Sellest majast, mille fassaadi moodustab vaid tükk iidset linnamüüri ei saa ükski meie muusika või teatriajaloo uurija eemale jääda. Aasta-aastalt kogutakse teatri- ja muusikamuuseumivaramusse uut ja vana materjali juurde. Kogumise aastaid on aga nüüd juba kokku 50. Kui siin Müürivahe tänava hoones poleks nõnda vaikne, nagu muuseumis peabki olema. Sobiks ehk võrdusmesipuuga. Sest eks mesilashetki ole suured kogujad. Aga milleks võrrelda, astume parem sissepoole. Juubilari 50 vaatab juba fuajees lillede vahelt kuldse numbrina vastu. Kui trepist otsejoones kolmandale korrusele sammuksime, leiaksime ennast näitusesaalis nisumaa, haruldaste instrumentide väljapanekutega alati palju uudistajaid ligi tõmbab. Siin on oreleid ja osja pille, pasunaid ja parmupille, nagu lubab oma pealkirjas üks muusikamuuseumikataloogidest. Kuid nende orelite ja parmupillide vahel leidub meistrite viiuleid, klavereid, talumeeste torupill, kandeid nagu kiire ristlejatelt päritoluga grammofone. Igasuguseid muusikaautomaate ja palju muud. Kas külastajate arv annab põhjust rahuloluks? Teatri- ja muusikamuuseumi direktor Rait Ivalo. Viimastel aastatel on väga huviga hakanud meie muuseumi külastama koolivaheaegadel. Sel perioodil on Tallinnas küllaltki palju turiste, vennasvabariikidest praegune külastajate arv ümmarguselt 65000 inimest aastas. See on meil piiri lähedale, mida me suudame teenindada. Muidugi me püüame pidevalt oma võimalusi laiendada. Aga meie ekspositsioonipind on siiski suhteliselt tagasihoidlik. Selle tõttu siin ei ole võimalik üle kahe grupi korraga saali inimesi viia. Nagu seltsimees Ivalo edasisest jutust selgus moodustavad rohkem kui poole külastajate üldarvust õpilased väga sageli on nende muuseumi kutsuja eks mitte üksnes muusikapedagoogid vaid ka teiste ainete õpetajad. Sealjuures on muidugi võib-olla üks väga meeldiv moment veel et nende õppur külastajate hulgas on küllaltki palju töölistööliskoolide õpilasi ja see tähendab tulevane tööliskaader juba saab ettevalmistuse ning võib-olla ka osalt juba meie muuseumist. Muidugi, ega muuseume ise reklaamistest ka kõrval ei ole, sest praegu kinkisid mulle terve hulga brošüüre näidist omajagu aitavad kaasa samuti kenasti kujundatud afissid, mis igal pool linna dalam, sellel on isegi tagasimõju mitte ainult meie vabariigi ulatuses, vaid ka teistest liiduvabariikidest tullakse, see on mitte ainult otseselt reklaamiks vaid me loeme sõnaga propagandaks, sellepärast et küllaltki mitmed nendest näiteks nagu Gustav Ernesaks, Georg Ots, siis Olerite osja pillid. Need on sellised materjalid, mis on meil mitmes keeles, selle tõttu need aitavad ka meid, meie teatri- ja muusikakultuurisaavutusi tutvustada väljaspool Nõukogude Liidu piire nende turistide kaudu, kes siin meie maja külastavad ja neid ei ole sugugi vähe. Turistidele, kes saabuvad, ütleme väljastpoolt Nõukogude Liitu pakuvad väga suurt huvi just meie vanad rahvapillid. Huvi tuntakse ka selle vastu, kuivõrd meie eesti talupojast kodumeistrid on suutelised olnud iseseisvalt ehitama küllaltki sellist nõudlikku pilli, nagu seda on ikkagi orel. Ajalugu tähendab liikumist, kuid muuseum oma kogumiskires fikseerib ajalooliikumises hetki. Kas on see hetk, mingi kiri või fotoajalehe artikkel, mõne teose originaalkäsikiri, mingi uute ja paremate poolt välja tõrjutud instrument või lavastuse dekoratsiooni kavand? Kõik need on muuseumi varade seas mingi peatunud hetke sümbolid. Et ka ajaloos võib olla äärmiselt suhteline, kesta sajandeid aastaid minuteid, vahel sekundeid. Kuid läheme püüdma neid hetki, mis aitavad avada muuseum enda ajalugu. Siin on vanem vend teatmematerjalide kogu, millele pani aluse näitleja Heino vaks jutustab teatriosakonna juhataja Lilian Kiräppe. Kuskil 20.-te aastate keskel juhtus niisugune lugu, et tema juurde külla tuli omaaegne Estonia direktor Carl Jung, Holt ja jumal, seal oli teatavasti kunagi ka Tartu Ta seltsi näitejuht kus mängiti Ibseni Norat ja vot selle samasse Noora müürilehte oli tal pakitud üks väikene asi Heino vaks jaoks. Ja oma jutuajamises hakkasid nad rääkima sellest, et 50 aastat on juba sellest mööda, kui Eesti rahvuslik teater oma esimesed sammud astus. Et nüüd oleks aeg hakata koguma teatrialaseid materjale ja Heino vaks võttis sellest kohe kinni, võttis müürilehe selle paki ümbert ära, silus tema ära, kleepis ilusast need rebenenud kohad kinni ja sellest saigi siis tema tulevase kogu esimene eksponaat, mis on ka meil olemas, sest Vacci koguju moodustab meie alustala. Aga nüüd, kui palju neil säilitusühikuid Säilitusühikuid on raske öelda, kuid me võime umbes öelda, kui palju meil eksponaate on. Meil on muuseumis üle 370000 eksponaadi ja sellest on siis teatriosakonnas. Kuna meil ei ole kõike teaduslikult kommenteeritud, siis me teatriosakonnas täpselt veel ei oska öelda, kuid praegu on meil inventeeritud üle 74000 arhiivimaterjali eksponaati ja üle 35000 foto. Üle 13000 afizzi psüühistuga üllatusi, pidev uurimine, suuremad esmaavastused on meil juba tehtud. Aga eks need uute kogudega tuleb jällegi juurde. Aga nii oma kogudes enam suuri esmaavastusi ei tule. Vaid need on juba teistsuguseid rõõmud. Need on juba süvenemise rõõmud, mis meid ees ootavad. Muusikamuuseumi vundamendiks said pärast Peeter süda surma meie helilooja ja organisti muusikaalane raamatukogu tema orelinootide kollektsioon ning rahvaviiside üleskirjutised. Mart Saar, Cyrillus Kreek, August Pulst ja teised süda. Sõbrad asutasid tema mälestuse jäädvustamise ühingu 1924. aastal. 1931. Ühingu tegevus laienes kõigi eesti helikunstnike mälestuste jäädvustamiseks ja nimetati ümber muusikamuuseumiühinguks. Praegu saavad muuseumi arengust poolsajandi vältel ilusa ülevaate need inimesed, kes leiavad üles näitusesaali minekul aegade lepi kõrval paigutatud rutiinide ees peatumiseks. See on välja pandud näitus fotodest, aukirjadest, diplomitest ja kavalehtedest. Paljudel neist on praegu kahekordne tähtsus. Minevikusündmuse jäädvustus liitub muuseumi mingi minevikku hetkega. Palusin endale abimeheks väga kauaaegse muuseumitöötaja Neeme Laanepõllu. Siin on muusikamuuseumiühing rahvusliku eeskavaga ringreis 16.-st septembrist kuni 26. oktoobrini 1933. Ja meie moodi kasvas välja muusikamuuseumiühingust, kes omale eesmärgid teadidki uurika muuseumi rajamise aga juba enne seda tegutsesid Tallinna Eesti Muuseumi ühing ja Eesti vabaõhumuuseum ja siin on ka mõned eksponaadid, sellest ajast näeme juba väga palju ka hiljem kaasa teinud muusikamuuseumiühingu ringreisidele esinenud pillimehi. Laulikuid Tarble jutt on siin esireas kohe. Asjaajaja august potsti kõrval. Kilu, mari, Rosetta kivi on ka siin praegune Eesti NSV rahvakunstnik Suomi tema mängis viiulit, pilli ja palju teisi tuntud rahvalaulikute pillimehi. Tuleb välja, et see traditsioon on ka juba muuseumi kaugetest päevadest pärit, ette antakse kontserte ja muusika kõlab kas muuseumi ruumides või seoses muuseumi tegevusega. Ma tean kohe algusest peale olnud ja rahva poolt väga vastuvõtualati on leidunud sel ajal siin mõned aastad tagasi esines tõrva külakapell siis oli nii, et ühele kontserdile ei mahtunud yld ära, tuli see külakapell veel teist korda kutsuda ja siis oli ka täitaalile ja samuti teised niisugused, just rahvuslikud ansamblid leiavad väga head vastuvõttu. Siin on mõningaid fotosid sellest ajast, kui muusikamuuseumiühing koos raadioringhäälinguga spiraadio eelkäijaga, kood neli plaadistasid rahvalaulikud ja pillimehi heli 1938. Siin näemegi, kust need laulikud siin on esinemas, esinemisjärge ootamas, neid kontrollivad Lin August polstia, Herbert Tampere. Öisel kapp on ka siin. Nii, siin on veel vanemaid fotosid. Siin on jah, meie muuseumi kõige vanemad fotod. Teni pidasime kõige vanemaks fotokas tõstama laulukoori fotot 1000 860 viiendat aastat aga nüüd selgus, et on veel 1000 860 neljandat aastat minu isa majakese viisi looja Ferdinand Münchauseni foto, kus ta oma vanemate süles imikuna ja siin on ka hilisemast ajast, kus ta noormehena Fotode rida jätkub. Johannes Kappel, Olga Mikk-Krull, Aino Tamm. Mart Saal ning tema kaasõpilased koos Rimski korsakovia glasulaviga veel palju-palju vanu fotosid, afisse, diplomeid, aukirju, ent mida kõrgemale jõuame, seda lähemale ka tänapäevale ja viimased vitamiinid sellelt näituselt sisaldavad väljapanekuid juba Nõukogude perioodist. 1941. aastal said selle katuse all kokkuteater ja muusika. Kuni selle ajani siiski veel teatrimuuseum ei olnud. Eesti NSV valitsuse otsusega kinnitati selle avamine. Kunstide valitsus liitis rajatava teatrimuuseumi muusikamuuseumiga. Teatri- ja muusikamuuseum peres on Neeme Laanepõld kõige staažikam töötaja. Ta tuli siia 26 aastat tagasi. Kui te tulite, siis oli kindlasti neid inimesi, kes olid juba selle muuseumiga pikemat aega ka enne seda seotud. Ja siis oli parajasti direktoriks Priit Põldroos. Kuid ehk ajad sõjajärgsed ajad olid muuseumile väga rasked ajad, see hoone oli hävinud, pooleli taastatud pool seisis varemetes, enne kui see hoone tervikuna taastati ja osa siis muusikakoolide sellest läks osa meile jäi nii, nagu ta praegu jaotatud on, see oli üks suur materjalide kogumise aeg. Ega sel ajal läbi töötajate materjali suurt midagi ei saanud, lihtsalt koguti juhuslikult midagi. Aga kuskil 60.-te aastate alguses tugevdati muuseumi materiaalset baasi, direktoriks tuli siis arendavarkin ja siis me saime hakata nagu rohkem vaatama oma materjalide sisusse ja hakata neid nagu läbi töötama. Kes nüüd praegu lisa annab nendele kogudele. Lilian Kirepe. Eks me põhiliselt ise, ega meil neid häid kohale kandjaid väga palju ei ole, teatrirahvas on võrdlemisi inert Merle asja suhtes. Teatritest on suuri raskusi eksponaatide kättesaamisega ma mõtlen just igasugused väikesed pisitrükised ja kavalehed ja afissid ja me peame ikka igaühe eest üksikult ikka võitlust pidama, kume teatatest kätte saama. Aga põhiliselt on meil praegu sissetuleku allikaks isikufondid, üksikisikute fondid, inimesed annavad üle oma kogusid. Muidugi parem on, kui nad seda teevad juba siis, kui nad on sellel küllaltki noored. Ja nii suudavad sinna juurde veel seletusi anda. Niimoodi oleme näiteks saanud väga hästi ja ilusasti kätte. Kunagi Olga Mikk Krulli kogu kes oli veel täiesti elujõuline inimene, siis, kui ta oma fondi üle andis. Muusikamuuseumi varandused ei ole kõik Müürivahe tänaval üksjagu nimelt kunstikogu asub Olevi mäel koos selle maja perenaise vanemteadur Hannes Yithaniga. Kõnnime nende kujude ja riiulite vahel, mis siin on. Üks osa sisaldab maale Eesti näitlejatest ja muusikutest on samuti skulptuure. Aga mis ma ikka nii palju räägime, teie teate paremini, mis siin on. Üldiselt see on väga meeldiv seltskond, kenad andekad, targad inimesed. Ja miks ei peaks see siis tõesti hea töökoht olema? Siin üle neidki sammu on meie hulgast lahkunud, kelle töid me mäletame ja on praegu tegutsevaid inimesi. Meie kõige suurem skulptuur vaatab teile siin vastu, see on Veljo Tormis, Ülo Õuna tee minule hästi armas tööst, minu meelest on siin küll kunstniku olemus lausa peo peal. Esialgu võiksid täiesti natukese veider tunduda, et ta on kolme käeline aga minu meelest tormise juurde ta isegi passi petanu kolmekäeline, sest see mees on ju lõppeks nii palju jõudnud meie muusika heaks ära teha. Et isegi neli kätt ei oleks palju valinud. Üks niisugune mees, kes on maalikunstis muusikutest hästi õnnestunud, on Raimond Kull olnud kulli kunstnikuloomus on olnud nii võluv, et kõiki kunstnikke on ta ühteviisi inspireerinud ja meil on muide Raimond kulist kolm maali. Ja ei oskagi öelda, missugune neist parem veel niisugune on halvem, mõni on näinud teda eriti hoogsalt, mõni on näinud ta natukese leebe, mõne aga kõikidele anda ühtviisi soovlik entusiast. Näiteks üks on siinsamas, kohe. See on August Janseni maalitud Raimond kui see on niisugune hingestatu kui mu meelest. Sest ta on sinnatamatlik, jää, jää, niukene, lüürilisem võib-olla isegi kui, kui teda tavaliselt on harjutud nägema, siis on Georg Ots on ja see ei ole päris Georg Otsa portree ja see on kahjuks ka ainus asi, mis meil Georg Otsast üldse olemas on üldse otse olnud lihtsalt inimesena niivõrd tagasihoidlik, et maalikunstnikud ja skulptorid tema juurde ka teed leidnud. See on rolliste Georg Ots, don Joanina. Ja mul on ikkagi niisugune tunne, et, et otsustamisvani naisi oli säravam ja huvitavam kui see maailm on väga hea ette siiski olemas on, sest vähemasti üks jälg ka kunstist temast. Seal tagapool on hästi palju päid, keda ta kõige sagedamini vaatamas käitusid. Minule endale meeldid meil ikka tehtud Miina härma. Siin ma ei ole endale eriti palju mõttekaaslasi leidnud. Aga ikkagi, et, et see on täiesti niisugune kuju, mida aeg-ajalt käin vaatamas. Minu meelest ikkagi Miina Härma võis täitsa niisugune olla, nagu ta siin siin on. Ta ei ole enam noor Miina härma, vaid juba vanemas eas siukene rühmani välimuselt olemusele ajaks siis väga lihtsas riietuses väga lihtsa soeng, aga samal ajal ikkagi kuidagi niukene nagu nagu Miina Härma muusikagi muusikutest filon siis Ludvig juht on summa mehe töö Ivanovic lauljatest, Pärn vaatab siis tegelikult. Meil on üldiselt vähe skulptuuri, skulptuure, lauljatest pillimehi on natukese rohkem, aga heliloojaid muidugi kõige rohkem. Aleksandr order. Graniit. Ja see on üks meie päris toredaid skulptuure, ma ei tea, mis teie sellest arvate, aga minule näib, et et ta on täitsa niukene, ilusa vormiga. Päris kena rahulik kuju, minu teada kõik õpilased, ütlesid tema kohta papa Arder ja siin on ta täpselt samuti papalik. Eks vist küll siin nagu see Patvalikus ongi vist tema kõige tugevam joon selles skulptuuris. Kerja, kes halb mehaaniline vein Mõõtevahendi. Ja. Astu. Gustav Ernesaks, Raudsepatöö Raudsepal tuurid on üldse minu arvates hästi õnnestunud. Võib-olla see pole tema kõige õnnestunum näiteid, aga see Ernesaks, lennukus on minuarvates, kes siin selles kujus küll olemas, lõpus skulptuuri väärtus ei ole mitte sarnasus ainult vaid iseloom ja peab väljendama. Vaat meil ei ole üldse võib-olla päris õiget kujutava kunsti hinnangu printsiibid meie muuseumi kunstikogus. Sest meil on ikka oluline ka portree line sarnasus, lihtsalt väga modernne ja isegi väga andekas asi ei pruugi meile passida, nii nagu väga kunstipärane foto ei pruugi meie muuseumi seisukohalt midagi anda, parem on, kui ta oleks rohkem dokumentaalse kallal, aga siis ikkagi meie kogume mitte kunstnike järgi, vaid kujutatavate järgi kasutööks punasid. Vaata vahel üldsusele ka nähtavaks saavad, saavad ikka. Nad käivad päris tihti näitustel, käivad kunstnike personaalnäitustel mitmesugustel tähtpäeva näitustel ja iga meie kunstikogu arvukuse juures minu arvates piisavalt palju olnud väljas maalide kogu ja skulptuuride kogu ei ole ainus siin kuskil kapi peal, ma olen laululava maketi ja mis neis kappides? Kappides on meil meie kõige peamisem varandus meie teatrite, kunstnike dekoratsiooni ja kostüümikavandid, see on meil ligi 10 tuhandene kogu. Ja ühes klapis on siis Arsid graafilised lehed ja mitmesugused joonistused jälle muusikutest ja teatriinimestest. Meid ka usume sellesse, et me kunagi saame välja kätan niukseid, ilusaid pildiraamatuid, kus on avaldatud meie andekate teatrikunstnike tööd. Muuseumi kunstikogu vaadeldes oleks võinud nimetada peaaegu kõigi meie muusika ja teatrikuulsuste nimesid. Ma usun, et direktor on see mees, kes asutuse juubeli puhul õnnitlusi vastu võtab. Voltal Joanne Surdel.