Meil on tegelikult sel nädalal jões selline väike isegi mitte väike, vaid päris suur juubel Vuja Oskar Luts sünnipäeva ja ehkki ehkki ta ise mulla all, aga sünnipäevad käivad edasi, et see on sellise õige õige inimese tunnused, ehkki ta ise ära sureb. Külalised käivad ikka edasi, et selle sellega miski ei piirdu ja Palamusel seoses Lutsu 130. juubeliga pannakse jälle sihuke tore kräu püsti. Et mängitakse grammofoni. Rosinaga saia ja punnis neli ja, ja kõik, kõik see, mis olema teab, et et ma kujutan ette, Lutsu sünnipäev ongi, ongi väga erinev näiteks Tammsaare sünnipäevast, Vilde sünnipäevast, ka Vilde oli suur, nalja, nalja ja napsimees, aga siiski siiski kuidagi Lutsu sünnipäev tundub olevat eriti selline, et sinna kogunetakse ja ollakse ja ega Vildel ei ole ka nagu väga noh, Vilde majamuuseum Tallinnas jah on, aga aga see Palamuse on iseenesest juba niisugune koht, et vägisi ei ole ammu käinud, ikka palju-palju aastaid jälle Palamusel satud, mul on ootused väga suured, sest et ma tahaksin väga minna vaatama ja võib-olla isegi keegi teeb minuga koos pilti, tee pildistab selle minu teada seal üleval, nüüd peaks jõe ääres olema see Kristjan lible kuju. Ei, seda ei ole veel seal ei ole minu arust seda ikka ei ole veel pandud või ma olen näinud mingeid fotosid, et just nagu on, on juba üleval. Mul on jäänud niisugune mulje. Ma ei ole küll kindel, sellest räägiti küll, aga see, see nagu leidis teatud vastuseisu, Tauno Kangro. Tahtis Kalevi Kalevipojale, laseme siis Kristjan Lible sinna jõkke panna, vaatan kohe kasvanud lible kuju, pilt on kas lible kuju, lible kuju, ma kardan, kardan, ei ole veel püsti pandud, mida, ma ei tea ka, muidugi tähendab ärge nüüd tehke nalja, et selles mõttes on jah, ei ole. Et aga see ei olegi lihtne lugu, aga vaata see, kui on olemas haarata ja see ei ole küll seal palamuse, kui aga lugu kulu koju, kui on kole, aga lugu räägib sellest, et Kangro sai selle valmis, on ka pronksi. Aga Palamusele jõuab Tangroskud, Kangro skulptuur, siis, kui pronksivalajad, materjali ja töö raha kätte saanud, tähendab selgitamine raadiokuulaja nädalatega. Kangro ise seda kuju valmis, vala selleks lihtsalt töömehed, mitte nii väga, lihtsalt tegelikult oma ala spetsialist, kes peavad selle asja valama pronksi ja tuli kangur nende juurde jutuga, et näete, mul on siin tehtud selline laudadest vorm täitise pronksiga taseme väga kerge vaevaga Saabisid Kristjan Lible kuju ja kui härra soovib, et see vorm tuleb täita pronksiga, millest saadigi Kristjan lible kuju nagu menaara kuju valajad ei saanud saanud Tauno Kangro käest raha selle eest ja siis ma sain ka aru. Lible kuju on praegu. Praegu on ta kellegi köögi, sellelegi keegi ühtegi pragu samal ajal hoiab. Ma olen siiski lugenud, kas seda kujun, ma olen mingi pilt, et ma vaatan, kas, Laupäeval, lähme Palamusel ja siis sa otsesest allikast küsida, et kas, kas see kuju on jõe ääres või ei ole, aga ma millegipärast arvan, et ta siiski ei ole jõe ääres. Et küll, aga võib-olla tehakse, aga näe, palun väga, mis asja ei ole, midagi, need on, on juba jõe ääres. See on ja, ja näed, siin on, ma sattusin ühele leheküljele, kus on Palamuse koolimaja pilt ja see on tõesti alles kooli veel alles on, alles siin on, teevad, tehakse fotosid, siin magamiskamber koolipoistele, sahver, Damassari rauaga puruks lastud saun, siin on Jäned, palun väga. Lible kuju on jäiks, laps katsub kaks last lausa üksinda siis raha kokku saadud lible, lible on tasandamine laupäeval vaatama, seda me saame selle pildi, mida me siin praegu ei, muidugi muidugi see üritus on suhtsada õhtule, selles osas on pime Lähme pimeduses, seda libedaga, nad valgustavad teda. Võib-olla nad valgustavad ja toidukas Sul on muidugi ka jõe põhjas parv näha, oleks selge vesi, et oleks sihuke Barr saaks üleval silla pealt vaadata, võiks ka kabelimäelt läbi käia vaadetega jeeki mid kisendavad umbluu luuga, verist vahtu, tegelikult seal Palamusel saaks teha igast asju, et kui oleks nagu niisugust raha ja pealehakkamist saksluse tõelise Disneylandi teha, näiteks öösel pimedas hakkavad just nimelt kabelik poolt kostma võikad hääled. Kabeli aknast kostab või paistab siukest punakat valgust. Et selle saaksid kõik monteerida puude külge, siuksed, väiksed eli eli masinad, mis, mis toodavad tondihääli ja, ja siis jões Helendaks jõepõhjast ja siis aeg-ajalt ilusa kirikumõisa rentnik, kes kisendab, kelle aknasse lastakse Ace põrusades ilmub rendiga, karjub aeg-ajalt midagi, aga see võiks olla selline. See võiks, võiks olla Rex Lutsu juubeli puhul niisugune märkilaskmine minnaksegi sauna juurde. Pidulised saavad õhupüssist tulistada saunaakendesse ja kes siis võidab, see saab endale au punase maakera. Hakkasin praegu mõtlema, et sinu jutustusest jäi kõlama see, mis, mis Lutsu loomingust kevadest rääkides eriti nagu domineerima hakkab selline pidev möll, tants, trall ja märul. Noh, ütleme, et varsti varem-hiljem jõutakse jutuga kiire, lihtsalt grammofon juurde, aga tegelikult selle loo pealkiri on ju Arno õrna hella hingega noor poiss, kelle südame sellised helendus ja kes soovib jutule seda teelega. No need hetked on ka kahtlemata seal Lutsu juubelil tulevad nüüd endale ette, kujutad sihuke pidurite, ütleme, et seal on hulk selliseid koomikuid koos ja kus Arno siis võetakse ära raadiot, Ivo Uukkivi tuleb, teeb meil Arno alati ei olge siis ei pruugigi tegema, et ega siis kõik need külalised mingi hetk võivad muutuda mõtlikuks, kaadav, barbi, tsiviilne joonud, näevad seal linnastunud, saksad näevad ühte kena Palamuse tütarlast muutvad mõtlikuks, kuidas seda tantsule paluda siis tütarlapse tule tantsule sisse linnasaks kurvastab. Ta läheb õue, istub seal jõe ääres, joob pudelist viina lible lible kuju juures ja see kõik on olemas ka, ega siis peod varjavad endas väga palju selliseid hingeahastust ja siukest, lüürilist lüürilist hetke. See tantsupõrandal ütleme sul kiskuda puldis, tundub küll, käib mürgele tegelikult kui palju antakse korve, kui palju tegelikult murtud südameid seal, et keegi läheb hoopis teise võõra pruudiga tantsima ja eks ole seda kibedust ja hingevalu on väga palju pidudel, aga see on nagu välja ei paista niimoodi välja. Jääga Arno ka ei paistnud välja seal nurgas ja kurvastas ikkagi toos jooksjatele, pinkide kisas, eks ole, ja see paistab välja, aga, aga tegelikult, ja mida me nendest Tõnisson mõttes? Tõnisson nüüd Eesti kaabakas sõi? Hingedel on inimese hing, sest elusad, ela, elavad ta ei ole ju mingi lehtedest kuigi tõlimiste raamatust mulje hinges tõesti luts ei kirjutatud. Küll aga On teada, et ta armastas väga-väga selliseid rahvustal, isegi EKRE valija põhimõtteliselt meelsed rahvusromantilised tahtis sakslasi peksta ja, ja kindlasti tänapäeval oleks no võib-olla läinud ka pagulaste pagulaste turvakodu juurde panna seal põlema, aga tal oli ikka, kas tema saab, ei, tema sõda oli tegelikult ütleme seal ikkagi selliseid niukseid tasasemaid figuure veel, et ütleme, et imelik, mängis kannelt, oli selline imelik, oli nagu bändi meessõber Tiugu. Jälle väga. Neid nimetatakse bändimeeste transameesteks, kes aitavad kannelt kanda ja need on ka igal bändil olemas. Vaata kui huvitav raamat. Kas Ruja bändimees, Marko Vaino näiteks Grapsi Eli mees, valige nagu ütleme siis Alender Argo ei olnud mingisugune Tiugu, pigem võis olla Tiugu ja Margo oli see põhiline müra kaevama, hakkasin praegu mõtlema, et kui paljude tarbed Niukest vitaalsed elavaloomuliste sellises tarbetust elujõust Pulitsevate tegelastega on tegelikult luts selle kevadeni mehitanud, et kui toreda sellise väga nagu sellise tõeliselt põneva romaani saanud, kui seal kogu see niuke lärmakas kamp kõrvaldada eesotsas tootše kiirega ja kellameeste ja, ja lilled ja muudega jättagi sinna mõtlik teelehtedelt mõtlik Arno Tiugu siis vaikiv, salapärane metsa, niuke noh nagu meeltest lohiseva metsaga Tõnisson võiks olla ka veel väike Lesta väike kuigi palju ei teagi. Väike teele ja siis õpetaja, õpetaja Laur, eks ole, sest julkeri on jälle liiga vita, sellest saaks väga igava raamatu, ma ei tea, see oleks huvitav, kaasaegne põnev romaan oleks psühholoogiline. Jah, ma arvasin tegeleda vaevadega, tundsin ennast pidevalt endistatuna tegelikult ka teel, et ei peaks olema, sest teine tuleb tarbetut segadust seksimomendi sisse ja võistleb omavahel ei ole tarvis, tegelikult oleks vaja selliseid Arno, Arno Kuslap, Lesta kolmekesi isegi Tõnisson, aga natuke liiga lähedane, ta võiks olla alguses kohe ikka võiks lõpuks tulla ja kõik ära süüa, kui ka ülejäänud. Ja hetkel oleksin, oleksin, ütleme, tuisk, näiteks talv on talve noh, mis ilmus, oli mingisugune järele tehtud versioon Tartumise raamatukogu ja Arnold Karu tuisk, talv oli isegi kevadesse. Et võiks olla selline tuule tuluvad ümber koolimaja. Õpetaja toast kostab viiulimängu kestrite ei ole kirikumõisarentniku Kaajale toodsaletama asjade laudu, libled, ööbida, saapaid jälle saunas, on pimedus, kedagi seal kabelimäel ei sisenda mitte keegi seal raamatupalle üksi maailmas, siis on sellest kooliva seal ainult Arno, keda vaevab mingi nimetu igatsus. Sisendi ugudes tunneb ka igatsust millegi ära, aga ta ei tea, et see igatsus on imelik tärskedele nime anda. Kuidagi imelikult ennast, aga teil siis on, mida väike Lesta lihtsalt väike-väike-väikelaudadelt läbi ei mõtle midagi ja nüüd on niisugune umbes nagu kammi kammipikkune, eks ole, umbes kersti tilluke, pisikene ja vaikses seal seal kolmekesi selles majas tuul ulub tuul ulu ümber koolimaja või siis võis tulla esikuslik, ostetakse pinged, hästi palju sisemonolooge, kurbust, mõtteid, vestlust, võib-olla niisugust dialoogi ka juhuslikult näiliselt juhuslikku dialoogi, kus paljastuvad nagu osalejate soovid ja siis finaalis rikkust Ehikustekst rasked sammude komplimist kopitaks. Lund seletatakse, helistasin, tuleb siis sellest saaks paine häälikufilmil, mis, mis võidaks väga palju filmiauhinda, kuna ta oleks väga igav ja ja mitte midagi seal ei jõua, miks me kardame, igavust ei pea üldse põnev olema, aga Mart, meie muidugi, lähme siiski Palamusele ja meie meie. Ma arvan, meil saab olema lõbus. Ma kardan ka. Süvenenud ei seda seda Arno kurbust sealt. Mine tea, ma juba tunnen ennast praegu Barnuna varaga hakkama mõtlema, aga sa võidki end tunda, Arnold, et näiteks kui meil kell 12 öösel hakkab buss tagasi, et sa võid istuda kogu aeg bussis nutta. Läinud nii hästi seal, kui sa lootsid, jah, ma võiksin ka põhjust, ma võiksin neid, ma võiksin heita lume peal ja küsida mõne teise teise joodikuga, käskis minu kõrval istub küsida, et kas tal on ka kahju, kui ära sured. Jah, eks sa võid proovida minu käest küsida näiteks seda. Ja, ja ja siis ma küsisin, Andrus, miks sa jood? Jah, palju asju saab küsida saali ja mina, mina võin bussis lärmata joosta edasi-tagasi ja küsimus ka. Kuule, kas sa kutsika võtad Kaasa kutsika põues? Võtab muidugi ka, aga jah. Ja siis ei no ma ütlen, et sa võid teha, mis sa tahad ja see läheb ikkagi nagu kuidagi. Lutsuga klapib kokku, ma arvan, otsa kõik kõik üleskirjutamise üldse, kõik variandid on kirjas, et ükskõik mida sa ütled kohe võimalik leida mõnest Lutsu raamatusse sitaated, mingit varianti ei ole. Raadioga.