Tere ja ilusat päeva puhas rõõm kohtuda, rahva teenrid taas oma kuulajat rahuldavas rõõmustamas. Täna siis vikerraadio Rahva teenrite stuudios Margus Mets, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe. Ja mille eest me muust siis ikka täna saamegi rääkida, kui võib-olla saame ka millestki muust, aga, aga igal juhul meie, meie põhijutt käib ikka nädalataguste valimiste ümber, noh nagu äsja uudistest kuulsime. Ja see uudis on tõesti väga värske. Praegu on siis otsustanud alustada koalitsioonikõnelusi oma kolme partneriga, kellega on siis nädala jooksul ka konsultatsioone peetud. Isamaa ja Res Publica Liiduga, roheliste ja sotsiaaldemokraatidega. Ühest küljest oli see nagu oodatud uudis aga teisest küljest kunagi ei tea ette nende asjade puhul, ütles eile üks üks tuntud poliitik. Ja kui tema nimi praegu sinna, kus ta on. Et, et ega me ei tea, kas meiega alustatakse kõnelusi või mitte. Et kõik see, mis seni on toimunud, meenutab ka nagu kõnelusi, aga aga ometi nimetati neid konsultatsioonideks. Ja see lingvistika, mis on nende konsultatsioonide kõneluste läbirääkimiste ümber käinud nädal otsa, see on see on päris naljakas olnud. Et Reformierakond väga kiivalt keeldus neid siiamaani neid arvukaid kohtumisi nimetamast ametlikes läbirääkimisteks või üldiselt läbirääkimisteks. Need nimetati lihtsalt kas kõnelusteks konsultatsioonideks. Aga kuulnud, et mitmed teised osapooled läksid, kui nad kohtuma läksid, siis nad enda meelest läksid nagu läbi rääkima. Neile öeldi, et ei, me ei räägi praegu läbi, et me ainult kompame maad konsulteerima. Nii et täna tuli siis see otsus, et ametlikud läbirääkimised algavad siis nelja osapoole vahel. Asi seegi edasiminek. Meil on, nagu me Edgar Savisaar suu läbi kuulnud olen, toimub Eesti rahvale praegu suur puru silmaajamine, et tegelikult on isegi ministriportfellide jaotus Edgar Savisaarel laua peal on nimekiri ammu läbi läbi käinud kõigest sellest. Nii et tegelikult selline peitusemäng käibed, et minu arust on see loomulik, et see on tegelikult taktika, taktikamäng ja ja selged, et erakond, kes on läbi valimiste suure mandaadi saanud. Ta mängib liidrirolli. Ma ei saa ju koheselt öelda ei keskerakonnale lõpliku ei, ega ka nii-öelda oma kolmele potentsiaalsele partnerile, et jah, me oled tema teiega igal juhul. Koalitsiooni sõlmime. Sest ma kujutan ette, et ega need läbirääkimised, mis tegelikult, ma arvan ka see on sisuliselt alanud juba varem, olgu siis konsultatsioonide nime all. Et sealt tuleb väga tõsistest asjadest rääkida ja vastuoludest üle üle saada. Ja selge on see, et Reformierakond tahab oma valimislubadused ja oma programmilised seisukohad sinna koalitsioonilepingusse halastamatult sisse sisse kirjutada. Ma ei usu, et Eestis hetkel oleks väga sellist tugevat poliitilist jõudu, kes suudaks antud läbirääkimistel sundida keskerakonda loobuma nendest. Me tuleme nende koalitsioonijuttude juurde tagasi, aga kuna meil meil kõigil siin on nagu pikk valimismaraton selja taga meie jaoks Peetriga minule, Peetri jaoks algas see siis juba veebruari alguses, noh ma ei räägi nendest juttudest, mis siin rahvateenrite sn aetud ja nii-öelda omavahel ja muu töö käigus, aga aga siis, kui algasid Eesti televisioonist tõsisemad valimisdebatid ja eks see natukene see pikk protsess on meid kõiki ära ära väsitanud, mis on igati loomulik ja nüüd tuleb ilmselt nädalat paar veel veel selle asjaga tõsisemalt tegeleda, aga, aga me ei ole nagu valimistulemuste kohta. Öelda oma sõna saanud nagu sekka öelda või tähendab, me küll kajastasime aktiivselt valimisvalimistel päeva ja, ja kõik see kõike seda ka, mis on nagu pärast toimunud, aga aga kui ma küsin teie käest nüüd niimoodi, et, et kas teie jaoks andsid need valimised nagu, nagu positiivse või negatiivse või, või üldse mis, mis märgi noh, te tunnete, et need valimised nagu jätnud No ma ei tea, kui rääkida ennustustes, siis me siin rahvas kalendrites Mart Tummelas juhtumise juhtimisel alati koostame aasta alguses ennustusi aasta kohta ja kõik me peame märkima igasuguseid asju, sinna ja igasuguseid küsimusi on, palju tõuseb seal rahvuslik koguprodukt ja kes võidab valimised ja kes moodustavad valimisi ja ja ma mäletan küll, et kui, kui Mart selle selle küsitluse alates ja ma panin kirja, et need valimised võidab Reformierakond ja et kõige rohkem hääli saab Andrus Ansip ja et valitsus moodustatakse, nagu öeldakse kolmikliidu või nelikliidu baasil, siis mitmed tuttavad ütlesid, et oled sa loll või et selge, et Keskerakond võidab valimisi, et mis sa siin nagu vastutuult püüad sülitada. Aga märgid tõesti näitasid, et, et selline tulemus võib valimistel tulla ja, ja, ja miks nagu seda võis arvata. Ma nagu lähtusin presidendivalimistest siis, kui Toomas Hendrik Ilves valiti presidendiks ja see ootamatu aktiivsus, mis rahva hulgas puhkes kõik need laulupeod, taaselustasid ja, ja noored, kes tulid uuesti välja, näitasid seda, et inimesed ei ole nii ükskõiksed enam poliitika suutelised neil nagu ikkagi läheb korda see, et mis, mismoodi Eesti poliitikamaastik kujuneb ja ja pärast Toomas Hendrik Ilvese valimist, et presidendiks, mis oli ju ka üllatus, sest kõik olid reserveerinud koha ikkagi Arnold Rüütlile. Jäi mulje, et ka parlamendivalimistel või midagi sarnast korduda, et tulevad valima need, kes pole võib-olla kunagi valimas käinud, tulevad valima noored. Ja mina ise käisin ka eelhääletusel mis oli selles mõttes ju väga huvipakkuv, et sa oled kohutavad järjekorrad, väga palju inimesi, rekordarv inimesi käis ju eelhääletusel, rekordarv inimesi osales ka e-valimistel ja ilmselt olid need just need inimesed, mitte sellised traditsioonilised valijad, kes armastavad valimis päeval valimas käia, vaid, vaid just need, kes uued tulijad või siis ärganud või noh, kes, kes arvasid, et nende sõna siiski poliitikas maksab ja ja tahtsid asjale kaasa lüüa ja see nagu lõi sellise fooni nendele valimistele, et, et võib olla võib-olla tõesti ei olegi need valimistulemused nii ette garanteeritud nagu, nagu siin aastaid ju. Kas tõesti sina ennustasid kõik täpselt ette? Jah, ennustasin küll, sa oled mu tutvusringkonnas ja ka ajakirjanik hulgas kaunis kaunis erand. No ega mind muidu välja naerdud, sest ma rääkisin Et kui isegi selline Edgar Savisaare vastaste kants nagu ajalehte Äripäev ju oma tunnetuse sisesel ennustusel vahetult enne valimisi sai tulemuseks ka Keskerakonna kindla kindla võidu. Kuigi nimetus oma juhtkirjas soovitus hoopis Isamaa ja Reformiliidule siis ma julgen küll, noh, nii-öelda häbiks tunnistada, et mina ei näinud ette, et Reformierakond võidab, ma arvasin seda, et Keskerakond jääb ikkagi napilt, et napilt ette ja sellist sellist reformida, aga edulugu? Mina küll ei suutnud, et ette prognoosida, ma julgen seda seda öelda võib-olla 10 aasta pärast, kui ma sedasama situatsiooni memuaarides mäletan, need siis ma mäletan seda kindlasti teisiti, nii nagu kõik inimesed mäletavad teisiti natuke 80.-te aastate laulupidude ja seda, seda aega. Aga ekse kond oligi natukene niisugune diametraalselt erinev, vaadake ühelt poolt ja ennustati lausa rekordmadalat osavõtt, räägiti isegi lausa, et valimisaktiivsus jääb alla 50 protsendi, siis öeldi, et natuke tuleb ikka üle, aga varasemate kordade tulemusele jääme raudselt alla, et tuleb sinna 52 kuni 55 peale stendi peal. Ja teiselt poolt oli niisugune tõesti niukene meeleolu, mis oli juba möödunud aasta augustist pärit. Ehk see presidendivalimiste aegse niisugune natukene hüsteeria, selline isegi kostus niisugust mõtet, et isamaa on hädaohus. Et noh, teatud jõud jälle võidavad, teevad jälle ära ja jätkub see nii-öelda see semukapitalism ja kõik see pidulik paigalmarss, millega siis eelmise koalitsiooni tööd on noh, suhteliselt üksmeelselt hakatud ise iseloomustama. Nii et noh, ei olnud nagu üht ega teist lõppkokkuvõttes valimisaktiivsus tuli, tuli, tuli väga suur, ütleme, et praeguse Eesti jaoks enneolematult suur aga, aga lõbusega see nii-öelda see Isamaa nädause, see meeleolu nagu, nagu natukene vaibus ja ja tegelikult valimisel peale ütleme rahvaliidu on ju tegelikult kõik võitjad noh vähemalt nii-öelda häälte häälte järgi. Ma olen mõelnud selle üle, et miks just viimasel ajal nagu igasugused uuringud, avaliku arvamuse uuringud ei suuda ikkagi lõpuni täpsed olla, nad olid kõik praktiliselt ühte meelt selles, et Keskerakond võidab napilt reformi reformi ees ja ka mingeid suuri muid nihke nagu ei toimu. Aga uuringud on minu meelest liiga mõistuslikud. Need küsimused on liiga mõistuslikud ja uuringud ei suuda ikkagi ette ennustada sedasama rahva meeleolu, neid emotsioone, mis toimivad samal konkreetsel valimispäeval. Uuringuid ei suuda ka ilma ette ennustada ja kui me mäletame, siis valimiste päeval oli ju tegelikult väga, väga kaunis kevade, kevade ilm. Ja need on tegurid, millega ei saa enne arvestanud, selgub täpselt selle valimis päeval ja mulle tundubki see, et see Reformierakonna selline suur edu oli väga palju ikka mingitel emotsionaalsetel põhjustel. Aga mitte ainult tegelikult üks väga-väga loogiline seletus on ka sellele asjale, lisaks nendele põhjustele, emotsionaalsetele ja nii edasi, millest me oleme rääkinud, on ikkagi see, et Eestil on ikka viimastel aastatel läinud majanduses ju väga hästi ja mis seal salata, suuremal osal inimestest on läinud täpselt samade hästi palganud. Kui ma neid lauseid kuulen, siis käsi haarab kabuuri järele. Ansipit. Ei no võtame kas või statistika ja mis seal salata, eks ole, inimestel on ostujõud suurenenud ja nõnda edasi ja eks see majandusedu ju paljuski kirjutatakse ikkagi peaministripartei arvele, ehk siis Reformierakonna arvele. Ja see on nagu selline puht loogiline ja pragmaatiline seletus ka sellele. Mis ta enne valimisi tehti, küll puust ette, millised asjad on tänu keskerakonnale? Ei tunnistanud konkreetselt Reformierakonnale juhtunud viimastel aastatel. Nojaa ikka seostub see peaministri parteiga, noh, nemad. Jah, kuigi räägiti, et Ansip on peaminister ühe teise inimese valitsuses ja ja tegelikult kohad olid jaotatud ju võrdselt ja ja tegelikult nad, nad noh, nad olid nagu võrdsed partnerid, kusjuures nad olid mõlemad tegelikult saanud selle uue valitsuse päranduseks eelmiselt valitsuselt, kus ka reform oli, oli ju nii-öelda võimupartei, nii et, et huvitav on see, see ongi see paradoks, et miks nagu ühele kirjutatakse seda ja teisele mitte. Võtame võtame võib-olla lühidalt erakonnad läbi, aga alustame tagant otsast ehk nendest kes ei punase joone alla ja jäid juba mitmendat valimist järjest väga selgelt sinna alla. Ja mis oli minu jaoks tegelikult üks valimiste suuremaid üllatusi ja nimelt, et vene parteid, keda on ju tervelt kaks Hüsteeria najal, mis praegu on ümber pronkssõduri, on kestnud tegelikult juba juba kuude kaupa, mina olin täiesti veendunud, et mitte vene partei peaks saama parlamenti. Aga et nad saavad tunduvalt rohkem hääli, kui nad tegelikult said ja praegused nende kogu kahe partei häältesaak kokku 1,2 protsenti valijate häältest, noh on ikka on ikka niru maast hirmul tulemus. Et see on minu jaoks niisugune huvitav fenomen, et et vene inimene on hakanud ka nii-öelda eesti parteis ehk siis keskerakonnas nägema nii-öelda oma oma kaitsjat. Ja ei, ei taheta panustada omadele nii-öelda. No vaata ka, ega vene nimega rumal ei ole, tema panustab täpselt nagu, nagu eesti inimese inimenegi panustab ikkagi tugevatele tava, panustab suurtele parteidele ja ei lähe viskama oma häält tühja korvi. Niisama lihtsalt, sest oli ju selge, et need vene erakonnad, kes, kes valimistel olid neil esiteks neil ei ole tõestus selle kohta, et nad suudaksid midagi korda saata. Teiseks ei ole neil sellist korralikku liidrit, kelle, kelle ümber koonduda erinevalt meie suurtest erakondadest. Ja eks vene valija on samamoodi pragmaatiline, et kui ta, kui ta läheb hääletama, siis, siis ta ikkagi teeb valiku Eestis olemasolevate suuremate ja mõjukamate erakondade vahel. Siin ei ole niimoodi, et ta läheb mingisuguse kilpkonna poolt häält andma, teades, et seal läheb tühja. No võib-olla ei olegi repanov liider, võib-olla ei ole Zarenkov liider, eks ole, aga Klenski ometi on ju? No ei ole Klenski liider, ta ei ole masside liider taga milleski tegelikult olemas kõik omadused, et, et vene inimeste hääli. Ma ei näe neid omadusi Klenskil, minu meelest on Klenski siiski liiga eklektiline selleks, et olla selline raudne juht. Mis sa arvad, seda, ütleb poliitiline päevapoliitika, oli keskerakonnale tõesti väga soodne, enne valimisi võtame seesama pronkssõduri küsimuse ja Keskerakonna Edgar Savisaare seisukohad meeldisid vene valijale. See oli ainuke selge poliitiline jõud, kes ütles seda, et seda pronkssõdurit ei tohi sealt puudutada. Ja nii kaua, kui meie oleme Tallinnas võimul, nii kaua ka keegi seda ei puutu. Kuidas saabki veel, ütleme selgemat nagu vene vene valijale oma seisukohta öelda ja vaieldamatult see seisukoht meeldis, nii et mina arvan küll, et see, et vene valijad jätkuvalt sedavõrd Keskerakonna juht Edgar Savisaare truud olid selle tuleb tänu öelda proxure küsimusele. Ja loomulikult jääks Keskerakond oligi see, kes nagu Aarne küsis, et kuhu need hääled läksid, eks nad Keskerakonna taha ju läksidki, sellepärast et Edgar Savisaar on vene valija jaoks usaldusväärne tegija, on tõestanud, et ta suudab neid otsuseid ellu viia, mis ta on lubanud, noh, niivõrd-kuivõrd, aga vähemalt on selline mulje jäänud ja pole ju juhuslik, et vahetult enne valimisi oli, oli Klenski ja Keskerakonna vahel ikka väga tõsine tüli ju. Ajakirjanduses. Mina olen täiesti kindel, et, et kui Edgar Savisaar ja Keskerakond oleks öelnud, et ka nemad toetavalt pronkssõduri ära viimist Tallinna kesklinnast oleks valimistulemus nende suhtes natukene teistsugune olnud, rääkimata sellest olukorrast, mis oleks juhtunud, kui ka füüsiliselt oleks pronkssõdur ära koristatud. Tallinna kesklinnast enne valimisi. Noh, on veel väiksed väiksed tegijad, eks ole, nüüd pärast valimisi kolme erakonna juhid on avaldanud soovi oma oma ameti maha panna. Vasakparteist ei oska nagu midagi arvata, et see, selle selle marginaalne liikmeskond ja nii-öelda valimistele trügimine noh, on on nagu ta on kristlikud demokraadid tegelikult tegid ju väga-väga kõva kampaania enneolematult kõva valimiskampaania noh, kõva kõva selles mõttes, et nad olid igal pool nähtavad ja nii nii kirjutavas kui elektronid tänases pressis ja, ja, ja kõikides valimisdebattides võtsid nad osa ja ja ometi valimistulemus oli, oli nii, nagu ta oli 1,7 protsenti ja ja kaugelt kaugelt maas maagilisest viie protsendi piirist, nii et. Nii et ei, ei aita ainult see, see raha, raha loopimine. Jah, minu meelest kristlike demokraatide kampaania oli kuidagi selline nahkne, ma tea, ärgu nüüd kristlikud demokraadid solvuge, aga aga tal ei olnud sellist atraktiivsust või löö, kus seal olid väga õiged loosungid kõik, et panustada perekonda ja selged ausad väärtused ja, ja nõnda edasi ja kampaaniale kulutati ka väga ohtralt raha. Raadioreklaamid olid ja telereklaamid olid, aga ei olnud sellist rosinat sees, mis oleks nagu näidanud neid sellise alternatiivse jõuna teistele. Mis, mis oli näiteks roheliste fenomen, et seal oli nagu selgelt selline puhas energia, energeetikaküsimused need olid asjad, mis, mis tegid rohelistes selle, selle uue magneti või tõmbenumbri ja mida näitas ka valimistulemus. Nemad said sisse hoolimata sellest, et nende kampaania võrreldes kristlike demokraatidega oli sisuliselt olemas. Ja, ja tegelikult huvitav on see, et rohelised ja kristlased on, on need, kes nagu konkreetselt valimislubadusi loopinud, tähendab kes, kes raha ei lehvitanud sest kõik ainult erakonnad panustasid tegelikult ju ju meeletule krooni sajule. Eriti muidugi kaks meie populismi lipulaeva nendel valimistel vähemalt siis Keskerakond ja, ja Reformierakonda, kes üksteise võidu trumpasid üle ja kes nagu kogu oma kampaania tegelikult rajasid sellele, et teineteist üle trumbata ja, või Est mustata. Minu meelest valija tahab oma häält andes veidi samastada sedasama poliitilise jõuga või vähemalt nende inimestega, kes sinna ühte või teise erakonda kuuluvad. Ja, ja seda ammu öeldud, et igas eestlases on natukene nii öelda rohelist maailmavaadet. Roheliste seisukohtadega on samastuda hästi lihtne. Ja kristlaste häda minu meelest ongi natuke see, et eestlased on liig ateistid juba oma maailmavaatelt ja igasugune noh, seotus nii-öelda usulise maailmavaateusuliste ringkondadega tekitab väga paljudes teatud sellist tõrget et ja nad ei suuda ennast nende inimeste mõttemaailma lõpuni sisse sisse lugeda. Nojah, aga neil ei olnud ju tegelikult mitte religioossed, sellised väärtused, mida nad, mida nad ju afišeerisid, vaid vaid niuksed puhtinimlikult. Ole aus ja ära varastaja ära valetaja ja ei kindlasti mõtlengi, et need seisukohta ei ole, aga aga ikkagi. Nii et ma arvan seda, et üldse natukene sellist usulise maailmavaatega parteidel on Eestis üsna keeruline ja kristlaste tulemus oleks võinud minu arvates ka oluliselt parem olla. Vaata see, et üks asi oli jah, et eestlastel on nagu see roheline ilmavaade nüüd meelepärane, aga ma arvan, et sellest ainuüksi ei piisanuks, et et roheliste poolt hääletada. Mul ikka mulje, et roheliste ikka minu meelest ikka väga hea tulemus olematu valimiskampaania taustal ja olematute liidrite või nimede taustal. Marek Strandberg, ainukene väga tuntud inimene, teised olid noh, enam-vähem ja suurem osa ikkagi olid täiesti tundmatud inimesed. Et kuus kohta parlamendis ma võrdleksin seda Res Publica valimiseduga neli aastat tagasi. Selles mõttes, et Res Publica paljuski võitis need valimised ju ka tänu protestile ehk siis alternatiivi otsimisele seniste erakondade tegevuse vastu. Aga Res Publica hea tulemus on seletatav sellega, et neil on ikka väga tuntud nimed, seal need olid kõik ju prominentseid kujud küll poliitikasse tulijad, aga ka paljud olijad ja noh, igaüks, kes valima läks, leidis konkreetse nime. Vot see on tuntud inimene. Aga roheliste kuus kohta, ma arvan, on samaväärne tulemas kui, kui Res Publica palju seal ka 28 selles mõttes, et, et ma tean väga paljusid inimesi, kes ütlesid, mis minu arust pretsedenditu tegelikult Eesti viimase aja selliste valimiste ajaloos. Et malev valima rohelisi, ma ei tea küll ühtegi nime. See pole ka tähtis. Ma lihtsalt valin suvalise rohelise poolt. Minu meelest ei ole kunagi valimistel niimoodi olnud. Nojah, ainult, et roheliste puhul on üldse veel vara hinnangut andma, kuus kohta nüüd uues riigikogu koosseisus on, on kahtlemata väga tubli tulemus, aga tegelikult ärme kiirustame ajast, et nende puhul saab alles tulemusi, kriis, kui, kui, kui nad midagi nagu saavutanud on. Ja kui nad tõepoolest on avaldatud ka arvamust, et rohelised võiksid tegelikult praegu jääda opositsiooni alles hakata asja õppima. Sest see riigikogu töö on, on piisavalt keeruline nüanssiderohke ja mis peamine, alatu. Et kogu kogu kogu selles avastuses ja alatuses seda, seda asja peab alles alles õpime, kuidas teisele nii peenelt nuga selga lüüa, et ise veel noh, piisavalt lause näoga vaatama jääda. Aga ütleme ausalt ka, et ega meedia oli roheliste suhtes ka äärmiselt leebe ja ma ütleks, et tagant tagant aitab, nii et tegelikult ajakirjanikele meeldis nii-öelda uus selline edulugu, uus inimesed, uued inimesed, uued põnevad seisukohad, julged väljaütlemised, ma ei mäleta küll sellest valimisvõitlusest ühtegi sellist teravat rünnakut roheliste aadressil, kui jätan Strandbergi koer konkreetselt praami peal välja siis see oli, see oli ka ainus, kuigi ütleme roheliste isiklikult enda puhul oleks minevikus teravat sonkimist küll ja maka kardangi tegelikult seda, et roheliste nii-öelda raskem aeg on ees, eriti kui nad nüüd koalitsiooni sisse saavad ja kus need tuleb hakata konkreetseid otsuseid võib-olla vastu võtma. Ja ma arvan, et meedia lõukoerad on täiesti täiesti valvel ja ma arvan ka, et enam neile halastust ei ole. Nüüd, kus nad on nii-öelda künnise ületanud ja on, on klubis sees, et et ja põhiline on muidugi nii-öelda rohelisest tuleb muutuda mustaks ja valgeks ja punaseks erakonnaks, et sellele nii-öelda ökoterrorismile, millega nad praegu ilusti löövad, nad peavad hakkama rääkima ka muudel teemadel ja väärtustest ja ja välispoliitikast ja, ja kaitse ja kogu armee ülesehitusest ja nii edasi, et noh, kõik kõik seal alles ees kujutagem ette seda, kui rohelised tõesti peaks saama keskkonnaministri portfelli oma valdusesse, millised skandaalid ja skandaalikesi seal ootamas ootamas on? Ei, no see on selge ja sellepärast sa võtad, et meedia oli, oli leebe ja lahke, Rooresse suhteliselt polnud ju midagi nagu kritiseerida, polnud nagu midagi eriti kaevata peale, saatsid Strandbergi koeraga, noh veel see rublatehingut püüti näppida ja siit ja sealt, aga seal ka nagu midagi asja ei tulnud, polnud nendel inimestel ju nad ei ole võimul olnud, nad ei ole käkke jõudnud kokku keerata, aga tõepoolest, kui nüüd võimule saavad, siis eks seda kapitali jutumärkides. Kogunema nagu Kivimägi, kes on ka, ütleme, roheliste hulgas üks ütleme esi kolme vesi, viie tegija, kellel, kelle nimi on tuntud, eks ole. Ütles eile veelkord, et rohelised ei lähe mingil juhul ja nii kategooriliselt väljenduski ei lähe mingil juhul valitsusse, kes hakkab meile nii-öelda tuumaenergiat koju tooma. Võib-olla on see märk sellest, et kuigi homme alustatakse ka nendega koalitsioonikõnelusi, et nad üsna varsti ennast taandavad või mängivad nii-öelda välja ja jäävad opositsiooni, noh vaatame, ärme jällegi kiirustame, aga aga see on selline selline mõtteavaldus, kus on selge, et siin nagu taganemist väga ei ole. Sest et ühiskonna eliit, kas see meile meeldib või ei meeldi, aga, aga tuumajaama ehitus Leetu on vist? Mulle tundub sama hästi kui otsustatud ja, ja kui rohelised seda eitavad, siis on nad nii-öelda väljas sellest sellest suurte poistemängust. Väikeste roheliste kaasamine nüüd koalitsiooniläbirääkimistesse ole ikka Reformierakonna poolt puhtalt selline taktikaline käik, ma arvan, et nad ise ka tõsiselt ei mõtle, et rohelised võib-olla valitsusse võtta, aga aga see on ju selge, et rohelised on läbirääkimistele kaasatud selleks, et avaldada sotsidele survet. Et jah, see see viis, kuidas reform on käitunud, noh selle asja nimi on puhas arrogantse ega siin midagi muud selle kohta ei saa öelda. Nad alustasid nii-öelda missivõistlusi, mitte mitte kandidaatide tutvustamisest, vaid triku voorust, ehk siis kõik kisti alasti ja küsiti kõigepealt, et kui kaugele olete valmis minema ja millest loobuma ja kui ei ole, siis pange ennast riidesse ja uks on seal. Eks see roheliste ja sotside teise vastu välja mängimine olegi nii-öelda teadlik teadlik käik ja ja kas nelikliit sünnib või ei sünni või tuleb hoopis kolmikliit või ei tule midagi, eks siis nädala jooksul peab, peab selguma. Aga samas samas jällegi, kui, kui, kui rohelised loobuvad sellest nii-öelda selle või ei loobu vaid vaid panevad nii-öelda riiulis ooterežiimile selle tuumajaama asja siis äsja lõppenud Euroopa Liidu tippkohtumine ülemkogu Brüsselis andis neile väga niisuguse tugeva tugeva sõnumi. Ja peaminister Ansip ka ütles, et, et see on täiesti teostatav, ehk siis aastaks 2020 peaks Euroopa liidus olema taastuvenergia kohustuslik määr 20 protsenti, mis siis on ka roheliste puhul üks nende nii-öelda peamisi valimisvõitluse relvi ja nõudmisi, nii et see on täiesti täidetav ülesanne ja enamgi veel, ma arvan, et Eestis on tuult küllalt nii palju ja muid asju ka ja päikesepatareide ehitamine läheb vist hooga lahti, nii et, et rohelised on, on saanud siin nii-öelda kindlalt jala ukse vahele. Ma millegipärast arvan, et Reformierakond praegu aastal 2007 teps mitte ei mõtle aastal 2020. Igaljuhul mõtleb ta üks, kaks aastat, et võib-olla neli aastat, aga mitte aastal 2020, neil on ikka olulised küsimused see, et saaks neli aastat ilusti võimul olla, raha pööritada ja nad otsivad endale kõige mugavamaid partnereid ja rohelised ei ole neile mugavad panna. Tegelikult võib-olla on ka sotsid veel vähem mugavad partnereid oma maksuküsimustega. Aga noh, siin ongi lihtsalt, et kumb neist kahest on nõus rohkem oma seisukohtadest taganema. Teisest küljest pane ennast reformi olukorda, mis oleks veel mugavam kui üks roheline, noh, olgu ta nimi, Strandberg või, või keegi teine visata nii-öelda rahvaliidust laastatud keskkonnaministeeriumi uksest sisse ja vaadata, kuidas ta seal hakkama saab, nende Nendes skandaalide sasipuntras, mis, mis seal praegu on, on viimaste aastate jooksul tekkinud, arvad juhtimiskogemus sedda, inimeste inimestel on seal väga-väga raske toime tulla. Ja kui üldse roheliste kirjutasite ministrite pinki vaadates ütleme ausalt, ükskõik millist ministritooli neile pakkuda kogemused on ikka äärmiselt äärmiselt napid. Ütleme ka meie välispoliitikale pühendatud vestlussaates seitsmendal veebruaril näriks Aleks Lotman jättis, jättis väga hea mulje. Ma tean väga palju inimesi, kes oskavad väga ideaalselt ilusti rääkida ja ma arvan ka, et Marek Strandberg seda tüüpi inimesi on kõnemehena äärmiselt veenev aga juhina suhteliselt hambutu, nii et paraku minu meelest need teleesinemised alati ei anna nagu ülevaadet inimese sellistest juhi omadustest. Kui veel valimistulemustest rääkida, siis erakonniti ma siin saate alguses hooplesin, kui hästi ma nagu panin mõningaid tulemusi täppi, siis siis üks asi, mis oli minu jaoks kõige suurem üllatus ja mida ma ei suutnud no unenäos ka ette näha, kas halvas või heas, oli rahvaliidu selline täielik põrumine. Mina arvasin, et rahvas tõmbab oma kõrred ikka välja, et tal on maal ikka niivõrd suur toetus, aga kuus kohta parlamendis näitas, et et see, et siin on midagi tõsist lahti ja, ja mis veel üllatavam oli see ma jälgisin või Me kõik jälgisime, kuidas kahe päevaga suur erakond sisuliselt pudenes tükkideks. See oli kahe päevaga, kui Villu Reiljan teatas oma tagasiastumisest, Tamsar teatas, et ta enam ei kandideeri juhatusse. Sisuliselt hakkas toimuma uppuvalt laevalt põgenemine. Nii suure erakonna jaoks on see minu meelest ikkagi pretsedenditu. Mina imestele ja teistpidi jätnud oma puus kohta kätte said, sest et mina hindasin nende olukorda tunduvalt halvemaks sellest, mis nad tegelikult, nii et minu meelest need õlekõrred sõidab tegelikult ikkagi kätte, need kuus, kuus tükki läbi kukkunud oleks see, kui nad oleks saanud kaks minule tundus hetkeks neljanda märtsi õhtul, et et rahvaliit on võimeline ikkagi õppima. Ma nägin lontis kõrvadega Reiljanit endale tuhka pähe raputamas, kes ütles, et vigu on tehtud ja ja need sündmused, mis siin viimase isegi rohkem juba kui aasta jooksul on toimunud, see on nende erakonda kõvasti noppinud. Ja ma juba hakkasin arvama, et, et rahvaliidu juhid tol hetkel ei olnud teada, treiler ameti maha paneb, aga aga see selleks, et rahvaliidu juhid on, on võimelised õppima. Aga kaks päeva hiljem sai mulle selgeks, et, et see on täiesti õppimisvõimet erakond vähemalt oma oma praeguste juhtide näol. Jälle hakati rääkima mingisugustest kallutatud jõududest meedia erapoolikuse eest ja kogu seda, seda mantrat, mida, mida Reiljan ja ja kompanjon on tagunud tegelikult juba juba kuude kaupa. Ja mis, mis ajab noh kõigepealt meedia muidugi tagajalgadele ja, ja, ja kui, kui Reiljan tahab, et tema erakond saaks veel ühe pangetäie kaela, siis ta, seda sa muidugi saab nende nende sõnade järel. Aga muidugi, erakond on praegu sellises olukorras, et et ega ta enam kellelegi huvi ei paku ja eks see Ansipi sõnad olid ikka ikka väga-väga valusad. Ja kui me vaatame neid inimesi, kes rahvaliidu liikmetena hetkel parlamendist välja jäid, siis võib-olla seal on kõige rohkem selliseid persoone, kes on noh, nii-öelda eluaegset Toompea poliitikud olnud ja kellega tulevast töökohta on äärmiselt raske leida. Noh, ma ei kujuta isegi ette seda BB parlament ilma Jaak Allikut või härra männikute või kes, kes kes iganes on öeldud seda, et Margus Leivo leiab ehk mingisuguse kantsleriga abi kantsleri kohaga kohatekstidega, Jaanus Männik vist on sees parlamendis, aga, aga Jaak Allik on kindlalt väljas, aga ma ei usu, et Jaak Allikul töö töökoha leidmisega nagu probleeme tuleb, Jaak Allik on eluaeg olnud, minu meelest on kõik kas teatris või poliitikas, minu meelest on see kalliku kaotus vaid vaid rahvaliidu kaotus, et tal sellist poliitikut ei ole, kes, kes noh, vähe vähe nagu peenemalt oskab väljendada ja mitte nii mustvalgelt mõelda. Männik oli küll esialgsest nimekirjast väljas, kindlasti ma ei tea, kui nüüd ei ole viimastel päevadel midagi midagi juhtunud, nii nagu salu Salumetsaga pärast saadet kontrollime. Ma arvan, et rahvaliiduga hakkab toimima see, mis on toiminud Nad paljude erakondadega, näiteks Koonderakonnaga lihtsalt kas tõmmatakse teistesse erakondadesse või trügivad ise teistesse erakondadesse ja ta pudeneb lihtsalt laiali. Koonderakonna näide on ju klassikaline, siis ma ei tea, mul minu, minu meelest enamik või, või suur osa koonderakondlastest peaks praegu pesitsema vist reformierakonnas. Aga mina arvan ka, et üsna tõenäoline stsenaarium ikkagi see, et rahvaliit ei saa vähemalt sellise erakonnaga püsima jääda. Ja mina kõige tõenäolisem Tarmo siiski ka, et ta võib nii-öelda väike erakonnaga väike erakonnana teatud aeg püsida, kuid need liikmeskond hakkab siiski teiste erakondade vahel jaotuma. Jah, üsnagi kiiresti see protsess alata, jah, üsna kiiresti, kuid ma arvan, et see viimne kohtupäev on ikkagi järgmised kohalikud valimised, kus kus rahvaliit, kohalikele on ju alati saavutanud edu ja, aga nüüd on see see samm neli aastat, eks ole, 2005. See oli nii, et 2009 on siis järgmised ja sinna natukene nüüd aega nüüd õnneks Eestis üle kahe poole aasta ei, ei pea tõmblema ühegi valimise pärast, vot mina saan vaadata Eestimaad nii-öelda maakondade poole pealt ja ma ütlen seda, et ei ole isegi mõtet oodata nüüd järgmise kohalikke valimisi, siis, milles oli siiamaani kogu aeg Rahvaliidu ja Reiljani tugevusega lihtsalt rahvariide? See oli lihtsalt see, et nad olid valitsuskoalitsioonis, nad said lubada riiklikul tasandil rahade liikumist, muid lubadusi. Täna situatsioon on hoopis teine. Rahvaliit ei saa mitte midagi lubada kohalikele omavalitsustele, nad ei saa lubada koolimajakatuseid, ei abirahasid, maadevahetust mitte midagi ja see võib määrata tegelikult väga palju. No sul on kahtlemata õigus, ended ära unusta, et kohapeal on nii-öelda kohalik maffia tegutsemas ja, ja neid kõiki seovad ühised teod nii heas kui kui veas, eks ole, ja, ja see võib olla nii-öelda pisut aeglustab seda lahustamise ja lagunemisel, seal on maailma Mohvri ajalugu on küll näidanud, et kui ikkagi pead ära suured pead pealinnast ära võtta, siis ka kohalikud nii-öelda kombitsad kaotavad oma mõju või õhuväga kiiresti. No kahtlemata on huvitav see, kelle nad oma etteotsa leiavad, et kui nüüd siin kevadel või vara varasuvel tuleb neil oma kongressis, noh ma tahaks näha, keda, keda siis kes on see persoon, kes seda ja seda väga raskeks muutunud vankreid vedama hakkab? On räägitud ester tuiksoost, aga no ma arvan, et see on ajakirjanduses spekulatsioon rohkem esialgu. Kuigi ester tuiksoo on tõesti tõestanud ennast. Jah, niisuguse väga ambitsioonika juhina aga, aga teatavasti ambitsioonist ainult on, on vähe. Ei eri ettevalmistust, ei väga suurt kogemust poliitikas, ei, ei haridust, niisuguse asja juhtimiseks ega ega ega midagi, nii et aga muidugi see, see ei ole meie probleem. No eks rahvaliidu näide on ikkagi klassikaline näide selle kohta, et mis, mis võib juhtuda erakonnaga, mis on üles ehitatud ühele väga tugevale liidrile ehk liidrikesksele erakonnale, et kui Villu Reiljan lahkub, siis ma arvan, et väärilist vahetust võtta ei ole. Ma ei tea, mis kunagi hakkab toimuma Keskerakonna, kui Edgar Savisaar lahkub, aga. Me jõuame keskeraniga kohe, aga meil on üks vaheetapp, see on siis uus ühendpartei kes tegi ju tegelikult enda jaoks väga hea valimistulemuse, isegi hea selles mõttes, et USA on parlamendi koosseisus, on isamaaliitlasi kui ka Res Publica on enam-vähem võrdselt väikese kaldega Isamaaliidu poole. Sellepärast et seal on ka paar täiesti poliitikakauget inimest, kes, kes seni ei ole nagu poliitikas olnud väga. Aga, aga kui need ära lahutada sellest 19-st mandaadist, siis Isamaaliit on kerges kerges ülekaalus, kas see ka ütleme, tule tulevases parlamendi töös midagi ja kuidagi mõjule pääseb vara vara öelda? Aga nende, nende häda on jälle selles, et neil juhti liiga palju. Ja nad ei olegi nagu juhti suutnud endale esialgu valida. Neil on, neil on kolm ja neil on kaks kaasesimeste, üks peaministrikandidaat, nii et see see, kui Mart Laar ütleb, et nad on praegu seisus, kus pärast operatsiooni on ikka väike haavapõletik, siis ma arvan, et see haava põletik võib üle minna väikeseks tühistuseks ja, ja et see ühinemise väga valuline protsess just nii-öelda egode tasandil ei ole veel kaugeltki mitte lõppenud. Ja ma arvan, et selle kolmik või nelikliidu põhiprobleeme ei ole teps mitte selline lima vaata Tallinna vastuolu, ütleme siis reformi rohelised oma tuumaenergeetikaga või siis reform ja sotsid maksuküsimustega vaid Eestis on ikka paraku nii, et kõige suuremad vastuolud ei ole mitte parteiprogrammide vahel, vaid on isikute vahel. Jaa, jaa, ainult erakonnas, reformierakonnas on selliseid Elviseid ikka niivõrd palju, kes on teineteisega ikka niivõrd raksus ja tülli läinud kunagi. Et, et, et nende omavaheline klapitamine on võib-olla tunduvalt keerulisem, kui siin panna programme nurgad ära lihvida ja need kokku panna. Ja noh, mis puudutavad nende reformi väiksemaid partnereid, kaasa arvatud ka Isamaaliit ja Res Publicat, siis ma arvan, et neid hoiab nii-öelda tagasi, vähemalt esialgu esimestel aastatel. Ma ikkagi lähtun eeldusest, et see koalitsioon sünnib, hoiab tagasi see see oht opositsiooni langeda, sest et kui, kui sa opositsiooni langed praeguses olukorras, siis on täitsa selge, et see lagunemine ainult kiireneb kuubis mitte mitte sai, ei kaitse oma põhimõtteid ja ja sa ei tee head tööd opositsioonis, vaid, vaid sa lihtsalt lahustada lagunes ära Eesti erakondadele üldse kaks sellist tüüpilist haigust olevat üks on see, et mõnedel erakondadel pink liiga lühike, et me räägime, on selline tugev juht ja pärast seda tuleb nagu tühjus. Ja teine häda on see, kui neid eredaid isiksusi liiga palju, nii et need haigused on mõlemad, mis erakondi. Ja kui vaadatagi näiteks Keskerakonna tugevust, on ju kogu aeg öeldud seda, et see on üks väga kindel liider, kes selle taga on olnud ja mis saab erakonnast siis, kui teda äkki ühel hetkel enam ei ole. Aga mäletame seda, et kui Siim Kallas oli reformierakonnas väga selgelt number üks, siis räägiti ka väga palju, et mis saab edasi, kui Siim Kallas tõesti Euroopa parlamenti läheb? Toimus täiesti loomulik areng ja, ja leiti uus lihtväga kindel liider number üks ja kui ma mäletan veel, siis räägiti, mis saab Tartu linnast, kui härra Ansip Tallinnasse läheb, ei juhtu mitte midagi hullu, lit leiti sealt number üks, järgmine ma praegu meil uus mure, mis Tartu linnas edasi saab, kui lainejänesed enam ei ole? Kui rahvaema tuleb, ma arvan, et ei ole häda sealt sündinud järgmine liider, number number üks, aga see on tõsi, et väga erimeelseid liidreid või liidri ambitsioonidega poliitikuid, noh, seesama situatsioon, mis on tõesti Isamaa Sublikas praegu see on, see on väga keeruline olukord, tegelikult oli neid liidri ambitsiooniga inimesi natuke liiga palju ka Res Publicas üksinda pärast eelmisi valimisi ja arvati, et just see saigi tegelikult tema nõrkuseks kude suudetud enam nii-öelda selle seda mitmepealist lohet taltsutada. No Keskerakond, Keskerakonna ja see on ikka tõesti fenomen, kui kõik asjad räägivad sinu kasuks ja sa ometi ei oska nii-öelda Jackpot välja võtta, et ikka jää midagi puudu. Noh, ma ajakirjanikuna võiksin ju anda retsepti, kuidas nad järgmine kord sellest nagu üle saavad, aga aga tasutud tasuta lõunaid olen, ma ei hakka seda siin ütleme ainult üks asi võiks öelda, et et nende nende uksehoidja, ma nimetaksin seda niimoodi, ehk siis infojuht või kogu see infoteenistus, kuidas läbi, mille siis nii-öelda erakond ajakirjanduse kaudu ka siis avalikkusele välja paistab. Et võiks öelda lihtsalt väikseks soovituseks, et vähem ülbust, härrased õppige ajakirjandusega suhtlema ja, ja teiste hakatakse ka hoopis teistmoodi suhtuma. Aga see, see lõpmatu ülbus, mis, mis nende infoteenistusest välja välja paistab, ilmselt seal mingisugune peegeldus nii-öelda erakonna tippjuhtkonna seest kus ka ei hoita nagu värve kokku. Aga, aga noh, igal juhul edasi neid see ei aita. Aga muidugi jah, nad tegid ju hea tulemuse, väga hea tulemuse, isegi supertulemuse. Aga, aga Jackpot jälle välja võtmata. Tuleb siiski tunnistada, et erakonna liider Edgar Savisaar tegi vahetult enne valimisi ikkagi väga säravaid etteasteid nii televisioonis kui mitmetel konverentsid konverentsidel ja kohtumistel poliitilistes ringkondades, nii et ma ei ütle, et arvata seda, et ta ei ole enam nii heas vormis kui aastaid tagasi, aga minu meelest ta üllatas sama palju, kui Arnold Rüütel viimastel presidendivalimistel. Jah, aga ma, ma millegipärast arvan, et see, see kohutav raha, mida Keskerakond pani valimiskampaanias magama, ta oleks võinud selle raha kõik alles hoida. Selle raha oleks võinud kasutada hoopis muul eesmärgil, kui Keskerakond poleks üldse kampaaniat teinud. Kuidas üldse esinenud? Ma arvan, et oleks saanud enam-vähem samasuguse tulemuse ujula miinus kaks kohta miinus kolm kohta sest Keskerakonna valijad on läbi kõikide valimisi olnud enam-vähem ühes suurusjärgus. Need on kindlad, valinud valijaid, kes ei vaata võib-olla üldse neid reklaame, kes lähevad valima, niikuinii valivad Keskerakonna erinevalt teistes erakondades, kus on neid üle hüppaiede teiste poole minejad ikka tunduvalt rohkem. Ma arvan, et sellega paaniga Keskerakond endale eriti valijaid juurde ei võitnud, taga ei kaotanud, aga juurde ka ei võetud, võib-olla võib-olla vene hääled tulid juurde seoses pronkssõduri temaatikaga, aga hakka mitte muul moel. Aga kelle valimistulemus muutus tänu sellise hästi rasusele reklaamile, mida tehti Reformierakond, Reformierakond kindlasti ja ma arvan, et mingil Aga need ei olnud Keskerakonna valijad, kes läksid reformida vaid keski kampaania tekitas võib-olla hoopis sellise tunde, et need protestivalijad ärkasid ja läksid reformi taha, et ma arvan ka. Esiteks, lõpmata enesekindlus, aga teiseks need kosmaalsed lubadused alates 25 tuhandesest keskmisest palgast ja, ja kaheksa tuhandesest pensionist ja ja kui me neid valimisplatvorme lugesime, siis haarasid ikka kahe käega peast kinni, et palju siis kokku maksab, tekkis esimene küsimus. Leidus tarku inimesi, kes selliseid kohe kiirelt kokku arvutasid ja rahandusministeeriumis selline arveldus sündisid 172 miljardit, eks ole. No tähendab, populism on tore asi ja populism töötab alati, ainult et kui populism keerab vindi üle, siis ta muutub kindlasti iseenda saba õgijaks ja, ja võib-olla võib-olla see, see saigi nii-öelda otsustavaks, et et paljud Keskerakonna vastased mõtlesid, kes, kes muidu olnuks pass rohkem passiivsed ja võib-olla ei läinudki valimistele. Mõtlesid, et võtame jalad kõhu alt välja ja lähme käime pühapäeval seal seal valimistel ära. Nii et see sai kindlasti ja muidugi noh, ega siis Keskerakonna juhi demagoogia, mis ka ju töötab teatud teatud arenguastmel olevate valijate suhtes, noh, kellel on ikka vähem haridust ja kes nagu iga päev poliitikat ei jälgi, aga aga, aga see demagoogia arsenal, mis on tal väga rikkast, tõsi küll, on ikkagi selline, et noh Ühel hetkel keerad ikka nupust, kus, kus saab nagu sa häält vaiksemaks keerata, et seda, seda ja seda ei jõua ära kuulata, kuigi ma ütleks, et see kõige enam kritiseeritud seisukoht, et keskmised palgad riigisektoris 25000 kroonini. Kõige hullem parem ongi see, et tegelikult see võib niimoodi minna. Et see seisukoht iseenesest üksinda võttes ei olegi utoopiline tõesti koguses muus kontekstis, millega kaasnevad ka muud lubadused. Et seda oli natukene liiga palju, aga ma ei välista üldse võimalust, et nelja aasta pärast tõesti see palk ongi kuskil seal 20 25000 vahel kuigi võib käivitada must stsenaarium ja meie palgad on nelja aasta pärast täpselt samasugused, nii nagu ta on tänasel päeval. Mulle meeldib isegi mõnede inimeste selline arutelu, et ongi tegelikult nagu kaks võimalust, et kui Eesti edulugu jätkub, siit me jõuamegi selle 20 25000-ni ja kui tuleb tagasilöök, sest me oleme nelja aasta pärast seal, kus, kus tänagi, et nagu et kolmandat mingit kompromissteed nagu selle kahe teie vahepeal justkui ei olekski olemas. Huvitav on see, et kuigi reform, kes on siis teatavasti nii-öelda majanduspartei noorte ja, või ütleme nooremapoolsete inimeste ja edukate ja rikaste ilusate partei vähemalt oma oma sellise välise imidži poolest võitis valimised ja, ja, ja kõige rohkem said peksa pärast valimisi juhtis välis välispressi käest palju tsiteeritud ökonomisti artikkel Soome ajalehes Kauppalehti avaldatud artikkel, kus mõlemal puhul võetakse Ansipi nii-öelda peaminister Ansipi nii-öelda personaalne küsimus vaatluse alla. Ja, ja öeldakse, et Eesti reformid sattunud ja ansip ainult spaadega Eesti majandust ei turgutab ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga jällegi asi, mis nagu hakanud oma oma looja saba nagu sööma. Et väliselt edukas väliselt kõik läheb hästi, 22 ja pool 1000 personaalset häält, majandus kasvab nagu jube. Kõik on väliselt ja samas ikkagi nii-öelda noh, meie välis, välispartnerid, välisajakirjandus kõige lähemad, kes meile on, eks ole, brittide soomlased lahutavad meid, noh, nii et nii et küll saab Et hea asi, et me elame selles avatud maailmas, ma arvan, et ma loodan vähemalt, et Reformierakond võtab mõjukate riikide hoiatusi kuulda, sest ma arvan, et siseriiklikult ta ei võta peaaegu midagi kuulda, ta lihtsalt silmad on nagu öeldakse. Osad suurest võidujoovastuses, et kui sellised mõjukad välja nagu Economist ja, ja teised juhivad tähelepanu sellele, et siin võib tulla väga suured hädad. Et võib-olla siis tehakse ka midagi selle nimel ja võib-olla siis pannakse kokku selline valitsus, mis on aldis reforme läbi viima, sellepärast et mis seal salata, ega siin reforme pole ju läbi viidud juba mitu aastat millega juhitakse tähelepanu nendes Kauppalehti ja ökonomisti väljaannetes. No Kauppalehti, Ma jätaksin tegelikult ökonomisti kõrvat siiski Pälsoni jah, niukene sugulaste vaheline. Ma ütleks seda, et Kauppalehti on üldse viimase aasta jooksul Eesti suhtes väga selline kriitiline, kriitiline ei olegi see õige sõna võib-olla sellist alavääristav olnud. Et meenutagem kas või seda, et kui tallinga, kas ära osta Silja Line'i, siis oli just Kauppalehti see, kes nii-öelda selle versiooni täiesti maha kriipsutasin, ütles seda, et testi Tallink ei saa mitte kuskil sellist raha laenuks Soome pankadest ja Skandinaavia pankadest kindlasti mitte, et ta sellist ostutehingut sooritada saaks, ei ole üldse nii suurt ja väärikat kompaniid, ei saa sellised väikesed Tallinna ärimehed juhtida ja nii edasi. Ja Ma vaatasin sedasama Kauppalehti artiklit, kus on tegelikult üks loogikaviga juba sees kohe-kohe alguses seesama kõige tuntum tsitaat vaat et et spaadega ei saa justkui majandust nii-öelda vitsale järele viieta, midagi muutele spaade ehitamise tegema siis tegelikult spaade ehitamine on oma teenuste müük väljapoole. See on teada seda, et päevas ainuüksi tuleb Soomest ja Rootsist Eestisse kuskil tsirka üle 2000 Spaa turistid kogu Eesti spaade peale. Ja see ei ole seotud sugugi mitte mingi Eesti-sisese tarbib iga päev iga päev. Jutt on päevast ja et tegemist ei ole sugugi mitte mingisuguse sisetarbimisbuumiga ja vastupidi, selle maaturismi arendamine parandab meie väliskaubandusdefitsiiti, nii et näide on iseenesest vale. Kuigi Kauppalehti seina hoiatus põhimõtteliselt õige baas üht ega teist kaupa lehe artiklit, kus ta kritiseerib nii-öelda Tallinna üle kuumenevad ehitusturgu, siis noh, ütleme argumendid on tegelikult üsna üsna nagu naeru väärset on võetud. Eestis tuntud hotelliärimehe Vanhaneni sõnad Eesti kinnisvaraturu kohta lugesin ajalehest, et Tallinna lähedal maksti ühe eramaja eest rekordilised 30 miljonit koni, ütles Vanhanen. See on üksjagu veenev argument selle kohta, et Eestis on tõesti elamuehituses probleeme. Et olen imestanud selle üle, et Kauppalehti, mis, kus on väga häid artikleid Soome enda majanduse ja Rootsi majanduse kohta. Et tegelikult ei ole seal avaldatud väga korraliku süvaanalüüsi Eesti majanduses toimuva kohta, et pigem on see natukene selliseid sensatsioonilist, kollase maigulisi hammustusi. No jätaks selle Kauppalehti täiesti kõrvale, et see on nagu oma rida, teine rida, aga neid hoiatusi Eesti suunas, ega sealt pole ainult mingi Economist, mis on, mis on seda teinud muidugi ning Economist vaid väga mõjukas väljaanne. Aga seda on ju teinud ka igasugused muud rahvusvahelised finantsorganisatsioonid, kas Fitzi hoiatus? Ja täna me lugesime, kuidas Läti on neid signaale väga tõsiselt võtnud ja on asunud kuumene ülekuumenenud majandust jahutama? Eestis ma ei ole tähele pannud veel, et oleks mingisugust jahutamist toimunud, vastupidi, siin nagu klopitakse endiselt edasi seda, et majandusbuum jätkub igal juhul. Huvitav on see, missugune selle ökonomisti artikli mõju võib nagu olla noh tema ajakirja kui, kui terviku kui toimetuse, kui suunanäitaja mõjus, ei ole üldse mingisugust kahtlust, kuigi me teame, kes neid artikleid Eesti ja teiste Baltimaade kohta kirjutab selles ajakirjas ja, ja missuguste ringkondadega tema läbib ja ja ma selles artiklis ka nüüd eesti keeles ka mitmes väljaandes avaldatud need, kes tunneb huvi, võib võiks selle selle vabalt läbi lugeda. Sest ta inglise keeles lugeda on väga keeruline, ta ei ole ilmunud nii-öelda paberkandjal, vaid ainult võrguväljaandes ja võrguväljaanne teatavasti on tasuline. Ja minu jaoks paistavad seal läbi niuksed, sisepoliitilised traagelniidid ja, ja need kahjuks aga nende tegelaste poolt, kes ütlevad, et, et välispoliitika on valdkond, mida ei tohi nii-öelda välisturule viia neid erimeelsusi, mis, mis selles asjas on, need jäägu koju ja arutame kodus selgeks, aga, aga välispoliitika peab olema nii, et see osa, mis nii-öelda ekspordiks läheb, eksis välja, et see peab olema ühtne tervik ja jõuline ja tugev. Et seal ma näen rohkem niisugust sisepoliitilist võitlust, mis toimus enne valimisi. Õnneks see artikkel ilmus alles pärast valimisi. Ja tegelikult ma saan täitsa aru ka peaminister Ansipist, kes meil näiteks keeldus intervjuust sel teemal, öeldes, et ta on nagu pisut solvunud selle asja asja üle, tal on ilmselt ka ka põhjust. Aga, aga see selleks. Eufooria tõesti nende valimiste puhul ja Eesti majandusedu puhul on, on see, millest, mille võiksid rahulikult pimedasse nurka ära peita, et eufoorias ei ole siin mitte mingisugust põhjust, sest et. Tulevik ei ole nii nii helge kui, kui, kui paistab. Selles mõttes seal analüütikud ikkagi väga üksmeelsed, et selline tagasi Jürgi hetk tuleb. Aga just vabariigi või naaberriikide mõtlen siin Soome, Soome, Rootsi, Norra analüütikud on mingis mõttes ka ikkagi kahepalgelised, sest ma jälgisin just seda. Kui Rootsi keskpank tegi hoiatuse nii-öelda oma Rootsi suurtele pankadele, kes arendavad, et finants ja kinnisvara tyhi arendusi just Balti riikides siis see oli üsna karmisõnaline signaal. Et tuleks tagasi tõmbuda, lõpetada selline tarbimislaenude andmine olla hästi konservatiivne. Siis eelmisel nädalal Swedbank andis vastupidi läbi oma analüütikute äärmiselt positiivse hinnangu Balti riikidele. Öeldised üldine areng, positiivne majanduskliima jätkub veel rahulikult nelja aasta jooksul, vähemalt see oli signaal tegelikult igale Tallinna kontorile selles, et võiks sisuliselt tarbimislaene väga rahulikult ja neli aastat välja anda oma kasumit kasvatada. Nii et tegelikult, ega seal Eesti majanduse nii-öelda kokkukukkumisest või stabilisatsiooniperioodist ei ole huvitatud sugugi mitte Rootsi Rootsi suurpangad ja nende nende nende analüütik. Ega ei kuku, aga ega Eesti majandus ei saagi iseseisvalt kokku kukkuda, kui vastavad tõele nende analüütikute väited, et Eesti majandus sõltub täpselt sellest, missugune on Skandinaavia majandus. Et Skandinaavia majandus, skandinaavia majandusel läheb hästi, siis läheb hästi ka Eestile ja vastupidi. Nonii meile antud aeg hakkab varsti otsa saama, teeme lõpetuseks kiire tiiru. Mida me siis uuelt valitsuselt ootame? Meie ajakirjanikud, meie vabariigi kodanikud, meie, eestlased, meie oma riigi patrioodid, missugune see valitsus peaks olema, mida me tahame, et see valitsus teeks teisiti kui, kui eelmine. Tahaks, et tegemist oleks targa valitsusega. Potentsiaali selleks on, sest kui kõiki nimesid eraldi analüüsida, siis on ju väga mõistlikke tarku inimesi, kes keda võiks panna ministriteks. Aga oluline on see, et see rahavoog, mis nüüd Eestis on ja nii edasi ja miljardite kaupa veel juurde tuleb, et sa nagu õigesse kohta suunatakse, et mitte selle raha seljas niisama surfata, vaid ikkagi panustada ja investeerida sinna, kuhu vaja on haridusse, teadusesse, lastesse, kõikidesse nendesse valdkondadesse, mida nii kangesti on lubatud. No mina sooviks esmalt ikkagi sellise konservatiivse eelarvepoliitika jätkamist, mis seal tegelikult minu meelest selle Eesti mudeli edumudeli alus olnud ja mille kohta on ikkagi ka välismaised analüütikud, autoriteedid, ökonomist väga positiivse sõnumina, et kui meil ei oleks, oleks tegemist eelarve defitsiit giidiga, nii nagu on enamikes tegelikult arenenud riikides siis oleks ma arvan, et toonid hoopis hoopis teised, nii et kindlasti seesama poliitika jätkumine peaks olema. Ja ära tuleb lahendada mõned sotsiaalpoliitilised konfliktid ühiskonnas see sammamis, puutudes just politseid, päästjaid, arste, ei, seda tuleb vaadata natuke teise pilguga, loodan, et läbi just sellise Sotsiaaldemokraatliku maailmavaate suudavad reformi reformarid väga korralikke kompromissi leida. Jah, ja mina, mina tahaks, et meil oleks meie valitsus, oleks valitsus, et ta ei oleks mittekimp ministeeriume, kus iga minister talitab nii nagu heaks arvab ja täiesti kriitikavabalt vaid et meil oleks valitsus koos peaministriga, sest et Andrus Ansipil on nüüd võimalus lõpuks täitsa selgelt ja julgelt olla Ansip Ansipi valitsuse peaministrina. Ja et, et kui on vaja, Ta vastutus, siis võetakse vastutus tervikuna ja peaminister vastutab ka nende ministeeriumide ja nende ministrite töö eest, kes kes oma midagi on valesti või halvasti teinud ja et suud ei oleks lukus siis kui, kui halvasti öeldakse ainult nende ministeeriumide kohta, vaid vaid noh, et valitsus oleks tõesti üks, üks ja jagamatu tervik. Ansipil on selleks ka täiesti mandaat olemas, sellepärast et noh, kuni natukene utreeritult öelda, siis tegemist oli otsevalimistega. Sisuliselt meil, kui ühele persoonile anti niivõrd kohutav häälte hulk 22 ja pool 1000 häält, siis rahva mandaat on päris kama. Nii aitäh teile. Aitäh, kolleegid Margus Mets, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe olid täna stuudios. Me saatel on kordus ka koguni kaks korda ikka nendel samadel tavakellaaegadel aitäh kuulamast ja ilusat kevade saabumist.