ETV-s nähtud filmis Enigma on episood, kus sõjaaegsed lääneliitlased saavad teada, et Katõnis mõrvas tuhandeid Poola ohvitsere mitte Hitler, vaid Stalin. Otsekohe keelati sellest teatada, et mitte häirida liitlassuhteid Nõukogude Liiduga ja tekitada eriti sõja HV-s, kus oli ka Poola väeosi. Küsimusi, kellega koos õieti sõditakse. See on poliitikas normaalne protseduur, nagu olid ka nõukogulasi ülistavad Hollywoodi filmid, mille tegijad hiljem külma sõja ajal pidid kommunistide pooldajatena seisma ameerika vastast tegevust uuriva McCarthy komisjoni ees. Mis sest, et nad olid täitnud riiklikku tellimust. Sõjas armastuses on kõik lubatud, on keegi öelnud. Siit meenub muusika. Kui sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt, lasid sakslased plaadi turule kümneid vene ainelisi laule, kus riimusid Volga ja Olga ja nii edasi. Ikka selleks, et kinnitada liitlassuhteid. Sõja levitati Saksamaaliit Itaalia lööklaule, mis iseenesest olid üsna kenad nagu itaalia laulud ikka. Ameerikas aga plaadistati veelaule klipperi stepiratsavägi Volga paadimeeste laul ei uhniem ja nii edasi. Helilooja Saul Chaplin, kelle sulest olid juba tulnud lööklaulud Väimirvistus, säin ja Joseph Joseph pani paberile laulu pärast sai niisiis venekeelse hüvasti, mille plaadistas ja filmis Ardi shoorkester laulistoni pastor. Seda kuulates vajumegi mõttes selle üle, kuidas laulud on alati aidanud elada ja võita ja isegi elada, võita, nagu rahvasuu tabavalt ütles.