Nädal aega olid oma sünnimaal külas Eesti omaaegse nimeka fotograafi Nikolai, nii Lenderi lesk Marta ja poeg Sven Ameerika ühendriikidest. Olgu öeldud, et Sven Nielander peab Californias samuti fotograafi ametit. Kohtusin nii lenduritega Tallinna linnamuuseumis, kuhu nad olid külla tulnud, et anda meie muuseumile üle Nikolai Niilenderist järelejäänud fotonegatiivid. Vanameeste suri Ameerika Ühendriikides neli aastat tagasi. Marta sõnnilenderit tervitas Tallinna linnamuuseumi direktor Erik Lätti. Mall parmas kinkis külalistele muuseumi poolt mälestusfotod ja kimbukese sünni masineeli. Kohtumisele oli tulnud ka mitmeid Tallinna fotograafe, kohvilauas oli küsimisi kostmisi rohkesti. Meie muuseumi varakappides toodi näha ka Marta nii Lenderi omal ajal tehtud foto Pirita maastikust, mis oli saanud ühel konkursil esimese auhinna. Põhiliselt tegeles ta ka oma abikaasa Nikolai Niilendari fotode redušeerimisega. Edasi kuuletegi, mis jäi helilindile Marta ja Sven Niilenderi külaskäigust Tallinna linnamuuseumi. Kõigepealt siis tere tulemast sõnad muuseumi direktorilt Eerik Lätilt. Meil on väga hea meel tervitada Eesti fotokunsti ühe suurkuju Nikolai Neulanderi abikaasa ja poega nende kodumaamessil. Nikolai Nielander võiks tänavu tähistada omapärast juubelit. Nimelt esines 25. aastal esimest korda avalikul näitusel oma töödega. Ja ilmselt edukalt ilmselt lootustandvalt, sest juba järgmisel aastal pälviti tema tööd auhinnamedaliga ja hilisemad aastad tõid neile aina lisa. Kolmekümnendatel aastatel moodustatud fotoklubis oli ta üks juhtivaid asja, käimapanijaid ja edasiviijaid. Tema tööde meisterlikkus hämmastab ka tänaseid vaatajaid ja sunnib nii mõnegi tänapäeva Kaju fotomeistri peale vangutama. Niivõrd kõrgel tasemel on nad tehtud. Tegemist on suure kunstnikutööga kellele 37. aastal omistatud meistritunnistus oleks hästi kuldaväärt ka tänapäeval. Täit tunnustust väärt. Nikolai nõlandari kondid tuntakse veel hästi ja ja säilitatakse hoolega. Tallinna linnamuuseumil on õnn omada tema meistritööde albumit. Tema konkursi fotosid 20.-test taastada lõpust pirita elu ja ilu. Arvukaid fotopostkaarte 76. aastal. Tänu Pozmani kolleegide abile õnnestus meil saada ligi 80 sõjaaegadel sõja aastatel Poznani sattunud fotodest. Hiljem parandas juba meister ise meie muuseumile arvukalt oma töid. On kuulda, et see kaunis traditsioon täna jätkub. Hea meel tervitada teid sünnimaapinnale, soovida teile meeldivaid kohtumisi, meeldivaid päevi ja uusi sõpru. Ja teie isa kunsti, jätkajaid. Palju edu teile ja tugevat tervist. Ma tahaks ainult ütelda, et ma tean, et isa rippus väga palju Eestis ikka jaa, et. Ta kindlasti tahtis seda, et Eesti näitas nii palju huvi tema tööst. Ja sellepärast väga hea meelega ma annan kõik isa tööd siin muuseumile. Kas teil seal praeguses kodus sinililled õitsevad või ei ole neid veel, neil on pensionil, kuidas neil plaanidel sõnnik kannikese, aga sinililli ei ole vist üle mitmekümne aasta. Kuidas teil siis nüüd muljed on? Oh kõik, nii võõras, võõras oo jaa, ma ei oskaks. Uutes linnaosades olete jõudnud käia, hoia käis meile, olime Pirital ja me oleme palju ringi sõitnud. Nii et me üldse näinud. Te olete nüüd pärast seda esimest korda ja esimene ka 45, neli USA-s 39. aastal lähtusime. No tõesti ilusad siin nende hulgas on nende võistluste kõige kaunimaks tunnistatud fotoga nõmeda taha kirjutatud zürii poolt kõige ilusamaks pildiks tunnistada 700 või seal Pirita Pirita ägemas eilalime Pirita kloostris. Siis see koht on teile alati meeldinud. Nii palju seal alatud ringi jooksnud lapsena ja mida te siis nüüd linnamuuseumile kingituseks täita? Okei, ja enam-vähem mad õnn, kõik lisanegatiivid seal olid Tallinnast, seal on isegi mõned klaasplaadid, mis teada, on väga, väga vanad kuivarav mina muidugi ma ei teagi. Ja siis tal on väga palju negatiivi Aafrikas, kuidas Käis Aafrikast, serblased Aafrikas, ta tegi väga palju lõikaga slaidis. Ja siis ta tegija oli üks suur. Ja eks see Bismid, kuidas näitus San Franciscos San Francisco seni holisel lindina hall ja ja seal oli, ma arvan. Kohtadest ja, ja seal on väga palju, kõik neid negatiivid on seal. Ja siis viimased asjad, mis isa tegi, olid, hakkas pilte tegema. Ja kuidas sa ütled, viid umbrohi Undro tulla. Ja seal on, kus ta nuttis. Ta andis nendele kõiksuguseid, tagaseinad on valged, aga sama p ja siis teinud musta muistega, mõnel on pilved sees, aga see on kõik sama sama taime ja sama. Ja neil on kõik seal sees ka, nii et teil on kindlasti väga palju tööd nüüd seda köik sorteerida ja ema ja mina ja mul vend rääkisime ja siis arvasime, et oleks kindlasti hea koht negatiivi siia alla. Mina saan nii aru, et kiilas perekonnas järjepidevust, põlvkonnad on kõik fotograafid, siis teie olete nüüd oma isa AEG ja nagu ma aru sain, teie üks poegadest jagal, mul noorem poeg, nüüd tema töötab stuudios ka ja ta on väga hea fotograafiga. Ja ta on ta leib väga palju pulmapiltidega ja siis tema portreed on väga head. Nüüd ma tahaksin kuulda, mida te olete jõudnud Eestis näha selle reisi ajal, siis see on vist teil esimest korda, kui ta oli üheksa aastane. Ja nüüd te olete juba täiskasvanud jagu 46 aasta eest. Ja seal olid mõned asjad, mis ma veel mäletasin. Ja see oli muidugi kõik vana vana eesti köitor käisin ja seda ma tundsin ja ma tundsin ja ja siis muidugi, kus me elasime Kappeli tänaval sibassis, nii väike. Ja aga muidugi, kui ma olin väike poiss, iste paistis palju suurem. Narva linna Oleviste kirikus näha ja lihtsalt sei terve vana eesti vana maja Tallinna teed, eks ole. Lase särama. Mäletab peaaegu jalal läksi pehmeks. Kui me paariga tulema, siis ei olnud ja sadamasse seal soriks. Liigutav tunne plaanis kunagi veel tulla koju. Lastele näidata, ma tean, et lapsed olid väga huvitatud sellest trepist, mul. Väga huvitatud, et et kui ma võiks talle ainult üht väikest asja eestist tuua ja nii, et ma pean vaatama, mis see väike, mis väike asi tuua ja võib-olla üks väike Eesti ja nuttu ja midagi nihukest asja. Minu vestluskaaslasteks olid Marta ja Sven, nii lendurid Ameerika ühendriikidest. Nad sõitsid teisipäeval pärast nädalast Eestimaal viibimist tagasi koju.