Täna tahan meenutada üht õhtut umbes 65 aasta tagant olin oma sõbra Karl Aaviku juures külas. Kodus oli ka tema õde Linda oma sõbrannaga ja professor Juhan Aavik abikaasaga. Jõime lahke majaproua pakutud teed, kui mõlemad neiud nihelema hakkasid ja ütlesid, et nad peavad tingimata üht raadiosaadet kuulama. Selgus, et see oli igaõhtune saade sõdurite saatjast Belgrad, mis algas alati ühtemoodi. Alguses saate peasignaalid, siis sissejuhatav teadvustus ja edasi saate nael Norbert Sultse Lili Marleen, mida laulis Andersen. Neiud olid juba mitu õhtut laulusõnu maha kirjutanud ja tahtsid teksti lõpuni saada. Professor Aavik võttis oma mehe, läks ära teise tuppa. Me Karliga vaatasime neidude tegevust muiates pealt polnud see ju meie lemmikmuusika, meid köitis hoopis Ameerika džäss, mida aga sugugi nii kergesti kuulata ei saanud. Vist ei jõudnud neiud ka sel õhtul veel kogu teksti üles kirjutada. Laulul on ju mitu pikka salmi. Ent hiljem, kui see laul sai populaarseks juba mõlemal pool rindejoont ka inglise keeles, tuli tihti meelde see õhtu ja kujutluses nägin mitte ainult neid kaht neiut vaid ka miljoneid teisi inimesi istumas raadioaparaatide juures võlutuna sellest lihtsast laulust kuulakem siis meiegi seda saadet, nagu ta kunagi algas ja meenutagem sedagi, et saksa propagandajuht Köbels polnud sugugi selle laulu ja lauljatari austaja hoopis vastupidi, üritas äragi keelata. Liiga vähe on siin võitlusvaimu, liiga palju igatsust ja nukust.