Praegu just lõpes August Gailiti sünniaastapäevale pühendatud õhtusid Kirjanike Majas Tallinnas. Ja meil oli see hea meel kohata siin ka tema tütart proua Aili Gailit. Ma ei tea, kuidas teile küll aga need ette loetud katkendid teie isa raamatutest tuletasid minule küll väga meelde noorusaega, sellepärast et kui mina olin kuskil teismeline, siis ma lugesin neid raamatuid mis olid Eesti vabariigi ajal ilmunud. Mis tunneb veel. Ma olen siin viimastel päevadel väga käbe olnud nende peale, kes minust umbes 10 aastat vanemad on olnud juba Eestimaal, seda asja on läbi elanud ja on neil võimalus siis seda lugeda olnud, aga siin praegu lugesid need päris noored. Inimesed ja saalis oli ka siiski noori nii et päris ära unustatud ja päris tundmatu teie isane muidugi meie hulgas ei ole. Mul on selline tunne, ta on uuesti üles äratatud, teda ei ole ju ka võimalik, on siin lugeda. Ja mul on muidugi väga hea meel, et seda tehakse. Päris sünnipäeval, üheksandal avati August Gailiti lega tema sünnikodus mälestustahvel, kes te olite seal? Seal ma olin, kui ma eelmine kord Eestis olin, seal see oli kolm kuud tagasi, täpselt. Ja siis sõitsime onupoja Taavil käeleti ja meil on abikaasaga kõik need perekonna vanad kohad läbi, mis Lõuna-Eestis on. Ja siis käisimegi Sangastes käisime sünnimajas ja Laatre surnuaial, vanaisa haual ja nii edasi. Aga et hakkad sinna, pannakse seda, ma kuulsin alles täna keegi seda raadios kuulnud, et seda on tehtud ja kuuma nii lähedal on, siis on muidugi naljakas toona aktsiisi hästi tahtnud seal olla. Aga esiteks ma ei teadnud ja teises tegelikult oma isatalu kuivas, kust ma saaja jaoks võtnud. Ja võimalik ka, et Valgamaal kirjandussõbrad ei teadnud, et teie tulete, muidu nad oleks kindlasti kutsunud. Ja seda ma usun ka, sellepärast et ma olen ju Eestis sündinud. Aga juba seal on rohkem aastaid, kui ma julgen järgi mõtelda. Rootsis elanud eelmisel aastal olin esimest korda tagasi. Ma kuulsin siin jutuajamise käigus, härra Kruusiga tuletasid meelde, et Tallinn oli teile kuidagi tuttav linn, kui te väiksele Siteral läksite. Kas me oleme palju muutunud? No eks ta ikka midagi muud on ja nagu ise ka seda kuskil kirjutas, et minevik oli alati päikene. Ja seekord on meil ka ju ilmadega ei ole mitte eriti vedanud. Aga ma täna nägin, kaupmehe tänav, kus me elasime, on jälle kaupmehe tänav komeenmikus. Siin olin aasta, Eestis teda veel ei olnud ja võttis aega ta üles leida, sest see maja, kus me elasime, on alles. Aga linnale lähemalt. Nad põlesid ära suure pommitamise ajal. Kui üks inimene peab kodunt ära minema, siis on see igal juhul palusega 44. aastal läinud inimesed, nemad võtsid kaasa endaga ka teatud kibestumise suure ülekohtu vastu. Teie isa on surnud nüüd juba 30 aastat. Kas tema oma Rootsis elamise ajal kandis seda kibedust oma hinges või oli see rohkem igatsus? Ja ma kujutan ette mõlemaid oli seal. Ja oli palju, mitu aastat kõikide eestlaste, see tunne, et me lähme veel tagasi. Aga on, 60. aastal olid meie kontaktid veel väga hõredad. Eestlastega, kes mujal elasid. Kas teie perel oli neid? Teiega pidas kontakti ja ise kirjutas ju ka. Aga see oli ka niimoodi, et Meil oli niisugune tunne, et võib-olla ei ole hea sugulastega. Läänemaa kontaktid on nii, et me olime ju ka väga ettevaatlikult, sa saad sellepärast. Aga kas kirjanduseluga isa oli ju ka teatriga seotud omal ajal Eesti vabariigis siin teatrieluga temal oli võimalik kuigi palju sellest aimu saada, mis tema kodumaal siis toimus. Siis aga tegelik otsekontakt ja sarnased ei olnud isadunise siiski ennast võrdlemisi üksinda ja mahajäetuna. Paljud aastad. Meil oli üks aru, kuldsed armas ringkond seal linnas ja nagu paljud vanemate sõbrad, nad olid keskeltläbi 20 aastat nooremad. Aga nad sobisid üksteisega väga hästi ja käisid kogu aeg koos. Need olid ka, ütleme, kirjandushuvilised inimesed. Aga just teatri osa, nagu jäi eemale. Aga teie nüüd viimastel aastatel, te ütlesite, et te möödunud aastal olite esimest korda. Esimene tunne on see, et kahju nii õudselt kahju oma maa ja mis ta oleks võinud olla emmega ta. Mina mõtlen, selle asjal on üks hea külg ka. Hea, et eestlased on ikka säilinud, muidu poleks seda Eestimaad olnud, nii et midagi on meist kasu olnud, kes me siin küll raske surve all, aga oleme siiski midagi teinud, kirjutanud ja kultuuri hoidnud. Mul on selline tunne, et tegelikud ajalugu vaadata. Siis on Eesti rahvas väga olnud väga vähesed aastaid ja sellest võib juba järglust teha, et eesti rahvas ikka jääb ükskõik kus ja mis siia tuleb. Toomas Haug rääkis August Gailiti ja ütles, nii et muidugi olla August Gailiti saagi pidada nii väga eestipäraseks kirjanikuks, nagu on Tammsaare kirjutanud oma tõde ja õigust. Ta on käsitlenud inimest kui üldse inimest igas olukorras. Ikkagi on ju kirjanikule ka tähtis, et see ümbrus, kus ta elab ja sealt ta saab ju materjali ja sealt ta saab ideid. Kui nüüd isa Rootsis elas, kas ta tundis ka puudus sellest, et ta nagu ümbrus oli teine, ei olnud enam neid vanu tuttavaid kohti, neid ringkond ja neid inimesi nagu materjalist jääb puudu. Kuigi ta kirjutas sealgi. Ja on ka matsu tunne, tegelikult ma olin ju enam-vähem laps tol ajal. Ja viieteistaastane tüdruk tekkis niisuguseid asju oma isaga siiski jaluta, kui ta siis on, kirjaniku ei ole. Aga ta nagu tuli tõesti puudus. Kuda oma vanade sõpradega kokku sai ta, noh, see oli märk ja tublina. Edasi. Te ütlesite, et sõidate veel Tartusse. Tegelikult sõit praegu siin on. Et minu sugulane Henrik järge teeb Üht teatri etendust mõnest. Märtsis ära eelmisel aastal, kus sünnipäev tuleb, siis ma siin olen kutse tulla kustutatud. Aga meil oli enne juttu, et praegu on tõesti porine ja vihmane aeg, mida tuleb ka talveks nimetada, ei ole isegi harjunud niisuguste talvedega. No mis teha, kas see on teile siiski niisuguse mulje jätnud, et tahaksite veel tulla Eestisse? Mõnikord? Aga teie pere, nemad on päris otseselt kõik lapsed ka. Majad ja nii eraomanduses võib saada, siis nad just ütlesid. Ah kena, kosin vanema talu kätte, saame siis, meil on Eestis üks suvekoht. Nii et nad leidsid ka siis, kes on täiesti loomulik, et osa nende juhtudest on siin jäetud, on tore, kus saab siia põhjalikult ja iga-aastane näiteks uitama tulla. Aga kuidas nüüd saab seda jälle? Tulevik näitab. Igatahes tere tulemast. Intervjuu kirjanik August Gailiti tütre proua Aili ka on tehtud neljapäeval. Täna õhtul asus ta kodu poole teele juba eestimaalt.