Romaanile eelnevas teadaandes lugejale kirjutas romaan romaan 1914. aastal. Et taaskohtumine sünnimaa Burgundy jaga äratas temas minevikku, mille ta arvas igaveseks uinunud olevat. Ratas kõikolabrinioonid ja ta pidi kõnelema nende eest. Kirjanik soovitab lugejal võtta raamatut sellisena, nagu see on otse kohesena ja avameelsena. Seal pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada. See on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata. Prantsuspärane raamat, mis elu üle naerad, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Raamat sai ilmuma alles 1918. aastal, kui esimene maailmasõda oli lõppenud. Autor ei muutnud selles midagi, sest verine eepos, mille kangelasteks ja ohvriteks olid kolaabriniooni pojapojad tõendas maailmale, et elame veel. Ma usun, et kuulsusrikkad vaeseomaks pekstud euroopa rahvad leiavad oma külgi hõõrudes mõndagi mõistlikku mõtteist mida heietad meie poolt talleke hundi ja karjase vahel. Noor helilooja Dmitri Kabalevski kirjutas kola Broniooni alusel ooperimeister klanessist mis tuli lavale 1938. aastal. Ta tutvustas klaveriga plaanile ja sai vastuseks kirja hinnanguga. See on helge teos, täis elu ja liikumist. Väga oskuslikult on kasutatud rahvalaule. Te mõistsite suurepäraselt nende laulude olemust ja muutsite nad oma muusikaks. On üleliigne tõendada teile, et mu prantsuse kõrv tunnetas seda eksimatult esimeste kõige rõõmsamate vaatuste jooksul. Tervikuna on teie teos üks parimaist, mida ma tean uuemast venelova muusikast. Teil on dramaturgilise arenduse talenti, mis puudub nii paljudelgi, headel helilooja. Ent helilooja ei rahuldanud esialgse variandiga kandis ooperit endast 30 aastat ja jätkas tööd sellega. Olulise tähtsusega oli tema külaskäik Borgundiasse. 1953. aastal. Sündis uus libreto muutus aktsentide asetus. Juhtmotiiviks said kolasenad mina ja mu maa. Me oleme sõbrad ja sellest jätkub. Milleks mulle veel vaja kuningat taevas või maa peal? Igaühele ta päikese paistel ja Tavarii igaühele ta tükk maad ja käsivarred, et seda kaevata. Sisuliselt sündis uus teos. Georg Ots on ühes intervjuus öelnud, et tema esimene kohtumine kolaabreniooniga leidis aset raadio vahendusel. Hugo Laur luges katkendi teosest. Ärgitas raamatut otsima ja läbi lugema. Nikolajev reunion sai laulja jaoks sümboli tähenduse, mis kehastab usku elusse, inimese töösse ja kõike võitlusse mõistusesse. See raamat aitas teda raskeid haiguse päevadel ja andis jõudu ning ele usku. Tema pikaaegne unistus oli kehastada kolaad laval. Dmitri kavalevski mõtles oma ooperikangelast luues Georg Otsale. Georg Ots omakorda õhutas oma järele pärimistega ja sügava huviga teose vastu heliloojat. Nii sündis 1970. aastal Estonia laval suurepärane kola. Laulja ütles, et tal ei tulnud sellega palju vaeva näha. Roll lihtsalt sobis nii vanuse kui mõtlemisviisi poolest. Ju oli see juba ammu enne põhjalikult läbi tunnetatud kõik seal jurism, dramaatika ja kõikevõitev kustumatu elurõõm. Tänane saade ei ole läbilõige ooperist. Siin on nii palju kolaad kavalevski muusikas kui meie lindikarpides seda Georg Otsa esituses leidub. Jaan katkendeid Rolaanilt Tõnu Aava esituses. Millekski peaksin vaevama, et on õige tõmmata jätma v seen Lomisekseeness loputan remondi. Tõsi, et keel on mul üsnagi. Kui mõni mind kuuleksin. Kuid siiski eks sõjaajal on käinud, kas sõja mehime, näinud palju sõbralikke, palju vaenulik. Jassi ka soolatud. Kapten ramm, kuiv kanad kitkuda. Majas vaipu. Aprill sire, kevade tütar, kõhnuke näitsik, võluvate silmadega. Ma näen su tillukesi rindu aprikoosipuuokstel valgeil okstel, mille teravaid, roosakaid, pungi kallistab päike rõõmsal hommikul mu akna taga mu aias. Kui ilus hunnik, missugune õndsus mõelda, et saad näha ja näed sellist päeva. Ja tundub, et noorus tuleb jälle tagasi. Kaunis äraolija kui armas ta on, kui tuleb tagasi palju armsam, kallim kui esmakordsel nägemisel. Olin koor, Moverry oli kuum. Olin armunud 11-sse 1000-sse näitsesse. Kas armastasin just teda? Elus on tunde, mille armude võib isegi kitsasse, kui tal on tanu peas. Aga ei, Bronioon, see on pühaduseteotus. Seda ei usu sa isegi. Esimene, keda armastatakse, see on see õige ja hea on see, keda sa armastama pidid. Tähed on ta sünnitanud, et su janu kustutada. Ja arvatavasti sellepärast, et ma temast joonud ongi mul janu, aina janu ja saab olema mu eluotsani. Näen, kuidas ta kord rääkides ja naerdes julge pilguga mu silmist otsis mu südame nõrkust, et seda õhutada. Näen, kuidas ta käsi üles tõstes tõmbas endale ligi kirsioksa punaste ripatsetega, mis pärjanada Ruskete juuste ümber kõlkuma jäid ja ilma marjunoppimata nokista need puu küljest, rind õieli, suu püsti, jättes seemned rippuma. Hetkeline pilt, igavene ja täiuslik, noorusahne noorus, imemas taevannisi. Kui sageli olen tarbeasjade puusse lõiganud ta kahe käsivarre ta kaela, rindade, selle majja suurusele kuklasse heidetud pea piirjooni ümbritses neid õitsva lehte vannikuga. Aias polnud kedagi. Äkki nägin teda eemal onni varjus trepiastmel istuvana. Uni oli ta äkki võitnud. Ta andus unele vastupanuta koguda, poolpaljas leegitseva taeva all nõrkinud keha lebas kaitsetult nagu ta naer. Pidasin ennast seoseks. Ronisin müürile, purustasin oma teel kapsaid ja salateid, haarasin oma käte vahele, suudlesin teda otse suule. Ilmast, silmi avamata, otsis ta suuga minu suud ja vastas mu suudlustele suudlustega. Ja siis mind lolli küll ei julgenud teda võtta. Armastasin teda liialt. Piinlik oli mul mõelda, et uni teda sidus, et ma hoidsin ta ihu, mitte ta vaimu. Et ma oma uhke aedniku pidin omandama reetmise varal. Ma kiskusin lahti õnnest. Ma vallandasin, Me käsivarred, me huuled ja sidemed, mis meid ühte aheldasid. Kerge mees on tuli ja naine takud. Põlesime mõlemad. Lõpuks võitsin. See tähendab, põgenesin. Veel 35 aasta pärast tõuseb puna mu laupäeval selle mõtte juures. Ogar, noorus. Kui hea on mõelda, et oled olnud nii juhtum. Kuidas teadmine värskendab südant. Kõik on hea. Kõik on hea, kallid kaaslased, maailm on ümmargune. Kes ujuda ei oska, läheb põhja. Mu viis meelt on pärani avatud nagu aknad. Mõlemad akna pooled lahti. Astu sisse, maailm voola mu verre. Kas hakkan eluga jonnima nagu loll sellepärast et madalalt ei saa kõike, mida tahaks. Kui sa hakkad tahtma, oleks mul, saaksin, ma, siis ei tule enam pidamist. Oled ikka pettunud? Soovid ikka rohkem, kui sulle on antud? Igaühel on omad piirid. Igaühel on oma ala. Kas maksavad mulle erutuda juhata, et mu oma piiridest pole üle saanud. Kas mul mujal parem oleks? Olen omal alal, sinna ma jään, pagan võtku, nii kauaks, kui saal. Ja mille ülema kurdaksin. Oleksin võinud üldse mitte elada, arvas jumal, kui ma sellele mõtlen, mul külm juga üle selja, see ilus väike maailm ja see elu ilma Bronioonita ja Bronioon ilma eluta kurbus, sõbrakesed, kõik on hea, nii nagu see on. Ei küsima sellest, mida mul pole. Mis mul on, sellest hoian kinni küünte ja hammastega. Noh, hea mees, ütle, missugune vaim valitseb maa alla. Küsimiselt hea mees, mida mõeldakse, mida usutakse. Kas inimesed on head katoliiklased, kas nad kuningale ustavad? Ma vastasin, jumal on suur ja kuningas on väga suur, neid mõlemaid armastatakse väga. Tahaksin siiski teada, mis kuningas hamba alla paneks. Prantsusmaal poleks inimesi, kes oma viinamäge ja põldu armastavad. Igaühel oma amet. Ühed söövad, teise, teise süüakse. Poliitika on see, mis kunst ei saa meie vaesed sellega hakkama. Teile poliitika, neile maa. Öeldakse õieti et õnnetus läheb jala, aga tuleb ratsa. Seekord hakkas õnnetus postipoisiks läänest tulevast postitõllas, et meid külastada. Möödunud nädala esmaspäeval külvati üks katku juhus. Farr soosse. Umbrohi kasvab ruttu. Nädala lõpuks oli 10 uut haigestumist. Järjest meile lähemale tulles ilmus katkeile kulandusel lavenüüsse. Küll siis oligi Haagutamist pardiparves kõik vaprad, võtsid jalad selga, tegid sääred. Ladusime koormasse oma naised, lapsed ja anekesed. Saatsime nad kaugele Mont loa, sooni. Meie mahajääjad, mängisime tembutajaid, tegime nalja nende kulul, kes ettevaatusest plehku pistsid. Näitasime, et me pole ebausklikud, ei usuga arste ega raevanemaid. Ja läksime vahvasti šast loo värava juurde. Üle kraavide lobisema nendega, kes teisele kaldale olid kinni jäänud. Foobeldes lipsasid mõned koguni välja ja käisid lähedal olevas kõrtsis õllekanne tühjendamas nendega, kellede nina eest paradiisiuks oli suletud või nende inglitega, kes olid pandud seda juustu valvama. Need ei võtnud oma ülesannet tõsiselt. Mina tegin sedasama, mis teisedki. Kas võisin neid üksi jätta? Kas võisin taluda, et teised mu silma all lõbutsesid, meelt lahutasid ja maitsesid värskeid uudiseid koos värske viinaga? Oleksin pahal meelest kärvanud. Ei sa poolgarone ja käes, Alar Kolk. Väljusin siis näe ühte vana talumeest, keda ma hästi tundsin. Seal isa kraatepään Maila Shotoost. Lõime koosklaase kokku. Ta oli lõbus, ümmargune, punetav, jääsakas staat. Päikesepaistel läikis ta higiste tervisest. Ta uhkeldas veel rohkem, kui mina, mõnitas tõbe ja ütles, et see on arstide väljamõeldis. Tema sõnade järgi suri läinud kehvad kirikurotid ja mitte haiguse, vaid hirmu kätte. Tubli tund aega puhusime teineteisele hambasse. Tal oli kombeks rääkides teise kätt patsutada ja ta kintsu või käsivart mudida. Ma ei pannud seda siis üldsegi tähele. See meenus mulle järgmisel päeval. Järgmisel päeval oli esimeseks sõnaks, mis õpipoiss mulle ütles. Kas teate, peremees, isa, kuradi vaenus surnud. Ain polnud ülbe. Külmi judinaid käis mulle üle selja. Mõtlesin need, vaene sõber, sea end reisivalmis. Su lugu on lauldud. Varsti on minek. Kui ma siia suren siis põletavad raevanematest röövlid mu maja maha ettekäändel, et teised sealt katku saavad. Täitsa uus maja, tuleb neid ninapidi vedada, ei maksa aega viita. Tõusel paneme kõige vanemad riided selga, võtan kolm või neli head raamatut. Pistan taskuses küünla ja leivatükiga, saadan õpipoisi minema, keeran maja ukse lukku ja lähen vaprasti oma viinamäele väljaspool linna. Teispool viimast maja. Vaevalt jõudsin sinna, kui hakkasin nokal loksutama nagu ronk. Palavik kõrvetas mind külje seest torkis kõhus, kiskus kokku, nagu oleks tahetud mind pahupidi pöörata. Türgi on nii ja ainult nii. Milleks on küll minu? Ja samas Ma r. O täna. Tippu. Sa polegi läinud, Bronioon, mu hea sõber. Las ma kaelustan sind, mu poeg, lasemakovanduseda keretsedavad tublit nägu. Sa oled tõesti sina, kui hea meel mul on. Kui sa must oleksid lahkunud. Iialgi poleks mind lohutada suudetud. Verelist oh minu aed, muud kõrvitsad, naeratavad mulle heameelest. Küps kullakesed. Ei tea miks, kuid elu tundus mulle veelgi maitsvam kui enne. Mahlakas ja kullakarvaline. Parajal määral küpsekele hõbe hamba all plõksu ja keele peal sulav. Uuesti ellu ärganud isu. Kui hästi pidi laatsarus? Ühel päeval, kui olin rõõmsalt töötanud ja pärast seda oma kaaslastega Simsoni relvade abil vehklesin astus äkki üksumolovanist tulnud talupoeg sisse meestel kola, ütles ta. Nägin üleeile teie emandat. Ta teeb minekut. Puhu kähku parema maailma poole. Võtsin Kepria, hakkasin minema, ilma et oleksin teise jumalaga jätnudki. Mu süda valutas. Teise päeva videviku ajal jõudsin sinna eid ähkis vaevaliselt ja ma nägin, et ta tahtis rääkida. Ma ütlesin härra ennast väsitama eideke. 25 aasta jooksul. Oleme teineteisele kõik öelnud. Saame teineteisest aru ilma rääkimatagi. Tema ütles midagi, pole öelnud. Olin sulle kola kurje riiakas, Tade äkiline torisev põrisev naine. Omat Usaga, täitsin kogu maja. Mis imetlema sinuga kõik tegi. Kõik sellepärast, et ma sind armastasin. Mina armastasin sind, rääkis ta edasi. Ja sina, Sa ei armastanud mind. Sellepärast oled sina hea ja mina olen paha. Ma vihkasin sind selle eest, et sa mind ei armastanud. Ja sinul polnud sellest midagi. Sina naerased, kola naersid nagu tänagi, aga kas see on hea, et sa naerad? Naer annab sooja. Nüüd, mil mulla külmus mu jalgadesse, kerkib. Nüüd mõistan, mis on. Naeruväärt on. Naera nii palju, kui tahad, mu mees. Ma ei pane seda enam pahaks. See on võib-olla tulnud iga päev meeldiv kuid keegi pole täiuslik. Ärgem nüüd enam mineviku pärast piinelgi. Jätkub sellest, et oleme seda kord kandnud, ilma murdumata. Ilmake harjumatu ilmendid häbistamata. Mis tehtud, see tehtud. Seda ei saa enam uuesti teha. Kuid ta vanad kondid pidid enne rahu leidmist veel viimast korda puhastuseks läbi käima. Viletsuse maise, tule. See on meie saatus. Ta ajas end istuli oma surisängis, sirutas käed meie poole ja karjatas minuga lodi. Nüüd mõistsin minagi kui meil läbistas karjatus kõrvaltoast kuulduv Karega, jooksen sinna, leidsin oma vaese väikese lõokese, kes käekestega, püüdes vabastada oma kõrri, mis oli nagu kinni nööritud üleni punetav ja kuum, palustama hirmunud silmadega abi ja viskles nagu haavata. Linn. Missugune öösel oli, seda suudame jutustada. Nüüd on sellest tervelt viis päeva möödas. Aga meelde tuletades lähevad mul ikka veel jalad nõrgaks ja ma pean istuma. Toas tundus surmainglitiibade tumedat varju ja äkki läks hingel ära. Toas muutus valgeks. Kes tegi selle ime? Kas oli see jumal taevas või metsade jumal? Kas see halastaja Jeesus või kohutav maa, mis tõbesid, toob ja viib. Kas mõjusad palved, võimu, naise hirm, või aitas mu altkäemaks haava poole? Ma ei saa seda iialgi teada. Kindel igatahes, ja minule ainuüksi tähtis on see, et tollest hetkest peale, kui palavik langes, hakkas hingeõhk hapras kõris voolama nagu kergeoja. Ja mu väike surnu ärkas ellu põgenedes ingli käte vahelt. Siis tundsin oma vana südant sulavad. Ja mu eit vajus rõõmupisaratega seljali langetas oma pea taaspadjale nagu maasse laguneva kivi ja ohkas. Viimaks ometi võin ma minna. Otsekohe, kust tõsta pilk ja ta nägu vajus lohku nagu oleks hingust temast kadunud ühe tuulepuhanguga. Ma sulgesin ta laud, suudlesin ta vaha karvalist laupa. Aheldasin teineteise külge ta tööinimese käed, mis oma eluajal polnud iialgi puhanud. Ilma nukrutsemata eemaldasin kustunud lambist, mille õli oli ära põlenud. Ja istusin uue leegi kõrval mis pidi maja valgustama. Vaatasin, kuidas ta magas. Valvasin teda liigutatud naeratades. Ja mõtles. Sulevi. Oo sinu silmadega memme meenu seemne. Ärme sel suvel võivad veel jaama ja oreli minu o olla seal. Pöördu tagasi kola, ära mine linna. Teed endale asjata tuska, kõik on põlenud ja maatasa tehtud. Sul pole enam midagi. Võid arvata, kuidas puukraam, su töötoad, leegitsev paukus. Oleksin tahtnud seda näha. Ilus oleva, ütlesin ma. Ja seda ma ka mõtlesin. Kuid ma mõtlesin ka. Ma olen surnud. Nad on mu tapnud. Tundsin ennast vilets sõna nagu buumis, juurelt on maha saetud ja halgudeks lõhutud. Oma kivil istudes otsisin enda ümbert midagi, millest kinni haarata. Siis nägin mitte just kaugelt, küll siil, lossihambulist torni, mida looritasid puiestee puude juuksed. Mulle meenus, et äkki kõik ilusad teosed, mis ma 25 aasta kestel sinna olin kätkenud. Mööblil paneelid, nikerdatud trepp. Kõik, mis hea isand fil väärmultule tellinud. Siin kerkib jälle pinnale, kui seal põhja vajusid. Mu minevikku puu on hävitatud. Kuid vili jääb mulle alles. See on varjul külmade tuulte eest ja mul tuli himu neid uuesti näha ja neisse hammustada elustele maiku tulla. Läksin sinna, kus teadsin oma lapsed olevat. Polnud mitmel aastal näinud. Kuni kunstnikul on jõudu nimetes. Seni sünnitab ta ega mõtle enam sellele, mis ta on sünnitanud. Läksin siis vaprasti suur trepist üles. Kuid ma polnud kümmet sammugi ära käinud, kui muutusin soolasambaks nagu loti, naine viinamarjakobarad, virsikupuuoksad ja õitsvad ronitaimed, mis seal mässasid. Nikerdatud käsipuu ümber olid suurte noa hoopidega puruks lõigatud. Söögisaalis relvade saalise magamistoas olid kõigil möbleil ja seinad ahveldisi ehtivaid kujudel kas nina käsivars andur või viinapuuleht ära lõigatud. Suure pildi saali otsas oli mu ilusat paljast põlvega karvase emalõvi kaelale toetuvad jonni, lümfi tarvitatud märklauaks. Ta kõht oli haakpüssipaukudega auke täis lastud. Ja igal pool oli umbropsu laskejälgija lõikehaavu ära hööveldatud laast, tindi ja viinalaike juurde lisatud mokahabemeid või räpaseid naljatempe. Oli kõike, mida igavus, kõike, mida üksildus, kõik, kes sündmatute, mida tembutamis, iha ja nürimeelsus võib sisendada rikkale loll peale kes ei tea, mis oma lossist peale hakata. Ja võib ainult hävitada. Kuna ta muuks millekski ei kõlba. Oleks ta seal olnud. Ma usun, et oleksin ta tapnud. Oksakoeral, karjusin ma, kas mas selleks sul räpasesse pessa tõin oma ilusad lapsed, et sa neid piinaksid, vigastaks, vägistaksid, rüvetaks, reostaksid homoarmsaid, lapsukesi, keda ma rõõmuga sünnitasin. Kelledest ma lootsin, et saavad mu pärjad. Oht teid, keda ma lõin Terr väina tugevaina ja ümar rekena kellele ma andsin kaunilt lihavad ihuliikmed, ilma et miski oleks puudunud. Oht teid, kes olite tehtud puust, mis elab 1000 aastat. Mäherduses seisukorras ma teid jälle näen. Te olete vigaseks tehtud ja purustatud ülalt ja alt, eest tagant, ninast ja pärast keldrist ja pööningult. Te olete rohkem vermetaja haavadega kaetud. Kui sõjast tagasi tulnud vanade riisujate karri siis sellises teiegi, isa, pean mina olema. Inimene pole midagi. Teos on püha. Kolmekordne mõrtsukas on see, kes tapab mõtte. Olin jälle maanteel. Ma mõtlesin, see kordu võeti mult kõik. Olen paras mulda panna. Mulle ei jää muud kui mu nahk. Ja pagan võtku. Kuid jääb ka see, mis on naha sees. Nagu too piiratav kordu, vastas neile, kes ähvardasite lapsed tappa, kui ta alla ei anna. Tapke, kui tahate. Mul on riist kaasas, millega Uuse teha? Nii on minulgi kirevase päralt, Murr riist, alles. Seda pole muldu võetud ega saadagi võtta. Maailm on põudmel lagendik kus siin-seal kasvab viljavälju, mis on meie kunstlike külvatud. Maa ja taevaelajad nokivad, neid narrivad ja tallavad, meid luua nad ei suuda. Võivad ainult tappa. Purega jää, hävitage lojused, tallake jalge alla. Movili. Ma kasvatan uue vilja, jälle küps kõrs, surnud kõrs. Mis puutub minusse lõikusmaa üsas, käärivad uued seemned. Mina olen see mis tuleb, mitte see, mis on olnud. Ära muretse. On see võimalik kujutele Broniooni, kes enam ei tunne Broniooni, kes enam ei loo Bronioone, kes enam ei naera, kes enam sädemeid ei pillu, kõigi neljaga pead korraga. Ei ole. Seepeale hakkasin klamsii poole astuma. Ja kui ma jõudsin nõlvaku harjale siis nägin, kuidas mu poole tuli, joostes nuttes heledapäine mehike. Mu väike õpipois, romine ehk pine trump, käsi kinni mässitud verd jookseb läbi nartsu, riided räbalates silma, kulmud põlenud. Oh tõre mees, mu süda valutab nii koledasti. Kõik, mis me teha saime, et tuld seisma panna, peremees, kõik me tegime. Aga meid oli kõigest kaks kan ja see oli mu teine õpipoiss. Hüppas voodist välja, ise päris haige, jäi elumaja ukse ette seisma, kuigi ta palavikust värises. Nad pidid ta peaaegu tapma. Kulinaid võitlesid, pugesin mina põlevasse töötuppa. Jumal missugune tuli. Nägin 10 sammu kaugusel teie väikest pühamat Leenat. Lihavad väikest armast paljast keha pikkade juuste sees juba limpsist tuli. Jooksin ta juurde, haarasin peast kinni, kustutasin kätega ta ilusalt jalad, mis juba lõõmasid. Ma kaelustasin teda, ma ei tea, ma ei tea isegi enam, mis ma tegin. Suudlesin teda, nutsin, ütlesin mu aare, sa oled mul käes, ma hoian sind, ära karda. Hoian sind kõvasti, sai, põle, härra Usumusena. Ja sina aita mind ka, Madlikene Me päästame teineteist. Ilma pikema jututa. Siin Me mõlemad oleme. Anna andeks, peremees, et ma paremini ei teinud. Siis arutas ta hardalt oma kompsu lahti ja võttis kuuesse keeratud Marleena välja. Oma süütute ja edevate silmadega naeratades vaatas oma põlenud jalgu. Ja ma olin nii liigutatud, et nutsin. Seda ei olnud ma teinud oma eide surma, oma klotsi, haiguse, oma laostumise ega teoste tapmise puhul. Mad Leenat ja Rovileed kaelustades meenus mulle teine õpipoiss. Ja ma ütlesin, aga Tanja, Rovine vastas. Ta suri kurbuse kätte. Ma põlvitasin maanteele. Suudlesin mulda. Ma ütlesin. Täna on mu poiss. Vaadeldes oma põlenud käte vahel puukuju hoidvat last. Ma ütlesin teda näidates taevale. See on minu ilusaim teos. Hinged, mida ma olen voolinud, neid ei võta mult keegi. Põletage puu. Hing on minu.