Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Aastal 2016 tähistas parim osa maailmast William seikspiri Loomingu surematust. Üksiti möödus 400 aastat seik spiri surmast. Oma panuse suurde Williami mängumaailma hiigellaval andis ka meie raadioteater. Jäädvustasime kõik 154 William Shakespeare'i soneti Harald Rajametsa tõlkes. See on ette lugesid 77 eesti näitlejat 76 meest ja üks naine, meie seni ainus naisHamlet. Merle Jääger. Idee sai teoks Eesti Kultuurkapitali ja Briti Nõukogu toetusel. Vääris mõtte, autoriks on näitleja Rein Oja. Rein Oja sai lugemiseks sonetid, mis kannavad numbrit üks ja 150. Et miks siis nõnda, kui mõte oli anda temale esimene ja viimane sõna, siis 152. sonett Pole ju viimane. Mingis mõttes on siiski kuna kahe viimase soneti algupära on kahtluse alla seatud. Georg Meri kommentaar seiks piiri kogutud teoste seitsmendas köites nendib skeptiliselt. On kahtlane, kas kogu kaks viimast soneti 154. sonett ainult varieerib eelmist siia kuuluvad. Oletatakse, et nad on kreeka antoloogias leiduva poeemi vaba tõlge. Tänases saates kõlavadki sonetid 124.-st 154.-ni. 154 William Shakespeare'i soneti. Soneti number 124 kuni 130. Neli esitavad Andres Lepik, Kalju Oro, Tõnu Mikiver, Jaak Prints, Guido Kangur, Andres Mähar, Janek Vadi, Andres Raag, Priit Võigemast, Tambets elling, Raimo Pass. Kui oleks olukorra laps, mu arm, fortuuna, sohi võsuvisatu, võiks teha aeg, kas armulik või karm valitu või äravisatu. Et minu arm ei sündinud, kui juhus ei kustu toreduse keskel, see ei lange rõhutute tõrksas kuhus. Meie aja mood ei ole tema tee ei pelga tema neid, kel hetkega suu käib püsilikut ustavusest ees. Ta seisab kindlalt ise kõrgeim tasu nii päiksesoojas kui rahe vees. Kõik aja narrid seda tunnist nagu. Kell surm on hea, kuid elu kurja jagu. Kas mina balda hiili kandma peaksin austama nii ilmselt välist sära või igaveseks müüri alust, seaksin ruttu, rusuneb ja vajub ära. Toreduse maiast olen näinud, kes kallilt maksnud on, sest uhkust jahtis, kes lihtsaist roogadest on mööda läinud, kuid peentest ilma ehk küllap plalt vahtis. Ei, las ma jään su meelest alandlikuks mult andi võtta, Kehva küll, kuid priid ei lubama, vastastikust rikuks mu armu, puhtas leivas kunstikliid. Ka tige laima ja kes laotad, kahtlust ei pelga, ustav hing su pahatahtlust. Ko, armas poiss kes viivitama sunnid veel aega, et ei torma kiiret tunnid, kes kahanedes kasvad nõnda ise sa nähtavaks teed, sõbra närvumise. Sind loodushävingu suur käskijanna veel hoiab, saagiks ajale ei anna. Sest aega häbistada võib ta taid ja suudab tappa hetki, viletsaid. Ent karda loodust oma bailast ka, kui aaret hoida, kaua ta ei saa. Tal tuleb maksta viivituse hind. Et saada rahu, loovutab ta sind. Ei loetud musta kauniks ennemalt või ilunime talle siis ei antud. Nüüd must on ausse tõusnud, põlu alt ja Iluise põlu kirja kantud. Nüüd loodust julgelt võltsid, iga mees teeb ilge kauniks, näitab kõrget taset. Kuid vaene ilu elad häbi sees. Tal pole nime ega eluaset. Seepärast on mu kallil kaaren must, nii juus kui silm. Nad leinavad, tal näivad, et ilu näotu yle on saanud just kes loodust laimates võlts näoga käivad. See lein, nii veetlev, paistab kõikidele, et ilus näib nüüd must. Ja mitte hele. Mu muusika, kui muusikat sa teed, on õnnis, iga klahv, mis kaudu kee Su sõrm lööb elama ja helid need kooskõlas võluvad mu kuulmismeele. Ja kui siis mõni kärmelt hüplev hoob saab suudelda su lahke tõrna pihku. Puu, julgus, kadedust või hinge toob. Ja hooltes tunnen, poolastavad kihku. Neist kumbki meelselt oleks tantsiv liist, et sinus sõrmede siidpehmest kõnnist saaks mõnu, nagu nüüd su mänguriistpood. Kadestan küll elutut, kuid õnnist suurt rõõmu saab su sõrmist klahvipuu. Kuid mulle anna suudlemiseksu. Ränk eluvaimukulu häbikaotus on iha saades teoks ja enne tegu ta on üks pettus, toorus, jõhkrus, maotus, julm, reetlik, äärmuslike süüde segu. Kui kustutatud saab, on ilgeks peetud, kuid juba õhutab taas pöörast jahti. Taas leiab rahuldust ja taas on neetud, kui sööd, mis neelajate, lase lahti. Kes on ta kütkes? Hullumärki kannab kurd, hinges ootus, kuum kord, ondlik hägu. Ta õndsus tõotab, armetuse annab. Mis eel on rõõm, mis möödas. Unenägu. Me seda teame, ent ei tea, kuis peab küll taevast vältima, mis põrgu veab. Mu kallil puudub päiksepilk, Jaiume ta suul korralli verevust. Kui lumivalge on tal, rind on tume. Kui uus on traat, siis peastaltraat on must. Tian roose, kirjuid, valgeid vere vaid ei õhetama armsaim roosipoisi. Et lõhnu olen haistnud, kõrgemaid kui tema hingeõhk. Kas see on tõsi? Mul tema kõnet kuulata on hea, ehk muusika on kaunim küll ei salga. Kuis jumalannad sammuvad, ei tea, kallim, käies maha, toetab jalga. Ja siiski teda kallimaks pean mõist, naist, võrdlustega, võltsilt, kiideta-ist. Justkui türann, sa ennast ülal pead. Nii julm on kauni naise uhke meel. Mu narri südant tunned 100, tead, et oled talle säravaim juveel. Kui mõned ütlevad, et sinu pale ei ole väärtki ahastust ei julge öelda maa, et see on vale. Kuid endamisi vannun valeks just. Vannun tõtt, eks seda tõendamist lurinud, kust õhkan, mõeldes sinu palgest üksteise kannul 1000 õhkamist, et sinu must on kaunim teiste valgest. Ei ole muud sul musta kui su teod ja selles vist olla tolle laimuveod. Su silmi armastan, sest osavõtu Need, piinlen, niisu halvakspanus ja musta värvi on nad leina tõttu. Neil hale on ning näha armujanus. Ei hommikune ele päiksekera nii sobiv paista Ida hallil valgel ei läänes õhtut näitav tähetera nii kauniks, ehi taevast ehavalgel kui sobib sinu näole ilusale Se leinav silmapaar. Et niisama su südamelgi hakkaks minust hale. Kui lein nii parason sind kaunistama siis valluksin, et ilu ongi tume. Ja näotud on, kel pole sinu jume. Su kuri süda piinab südant, mul lõi haava mulle ja mu sõbralegi. Et mind vaevab, see on küllalt hull. Mis jaoks ta orjaks veel mu sõbra tegi su silmult endalt julmalt võttis mind. Mu sõbra kiskusid Wolt kogunisti. Mul pole teda ennast ega sind. Kolm korda mulle peale panid risti mu süda oma põue vangiks tee. Kuid minu sõbra südamel on ase mu südames. Ta varjupaik on see, ma teda seal sul kiusata ei lase. Ent keelata su vang sind ka ei saa. Sest mis on minus, on siis sinus ka? Nii möönan, et mu sõber on nüüd sinu ja mind seob tõotus teenida sind nii et vabastaksid selle teise, minu ning nii mu tröösti jääks mulle sinust prii. Kuid ta ei taha priiks ja sa ei luba. Sa oled ahne. Tema lahke näib Movekslile käe alla, pani juba. Ja kohustus ka tema kohta käib. Saa kasuvõtmist, ilu eest ei põlga kõike välja, paned kasudega, müüd mu sõbralt, nõuad sisse minu võlga. Nii et kaotan, kandes ise süüd. Ma olen sinu minu sõber, ka. Ta maksab kõik end vabaks. Ma ei saa. Soletid 135 ja 136 on nii tõlkijale kui esitajale paras pähkel. Kuna eesnimi vill sisaldab mitmetähenduslikku ja pikantset sõnamängu. Usaldage kuulajad oma keelevaistu ja kujutlusvõimet. Soneti number 135 loeb Andrus Vaarik ja soneti number 136 Argo Aadli. Seejärel jätkavad Andres tabun. Raivo Trass Raivo E. Tamm, Allan Noormets, Mait Malmsten, Tarmo Tagamets, Marius Peterson, Merle Jääger, Robert Annus, Hendrik Toom. Kellel iganes, kuid sul on käes su tahe ja ülemäega vill ning lisavill sest hull on tahtmine ja minu pahed kiusal sind on kimbus veel üks lill. Kas sina, kellel tahe, suur ja lai, siis minu tahtmist sellesse ei lase. Kas seal, kus mõne tahe tahtmist sai, siis minu tahtmisele puudub ase? Velika Vihma mahub merelahte, kus vetel küll veel küllust varub see, kui lisad omale veel minu tahte, eks rohkemaks üks tahe tahtmist, tee. Miks tapad tahtjaid? Jäta töö, keskrill kõik harva üheks. Üks neist, mina, hull. Kui hing sul tõrgub laskmast mind nii ligi siis veena end, et olen sinu vill ja tahtmist hingsul soosib ometigi miks asjata peaks hüüdma armupill? Will tahab sinu armuaaret täita, see täida täis üks mina muude reas kus palju koos seal on ju kerge väita, et üks ei ole ükski hulga seas. Üks olen täiendus su varade ääral. Kui hulga sees mind loetama ei peaks mind ära mikski loe kui mingil määral ei miskit, mind pead millekski heaks. Mu nimi, armuks Teemu lill, siis armastad mind, nimi on mul vill. Narr pime arm, mis teeb mu silmadega, et nähtavat nad nägema ei pea. Nad muidu kaunist näotu ka ei sega. Kuid nüüd just halvim paistab meile hea kui silmad sinna lahte ankru heitsid, kus igal päeval sissesõit on prii. Miks arm siis tõe mõistuse eest peitsid ja südantsilmil Beta lasksid nii. Miks platsi, kus ta peetavat Diablaata mu süda arvama peab eramaaks? Kas silmile südant eksitusse saata? Mõistus tõest keelata ei saaks? Ma õigeid asju õigesti ei näe, mul vale katk on võtnud selleks väed. Kui minu kallim ennast kiidab truuks? Ma usun meelega ta ilmselt valet, et arvaks mind haljaks piima suuks, kes veel ei tea maima võltsi palett. Nii mõeldes ta mind veel nooreks pead. Ta juttu lihtsalt võtan õige pähe. Ehk küll ta minurohkeid aastaid teab? Ei lihtne tõde meile korda läheb. Miks varjab kallim oma petmis süüd ja milleks varjan mina oma iga? Arm ju kannab silmakirjarüüd ja vana armu näeb aastais viga. Seepärast petamegi teineteist ja meelitatud. On teil kumbki meist? Su valskust õigustama ma ei hakka, mul valus on su ülekohtust, rind, mind silmadega haavamast, Salaka, su sõnal võim on tappa kohe mind. Et teisi armastad, sa ütle suisa, kuid ära pilku kõrvale Vaidvi. Miks kavaldades haavad veel mind, kui sa küll näed, et kaitse nõrk on niikuinii? Sa tead, mu arm, et sinu kaunis vaates on minu võitjad, vaenulikud väed palgelt mujale nüüd vaenlast saates võib-olla teisal uusi ohvreid näed. Ent mina ju poolsurnud, olen siin. Mind tappa täitsa. Nii oled tark, kui oled julm, ei talu subpõlastust mulk kaua tummalt meel vaid sõnades ja sõnad laenab valu, mobiina kuulutama peab mu keel. Kui sa ei armasta, siis kummatigi truust armust kõnele ei hooli muust ka pahur põdejatel surm on ligi. Kui kuulda tervisest veel arsti suust. Meeleheites hulluda ei tahaks. Mind sunniks laitma sind siis haige vaim. Maailm on aga muutunud nii pahaks, et uskujaid küll leiaks hullu laim. Et nii ei juhtuks, tee, et siirad näiks su silmad, kui ka süda kaugel käiks. Ma sind ei armasta küll silmadega, sest nemad märkavad sul 1000 puudust. Kuid südant lämbimast need vead ei sega. Ei kõigutamis, näen Tanarhrid ruudust. Küll kõrv mul kiita sinu häält ei tihka, õrn puude ei vii tooremale teole. Ning haistmine ja maitsemeel ei ihka ka üksi sinuga mul meeltepeole. Elke meeled ükski viiest või kõik viiski, ei jõua sinu teenimist nii laita, et süda jätaks sind. Ta tahab siiski sind korjata. Ja veenmine ei aita. Kasu on mul kõvest, et seesama ning karistab, kes paneb patustama? Mu arm on patt. Ja sinu voorus viha sa minu patu sallida ei saa, sest armupatu teisal sind viis iha. Ent minu süüd sa nii mõistad? Ka? Mu Patti pälvilaitu sinu suult, mis tehti pitserdanud minu moodi, on võlts, armuliitu ebatruult ja vaeseks röövinud, nii mõne voodi. Sa lepi sellega, et püüan sind nii nagu sina teisi taga ajad. Kaastundeta sul ärgu olgu rind, kes teab, ehk teistelt kord kaastunnet vajad. Kui püüad seda, mida peidad ise eeskuju, toobki sulle keeldumise. Kui hoolsalt perenaisel rutt on püüda mõnd vilgast lahti pääsenud sulelist. Ta paneb maha lapse, kes võib hüüda. Ei jälitaja, kuule kaebamist. Küll, hõikab laps, kes hooletusse jäeti ja kutsub tema palged nutuvees. Kuid see ei mõtle nüüd, mis teeb ta väeti. Näeb seda vaid, kes lendleb silme ees. Nii ajad sina põgenejad taga ja mina nagu laps, nüüd otsin sind. Kui sul on käes Solootus, tule aga taas hellita, kui lahke ema mind. Ma palvetan, hoov sul täiduks ruttu. Siis tule vaigista mu valjunutu. Kaks armoon mul võitlemas mu sees on hea ja kurirõõm ja murepaine mu parem ingel, see on kaunis mees. Mu halvem vaim on kurjakarva naine. Ning põrgu heid on selle õela nõu heast inglist ilma jäta mind, ta soovib pühakut, kel puhas, oli põu nüüd pöörda kuradiks ta himu proovib. Kas on muingel juba paharet? Ei tea. Kuid kahtlustada on mul luba. On sõbraks saanud? Arvan, et üks ingel teise põrgus ongi juba. Ma kahtlen veel, ei enne kindlalt tea, kui halva rüppes kõrbenud on hea. Ta suu, mis armutehtud, näis. Ma vihkan kuuldavale, tõi mul armust raugel läbi, käis viirg südamest. Mind tummaks lõi. Tal seda nähes leebus meel, ta kahetses, et nõnda suus Taleksis muidu lahke keel ja rõõmsam otsus tuli uus. Ma vihkan, lõppes nõnda, et järg nagu päev taas tõrjuse mis kadus justkui paharet, kel nurjus taevas. Põrgude. Ma vihkan jäi. Kuid päästes mind ta jätkas. Aga mitte sind. Mu vaene hing, mu põrmu südamik, siin rõvetavad maised mäsu jõud, et seinu olid nii imelik kui see sul närib nälg ja põleb põud. Misjaoks sa võtad ränka kulu teha ja ehid kõdunevad rendimaja? Kui tõugud söögiks pärivad su keha su hoolde toredast ei ole vaja. Ei hing, sa ära oma teenrit orja, las nälgib see sa ära hoolisest vaid igaviku varuks. Aardeid korja sees pidi kosu kehvlas olla kest. Nii surma trotsides muhing, jää vabaks. Et sureks ahne surm ja sind ei tabaks. Ja viimane, William Shakespeari sonetipõimik 147.-st 154.-ni. Esitajad Margus Prangel, Rasmus Kaljujärv, Janek Vadi, Meelis Rämmeld, Henrik Kalmet, Rein Oja. Jäänud kaks viimast kupeedosonettide tuua, loevad Andres Raag, Janek Joost. Mu arm on palavik mis muud ei tahaks. Kui seda, milles tõbi toitub just ja heitlik, haige isu põlgab pahaks häid ravimeid, mis tooksid tervendust. See vihastas mu aru armuarsti et ma ei tahtnud tema tilku juua. Ta hülgas mind. Ja siis ma mõistsin varsti, et iha rohuta võib surma tuua. Nüüd puudub ravi mul, sest puudub tohter. Ma olen rahutu ja hoopis hull. Mu jutt on segane ja jampsi ohter. Tõest kaugel. Mõte hulgub meeletul. Ma vandusin, et hele Suloniume, kes oled põrgumust ja öönatume Mis silmad, arm on mulle pannud pähe, et nägemine tõele vastu käib. Või on mul mõistust jäänud nõnda vähe, et nähtav mulle teisel kujul näib kui see, mis veetleb silmi, mul on kena. Miks väidab vastupidist, siis maailm? Kui pole, näitab arm, ent kohtlasena sest üsna vilets on siis armusilm. Ja armusilm on poolenisti pime, sest aina valvel on ja nuttu vees. Et petab mind, mu pilk ei ole ime. Ei näe ka päike, kuni pilv on ees. Oo kaval arm, sa vajad pisaraid. Suhalbust selge, silm näeks sedamaid. Kui sa ütled, et ei armastama sind kui sõdine enda vastu sinu poolt vaid sinust mõtlevad, sa tead ju mind türann. Ja endast. Mul ei ole hoolt. Kas hüüan sõbraks mantsu vihameest või mõnest, keda põlgad. Lugu pean? Ei iga sinu kurja pilgu eest man nuhtlen ennast kohe ennast. Nean. Kas leian endas midagi nii head, et uhkusest SIND keeldun teenimast. Mulle pühad on ka sinu pead Mac käske, loen sul ripsmevärinast. Kuid vihka mind. Ma olen pimedaid. Ja sina armastad ju nägijaid? Mis võim on sulle andnud võimsa väe et valitsused mu südant ja mu silma. Nii et su küündimatust ma ei näe. Ilusaks pean morni, pilves ilma. Moel nii meeldivaks saab vaheteed, et julgem, õigem nägu on suu süüdel ehk rõvedad ja ilged küll on need kui teiste vooruslikul puhtal püüdel. Kuis õhutad mu armu enam veel, kui kasvatad mu vihkamise võlge. Hoo, kui mu armu põlgab teiste meel koos teistega mind ära, sina põlge. Kui armastan ma sinu vääritust, siis sinu armuväärt ma olen just. Arm on liig noor, et hingepiina teaks. Ehk ise küll on selle sünnitaja, Mopate kelm, sa loendama ei peaks. Just sinna süüdistada oleks vaja. Saiksitasid mind, mis jäi mul teha? Mu jõhkrad himud minus võimus said, hing lubab, armus priisata, mul keha ja ihu hakkama saanud sedamaid. Su nime peale tõuseb, sihib sind kui saaki Simu opsakuses suures talonsu vaese sulasena end su asjast seista. Langeda su juures. Seal hingepiin on teada küllatist kes armus tõusud ja pealangemist. Sind armastades pattu teen. Sa tead. Kuid sina kannad kahekordset süüd korde vooditõotust murdnud tühjaks, pead teist vannet, mulle arm, sul uus on nüüd. Ent kahte vande murdmist ette heita on sulle raske, selgel suurem tusk. 20 karda sinu halbust peita on püüdnud vandega mu kerge usk sest uskusin nii siiralt sinu truudust, su headust, armastust ja püsivust läinud silmist sõge, ühtki puudust ja valgeks vandusin, mis paistab must. Su õilsust kinnitavat vannet andes. Ma rängemalt käin süüdi valevandes. Kupeedo uinus tungal rohu peal. Diana neitsile sattus ette too armu laitva tule salaseal, siis kastis kähku külmalätte vett, mis armupühast tulest peagi kees ning elav palavaks jäi igaveseks. Et neil, kes Künglevatses imevees kõik tüütud haigused ta küljest peseks. Mu kalli silmast armu tungal lõi taas Loituma poiss mu rinda riivas prooviks, jäin põdema ja supluskohta tõi mind tõve vaev, kuid ravi jäi vaid sooviks. Üks kümblus head teeks mulle armulule mehis silmis, kust kopiido taas sai, tule. Kord väike armu, jumal magas maas. Ta südant süütav tungal kõrval lamas. Siis juhtus, et salkarskeid, seda just selles paigas oli jalutamas. Neist kõige kaunim, tõstis üles tule, mis läitnud, oli palju südameid. Ei jätnud kuuma aiapealikule ta sõjariista õrna käega neid vaid kustutas ta tungla külmas lättes. Vee kuumaks, tegi armu, tuli siis ka ravivõimu külge talle, jättes mind kallikese orja sinna viis soo, varsti ta end tean, nüüd vaene mees, vee kuumaks sarm teeb. Arm ei jahtu vees. Kuulsite seik spirizon ette number 124 kuni 154. Eesti keelde tõlkinud Harald Rajametssari 154 William Shakespeare'i soneti valmis seiks piiri aastal 2016. Eesti Kultuurkapitali ja Briti Nõukogu toetusel. Näitlejad valis Pille-Riin Purje, helirežissöörid Külliki Valdma ja Külli tüli. Muusikaline kujundaja Külliki Valdma. Raadioteater 2016.