Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Riin Purje. Aastal 2016 möödus 400 aastat maailma kuulsaima näitekirjaniku William seikspiri surmast ja paljude sündmustega tähistati kogu maailmas šeik spiri aastat. Raadioteatris jäädvustati kõik 154 William Shakespeare'i soneti Haarald Rajametsa tõlkes 77 näitleja esituses. Sonettide salvestamine sai teoks Eesti Kultuurkapitali ja Briti Nõukogu toetusel. Täna kõlavad soneti number 31 kuni 60. 154 William Shakespeare'i soneti. Sonetid number 31 kuni 40 esitavad. Roman Baskin, Henrik Kalmet, Margus Tabor, Priit Võigemast, Janek Joost, Gert Raudsep, Aivar Tommingas, Andres Noormets, Karol kuntsel, Mait Malmsten. Su põues tuksub palju südameid, mis minu teada olid viidud mulda. Seal elab arm, seal kuulen sõpru, neid, kes läinud olid sinna, kust ei tulda. Kui palju püha leinapisaraid, suur harras armu silmist lõivuks nõudnud on surnutele, kes täitsid vaid ning sinus nüüd mu juurde taas on jõudnud. Sa oled pood, kus elab maetud arm mälestised neist, kes, armsad, mulle on sinus koos sinu orm sarm, mis kuulus paljudele. Kõik sai sulle oma armsaid sinus jälle näen. Ning olles sinu nende omaks jään. Kui elate pärast minu peiepidu meil surmalt sängi, saan ma raskes maas neid kadunud sõbra lihvimata ridu lugema. Võib-olla juhtub taas. Näed, et ületab neid ajatase ja sulemeeste riimi tulevärk. Ent ära siiski hävida neid lase. Sest teil on minu armastuse märk. Tuleta mind lahkelt nõnda meelde, kui minu sõber teeniks luulet, nüüd ta salmiks, tunded nõtkemasse, keelde ja värss, tal kannaks toredamat rüüd. Ta suri, elab uute meeste luule. Eks neis maakunsti temas armukuule. Ma olen näinud küll, kuis tõusev päike nii lahkelt paitab Po kõrgel mäel ja laotab aasale siis kuldse läike ning vetevoogu kulgeb taevaväel, kuid peagi lubab süngeid pilvekarju ta sõuda oma kirka palge ees. Ning selle häbiga ta jääbki varju ja hiilib käände morni sombuse ees. Nii minu päikegi mu peale heitis kulg hiilgust heldelt ühel hommikul kuid pilvele anda varsti ära peitis tunnikeseks oli teda mul. Ent laita teda selle eest ei täi, sest eks ka maa peal omad pilved käi. X lubasid sa ilma nõnda hea ja mantliga mind teele minna lasid. Kui sünged pilved tulid õige pea ja rõske tossuga. Sind varjutasid? On vähe, sest valgelt rahe v sa kuivatad mul murdes pilvest läbi sest kiita rohi pole tõesti see, mis arstib haava, kuid ei ravi, häbi. Sul piinlik on, jääb mulle valu, mõrk, sa kahetsed, kas see mu kaotus tasub? Et solvaja on kurb, see treest liig nõrk on selle jaoks. Kell Solve koorem lasub. Kui ta need pisarad, arm pärliks muudab, see rikkus halba lunastada, suudab. Sa ära enam kurda tehtud paturoos torgib. Muda leidub lätte vees ning varjuga, eks kuu ja päevgi katu ja tõuk või olla värskel pungal sees. Kõik eksime. SIND võrdlustega õigustada võttes teen valskust leevendansu tõelist süüd ja vabandan ka olematuid mõttes. Sumeelte patu Kärsin pikameelselt. Su süüdistaja sind vaid kaitsta täib mu enda vastu kohtus kahekeelselt. Mu armul vihaga, nii sõda käib. Et kallis varas aitama pean sind. Ehk küll sai julmalt paljaks, röövid mind. Ma tunnistan, et meid on siiski kaks. Ehk armastus küll elab üks meis kahes. Et minu plekid sind ei märgisteks. Neid üksi kandma pean ma igatahes. Meil kahel armus ühine tee. Ehk elus küll üks kius meid hoiab lahus. Ei suuda tundeid tuimestada. Kuid rõõmu meil ei lase tunda rahus. Ei võima kõikjal tervitada sind. Monutuväärne süü, teeks sulle häbi. Ja teiste ees ära märka mind, et aust ei jääks ilma minu läbi. Nii, ära tee. Nii armastan sind. Et sinu au on minu omaga. Nii nagu isa vanadusest nõrk Murdja teokad, poega, nii mind, kes taluma pean saatust, mõrk ka. Nüütrööstitsina oma ülla moega. Kas ilu kõikus mõistus, sünnipära, Mazani osa igast sinu hüvest ning sinuni mujal ma ei närtsi ära. Marman oks, mis toitub heldest tüvest. Ei, Teama nõnda puudusest ei Põlust, kui sinu vari laotub minu üle. Mind elatab üks osake su võlust. Su küllus täidab küll, aga mu süle. Mis kõige parem on? Ma soovin sulle. On kümnekordseks õnneks mulle. Kuis võiks mu muusal olla aine puudust, kui sina hingad ning mul iga rea täis õhkad ülemust ja mõtteuudust, mis kehva värsi jaoks on liiga hea. O sisendad neid sõnu mulle Mil väärtust leiab ehksu vaagiv silm kes on nii tummet laulda ei või sulle, kui sinult saabki valgust. Luule, ilm. Sa oled 10. muusa. Abi püüab noilt üheksalt kestahes riimi vend, kuid sell, kes laulus sinu poole hüüab, saab raamatuks luule, kõrge lend. Kuis neid mu värsse kord ka hinnatagu vaev minu on. Ja kiitus sinu jagu. Oo, kuis mul kõlbab luules kiita sind, kui oled ainult parem osa minust. Ei enda ülistus või tõsta mind ja endast mõju, laulan lauldes sinust. Seepärast tulebki meil käia lahus ning armus ühel kahte nime kanda. Et ise Väinis olles võiksin lahus kõik, mis vaid sinu jagu Sulle anda. Voolavus, olek tunduks hirmus karm, kui talle leiduks trastiks leebed võtteid. Et ajatäiteks mõtteis mõlgub arm. Seletab leebelt aega, kui ta mõtteid see õpetab, kuis teha ühest, kaks. Et sõber sõpra kaugelt tülistaks. Mu armud kõik, mu arm, võid võtta ja kuid mille poolest on sul siis küll parem truult armult? Ma arvan, rikkamaks ei saa. Mis minu oli sinuga ikka varem. Ei laida sind kui minu armupead nii kalliks, et mu armusse sa meeldud. Ent Laidan küll, kui ennast sisse vead, vaid maitstes seda, millest ise keeldud. Hea varas andeks antud on sur, ehk vaese viimne vara küll on ohus ning arm ja teab, et rohkem hinge sööb, kui vihakius on armuülekohus. Sa vallatu Kalb näib sinus rea tappa vaenlaseks Ma sind ei pea. Soneti number 41 kuni 50 evitavad Rain Simmul Tõnn lamp, Priit Loog, Hendrik toompere juunior Hendrik Toompere, Tõnu Oja Aruoja, Rasmus Kaljujärv, Indrek Taalmaa, Tanel Joonas. See ülekohus, mida kuuma peaga mind unustades mulle TC näib küll sobivat su ilu ja su eaga, sest kiusatus sul aina kannul käib. Väärt oled võitlemist, sul on hiilgav maine ja ilu poolest pälvid, piiramist ning naised, et kui teda püüab naine naist, võitu maitsmata ei hülga vist. Kuid minu mõisast võinuks mööda minna sama ilus voorushoos, mis voli võttes viis siin nimelt sinna, kus sündisid, kaks reetmist üheskoos. Su ilu sundis teda püüdma sind ja tõukas sinu võltsilt petma mind. Et sinu on mu armsam, raskeim pole mu valudest, kuis armastangi teda. Et sina kuulud temale, on kole ränk Lembaga tus, kaeban rohkem seda. Ent vabandan teid, lembe patustajad. Sa armastad ju temas minulembust ja teda sellega mind petma ajad, et ta ju sallid minu sõbra embust. Kui kaotan sind, armsam võidab väga, kui kaotan tema leidjaks, oled sina? Kaks teineteist on leidnud, kui tekk säga kaht kaotust nagu risti kandes mina. Ent mina ja mu sõber on ju sama, mis rõõm siis, armsam, mind peab armastama. Kui sulen, laud, mu silmad hästi näevad, sest unes seisad sina nende ees ei köida vaadet millegagi päevad. Kuid pilk saab selgeks pimeduse sees. Oo sinu vari varju teeb nii selgeks, kuis kirgastuks su kujust päeval ilm, kuis läheks sinu helgusesta helgeks, kui niisu varjuöös näed, pime silm. Mis õndsus oleks minu silmadele sind vaadata taas päeval elaval kui surnud öös, su vari on nii hele, et unes püsib silmis uinoyal. Päev öö on seni, kuni näen kord sind. Päev kui unes külastad sa mind. Kui mõte saaks mu ihu tuimast ainest? Ei, siin peaks mind siis kade vahemaa. Sest kaugus mõttet, Priidne maisest paines su juurde jõudmast keelata ei saa. Ei loeks, siis ta sõtkub võõraid randa, mis sinust õige kaugele on mu tald. Eks mõte maast ja merest üle kandu tal kõikjal lennatan meelevald. Kui tahtma pole mõtte mõelda, valus et ma ei hüppa üle pikast teest vaid aega ootama, pean raskusi alus. Sest olemas. Nood teised kaks nii tuli kui ka õhk, mu igatsus ja mõttekäivad ikka sujuma, kusjuures neid ei peata põrmu, rõhk ei pelga nemad teed ükskõik kui pika. Ent kui need kiired elemendid teel on armusaadikuid sinu juurde ja neljast ainest mul vaid kaks on veel siis langen surma, masendusse suurde. Mind raviv alles kulleritena taas, kes eluained tasakaalu seavad nad tagasi just saabusidki taas ja sinu tervist hüvaks kiita teavad. Mu rõõm on suur kuid vältab väga vähe. Sest eks nad kohe jälle teele lähe. Mu silm ja süda. Need on sõjajalal neil sinu kuju pärast kestaabernaak. Mu süda hoiaks teda üksi alal, kuid silmale ta ka on magus saak. Mu süda eneses sind peita tahaks ses kambris, kuhu sisse silm ei saa. Silm vastaspool taas paneb seda pahaks ja väidab, et just temas Elazza ning lahendusi jääb mõtte kohtu hooleks ja see, et lõppkord oleks tüli lool sind targa otsusega jagab pooleks pool silmale ja südamele pool. Mu silma rahuldagu väliskest mu südant. Arm, mis tuleb südamest. Mu silm ja süda. Nüüd on liit, neil kael ja headvaid, kumbki liitlasele teeb, kui silm siin nägemata nälgida vahel või süda igatsusest üle keeb. Silm kutsub külla pidusöögi ajaks ka südame kui armsa pilk mul käes. Ja teinekord on süda võõrustajaks silmnääpsu kuju, lemm väes. Nii pildil võimu lämbes, minulegi saaled, koomika viiks mu reis, mu mõtted leiavad sind ometigi. Su juures on ja mina elan, näis kui magavad Subilt ka uneilma, mul ilmub südant, rõõmustab ja silma. Kui hoolikalt ma panin reisi eel ka tühiseimad asjal luku taha, et kõik mul säiliks, kuni viibin teel ja kuri käsi ei saaks teha paha. Kuid sina, kelle kõrval ma juveele pean tühiseks mutrööst, mu ainus hool. Mu suureks mureks jäid, kui läksin teele. Eks vargad, varitseja ju igal pool. Ei peitnud sind laekasse, vaid sinna, kus pole sind. Ehk küll seal tunnen sind ja kust sul voli on ka ära minna. Suhellaks hoiupaigaks on mu rind. Su hoidmisest küll sealgi pole kasu, sest haugi vargaks teeb nii kallis tasu. Seks ajaks, kui see aeg kord püsti tuleb, kui näen, pahandavad silmu vead. Kui arm otsa saab, arve suleb. Sest halba minus rohkem näeb kui head. Seks ajaks, kui sa võõralt mööda lähed. Kui armun pöördunud ja vaevalt veel mind tervitavad sinu silme tähed ning külmaks tooniks põhjust leiab meel jääks enesele aruandes. Olen väärt. Ma kannan hoolt, et käe enda vastu tõstan vandes su seaduslike põhjenduste poolt. Sul hüljata mind vaest Jul, lubab seadus. Kuid armastada on liig. Helde headus. Nii rank on reisida mul tüütult teel kui maa on pikk ja meel on kurb ning hale. Kui õhtul mõtlen, mitu miili veel mind seegi päev tõi sinust kaugemale. Loom, kes mind kannab, loiult jalgu, veab, mu murekoorem, väsitab vaest tõbrast. Või mõistab ratsu peremeest ja teab, et see ei rutta kaugenedes sõbrast. Ei hooli loom ka õelayst kannu seest, kui päriseks tal torkan, vahel naha. Ta ägab vastuseks, kui valus neist on vähem talgumulda ägas paha. Sest mulle meenutab ju nimelt see, et rõõm antaga ees vaid nukker tee. Sonekid number 51 kuni 60 esitavad Andres Dvinjaninov, Madis Kalmet, Indrek Sammul, Argo Aadli, Riho Kütsari, Margus Prangel, Alo Kõrve, Andres tabun. Sander eelmaa ja Peeter Jürgens. Nii vabandab mu loiu kandja süüd aeglust minu arm ja majaja vaest looma elam. Milleks rutt? Mul nüüd. Ent kui kord naasen, siis on kiirust vaja. Mis õigustust on siis mu kõrvil truul? Kui veniv näib üsna tõtlik reis? Liiga aeglane on ratsuks, siis ka tuul, ta kiire, len mumeelest paigale, seis. Nii Tiitselt ükski hobusis ei sammu. Et mintast, et igatsuse Ivi seegapab hirmudes see teel ei tammu. Kuid arm, Mukronu Ladaldad siis nii et loomsust kaugenedes rutust hoidus. Su poole lendan, jäägu talle loidus. Ma olen nagu rikas, kes võib võtta küll aardeid, laekast, millal arvad heaks. Ent iga tundeid vaatlema ei tõtta rõõmne erineks kui mõõtu me peaks. Peod sellepärast igavaks ei lähe, et harvalt on neid pika aasta sees just nagu teiste kivide seas vähe on kallimaid juveele, kaelakees. Nii aeg mu ees sind hoides luku taga on nagu kirst või rõivaid peitev kapp. Taas uhket aaret ilmutades aga teeb õndsaks hetke. Olgu seega napp. Sonnis lõpeb kord päeva ootus, siis on mul rõõm. Kuid nüüd on kallis lootus. Mis on su aine? Millest koosnedsa? Et võõraid varje heidad tuhandeid. Kes üks on? Sellel üks on pari ka. Ent sinul? Ühel on nii palju neid. Eks pilt atoonisest sind matki vaid. Ja kehvalt. Olgu tööga üpris hea. Kui näol on Helenal kõik ilutaid on maalil kreekaehtes sinu pea. Kui jutt on kevadest ja aasta vaest eks sinu ilu varju näita mai. Ja sügislesta sinu heldest moest. Kõik, mis näib kaunis, Ilme sinult sai. Kõik välisvõlu sinult saab kõik muu. Ent üksnes sinul, süda on nii truu. Oo, kuidas ilu ilusam näib veel kui truudus sunnil testimas on, seda roos kaunis välja näeb, ent meie meel ta lõhna pärast kaunimaks peab teda ka orjavitsa õitel on ju punaniisama õrn, kui roosi lõhnav lõõsk tal okkad on. Ta õõtsub vallatuna kui õisi paitab suvehingus rõõsk. Ent väike on meil välimusest rõõm, kui lill meid hõrgu hõnguga ei hurma. Ta närtsib unustuses roosilõõm saabaga lõhnaks pärast õite surma. Nii kui kord närbud, sina noor ja kena sud ruudus luulesse jääb aetisena. Ei, kuningate, uhked marmorsambad neist võimsaid värssidest saa kauem kesta. Eks Kivil kirja pure, aia hambad, kuid sinust kirkalt veel võib luule vesta. Kui laastav sõda lükkab ümberkujud. Mäss Müürissepa tööst teeb kivi rüüsi. Kui möllavadki sõja turm ja tujud on sinu mälestusel kindel püsi. Ka surmas sammud igaviku poole. Sind unustusel võita pole antud. Jääd särama nii kauaks järel, soole kui lõpuni. Maailm on ära kantud. Sa viimsel kohtupäeval jätad haua. Kuid luules elad saga senikaua. Armuuuenda end nii, et öeldasust ei võiks, et oled tantsim söögiisust mis täna toidust küll saab vaigistust, kuid homme taason kihkvel nälja kisust. Kui arm, su aplad, silmad täna sõid nii ohtralt, et nad sulges une uimus siis homme jälle vaadata, sa võid suvaimu, ärgu tapku kestev tuimus. See nukker vaheaeg on nagu väilaks, kus teineteise mandri rannal käib kaks kihlatut, kel arm ei lähe läilaks vaid nõnda iga päev taas värske, läib. Või arva seda talveks, mille vilu teeb kolmekordselt kalliks suve ilu. Ma sinu ori olles muud ei tee kui valvan sinu tunde kogu aja. Ning minu ainus kallis aeg on see, kui sul on mõnd minu teenet vaja. Ei julge laita, lõputuks tundi, kui käskija sugutset Kellile või mõelda mõruks lahusolu, sundi kui teenrile sa ütled taas adjöö. Ei julge juurelda mu mõtted, truud, kus käid, või arvata, kuis veedad päevad. Kurbori ootab ja ei mõtle muudkui, et on õndsad, need, kes sind nüüd näevad. Nii narronustav arm, et tee, mis tahad, ei mõtle tema. Et su teod on pahad. See jumal, kes mind sinu orjaks tegi. Mind hoidku mõttest, et sa minu ees peaks tunni aru andma natukegi. Las ootab oma aega, läänimees. Las ma talun lahusolu pikkust Su vabaduse vangiks olles nüüd mul olgu Lädevust ja kannatlikkust, et sulle süüks ei arvaks mingit süüd, kus soovid, ole, sulle pole keelde sind miski sinu õigustes ei sea, võid teha seda just, mis tuleb meelde ja andeks anda endale väära teo. Pean ootama põrgut, kuid ei aita sul lõbu, head või paha. Ei või laita. Kui uut ei olegi, vaid kõik on sama, mis olnud, pelgab end, kes teeb ja loob. Me mõistus usin, vastselt sünnitama taas vanu lapsi ilmale, siis toob. Kuivvaip pilku tagasi saaks heita 500 väikse ringi. Mul on aimelt muistne teos, võib sinu pilti peita veel ajast, millal tähti õppis vaim. Siis võiksin näha, mida öelda suutnud on üllast ilust endine malm. Ja kas meid sajandeid on palju muutnud või igal tiirul samadaaž, näeb silm. Oma ei kahtle musse ajal Tayloni imetlevalt kiitnud halvemaid. Nii nagu lained ulgumerelt randa meist tõttab mööda tunni kannul tund rutem järgmisele aset anda. Neid tõukab igaviku aja sundvastsündinule paistab koidusära, ta roomab küpsusse. Ent on see käes. Ö, vari tumestab ta palge ära. Mis andnud, aeg on võtta ajaväes. AEG lõikab noorusele märgid laupa ja ilu näole näotu idiooni veab ta ahne vikati eesjärgukaupa. Kõik kingid loodus loovutama, peab end üht, ei või aeg julma käega niita. Muu laul jääb kestma. Et su üllust kiita. Kuulsite seik spirizon ette number 31 kuni 60 Haarald Ojametsa tõlkes. Sari 154. William Shakespeare'i soneti on valminud Eesti Kultuurkapitali ja Briti Nõukogu toetusel seitsmeni aasta tähistamiseks. Näitlejad valis Pille-Riin Purje, helirežissöörid Külliki Valdma ja Külli tüli. Muusikaline kujundaja Vicky Valdma. Raadioteater. 2016.