1804. aasta kevadel sai Viini õukonnateatrite intendandiks mõisa omanik parun von Braun. Orkestrimehed rääkisid temast kui kavalast ärimehest, kes majanduslikult laostunud Viini õukonna teatrid jälle jalule aitab. Kuulsime olevat prantsuse heliloojalt Kerubiinilt ja meie Beethovenit tellinud teatri jaoks uued ooperid. See peenelt varjatud kahe võistlus pidi tekitama kuulujutte ja tõstma huvi ooperite vastu. Äritehingu tõeline olemus jäi heliloojale muidugi tähele panemata. Kord rääkis Beethoven, et ta pole kunagi ooperi loomise peale mõelnud ta isegi kartvat seda. Kuid libreto, mille olevat koostanud teatrite sekretär sallayter prantsuse kirjaniku Buy teosele noore ehk abielu armastus järgi meeldivad talle. Rääkimine heliloojaga polnud enam nii lihtne kui mõned aastad tagasi. Üha halvenev kõrvakuulmine sundis teda minu juttu pingutatult kuulama. See väsitas teda. Sageli sai ta minust valesti aru. Ta oli kerge solvuma, eriti kui küsimus puudutas kunstilisi tõekspidamisi. Tuli olla ettevaatlik. Korduvalt nimetas ta sõnu abielu ja armastus ja ütles, et need olla seltskonnaajaviite ja kerge flirdi sõnad et tõeline armastus olevat midagi suuremat, millest mateeria orjad aru ei saavat. Möödusid päevad, nädalad, kuud, varsti sai aasta. See oli maha kriipsutamiste prügikasti viskamist ja uuesti alustamist aasta kord see oli pärast ooperi lõpetamist, ütles ta mulle olevat Florestani aaria 18 korda ümber teinud. Arvatavasti polnud see ainuke selline. Proovidega algas ooperi loomise teine etapp, mis polnud esimesest kergem. Lauljaist polnud ükski oma osaga rahul. Kõik Nad süüdistasid Beethovenit primadonna Anna Milder. Leolore osatäitja leidis, et Maarjat tema häälele ei sobi. Ignats Tammer, kes pidi Florestani laulma, oli varem esinenud koomilistes ja õnneliku armastaja lüürilistes osades. Nüüd oli talle antud dramaatiline roll. Oma suurt aariat pidi ta laulma pimedas keldris. Täheraldas. See on võimatu. See dekoratsiooni kulu tabab hääle. Seal ei kuule mind. Ma pean oma osa avaral laval laulma. Mozart poleks küll sellist mõttetust kirjutanud. Mitte mina ei laulnud valesti, vaid muusika on asjatundmatult kirjutatud. See pole ooper, vaid hääles surm. Need neetud dissonantsi põhjustavad alati detoneerimist. Tuli jälle. Otsast alata, korrata kuni tüdimuseni. Leiti, et selle ooperiõppimine olevat tühi töö. Kellelgi polnud õiget indu ega tuju. Pärast ooperi lõpetamist nägin Beethovenit Artaria kirjastuse noodipoes. Ta oli erakordselt jutukas, kiitiski rubiini, oopereid ja prantslasi, kes oskavat häid sõjaväe marsse luua. Kui ta hakkas ooperiproovidel käima muutustel närviliseks, nimetas lauljaid puupeadeks, kel muusikast pole vähimatki arusaamist. Ühel proovil läks ta endast välja kolmanda fagoti puudumise tõttu. Vürst Lopp kovitš Beethoveni soosija, kes viibis tol korral proovil, püüdis teda rahustada, öeldes, et saab läbi ka kahe fagotiga. See õpetamine vihastas heliloojat. Ta põrutas. Teie hobustele on ükskõik kas nende sõnnikut tõstab kaks või kolm tallimeest. Fagoti peab olema kolm. Saite aru? Kolm. Saatsin teda pärast koju. Ta oli ikka veel erutatud, kui möödusime Lokovitši lossist avastasele värava ja karjus oma lõvi häälega aeda, nii et kõik pidid kuulma. Siin järgnes terve ahel ootamatusi. Ühel proovil teatas Sonlaitar, et tsensuur olevat ooperile veto peale pannud. Tšehhid ja ungarlased olevat prantsuse revolutsioonist tuld võtnud ja nõudvat endale vabadust. Ooper olevat liiga Lapol joonlik. Mõne nädala pärast okupeeriskise kurikuulus Napolion Ulmi seejärel Salzburgi algas paaniline põgenemine. Kõigepealt keiserlik perekond, siis aadel, tsensuur ja juba novembris marssisid prantsuse väed pooltühja viini. Räägiti, et Beethovenit olla külastanud prantsuse ohvitserid. Helilooja olevat neile oma teoseid mänginud ja külalised laulnud suure häälega katkendeid fileeli ost. Algasid uuesti proovid ja novembri keskel toimus Fideeljo esietendus. Kütmata ning kõledas saalis istuslik Novski, mõned Beethoveni sõbrad ja prantsuse ohvitserid, kõik palituis. Aplaus ist polnud juttugi. Kordusetenduse puhuks oli üx Beethoveni sõpradest kirjutanud piduli koodi, kus kiideti heliloojat ja tema Fideeliot. Kuid tagajärjeta. Pärast kolmandat katset võeti ooper lavalt maha. Beethoven hakkas teost ümber tegema. Ooperi uut varianti etendati 1806. aastal veel kaks korda, kuid ikka ilma eduta. Pärast seda tormas Beethoven Parun Rauli kabinetti ja nõudis lubatud riikliku honorari. Arvestasime kõik tulud kokku, et eile tuleb sellest mitte rohkem kui 200 kuld, Nat. Beethoven ei taibanud paruni sõnade mõtet, pani käe kõrva juurde ja jäi ootama selgitust. Te saate kaks häda kulgnat. See on pettus, publikut oli ainult rõdudele parter, kus on kõige kallimad piletid, oli alati peaaegu tühi. Fideeljo taolisel ooperil pole sellist menu kui mõnel teisel. Missugusel teise näiteks mõnel muinasjutulise või põnevusooperil ka Mozarti ooperit meeldivat lihtrahvale. Ma ei kirjuta lihtrahvale. Mina kirjutan ainult asjatundjatele. Lihtrahvajooksu tsirkus, laadaplats ja Praater. Ta lõi oma käega vastu lauda ja protesteeris edasi. See pole homs, roll. Kaks aastat tööd ja 200 Kuldrat, son, sigadus. Sigadus. Ma võin teile öelda, et Mozart oleks rikas mees olnud, kui ta oleks nii kõrgeid protsente saanud, kui teie, andke mu partituur tagasi. Kunsporeeslit jaoks. Kunst on kõrgem ilmutus, kuid teadus ja filosoofia. Seepeale haaras ta partituuri, lõi ukse kinni ja lahkus. Feedeelia jäi kaheksaks aastaks unustuse hõlma. Helilooja konkurendi rubiini Phaniska läks aga täissaalile. Aastad 1814 kuni 1815. Seda aega mäletavad kõik, kes tookord viis elasid. Need olid meeletud aastad. Prantsuse väed olid puruks löödud. Napolion asumisele saadetud. Surmasuust pääsenud Viini aadel aga tantsis jabummeldas. Kergemeelne viin pole vist kunagi nii kergemeelne olnud, kui siis. Vene keiser flirtis Viini tüdrukutega. Vürst Razumovski põletas purjus peaga oma lossi maha. Imperaator ladus söögi- ja joogikuludeks heldelt raha lauale. Ikka 50000 Floriini päevas. Joomingute vaheajal käidi jahil jagunstnikudele baseerivas. Beethoven juba peaaegu kurt, kirjutas lõbutsejate jaoks ajaviitemuusikat, kirjutas ja kirus kodus ja õllepoes, hoolimata Luhkidest ja sõprade hoiatustest. Ta polnud rahul ei jumala ega saatanaga itaalia muusikaga ega sellega, et ta korteri aknad olid põhja poole. Jumal on ainult marjunet, kes pole kunagi maa peale laskunud. Ükski villane alates imperaatorist ja lõpetades saapapuhastaja, aga ei maksa mitte krossigi. See lurjus doktor tuleks tuua esimese ettejuhtuva puu otsa. Niikaua kui austerlased joovad õlut ja söövad viinereid, ei saa Leist mässumehi. Nähtavasti oli nuhkidel ja politseiülemal targematki teha, kui ühe kurdi vanamehe siunamisi tähele panna. Oldi heas tujus ja suuremeelsed. Arvati, et Fideelivadki võiks uuesti lavastada. Beethoven tegi ooperi kolmandat korda ümber. Nähtavasti mõjustas üldine pidutuju ka lauljaid. Kõik läks nüüd libedasti, kurt helilooja, kes pidi ooperit terrigeerima ei kuulnud, kas lauldakse õigesti või valesti. Dirigent Umb Lauff istus esimeses reas Beethoveni selja taga. Kui ansambel rütmist välja läks, aitasid tema varjatud käeviiped taas rütmi tabada. Saabus esietenduse päev kõik oli valmis, välja arvatud uus, arvult neljas avanenud. Eelmisel õhtul ütles Beethoven, et kirjutab selle öösel valmis ja toob järgmiseks hommikuks proovile. Orkester oli määratud ajaks kohal, kuid Beethovenit ei tulnud ega tulnud. Läksime baarimuusikuga teda koju otsima. Ta magas kõige sügavamat und. Ärgates kiirustan lutikaid, kes olevat sama tüütud kui võlausaldajad ja salaagendid. Meenutasime ta laavamängu. Otsisin selle jaoks sobivat mõtet, aga ei leidnud. Mõtteid on viimasel ajal üldse vähe. Nüüd on hobused ja jahikoeral piinas mõte, tyyp pannakse türmi. Katkirebitud noodilehed ja tühjaks joodud veinipudel põrandal rääkisid tumma kuid tuttavat keelt. Ooper etendati avamänguga, Ateena varemed. Alles nüüd Saifideemiale osaks vääriline men. Pärast esietendust, kui läksime Traimeederlhausi kehakinnitust võtma, ütles Beethoven. See minu vaimne laps nägi ilmavalgust rasketes sünnituspiinades. Ta valmistas mulle suuremat meelehärmi kui ükski teine teos. Seetõttu on ta mulle kõigest kallim. Aga. Aegade kohtul on üksainus paindumatu mõõdupuu mille järgi inimvaimu looming visatakse prügikasti või tõstetakse igavik.