Tavaliselt küsitakse viimast lõpetatud kooli, kui tahetakse kindlaks määrata isiku haridustaset ülikooli või keskkooli algkooli vastu, ei tunne keegi huvi. Ometi on just algkool nüüd vist uhke nimega Põhikool see õppeasutus, mis sillutab tee tulevase kirjaniku inseneriarsti. Pangad ei hektari teadlase sammudele. Minu haridustee algus on 67 aasta kaugusel ja mulle võib andestada, kui sellest palju ei mäleta. Ent minust poole nooremad inimesed, Nad võiksid ka vahel tänumeeles mõelda, kui mitte õpetaja Laurile paunverekoolist, kes kinkis Arnold talile viiuli siis vähemalt oma esimesele õpetajale, kes pani teile esimese viie või kahe vastavalt teenetele. Ma elasin Pärnus lina tänavas nii-öelda keskräämal ja läksin uhiuude kaheksandasse algkooli, mille juhataja oli samuti muusikamees, nagu äsja mainitud Laur arvet valdama. Arboja Hannes Valdma. Isa. Esimene on tuntud pianist, teine hea kolleeg, põline eesti raadioinsener. Koolijuhataja panime ist väikese orkestri kokku, korraldas koolimajas loenguid, kuhu ka meie koos vanematega ekraanile projekteeritavaid valguspilte vaatama läksime. Jutust ehk veel palju aru saamata. Ühesõnaga tegemist oli rahvavalgustaja. Ka klassijuhataja oli enamasti lahke ja armas proua Poljakov, kes mehe kaudu oli selle vene nime omanikuks saanud. Tal oli kaks ilusat tütart, üks minust vanem teinena noorevõitu. Koolimaja kõrval rääma pargis oli lastekodu, mille juhataja Jaan noppel ka meile tunde andis ja keda me kartsime. Sest ta kippus tutistama ja oli lastekodu kasvandike vastu eriti karm, sest neil polnud, kellele kaebama minna. Minu pinginaaber Ilmar Hendrikson oli ka lastekodust väga andekas joonistaja ja võimlemistunnist tugevaim. Lubas suureks saades noppelile näidata. See seal vist ei õnnestunud, sest ta kadus. Ta niimoodi võiks ka algkoolist kaua heietada. Lapse mälestused on ju puhtamad kui elutormides räsitud täiskasvanu mälupildid. Praegu on Pärnu rääma põhikool üle 130 aasta vana. Kooli 100. aastapäeva puhuks paluti mul luua laul, mille teksti oli kirjutanud kaasvilistlane Rein Veidemann. Leidsin märkme, et laulu oli esitatud 18. oktoobril 1945 Endla Teatris. Õpilasansambli poolt. Olin tookord ka ise seal, aga laulu enam ei mäleta. Sellest on säilinud ainult lindistatud saatepartii niinimetatud fonogramm mida siinkohal üsna pisut tutvustan ses laulutaja sõnad, et ta saab sellest ju väga uduse ettekujutuse.