Vaata ainult maja missugune ime nagu hoolikad. See ei ole ju marmorist, Kalabastriste lausa elab. Aga kui külm ta. Ja missugune bee habraste. Kumb neist on kaugi värvid? Vaata vaata, ta ei olegi valge, see tähendab, ta on küll valge, aga kui palju varjundeid lihtsalt pimest. Ei ole inimestel niisuguseid värvega nimetusi. Nii ajaimetlemiseks tuledega veider rullija. Kuhu siis teised jäävad? Kas need seekord tõesti läbi murravad? Jumal küll. Üllatunud olnud ju, päris lähedal. Kuuled, kuidas ka muuta? Kuulen ja näen nii selget taevast puude oksi, rohtu jalge all. Tunnen, kuidas maa lõhnab. Hakkab mul nii valus, nagu oleksid kõik minust alatiseks alatiseks lahkunud. Aga kas mäletad, kui ilus oli eile õhtul stepis, kas mäletad, mäletan see looja. Jaa. Jaa, Sa tead, kõik kiruvad meest epi step olevat igav, ainult köökad ja künkad. Aga mina armastan teda. Ja kui ma eile vaatasin steppi, kus oleme nii palju laule laulnud ja seda loojangut. Aga pärast nägime neid higist märgi, hobusid suurtükke, autosid, haavatuid. Sõdurid liiguvad nii kurnatuna. Ja äkki oli mulle kõik selge. See pole mingisugune ümber grupeerumine, vaid käimas on kohutav. Jah, just kohutav taganemine. Huljak. Nad aina lähevad. Lähevad ju kogu aeg, kõmin, tulevälgatused, kuma silmapiiril. Sa tead, ma ei karda midagi maailmas, ma ei karda raskusi piinu, kui ainult teaks, kuidas talitada. Meie kohal on laskunud midagi hirmsat ähvardavat. Aga kui hästi me elasime? Eks ole, uljake, kui hästi võiksid elada kõik inimesed maailmas, kui nad seda tahaksid. Kui nad ainult aru saaksid? Niisugusel nad olid noored, kaunid, usaldavad Uljana koroonova ja valja Filatuva nende kaaslased olekusse vōi Sergei tüliinin juba shift suva, Ivansin nuhow valja ports. Nii nagu nende eakaaslased praegugi unistasid ka nemad tulevikust suurest elust, kui nad on kord täiskasvanud. Ja hoolimata sõja Kälgist haardest, mis kohe ka nendeni ulatus, vaatasin veel ootusärevalt, aga julgelt ja tahtekindlalt tulevikku uskumata, seda hirmsat ähvardavat, mida ulja oma hinges aimas kui raske ja kole sõda ka oleks. Missuguseid julmi, kaotusi ja kannatusi inimestele ka Tuuks noorus oma tervise ja elurõõmuga oma naiivse, heasüdamliku egoismi, armastuse ja tulevikuunistustega ei taha ega oskagi üldise hädaohu ja kannatuste taga näha hädaohtu ja kannatusi endale kuni need tabavad teda ootamatult. Ja siin minu ees ongi see maailm, mis neid noori inimesi uutes elu, mida nad ühelgi juhul ei oleks osanud ette kujutada. Lehitsime täna raamatut Krasnodoni noortest kangelastest. Nende saatus oli julm ja traagiline ning raamatu viimaseid lehekülgi on raske lugeda. Aga nii see oli. Ja kirjanik on seda sünget aega faktidele toetudes edasi andnud. Aleksandr Fadejev jutustes tasudes romaani, noor kaardivägi kirjutama elaste hulk aega. Krasnodoni vestles paljude inimestega külastades noor kaardiväelaste perekondi, nende õpetajaid ja koolikaaslasi uuris fotosid, kirju, dokumente. Ta püüdis peategelaste välimust ja iseloomu võrdlemisi täpselt edasi anda. Kuigi romaan on rajatud tõsielusündmustele, on see ometi kunstiteos, kus on ka palju mõtte kujutusliku. Põnev on seda raamatut lugeda. Neid võlub kangelaste sisemaailm. Sündmustik areneb kaasakiskuvalt. Aleksander ta teeb, on öelnud, et ta kirjutas romaani suure armastusega andis sellele paljuma südameverd. Kirjanik on noor kaardiväelased tulevastele põlvkondadele alatiseks säilitanud noortena julgetena Theo tahtelistena. Võib-olla on see parim lohutus neile, kes oma lähedasi südamevaluga leinama jäid ja praegugi veel meeles peavad nende vanematele, õdedele-vendadele, õpetajatele, lapsepõlvekaaslastele ja sõpradele. Lööme romaanist katkendi, kus on kirjeldatud noor kaardiväelaste ühe vastutusrikkama operatsiooni täitmist. Veel oli nii pime, et isegi lausa vastamisi põrgates polnud võimalik teineteist näha. Niiske tuul tormas mööda tänavaid, tekitades keeriseid teeristmeil. Kolistas katuseil, oigas korstnaid, vilistas juhtmeis undas postidel oli vaja linna tunda, nii nagu tundsid nemad et mööda läbipääsmatult pori pimedas täpselt läbikäiguputka juurde jõuda. Tavaliselt kõndis öösiti sellel teelõigul Vorošilovgradi maanteest korki nimelise klubini valve korral olev politseinik. Aga nähtavasti olid pori ja külm ta kuhugi katuse alla peletanud. Läbikäiguputka oli ehitatud kividest. See polnudki õieti putka, vaid terve torn, mille räästaalust ehtisid sakid nagu lossil. Torni alaosas oli väike kontor ja läbikäik kaevandusse. Tornist paremale ja vasakule ulatus kõrge kivimüür. Nad olid otsekui loodud selleks, et teha seda kahekesi. Laia õlaline Sergei Lewašov jäljuka oma tugevate jalgadega vilgas nagu tuli. Sergei sirutas põlve ette jõulataciliukale käed ilma et viimane neid oleks näinud. Satusta oma väikeste kätega otsekohe neisse ja hakkas tasa naerma. Ta asetas potikus jala Sergei põlvele ning oli samal hetkel juba tema õlgadel ja pani käed müürile. Sergei hoidistada tugevasti säärdest potikuist kõrgemalt kinni, et ta ei kukuks. Neiu kleit, Lipendas Sergei pea kohal nagu lipp. Liuka laskus kõhuli müürile Plammerdudes kätega müüri külge. Ta käed polnud küllalt tugevad, et Serdeid üles tõmmata, kuid sellises asendis suutis ta vastu pidada, kuni Sergei haaranud tugevasti ta vöökohast kinni ja toetudes jalgadega vastu müüri vinnas enda ise käte abil üles ning asetas kiire jõulise liigutusega nöörile esialgu ühe, siis ka teise käe. Nüüd jäi liukal üle ainult talle koht vabastada. Sergei. Paksu müüri pealispind oli kallake märg, sealt võis väga kergesti alla libiseda. Aga Sergei seisis kindlalt toetunud lauba vastu torni seina ja ajanud käed seinale laiali. Nüüd ronis veel jupp ka juba ise talle mööda selga, õlgadele. Sergei pidi küll tugev poiss olema. Tornisakid olid parajasti Luka rinna kõrgusel ja ta ronis kerge vaevaga tornile. Tuul rebis nii tugevasti ta kleiti ja jakki, et näis. Nüüdsama paiskab ta Jukka maha. Kuid kõige raskem oli juba selja taga. Lükka võttis põuest rullikese, otsis kobamisi üles sidumisnööri, mis oli aetud läbi kitsama serva äärise ja hoides, et tuul seda lahti ei rebiks, kinnitas rullikese lipuvarda külge. Niipea kui ta selle lahti laskis, haaras tuul rullist niisuguse ägedusega kinni, et liukal hakkas erutusest süda kloppima. Ta võttis teise, väiksema rullikese ja sidus selle lipuvarda jalale. Nii et see jäi juba sissepoole sakkide taha. Samal kombel mööda Sergei selga, laskus ta alla, kuid ei julgenud hüpata porisse ja istus müürile lastes jalad rippu. Sergei hüppas maha ja küüdiste Alt tasakesi sirutades käed vastu. Jukka ei näinud teda, aimas ainult hääle järgi. Süda seisatas tal, ta sirutas käed ette, tõmbas silmad pilukile ja hüppas. Ta langes otse Sergei käte vahele ja haaras tal kaelast kinni ning Sergei hoidistada, nii veidi aega ülal. Kuid Luka vabastas enese, hüppas maha ja sosistas erutatult, hingates talle otse näkku. Siriuska. Võtame kitarri kaasa, yks tore ja ma panen teised riided selga, määrisid mu oma bootikutega üleni ära, ütles Sergei õnnelikuna. Kuhu sa sellega küll võetakse vastu nagu olene. Jukka puhkes lõbusalt naerma. Valjale Jesseryoscatjuleeninile sattus kesklinn, kõige kardetavam rajoon, saksa vahisõdurid seisid rajooni täitevkomitee maja ja börsihoone juures. Politsei pidas valvet direktsiooni juures ning mäe all asus sandarmeerial. Kuid pimedus ja tuul polid nende poolt. Seryoska valis tühjalt seisva hullu härra maja ja Kunivaalia valvas maja sellel küljel, mis oli rajooni täitevkomitee poole ronisserioosa mööda kõdunenud redelit üles. Redel oli asetatud pööningu ette vist juba tol ajal, kui hull härra alles elas ning ajas 15 minuti tiga kõiki joonde. Valijal oli väga külm ja ta oli rõõmus, et kõik nii ruttu lõppes. Kuid tasakesi kummardades otse ta näo juurde, naeris Seryoska. Mul on veel üks tagavaraks, panime direktsioonile. A politsei. Tõepoolest oligi peasissekäigu vastaspoolses küljes tuletõrje redel. Läki, ütles Vanja Clinton mustas pimeduses laskusid nad raudteeharule ja kõndisid kaua mööda liipreid. Vaenlane näis, et nad lähevad juba vertne Tuwannaliasse kuid see polnud nii. Seryoska nägi pimedaks nagu, kas siin ütles ta ainult tule mu järel, sest vasakule Nõlvak ja satudki otse politseinike kooli juurde. Tuul mässas pargipuudes plagistas raagus oksi ja piserdas valjale ning seri oskale okstelt külmi piisku. Sereoska viis teda kindlalt ning kiiresti puiesteelt puiesteele ja valja taipas, et nad on jõudnud koolimaja juurde nii kõvasti kolises katus. Nüüd polnud enam tunda raudredeli võbinat, mida me ei oska üles läinud. Ta ei tulnud ega tulnud ikka veel. Valja seisis üksinda redeli alumise otsa juures. Kui kõle ja sünge oli see öö selle raagus okste laginaga. Ja kui nõrgad ning abitud olid selles pimedas õudses maailmas tema ema ja tema valja ja väikel juusia. Kuid isa mis siis, kui ta hulgub praegu kuskil peavarjuta, poolpimedana valja kujutles kogudonetsis stepi tohutut maa-ala, õhku lastud kaevandusi, märgi linnakesi, asulaid ilma valguseta, kuid sandarmeerijatega korraga neist talle, et seal ei oska, ei tulegi enam sellelt kolisevalt katuselt alla ja tal hakkas hirm. Aga sel hetkel tundis ta redelivärinat ja ta nägu omandas külma ning iseseisva ilme. Oled sa siin? Seryoska naeratas pimeduses, valjatunnised seri oska, sirutab talle käe ja ta ulatas oma vastu. Poisi käsi, oli külm nagu jäätükk. Mida ta kõike pidi kannatama kõhnuke katkistest, saabastest, millega ta oli juba nii palju tunde poris kõndinud. Arvatavasti olid need vett täis vanas kulunud lahtiste hõlmadega kuuekeses. Valja asetas mõlemad käed poisi põskedele. Ka need olid külmad nagu jäätükid. Sa oled ju külmast päris kange laususta võtmata käsi poisi näolt. Seryoska jäi silmapilkselt vagusi ja nad seisid nii mõnda aega ainult raagus oksad plagisesid, siis sosistas Seryoska, enam ei hakka ringi minema, lähme veidi kaugemale ja üle aia valja võttis käed ära. Nad tulid olegi majakese juurde, sealt küljest, kus elasid naabrid. Järsku Harzzeryoska valijal käest kinni ja mõlemad surusid end vastu seina. Vàlja, kes midagi ei märganud, seadis omad kõrvade mahuste juurde. Kaks inimest tulid meie poole, kuulsid meid, käika seisma? Sosistas Seryoska. Näis, ehk ainult seisavad. Lähme siit õue. Kuid vaevalt said nad naabrite poolt küljest ümber nurga minna, kui seal ei oska uuesti valjad peatas. Need kaks tegid maja vastasküljel just samuti. Sulle vist ainult viirastub. Seisavad Kossovoide korteri uks avanes, keegi tuli välja ja sattus inimestele, kelle eestseri oskaja vàlja endid peitsid. Juutka. Miks te sisse idule kuuldus? Jelena Nikolajevi tasane hääl. Omad ütlesseryoska haaras valjal käest kinni ja tõmbas ta endaga kaasa. Pimeduses kostis Ljubka tasane naer. Ja Ljubkahvlesserkeylewašovia kitarriga ning Seryoskaja valja jooksid naerust lämbudes ning üksteisel kätest haarates košovoide kööki. Nad olid nii märjad, porised ja õnnelikud, et vanaema Veera tõstis lillelistes varrukatest pikad kondised käed üles ning ütles. Aidake head inimesed. Kogu nende elu kestel polnud neil olnud niisugust piduõhtut kui see Suitsulampide valguses kütmata toas. Linnas, kus juba rohkem kui kolm kuud võimutsesid sakslased oli imekspandav, kuidas kõik noored 12 inimest ühele diivanile mahtusid tihedalt üksteise vastu surutuna pead. Koos lugesid nad järgemööda valjusti aruande kõnet ja nende näod väljendasid tahtmatult seda, mida ühed olid tundnud täna raadio juures istudes teise taga sel öisel retkel läbi pori. Nende näod väljendasid samal ajal seda armutunnet, mis sidus mõningaid neist ja kandlus otsekui elektrivooluna teistele üle. Ja seda ebatavaliselt õnnestuvat ühistule, et mis tekib noortest südametes kokkupuutumisel suure üldinimliku mõttega, eriti sellega, mis väljendas praegu kõige tähtsamat nende elus. Nende näod väljendasid seda õnnekat ilmet sõprusest ja helgest noorusest ning sellest, et kõik läheb veel hästi. Isegi Jelena Nikolajev tundis end nende hulgas noorena ja õnnelikuna. Ainult vanaema Veera toetanud kõhna näo tõmmule peopesale vaatas noortele oma vanaduse kõrgusel liikumatult mingi kartuse ja ootamatu haledus tundega. Punased lipud ei lehvinud mitte üksnes hullu härra ja Vorošilovi nimelise koolimajal. Punased lipud lehvisid ka direktsiooni ja endise Rajooni Tarbijate Ühistu kohal ning mõnede kaevanduste ja Krasnodoni asula kohal. Linna igast servast voolas rahvast kokku lippe vaatama. Hoonete ja läbikäiguputkade juurde kogunesid terved jõugud. Sandarmide politseinikud jooksid rahvast laiali ajades jalad rakku, kuid keegi neist ei osanud lippe maha võtta. Iga lipuvarda jalale oli kinnitatud tükike valget riiet. Musta pealkirjaga mineeritud. Allohvitser fen Pong, kes oli roninud Vorošilovi nimelise koolihoone katusele, leidis juhtme, mis viis lipu juurest pööningu aknasse. Ja pööningul oli tõepoolest miin räästa all. See polnud isegi maskeeritud. Ei sandarmeerial ega ka SS komandos olnud kedagi, kes oleks osanud miine käsitseda. Haut vahtmeister puruckner saatis oma auto Rowinkisse ringkonna sandarmeeriasse Minüüride järele. Kuid Miinüüre ei olnud ka Romenkis ja auto kihutas Vorošilovgradi. Kella kahe paiku päeval tegid Vorošilovgradis saabunud Minöörid miinikoolimaja pööningul kahjutuks. Kõigis ülejäänud kohtades aga miine ei leidunud. Kuuldus Krasnodoni suure oktoobrirevolutsiooni auks heisatud punastest lippudest levis mööda kõiki Donetsi basseini, linnu ja asulaid saksa sandarmeerial. Häbi ei saadud enam ka varjata. Oblasti feld komandandi kindralmajor loeri eest Josofkas ja meister brückner sai käsu põrandaalune organisatsioon, maksku mis maksab paljastada ning kinni püüda. Vastasel korral soovitati tal pagunitelt hõbedased välgud maha võtta ja sõduriks minna. Omamata mingit ettekujutust organisatsioonist, mis tal tuli tabada toimis meister Prüpner, nii nagu tema asemel oleksid toiminud kõik sandarmeerial ja gestaapot. Ta heitis uuesti välja oma tiheda nooda, nagu Sergei Lewašov oli 100 korda nimetanud. Linnas ja rajoonis, vahistati kümned süütud inimesed. Aga nii tihe, kui see noot ka oli, ei haaranud ta kedagi rajooni parteiorganisatsioonist, kelle juhendi järgi lipud olid heisatud. Samuti mitte kedagi noore kaardiväeliikmeist. Sakslased ei võinud kuidagi oletada, et organisatsioon, mis selle teostas koosneb poisikestest ja tütarlast. Saate lõpuks loeme veel ühe kaunima lehekülje romaanist katkendi, mis on pälvinud teenitult meie sõnakunstnike üldise tähelepanu. See on kirjutatud nagu tänuks kõigile emadele kelle igapäevast muret ja hoolt sageli alles raskel katsumis hetkel osatakse vääriliselt hinnata. Kolleegile meenus ema oma pehmete heade kätega. Mäletan su käsi sellest hetkest peale, kui hakkasin enda maailmas tunnetama. Suve kestel kattis neid alati päevitus, see ei lahkunud neilt isegi talvel. See oli nii õrn ja ühtlane ning ainult soonikeste kohal veidi veidi tumedam. Võib-olla olid need käed mõnevõrra karedatki need sinu omad saiu neile elus osaks, nii palju tööd. Aga nad näisid mulle alati nii õrnadena ja ma armastasin neid suudelda otse tumetaile Soomekestele. Jah. Samast hetkest peale, kui ma hakkasin ennast tunnetama ja kuni viimase minutini, mil sa jõuetuna tasa viimast korda asetasid pea mu rinnale, saates mind elu raskele teele. Mäletan alati su käsitöös olevat. Mäletan, kuidas need seebivahus edasi-tagasi liikusid, pestes mu voodilinu, kui need linad olid veel nii väikesed, et sarnanesid mähkmetega. Ja mäletan, kuidas talvel lambanahkseid kasukas kaelkookide otsas ämbreid kandsid, asetanud eespoolt kael koogule oma väikese labakindas käe ise samuti väike ning pehme nagu toginaski. Ma näen su liigesekohtadest veidi paksenenud sõrmi oma aabitsale. Ja ma kordan, sinu järel. V. Ma näen, kuidas oma tugeva käega sirbi viljakõrte alla asetad teise käelabaga viljakõrsi sirbi peale vajutad. Näen tahtmatud sirbi välgatust ning seejärel hetkelist sujuvat naiselikku liigutust, käte ja sirviga, mis heidavad viljapeotäie kõrvale nii et lõigatud kõrred ei murduks. Ma mäletan su käsi, paindumatuid, punaseid kohmetanud külmast veest, jääaugus, kus sa pesu loputasid, kui me üksi elasime. Näis, et täiesti üksi maailmas. Ja ma mäletan, kui märkamatult võisid su käed välja võtta pinnu poja sõrmest ning kui silmapilkselt nad ajasid niidi nõelasilma. Kui sa õmblesid ja laulsid, laulsid ainult endale ja minule. Ei ole ju midagi maailmas, mida su käed teha ei oskaks, mis ei oleks neile jõukohane, mida nad peaksid põlastavaks. Ma olen näinud, kuidas nad savi ja lehmasõnnikut segasid, et elamut krohvida ja ma olen näinud su kätt paistmas siidi seest, sõrmus sõrmes. Kui sa tõstsid klaasi punase Moldaavia veiniga. Ja missuguse alistu Võrmusega keerdus su täidlane ning ülalpool küünarnuki valge käsivars ümber võõrasisa kaela, kui ta mängeldes Su oma kätele võttis. Võõrasisa, keda sa õpetasid mind armastama ja keda ma austasin, kui oma lihast isa juba ainult sellepärast, et sina teda armastasid. Kuid kõige enam jäi mulle igaveseks ajaks meelde, kui hellalt paitasid need sinu käed veidi karedad ja siiski nii soojad ning jahedad, kuidas nad paitasid mu juukseid ja kaela mu rinda, kui ma pooleldi meelemärkuseta voodis lamasin. Ja ükskõik millal maaga silmad avasin ikka hoolitsema kõrval. Ning öölamp põles toas. Sinaga vaatasid mu peale oma aukuvajunud silmadega nagu pimedusest ise üsna tasane ning helendav, otsekui kuld ja hõberüüsse mähitud. Suudlen su puhtaid pühi, käsi. Sa saatsid poegi sõtta, kui mitte sina, siis mõni teine samasugune nagu sina. Mõnda neist ootad sa igavesti asjata. Aga kui see karikas on möödunud sinust, siis ei möödunud see mõnest teisest samasugusest nagu sina. Ja kui sõja päevilgi on veel inimestelt tükike leiba ning riie kehal. Kui viljaaunad seisavad põllul, kui rööbastel jooksevad vedurid ja kirsid õitsevad aias ja leek lõõmab kõrgahjus. Ja mingisugune nähtamatu jõud tõstab sõduri maapinnalt või voodist. Kui ta on haige või haavatud siis seda kõike on teinud meie emade käed. Minu ja sinu ja tema ema käed. Vaata tagasi, sina nooruk, mu sõber. Vaata tagasi, nagu mina vaatan. Ja ütle, keda oled sa oma elus solvanud rohkem kui oma ema. Kas mitte minu pärast, sinu pärast, tema pärast, meie kõikide äparduste ning vigade pärast, kas mitte meie murede pärast? Ei lähe halliks meie ema. Andesta mulle. Sest sina üksi, ainult sina üksi kogu maailmas võid andestada. Pane käed mu pea peale. Nagu lapsepõlves. Jagandest.