuulan ikka selliseid lihtsaid bände nagu, nagu mingi finantinserti Faiv või, või, või, või midagi taolist. Aga seda me tegelikult ju raadio kahes mängimegi kastikest ikka kuulata raadio kohta. No muidugi, mis ma ei kuule, aga ma kuulan kõiki raadiojaamasid, et ma ma ühes raadiojaamas geniga isegi iga hommikul esinemas, aga ma olen nüüd viisakas, et vanaga konkurentidele mainisin, et see oleks muidugi. Aga, aga, aga jah, et ei, mulle põhimõtteliselt selline muss nagu meeldib, ma pidasin silmas lihtsalt selles, et kui ma vaatasin eeva teie nagu seda edetabelit, mis te olite pannud 10 plaati tahad, siis seal oli paar sellist plaati, mida ma ei olnud kuulnud ja, ja näiteks ühte ma isegi üritasin kuulata muusikust, aga see ei olnud äpinjuslikes ei olnud seda plaat. Olav nüüd tõmban maha enda pealt seda saladuseloori, mina seda edetabelit kokku mul ei olnud aega, ma andsin selle austava ülesande oma elukaaslasele keskele. No vot, see on see raadiokõrvaline Ei seisa siis, sellepärast see nii diip tuligi ja mina läksin kohe vaatama, et huvitav, et mis, mis esimene plaat siis nagu selline on, aga seda polnudki Musicus ja siis. Et minu muusikamaitse, minu elukaaslase oma omas lähevad ka lahku ja mina tegelikult kani tyyp ei ole, et ma olengi selline popikas ja nüüd ma arvan, et saame ka olo Olav Osolini intervjuu välja juhatada Karl-Erik Taukari hitiga. Sellest aastast ei ole aa Shangri-La, palju õnne. On üks imeline ma seal, kus silma Kus ja pole seda keegi suutnud leida siiani? Kuigi otsitud kaua on juba aastas sadu läbidu, selleks on keerulisi radu küsidu. Kuhu see teekord kadus, koos varjab ta kus on minusse Aruküla, kus kõik mured haihtuvad, igapäevahädad kaovad jääl jäätu ma. Sulen silmad ja man. Mis mind ootari. Kui ta peagi sinuga siit ära kaugele Ja siis kuulge. Läbi pöörad maa ja ka ilma määre kooni, leia. Lõpuks oma õnnemaa, kus kõik mured haihtuvad iga päeva hädage, avad jääl. Ma. Rändama rändama miskis sunnib mind sinna ma sinna, ma tahan tühjusi kõrgema lennata. Soovin aina, lõi õnnema endaga. Viimaks Ra. Ma ütlen, et laadaks läheb kätte ära siin Vabaduse väljakul. Oleme Vabaduse väljaku Popov stuudios, kuhu aina astub inimesi juurde ja siia astus äsja sisse Margus Kamlat, kes kella ühest alates Jon Mikiveri ning Helle Rudi ka seda suurepärast maratonsaadet jätkavad, mis on mõeldud selleks, et tähistada Eesti rahvusringhäälingu või siis ringhäälingu üheksakümnendat juubelit. Kell on saanud 12 ja 56, mis tähendab seda, et varsti eetris tähistuni raadio uudised ja siis juba võtavad eetri üle uued inimesed, aga selle jaoks see eetri inimeste vahetus oleks võimalikult sujuv ja ka silmapaistev siis lähenega osa uuemate trendidega ja nüüd, kui lisaks Kamlatele jõuab sinna kohale asja kohale ka Rudy ja Mikiver, siis me teeme siin ühe männekin challenge'i, mis tähendab siis seda, et me võtame siis ühed toredad poosid ja meie ümber hakkab ringi käima kaamera, mis võtab selle momendiga käed üles. Ja mõistagi me elame selle asja juures on raadio kahe lehe peale need tuia pärast kella ühte võite sealt vaadata raadio kahe Vabaduse väljakul enda esimest mannekeen Challenger. Teiega oli väga kuul, aitäh, sinuga oli ka väga vahva. Sa oled ka hästi tore, Me saime Niukest praktiseerida diivani diivani rolli, nagu mina tunnen, täna siin oli. No mis see tähendab, see tähendab seda, et sa oled nagu selline väljapeetud, palju tähendada, siuksem paljutähendusliku pilguga. Vaatad ringi, silmad räägivad meeletut juttu ja siis sa oled niiviisi nagu diivan. Või sellest, et meie oleme diivana, sina muidugi, rääkige palun enda eest, mina olen. Diivan, sina võid tugitool olla nagu selles küsimuses. Kuidas sa tundsid ennast Jacobs. Mina tundsin ennast ka hästi, esiteks juba see, et me oleme Popov stuudios keset Tallinna linna annab sellist teistsugust hõngu sellele saatele juurde. Teiseks ka kindlasti see, et et meil on külas käinud väga palju toredaid inimesi Peeter Sookruus, Kaja Kärner ning nüüd viimases tunnis Olav Osolin. Ja nendega oli väga põnev jutt. Ta tulevane tulevane raadiolegend ja ajakirjanik, ajakirjandustäht ka, selline, siis ka dollar leidma ka meil külas, aga ta ei Räägayon tausta, mis tuleb siia juba esmaspäeva hommikul inimesi rõõmustama. Aga poisid, teiega oli tore, nagu ma juba ütlesin, järgneb veel viis tundi maratonsaadet R2 levialas legendide eri. Ja saate lõpetuseks Meie saate lõpetuseks mängime siis Rod Stewart'it ja lugu säiling, mis läheb otse südamesse ja läheb Olav Osolin-ile.