Tere päevast, head kuulajad, on reede reporteritundi, minu nimi on Ilmar Raag ja ma olen täna siin stuudios veidi kummalise seltskonnaga. Kõigepealt on siin minu hea sõber Raul Rebane kommunikatsiooniekspert, kellel on alati mingi huvitav mõte selle kohta, mida, kuidas inimesed räägivad isegi rohkem kui et mida nad räägivad. Ja seejärel on mul siin kaks noort väitlejad, miks? Ei, sellepärast, et sel kolmapäeval toimus avatud Eesti fondis Chermeriskini raamatu Euroopa unelm eesti trüki esitlus mille käigus kaks väitlejad väitlesid Euroopa ja Ameerika unistuse teemadel. Isenesest Jeremy Ridge'i raamatust kaks sõna siiski, et tegemist on päris huvitava mehega, kes, Kes toob eurooplastele kummalise sõnumi, sel ajal, kui eurooplased on nii nagu eestlased väga skeptilised omaenese maa arengu suhtes, Euroopa suhtes esitatakse küsimusi, kui palju me suudame ajaga kaasas käia, kui me näeme Aasias väga kiiresti arenevaid majandusi Hiinas, Indias, praegu eelkõige ja näeme ka seda, et Lissabonist kõigest ei ole, et me ei ole päriselt Lissaboni strateegia rongi peale saanud. Ja siis järsku on seal üks ameeriklane, Jeremy Reftim, kes, kes ütleb, et kui võrrelda Euroopa unistust ja Ameerika unistust siis võib-olla selle inimese heaolu jaoks on Ameerika või tahab Euroopa unelm midagi paremat, see, see võimalus, mida, mida pakuvad Euroopa väärtused Euroopa ühenduse raames. Nii, see oli siis selle raamatu põhiline paatos ja, ja seejärel saadeti tulle väitlejad, kes pidid, kes olid noored inimesed, nii nagu mee tänasedki väitlejad, kes pidid seejärel pakkuma mingisuguse perspektiivi sellele küsimusele. Millised on siis Ameerika ja Euroopa võimalused, teades küll, et see nii nii jääb spekulatiivse, eks meil on siin koorel roostar Tallinna väitlusklubist, kes alustab ja kes kaitseb Euroopat ja seejärel tema vastu, räägib Jaanus, korjas Tallinna inglise kolledži väitlusklubist, kes asub Ameerikat kaitsma ja me teeme seda. Sellise. Traditsioonilise väitlusmatši farmis, kus me oleme ajad ise küll määranud saatele sobivaks, aga kõigepealt siis sõna Kaarel roostorile ja läheb lahti, Euroopa kaitsmine. Suur aitäh. Täna me räägime siis sellest, mida riskin, rääkis meile oma raamatus seda, et me võrdleme siis Euroopa ja USA unelmat. Siin toob riskid, on väga hea nagu pointi välja, et tegelikult isa unelm on nagu mahajäänud, tema on ikkagi veel seal modernismi aga euroo puneman juba postmodernismi jõudnud, mis tähendab seda, et, et Usaunele unelema väga enesekeskne, aga Euroopa unelm on juba jõudnud sinna, et me oleme jõudnud juba enesekesksest üle ja me oleme juba jõudnud nagu kooli me ka maailma kaks argumenti siin esimene argumente, looduse argumente. Ja teine argument on mul agressiivsuse argument. Niisiis kohe ruttu argumentide juurde, et loodes argumendi all ma tahaksin rääkida seda, et et vaadake, kui, kui meie Euroopas oleme juba ratifitseerinud Kyoto koordi, eks ole. Aga, aga USA seda veel ei ole teinud. USA veel ikkagi hoolib sellest, et tema üksikisik teeniks nii palju võimalikult raha. Oli sellest, mis toimub üle üle üleüldse maailmas ja teda ei huvita seda, mida teised teevad, peaasi et minul endal oleks võimalikult palju raha. Samamoodi on näiteks võtnud Euroopa täiesti kindla seisukoha, et kahetuhande 20.-ks aastaks peab olema 20 protsenti energiamajandusest roheline, eks ole. Mis tähendab seda, et initsiatiiv tuleb täiesti kõrgemalt poolt, kõrgemalt poolt tuleb initsiatiiv ja inimene saab aru, et, et ta peab midagi tegema, et ta peab enda elukäiku kuidagi muutma. Mida me näeme Ameerika poolt, Ameerika valitsus, seda ei tule. Politsei poolt seda ei tule ja me näemegi seda, et siis ongi täpselt sama moodi, et iga ameeriklane sõidab lihtsalt oma suure essjuhiga ringi, kus aga eurooplane korjama raha ja saab oma lõpp lõpuks ikkagi žürii tausta. Nüüd teine minu argument on see, mis on agressiivse argument, mis on täiesti geniaalne argunud, nimetas sellepärast, et siin vaatab. Riskin seda, et, et Ameerika, vaatame oma kindlus läbi enda, sellepärast ta peabki tegema suured kaitsekulutused, sellepärast seal jäägi raha looduse peale midagi kuluta. Sellepärast peab ostma mulle hästi palju pomm. Roopa lihtsalt, mida tema teeb, on see, et tema lihtsalt suunab oma kaitsestrateegia teistele. Kuid minu ümber on kõik kaitstud, kui kõik on tublid ja kindlad, siis olen ka mina kindel. Siin me saame näha, et täiesti, et Euroopa nagu eeldab palju rohkem poliitilist lähenemist. Kui Ameerika on juba ründamas jälle jälle uusi riike, eks Iraani juba hakatakse praegu juba pilduma, eks ole. Et, et USA on täiesti nagu pidevalt suunatud agressiivsusele ja kui me mõtleme seda, et ait on maailmas ainult üks riik, kes on kasutanud aatomipommi selle läbi tapnud tuhandeid-tuhandeid inimesi hau tuhandeid lausa. Et, et kuidas me seda nagu võrdleme, seega USA on täiesti nagu maha jäänud ja oma agressiivsusega veaks nagu muutma oma suunda ja seda meile riskin, et, et me peaksime nagu jõudma sellest nagu üle. Nüüd üks asi on veel, mis seal, mis on täiesti täiesti vana vananenud seal agressiivsuse punkti all surmanuhtlus? No vabandage väga, aga Euroopas ei ole ühtegi riiki, kus surmanuhtlus enam nagu püsiv aga Ameerikas on see täiesti olemas, inimesed hakatakse täiesti lõdvalt, eelmine aasta lõppeti 53 inimest, kui palju nendest olid tapetud? Õmblesid, kui palju mitte, see on muidugi küsimus, millega saab väidelda veel kord, aga point on selles, et USA on täiesti agressiivne riik ja, ja sellega nad on, nad ei ole jõudnud postmodernismi. Seega, mis ma olen teile täna öelnud, on see, et USA on täiesti mahajäänud maailmast, Euroopa liigub edasi. USA vaatab ühte inimest kui kõige paremat asja, aga Euroopa räägib sellest, et On olemas, ühiskond on olemas, inimesed on elukvaliteet ja, ja siis me vaatame veel seda, et kui agressiivne osa inimene tegelikult on, sellepärast et ta ei saa lihtsalt teistega koostööd teha, vaid ta peab ise olema. Aitäh, Kaarel ja vastulauseks Ameerika kaitseks saab sõna-. Jaanus korjas. Jah, ma tõesti kaitseks siinkohal Ameerikat, sellepärast et täpselt nagu riskin Iraamatoriga Kaarli nägemus maailmast väga utoopiline ning siiski endiselt unistust. Esiteks ta ütles seda, võrdleme siinkohal Euroopa ning Ameerika unistust. Asi on selles, et Ameerika unistus on, on ennast tõestanud 20. sajandi 100 Ameerikas kõige suurem majanduslik ning sõjaline sõjaline jõud maailmas, samal ajal kui Euroopa on vaevu konkurentsivõimeline ning Euroopa unelmat, millest Jeremy riski räägib, seda siiski veel tänasel päeval ei eksisteeri. Kõigepealt lükkaks ümber tema kiiret kaks argumenti ning seejärel räägiksin siis asjast enesest. Kõigepealt loodusest Kyoto protokoll, Kyoto protokoll, mis nagu reaalselt nagunii ei tööta ning küsi, küsimus on selles, miks USA ei ole ratifitseerinud Kyoto, see on see, et USA tegelikult suudab nagu mõnikord ka natuke ratsionaalsem ning kui ta näeb, et Hiina, kes samuti ei ole ratifitseerinud Kyoto on ju on ju selline kasvav majanduslik jõud, kellel lihtsalt ühe ühel hetkel ei ole võimelised temaga konkureerima ning siis ongi sul järgmine moodse tungis siinsamas, aga samamoodi selles, et USA ei hoolib USA tegelikult täpselt samamoodi nagu Ameerika unistust, ta lähtub väga palju vaba majanduse printsiipidest ning näiteks Euroopa, kes alles nüüd 2021. sajandil on hakanud tegelema näiteks üri üritas väga meeleheitlikult tegeleda reostuskvootide vahetamisega, siis USA rakendas seda ideed juba üheksakümnendatel ning väga, väga edukad ning teatud tööstusvaldkondades tegelikult siis kasutades seda kapten Freid meetodit, suudeti vähendada reostunud ning just nimelt säärased meetod, mis rajanevad endiselt isiklikul huvil, mis on meile siiski nagu inimloomus loomusele omane, on palju efektiivsemad Singvaraiks, agressiivsusest. Kaarel teise argumendis ka rääkis sellest, et eurooplased on väga, väga targad ning suudavad rajada oma turvalisuse, teiste riikide sõjalisele jõule. Vaadake see teiste riikide sõjajõud ongi seesama USA sõjaline jõud ja sama NATO kõige suurem sõjaline jõud, millele siis Euroopa Liit toetab ning ühel hetkel, kui siis võib-olla Ameerika võtakski Euroopa unelma, mida ei eksisteeri, siis ei oleksime enam seda sõjalist jõudu ning ei olekski kedagi, kes suudaks kontrollida seda maailma kurjust rääkides surmanuhtlusest. Surmanuhtlus tõesti on väga arhailine meetod karistamiseks, aga kuna ta on juba ühel hetkel vastu võetud, siis seda praegult niimoodi lihtsalt paugupealt ära kaotada oleks katastroofiline, näiteks Texases kus on siis väga-väga suur vägi vägistamis, vägistamisprotsent arvutasin, kasvaks tohutult, sellepärast et seepärast karistusmeetod siiski ütleme nii-öelda hirmu, hirmu, fakterite hirmufaktori on pluss siis need on väga julm öelda, ka surmanuhtlus on siiski riigile majanduslikult kasulikum, kui teda eluaeg vangis hoida. Aga nüüd Mäkiks globaliseeruvas maailmses stseenidest Jerome riskin tegelikult minu minu teada rääkis, oli see, et Euroopa unistus ning Euroopa mudel suudab paremini eksisteerida globaliseeruvas maailmas. Vaadake, mis Euroopas tegelikult toimub. Konstitutsioonilepingus üritasime rajada mingid tohutud, tohutud koostajad kukkus suure plärinaga läbi. Samuti me peame mõistma seda, et Ameerika unistus Ameerika unistus oli see, mis sai osa Ameerika identiteedist. Euroopas on kümneid ja kümneid erinevaid kultuure, erinevaid rahvusi, nii nad ei suuda koos töötada. Ning lisaks sellele selle Ameerika suur osa vabadus ning selle vabadusega nende jaoks ka vastutus, see tähendab see, et sa võtad elus riske ning sa vastutama tegude eest. Sa pead ise konkureerima. Aga kas seda ei ole euroop? Eurooplased, eriti Skandinaavias loodavad just nimelt riigipeale ning nende jaoks vabadus, vabadus on eelkõige olla suveräänne õige, õiguse olla teistest parem ning siit ilmneb ka tegelikult see, kus siis kust pärinevad see siiski eurooplaste rassistlik suhtumine immigrantide suhtes. Ameeriklased, okei, seal on probleeme, aga siiski keegi ei suuda läbi suruda sellist eelnõud, mis paneks piirid kinni immigrantidele. Sellepärast et Ameerika, mõistan väga hästi, et neid on vaja. Eurooplased lihtsalt sellepärast kuna immigrandid meeldisid, otsustajad ostetakse piirid kinni hoida ning rahva poolt siis neid diskrimineerida. Ehk siis mida ma tahtsin teile öelda, on see, et Euroopa unistust, kui sellisena täna ei eksisteeri ning Ameerika unistus on ennast tõestanud aitäh ja anname vastulauseks oma väidete kaitseks sõna kaardile. Okei, alustame siin välja täiesti nagu sihukse uue argumendi argumentatsiooniga globaliseerumine, ma võtan selle kohe ette, tegelikult on asi siin see, et mida riskiga raamatus on see, et Euroopa suudab küll globaliseeruvas maailmas edasi areneda, edasi olla, aga ta säilitab need inimeste, need kultuurid, ta säilitab, need erinevused, mida Ameerika mudel teeb, on lihtsalt kaotanud kõik ära, et tekib selline ühtlane hall USA mass ja seda me tegelikult ei taha. Ja sa siin räägid, et erinevad kultuurid kaovad ära. Et me ei lase neid sisse, me ei lasegi neid sellepärast sisse, et nad ei kaoks ära, et nad jääks ette, et me saaks nendega võimalikult hästi töödelda. Mis sa rääkisid siin loodest, oli täielik jama, sellepärast et et sa rääkisid, siin on vaba majandus ja vaba majanduslikult kaasa vastatus. No kuidas tuleb vastutus, kuigi Ameerika saastab kõige rohkem maailmas, kuidas tuleb vastutus, kui kui ameerika inimene sõidab ikkagi Essdiumiga ringi ja kutsusin rääkisid, et olid teinud reostuse kvoodid, siis vastase koodi tegelikult ei tööta, mis on tegelikult juhtub niimoodi, et nende reostuse kvoote saab osta ja rikkad firmad ostavad need reostuse kvoodid ära ja vaesed firmad lihtsalt lähevad pankrotti ja, või siis elavadki selle, peate mingi rikas firma, ostab nende reostuse koodid ära ja loodakski kapi kappi siukseid firmasid, kes siis nagu müüvad oma kvoote. Nii et see ei tööta mitte mingil juhul. Ja kui sa räägid siin, et Kyoto Kyoto protokolli tööta, võib-olla ta ei tööta, aga ta ikkagi näitab selle initsiatiivi rahvale üles ja nad peavad midagi tegema looduse heaks. Ja kui sa räägid siin, et, et Euroopa unelm on nagu ennast õigustanud, täiesti testinud, on õigustanud ja ta oli parim Unem, aga nüüd on meil midagi paremat ja nüüd on meil midagi uuemat ja teiega on see USA mudeli ennast täiesti minetanud. Mis rääkisid siin agressiivsust, on see, et et USAl on küll suur ja samamoodi ka Prantsusmaal, eks ole, samamoodi on ka, eks ole, et me sõjalise jõuga on ka Euroopas täiesti palju, aga asi ongi selles, et miks on USA jõudnud sellise suure supersõjaväeriigiks sellepärast et ta ei panusta üldse ühiskonda, vaid panustab sellesse, et oleks nagu kõigist üle ja see arvab, et ta nagu tubli mees, aga tegelikult ei ole üldse. Nüüd sa rääkisid siin surmanuhtlusest, ise ka ju nõustusin minuga surmas täiesti arhailine asi, tõesti arhailine asi selleks kaotada ära, sellised rõhutab seda, et rahvas on täiesti agressiivne, agressiivne hulk ja kui sa räägid siin mingi maailma kurjuse teljest, siis seal mingi ameerika müts seda ei eksisteeri. Tegelikult ei ole keegi loomu poolest kuri kõigele loodud siia, et olla kuri. Ega sellist kurjusetelg ei ole tegelikult olemas. Nii et seega, et seega, mis ma tahtsin öelda, on see, et et küll küll on olnud USA unelm kunagi, aga see on täiesti ennast minetanud ja tegelikult praegu tuleb täiesti geniaalne uus Euroopa mudel, mis on palju, palju parem. Jah, ja ma siin nüüd viimasena vastaks sellele kõigele Mals sellesse, et Karl ütles ma nende teiste argumentide juurde ei tule, kuna need on juba läbi käidud, aga see, et Euroopa säilitab oma erinevused sellega, et ei lase immigrante sisse. Kui Ilmar Raag seda väitlus sissejuhatuse, siis ta ütles, et võib-olla Jeremy riskini mudel suudab paremini tagada selle indi individuaalse heaolu. Aga vaadake, individuaalne heaolu ongi eurooplaste jaoks ainult see, et nendel endal oleks hea ning siinkohal tuleks just nimelt rääkida väärtustest, mis tegelikult on juhtunud, on see, et Ameerika unelm on üles ehitatud nendesamadele Euroopa väärtustele, mis siis Suurbritanniast läinud ja Prantsusmaalt läinud immigrandid endaga kaasa või vabandust, suur Suurbritanniast läinud immigrandid endaga kaasa võtsid ning just nimelt need on, need on kujunenud just nimelt kohe pärast seda reformatsiooni, mis tähendab väga kõrget tööeetikat ning seda, et iga inimene just nimelt jälle vabadusi, vastutus, iga inimene peab tegema tööd ning ning vastutama enda tehtud valikute eest. Samal ajal kui kauplased, seesama individuaalne heaolu tuleb nende arvates ainult sellest riigilt ning sa, Raivo aeg ühiskonnast või riik peab mõtlema ühiskonda ja nii edasi. Vaatan neid samu tingimusi, individualistlikud inimesed peavad kõigepealt aru saama, et nemad ongi see ühiskond kõigepealt üles ehitama selle ning nemad ise peavad hoolitsema nende nõrgemate liikmete eest, kes siis praegusel puhul Euroopas on immigrandid kellelt, keda diskrimineeritakse ja nii edasi, ehk siis ameeriklased on võtnud selle väärtuse kui vabadus ning pannud selle tööle kogu ühiskonna hüvanguks, samal ajal kui eurooplased lähtuvad siiski indiviidi nagu just nimelt sellest individuaalsest heaolus ning ei suuda tagada terve ühiskonna heaolu. Nii et ma siinkohal õpetajaks aitäh ja Kaarel saab lühikeseks vastulauseks sõna. Sa teil rahvustroosa võimalus, aitäh. Siin ma võtangi sellesama immigrandi punkti kokku, et ei ole mõtet mingil mõttel võtta tuhandeid-tuhandeid immigrante, kui me ei saa neid aidata ja seda näitabki Euroopa, et tegelikult tuleb võtta nii palju, kui sa suudad, tuleb mõelda nendele, keda sa võtad, mitte lihtsalt võtta ja tuhandeid Puubala siia lasta neid sisse ja pärast ei leia tööd ja lihtsalt seisavad tänavatele ja see ongi Euroopale. Soovid Jaanus veel lühikeseks lõpulauseks sõna? Ei noh, niimoodi võiksin lõpmatuseni edasi minna, selles mõttes, et immigrandid on ka probleeme Euroopas, on ju ning needsamad immigrandid, mis, mis on Euroopal probleem, ongi see, et sina, sa üritad säilitada neid erinevusi, Euroopa ei suuda integreerida neid immigrante ning lihtsalt viimase faktina näiteks Rootsis minu teada On immigrantide seas töötuse protsenti üle üle 20 või midagi säärast. Ehk siis eurooplased jätavad kasutamata väga-väga suure trumbi. Milles seisneb Ameerika Ameerika unistus unistuse printsiip? Suur tänu neile kahele võitlejale ja nüüd me võtame korra depo natukene maha ja püüame aru saada, mida, mis asja te siin praegu tegite. Ja kõigepealt ma pöördusin Rauli poole, kes sa tegid ka oma paberile väikeseid märkmeid. Sa pead sellest, mida me äsja kuulsime. Ja võib-olla räägime võrdselt nii sellest Euroopa Ameerika unelmat, aga samas ka sellest, kuidas väideldi Omaaegne legendaarne prantslane doktor Will tema ütles kunagi niimoodi, et iga uus sugupõlv nagu uus rahas. Ma pean tunnistama, et kuulates seda, mida ma praegu kuulsin, mulle seal rabas, täitsa meeldib. Et tubli, et noored mehed näitasid praegu hukkudee näite varal otsustada väga kõrget klassi. Vormi veel puutub, siis niimoodi, et kunagi mõõtsime lubathommigend mitu sõna minutis, räägime mingites ülekannetes. Ja tuli välja, et tom jõudis kuskil 170-ni välja, aga kuulates teinud mul on tunne, et tal üsna õnnetu algaja, et siin nagu Nonii, kes oli ikka väga kiire tammil, oli vist natuke kiirem kuskile. Ei, väga tubli. Et mul nagu ei jäänud sellist kindlat muljet, et ma oleks võinud veendunud, et üks on parem kui teine, on halvem. Mulle meeldib üks argument, teine argument. Aga kust te olete õppinud niukseid, Kyoto protokolli, selliseid asju selles vanuses kõike teadma ja väga peenikesi terminit? See on mulle suur üllatus. Silmas igaks juhuks, küsin üle. Kaarel, sina õpid mitmendas klassis üheteistkümnendas klassis. Jaanus, 80.. Aga kiitus. See maitse asi, kellele meeldib, ega mulle see surmajuhtu, surmanuhtluse lugu nagu hästi ei meeldinud. Aga see maitse asi, see on iga inimene vaatab nii või vaatab naa, Euroopa selle koha pealt on nagu praegu vist mingid otsused teinud. Aga nende nendele noortele pandi selline väikene sundus peale, et nad pidid ühte kaitsma teisele vastu olema, ehk et see on veidi ütleme antiiksesse Kreekasse, Ateenasse tagasi minnes sofistile töö, mida nemad tegid, ehk et meil on eesmärk ja neil oli oskus kasutada argumente ja sel puhul see, mida nad kaitsesid, ei olnud niivõrd tähtis. Ma isegi ütleksin siinkohal küsimused. Kuivõrd Euroopa ja Ameerika see probleemistik teile endile korda läheb või kui palju te tegelikult olete Ameerika või Euroopa poolt, kui me jätame nüüd etteantud väitlusülesande kõrvale? Jah, seda juhtub väga tihti, sulle pannakse peale mingi pool, mida sa pead kaitsma, aga siiski noh, väitlejad, ole lollid inimesed, nagu me saame aru küll, et tõde on arvatavasti kusagil keskel ja näiteks samas küsimuses arvaks sama moodi, et ma kindlasti ei saa, et Euroopa peaks rohkem koos töötama ning saama ülema nendest väikestest pidevast nähklemisest. Aga oli see juba siiski Jeremy riski, mis on minu arust suht kommunistlik raamat sellise Bociewicki sotsialismi poole ma siiski euroopasin pürgiks nagu sellepärast kõikide probleemide lahendamiseks on vaja raha nagu ning kui Euroopa lihtsalt jääb oma arengus testri, kes naasis, siis meil ei ole tulevikku. Evan Jaanusega tegelikult siin nõustuma, et raha paneb rattad käima, aga aga ma arvan, et ma loeksin selle raamatu lõpuni ja siis avaldaks oma kyll arvamusele. Cherme riskin oma raamatu lõpuosas just dub välja selle mõtte, et see, millest ta kirjutab, on tegelikult see unelm, mis on tema meelest Ameerikas veidi kaduma läinud. Isegi sedasama unel, mis oli võib-olla algsetes ameeriklaste suremas, sellepärast et kui tuletame meelde neid et tihtipeale protestantlik sekt, kes Ameerikasse läksid, ka nende kogukonna vaim oli, oli väga suur ja millest räägitakse paradoksist, et hoolimata sellest, et Ameerika kultuuri üks pärisosaks on tugev individualism, samal ajal sotsiaalne kapital, ehk see, et inimesed osalevad erinevates valitsusväliste organisatsioonide töös on seal tihtipeale suurem kui, kui isegi Euroopas. Mis, mis on omamoodi paradoks ja mis võib-olla viie läheb juurtega tagasi selle varased varasemate kolonisaatorite kolonistide juurde rääkisid, siis on väga palju huvitavaid asju, millest üks oli ka see, et Ameerikas inimesed muutuvad ühtlaseks halliks massiks, tarvitasid seda ühtlaseks massiks ja ka seda on põhjalikult uuritud, mis on juhtunud ja selle kohta on väga huvitavad seisukoht, üks legendaarne sotsiaalpsühholoog Harris siis tema just rääkis, et inimene, kes läheb Ameerikasse, mis temaga seal juhtub, mikspärast saab hästi kiiresti, muutub Ameerikas. Ja mis siis edasi saab, et kuigi ta on tegelikult juurtega muide norralane, prantslane, sakslane juut väga palju näiteks siis väga paljud nendest unustavad kiiresti ära, tahaksid unustada selle maa kuskohalt, nad läksid sel lihtsal põhjusel, et ainult läinud sealtmaalt minema, mitte seepärast, et minna Ameerikas rikkaks saama väga tihti, vaid läksid eelkõige eelmine, üle-eelmine sajand läksid ära millegi eest noh näiteks kas või ütleme, Odessast juusid läksid programmides ja siis hästi, kiirestikud tahtsid kultuuriliselt sulanduda sellesse keskkonda. Ameerika on palju ühtlasemalt koolides kunagi prantslaste kohta niimoodi, et et tema küll ei tea, kuidas on võimalik valitseda riiki, kus on 279 erinevat juustusorti, eks ole. Et ja siin oligi see vaidlus, erinevus, ühtus, erinevus ühtlasi oli väga huvitavalt välja. Ma küll ei lõpetanud ennem oma seda põhiväidet, et siis riskime, rääkides nendest unistustest unelmatest ja sellest, et Ameerikas, et tema silmis on just nagu kaotamas seda, mis oli algselt Ameerika kultuuri põhi põhiosa vastandub sellele kollektivistlikuma Euroopa ja seejärel möönab, et hoolimata sellest, et Euroopa on praegu hakkama saanud sellise uue programmiga, milleks on Euroopa ühendus hoolimata sellest ei pruugi eurooplased käituda oma unistuste kõrguselt ja see, mida, milles, mis on nagu ilusam unistus või parem programm, sellest ei pruugi teoks saada. Ja selles osas ma arvan, et teeb sõrme, riskin täpselt selle möönduse. Mistõttu me võime seda raamatut vaadelda kui võimalikku head sõnumit, aga kindlasti mitte midagi sellist, mis meie tänase elu selgelt paika panema. Aga ma tahan selle tee väitluse juurde tagasi tulla. Rääkige veidi sellest, mis selle võitluse ajal toimus, jätame kõrvale isegi konkreetsed argumendid, vaid räägime sellest näitusetehnikast, ma panin tähele asju, mida raadiokuulajad kahjuks ei näe, seda, et teatud hetkel noh, peaaegu treenitud, tekitasin üllatus või sõdimas nägusid või tõstsid käed taeva poole. Kõik see, mis kuulub sellise hea kõnemehe välise näitlemisoskuse juurde. Aga aga ikkagi jah, et mis siis tegelikult teie sees toimus? Alustame Kaarlis. Ma eeldan, et esimene kõne on lihtsalt selline, et mille sa võid ka kodus valmis kirjutada, nii et need alguses sa oled täis kindlasti siis tuleb sulle vastu, siis see võib-olla enam ei ole nii kindel. Aga hea väitleja on kindel läbi terve väikeselt. Sa püüad võimalikult palju struktureerida oma kõne, tegelikult püüad luua sellised eriti just palju see luua sellised kindlad argumendid, mis nagu raadio kuulari jõuavad, mis jääb talle meelde, jääb talle meelde see, et looduse argument ja resiivses argument. Ja see nagu need sõnad, mis, mida sa kordad nagu kogu aeg üle üle, et, et jääksid nagu meelde ja see ongi see, et muidu sa nagu muljega pealsetele jäävad nagu need põhisena pähe vastukõnes. Ma ei tea, kui hästi see mul välja tuli, aga kõige-kõige paremad argumendid peaksid tulema siis, kui kui sa kuuled argumendis, pean mõtlema, et aga mida ta nagu eeldab sellega näiteks kui Kaarel hakkas räägimegi kasvõi midagi sellist, siis ta eeldas seda, et USA ei hooli absoluutselt loodusest. Ehk siis minu esimene mõtlen kohe põhjendad ära see, et aga USA tegelikult hoolib loodusest ning tal on tegelikult mingid suuremad plaanid on ja nii edasi ehk siis alati üritanud nagu mõista, kus, kus argument tulnud mitte lihtsalt sinna midagi vastu öelda, aga alati see ei tule välja viie minutiga. Selleks tee kõnetempo on midagi sellist, mille puhul ma arvan, et see vist kuulub ka sellise hea tooni juurde, sellepärast et ka teie eakaaslased üldiselt nii kiiresti ei räägi. No ega me ise ka eakaaslastega suheldes nii kiiresti rai, aga lihtsalt kui, kui sul on ajalimiit peal ning eriti keskkooli väitluses, kus sa pead, kus kõik laenab tõestusmaterjali, ehk siis sealt tulevad, miks Me teame midagigi otsast ja nii edasi. Kuna iga kord, kui see midagi ütles, peab olema mõni autoriteetne allikas tõendamiseks ning sa pead suutma Ta või võimalikult palju informatsiooni anda kohtunikule et ta siis paneks võidu sinu poole. Ülikooli väitlus on asi natuke rohkem loogika peal väljas, ma ei ole seda väga palju teinud, nii et ma julgeks kommenteerija ja mina väiklane ülikooli formaati, mis parlamentaarne formaat on see, et sa pead rohkem nagu seal on kindel, et sa pead tulema kindla välja plaaniga seda kaitsma ja siis nagu rohkem nagu seda tõestama tegema selle nagu inimese koha pealt, nagu selgeks kohtunikule lihtsalt seda, et näete, mina olen parem. Et seal on muidugi argument, on väga kaaluv, aga seal tuleb lihtsalt selleta palju rohkem lahti, kui on seda keskkooli selles suhtes, et sina oled rohkem sofist ja Kaarel, ma mõtlen, Jaanus, sina oled siis rohkem see, kes on nii-öelda tõest väljas. Ei, ma ei arvaks seda, ma arvan, et mulle meeldikski asju rohkem loogikaga asjadega, seniks Eesti tegelikult on suht unikaalne see selles väikeses astmetes, et kõigepealt keskkooli väitluse väideldakse ees formaatikus rohkem tõestust vaja ja siis ülikoolis rohkem minnakse loogika peale välja ja nii edasi. Siin just nimelt selleks, et inimesed kõigepealt õpiksid väga korralikult argumenteerida ning alati põhjendama, nagu, et just nimelt väita seda, mis võib-olla meedias toimub, kas lihtsalt loobitakse soppa üksteise peale ning kui sa oled nagu väga tugeva keskkooliväliselt baasiga ning siis lähen nagu ülikooli väita, siis on kindlasti lihtsam hakkama saada. Aga need žestid, mida raadiokuulaja ei näinud, kas need on sellised, mida teile soovitatakse teha, vaid neid tuleb täiesti iseenesest tulevad loomulikult, eriti siis, kui sa oled mingit sarnast argumenti varem kuulnud ja tuleta meelde, kuidas maha tehti või midagi sellist, kas teil kedagi head kõnemeest ka eeskujuks tuuakse, kui ta oma õpingutelt? Jah, sellepärast õpingutes mulle pole kunagi eeskujuks toodud, aga on, on sellised noh, see alati antakse kõnelejale punkte ning siis kõige kõrgem punkt, mida sa saada võid, on 30, mida kunagi anti, siis öeldakse, et sa oled järgmine, Winston Churchill, minut ring. Aga sellega see piirdub, ollakse klubis, ma arvan, et näed lihtsalt, et kelle poole nagu püüelda, sa näed inimeste taset seal ja midagi õppinud näitlemist oma koolis ja minul on selline selline tund nagu kõnetund ja mina muidugi ausalt tähistunud kõnetaks on väga-väga tubli. Kes on Tõnis Rätsep? Selge, ehkki mul ei ole, tundus, et teatud hetkel, kui kui debatt kiskus natukene juba kuumemaks, siis läks tempo nii kiireks, et paaril korral kadusid mõned sõnad selles lauses süntaksist vahelt ära. Oli tahtmine tõestada, et mul on õigus õhtul foorum, mis seal ka mõnikord mehed lähevad nii äkiliseks, et kindlasti sellepärast ongi nagu igal väitlusel kindel kohtunik, kes kirjutab kõik argumendid üle üles ka selle tõestuse ja siis pärast võtab aja maha täiesti ja vaatame seda kaasust ja vaatab kõik punktid üle ja võrdlemine sisule. Mind jahmatas mõne koha peal, et mida te tegelikult teate, mis terminit tarvitasid oma väitluses. Kas teid õpetatakse ka improviseerima, tuleb ootamatu küsimus? Jah, et noh, näiteks ütleme. Kuuba saab pärast kastrot Ameerika Ühendriikide osanikeks Kas Askaks kal neli, viis, palun, Jaanus, mina läheksin vastama. See ma siin proovisin, kindlasti raskem, aga Ma olen lihtsalt selline küsimus, et miks peaks USA soovima Kuubat oma osariigiks ning ma saan aru, et okei, rahvastan seal rõhutas IRL-i poolt väga kaua, aga siiski. Ma ma näeksin, ma olen kindel, et nagu on indiviide täpselt täpselt samamoodi nagu võib-olla Nõukogude liidus igale peasekretärile järgmise järgmine, siis ma olen kindel, et ka järgmine Fidel on olemas, kui teda vaja oleks ning ma pole päris kindel, kas seal on kujunenud piisavalt sellist kodanikuühiskonda, kes, kes suudaks oma oma tahte nüüd võib-olla ilma väga verise revolutsiooni läbi viia. Kaarel kindlasti ei saa, sellepärast et pealegi telli surma saab võimule tema vend, kes siit läbi täpselt samasugust poliitikat nagu Fidel praegu, nii et mitte midagi muud. Olen rahul, vastus. Kas tõde või vale, on iseküsimus. Aga fakt on see, et te saate ka ootamatute küsimustega. Minu küsimus on ikkagi see, et kuivõrd väitus formaatide juures on emotsioon või ütleme, näitlejatehnika oluline, sellepärast et praegu siin laua taga istudes ma nägin, kuidas elasite kaasa, kuidas te igal juhul panite rõhu emotsioonidele koorile, sinu väide selle kohta, et sa rõhutad ühtesid ja samu sõnu pidevalt, on tegelikult mängija selliseid emotsionaalsele, psüühikale kindlasti. Ja parlamentaarne väitlus ongi mina eeldan, et rohkem sellele nagu välja mõeldud ja parlamentaarse väitluse seal on ka see, et sinu kõne käigus saab teha vastaspool, vahemärkusi saab sulle vahele segada ja see on just see, miks, miks see on mina eeldan, et tudengi, vaid, sa oled juba algselt nagu saanud selle kindluse kätte poppäris ja siis, kui sa jõuad parlamentaarse väikeseni, siis sa juba oled nii kindel, et see, kui keegi siin vahele segab, see see ei, see ei viitsinud nagu eksitusse või, või see hämmastasin, jaga. Aga Jaanus, sina mainisid siin äsja, et et eeskujudeks tuuakse siis ka suitsu, Churchilli, Martin Luther kingi, oled sa nende kõnesid kuulanud lindi pealt kusagilt? Filmis, kusjuures ma olen ühte seda Winston Churchilli kuulsat kõnet lugenud, aga, aga ei, ma ei ole väga palju tähelepanu pööranud sellele, aga ma tahtsin emotsioonidest rääkida, et esiteks minu poole emotsiooni, see aitab mul paremini kontsentreeruda väitlusele, nii kui sa oled nagu asjas seisis, suudab alati paremini vastata. Aga näiteks välis välismaal näiteks väitluse maailmameistrivõistlustel seal on just nimelt enam kui kolmandik sinu punktidest tulebki sinu ilusast sinu esitusest. Ei, näiteks kui on väitlus abordi teemal, et kas porteks olema igal juhul keelustatud, siis sa võid nutta seal süütutest lastest, kes kohe näinud veel ilmavalgust, keda tapetakse ning sellega on võimalik tegelikult päitus ära võita kui kohtunikud. Ma panen üks väga hea argument, igas väikeses moraalne argument, millega sa lihtsalt rõhutanud seda, et kas see on moraalne või see ei ole moraalne. Ja sellega sa saad nagu väga hästi võitjanud kohtuniku enda poole. Saates nüüd aru, kuidas teie, väitlejad Eesti avalikus elus me näeme siin küll raadios, küll televisioonis noh, veidi kirjutavas pressis väitlemiste. Kas Eestis oleks teile ka eeskujusid? Mitte ühtegi eeskuju küll pähe ei tule praegu sellepärast et siiski need no okei, ma ütlen välja need targad, intelligentsed inimesed, keda võiks kuulata, nemad kuidagi kaovad. Ajalehtede arvamuskülgedele, kus sa tõesti võid lugeda häid argumente ja nii edasi. Aga see, mis meediast meedias toimub, see on rohkem loosungite loopimine ja üksteise mustamine minu arust. Kuulates seda valimiskampaaniat, just, ma vaatasin neid foorumi saadet ikka ETVst siis noh inimesed nagu ei kuule, tahavad viia läbi oma punkti, aga ei kuule seda ära, mis nagu eelmine ütleb, et nagu mina soovitaks seda, et noh, et kui sa ei kuule, mis teine räägib, siis kirjuta vähemalt üles, jääb sulle meelde, et siis selle vastata, mitte sajad, kogu aeg oma jõudu, sest sellepärast, et muidu siis ei toimu sellist asja nagu klass siis on lihtsalt igaüks räägib oma juttu ei tekigi. Kas sa tead, töötaks praegu Tartust eesti keele või kirjanduse Petrolesk, kui seal ühe korra tarvitad sõna klass ingliskeelsed, siis sa pitsa, räägi eesti keeles, kusjuures vaadatakse halvasti ka väita, sest kui sa ei suuda ennast eesti keeles viisat korrektselt väljendada mis siit siis tuleb välja, et me, me saime äsja teada. Hordide poliitikute sõnavõtud televisioonis on vähemalt kahele inimesele maha jooksnud. No raadiokuulajad võivad praegu mõelda, kas noormeeste väiteid, mis nad mõtlesid ja ütlesid foorumi saadet poliitikute sõnavõttude kohta, on õiged või valed, mis ilutunne on minu tunne on, teil oli õigus? Meil on õigus küll, hästi, ma pean ütlema, et see midagi Kaarel räägib ülikooli ülikooli väitlusformaadi kohta, see sisaldab ka mõnes mõttes neid komponente, mille suhtes ma oleksin ka ettevaatlik ehk et et see on see, mida me oleme siin saates korda, rääkimata seoses Sõnumidistsipliiniga. Kui räägiti Bushi administratsioonist, siis öeldi, et et praeguse Valge Maja pressiteenistus ja kogu valge maja administratsioon on, paistab silma erakordse sõnumi distsipliiniga, mis tähendab, et ega iga viimanegi kui koristaja kasutab ühtesid ja samuseid, samasid sõnu, mis on kusagil ette kirjutatud, et see sõnum muutumatul kujul jõuaks pärale. Ja, ja see on umbes seeme, millest Kaarel meile rääkis. Only Kaarel, ma ei, ma ei saanud päris hästi aru, mõte on nagu selliseid sina ütlesid, et oma kõnet struktureerides. Ta paneb mõlemale sellele tugevale argumendile kindlad sõnad. Ja seejärel teed kindlaks, et need kindlad sõnad oleksid sinu argumentatsioonis korduvad, nii et need jääksid meelde selle muu sa ütlesid vist sõnamulinat sees. Ja jah, aga, aga ma ikkagi eeldan seda, et selle jutu, mis selle argumendi sõnastuse ümber käib, selle sa pead ikkagi ise välja mõtlema. Just mis, mis võib-olla on väga vastumeelne, minule on just see monotoonsus, mis tuleb, mis tuleb välja, kõnedest, on see, et sa räägid nagu asjast, aga mina ei saa seda kuulata, sellepärast et mul eesti kaob ära huvi, kui ma näen ühte inimest, kes lihtsalt räägib terve aja ühel joonel ja mitte mingite no ongi kohe näha, et räägib ette teksti, need väikesest õpetabki, seda, et sa paned ikkagi sellesse natuke karakterit. Sa teed selle huvitavaks. Ma siinkohal noh, selles mõttes, et see, see monotoonse, see sõnum ja see pole sama nagu et maailmameistriformaadis just nimelt peaaegu üks eeltingimus, et võistkonnas kolm liiget ja iga liige vähemalt kolm korda võiks, võiks öelda ühte lauset oma oma kõne ajal, mis on see kõige põhilisem idee, mida nad soovivad nagu edasi edasi kanda ning nende ülejäänud argumendid, mis, mis on loomulik põhjendada, et need keerlevad nagu selle ümber, et siiski nagu päitudeks natuke mõttetu, kui sa, kui sa ei tahaks midagi inimestele öelda ja see üks sõnum peab igal juhul sealt välja tulema ükskõik mis meetodiga. S. Hea küll ütleme niimoodi, et teil ei ole absoluutseid eeskujusid Eesti avalike võitlejate seas, ma võtan need, kes esinevad poliitiku poliitika või majanduskultuuri tribüünilt, raadios ja televisioonis. Aga äkki te ja kindlasti on väga raske üles leida kõige halvemad näitlejad. Aga kas te suudate siiski leida mõned, kellel on teatud hetkel olnud helgemad hetked väitlemises? Ma räägin just tehnilisest küljest, ma jätame kõrvale selle, mis sõnumit nad on edastanud. Vot ma ei oska öelda, ma arvan, et Eestis on see, et Eesti Eesti poliitika nagu rõhutama väga palju seda üldistusi maalile, ta peabki tegema selle hästi selgeks, et ta ei saagi minna nagu väga struktureeritud ei saagi rääkida raskete sõnadega peabki nagu tegema võimalikult palju veidi maalile selgeks, mis, mis kohati on ka tegelikult eesti eesti väitlejate probleem või eesti poliitikute probleem. Et nad võib-olla muutuvad liiga selle tädi Maali keskseks, et nad ei, nad ei jõua nagu sellise haritud inimesena või kõrvaldas. Kas tädi Maali tähendab sinu ettekujutuses harimatut inimest rääkida, timaaljon harjumatu, aga väga tark saab kõigest aru, tunneb õigesti. Tädi maalile, aga õiges kohas, aga mõtle, mitte alati. See oli huvitav argument. Ma teen, poisid, tegevus ja eksperimendid. Nii, anname nüüd 14 42 17. Ma annan teile kummalegi ühe lehe paberi muide kinnitanud, et see on täiesti tõesti eksperiment, sest see, seda paberit ei ole selleks saateks ette valmistatud. Siin on kummalegi üks küsimus, mis kõlab umbes nii, et palgad tõusevad praegu hullumeelse kiirusega. Kas on hea või halb, enam ei saa arugi. Ja siis on nüüd valik umbes 10-st 12-st varasemast. See tähendab, et nüüd kahe-kolmekümne sekundi pärast te loete, naasevad kiiresti läbi. Ma esitan selle küsimuse ja siis kumbki teist valib välja ühe sobiva vanasõna sellele. Et sellele küsimusele vastata. Või laiendada seda küsimust vanasõna abiga. Armeede tõsiselt mõttesse, et küll see tuleb seal, kui nad veidi mõtlevad, ma paluksin, et et sa, Raul kommenteeriksid seda, mida noored väitlejad rääkisid meie poliitikute väitlemise oskuse kohta ja ja võib-olla helistaksid neid poliitikuid nende väitlemis moneerida või tehnikate järgi. Väitlustehnoloogiate kasutamine praktikas. Õhtustes saadetes või päevastes saadetes televisioonis reaalsus erinevalt areneb praegu tulekahjustusi kiirusega tulekahjule see kiirusega ja niisugust võimalust, noh, et minnakse jagama infot mitte emotsioon, hoonega, tundeid ega nii nagu me siin kuulsime praegu loomu siis neid võimalusi enam ei ole, seepärast, et suhteliselt täpselt välja uuritud, see tegelikult informatsiooni mõjuks. Umbes seitse protsenti on see tekst, sisu, mis sa räägid? 35 protsenti on see, kuidas see välja näeb netis televisioonis ja ülejäänud on see tunne, mis sealt jääb. Ja, ja seetõttu õpitakse vale asju väga tihti mitte seda sisu poolt, seda väga paljud inimesed ei pane tähele. Oluline eesmärk on ju see, et öeldakse pärast saadetud kul sul täitsa tark mees, mis ta rääkis, täpselt, ei mäleta, väga tihti juhtub niimoodi, aga otsus tehakse selle järgi, et öeldakse, et ta tark mees. Seetõttu ütleme niimoodi, et Eesti poliitikas on siin suur suur suur samm minna. Väga tihti minnakse saatesse argumenteerima oma tõde ja õigust ja seisukohta. Aga televaataja ei saa sest mitte midagi aru. Televaataja teeb järelduse. Kaks hullu kaklevad. Sest isegi teemat ei mäleta Nii et see on päris tõsine asi, aga nüüd ma arvan, te olete valmis, nii. Küsimus, palgad tõusevad praegu hullumeelse kiirusega, kas on hea või halb, enam ei saa arugi. Palun Arcarel. Jah. Ma ei saa päris hästi, ühines sellest aru, et ma pigem ütleks ideaalseks esinenud. Mina, see siin oli siis 10 vanasõna või rohkemgi, mille hulgast valida ja ma ütleks, et üks kuldnokk ei too veel kevadet ega pääsuke suve. Et kui me näeme siin mõningaid positiivseid tendentse, mis võivad olla laus kunstliku, siis, siis see ei tähenda, et Eesti inimesi ootab nüüd õnnis õnnis tulevik ning rahulolu heaoluühiskond ees. Suurepärane, nii mina ütleksin siis käre külm ei kesta kaua, et me oleme näinud, et majandus kasvab, kasvab, kasvab, aga, aga me oleme näinud ka, et see üle kuumeneb, nagu praegu juhtus, see aasias, eks ole. Et majandus-kommuni sülehinnad langevad, langevad, et ega see kaua kesta. Aitäh. Suurepärane. Kinnitan teile, et leidsite parema seose kui väga paljud poliitikud, tarvitades Eesti vanasõna. Aga mina arvan, et paljud eesti poli, paljud Eesti poliitikud on leidnud, mis vanasõnu nemad on tarvitanud. Eesti poliitiline diskussioon enamikel juhtudel on äärmiselt igav sel lihtsal põhjusel, et väljendit, kõne käändude aforismide hulk on erakordselt päike. Need väga üksikud, kes neid valmistuvad, aga vältimatult tuleb valmistusel noored mehed praegu näitasid meile selles mõttes siis, kui, kui palju tuleb kodus tööd teha et nii aktiivselt argumenteeritud suuta oma seisukohtade selgeks teha ja kindlasti annab efekti juurde ka see, et kui seal on seesmine lühike, täpne, vot nüüd ma tarvitan ise inglisekeelset terminit. Sauntyt, see on see, et see nagu kuul, see tuleb inimese ajusse ja plahvatab lõhkekuul ja läheb laiali, siis tekib emotsioon, kui keegi midagi ütleb, hästi osavalt. Seda ristes praegu vaja. Aga seda öeldes mul on tunne, et me teeme natukene poliitikutele liiga. Sina oled neile andnud mitmeid konsultatsioone, rääkinud, kuidas esineda, kuidas televisiooniga käituda ja nii edasi. Ja tegelikult, kui sa nendega kohtud, siis näed, et nende hulgas on siiski päris märkimisväärsel hulgal mõtlemisvõimelisi inimesi. No ikka väga, väga, just nimelt ja kuidas me saame sel puhul väidelda, et, et need mõtlemisvõimelised inimesed ei ole võimelised seda natukest väitlemise tehnikat ära. Küsimus pole võimes, kõik on võimelised, enamikus on võimelised, probleem on selles, et nad ei tähtsusta selle tähtsust. Tänasel päeval ei ole veel selgeks saanud selles poliitilises konkurentsivõitluses nendesamade saundbitide väga täpsete ütluste kiirete sõnastuste tähendus. Sest sa ei saa. Tase on suhteliselt madal, ühtlaselt tasa, aga kui keegi hakkab kõrgemale tõusma, kui keegi hakkab võitma siis peavad teised vältimatult järele tulema, pigem veel praegu, mitte üldises massis, vaid tippudes. Noored mehed ületasid mõlemad siin, et neil ei ole Eestis suurt eeskuju. Tegelikult kõnede lugemuse seisukoha pealt. Ma soovitan teil küll lugeda näiteks Lennart Merekõnesid Miregi erand. Sest sest seal on silmatorkavaid imelisi asju ja, ja teine midagi, aga kunagi kunagi satute näiteks videot nägema. Siis on Lennart merelt võimalik õppida seda, kuidas kasutada oma kõne efektiivsuse suurendamiseks, seda, mida teed üldse ei teinud. Pausi. Viie viis minutit meie jaoks aega pause paus kannab küll, aga nii lühikese aja jooksul ei kanna eriti ma eeldan, et raadios, kus ma ei saa luua siukest silmsed kuulajaga ette ja ma rõhutan seda faktorid See on presidentide kõnedest, räägime siis võtaks näiteks Toomas Hendrik Ilvese viimase kõne, mida, kui paberi peal lugeda, siis on täiesti fantastiline. Aga samas peab nentima, et esitus ei suudmes kindlasti seda ideed edasi kanda kõikide inimesteni. Kas see on ainult sinu arvamus või näiteks ka sinu klubi või klassiõde klassivend? See, see on kindlasti mu klassiõdede klassivendade arvamus, me arutasime seda. Aga mis siis, et seda tänast saadet jutusin, lõpeta, ma tahan ainult ütelda ühe asja, mis mis just nagu läheks veidi poliitikute kaitseks. Sattusin üritusele, kus, kus mina pidin rääkima samamoodi kommunikatsioonitehnikast ja pärast mind tuli sinna rääkima. Meie. Mul on peaminister Andrus Ansip, kes seeria jutustused. Ma vist 10 aastat tagasi sai ka ühetaolise koolituse, kus oli kolm lihtsat reeglit ja ta lihtsalt üritab neid järgida. Nendest esimene oli see, sa räägi hästi lihtsalt, et vanaema ka aru saaks. Ja seejärel. Meile see endale kolm lauset, mida, mida sa tahad ütelda sellepärast et ilmselt rohkemateks sul võimalusi ei anta. Oletame, siis oli ta kolmas punkt, aga seal kusagil oli üks pausi punkt, mis oli iseenesest väga huvitav. Mida on eelkõige vajalik teada ja tunnistada just nimelt televisioonis või raadios enne kui sa ütled oma olulise argumendi teise paus nii nagu ka Eestis mõnikord öeldakse lause sisse vaata siis peetakse paus ja siis ütled selle oma argumendi, mis oleks võib-olla see kuul, mis kuule peas lõhkeb. Kui see oli paus, siis mul on tunne, et meie peaminister selle õppetunni küll unustanud, sest minu meelest tuleb tal päris hästi erist välja teksti, aga ka selle koha ka selle mõttega me täna lõpetame, sest siin ümber ja ilma rohkem pause tegemata soovime kõikidele raadiokuulajatele. Head nädalavahed nädalavahetust ja Raul ütleb veel viimase sõnana. Ma loodan, et raadiokuulajad said hea tuju, kuulates neid kahte noort meest ja jääb üle ainult loota, et nad võimalikult kiiresti suureks kasvaksid ja uutes poliitilistes järgnevates debattides võitlema hakkaksid. Kindlasti värskendatakse meie poliitilist elu. Minu nimi oli või on praegu Kaarel Roosaare. Väitlejad olid siin koorel, vabandust, me olime seal, Ilmar Raag tõepoolest. Juriidsessi ja stuudios oli veel Kaarel Rooster, Jaanus kurjas. Ja lõpuks istus vasakul käel Paul. Nüüd ma ei oska tõesti midagi enam ütelda, Raul Rebane. See asi läheb hulluks. Kõike head kuulajad. Reporterid.