Ja nii palju, kui minu mälu mäletab, olen ma eluaeg ainult spordiga tegelenud. Tennis oli meil üks viimaseid spordialasid, millega me hakkasime tegema ja minule isiklikult enne seda ja pärast seda. Me tegelesime kõigi võimalike spordialadega, mida seal nõmmemetsa vahel ja spordiväljakul teha sai, seal jooksime ja hüppasime ja ise kombineerisime omal igasuguseid mitmevõistluseid. Muide ei ole huvi seda märkida, et üks nii minu spordikaaslane seal jaga tennise esimesi partnereid oli meie teine treener Fred Kudu Need, kellega me siis ka koos kergejõustiku tegime ja ja ausalt ütelda, ma vist olin alguses isegi parim kergejõustiklane, nagu tema. Nii tema, mitte halvem tennisist kui mina, aga pärast need osad nagu vahetusid Ja nüüd te olete võrdsed temalt, me võtsime autogrammi enne teid natuke aega ja me olime koolivennad ka veel lisaks kõigele muule. Kas tegelemine muude spordialadega aitas teil siis tennises ka saavutada paremaid tulemusi kui näiteks need, kes ei tegelenud? No see on muidugi kahtlemata selle asja alus, et ma 15 aastaselt alustades tennisemängu siiski teatavatele tagajärgedele jõudsin, mul oli väga kõva spordialane põhi ja samal ajal sinnamaale ma kuulusin juba nii talina nelja 15 aastaste poeglaste paremiku ja meister olin korvpallis ja võrkpallis, jalgpallis jääpallis, jäähoki tollal veel ei mängitud. Nii, ja selle tõttu kõik mitmesuguste spordimängudes Asso ja siis jah, eesti noorte pingpongi esivõistlustel ma olin kaks korda finaalis. Mõlemal korral küll kaotasin. Nii et see, see aluspõhi oli nii tugev, kui ta üldse saab olla. Kas kas te võite öelda, et teil oli see, mida me nimetame terminiga sportlase hing? Nojah, no selle üle on endal nii raske otsustada, aga siiski muidugi nagunii kõrvalt, teised jäävad tõendada, et hingest mul küll ei ole kunagi puudu tulnud. Aga kui palju peab olema õieti spordiga tegelemiseks, seda, seda moraalset vaimset külge, seda sportlase hinge. No spordiga tegelemine, see on niisugune lai mõiste, aga kui me räägime tippsportlastest siis väga hästi on öelnud selle kohta üks omaaegne tennisemaailmameister. Kui esitati küsimus, et mis on tähtsam selleks, et saada tšempioniks seal kiirus või jõud või osavus või midagi veel mingisugused muud omadused füüsilised või vaimsed siis see mees vastas, et suur tahe ja kahtlemata nii tippsportlasi eelkõige iseloomustab äärmiselt suur võidutahe tahe harjutada võime taluda kõiki neid raskusi, mis esinevad aastatepikkusel treeningul. Võime üle elada neid pettumusi, lootuste kibedust, milleta ükski sportlane ei jõua tippu. Nii et sellised omadused kahtlemata peavad olema, aga kui laiemas mõttes muidugi spordiga tegeleda, mis on soovitav kõikidele inimestele, noortele ja ka vanematele seal muidugi erilisi, seal on nii head tahet tarvis, aga ei ole tarvis, et seal erilist tahet võita või midagi saavutada või. Aga need jooned, mida te loetlesite, olite väga nakatavalt head. Kas te võite anda mõne retsepti, kuidas saab neid iseloomujooni kasvatada? Tennisistid? Minu süda on igal iga iga ala sportlasel muidugi siin ei ole absoluutselt mingisugust vahet. Ja siin on ei ole mõeldav ühegi eriala tippsportlane, kellel seal puuduks suur võidutahe ja muud vajalikud niisugused vaimsed omadused. Retsepti niuksed, kindlat retsepti selle jaoks ei ole, aga aga treeneritöös on palju niisuguseid võtteid, üks on, üks on muidugi niuksed rasked, aga siiski. Võimalikud eesmärkide püstitamine oma õpilaste ette nende innustamine nende täitmisele, no üks väga oluline on ka ka isiklik eeskuju, näiteks treeneritöös oma tohutult suurt tähtsust. Nii mitmesugused vestlused ja veenmised. Küllalt oleme näinud ka sportlasi, kes alguses on kuidagi arad ja ei lähe, nendel see asi ja tõepoolest juba tekivad niuksed. Käegalöömise meeleolud tuleb mitu korda inimest tagasi kutsuda ja lõppude lõpuks siiski inimene muutub ja saates ta öeldakse asja. Kas teil on olnud endal niisugune meeleolu üle elada, käegalöömise meeleolu? Spordi suhtes ei minul seda küll ei ole olnud, ma ei ole kunagi kunagi niisuguseid mõtteid, ei ole olnud oma sportlaseteel küll. Aga ega te ei taha leid, ometi öeldi, et teil on ainult rõõmud. Ei no seda kaugeltki mitte muidugi, eks neid kaotusi ja, ja neid on tulnud ka taluda küllalt nii oma oma sportlasekarjääri vältel kui ka treeneritöö seal muidugi paratamatuse elu liigub ikani üles ja alla. Nii hea kui see üldine tendents ikani ja lähed nii ülespoole, aga ta kogu aeg nii sirgelt üles läheks. Seda muidugi. Vaevalt kunagi juhtub. Kas te võite nüüd nii äkki meenutada mõnd eriti teile rõõmu teinud sportlikku võitu? Sportlikku saavutas oma isikliku või ma mõtlen just. Oma isikliku, need on nii ammu tagasi, et neid muidugi ongi nii raske raske mäletada, aga ma tean, muidugi suurt rõõmu valmistas, kui esimest korda tulin Eesti meistriks tennises, noortele. Nii on jäänud meelde mõned võistkondlikud võidud kooliajast, meil olid väga pingelised võistlused teiste koolidega võrkpallis ja korvpallis. Ja seal siis, kui tõesti võistkond võitis, see oli kogu koolile nagu suur püha, mida kahjuks peab ütlema, praegusel ajal meie koolinoortel nagunii vähem näeb selles osas et kogu kool kaasa elab täis tuubitud võimla või tähist staadioni tribüüni koolinoorte näiteks teatejooksuvõistlustel, kui meil õnnestus võita 20 korda 100 meetrit karikas, siis sammusime sellega tagasi nii läbi linna ja pool koolisabas järele. Niisugused momendid on meelde jäänud munavõistluse võit Soome üle jäähokis ükskord. See oli ka väga raske veid ei meeldi sellised momendid. Terve klipi kõiki mitte tennisealasid võite praegu. Tennises, jah, tennise oli ka, muidugi on väga raske. Vänt oli näiteks, ma mäletan Soome maavõistlus oli Soomes soonega ja mul oli vastaseks Sulo hüvariinen. Praegune Soome Soome tenniseliidu president, muide minu hea sõber Jane seal mitte ei võistelnud, vaid võitlesime kaks ja pool tundi. Punkt oli väga tähtis meie võistkonnale ja siis ma tean, kui ma selle võidu siiski lõpuks saavutasin, siis ma olin nii tühi, mitte füüsiliselt, aga vaimselt, et ma lihtsalt läksin, viskasin kummuli diivani peale. Füüsilist jõudu oli, aga vaimselt oli kõik ära antud, oli pea, oli täitsa sõna tõsises mõttes tühi. Ja see võit on mul kani eluks ajaks meelde jäänud. Aga öelge, palun, mis asi see on, mis tiivustab õieti inimesi spordis? Miks inimesed nii väga tahavad spordis just saavutada võitleja sportlikke tagajärgi üle teistele? On see auahnus? Auahnus ka ja ma leian, et, et igal sportlasel peab olema niisugune terve sportlik auahnus. Ilma selleta ei saagi häid sportlikke taga ärge saavuda, aga see peab olema terve, see ei tohi mingisuguseks niukseks kitsalt egoistlikud mingisuguseks, au ja kuulsuse tagaajamiseks kujuneda. Siis see läheb nagunii väärt teed kaudu. Aga niisugune õiges sportlik auahnus. Peab olema. No ja peab olema inimesel ja naaberinimese regitahe edasi püüda paremad saavutada paremaid tagajärgi. Mitte olla viimaste seas, aga esimesest Nende seas. Nii. No ja muidugi, ja kui siis see õnnestub, sellega kaasneb nisugune, moraalne rahuldus ja, ja mitmesugused muud niuksed. Niuksed, lõbu, jah, teatud muidugi lõbu ka suurel määral. Vaat mina olen kuulnud, ma ei oska tennist mängida, et paljud nimetavad tennist aristokraatlikus mänguks. Kas te võite selgitada, millest on tuletatud niisugune populaarne ütlus tennise kohta? Noh, see omal ajal muidugi ja mõnes kohas pole praegugi, peab paika, sellepärast et Dennis kapitalistlikes riikides on küllaltki kulukas mäng ja ja praegu ta on juba siiski laiemalt levinud ja enam-vähem kõigile kättesaadav enam-vähem kui mitte kõigile, aga aga veel siin rohkem aega tagasi armastasid seda ainult siin, sajandivahetusel ja tennise algaastal harrastasid seda ainult õige, nii õige jõukad ringkonnad ja siis sellest ajast peale see nimetus ongi nii külge jäänud. Lihtsalt kätte ja omal ajal isegi ainult nii isegi keskajal ja nii oli ta kuningate ja kuninga õukonna harrastuseks malemängu kõrval. Jah, ehkki olid kapärases palli majad ka, ütleme lihtrahvale, aga seda muidugi vähemal määral. Missugust tulevikku õieti ennustate nüüd praegu näiteks Eesti tennisele ütleme tulevaks aastaks, kui arvestada, et praegu on see aasta juba läbi Tuleva aasta on on väga raske aastal rahu ja rahvaste spartakiaadil aastal eriti raske aastal meie tennisele selle tõttu, et. Et me Ju võitsime eelmise rahvaste spartakiaadil tennisevõistluse ja võib-olla see on üks kõige suurem võit üldse, kui nüüd rääkida võitudest siin, te küsisite mu isiklikke võite nii, aga, aga kui nüüd rääkida neid võite, millele ma treenerina kaasa olen elanud ja kaasa aidanud siis kahtlemata see oli üks kõige suuremaid. Ja nüüd teha prognoose, ma üldse ei armasta prognoose. Need on niisugused hirmus hellad asjad ja. Aga pärast nii suurt sissejuhatust te võiksite, no ütleme tinglikult Ki jaa. No ja pilt on võrdlemisi selge meil rahvaste spartakiaadil osas. Sellepärast et vastased on meil hästi teada ja tennises midagi ei muutu, ei tule kuskilt nii välja keegi täiesti uus täht teda üldse ei tea. Meil on kõik vastaste mängijat teada muidugi aasta jooksul üks areneb rohkem, teine vähem noorel mängijad. Kuid üldiselt võib öelda, et on neli väga tugevat ja enam-vähem võrd võistlusest võrdvõimelist võistkonda. Moskva, Gruusia, Ukraina ja Eesti ja nende vahel siis peamine heitlus peaks peaks toimuma esikoha pärast ja kes sealt võitjana väljub, kas meil õnnestub? Ei tea, eks me selleks muidugi kõik teeme ja Moskva võistkond tundub olevat siiski eriti tugev spartakiaadil, niuksed, sobiv koosseis, nendele sobivad vanus, aastad ja. Aga eks me ka muidugi kõik, et seda esikohta säilitada, kuidas õnnestub, eks näe Kas tennise juures on sageli treeneri närvid suurema pinge all kui mängija omad? Jah, öeldakse niimoodi ja ma isegi olen sellega päri, et mängu kõrvalt jälgida on palju raskem kui ise mängida ja tõesti nii tagasi mõeldes mängijana ja praegu kani mängijatega vesteldes ja kõrvalt vaadates tõesti mängija, nii nagu selle mängu sees ja tal võib-olla vähem on aega mõtelda ja seda ei näe ise kõike nii hästi, kui kõrvalt näed neid võib-olla neid vigu ja, ja puudusi rohkem ja ja aega on rohkem mõtelda kõige selle üle, mis mängija seal teel ja kahtlemata see sunnib võib-olla rohkem nii nii närveerima, mõnes mõttes kui, kui, kui mängija. Kas on ka niisugune võimalus olemas, et treeneril on keegi eriti armas laps? Oletame, et see on niisugune tavaline treener, ütleme, mitte väga kõrge klassiga treener, kes treenib ka, ütleme nii väga kõrge klassiga mängijad, kes siis loomulikult on nagu temani otsese treeningu all, aga tavalises treeneritöös? Keegi saab armsamaks, kui keegi teine. Erilisi pailapsi treeneril ei tohiks olla, see mõjub nihukesele kasvatusprotsessile halvalt ja ei soodusta seda, aga muidugi tahes-tahtmata tundub, et treenerile tekivad õpilased, kellele ta osutub. Row osutab rohkem tähelepanu kui teistele. Ja seda loomulikult sellepärast, et harilikult on nii, et ühel treeneril on ikka hulka mitme mitukümmend õpilast ja need kõik ei ole võrdsete võimetega ja ei saavuta võrdseid tagajärgi. Ehkki tree võib-olla alguses suhtub kõigisse täiesti ühtemoodi ja täiesti neutraalselt, aga aega pikku siiski ühed lähevad paremini edasi, ühed ees avanevad suuremad perspektiivid ja lihtsalt treener on sunnitud ilma eriliste isiklikud paatiatetavaid lihtsalt selleks, et nüüd on ta üldise töö huvides, on sunnitud ühedega rohkem töötama, lähedal rohkem tähelepanu osutama ja teised natukene nii tagaplaanile jätma, aga ma leian, et see on paratamatu ja teatud mõttes isegi loomulik. Siin ei ole midagi. Midagi halba, selles ei ole. Kuidas need on? Väga sageli saavad tegelikest sportlastest treenerid. Kas te peate seda teed nüüd loomulikuks? See tee on kahtlemata loomulik, sellepärast et minu arvates head treenerit ei saagi. Inimesed, kes üldse spordiga pole tegelenud, ei ole tähtis muidugi, et ta oleks tippsportlane olnud, aga ta pole üldse spordiga tegelenud, selle spordialaga see on ikka väga raske ja igal juhul palju hõlpsam, on muidugi häid tagajärgi saavutada treeneritöös kes ise on nii-ütelda, noh, sellest veskist läbi käinud neid kusjuures muidugi iga on tippsportlane olnud. Aga ma ütlen, see ei ole, see ei ole mitte tingimata vajalik. Küllalt on teisi näiteid, kus väga häid treeneritöös tulemusi saavutavad need trellid, kes ise ei ole mingisuguseid eriti kõrgeid tagajärgi näidanud. Missuguseid iseloomujooni teie arvates peaks treener omama, et ta saaks olla omal kohal õige mees? No kõigepealt ta peab seda spordiala, ta teab nii piiritult armastama, see on esimene asi. Kui tõesti olema nii oma oma ala tõeline fanaatik kui ta, kui ta seda on, siis kõik need teised nõuded, mis sellega kaasas käivad, need on siis nii kergemini ületatavad. Siin kaasajal on ju tarvis? Muidugi vähe on ainult sellest heast tahtmisest ja piiritus tahtmisest, siin peab ikkagi olema teadmised, neid peab uurima, neid peab koguma, neid peab õppima, peab jälgima. No siis selline moment nagu võtame aeg. Henry töö on niisugune töö, millel tõesti niukesed kindlad aega tegelikult ei ole. Paratamatult tuleb olla väljakutel ja staadionitel ja basseinides ja, ja mitmesugustel aegadel ja kui hakkad ennast nii ainult selle mingisuguse ametliku või ajaga piirama või iseennast piirama, siis siis paratamatult muidugi kujuneb selliseks formaalseks tööks. Kuidas teie jaotate oma aega? Täna ma tean, et tänane päev langeb ära täna te tulite, soomlast ja teie aeg on täiesti täiesti segi paisatud, aga tavaliselt. Noh, aeg on ka nii, et vaba aega on väga vähe, sellepärast et treeneritöö ei ole nii, et teeksin mingisuguse kindlaks määratud neli või viis või kuus tundi järjest ja oled siis ülejäänud aja vaba, vähemalt tennisetreeneritel on, on selliselt, noh tükeldatud osa treeninguid on hommikul, siis on lõunal, siis on päeva, siis on õhtul ja, ja nii see aeg läheb ja suvel tuleb olla väljakutel praktiliselt päeva läbi ja talvel võib-olla vähem, aga muidugi on vaba aega ka see ei tähenda muidugi, et üldse vaba aega ei ole, aga see vaba aeg on väga juhuslik ja ja teda Mis vähe, aga mis te teete siis, kui teil jääb niisugune tükk vaba aega selles töökas päevas mis te sellega peale hakata? Vabal ajal on veel igasugused ühiskondlikest kohustustest ei tule ka puudu ja igasugustest koosolekutest nii edasi. Aga kui nüüd nii, küsimus puudutab niisugust isiklikku huvialade valda võib-olla natuke seda just just noh. Ma olen suur kinosõber. Nii, ja kino ma ikka olen püüdnud nii kodus kui ka mujal sõitudel kino siiski võrdlemisi palju olen, olen käinud ja see on niisugune meelelahutus ja ja ei ole eriti pikka aega ei nõua ja erilist süvenemist ei nõua ja selles mõttes niukene, sobiv meelelahutus. Ja lahendus nüüd te juba vihjasite reisidele. Kas reisid on teile olnud ainult meeldivaks pausiks treeneritöös või annad veel pingelisemad, kui see töö siin? Need reisid, mis minul on kaasa tulnud teha ja need on olnud kõik võistlusreisid. Need on tunduvalt pingelisemad, võib-olla, kui seda ette kujutatakse. Sellepärast et treeneri tööreisidel see on siiski nii-ütelda meie esindamine välismaal, meie mängijate ettevalmistamine ja juhendamine, see on eriti vastutusrikas ja, ja see on eriti pingel ja võistlused on ju veel tugevamad välisvastastega kui siin kodus. Ja selle tõttu seal on seda vaba aega võrdlemisi vähe ja, ja töö on, on äärmiselt niisugune. Närvesööv ja tõepoolest, kui siis võistlus hästi on läinud ja neid õnnestumisi on ju ka küllalt olnud, siis muidugi on see kergendustunne on, on eriti eriti suur. Kas te võiksite nüüd võrrelda pisut kõige üldisemas mõttes spordi osa meie ja välismaa noorte elus? No tundub, et meil on, see spordiosa on muidugi palju suurem, sellepärast et eriti noortele on sport palju kättesaadavam. Ja tõesti meil võisid noortele pakutakse, avatakse kõik võimalused ja, ja väga palju seda kasutatakse ka ei kasutata küll võib-olla nii palju, kui võiks seda ja, ja võib-olla isegi sageli osata seda küllaldaselt hinnata, aga teisest küljest muidugi meie, kui ikkagi külal väga palju tegeleb spordiga. Arvulisi siin võrdlevaid andmeid ja statistikat ma ei oska ju tõesti tuua ja ei saa, aga aga tundub, et muidugi välismaal niukseid kõrvalisi huvisid ja niisuguseid sageli mitte kõrvalt vaadates kuigi meeldivaid huvisid tundub olevat muidugi noor sol rohkem. Nii et meie noorsoo on sportlik joon, suurem tundub olevat küll ja missugune välisreis on teile ise kõige enam meelde jäänud? Seda muidugi väga raske nüüd nii äkki meenutada. Aga. No neid reis on nii palju olnud ja ja igaüks on omast kohast, on nii huvitav ja mõned reisid on muidugi puhtsportlikus mõttes on kõige huvitavamad olnud Wimbledoni külastamised, seal on koos maailma kõige paremad mängijad ja ja see muidugi pakub sportlikust küljest kõige suuremat huvi. Kui te saaksite nüüd nendest suveniirideks mõnd näidata, mis iseloomustaks reisi No kui jutt oli juba Wimbledonis, Londonis, siis siin on kuulus Londoni boss üks väike mänguasi ja, ja ühtlasi suveniir. Aga minnes nüüd edasi, no reisidel väga palju muidugi huvitavat nähe, puht nii uusimaid uusi inimesi, ilusaid ohti siis selles suhtes muidugi kõige meeldejäävamad on vast india ja aafrika reisud. Kas ka see lebra? Jah, see on india kobra, samuti see india tantsitajate Arsin oma, kes liigutab oma pead ja õlgu erinevates suundades. Nii, ja selles mõttes muidugi oli kuuajaline India reis äärmiselt huvitav. Ja muidugi täiesti teine maailm meile, eurooplastele, kuna Aafrika siin lääne ehtsad sõjatrummi Ugandas tam-tam-tam tammi jahugandast ekvaatori alt ja Uganda sõjameest ühte Niukest massmaski, jah, mingisugust mingist rituaalset usulist maski Aafrikast. Nii et need kohtumised on jälle huvitavad selles suhtes, kas Aafrika reis oli veel laevaga? Ei olnud, lennukiga oli ka, aga kus ta suveniirlaev laev, puuking, aga see puugipuuking ei ole pärit siiski Hollandist, vaid on Belgiast pärit seal me mängisime ka karikatsooni New pordis seal sama Belgia, Hollandi ja nüüd on ta peaaegu sama ja Belgias ka niuksed, puukingad on suveniiride nal. Kas olete püüdnud alati tuua mõne suveniiri kaasa? Jaanik suveniiride kogumine, niisugune väikene hobi on mul ka ikka. Ma just pidin küsima, kas teil on olemas oma hobiniid küsida? Palun öelge, missugune poliitiline sündmus sellest aastast nüüd lõppema hakkab, on teid isiklikult kõige enam erutanud või puudutanud? Kui ma nüüd vastan, et sõjategevus Vietnamis siis muidugi see tundub väga trafaretne ja televisiooni vaatajad ja kuulavad mõtlevad, et see on nii võib-olla kunstlikult välja mõeldud. Aga see siiski nii ei ole. Sellepärast et meid, tennisistide Se sõjategevus seal noh, kuidas öelda, häirid. Eriti see on muidugi loomulikult kõikidele inimestele nii üheks muret tekitavaks sõjakoldeks ja, ja me kõik muidugi mõtlen ükskõik mis elualalt. Et peaksin seal lõppema ja need vahekorrad jälle normaliseeruma. Ja et ei oleks selliseid ähvardavaid sõjakoldeid aga sportlastele teni sihtidele mõju veel teisiti, selle tõttu kannatavad ka meie välissidemed ja, ja ei ole ju saladus, et et meie nõukogude kergejõustiklased loobusid võistlemast ameeriklastega protestimärgina ja ka meie sidemed tennisealal on selle tõttu kannatanud. Tänan. Aga nüüd ma esitaksin teile enne saate lõppu need küsimused, mis meil on traditsiooniliselt selles saates. Kõigepealt ma tean, et teil on küllalt suured lapsed, kas te võiksite öelda, mis printsiipidest lähtudes te olete neid kasvatanud? Ah nii oma laste kui ka oma õpilaste kasvatamisel. Ma olen siiski niisugune võrdlemisi suur vabaduse ja iseseisvuse pooldaja. Ja leian, et ei pea mitte liiga palju käskima keelama ja nii näpuga näitama vait, kuidagi inimesi katsuma, nii, nii suunata. Muidugi see ei tähenda, et mingisugust nii-ütelda täieliku kasvamise kasvatuse vanadus, anarhiat võiks teha, mis tahab ja ja tulla ja minna, millal tahad ja ja kõik on lubatud ja ja midagi ei ole keelatud, nii see muidugi hoopiski ei ole. Aga väga see, kõik need, mida nii tahab, tahaks näha ja nii oma lasteaia kui ka õpilaste juures. See peaks olema nii kuidagi juurutatud ja, ja õpilastele ja lasteni viidud nii kuidagi nagu märkamatult ja nii, nii, nii, noh, tagasihoidlikult, vihjates ja viidates, aga mitte nii käskides ja keelates. Nii umbes umbes selliste Aga no eks vahel tuleb muidugi karmimat kätt kasutada, on küllalt ka neid juhuseid olnud, kus tõesti on mõndagi inimest tulnud. Nii ka karistada ja midagi ei ole teha olnud, ma mõtlesin vist õpilasi, lapsi eriti ei ole just väga karistada siiani. Vajadust olnud. Aga öelge, ma tean, et nad mängivad teil tennist. Kust on nende tennisehuvi pärit, kas te olete seda suunanud? No seda ei ole küll suunata nii eriti vaja olnud, kuna ma juba olen nii elanud tenniseväljakute ligidal ja selle tõttu lapsed on nii väljakutel üles kasvanud ja millal nad on tennist mängima hakanud, raske üteldagi? Ei olegi kindlat aega, nii on kogu aeg eluaeg platsi peal olnud ja märkamatult hakanud mängima. Kas teil on olemas oma lemmikraamatud või raamatud? Noh, peab ütlema, et lugemiseks kahjuks on väga vähe aega. Ja selle tõttu midagi nihukest tõsisemad ja, ja pikemad, see viimasel ajal õieti olegi lugeda saanud, ehkki on niisugune täiesti vahel niuke tahtmine ja vajadus selle järele, aga see nõuab aega ja nihukest rahu ja süvenemist ja ja kahjuks ei ole viimasel ajal seda olnud, aga ma hea meelega loen reisiraamatuid, ehkki ma ise küll ka olen palju reisinud, aga veel palju enam kohti nägemata ja üldse kuidagi nii matkakirjeldused on meeldivad. Ja kaks raamatut, mis on siiski jätnud väga nii-ütelda meelde jäänud viimasest ajast ja ja mida soovitan lugeda kõikidele sportlastele ja treeneritele, eriti need on Panso raamat näitlejatööst ja talendist ja Alumäe interpretatsioonikunstist ja see viimane raamat, Need on mõlemad nii väga, nagu need autorid ise juba seal mitmes kohas mainivad, toovad otseseid nii-ütelda, kokkupuuteid spordiga ja nad on ise muidugi suured spordihuvilised ja eriti Alumäe on meil olnud pandud, ma isiklikult kahjuks ei tunne, aga, aga Alumäe on meil alati olnud väga palju huvitavaid jutuajamisi ja meieni tööd tema töö konservatooriumis, õpetaja ja minul treenerina sõnul on niivõrd palju kokkupuutepunkte ja ja on väga huvitav alati tema mõtteid kuulata ja palju nendest huvitavatest mõtetest on ka selles raamatus kirja pannud. See on nüüd isiklik uudishimu. Kas te mängite temaga tennist? No temaga ma isiklikult ei ole mänginud, aga tema mängib küll tennist ja ja ta mängib nii pidevalt ja regulaarselt tennist. Kas te nüüd paljastate mõne saladuse, kui te võiksite loetleda tuntud inimesi Eestis, kes mängivad tennist? No neid on siin küllalt ja eriti neiust kunstnike ringkondades, siin oli meil juttu professor Alumäe, sest no me teame, et professor Ernesaks on suur tennisehuviline ja mitte üksi tema, vaid seal toimuvad isegi tema kooris tennisevõistlused ja nii palju, kui mina tean, tema mängib küll väga tublilt, aga Taanist selle koori tshempion siiski ei ole nii palju, kui ma mäletan, noh Paul Keres on tuntud tennisist ja siis sellised nagu helilooja Vahter siin ja viiuldaja Laan ja siin omal ajal väga aktiivselt tegeles kunstnik Villu Toots ära tema tervisest, viimasel ajal ei lubanud tal sellega tegeleda ja on terve rida veel teisi korraga ei tulegi kõik meelde. Öelge, mis võiks olla see niisugune juhtmõte või, või tees mida annab õieti inimesele tegelemine spordiga tennisega, omaenese vastupanu võime võitmine, kõik see, millest juttu oli. No esimene asi ja kõige tähtsam on ikkagi tervise küsimus. Tennis on selline universaal reaalne ala, mida tõesti võib harrastada noorest lapse east kuni kõrge vanuseni, meie doktor Laura on 78 aastat vana ja mängib regulaarselt tennised ja on tänu sellele parima tervise juures nii ja meil on terve rida seeni noore nii kes innukalt mängivad. Nii et minu arvates kõige tähtsam nii tennises kui ka üldse väga palju spordialadel on, ikkagi on see wild see tervislik moment. Aga muidugi, kui nüüd sportlaste juurde minna, siis on muidugi teised niuksed momendid juures, mis sellega kaasnevad. No neid on üsna palju selliseid pikale. Ja sellest oli natuke juttu ka. Aga ma tahtsin nüüd teie käest küsida, õieti õieti ma peaksin täpsustama oma eelmist küsimust. Kas teil on olemas mõni juhtmõte või tees või sentents mis teie arvates elus aitaks noori inimesi? Kui teil on, siis ma paluksin selle kirjutada autogrammi raamatusse. Noh, häid juhtmõtteid on ju palju avaldatud ja aga. No ja selliseid palve rahuldamiseks mina mõtlen sinna kirjutada ja siis ma juba avanud meie kooli selle keskkooli, mina käisin lipu küll ja meil oli see nii sõnastatud ladina keeles. Terastera Adastra, see tähendab läbi raskuste tähtede poole. Nende tähtede all ei maksa mõelda mingisuguseid unistuslike ja ebamääraseid tüüdlusi, vaid selliseid tõsiseid ja raskeid huvitavaid eesmärke, mis nii-ütelda raskustega võideldes on kättesaadavad ja mille poole tasub püüda. Olid seal väga heade eest, palun kirjutage, saatke praegu raamatusse. Kuupäevaga rikkavast. Kuldvõistleja. Tänan, et kas teil on, kas teil on omalt poolt veel soov midagi öelda, praegu on hea võimalus. No minul on üks selline palve. Televisioonile ma täna saabusin järjekordselt nii Soome matkalt, olin Soome tenniseliidu külaliseks kolm nädalat ja seal nii. Lahendasin veidi Nende noori mängijaid ja vahetasime seal mõtteid, täpsustasime eeloleva aasta tennisekalendrit ja kuna minu soome sõbrad mind nii hästi vastu võtsid, siis ma kasutaksin juhust ja ma tean, et teisel pool lahte õige tihedalt jälgitakse meie Tallinna televisiooni saateid. Siis ma kasutaksin juhust siin Soome tenniseliidule ja tema presidendile härra hüvarisele ja kõikidele teistele soome tennisistidele ja sõpradele, nii enda kui ka meie Eesti tennisepere poolt. Eelkõige neid tervitada ja mind minu poolt nii tänada lahke kutse eest. Ja öelda nägemiseni järgmisel suvel juba maavõistlusel Helsingis. Mina tahan teid tänada autogrammi saate eest.