Edward kriig oli kuuekümneaastane, kui tal paluti kirjutada autobiograafiline artikkel teemal minu esimesed edusammud. Mida üldse pidada eduks, arutleb helilooja muhedalt. Võib-olla seda, kui saan artikli valmis. Ja missugust sündmust pidada esimeseks edusammuks? Eks vist seda, kui inimene õnnelikult siia maailma pääseb. Aga siin etendab peamist osa loodus. Ja kas me oma sündimist just oma edusammuks võime pidada? See on enam kui küsitav. Ja kas hiljemgi on üldse mingeid edusamme olemas? Kas ei juhtu ikka ja alati, nii et oleme just saavutanud midagi, mis hetkest tundus olevat väga oluline. Kui juba tabame pettunud pelgumis kinnitab, see pole ju midagi, mis väärtus sellel ka on. Seal, kus teised näevad edu, ei ole minu jaoks võib-olla midagi erilist ja vastupidi. Mis edu siis on, kui ta üldse on olemas? Kas juhusliku seltskonna heakskiit on kunstniku jaoks tõeline edu? Või on kunstnikule tähtsam ühe ainsa inimese kiitus, kelle arvamust ta kõrgelt hindab? Võib-olla on aga kõige tähtsam see, mis sünnib kunstniku enda töötoas, kus ta rajab teed saladuste südamesse, sügavuste pimedusse. Võib-olla peitub kunstniku suurim õnn just selles vaimses väsimatuses, mis raiub visalt kaljut üha lähenedes sellele väärtuslikule ja tähtsale, mis on ees lisades otsingutes selle nimel, et leida kasvõi natukenegi midagi uut. 1862. aastal lõpetas Edward kriik läitsigi konservad tooriumi ühtviisi hiilgavalt nii klaveri kui kompositsiooni erialal. Kodulinn Bergen võttis tema kontserdid vaimustuse tormiga vastu. Kuid leidsigi vilka muusikaeluga harjunud kriigil oli Bergenis kitsas puudus võimalus edasi areneda. Avaramaid väljavaateid pakkus Kopenhaagen. Pealegi elas seal skandinaavia tunnustatuim helilooja Nils kaade. Temalt lootis noor riik nõu ja õpetust saada. Maestro võttis algaja sõbralikult vastu, patsutas talle õlale ja sõnas. Tore, tore, minge ja kirjutage sümfoonia. See polnudki riigil hoopiski plaanis, kui ta siiski kirjutas esimese osa valmis ja see pälvis Nils kaadid tunnustuse. Autor polnud ise aga hoopiski rahul. Peagi tekkisid neil põhimõttelised lahkarvamused. KT leidis, et muusik peab olema kosmopoliit ega tohi valada oma teostesse eredalt rahvuslikku karakterit. Edward kriid püüdles just vastupidist. Tema muusikas pidid kõlama nimelt norra viisid. Kuus, samuti Bergenist pärit maailmakuulsa viiuldaja, Põhjamaade paganiini huulepulliga matkas Edward kriig kodulinna ümbruse mägedes. Võttis osa talupoegade pidudest lihtsad ja südamlikud, vallatud ja uljad rahvaviisid, saatsid teid kõikjal. Kriit, kirjutas neid üles, jättis meelde, ta lausa imbus neist läbi kujunes kindel veendumus mitte luua lihtsalt muusikat, vaid nimelt norra muusikat. Sündis teine sonaat viiulile ja klaverile. See oli ebatavaline teos, mille igas osas oli tunda Norrat, tema inimesi ja loodust. Niiskaade kuule sonaadi ära ja hüüatas. Kulla kriik, järgmise sonaadide peate tegema küll vähem norrapärase. Just vastupidi, professor järgmine tuleb veelgi norrapärasel. See oli mõeldud väga viisakalt, kuid kindlalt rohkem oma töid kriik kaadele näha kuulata ei viinud. Perens list, tolleaegse Euroopa juhtiv muusik kirjutas Edward kriitile kirja, kus kikkis teist sonaati. Ta julgustas noort heliloojat. Te peate jääma kindlaks omaenda teel siis saavutate kunstis tingimata kõrge taseme. Tahan loota, et teie kodumaal saadab teid edu, mida te väärite. Ka teistes riikides ei tule teil sellest puudust tunda. Sellisti kiri oli noorele heliloojale kaugelt tähtsam kui maestro seda kirjutades võis arvata. Kogu Norra pealinn Kristiaania lõi kihama mõel, täika list. Kuulus list ise hindab nii kõrgelt nende muusikut. Norra valitsus leidis võimaluse saata kriid Itaaliasse õppereisile. Roomas kohtus kriitilistiga. Ta ulatas maestro-le oma klaverikontserdi, mida too kohe hakkas mängima. Lõpetanud, lausus ta. Jätkake. Ma ütlen, et teil on selleks annet ja ärge laske end ära hirmutada. Kriik kirjutas kodustele. Olin kindel, et mälestus sellest tunnist annab mulle imelise jõu reipalt taluda kõiki äpardusi. Ma ei usu, et mul oleks laulude loomiseks olnud rohkem annet kui teiste muusika žanride jaoks. Riigi öelnud. Kuidas see siis juhtus, et just lauludele kuulub mu loomingus nii tähtis koht? Lihtsalt sellepärast, et mina nagu kõik teisedki surelikud üks kord elus korrates köeti sõnu, sain geniaalseks. Minu geeniuseks oli armastus. Armusin noorde neidu, kellel oli suurepärane hääl ja niisama suurepärane esinemisoskus. Ta muutus minu jaoks ausalt öeldes mu laulude ainsaks tõeliseks esitajaks. Niina Haage rupi nima tuntud näitlejanna Kopenhaagenis oli otsustavalt noorte abielu vastu. Ta soovis tütrele soliidsemalt meest kui helilooja, kellel ei ole mitte midagi ja kes kirjutab muusikat, mida keegi ei taha kuulata. 1866. aastal korraldas kriiklistiaanies tõelise Norra muusika kontserdi, kus esitati tema enda noort roki Järulfi teoseid. Nii publiku ja ajakirjandus olid vaimustuses. Kriigile pakuti filharmoonias dirigendi koht. Samuti tehti ettepanekuid tundide andmiseks. Majanduslik kindlustatus, samuti rohkete heade sõprade vahelt. Talitus murdsid lõpuks proua haagerupi vastupanu ja ta andis tütre loa abiellumiseks. Niinassaid riigile. Tark ja mõistev sõber, mõttekaaslane ja ustav abiline. CNNi haarama. Ma arvan, et ka see Aasta. Täpselt 93 aastat tagasi, 24. veebruaril 1876. aastal esietendus Kristjani ess Ibseni draama Beerjunud millel oli muusika loonud Edward kriid. Draama oli kirjutatud juba aastate eest ja seda oli korduvalt menukalt lavastatud. Kuid kirjanik pöördus ikka ja jälle teose juurde tagasi. Viimistles muutis, parandas. Valmistudes järjekordseks lavastuseks, pöördus Ibseni riigi poole ettepanekuga kirjutada näidendile muusika. See ülesanne ühtaegu võlus ja kohutes kriigi kujutada muusikas Norra loodust, fantastilisi stseene metsas ja mägedes. Seda kõike ta võis, tahtis ja suutis. Tema andenaadile vastasid ka lihtsad inimlikud tunded, armastus ja meeleheide, mälestused ja lootused. Kuid Ibseni draamas oli ka külmas skepsist satiirilist, ühiskonnakriitikat. Kriigi loomingulaadile oli see võõras. Neid jooni ta ei suutnud kuidagi muusikas kujutada. Lepiti kokku, et muusika hakkab saatma vaid lüürilisi episoode ja žanri pilte. Kriik kavatses muusika kiiresti valmis kirjutada, kuid suurepärane näidend tekitas üha uusi mõtteid, sundis tehtud uuesti ümber kirjutama, et pääseda kirjaniku mõttele veelgi lähemale, seda selgemalt esile tuua. Esietendusele läks kriik väriseva südamega. Vastuvõtt ületas aga ka julgeimat lootused. Publik ja kriitika hindasid kirjaniku ja helilooja koostööd enneolematult kõrgelt. Neid tõsteti esile kui võrdseid autoreid. Ja sestpeale tundub Ibseni peer jundi lavastamine ilma kriigi muusikata lausa võimatu. See teos on saanud norra kultuuri raudvaraks. Edward kreek oli aktiivne norra kultuuri eestvõitleja, dirigent, pianist, pedagoog, tema enda kaastegevusel loodud muusikaakadeemias ühiskonnategelane. Ta oli rahva seas ja elu keskpunktis. Kuid loominguks ajastab täielikku vaikust ja rahu, mida pealinnasaginas ei saanud leida. Seda pakkus Low düüsi kalurikülafjordi kaldal, kuhu ta ehitas endale tillukese onni, mis mahutas vaid klaveriahju ja peremehe enda. Siin võis ta segamatult töötada. Ühtlasi puutus ta nüüd esimest korda otseselt kokku talupoegade ja kalurite igapäevase eluoluga. Kui palju uut ainet loominguks. Kriik muutus prantslaste hulgas kiiresti oma inimeseks. Mäeveerul asuv majake jäi aga külmadele talvetuultele põiki ette ja töötamine muutus pakasega päris võimatuks. Poolsada külameest panid oma tugevad käed külge ja majake viidi alla fjordi kaldale tuulevarjulisse paika. Ükski abilistest ei olnud nõus tulema täivilisena ja tasu eest. Seda tehti talgute korras, nagu talurahval omavahelises asjaajamises kombeks. Kriigi kuulsus kasvas nii kodumaal kui rahvusvahelises ulatuses. See tõi kaasa ka tüli. Turistid jooksid Lohtusile lausa tormi. Kriit pidi nende eest põgenema. Uue peidupaiga leidis ta kõrgel mägedes poeetilise nimega Tron haugenis, mis tähendab trollide, nägi. Siin elasid Edward ja Niina kriik tõesti, nagu kaks nägi trolli keset metsikut ja kaunist loodust. Maja uksed olid lahkelt avatud kõigile sõpradele alla vee äärde, väikesesse tööonni ei tohtinud aga keegi peale peremehe astuda. Siin vestlesid temaga vaid mägedest tulev tuul, fjordilained ja linnud. Ja kui need hääled muutusid eriti selgelt teks, siis võtsid nad nootidena paberile aset. Kui pöörduda tagasi saate alguses tsiteeritud kuuekümneaastase mehe mõtete juurde oma esimestest edusammudest siis leiame sealt kokkuvõte. Vastust tuleb otsida kõigest, mis ma olen läbi elanud minu pääsemiseks ja õnneks oli see, et ma leidsin endas jõudu heita endalt see ikke see ülearune ballast, mille oli mulle kaela veeretanud nii kodu- kui välismaalt saadud puudulik haridus. Selle raskus ja ühekülgsus rõhus mu mina alla. Ent kui ma tunnetasin oma jõudu, kui ma hakkasin iseendast aru saama, siis elasin ma läbi selle, mida nimetaksin oma esimeseks peamiseks ja ainsaks edusammuks. Sil määras usatuse.