1961. aastal valmis Tallinnfilmis kaks filmi. Juhuslik kohtumine ja laulusõber. Esimesele kirjutasid muusika Edgar Arro ja Uno Naissoo. Selle lindistas Eesti raadio estraadiorkester. Teise muusika voolas minu sulest, ent mõlemad filmid kukkusid läbi. Õnneks küll mitte muusika, vaid 1000 muu patu. Peamiselt juba stsenaariumi pärast. Esimese autorid olid Jüri järveti ja Felix Norre kes olid saanud algselt pärlikukke nime kandnud stsenaariumi eest koguni preemia. Teisele kirjutas stsenaariumi Egon rannet. Toon vaid ühe lause Ivar Kosenkranius. Kirjutisest parim kriteerium on kõrge ajalehest Savitskaja kultuura 1961 maikuus. Kartmata süüdistusi üle aruses pessimismi, siis pean ütlema, et 1961. aasta juhuslike kohtumiste ja laulu sõbra aasta on saanud stuudiole loominguliseks katastroofiks. Tsitaadi lõpp. Esimest ei päästnud ka peaossa pandud Georg Ots. Teist sain jälgida juures olles ja imestades režissöör hilja Foogelmani wusherdamis võimet. Muidugi ei saanud ta aru eesti keelest, kuid talle oli üllatus seegi, et eestlastel ja lätlastel on erinevad keeled. Ta tõi filmi esimeseks armastajaks ühe Läti operetilaulja sest tegemist pidi olema muusikafilmiga. Muidugi tuli dubleerida kogu lätlase kõneldud teks, ent nui neljaks laulma pidi ta oma häälega ka eesti keeles. Võite isegi kujutleda, mis juhtus, aga nii läks seega filmi kui muidu normaalselt eesti keelt rääkiv tegelane hakkab äkki tugeva läti aktsendiga laulma. Vähe sellest, ühes stseenis pandi ta laulma, hoides süles seapõrsast. Tegevustik toimus kolhoosis. Filmi lõpus libises kaamera laulupeo koorilt Tallinna panoraam yle. Klaver ehk tsensor keelas aga säärase lõpu ära. Tallinna panoraammerelt vaadatuna ja meri koos sadamaehitistega oli rangelt salastatud. See polnud muidugi vaese Foogelmani süü. Igatahes tuli lõppu uuesti filmida, aga enam polnud kuskilt võtta laulupeo ühendkoori ega ka kesksuvist maastikku. Foogelmann ta oli ise ka peaoperaator filmis paarkümmend rahvariides lauljat lasi kunstnikel teha butafoorset rohelised kased ja asendas Tallinna taustal rõkkava koori Eugen Kapi kantaadi rahva võim, lõbuga, mille pidin instrumentaalseks ümber seadma. Ühes lüpsis stseenis tuli lehma sabalöök viia kokku rõhuga muusikas. See oli juba rohkem monteerija kui minu mure. Probleem tekkis ka ühe laulu sõnadega, Heldur Karmo oli kirjutanud read ja läigib järv kui peegli killukene, mis sest, et kodupaik on tillukene. Loomulikult tuli see ümber teha ja filmi ning hiljem Katri, kes läks, mis sest, et kodunurk on tillukene ta osa suurest suurest maast. Näemed Karmo sulg, kus kirjutamast suures kodumaast. Selle asemel leppis ta kordamisega suurest suurest maast. Mõelda, kui siis selle algas või kogu maailma laulu sõbra tegemises võiks saada omaette filmi. Praegu kõlab laulu sõbra koori variant Eesti koorijuhtide segakoorile juhatab Ants Soots.