Kõige otsesemas mõttes keset muusikat ja keset noorust vaatamata oma 80-le eluaastale töötter ta ikkagi veel Tartu muusikakoolis. Ja võib-olla sellepärast ta on säilitanudki kogu oma noorusliku energia ja elurõõmu. Seda pikka eluteed käies ei saanud arugi, kui ruttu see 80. kätte jõudis. Ta ei kuidagi see minu tee 30 aastat rauda treinud, sellest 20 aastat kroonlinnas kõigi vene nõukogude sõjalaevade peal töötanud alates kuulsast variaadist kuni veel kuulsama Urani peale vabriku töö õhtul muidugi teatrilaval kaasa mängitud, nagu igatsus, saalin, Carmeen, Faust ja Tartu Vanemuises, siin tasuleegid, Ayyda kõrbelaul vürst hiigul, Montmartre kannike ja nii edasi. Tartu muusikakoolis olete tega juba õige mitu head aastat olnud. Ja kõige selle juures 70 aastat laulu löönud muinasjutt. Ega laulust vist ei ole küll nii kerge lahkuda. Ei kes on lauluses sündinud ja lauliku kookoskasvanud sädi pääsegi niisama kui mõnes teises tööske, eks selle pika aja jooksul ei ole vist küll läbi käidud köit, laulupeod. No ei saa, neid ikka on. Vahel ei ole küll peaaegu ühtegi jäänud, kui on kõnelaulust ja laulupeost sushi saa kostuda, tuli, mis süttis iga laulja rinnas tõustes üles uue laulu templiastmeid mööda kaasa elada, tunda nende mõtted ja soovid iga, millega partei ja valitsus ehitas selle ajaloolise templi oma rahvale. Tänusõnu on selleks vähe, et hinnata tehtud tööd küllaga. Lauluga laulame merelt lühema vihmapilved, verba soodse sarvist, väärbaie sõda, servi, seisamaia, aga tulevikuplaanid, millised on? Nagu taevalaotusel, nii ka muusikal pole piiriga pikkust. Ikka lauluga edasi. Praegu laulan muusikakooli õppekooris ja Tartu kultuurmeeskooris. Ja Keldlaste Laelamega 100. üldlaulupeol kaasa.