Jõulu ja. Tere, mina olen Maarja-Liis, ma räägin teile, jõulujuttu oli 23, detsember. Õues 100. laia lund. Lamasin oma vanaema naise juures diivanil, teised meie perest ei olnud veel maale jõudnud. Toas oli soe, vanaisal oli käes pikk ahjuroop. Tõtt uldse, kas ma vaatasin praksuva toad ja mõtlesin, kas jõuluvana ikka tuleb? Homme? Äkki tuli tuppa vanaema? Kolm hästi suurt munakarpi käes. Ta tegi mulle pai ja küsis, kas sa tahad piparkooke teha. Hüppasin rõõmsalt pesti. Hüüdsin, et muidugi tahan, soovisin nii palju oma vanaema ja vanaisa aidata. Homseks kõik valmis saaks. Tollisin tainast ja mõtlesin, et kas piparkooke jagub, sest juba homme istub siin jõuadega 11 inimest ja üks jõuluvanatädi pere, kus on kolm last. Onu, teine tädi ja minu pere, kus on neli last ja vanaema ja vanaisa. Vanaema aitas mul piparkoogid ahjuplaadile tõsta ja ahju panna. Õnneks jagus leinast veel mitmeks päevaks, sest vanaema teeb seda igal aastal terve pesukausitäie. Ahjus küpsetasid piparkoogid. Akna all oli vanaemal rõnga korv, kust paistis peaaegu valmis kootud sokk. Kõik oli nii tore ja ilus. Vanaisa astus tuppa sületäie heintega ja laotas need toanurka laiali ning ütles. Homme õhtul saate kõik, lapsed puhus magada. Vaatasin vanaisale otsa ja laulsin koos. Ka seda, kui. Üks. Vanaisal tulid pisarad silma.