Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Aasta 2016 kuulutati kogu maailma hiiglasuurel näitelaval seik spiria aastaks. Kuna möödus 400 aastat. William Shakespeari surmast, sobis see tähtpäev vaimukalt ja eht inglaslikult paradoksaalselt ettekäändeks, et suurejooneliselt pühitseda seik spiri loomingu igavest elu. Raadioteatris jäädvustati sel puhul kõik 154 William Shakespeare'i soneti Harald Rajametsa tõlkes 77 näitleja esituses. Sonettide lugemine sai teoks Eesti Kultuurkapitali ja Briti Nõukogu toetusel. Täna kõlavad sonetid 61.-st 90.-ni. 154 William Shakespeare'i soneti. Soneti number 61 kuni 70 esitavad. Tarmo Tagamets Toomas Suumann, Toomas Tross, Margus Jaanovits, Rain Simmul, Üllar Saaremäe, Elmo Nüganen, Aarne Soro, Juhan Ulfsak, Lembit Peterson. On sinu tahe, et su kuju lahti mul hoiab rasked laud, kui heidan voodi. Kas ihkad, et mul puhkeks poleks mahti, sest vaadet narrib vari sinu moodi? Kas oma vaimu kodunt saadad kaugelt mu juurde, et mu tegusid ta püüdleks? Mu häbi näeks? Kuist tund, raiskan raugelt ja murelikkus kiivuses mind riidleks? Ei sinu arm nii suur ei ole siiski vaide minu armul ärkvel hoiab silma mu oma ustav armult ole viiski peal vahti sinu pärast ilmast ilma su pärast valvan, teades kummatigi sind ärkvel eemal teistele nii ligi. Mind valdab enda armastuse patt. Mu silma hinge tervenisti, mind ei leidu sellest patust arstijat liig läbi kasvanud endast Murrinud. Mu nägu mulle kõigist armsam, näib pühamat Roomat oma südamest. Mu enda meelest minu väärtus käib küll üle teiste kõigist väärtustest. Ent kui siis ennast peeglis näen ma nii, kui see olen hall ja kortsus, kõrgest peast. Eks enda armastuse pette vii see enda armastaja narrist peast. Ma sind, mind ennast kiidan endas ka su noorusega Raukust, Ehindma. Neiks päeviks, kui kord aeg Farmsal palge, nii nagu minul nüüd on vaostanud. Kui veri kuivab, tal juus on valge ning aastad veetluse laostanud. Kui tema ilukuninga korteerib koidutõusust alla loodekaarde, ta hurman hajunud, kaob silmist see aeg röövinud on kauni kevadaarde seks ajaks kindlust. Eitan, et mõikaks noa vastu aia julmas käästa hurm ning mälestusest välja aeg ei lõikaks mu armsa ilu nagu elu. Surm. Neis mustisse ridades jääb nähtavale ta ilu. Elab noorena tapale. Etnowen kui aja käsi kõike lõhub. Mis püstitanud, muistne rikkus, kõrk. Kuis Korni uhked tornid rusuks rõhub. Ja igavene pronks on kestma nõrk. Näen, kuis ahne meri kisub kallast, maa kuningriigilt, raasu järeleraas. Ning manner võidab ruumi vetevallast ja kaotus, küll aga saab tasa taas. Et näen ma säärast vahelduste, tean kuis ikka langeb, suurus kustub sära. Siis nukralt mõtteid mõlgutama, pean aeg ja viib mu armsa ära. See mõte on, kui surm toob vaid nuttu. Et on mul see, mis kaduda võib ruttu. Kui pronksikivimaad ja merd võib neelda hukk saatuse poolt seatud minutil. Kui suudaks kaduvuse raevu keelda, siis ilu, mis on väeti nagu lill. Mismoodi suvemesihingus püsiks küll aja hävitava ründe all, kui võim on muuta kõvad kaljude püsiks ja teras lähevadki põrmuks tal o hirmus mõelda. Ja rüüstest päästa ta enda kallist aaret, puudub jõud. Kes on, kes ajal käsiks ilu säästa, kes ütleks, peatama tõtlik sõud? Ei keegi, või ehk tindis, mis on must? Varm jääb paistma heledana just. Mutt usk on ränk, lööd surma, kutsuks küll, sest näen, et teeneid tasub kerja sek. Ja kerglus kõnnib, uhked rõivad üll ja truuduse laul, valevandeplekk ja kuldav kiitus, häbi väärset poeb. Ja neitsivoorudest on tehtud hat ja lollus arust targemaks end loeb ja laitmatus on põlatum, kuid pat ja kunstikidakeelseks muudab võim. Ja jõul on kaelas jõuetuse rang ja ausust. Rumaluseks hüüab sõim ja hea on kurja kütkes, orja palg. Lodu skan, ränk surm võiks ära viia. Kuid siis mu arm üksinda jääks siia. Miks nüüd keskpahet elama ta peaks et autus tema seltsis pääseks Põlust. Et patutema pärast peetaks heaks, sest kaunimaks muutub tema võlust. Miks petis kunst, ta paletti jäljendab, talt näppab surnud maaliks jumet rõõska. Miks vaene ilu vargselt väljendab võltsroosidest ta ehtsat roosi, Lõõnska. Miks peaks ta elama? Nüüd kerjab Saint on loodus põsis, Punak surm ei puhkenüüd, tema on see vara viimne pant. Tast elab loodus palju üle uhke. Ning hoiab teda. Ta on ainus õis, mis näitab, mida loodusmuiste võis. Nii näitab tema pale läinud aegu. Meil Ilu õitses, närtsis nagu lill. Ja valske värve näha, nagu praegu näol elaval ei võinud kusagil. Meil kuldsed lokid, jäeti surnu pähe ja läksid hauda ega saanud neist veel parukat, sest tavaks polnud nähe. Et ilu surnud villak ehib teist noid vanu pühi päevi näeme temas. Võlts kaunistusteta ja enda truus. Mil võõra haljusega tehnitlemas. Ei olnud vanalt rõivast rööril uus. Nii looduspette taidele teeb häbi, et endist ilu näitab tema läbi. See osa sinust, mida näeme, maailm küll tema meelest parandust ei vaja. Keeldudsust räägib, nagu märkab silm, kui on ka vaenlane, su arvustaja. Pealt nähtavat küll pealiskaudselt, mõned on kärmed kiitma ning see pole vale. Kuid kiidu tühistavad teised kõned, sest süda näeb neil silmist kaugemale. Nad võtavad su hinge sisse kaeda, et teod seda peegeldavad ehk, ning nende mõttes sinu iluaeda. Siis rikub lämmatav umbrohulehk. Su lõhn on halvem kui su välislaad. Sest liiga ligipääsetavaks saada. Prints seirab lit. Kuid sul ses pole süüd. Sest lima just kauneid sihtides on tõhus. Ning umbusk plekitab just ilurüüd. Must vares lennusta päeva puhtas õhus. Et hea, sa oled? Laim ju tõendab vaid. Su hind on kõrge, kõik sind meelitlevad. Kus pahe otsib pungi, kauneimaid ja sinus ilmneb kirgas õitsev kevad. Käid mööda noorusaja ohtudest, kas tundmata või võites rünnakuid, saad kiita, kuid on vähe kiirust, sest et kinni panna kadedate suid. Ent oleks hea sus kõik kui välislaad. Sa valitseksid, südametemaad. Sa nägid number 71 kuni 80 esitavad Egon Nuter, Allan Noormets, Guido Kangur, Indrek Ojari, Märt Avandi, Riho Rosberg, Volli kära, Tanel Jonas, Gert Raudsep, Tõnn lamp. Kui suren, ära leina mintsa kaua maid ainult, kuni teatab tarre kell maailmale, et asemeks sain haua ja naabriks olen tõlkail tõukudel. Jäära meenub kui loed neid ridu, mu arm, ka nende kirjutajad kätt. Kui kurvaks teeb sind minu meeles pidu, on parem hoopis unustusse jätta. Ehk vaatadki neid värsse mõne puhu. Kui saviga kord segi olen ma mu nimegi, siis ära võta suhu. Mu eluga, mu arm, las kustub ka. Suburtmist kuuldes tark maailm ja siin peaks minu pärast narriks. Pärast mind. Et sind maailm ei sunniks aru andma, miks mind sa armastasid, mille ehist? Mu arm, kui olen läinud meeles kandma, ei pea sa mind nii kehva tühist meest kui mõtled välja voorusliku valet teed rohkem, kui ma pälvin minu heaks mull surnult kiiduga, nii ehit palet, et kitsi tõde pahandama peaks. Et armu mitte valelikuks teha. Tal lastes ilmaaegu kiita mind mu nimi maetud, olgu seal, kus keha ettai, häbistaks nii mind kui sind. Sest mulle häbiks on mu kehvad read ja sulle, et nii tühist armsaks pead Sa minus seda aasta aega näed Mil lehe kollast lagenevad võõrad ja värisevad külmast oksa käed. Nüüd lauljast tühjad rusunenud Tõrad, näed minus tundi, millal eha öö veel kumav läänes päev on läinud looja ning vähehaaval maale laotud. See surma teisigi venna une tooja, näed minus nõrga tule hingitsust, mis Tuhal, seal, kus nooruses Taloitis kui surivoodil kustumas on just. Ja hävib selles, mis ta elu toitis. Sa seda näed, Su arm, sest kasvab veel sul peatsest lahkumisest. Kurb on meel. Ent ära kurda, kui mind karmarest võib sinna, kus ei võeta lunaraha. Mu elule ja taas neist ridadest. Mis mälestuseks sulle? Jätan maha? Mu luules kõike näed 100. Sind vajab minu vaim kui toitu, elu või nagu vihmahoogu janus, maa. Mind aina kiusab sinust mõlgutelu yhtsal Unudada rikkussa korda aardest, hea on meel, ent samas pahaks teeb, kelle näriv kartus varga ees. Kord sinuga ma üksi olla tahaks, siis ta näeks mu rõõmu, iga mees kord sinu nägemise küllast, joobun kord nälgin, unistades uuest peost. Ma ütlen lahtil lõbudest ja loobun, kui nendel sinuga ei ole seost. Nii päevast päeva ikka baas, priisk, kord küllane, kord ka siin on mu liisk. Miks on mu Launi aher uudsusest nii kaugel, kiire vahelduse mõnust? Miks puudub sisul uueaegne kest ja ma ei hooli võõraist ühend sõnust? Miks kirjutan ma ikka üht ja sama? Mõttekujudel on tuntud rüü, nii et mul iga sõna nimetama mon nime kipub. On see minu süü? Oarmas laule aina sinust loon ning arm ja sina? See on kõik mu luule vaid vanu kinke, üha kingiks tool ja vastseid sõnu keegi mult ei kuule. Kui iidne päike paistab vastsel aul, nii on ka igiuus, mu vana laul. Su peegel näitab sinu ilukadu sukell, kui rutakas on aja hääb. See raamat ilmutab su mõtteradu. Kui jälg su vaimust lehtedele jääd. Kui sulle peegel tõetruult kortse näitab, siis meenuvad ju sulle hauasuud kui pääsu kellal varju ringi käitab. Sa tead, et igavikku kaovad kuud. See, mida mälu pidada ei suuda sa neile lehtedele hoid anna. Sest siin su paju lapsi aeg ei muuda. Eks paber sinu vaimumärke kanna. Kõik puhud. Millal raamatus avad on sulle head? Nii tihti olen hüüdnud sind mammuusaks. Ja sina oled nii mu luules toeks, et iga mees, kes tükid värsi tuusaks sind püüda, Baderikson võtma, moeks su silmi nähes tummad, laulma said ja raske võhiklust sai tiibu tuule. Uut hoogu näitab õpetatud taid ja ülevamad ilu, armsust, luule. Ent uhkeks tehku sind vaid minu read. Sest sina hingestad mul iga lehe, kuid teiste töödes ainult stiili, sead. Su ilu ilustab neid nagu ehe kunst. See oled sina, nõnda just teed taituri ka minust võhikust. Kui mina üksi hüüdsin sinu poole su lahke arm, vaid minu laul hoomas. Kuid nüüd on tulnud mõõn molule hoole. Mu muusa põeb nüüd mood on värsse loomas. Ma möönan, arm, et sinu armsust täita võiks selle töid Kell suurentaide jaks. Ent mis on sinu laulikul sust väita? On sinult röövitu eest kasin maks? Ta laenab sulle voorust kudeks käituda nii, et näpatud see sõna näib. Ta pakub ilu. Kuid eks näosul näitu kõik, mis tal kiitvalt sinu kohta käib. Sul teda tänada ei ole vaja? Mul sinust kirjutades arrecon neel sest tarvitab üks suurem vaim su nime, et tema ülistuste kõrval keel jäi nõdraks mul sind kiites pole ime kui tetsu väärtus on, kui merilai. Võib kehva kui ka uhket laeva kanda. Mus eakas väike pargas julgust sai taas ulgu veel ka endast märku anda. Su arm, mind hoiab madalate peal, kui tema sinu sügavikul sõidad. Või hukka sa anna vilets paat ehk seal, kus tema kõrge käil nüüd vooge võidab. Kui sõita laabub, mind tabab turm. Siis olgu, las mu armust saab mu surm. Soneikid number 81 kuni 90 esitavad Tambets elling Raivo Trass, Margus Jaanovits, Indrek Taalmaa, Andrus Vaarik, Raimo Pass, Andres Ots, Sten Karpov, Inreko Ojari ja Hannes Kaljujärv. Kas sulle leinalaulu laulma pean või elad veel, kui mullas mind sööb lagu? Su mälestuste viisid surm. Ma tean. Kuid mina olen unustuse jagu mu luules, kustumatu elu saad. Ent minust jälgegi ei jää. Maailma. Mind peidab kääpal laiukenema maad. Kui sull on hauaks miljon inimsilma. Sumonumendikson muga värsiread siin sündimata põlvedeni kandud ja silmis neil veel siiski kestma pead. Kui nüüdsed hingajad kõik mulda pandud siis elad minu sule läbi uus kus elab hingus. Inimeste suus. Muus, aga sa pole laulatatud seepärast lugeda ei ole häbi sul pühendusi millemme märgiks satud Sark kirjameeste tragiiduse läbi. Sa oma kauniduse ja tarkus teades liig madalaks pead minu kiidutooni ja värskust otsid teiste salmi seades kus leidub uue aja peeniooli hea külmu arm. Kuid nende kõne puhal räigel värvel puudub õige mõnu. Suka Aunidusest ütleb õigel kohal su õige sõber, õigeid lihtsaid sõnu. Too mage mink võib katta halli palet. Ei vaja sinu jume, nende valet. Ei märkama, et vajaksid sa minki. Ja sellepärast May mingi sind ületaks mu värsikinki. Su armsust ehtida on liigne hind. Seepärast laulda sinust ma ei julge. Su elav veetlus räägib veenvalt ning pole küllalt taiduriku sulge, et kiita sind Su väärtust väärivalt. Sa arvad seda vaikimist küll patuks. Kuid minu au on just, et olin tumm. Vait olles jätsin ilu puutumatuks kuid teiste lauldes hajus ilu lumme. Sest rohkem elu silmis elab sul kui luules mõlemal Su laulikul. Kes ütleks rohkemat, kui ütleb see suur kiitus, et sa oled vaid sa ise, eks sinu ilu, ainukordsus tee ju võimatuks mistahes võrdlemise. Kui laulikuma ained lauluhoos ei ehi tai hiilga taidurina. Kuid väärton sulemees, kes värsiloos, võib väita üht, et sina oled sina. Las kirjutab ta maha sinu pealt, kui halvemaks ideed, mis teinud loodus ta koopiale kõikjal ridamisi Pealt saab osaks imetluse hinnang soodusilu õnnistusele teeb paha, et kiitust armastad, mis tõesti jääb maha. Mu kidakeelne muusa vaikib siis, kui teistel read on tulvil ohtrad, kiitu ja kuldse sulesõnas deviis, nii hõrk, et reedab mitme muusa liitu. Mul head mõtted, teistel sõnad head kui harimatu köster, aamen hüüdes ma kinnitan, kõikvõimsa vaimuread, kõik peene hümnid uhkeis, hüüdes. Sinkidetavat kuuldes ütlen ja just nii. Ja mõtlen kiidule veel lisa, ei, teised armus minust ette, sa kuid sõnuks saama minu marmor visa. Siis hinda teistel sõna- taide võtteid, ent minul. Kas tema suure värsi uhke puri mis jälitab sind loole, olgu veel, on põhjused mul ajus, mõte suri ning ema Esk sai hauaks sünni eel. Kas tema vaim, kel abiks teised vaimud, ta õpetajad oimetuks mind lõi? Oo ei, ei, tema, ei ta öised kaimud, mu luulet tummaks hämmastada või? Ei, tema ei too lahke varjukuju, kes öösiti käib andmas talle nõu või hoobelda, kui minul värsse ei suju. Et teda kartes haigeks, jäi mu põu. Ent Reattal täidab sinu poolehoid ning ainest ilma minu laulan. Loid. Hüvasti kallis vara mul sa oled ning sul teada on Suhind. Vabastuse annab sul pris õigusteta ja ta mind. Mul pole teeneid, mis su heldus tingiks, su arm on sinu lahke, andmate ja Endas põhjust näe, nii rohkeks kingiks, seepärast tagastama. Nüüd vean häid tundnud oma väärtust sa end andes või seda, kellele sa anni tõid. Vea kõrveleni, ohtrad kinke kandes saad targu tagasi ta võtta võid. Mind tegi kuningaks. Kuid uhke kolm on möödas. Märkamine aga julm. Kui sina leiad kord, et olen kerge ja pilke pilgu alla sead, mu tead siis sinu poolel, ehkki hell ja Herge, ma võitlen reetiast rääkides vaid head. Siis oma nõrkustelt kisun kate neid hästi teades, kõik nad kogun looks ja loendan enda küljes palju patte, et sulle au, mu hülgamine tooks. Ja sellest tuleb minulegi kasu, kes hellitan mõtteis ainult sind. Ma ennast laimatesse ohtra tasu, mis sulle võit teeb topeltvõitjaks mind. Ma kuulan sulle kaitsta end ei taha. Vaid sinu heaks. Ma kannan kõike. Paha. Sa ütled mind hülgad, sest mul süüd tead hinge peal ja mina kiidan takka. Kui räägid minu Lombakusest nüüd siis Luukangi ja kaitsma end ei hakka. Ei tee sa mulle poolt nii haigete arm mõnda põhjust näidates, miks sa oled jahe. Kui teen ma iseenda vastu karm Medutvus tappes. Nii on sinu tahe, hoidun sinust eemale, ei pea su armas nimi elama mu keelel. Või kui ehk kogemata mine teha. Me vana tutvust mainin, hääledal meelel. Mas algan ennast nagu saju ihkad. Sest põlgan seda, keda sina vihkad. Siis vihkaminud kui pead ja kohe aegu sest praegu käib maailmaga Madriid. Löö parem saatusega ühteaegu, kui et mind hiljem ahastusse viid. Ah, valu järelväes ära tule, kui nüüdne mure enam mind ei söö. Et kurblik vihmasele hommikule ei annaks aset tuuleringe. Ning hoobiks raviimsed hetke valva Mil väiksest muredest, ma olen nõrk vaid hüljates mind enne nõnda salva, et teaksin, pole miski muu, nii mõrk. Ei loeks ma ühtki valu enam valuks kui süda sinu kaotamist mul taluks. Kuulsite Shakespeare'i sonett number 61 kuni 90 eesti keelde tõlkinud Haarald Ojametssari 154 William Shakespeare'i soneti on valminud Eesti Kultuurkapitali ja Briti Nõukogu toetusel. Seitsmendad aasta tähistamiseks. Näitlejad valis Pille-Riin Purje, helirežissöörid Külliki Valdma ja Külli tüli. Muusikaline kujundaja Külliki Valdma. Raadioteater. 2016.