Kevadel pani väike kõhetu, umbes 75 aastane mees selga päevinäinud tumerohelise palitu. See oli üherealine, kulunud hõlmade, võidunud kraega raglaani. Pähe surus ta kitsaste servadega tumerohelise viltkaabu. Söögi oli vana ja kaunikesti määrdunud, nõgu pealael terava servaline ja vormist väljas. Ümber kuivetu kortsulisel kaela mähkis ta punase salli, mille p-s ruudustik oli aegade jooksul tuhmiks muutunud. Ja läks juba tahedaks tõmbunud kõnniteedele jalutama ning mööduvaid naisterahvaid kõnetama. Mingi sisetunne aitas tal eksimatult leida just neid, kes tema tähelepanu avaldusi pahaks ei pannud. Keserit ei rutanud, kuid ei olnud seejuures vanad ja nägid head välja. Kevadel õhust uimastatud tegite oma sammu mõne taolise mööduja sammuga parajaks ja vaatas naisterahvale kenasti alt üles otsa. Tee muidugi, vabandage mind, alustas ta kergel sammul naisterahva kõrval tippides. Ikka räägitakse valss ja valts. Aga kes praegusel ajal õieti valssi tantsida, oskabki, küsis ta. Ja vastas ise kohe, mitte keegi. Samal ajal piinles ta naist, kes huviga veidrat vanameest uudistes. Uskuge mind küll, mina juba tean neid asju, mitte keegi ei oska. Aga mina oskasin omal ajal isegi vastupäeva keerutada. Jääks praegugi. Aga kas te üldse mõistate, mis tähendab, ah? Te olete sõda? Ma võiksin teid tantsima paluda, aga see oleks teile alles üllatus ja vastupäeva, rääkis ta oma lühikeste kätega vehkides ja oma keha vastupäeva keerates. Ei, ega ma niisama ei puhu, võitsime tõesti uskuda. Igaüks seda ei oska, isegi daamid olid teinekord hädas. Aga mis parata, see on jumalast antud, kui on üksnes mu kadunud abikaasa ja võin öelda, ega temalgi alguses kuigi hästi ei läinud. Aga ta õppis selle ära, nagu te arvata võite, muidugi mitte ilma minu abita, seletas vana mehike, kavaluse noot hääles, astudes keigerlikul sammul oma juhusliku teekaaslase kõrval ja tundes ennast selle kavalerile. See on juba kord niimoodi, hüüdis ta vahetevahel tantsisklema, hüppel jalga vahetades. Neil hetkedel sarnanes ta väikesele värvilisele akvaariumi kalale. Isa Cupile, kes ümber oma suure hallija väärika emakala keerled. Et naisterahvas pöörab ära toidupoe ukse suunas puistas ta veel kiirkõnes hüvastijätuks. Te olete daam, teie saate aru? Ma kutsun teid, tulge minu poole ja muud midagi. Ega see pole ainus asi, mida ma oskan. Ootan teid, te muidugi ärge pange pahaks. Noogutas muigavale naisterahvale ning astuse uljalt ringi vaadates edasi. Samm oli kiirustav, kuid sellest hoolimata liikus ta edasi üsna aeglaselt. Ta ei olekski nagu astunud mööda kõnniteed. See oli nagu kikivarvul kõndimine, minek edasi, isegi teadmata, kuhu ja nägu säras. Tolmukarva kortsutab algeil, muutsid pidevalt oma kavalaid ja kelmika idiooni. Rõõmsad silmad naersid mõnutundest. Just nagu oleks ta tõepoolest määranud kohtamise mõne noorepoolse naisega ja elab nüüd selle ootusest. Tal olid jalas lühikesed püksid, mille alt paistsid salliga ühte värvi punased sokid. Need langesid varsti peale lonti. Püksisääresoki vaheliti vilkusid linased, aluspüksid, kummitallaga, saapad polnud eluski harja näinud, ainult ninaotsad olid kuidagimoodi puhtaks nühitud ja mustendasid porihallis ümbruses sibas kõnniteel keset hästi riietatud inimesi ja hakkas neile tahtmatult silma. Nad mu helisid. Kuid tema pidas neid muheluse päris tavaliseks nooruslikuks kevadel rõõmuks, mida tunnevad need, kes kõigisse ja kõigesse armunud, nõnda nagu temagi, kes ta oli uue kevadeni suutnud, vastupidajate elu näis imekaunis. Kevad oli alles hallivõitu ja tolmune. Vihmahoogudest puhtaks pesemata põhja pool majade varjus Mustlas veel lundki. Aga päike paistis, tuuleke puhus keerutades ja võttis mängides kaasa, mullusid kuivi lehti. Lehepilved tõusid sahinad tolmustest muruplatsidelt üles ja kui tuulehoog vaibus, langesid sinnasamasse maha, rabisesid mööda asfalti ja krõpsusid möödakäijate jalge all nagu koorukesed. Tolmukarva haljasaladel säutsusid vahetpidamata niisama tolmukarvavarblased. Nemadki olid justkui möödunudaastased lehed. Kõik ümberringi liikus ja laulis tõtt rõõmutses. Isegi majad olid otsekui ellu ärganud, viipasid üksti, selle rõdu nööridel kuivavad pesutükkidega. Muidugi andke mulle andeks, kõnetas ta teinekord jälle mõnda naist, kellega kõnnide inimvoolus kõrvutele sattunud. Te olete loomulikult kuulunud, mis täna raadiost teatati, mis ei olegi kuulnud. Oi, mis ma siis räägin, mis ma räägin teile ise lühidalt, milles asi. Vot väga õige otsas. Ma olin ennevanasti ka Kalamees nii kirglik kohet, tead. Ma räägin seda sellepärast, et kudemiskohtadel keelati nüüd kaheks kuuks igasugune kalapüük ära ja õigesti tehti. Isegi niisama puhkajaid ei lubata? Teate ju küll, nüüdsel ajal on ju nii paljudel oma autod, neil ei lubata seal vaikust rikkuda, kala peab saama rahus kudeda. Ei tea, mis kudemispaik on. See on koht, kus kalamarja laseb madalad lahed ja väikesed jõed, mis mõnda järve või veehoidlasse suubuvad. Ühesõnaga kalade sünnitusmajad. Muidugi, vabandage mind, niisuguse võrdluse pärast. Mina näiteks olen kirglik kalamees, aga ma ütlen teile, mul on südamest. On veel niisuguse otsuse üle. Kevadel on kõigil rõõmus olla. Armunud peavad igasuguseid plaane. No näiteks teie olete ju väga ilus naisterahvas, peaks sellest aru saama, ega inimene üksi taha rõõmus olla, teised ikka ka. Nendelgi on hea meel, et kevad tuli. Neid ei maksaga segada. Kevad on ju kõikide tantsuaeg, las keerutavad oma armuvalssi. Näete neid varblasi seal muruplatsil, vaadake, mis tädi, kuidas eksib hüpot Jäki keerutab, saputame oma väikesi tiibu ja näete, kuidas oskab vastupäeva keerutada. Palun pange tähele. Vaat see musta kurgualusega, see on isane, varblased. Kui nii võib öelda, aga see hall sõne emane näide valssi tantsivad. Inimestel on nüüdsel ajal teised tantsud, kuigi räägivad ikka valss, Vals. Ma ei oska praegusel ajal valsi keegi, uskuge mind. Rääkimata veel vastupäeva keerutamisest, sellest rääkimata. Ennem oli ka nõnda, et mõni harv, kes oskas aga teie alandlik teener keerutas oma daamiga ikka vastupäeva, seletas vanamees ja sättis oma käiku teda heatahtlikult, Kuulova naisterahva sammuga parajaks. Oli muidugi mind uskuda, aga üksnes mu kadunud abikaasa oskas niisama hästi, teistel kippus takerduma. Ma tean, et ei ole ilus ennast kiita, aga seda ma oskasin. Ta heitis häbeliku pilgu oma muhelevale, nagu talle sel hetkel tundus koketsele kaaslasele. Meil praegugi, kelle tahes välja kutsuda, minu vastu ei saa keegi. Muuseas, ma olen täna nii jutukas ja vabandage väga, kipun külge lööma. See on sellepärast pettuda, otsust kuulsin südamest, hea meel on ja tahaks oma rõõmu teistega ka jagada. Ma ütlen teile, et see oli väga õige otsus. Vanasti oli nii, et kui kaldal kala kodu lähedal oli kirik siis möödus kudemisajal isegi kella. Nojah, tegelikult oli mu naine alati kalapüügivastane talilist armukade, ma mõtlen alati, kui ma asutasin kalale minema, ostis tema poest kala, keetis praadis, mis kala meil veel vaja on, õiendas ta. Neist siis küll ei saa. Aga mina käisin kalal ainult sportlikust huvist. Tema ei osanud sellest aru saada, mõtlesin, käin mingite tuttavate naisterahvaste juures, kas. Ja tema seda ei mõistnud. Aga ma olin kange ka, ükskord talvel peitis ta kõik mu soojad riided ära. Ei tea, kas naabrite juurde või kuhu ta pani mailis leidunud vilt kasukatega mütsi. Aga kujutage ette, läksin ikka. Kena pakane oli, umbes 20 kraadi. Mul oli kummeeritud seljas nokamüts peas, läksin koidu ajal välja, kui naine magas, jube külm oli. Aga kannatasin ära. Hea veel, et hing sisse jäi, aga mitte ma ei läinud varem koju kui tavaliselt. Ja tahtsin naisele tõestada, et tal pole õigus. Nüüd mõtlen küll, et ilmaasjata tegin nii. Eks tema oleks võib-olla tahtnud, et läheme koos kusagile külla või tantsima ja lõbutsema. Ma ise olin ta ju tantsima õpetanud. Auskas enne abiellumist ikka ka, aga mitte valssi. Kõik muudkui räägivad ikka Vals, Vals, et mis seal siis armud, üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm, näe, varblane keerutab ka, aga niimoodi nagu meie kadunud abikaasaga keerutasime äripäeva ja vastupäeva, nii et pea käib ringi, süda vemmeldab raevust. Kuid seegi, armuline naisterahvas, kes veidrat vanameest kuulama jäänud ja talle isegi naeratanud jättis ta maha, astus lihtsalt trollibussi või kadus metroosse. Aga temalegi jõudis vanamees kiirustades kelmikalt hüvastijätuks öelda, kui üks kord. Olge terve, meeldiv oli tuttavaks saada ja ongi kõik muud midagi. Seda sõnast juba eemaldujale järele. Ta oli täiesti kindel, et tuli naisele rõõmu teinud sest ta pidas naisi üle pea erilisteks olevusteks, kellel on hea meel, kui mehed neile mõne intiimse vihje teevad. Enesega rahul, jätkas ta oma õndsa olemisega oma salapärast retke lõpututel kõnniteedel. See oli ühel hiljaks jäänud ja kauaoodatud kevadel. Ilm oli külm ja tuuline, ei kutsunud õue. Ta istus kaua akna juures ja vaatas viienda korruse kõrguselt silmale avanevaid kiviseid kaugusi istus lootes paremat ilma. Ta akna all kasvav paplipuu oli raagus ja kõikus tuule käes. Selles korteris oli ta elanud juba ligi 20 aastat. Aknast paistev vaade oli talle pisiasjadeni tuttav. Ta kujutles, kuidas mees ümberringi kõrguvates kivi hiiglastes nutavad ja naeravad, lapsed kostavad vanakeste surmaeelsed õiged armunute sosin või riid. Ja talle tundus, et neil süngetel päevadel on igav kõikidel inimestel, kes elavad meest telliskivist või betoonist majades. Nad istuvad akende juures ja vaatavad tüdinud taevast, mis pillab külmale maale mõne üksiku lumehelbe. Küllap nad kõik ootavad ilusat ilma, nagu temagi. Akna taga on juba hämar. Pilves taeva taustal laperdab tuule käes vares. Miskipärast tahab tal lennata vastutuult. Paplioksad, mille kleepuvad meevärvipungad on sooja ilma ootamas. Liiguvad kuidagi kangelt ja vastu tahtmist. Ühel niisugusel kõledal päeval kui katkes kannatus, oodata tõelist kevadet, tulid mitte minna õhtut veetma mingisse restorani. Ta pani seda isegi imeks, heitis tahtmatult pilgu seinale Pole naise kuldraamis fotoportree-le. Ja siis meenus talle, et 19. aprillil on ju naise sünnipäev. Talle tundus, et naine pildil naeratab talle ja toriseb heasüdamlikult. Oh sind ringi aelejat küll, vaatan, mis veel välja ei mõtle. Kui nooruke juuksur oma lõhnavate sõrmedega tema pead puudutas ei pidanud vastu ja hakkas suurest peeglist vastu vaatava juuksuri neiuga rääkima. Andke mulle vanamehele andeks, aga ma vaatan teid ja imetlen nii kena ja sihvakas olete. Annaks jumal, et kunagi vanaks ei jääks ja mis klaasi paksuks ei läheks. Aga mis harjumuseks saada, ega sellest ei pääse. No näiteks, kes siis liha ja kartulit süüa ei tahaks? Aga need on ju vähe, kes teavad, et see on kahjulik. Kartuli jaoks on vaja ühtemoodi maomahla liha jaoks teist. Kartul seedib ära, aga liha ei seedi. Säh sulle paradoks, ega ma tühja juttu ei räägi. Või teine näide. Inimene sõi lõunat, hakkas janu, jõi teed peale, aga see on väga kahjulik. Ega ma ise ka nendest reeglitest kinni ei pea, terve elu olen lihaste kartulitest lugu pidanud ja teed peale joonud, aga hiljaaegu sain teada. Räägitakse, et see on kahjulik. Mina mõtlesin, et kõige kahjulikum on ülearune kaal. Ma ise pole kunagi paks olnud. Kui mõned paksemad vaatan, siis ma imestan, et kuidas nad küll niimoodi siin ilmas elada saavad. Näe, sina oled ilus tüdruk, mis siin rääkida. Teie teete otsuse? Teile jookseb iga mees järele teie näolappi ja teie figuuriga. Oi kui minagi noorem oleks. Ega muud kõigutseks täid tingimata valsi tantsima. Siis saksa näha, kumb meist kangem on, siis vaataksite mind hoopis teise pilguga. Vabandage, mis te ütlesite, ma ei kuulnud. Odekolonni või? Jah, olgu siis pealegi laske pealegi. Ta muutus süngeks sest kena juuksurineiu, kelle käte puudutust talle nii meeldiv oli, kadus peeglist küsimus odekolonni kohta, kurvastas teda. Siis kammisin neiu tema niisked juuksed läbi, võttis lina ta õlgadelt ja käskis raha kassasse maksta. Vabandage mind, muidugi, teie asi on otsustada, teie olete daam pommisest tagasihoidlikult. Aga igal juhul aitäh hea töö eest. Lubati ju ikka endale öelda. Tegite minust kohe ilusa poisi. Ma võin tänu ka kirja panna, kui soovite. Tal oli hea meel, kui juuksurineiu selle peale naeratas. Siis tuli, õhturestoran oli rahvast täis. Tema lauas oli veel kaks noormeest ja üks tüdruk. Nad kõik olid nii kenad, et tal oli kogu aeg tahtmine neile seda ütelda, kuid delikaatses ei lubanud, sest teised kõnelesid ainult omavahel ja ei teinud temast väljagi. Küllap nemadki püüdsid olla delikaatsed muusika, mürtsus keset saali heledas valgussõõris, tantsiti. Ta vaatas tantsijaid ja tal oli hea olla. Ta käis nii harva restoranis. Talle meenus, kuidas aastaid tagasi olid olnud restoranis ühe sugulase pulmad. Väga lõbus oli. Ta jäi purju, järgmisel päeval oli paha olla. Ta polnud ennegi joonud ei veini ega viina aga sestsaadik isegi ei mõelnud nendest. Ta ei suutnud mõista, mis head inimesed selles joomises küll leiavad. Tookord oli samuti mänginud muusika. Ta mäletas küll kuid siis ei mängitud nii valjusti. Ja lootki olid teised. Aga ega see teda praegu ei seganud temagi lonksas nüüd klaasis sädelevat tumepunast veini, vaatas, kuidas rahvas lõbutseb, kuidas selle uue muusika saatel tantsitakse. Tal oli nii hea siin melu sees olla. Ta oleks kangesti tahtnud kellelegi seda rääkida, kui headel oli. Jalg lõi muusika rütmis takti ja ta vaatas mingi õnnes õiguseid kadedusega tantsijaid. Tema lauanaabrid käisid tantsimas kolmekesi kui nad tantsupõrandalt väsinult ja naeruga tagasi tulid. Sõnasta nende poole pöördudes. Braavo. Tüdruk naeratas vastuseks. Kõik kolm vahetasid tähendusrikkaid pilke. Kelner oli käinud juba mitu korda küsimas, kas ta ei soovi ühtteist juurde tellida, kuid temal polnud midagi tarvis. Gara vidin täiesti veinist salatist ja kalalõikudest jätkus terveks õhtuks. Oleks soovinud ainult üht oma naabritega vestelda, jutustada neile midagi huvitavat tollest tahtnud tüdrukule öelda, kui kaunisto on kui peenike piht ja kui kergelt ta tantsib, kuidas ta ise tahaks olla niisama noor ja kutsuda tüdrukut tantsima. Ja mis sellest, kui see polegi Vals, küllap ta hakkama saaks. Muuseas, sõnas ta äkki eneselegi ootamatult. Ma tahaksin teile öelda. Pole tarvis katkestas teda üks noormeestest jäise naeratusega ja tõstis pilgu tõrjuvalt tema suunas. Vabandage. Vaarikavärvi jakkides orkestrantide, kes olid pika vaheaja pidanud istlased viimaks oma kohtadele seadsid pillid mängu valmis. Ja. Ei, ta ei uskunud oma kõrvu. Vaata nagu püssipauku kuuldes tõusis justkui vedrud tõugatud laua tagant ja läks ilma midagi mõtlemata, tundmata mingi veidra jõu sunnil pimestavat prožektorituledes tantsupõrandale sirutas käed laiali, tabas kergesti südamele, nii valus, hella muusikatakti, sulges naudingust silmad ja hakkas valssi keerutama. Ta keerutas vastupäeva üksi avaral tantsupõrandal. Ümberringi oli hämarus, oli muusika, olid inimesed. Nad vaatasid hämmeldusega, tantsivad vanameest, kes keerutas valsi nii kirglikult nagu tantsiks, keda üksi vaid oleks galantne kavaler oma partnerile. Kord toetas vasak käsi kujutletava daami pihta, kord tõusis üles pea kohale, nagu keerleks too salapärane nähtamatu, ta ees, sõrmed tema pihus. Ja siis keerlesid taas jälle koos. Ta oli oma partnerist vaimustatud, kuigi jalased kummitallaga kingad suutis ta vaelsetaktist kinni pidada. Ta nägu oli nii õnnis, kulmud kõrgel, silmad poolsuletud, naeratus näol. Keegi muu ei söandanud tantsupõrandale minna. Rahvas seisis poolringis ümber tantsiva vanamehe taipamata, mis siin tegelikult toimub. Mõned naersid, mõned vahetasid tähendusrikkaid pilke, mõned elasid vaimustunult tantsule kaasa, siis jälle naersid, söandamata näida liialt tundelistena. Orgiastranditki, kes pikkade restoraniõhtute jooksul olid igasuguseid asju näinud, ajasid kaelad õieli ja vaatasid tantsivate vanakest. Nad mängisid ükse temale. Ei märganud midagi ega kedagi enda ümber. Ta viibis õilses unustuses, nagu võiks tants kesta lõpmatuseni. Orkester halastas ta peale. Ta jäi kõheldes seisma, peaaegu Vaars väsimusest. Langetas käed, avas väsinud ja ära olevat silmad. Ja märkas siis teisi inimesi, kes vaimustuse naeruga talle plaksutasid. Ta hingas kiiresti raskelt, paigutas kuivaks tõmbunud suud. Neelatasin mitu korda, püüdis naeratada, sest sai lõpuks aru, et platsutatakse talle, tervitatakse teda. Isegi orkestri randid plaksutasid. Ta püüdis vastu naeratada. Kuid hätsin nuusates hoopis. Ta nägu tõmbus krimpsu, silmad valgusid pisaraid täis. Ta langetas pea ja astus kiiresti oma laua juurde. Orkester alustas uut tantsu. Lauanaabrid olid tantsima läinud. Ta kutsus kelneri, too noogutas ja naeratas mõistvalt. Tuli üsna pea kandikuga, millel oli pudel mineraalvett. Ta jõi ahnelt terve klaasitäie ja lausus keldrile, kes ootava näoga talle otsa vaatas. Kehvasti kukkus välja. Aitäh teile, kulla mees. Veel Raasik, tõmban hinge ja hakkan siis minema. Mis ma siin ikka istud? Naabrid panevad pahaks. Kelner kehitas õlgu, ei öelnud midagi. Nojah, kui ei või, eks ma siis lähen kohe, aitäh. Suur tänu. Ta läks koju. Tundised pea käib veidi ringi. Oli juba hilja, puhus külm tuul. Maa oli lumest valge ja õhki helendas eriliselt. Kui ta taevasse vaatas, märkas sügavas sinises laotuses kumavad kuud. Ta hingi juubeldas. Hommikul ärkas ta veepiiskade tilkumise peale, päike paistis, lumi sulas. Ta silmitses naise portreed, tõmbasin süüdlaslikult kössi, tuli meelde, eilne õhtu. Astus siis kikivarvul kapi juurde ning võttis sealt oma rohelise palitu rohelise kaabu.